3-07-2454/16 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Egon Konsand, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-2454

Haldusasi

AS Astri kaebus Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korralduse

nr 2-4-677 tühistamiseks ning Valgamaa Keskkonnateenistuse

03.10.2007 toimingu „Kooskõlastamine“ nr 42-12-3/42197-4

õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Astri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2008

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – AS Astri, esindaja Ants Manglus

Vastustajad (haldusorganid) – Otepää Vallavalitsus, esindaja

Urmas Jaagusoo

Valgamaa Keskkonnateenistus,

esindajad Maikel Daniel ja Alari Mägi

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o

alates 20. juunist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Astri esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007

korralduse nr 2-4-677 tühistamist ja Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjas

„Kooskõlastamine“ nr 42-12-3/42197-4 sisalduva toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist.

Otepää Vallavalitsuse 09.05.2001 korraldusega nr 386 jagati Palava maaüksus kaheks

katastriüksuseks ning moodustus Väike-Kellamäe maaüksus.

Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjaga nr 42-12-3/42197-4 otsustati mitte

kooskõlastada Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringut, kuna Väike-Kellamäe kinnistu

detailplaneeringu lahendus on vastuolus Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktidega 1 ja 21

ning Otepää looduspargi kaitsekorralduskavaga.

Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korraldusega nr 2-4-677 keelduti Otepää vallas Nüpli külas

asuva Väike-Kellamäe detailplaneeringu vastuvõtmisest, õigusliku alusena on märgitud

looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 14 lg 1 p 5, planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 17

l g 2 p 3 ja § 18 lg 1 ning Otepää Vallavolikogu 22.04.2004 määrusega nr 1-6-7 kinnitatud

Otepää valla ehitusmääruse § 9.

Kaebuse kohaselt ei tugine Valgamaa Keskkonnateenistuse toiming LKS-le, Otepää looduspargi

kaitse-eeskirjale, Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud ja

kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid. Kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud HMS §-is 4 lg 2 sätestatud

kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid.

Otepää Vallavalitsus on sisuliselt motiveerinud Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu

vastuvõtmisest keeldumist Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjas nr 42-12-3/42197-4

antud mittekooskõlastustega, jättes haldusmenetluse läbi viimata. Otepää Vallavalitsus ja

Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole arvestanud eksperthinnangus esitatud järeldustega. Otepää

Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 puudub õiguslik ja faktiline motivatsioon, millele

tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud

Väike-Kellamäe kinnistule ehituskeelu ning ehitustegevuse täieliku keelamisega Väike-Kellamäe

kinnistul on Valgamaa Keskkonnateenistus omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast

rangemat kaitserežiimi.

Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Väike-Kellamäe kinnistu osas

ehituskeeldu.

Väike-Kellamäe

kinnistu

detailplaneering

on

kooskõlas

Otepää

valla

üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega. Planeeringuga kavandatav tegevus ei ole vastuolus

piirkonnale iseloomuliku väljakujunenud asustusstruktuuriga.

Vastustajad ei ole järginud võrdse kohtlemise printsiipi ning on kohelnud Väike-Kellamäe

kinnistu omanikke ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega.

Otepää Vallavalitsus ei ole hinnanud Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohta mitte

kooskõlastada Väike Kellamäe kinnistu detailplaneeringut sisulist põhjendatust.

Otepää Vallavalitsus ei ole võtnud seisukohta Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja

nr 42-12-3/42197-4 „Kooskõlastus“ tähtaegsuse osas. Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa

Keskkonnateenistus ei ole võimaldanud kaebuse esitajale ärakuulamisõigust.

Otepää Vallavalitsuse seisukoht, et LKS §-ist 14 lg 1 p 5 tulenevalt ei ole otsustajal,

s. o kohalikul omavalitsusel, diskretsioonivabadust, kuna otsuse tegemise võimalikkus on otseses

sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha

vastupidist, ei ole õiguspärane.

Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus on viidanud Otepää looduspargi

kaitsekorralduskavale 2002-2006, Eesti looduskaitse arengukavale aastani 2035 ja Toomas Kalda

ja Aivar Ariku poolt 2004 koostatud tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste

määratlemine Otepää looduspargis”, kuid neid dokumente ei ole nõuetekohaselt pädevate

organite poolt kehtestatud.

2. Otepää Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu.

Vastuse kohaselt on vaidlustatud Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korraldus ja selle andmisele

eelnenud haldusmenetlus õiguspärased. LKS §-ist 14 lg 1 p 5 tulenevalt ei pidanud Otepää

Vallavalitsus võimalikuks vastu võtta ja saata avalikule väljapanekule planeeringut, mille

kehtestamiseks puudub vallavalitsusel õigus. Otepää vallas reguleerib planeerimisalast tegevust

täpsemalt Otepää Vallavolikogu 22.04.2004 määrus nr 1-6-7 „Otepää Valla ehitusmääruse

kehtestamine“, mille § 8 lg 2 järgi kooskõlastab vallavalitsuse vastav teenistus planeeringu enne

selle vastuvõtmist Valgamaa Keskkonnateenistusega. Seejärel esitab teenistus planeeringu

vallavalitsusele, kes juhul, kui planeeringu algatas vallavalitsus, otsustab planeeringu

vastuvõtmise. Vallavalitsusel oli õigus teha otsus planeeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta.

