3-07-165/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-165 Haldusasi E-R.M i kaebus Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korralduse nr 120 „Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine“ tühistamiseks ja avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks, millega teha kindlaks, et E-R.M on Tamsalu vallas X tn 2 ja X tn 4 vahel asuva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E-R.M i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 4. juuni 2008 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – E-R.M , esindajad U. M ja advokaat Anne Vissak Vastustaja (haldusorgan) – Tamsalu Vallavalitsus, esindaja Jüri Allikalt RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsus muutmata. Apellandi ja vastustaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole

2 Sirje Must advokaadi Anne Vissaku poolt apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 7681 krooni 80 senti (seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üks krooni 80 senti), mis välja mõista riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Sirje Must. Vabastada E-R.M õigusabikulude kandmisest ja jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 20. juunist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. E-R.M esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korralduse nr 120 „Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine“ ja tuvastada, et E- R.M on Tamsalu vallas maaüksuste X tn 2 ja X tn 4 vahel asuva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldusega nr 120 keelduti E.-R. M ile maa ostueesõigusega erastamisest Tamsalu linnas X tänaval, kuna tal puudub selle maatüki seaduslik maakasutuse alus. Keeldumise õigusliku alusena on märgitud MaaRS § 121. Kaebuse kohaselt müüs Arvu Raidma 1972 oma majavalduse asukohaga Tamsalu alev X tn 2. Seoses müügiga vähendas Rakvere Rajooni TSN TK 27.09.1972 otsusega nr 175 majavalduse juurde kuuluvat ehituskrunti (7 443 m2), jättes krundi suuruseks ca 3 410 m2. Krundile oli rajatud mitmeaastane puuviljaja marjaaed. Kohalik täitevvõim eraldas samal ajal E.-R. M ile ja tema abikaasale aianduskrundiks praeguste katastriüksuste X tn 2 ja X tn 4 vahelise ala. Krunt on käesoleva ajani E.-R. M i ja tema perekonnaliikmete valduses ning krundil asuv puuviljaja marjaaed on säilinud valdavas osas viljakandvana algsel kujul. Kaebaja esitas 16.12.1997 Tamsalu Linnavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks kooskõlas maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) §-iga 21 lg 1 ja §-iga 22 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi kord) p-idega 7 ja 8. Tamsalu abilinnapea keeldus 07.12.1999 erastaM kõnealust maad kaebajale põhjendusel, et Tamsalu linna kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist elamumaaga, mitte istandusega. Kaebaja märkis, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud sellel maal üldplaneeringut kehtestatud. Kaebaja väitel Tamsalu Vallavalitsuse vastuses viidatud Maa-ameti selgitused 21.07.2006 nr 6.1-3/6411 ja 22.09.2006 nr 6.1-3/6411 moonutavad tegelikkust. Esimeses kirjas märgitakse, et kaebaja koos abikaasaga rajas puuviljaja marjaaia, teises kirjas väidetakse, et krundil X tn 2 on korterelamu, kuigi tegelikult on tegemist eramumaaga, mitte korterelamumaaga, ja aed on majaelanike ühiskasutuses. Kooskõlas MaaRS §-iga 121 lg 2 on istandus käesoleva paragrahvi tähenduses enne MaaRS jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud mitmeaastane puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 lg-s 3 nimetatud istandus. Nõue, et istandus peab olema vähemalt 0,25 ha suurune, kehtestati 2000 jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Kuna seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, siis 0,25 ha nõue kaebajale ei laiene. MaaRS §-is 121 lg 2 nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. Seega oli kaebaja X tänava ääres asuva aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt ning Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldus nr 120 on ebaseaduslik. Seaduslikku maakasutust

3 tõendab kaebaja abikaasa Joann M i 22.10.1975 avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks pumbamaja ehitamiseks ja avaldusel olevad Rakvere Võrgurajooni ning Energiamüügi Rakvere jaoskonna kooskõlastused, aga samuti 14.05.1976 energiamüügi akt elektriseadmete järelvaatuse kohta nr R-60 ja kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 110 lg 1 kohaselt vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.