Vallavalitsus ei toetanud planeeringu vastuvõtmist ning on oma 07.11.2007 korralduses

nr 2-4-677 piisavalt põhjalikult oma seisukohta motiveerinud.

Kaebaja on jätnud tähelepanuta nii üldplaneeringust kui ka seadustest tulenevad kitsendused

omandiõiguse teostamisel. Väike-Kellamäe kinnistu juures peab selle omanik paratamatult

arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute

seadmine on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega.

Otepää Vallavalitsus ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Iga kinnistut ning sellele

ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt olenevalt asjaoludest. Aastaid tagasi

kehtestatud planeeringud ei anna õigust Väike-Kellamäe kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi

talle kuuluvale maale, samuti planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest

seadustest ja üldplaneeringust tulenevate nõuetega.

3. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidles samuti kaebusele vastu.

Vastuse kohaselt omab Otepää looduspargi maastik kõrget looduslikku, esteetilist,

kultuurilis-ajaloolist ja rekreatiivset väärtust. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on

piiranguvöönd (Väike-Kellamäe maaüksus asub Otepää looduspargi piiranguvööndis)

looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus

majandustegevuses

tuleb

arvestada

kaitstavate

loodusobjektide

seaduses

(praeguses

looduskaitseseaduses) ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2035 on lahti mõtestatud pärandkultuurmaastiku mõiste

ning toodud meetmed selle säilimiseks/kaitsmiseks.

Väike-Kellamäe maaüksusele detailplaneeringu kehtestamiseks on ka eelnevatel aastatel küsitud

kaitseala valitsejalt nõusolekut. Otepää Looduspargi Administratsioon on juba 02.03.2005

kirjaga 2-5/66-1 AS-ile Astri esitanud oma seisukoha antud kinnistu detailplaneeringu kohta

(ei kooskõlastatud). Kaitseala valitseja ei ole seega pidanud detailplaneeringu kooskõlastamist

järjepidevalt põhjendatuks.

Väike-Kellamäe detailplaneeringuga planeeritakse rajada 4 uut õueala (igaüks suurusega

1100 m2), millede loomiseks planeeringu elluviimisel tuleb teha raadamine. Otepää

kaitsekorralduskava 2002 - 2006 eelnõu koostanud ekspertide Tarmo Evestus ja Margit Turb

arvamuse kohaselt metsade raiumine vähendab nende alade looduslikku mitmekesisust, häirib

sealset elustikku, eriti kevadel ja suvel, ning puhkemaastikus vähendab maastiku esteetilist

väärtust.

OÜ-lt Metsaekspert tellitud eksperthinnangus on hinnatud raadamise mõju bioloogilisele

mitmekesisusele ning maastikuilme terviklikkuse säilimisele, tähelepanuta on aga jäetud

edasisest maakasutusest tulenevad aspektid. Valgamaa Keskkonnateenistuse arvates on

raadamise võrdlemine või isegi võrdsustamine turberaiega olemuslikult vale ja eksitav.

Turberaie on üks metsamajandamise viisidest. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 32 lg 1 kohaselt on

raadamine aga raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa

majandamiseks.

Valgamaa Keskkonnateenistus on menetluses arvestanud ka Otepää (endise Pühajärve) valla

üldplaneeringuga. Üldplaneeringu peatükk 5.1.2 viitab Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale ning

tsiteerib p 21. Praegu kehtiv üldplaneering ei anna täispilti kõikidest aspektidest, mida tuleks

arvestada projekteerimisel või planeerimisel Otepää vallas ja Otepää looduspargi territooriumil,

kuna alates 1998, mil nimetatud üldplaneering kehtestati, pole seda uuendatud/kaasajastatud,

kuid Otepää looduspargi valitseja ja kaitsekorraldaja on selle 10-aastase perioodi jooksul

tellinud/läbi viinud uuringuid, mis aitavad kaasa looduspargi kaitse korraldamise parendamisele.

Sellest tulenevalt ei sisalda ülalnimetatud üldplaneering kõiki ja täpseid Otepää looduspargi

territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid ning iga konkreetse tegevuse

vaatab üle ja analüüsib läbi (lähtudes looduspargi kaitse-eesmärgist) kaitseala valitseja,

arvestades siinjuures kaitse korraldaja arvamusega. Üldplaneering on kooskõlastatud 1998

kaitseala valitsejaga ning sisaldab lisana ka Otepää looduspargi kaitse-eeskirja, järelikult on juba

1998 jõutud ühisele arusaamisele, et kaitseala valitsejaga eri asjade (sealhulgas detailplaneeringu

kehtestamine) kooskõlastamisel (valla ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv toiming)

arvestatakse kaitse-eeskirjas toodut.

Ka valla üldplaneeringusse on selgelt sisse kirjutatud ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv

kord. Üldplaneeringus on toodud, et looduspargi piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on

eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik

atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana

seisab hea selle eest, et maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi

läbi kooskõlastamisprotsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa

(pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute

(katastriüksuste) kaupa.

Väike-Kellamäe detailplaneeringu menetlemisel on Valgamaa Keskkonnateenistus arvestanud

võrdse kohtlemise printsiipi ning põhjendanud oma seisukohti põhjalikult, võttes samas arvesse

järjepidevuse tagamise põhimõtteid kaitseala valitsemisel. Otepää piirkonna maastike ilme

muutub vanade hoonete renoveerimise ja/või uute hoonete ehitamise kaudu. Tingimuste

seadmisel tuleb olemasolevate andmete alusel langetada otsus, kas kavandatav tegevus võib

põhjustada negatiivset keskkonnamõju (muuta oluliselt maastiku ilmet) või mitte. Selliseid

otsuseid tuleb teha maastikku kui tervikut silmas pidades, st arvestada arendustegevuste

koostoimet (varasemad kooskõlastused) ehk kumulatiivseid mõjusid ja looduspargi maastike

kaitsepõhimõtteid (Kalda, T. ja Arik, A., 2006 „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused“).

Väike-Kellamäe maaüksuse sihtotstarve on maaregistri kohaselt 100% maatulundusmaa (68,76%

metsamaa) ning Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole keelanud kasutada maaüksust

sihtotstarbeliselt.

Valgamaa Keskkonnateenistus ei kaldunud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel kõrvale

kaebaja esitatud dokumentides toodud andmetest, mistõttu kaebaja ärakuulamine ei olnud

tuginedes HMS §-ile 40 lg 3 p 2 vajalik ning ei oleks viinud teistsuguse otsuseni.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 17. märtsi 2008 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on vaidlustatud haldusakt kooskõlas kehtiva õigusega ja ei riku kaebuse esitaja

õigusi, mistõttu puudub alus haldusakti tühistamiseks ning haldusakti andmise menetluses tehtud

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andnud

faktilisel ja õiguslikul asjaolul, et kaitseala valitseja ei andnud kooskõlastust detailplaneeringule

(LKS § 14 lg 1 p 5). Vastustajal esines õiguslik alus kaebuse esitaja jaoks koormava haldusakti

andmiseks PlanS §-ide 17 lg 2 p 3 ja 18 lg 1 alusel.

Kuna Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kiri ehk kooskõlastamiseks esitatud

detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine on käsitletav haldusorgani seisukohast teavitava

toiminguga, on vastustaja õigustatult toimingut kirjalikult põhjendanud vastavalt HMS §-idele

107 ja 108. Tegemist ei ole menetlustoiminguga HMS § 106 lg 2 mõttes. Väike-Kellamäe

kinnistu detailplaneeringu väljavõttega on tõendatud, et planeeringu eesmärgiks on 4,13 ha

suuruse hoonestamata kinnistu, millest metsamaad on 2,84 ha, metsamaa raadamine, kruntideks

jaotamine, nelja uue õueala moodustamine ja kruntide hoonestamine. Vastustaja on toimingu

teostamisel õigusliku alusena tuginenud LKS §-ile 14 lg 2 ja Otepää loodupargi kaitse-eeskirja

punktidele 1 ja 21, mis tähendab sisuliselt ka Otepää valla üldplaneeringu p-ile 5.1.2 tuginemist,

kuna üldplaneering viitab ja tsiteerib kaitse-eeskirja p-i 21.

LKS § 14 lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse

üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada

detailplaneeringut ja üldplaneeringut. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kaitstava

loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud

tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see

võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit.

Vastustaja ei ole vaidlusalust kooskõlastust andnud põhjusel, et detailplaneeringu kehtestamine

võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist. Vabariigi Valitsuse

18.03.1997 määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ esimese punkti

viimane

lause

sätestab,

et

looduspargi

põhieesmärk

on

Otepää

kõrgustikule

iseloomulike maastike kaitse. Kaitse-eeskirja p 21 sätestab, et piiranguvöönd on looduspargi

majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses

tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas

kehtestatud tingimustega. Kaitse-eeskirja p 24.3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi

valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega tuleneb osundatud õigusnormidest

looduspargi valitsejale nii pädevus (kaitse-eeskirja p 24.3) kui ka alus (LKS § 14 lg 2 ja

kaitse-eeskirja punktid 21 ja 1) detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, kuna vastustaja on

faktiliste asjaoludega põhjendanud, miks detailplaneeringuga ehitada soovitavate ehitiste

püstitamine on vastuolus Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse eesmärgiga.

Kaebuse esitaja on õigesti osundanud, et Otepää valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Nüpli

külas täielikku ehituskeeldu ning, et puudub vastuolu üldplaneeringus sätestatu ja kaitse-eeskirjas

sätestatu vahel. Samas on kaebuse esitaja aga täieliku ehituskeelu puudumisest teinud ebaõige

järelduse ja alusetult leidnud, et vastustajal puudus üldse alus kooskõlastuse andmata jätmiseks.

Asjaolu, et esineb nii faktiline kui õiguslik alus detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks,

peaks teadma eelkõige kaebuse esitaja lepinguline esindaja, kes on ise töötanud Otepää

looduspargi endise valitseja Otepää Looduspargi Administratsiooni direktorina ja jätnud 2005

looduspargi

valitseja

direktorina

Väike-Kellamäe

detailplaneeringu

kooskõlastamata.

Looduspargi valitsejad ei ole oma seisukohti võrreldes 2005 muutnud, vastupidi, vastustaja on

vaidlusaluse toimingu tegemisel osundanud samasisulistele varasematele seisukohtadele.