Kaevatav korraldus on ebaõige, kuna kaebaja õigus X tn 2 ja X tn 4 vahelise ala ostueesõigusega erastamiseks rajaneb asjaolul, et puuviljaja marjaaed oli rajatud A. Raidma (ehituskrunt nr 58) poolt seadusliku maakasutuse ajal ning seega õiguslikul alusel ja krundi vähendamisel ja jagamisel ei kao istanduse rajamise õiguslik alus tema osadelt. Omandiõigust istandusele on E.-R. M tõendanud kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p-iga 11 ap 7, esitades kohalikule omavalitsusele 08.07.1999 vastava tõendi. Kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p-iga 132 ap 4 juhul, kui maakasutuse piirid on määramata, määrab erastatava maa suuruse piirid kindlaks kohalik omavalitsus, arvestades, et MaaRS §-is 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus ostueesõigusega erastada üksnes istanduse alust maad.

2. Tamsalu Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuse kohaselt on korralduse nr 120 andmisel aluseks võetud kehtiv MaaRS § 121, mille kohaselt istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha suurune puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 3. lõikes nimetatud istandus. ENSV ajal toimus maa kasutamine vastavalt ENSV Maakoodeksile. Maakoodeksi § 77 lg 4 sätestas, et kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad ja § 99 lg 2 kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastaseid istandikke, samuti püstitada ehitisi. Perekond M ile oli X tänava äärsel alal antud kasutada ligikaudu 750 m2 suurune maa-ala, mida saab käsitleda maakoodeksist tulenevalt ainult köögiviljamaana. Seega puudus ja puudub ka praegu perekond M il õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, sest MaaRS § 22 lg 1 kohaselt ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades MaaRS §-is 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamukorteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse 121 2. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 12. novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole asjassepuutuv kaebaja viide asjaolule, et puuviljaja marjaaed rajati ehituskrundi A-58 esialgsete omanike poolt seadusliku maakasutuse ajal, sest kaebaja ei ole endise omaniku õigusjärglane. Kaebaja ei ole nimetanud maakasutusõiguse andmise aega ega õiguslikku alust, mistõttu kohus asus seisukohale, et ta oli üks köögiviljamaa saajatest, mida jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 alusel. Kuna puuviljaja marjaaed ei ole rajatud kaebaja poolt ja tema kasutusse anti maa 1973 köögiviljamaana, siis saab maakasutus tuleneda ainult endisest Maakoodeksist. Kooskõlas tol ajal kehtinud maakoodeksi §-iga 80 lg 1 kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat maad võidakse kasutada puuviljaja marjaaedade rajamiseks ning köögivilja kasvatamiseks

4 kooskõlas planeerimisprojektiga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maad kasutavad majaelanikud kollektiivselt või selle jaotab majaomanik (valdaja) perekondade vahel. Maakoodeksi § 80 lg 3 kohaselt puuviljaja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas. Kooskõlas maakoodeksi §-iga 77 lg 1 kodanike kasutusse antav maa jaguneb kasutusviisi ja tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamukruntideks, köögiviljamaaks, ametimaaks ning heinaja karjamaaks. Maakoodeksi § 42 lg 1 sätestas, et kolhoosid, sovhoosid ning teised ettevõtted, organisatsioonid ja asutused võivad seaduses ettenähtud juhtudel anda maatükke neile kinnistatud maast teiseseks maa kasutamiseks. Sama paragrahvi lg-st 3 nähtub, et teisest maakasutamist tõendab maatüki looduses piiristamise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maa kasutamise tingimused. Aktide vormid ja maatükkide looduses piiristamise korra kinnitab ENSV Ministrite Nõukogu. Kaebajale väidetavalt kuuluva istanduse aluse maa looduses piiritlemise akti ei ole kaebaja kohtule esitanud ning sellist akti ei saanud ka olemas olla, kuna X tn 2 võõrandatud maa 4 033 m2 jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr 5 Tamsalu Lubjatehase töölistele ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaana. Maakoodeksi § 95 lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Tulenevalt eeltoodust pidi kaebaja maad kasutama ainult köögiviljamaana. Kaebaja väide, et Tamsalu Lubjatehase töötajad, kelle vahel jagati puuviljaaed, maksid eelmisele omanikule nende maatükile jäänud viljapuude ja marjapõõsaste eest, ei ole millegagi tõendatud, mistõttu viljapuude ja marjapõõsaste omandiõiguse üleminek kaebajale on tõendamata. Maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr R-60 elektriseadmete järelvaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. Pumbamaja olemasolu ei saa mingil juhul tõendada isiku poolt maa seaduslikul alusel kasutamist. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aja seisuga kehtinud MaaRS § 121 lg 2 sätestas, et istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku kasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha suurune puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 3. lõikes nimetatud istandus. Ekslik on kaebaja arusaam, et ta on X tänava äärse aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt. Kooskõlas MaaRS §-iga 22 lg 1 ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käeolevale seadusele, arvestades §-is 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse § 121 teises lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. Eesti ENSV ajal toimus maa kasutamine maakoodeksi alusel. Maakoodeksi § 42 lg 3 sätestas, et kolhooside, sovhooside ning teiste ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste poolt kodanike maakasutamist tõendab maatüki looduses piiritlemise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organisatsiooni otsus ja maa kasutamise tingimused. Kaebaja on kinnitanud, et arhiividest pole õnnestunud leida andmeid talle maa eraldamise kohta. Seega puudub kaebajal maa kasutamist tõendav dokument. Samuti ei ole ta ise puuviljaja marjaaeda rajanud, vaid talle anti luba kasutada koos teiste Rakke Lubjatehase Tamsalu Lubjatsehhi töölistega köögiviljamaad X tn 2. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. E.-R. M i 08.07.1999 omakäelist tõendit, milles ta kinnitab, et talle koos abikaasaga on eraldatud umbes 30 aastat tagasi aianduskrunt X tn 2 krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on makstud, ei saa käsitleda tõendina maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 ap 7 mõistes (kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaanija kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja

5 taotleb istanduse, sh MaaRS § 121 lõikes 2 nimetatud istanduse, aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu), sest istanduse olemasolu Tamsalus X tn 2 MaaRS § 121 lg 2 mõistes ei ole tõendatud. Kuna kaebaja vaidlustab Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldust nr 120, siis kaebuse läbivaatamisel saab kohus anda haldusaktile hinnangu, lähtudes haldusakti andmise aja seisuga kehtinud seadusest, s. o MaaRS §-ist 121 lg 2. Kuna aga antud asjas on kindlaks tehtud, et kaebajal puudub maa kasutamise seaduslik alus, st maakoodeksi §-is 42 lg 3 nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis pole tal kunagi olnud seadusest tulenevat maakasutusõigust (v. a õigus kasutada ajutiselt köögiviljamaad). Kaebaja viited AÕS §-idele 34 lg 2, § 90 lg 1, § 110 lg 1 ei ole asjakohased, kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. E.-R. M esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud arvestamata, et vaidlusaluses korralduses selle õigusliku alusena esitatud üksnes MaaRS § 121, igasugune sisulisem põhjendus haldusaktist puudub; 2) on kaebuse esitaja teinud avalduse X tn 2 istanduse aluse maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997. MaaRS §-ist 22 lg 1 tulenevalt on MaaRS § 121 lg 2 nimetatud istanduse omanikul õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. MaaRS § 121 2. lõikes defineeritakse istandusena vähemalt 0,25 ha suurune puuviljavõi marjaaed, mis on rajatud enne maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel. MaaRS § 121 lg 2 kohaselt 23.10.1997 vastu võetud EV maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse kohaselt defineeriti istandust kui enne maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud mitmeaastast puuvilja-või marjaaeda või muud istandust, v. a § 6 3. lõikes nimetatud istandus. Seega esitas apellant taotluse maa erastamiseks ajal, kui seaduses ei olnud piirangut istandusealuse maa suurusele; 3) on ebaõigesti leitud, et kuna kaebuse esitajal puudub nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis ei ole tõendatud tema seaduslik maakasutusõigus. Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1972 otsuse koopiast nähtub, et maatüki kasutamise otstarve on köögiviljamaa, seega maa X 2 kasutamise tingimused on kindlaks määratud. Maakoodeksi § 42 lg 3 toob ära üldnormid kodanikele maa kasutada andmiseks. Maakoodeksi 12. peatükis sisalduvad sätted reguleerivad köögiviljamaa andmise aluseid ja korda. Nimetatud peatükis ei sisaldu sätteid köögiviljamaa piiristamise kohta. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 117 sätestab, et kui avaldaja taotleb istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis tuleb lisada avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jääb üksnes talle kuuluv taimestik. Sellise avalduse on avaldaja vastustajale ka teinud. Isegi juhul, kui apellandil ei ole olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt tõendavaid dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad õiguslikul alusel. Analoogselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-04 toodud olukorraga on antud juhul tegemist avaliku võimu teadmisel toimunud maakasutusega. Avalik võim on andnud 1973 loa kasutada köögiviljamaad X 2 ning kaebuse esitaja on jätkanud selle kasutamist kuni käesoleva