Kaebuse esitaja ei ole osundanud ühelegi kvalitatiivsele või kvantitatiivsele muudatusele

Väike-Kellamäe detailplaneeringus võrreldes 2005 kooskõlastamisel olnud detailplaneeringuga.

Kaebuse esitaja tugineb ainult väidetavatele menetluslikele minetustele vastustajate poolt, kuid ei

ole esitanud ühtegi sisulist argumenti vastustaja toimingu vastu.

Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korraldus nr 2-4-677 vastab HMS §-is 54 sätestatud haldusakti

õiguspärasuse eeldustele eelkõige seepärast, et see on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Vallavalitsus oli õigustatud motiveerima oma haldusakti keskkonnateenistuse poolt välja toodud

faktiliste ja õiguslike asjaoludega, kuna taoliselt toimimine on kooskõlas HMS §-iga 56

lg 1, 2 ja 3, mille kohaselt on lubatud haldusakti põhjendus esitada mitte haldusaktis endas, vaid

menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis (keskkonnateenistuse kiri), millele on

haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused aga haldusaktis endas ning ka

detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise kirjas, mis oli samuti kaebuse esitajale kättesaadav.

Vastustajate kaalutlused on arusaadavad ja kontrollitavad. Asjaolu, et kaebuse esitaja on aru

saanud vastustajate kaalutlustest, nähtus kohtu arvates muuhulgas sellest, et kaebuse esitaja

lepinguline esindaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid vastustajate kaalutlustele ega tõendeid,

mille alusel saaks tuvastada kaalutluste õigusvastasuse. Neil asjaoludel puudus asjas vastuolu

HMS §-idega 4 ja 6 sätestatuga ja kaebuse esitaja poolt osundatud kohtupraktikaga.

Vastustaja ei ole haldusakti õiguslikke asjaolusid esitanud ainult viitega LKS §-ile 14 lg 1 p 5,

nagu ekslikult osundab kaebuse esitaja. Vastustaja on osundanud nii kaitse-eeskirjale kui teistele

asjakohastele õigusnormidele.

OÜ Metsaekspert eksperthinnang ei anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse

tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusel õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul

rääkida metsamaast, metsa uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis

välistaks riive sellele piirkonnale iseloomulikele maastikele. Võrreldes detailplaneeringuga

moodustada soovitavate maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole tegemist ebaolulise

maastikuilme terviklikkuse lõhkumisega, nagu alusetult väidab kaebuse esitaja. Suhteliselt

väikesele metsamaa territooriumile moodustuks neli õueala, mis mõjutab maastike

iseloomulikkust. Vastustajad on õigesti osundanud, et muuhulgas peab arvestama ka edasisest

plaanitavast maakasutusest tulenevaid aspekte metsale kui tervikule. Õuealade moodustamine

eeldab muuhulgas ka metsamajandamiskava uuendamist ja vaieldamatult tuleks raadamist

arvestada metsa edaspidisel majandamisel.

Kohus pidas alusetuks kaebuse esitaja väidet, et vastustajad on omavoliliselt rakendanud

sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi, kuna ehitustegevuse täielikku keelamist ei ole

õigusaktidega ette nähtud.

Asjas ei ole tuvastatav võrdse kohtlemise printsiibi eiramine vastustajate poolt, kuna kaebuse

esitaja on näitena toonud olukorrad, kus detailplaneeringud on kehtestatud, kuid ei ole

osundanud juhtumitele, kus detailplaneeringud on jäetud kehtestamata, kuna vastustajad on

leidnud, et detailplaneeringu kehtestamine on vastuolus looduspargi põhieesmärgiga, milleks on

Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse (kaitse-eeskirja punkt 1).

Kaebuse esitaja poolt menetlusnõuete rikkumisena välja toodud asjaolud (tähtaeg ja

raamdokumentide kehtestamata jätmine) ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu, mille tõttu ei

saa vaidlusalune haldusakt kuuluda tühistamisele sellel alusel. Tähtajal on haldusmenetluses

distsiplineeriv iseloom, ja kuna seisukoht on vastustaja poolt antud, siis on tähtaeg oma eesmärgi

täitnud. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite asjakohasus ei

sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte. Vaieldamatult ei

ole kehtestamata dokumentidel õigusjõudu õigusaktina, kuid vastustaja on õigustatud ja

kohustatud neid dokumente arvestama kas tõenditena või sisustama määratlemata õigusmõisteid

neid dokumente kasutades, kuna vastustaja ülesandeks on tagada Otepää kõrgustikule

iseloomulike maastike kaitse. Käesolevas asjas on need dokumendid käsitletavad toimingu

teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena. Võttes arvesse asjaolu, et

kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004, siis ei ole

ärakuulamisõiguse riive samuti aluseks haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult

osundanud HMS §-is 40 lg 3 p 4 sätestatule. Kaebuse esitaja seisukoht haldusakti väidetavast

õigusvastasusest on paljasõnaline ja kaebuse esitaja poolt asjakohaste tõenditega tõendamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. AS Astri esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on otsus ebaseaduslik ja põhjendamata. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63

kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 1 kohaselt

on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse.

Kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning

pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate

loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega.