6 ajani. Apellanti ei ole karistatud maa kasutamise eest. Apellandi suhtes tuleb rakendada avalduse esitamisel kehtinud MaaRS § 121 lg 2 istanduse piirmäära puudumise osas, kuna avalduse esitamisele järgnes vastustaja tegevusetus, mille jooksul muutus seadus istanduse vajaliku suuruse osas ning mille jooksul võttis vastustaja vastu kaebuse esitaja õigusi riivavad õigusaktid (planeeringud); 4) on rikutud menetlusnormi, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuse esitaja poolt esitatud väidete osas. Halduskohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse esitaja viitele Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kaebuse esitaja poolt vastustajale 08.07.1999 esitatud kinnituse osas, mis on esitatud kooskõlas ostueesõigusega erastamise korra p-iga 11 ap 7. 5. Tamsalu Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud korralduse nr 120 andmisel on kohaldatud MaaRS § 121 lg 2. Nimetatud paragrahvi teisi lõikeid ei olekski olnud vaja korralduse nr 120 andmisel kohaldada, kuivõrd nimetatud paragrahv reguleerib hoopis maa tagastamist ning selle lõiget 2 kasutatakse üksnes istanduse mõiste sisustamisel. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Korralduses nr 120 MaaRS §-ile 121 lg 2 viitamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Haldusasjas on tõendamata asjaolu, et kaebajale oleks olnud enne MaaRS jõustumist eraldatud seaduslikul maakasutusõiguse alusel maad puuviljaja marjaistanduse rajamiseks või, et kaebaja oleks saanud istanduse omanikuks muul õiguslikul alusel. Kuivõrd põhjendatud on asuda seisukohale, et kaebajale oli X 2 eraldatud üksnes köögiviljamaad, siis on halduskohus kohtuotsuse tegemisel kohaldanud õigesti ka maakoodeksi § 95 lg 2, mille kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi ning tulenevalt sellest pidi kaebaja kasutama temale eraldatud maad üksnes köögiviljamaana. Samuti ei ole halduskohtumenetluses leidnud tuvastamist ega tõendamist asjaolu, et kaebaja kasutuses oleval maal on tegemist istandusega MaaRS § 121 lg 2 mõistes. MaaRS ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist sellise maa osas, mida isikule on eraldatud maakoodeksi alusel kasutamiseks köögiviljamaana; 2) on kohus hinnanud tõendeid õigesti, leides, et maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr R-60 elektriseadmete järelevaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. Korra p 11 ap 7 on rakendatav mitte iseseisvalt, vaid koostoimes teiste punktide sätetega ning alapunktis 7 sätestatu ei välista punktide 10 ja 11 alapunktides sätestatud muude andmete märkimist avaldusse ja tõendite esitamist ja lisamist avaldusele; 3) on väär seisukoht, et isegi juhul, kui apellandil ei olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt tõendavaid dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad õiguslikul alusel. Apellant ei ole aga esitanud ei avalduse esitamise ajal ega ka hiljem ühtegi tema seaduslikku maakasutusõigust tõendavat dokumenti. Apellant ei ole märkinud, milline konkreetne vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on aktsepteerinud kaebaja kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas ei esine apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega analoogseid toiminguid, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud Riigikohtu selgitused