Kaitse-eeskirja p 25 sätestab metsa kaitse-eesmärgina bioloogilise mitmekesisuse ja

maastikuilme säilimise. Vastustajad ei ole Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu

kehtestamata jätmisel esitanud eelpool nimetatud kaitse-eeskirja punktidele tuginevat veenvat ja

põhjendatud argumentatsiooni;

2) on jäetud tähelepanuta väide, et Otepää Vallavalitsus ei ole korralduses nr 2-4-677

põhjendanud Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuolu Otepää valla üldplaneeringuga.

Otepää Vallavalitsus ei ole korralduses esitanud sisulist valla üldplaneeringule tuginevat

motivatsiooni, mis aitaks selgelt ja arusaadavalt mõista mõistete – „Otepää kõrgustikule

iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine“ – sisu. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering

ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Antud juhul on

Otepää Vallavalitsus Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega

kehtestanud üldplaneeringuga mitte kooskõlas oleva ehituskeelu;

3) on ebaõigesti leitud, et menetlusnõuete rikkumisena esinev raamdokumentide kehtestamata

jätmine ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu. Valgamaa Keskkonnateenistus on tuginenud

Väike-Kellamäe

detailplaneeringu

kooskõlastamata

jätmisel

Otepää

looduspargi

kaitsekorralduskavas

toodud

Otepää

looduspargi

pika-ajalisele

kaitse-eesmärgile

−

traditsioonilise pärandkultuurmaastiku säilimise, tutvustamise ja uurimisele ja tüüpiliste ja

väärtuslike metsakoosluste säilitamisele. Seega on menetlusnõuete rikkumine mõjutanud

oluliselt haldusorganite poolt asjas tehtud otsuse sisu;

4) on ebaõigesti jäetud arvestamata OÜ Metsaekspert eksperthinnangus esitatud järeldustega ja

tuginetud looduskaitseasutuste paljasõnalistele hinnangule. Eksperthinnanguga mittenõustumise

korral tulnuks tellida keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele

tuginedes asjakohase ettevalmistust ja litsentsi omava isiku poolt antud arvamushinnang;

5) on ebaõigesti käsitletud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa tüüpilise ja väärtusliku

metsakooslusena. Kohtuistungil vastustaja antud selgituste kohaselt ei asu Väike-Kellamäe

kinnistul kaitsealuste liikide elupaiku ega kasvukohti. Väike-Kellamäe kinnistu metsamaale ei

ole registreeritud MS § 23 kohaselt vääriselupaika. Metsamajandamiskavast nähtub, et

eritingimusi Väike-Kellamäe kinnistu metsa majandamiseks ei ole seatud;

6) ei ole Valgamaa Keskkonnateenistus kaalunud LKS § 14 lg 1 ja 3 rakendamise võimalikkust.

Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole teinud apellandile ettepanekut

hoonestuse asukoha, hoonete kõrguse, välisviimistluse ega hoonestusalade arvu vähendamise ja

muude taoliste tingimuste seadmise kohta. Samuti ei ole kohus andnud nimetatud kaalutluse

vajalikkuse kohta kohtuotsuses mingit hinnangut;

7) on asutud ebaõigele seisukohale ärakuulamisõiguse võimaldamise osas. Otepää Vallavalitsus

ja Valgamaa Keskkonnateenistus on rikkunud HMS § 40 lg 2 ning ei ole apellanti ära kuulanud.

Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu algatamise taotluse juurde on apellandi poolt

täiendavalt

esitatud

2007

koostatud

OÜ

Metsaekspert

ekspertarvamus.

Nimetatud

ekspertarvamus puudus 2004 eskiislahenduse kohta seisukoha andmise juures. Seega ei saanud

apellant pärast ekspertarvamuse koostamist ette teada, et looduspargi valitseja ei arvesta

täiendava tõendiga. Menetlusosalise ärakuulamise käigus oleks selgunud vajadus täiendava

eksperthinnangu koostamiseks või siis täiendavate asjaolude arvestamine olemasolevas

eksperthinnangus;

8) on jäetud põhjendamata ebavõrdne kohtlemine võrreldes piirnevate kinnistute omanikega.

Kohalik omavalitsus on samas piirkonnas kehtestanud 2003 Vahtraoru kinnistu ja 1996

Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringu, millega on antud õigus rajada piirkonda uusehitisi.

Munamäe puhkekeskuse detailplaneering ja Vahtraoru kinnistu detailplaneering on heakskiidetud

Otepää looduspargi valitseja poolt. Nii Väike-Kellamäe kinnistu kui Vahtraoru ja Munamäe

puhkekeskuse

detailplaneeringuga

hõlmatud

kinnistud

asuvad

Otepää

looduspargi

piiranguvööndis. Kuna nimetatud kinnistute detailplaneeringutega on tegemist võrdsete

juhtumitega, siis tuleb Väike-Kellamäe kinnistu omaniku ebavõrdset kohtlemist põhjendada;

9) ei tugine seisukoht kooskõlastuse tähtaegsuse osas PlanS §-ile 19 lg 5.

6. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa asjaolu, et vallavalitsus ei ole oma korralduses kaalunud detailplaneeringu vastuvõtmise

otsustamisel selle kooskõla üldplaneeringuga, olla korralduse tühistamise aluseks, kuivõrd

üldplaneering sätestab, et ehitamisel tuleb arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad

looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Looduskaitseline piirang on antud

juhul asjaolu, et kinnistu asub piiranguvööndis ning, et sellises kohas planeerimiseks ja

ehitamiseks tuleb tegevus kooskõlastada kaitseala valitsejaga ja detailplaneeringu kehtestamiseks

tuleb küsida nõusolekut kaitseala valitsejalt. Seega on antud piirkonnas võimalik ehitada vaid

siis, kui selleks annab nõusoleku kaitseala valitseja. Nimetatud nõuded, mis tulenevad LKS

§-ist 14 lg 1 p 7 ja 8, seavad vallavalitsusele kui lõpliku otsuse tegijale siduva eeltingimuse.

Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsa- ja põllumaid;

3) on kohus õigesti leidnud, et raamdokumentidel ei ole õigusjõudu õigusaktina, vaid need on

käsitletavad toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena;

4) on kohus õigesti leidnud, et OÜ Metsaekspert eksperthinnang ei anna alust vastustajate

toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusena õuealade

moodustamisel ei saa rääkida enam metsamaast ning on ilmne riive piirkonnale iseloomulikele

maastikele;

5) on ebaõige väide, et kohus ei ole hinnanud LKS §-ist 14 lg 3 tuleneva õiguse kasutamata

jätmist kaitseala valitseja poolt, millega saab seada looduskaitseliste väärtuste kaitse tagamiseks

eritingimusi. Tegu on kaitseala valitseja õigusega, mitte kohustusega. Kuna kaitseala valitseja on

seisukohal, et planeeringu maa-alale ei ole võimalik luua ühtegi ehitusala, siis on mõistetav, et

lisatingimusi ehitusalade loomiseks ei ole võimalik määrata. Otepää Vallavalitsus on

vaidlustatud

07.11.2007

korralduses

nr

2-4-677

märkinud,

korrates

Valgamaa

Keskkonnateenistuse 02.03.2005 kooskõlastuskirjas nr 2-5/66-1 välja toodut, et arvestades

olemasolevat maastiku struktuuri, siinjuures maastiku reljeefi, eksisteerivat taimkatet ja pinnase

tingimusi, avaldab Väike-Kellamäe kinnistu hoonestamine negatiivset mõju Väike Munamäe

ümbruse maastiku väärtusele ning kahandab piirkonna bioloogilist mitmekesisust;

6) on planeeringuga seotud küsimustes apellandile antud piisavalt võimalusi ärakuulamisõiguse

teostamiseks. Apellandi esindaja A. Manglus on kohtuistungil tunnistanud, et ta on seotud

OÜ-ga Manglusson, kes on planeeringu koostajaks, et ta on käinud seoses detailplaneeringuga

vallavalitsuses ning, et ta esindas vallavalitsuses planeeringuküsimusi arutades ka AS Astri huve;

7) ei ole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi, kuivõrd võrdlusena on toodud võrdluseks

sobimatud näited (erinevatel aegadel kehtestatud planeeringud), samuti ei ole välja toodud

planeeringuid, mis on jäetud kehtestamata. Käesoleval juhul on oluline ka PlanS §-ist 10 lg 6

tulenev nõue, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija

muuhulgas ka looduskaitse alla võetud maa-aladel.

7. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellant välja toonud ühtegi sisulist argumenti Valgamaa Keskkonnateenistuse toimingu

vastu, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjaga

nr 42-12-3/42197-4 antud kooskõlastuses toodud argumentatsioon ei oleks veenev ja

põhjendatud. Nimetatud kirjas väljendatud eitava kooskõlastuse andmisel tugineti Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25 ning kirjas toodu oli põhjendatud ja

proportsionaalne ning keskkonnateenistuse toiming on õiguspärane;

2) on selgelt näha, et nii looduskaitseseadusesse kui ka valla üldplaneeringusse on sisse

kirjutatud ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv kord. Valgamaa Keskkonnateenistus

kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et pidevas muutuvuses (ülalnimetatud

inimmõjutused maastikule) olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda

tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt

üldplaneeringuga ei ole otstarbekas looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või

tingimusi kinnistute kaupa;

3) on kohus õigesti järeldanud, et raamdokumentide kehtestamata jätmine ei ole mõjutanud asjas

tehtud otsuse sisu. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite

asjakohasus ei sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte.

Vastustaja rõhutab, et Valgamaa Keskkonnateenistus tugines eitava kooskõlastuse andmisel

Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25, mis nähtub ka Valgamaa

Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja „Kooskõlastamine„ (nr 42-12-3/42197-4) sisust;

4) on kohus on õigesti otsustanud ja leidnud, et Valgamaa Keskkonnateenistuse põhjendused on

olnud piisavad OÜ Metsaekspert eksperthinnangu mittearvestamiseks. Kuna Väike-Kellamäe

kinnistu asub kohas, kus suur metsamassiiv (tuumala) on läbi rohevõrgustiku koridori ühenduses

naaberrohevõrgustiku tuumalaga, siis olukord, kus ehitusaladega sisuliselt lõigatakse läbi