7 ja seisukohad kohaldatavad käesolevas haldusasjas. Alates kaebaja poolt avalduse esitamisest maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997 on vastustaja eitanud kaebajale maa ostueesõigusega erastamise võimalikkust põhjusel, et kaebajal puudub istanduse jaoks seaduslik maakasutusõigus. Nimetatud asjaolud nähtuvad muu hulgas ka poolte kirjavahetusest. Kuivõrd Tamsalus Müntheri 2 ei asu istandust MaaRS § 121 lg 2 mõttes ning apellant ei ole X 2 asuva väidetava istanduse omanik ja tema maakasutusõigus ei ole istanduse rajamiseks seaduslik, vaid kaebajale on nimetatud maa eraldatud üksnes köögiviljamaana kasutamiseks ja köögiviljamaale ei lubanud maakoodeksi eelpool viidatud sätted puuviljaja marjaistandust rajada, siis ei ole apellant ka õigustatud sellist maad ostueesõigusega erastama istanduse omanikuna MaaRS § 121 lg 2 mõttes; 4) ei ole põhjendatud väide, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna ei ole andnud õiguslikku hinnangut apellandi viitele Riigikohtu lahendis 3-3-1-43-04 toodud seisukohtadele. Viide Riigikohtu lahendile on esitatud üksnes kaebuse lõpptaotluse p-is 2, kuid milliseid sellest lahendist tulenevaid väiteid kaebaja esitas, ei ole kaebusest tuvastatav. Seetõttu jääb arusaamatuks, millistele kaebaja väidetele halduskohus otsuses ei vastanud. Halduskohus käsitles kohtuotsuses kõiki kaebaja väiteid, millised olid esitatud kaebuses; 5) on Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 täielik ja mingit puuduolevat osa punkti 3 näol sellel dokumendil arhiivimaterjalides ei leidu. Ilmselt on tegemist otsuse vastuvõtmise ajal otsuse trükkimisel tehtud tehnilise veaga numereerimisel. Seda kinnitab asjaolu, et kui võrrelda nimetatud otsuse kirjeldavat osa ja selles esitatud avalduste arvu ja järjekorda, siis on nende avalduste kohta vastuvõetud otsustel samuti sama järjekord.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. 7. Kaebaja on esitanud avalduse X tn asuva maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997. Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusega keelduti E.-R. M ile maa ostueesõigusega erastamisest Tamsalu linnas X tn, kuna tal puudus selle maatüki kasutamiseks seaduslik alus. Nähtuvalt asja materjalidest, on kaebaja leidnud, et tal on õigus erastada vaidlusalust maad ostueesõigusega seetõttu, et tegemist on istanduse aluse maaga. 8. Vastavalt MaaRS §-ile 22 lg 1 saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse paragrahv 12.1 2. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. MaaRS § 121 lg 2 (vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt on istandus enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud vähemalt 0,25 ha suurune mitmeaastane puuviljavõi marjaaed või muu istandus.