(ehitatakse täis) peaaegu pool ühinemiskoha ristlõikest, mõjutab ka tuumalasid, mida antud

rohevõrgustiku koridor ühendab. Sellise ehitustegevuse ühe selge mõjuna võib välja tuua

asjaolu, et halvenevad loomade liikumise ja seeläbi ka toitumise võimalused. Apellandi väide,

nagu oleks looduskaitseasutuste hinnangud paljasõnalised, pole õige, sest looduskaitseasutuste

seisukohad tuginevad mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku

omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning

uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada

üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil. Keskkonnamõju strateegilist hindamist ei

ole algatatud, kuna pole tuvastanud selle läbiviimise vajadust, lähtudes keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005

määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise

algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Keskkonnamõju hindamise läbiviimise muudab

ebaotstarbekaks antud detailplaneeringu puhul asjaolu, et esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse

elluviimise (ehitamisega) ja piiranguvööndi kaitse-eesmärkide vahel. Sellist vastuolu ei saa

muuta olematuks ei keskkonnamõju hindamine ega eksperthinnang. Keskkonnamõju hindamine

ei saa muuta olematuks/kehtetuks Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-dest 1, 21 või 25 ega

LKS §-ist 14 lg 2 tulenevat;

5) on kohus õigesti käsitlenud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas

väärtuslikku, metsakooslust. Mingeid eraldiseisvaid hindamisakte koostatud ei ole ja need pole

ka vajalikud, kuna antud ala väärtuslikkus on tuvastatav vaadeldes muid asjakohaseid dokumente

kogumis;

6) on Valgamaa Keskkonnateenistus toonud oma vastuskirjas kohtule välja valiku

detailplaneeringu menetluses kasutatud dokumentidest, mis kajastub ka kohtuotsuses. Sellise

loetelu äramärkimine kohtuotsuses annab tunnistust sellest, et kohus nõustub sisuliselt Valgamaa

Keskkonnateenistuse seisukohaga, et võttes arvesse kõiki nimetatud dokumente, ei esine

tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide

saavutamist ehk aktsepteerib LKS § 14 lg 2 rakendamist;

7) on kohus õigesti leidnud, et kuna kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht

olnud teada juba 2004, siis ei ole ärakuulamisõiguse riive aluseks haldusakti tühistamisele;

8) on ebaõige väide, et apellandi poolt nimetatud detailplaneeringute puhul on tegemist võrdsete

juhtumitega, sest nimetatud alad erinevad maastiku struktuuri elementide poolest. Munamäe

puhkekeskuse detailplaneeringu kehtestamise ajal ei kehtinud praegusel hetkel kehtiv valla

üldplaneering, kaitse-eeskiri, looduskaitseseadus ja puudusid käesolevaks hetkeks kaitseala

katsekorralduse parendamiseks koostatud uurimistööd;

9) on kohus õigesti leidnud, et tähtajal on distsiplineeriv iseloom ja kuna seisukoht on vastustaja

poolt antud, siis on tähtaeg oma eesmärgi täitnud. Valgamaa Keskkonnateenistus sai

kooskõlastuse taotluse kätte 03.09.2007 ning keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud

03.10.2007. Isegi kui arvestada ühekuulist tähtaega arvates 30.08.2007, ei muuda see sisuliselt

asjaolusid, sest LKS § 14 lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 11 kohaselt ei või

kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alapunkt 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja

nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

17. märtsi 2008 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

9. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Väike-Kellamäe kinnistu paikneb Otepää

looduspargi piiranguvööndis.

LKS § 12 lg 1 kohaselt määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga.

Vastavalt LKS §-ile 14 lg 1 p 5 kaitsealal ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti

valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis

vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib

kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit.

LKS § 25 lg 1 kohaselt koostatakse hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks

kaitsekorralduskava, milles märgitakse: 1) olulised keskkonnategurid ja nende mõju

loodusobjektile; 2) kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise

eelisjärjestus, ajakava ning maht; 3) kava elluviimise eelarve. Sama paragrahvi lg 2 alusel

kinnitab kaitsekorralduskava keskkonnaminister.

10. Ebaõige on apellandi väide, et vastustajad ei ole Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu

kehtestamata jätmisel esitanud kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25 tuginevat veenvat ja

põhjendatud argumentatsiooni.

Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 1 kohaselt on looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule

iseloomulike maastike kaitse.

Vastavalt kaitse-eeskirja p-le 21 on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning

pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate

loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega.

Kaitse-eeskirja p 25 sätestab, et piiranguvööndi metsa kaitseeesmärk on bioloogilise

mitmekesisuse ja maastikuilme säilimine.

Nii vallavalitsuse vaidlustatud korralduses kui ka Valgamaa Keskkonnateenistuse kirjas on

vastav argumentatsioon esitatud. Asjaolu, et apellant ei pea esitatud põhjendusi veenvateks, ei

tähenda seda, et neid ei ole esitatud.

11. Asjaolu, et Otepää valla üldplaneeringus sätestatu ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas

sätestatu vahel puudub vastuolu, ei anna alust apellandile väita, et Väike-Kellamäe kinnistule on

kehtestatud üldplaneeringu vastane ehituskeeld.

Otepää (Pühajärve) valla üldplaneering on kehtestatud 1998 (tl 247-261). Valla üldplaneeringus

on sätestatud üldine ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv kord, kuid selles ei ole sätestatud

täpseid Otepää looduspargi territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid.