8 Seega selleks, et istanduse omanikuna ostueesõigusega maad osta, pidi kaebaja tõendama seda, et istandus on suurusega vähemalt 0,25 ha ning, et see on rajatud seadusliku maakasutuse alusel. Ebaõige on apellandi väide, et kohaldamisele kuulub kaebaja poolt avalduse esitamise ajal, s. o 16.12.1997 kehtinud MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon. Vastavalt HMS §-ile 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Lähtudes HMS §-ist 54 kuulub kohaldamisele vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon. Kuna antud juhul väidetav istandus ei ole suurusega vähemalt 0,25 ha, siis juba ainuüksi sel alusel ei ole kaebajal õigus erastada ostueesõigusega vaidlusalust maad. 9. Iseenesest õige on apellandi väide, et vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta kasutas alates 1973. aastast vaidlusalust maad. Vastustaja on vastu vaielnud asjaolule, et apellant kasutas vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel kui istanduse alust maad. Vastustaja on möönnud, et apellant võis vaidlusalust maad kasutada köögiviljamaana. 10. Kogu haldusmenetluse kestel ei ole apellant esitanud tõendeid selle kohta, et ta kasutab vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel. Ebaõige on apellandi väide, et antud juhul on ta esitanud maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 11 alap 7 nimetatud kinnituse ning see on piisav tõendamaks tema seaduslikku maakasutust. Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 11 alap 7 lisatakse avaldusele kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaanija kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja taotleb istanduse, sealhulgas maareformi seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 nimetatud istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, avaldaja kinnituse selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik, ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu. Lähtudes nimetatud viitest, on võimalik esitada avaldajal kinnitus istanduse omandiõiguse kohta, kuid eelnevalt peab ta siiski maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 11 alap 2 alusel esitama avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja maa plaanid. 11. Asja materjalide hulgas on Tamsalu Alevi TSN TK 21. veebruari 1973 otsus nr 5 (tl 87), mille p 2 kohaselt on antud X tn 2 Raidmaalt võõrandatud maa 4033 m2 Tamsalu Lubjatsehhi a/ü komiteele jagamiseks töölistele köögiviljamaaks 1973. Kuigi puuduvad andmed selle kohta, kellele a/ü komitee jagas köögiviljamaad, võib eeldada, et kuna kaebaja ja tema abikaasa töötasid sel ajal Tamsalu Lubjatsehhis, võisid nad saada vaidlusaluse maa 1973. aastal köögiviljamaana. Halduskohus on õigesti kohaldanud maakoodeksi § 95 lg 2, mille kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Apellant sai maa kasutusse köögiviljamaana ja seetõttu, vaatamata sellele, et seal juba kasvasid viljapuud ja marjapõõsad, oli ta õigustatud siiski maad kasutama köögiviljamaana. Talle ei ole antud maad kasutamiseks istanduse aluse maana. MaaRS sätted ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist sellise maa osas, mida isikule on eraldatud maakoodeksi sätete alusel kasutamiseks köögiviljamaana. 12. Lähtudes eeltoodust, on asjakohatu apellandi viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-04. Nagu ka apellant ise oma apellatsioonkaebuses väidab, anti talle vaidlusalune maa kasutamiseks köögiviljamaana, mitte istanduse aluse maana. Apellant ei ole märkinud, milline konkreetne

9 vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on aktsepteerinud kaebaja kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas ei esine apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega analoogseid toiminguid, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud selgitused ja seisukohad kohaldatavad käesolevas haldusasjas. 13. Iseenesest õige on apellandi väide, et vaidlustatud korralduses on selle andmise õigusliku alusena märgitud üksnes MaaRS § 121, viide vastavale lõikele puudub. Samas aga ei ole see asjaolu takistanud apellandi korraldusest aru saaM . Vaidlustatud korralduses on esitatud vajalikul määral selle andmise põhjendused ja seetõttu on ebaõige apellandi väide, et haldusakt on sisuliselt põhjendamata. 14. Halduskohus ei ole asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ka selles osas on apellandi väited põhjendamata. Halduskohus on vastanud kõigile kaebuses esitatud väidetele ning kuna Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-04 ei ole antud juhul asjakohane, siis ei pidanudki halduskohus sellele viitele hinnangut andma. 15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellatsiooniastmes on advokaat A. Vissak esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses 7681.80 krooni hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja on esitanud taotluse apellatsiooniastmes kantud menetluskulude 19 894.80 krooni hüvitamiseks. Vastustajaks on käesolevas asjas haldusorgan. Haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamine ei ole üldjuhul vajalik ning põhjendatud. Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. HKMS § 92 lg 10 kohaselt on kohtul õigus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lähtudes käesoleva kohtuasja asjaoludest, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul Tamsalu Vallavalitsuse esindamiseks vajalik välise õigusabi kasutamine. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

Agu Timmi

Egon Konsand

Viivi Tomson