Üldplaneeringu kohaselt muuhulgas hajaasutusse ehitamisel tuleb maa omanikul arvestada

piiranguid,

mis

tulenevad

muinsus-

ning

looduskaitsealustest objektidest ja nende

kaitsetsoonidest ning soovitav on ehitustegevuseks mitte kasutada põllu- ning metsamaid (p 6.1

tl 260). Üldplaneeringus ei ole välja toodud kitsendusi ega konkreetseid tingimusi kinnistute

kaupa, kuid LKS-s ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjades on sätestatud tegevused, milleks on

vajalik looduspargi valitseja nõusolek. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti

valitsejana peab seisma hea selle eest, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma

atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga

juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei ole otstarbekas ka looduspargi kaitse-eeskirjas

tuua välja kitsendusi või tingimusi konkreetsete kinnistute kaupa.

Apellandi poolt nimetatud mõisted – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“,

„pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – on

sisustatud vastavate seaduste ning Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse

konventsiooni sätetega.

12. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu „Kooskõlastamine“ sisust,

on kooskõlastuse mitteandmisel lähtutud kinnisomandi kitsendustest, mis tulenevad seadusest

(LKS § 12 lg 1, 14 lg 2. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-d 1, 21, 25). Otsustamaks, kas

seadusest tulenevad looduskaitselised piirangud kuuluvad konkreetsel juhul kohaldamisele, on

keskkonnateenistus õigustatult kasutanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002-2006

ning Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, samuti ka alusuuringut „Rohelise võrgustiku ja

keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Kaitsekorralduskavas on täpsemalt

lahti kirjutatud põhimõtted ja vajalikud tegevused looduspargi põhieesmärkide saavutamiseks

ning keskkonnateenistus võis seda kasutada oma seisukohtade põhjendamisel. Juba viidatud

kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning

pärandkultuurmaastikuna

säilitatav

osa

ning

keskkonnateenistus

on

kasutanud

kaitsekorralduskava selle kaitse-eesmärgi sisu avamiseks.

Seadusjärgsete kitsenduste kohaldamise põhjendamisel võis Valgamaa Keskkonnateenistus

tugineda ka tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää

looduspargis“. Asjaolu, et viidatud tööd ei ole kehtestatud Otepää valla üldplaneeringu lisana ega

teemaplaneeringuna ning töö koostamisele ei ole kaasatud Väike-Kellamäe kinnistu omanikku, ei

vähenda uurimistöö väärtust. Tegemist on uurimistööga ning uurimistöö tegemisel ei ole vaja

kaasata kinnisasja omanikke. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole looduskaitseliste piirangute

kohaldamisel aluseks võetud nimetatud uurimistööd, vaid on lähtutud seadusest.

13. Õige on halduskohtu seisukoht, et OÜ Metsaekspert eksperthinnang „Ehitusaladel toimuva

raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele“ ei

anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise

tulemusel õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul rääkida metsamaast, metsa

uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis välistaks riive sellele

piirkonnale iseloomulikele maastikele. Võrreldes detailplaneeringuga moodustada soovitavate

maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole tegemist ebaolulise maastikuilme terviklikkuse

lõhkumisega, sest suhteliselt väikesele metsamaa territooriumile moodustuks neli õueala, mis

mõjutab maastike iseloomulikkust, uuendamist ja vaieldamatult tuleks raadamist arvestada metsa

edaspidisel majandamisel.

Lisaks eeltoodule on OÜ Metsaekspert eksperthinnangus toodud järeldused teoreetiliselt

vastuolulised ning arvestamata on jäetud edasisest maakasutusest tulenevad aspektid.

Eksperthinnangus toodud järelduste kohaselt raadamise teostamisel ei ole maastikuilme

terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on

vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud

bioloogilise mitmekesisuse mõistega. Ehitise rajamine metsamaale vähendab eelpoolnimetatud

definitsioonis nimetatud elusorganismide rohkust ehk bioloogilist mitmekesisust. Siinkohal on

põhjendamatu apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud looduskaitseasutuse

paljasõnalisele hinnangule. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu

põhjendustest, on selle tegemisel ja seisukohtade põhjendamisel tuginetud nii seadustele kui

mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku omavalitsuse (nt valla

üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad

piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste

rajamine) mõju analüüsil.

14. Ebaõige on apellandi väide, et eksperthinnanguga mittenõustumisel oleks tulnud tellida

strateegilise keskkonnamõju hindamine ja eksperthinnang.

Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja ka Valgamaa

Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist vajalikuks, sest pole tuvastatud selle

läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

§-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille

korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“.

Keskkonnamõju hindamise läbiviimise muudab ebaotstarbekaks antud detailplaneeringu puhul

see, et esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse elluviimise (ehitamine) ja piiranguvööndi kaitse-

eesmärkide vahel. Keskkonnamõju hindamine ei muuda kehtetuks Otepää looduspargi kaitse-

eeskirja p-des 1, 21 või 25 ega LKS §-is 14 lg 2 sätestatut.

15. Iseenesest õige on apellandi väide, et ei ole olemas konkreetset hindamisakti Väike-Kellamäe

kinnistul asuva metsa kohta, mille alusel on see tunnistatud väärtuslikuks metsakoosluseks.

Samas aga on antud ala väärtuslikkus tuvastatav muude asjakohaste dokumentidega kogumis

ning seetõttu on halduskohus õigesti käsitlenud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui

tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Maastiku kaitse seisukohalt on väärtuslikud ka

tavalise liigilise koosseisuga metsad, sest maastikukaitse väärtustab maastikku kui tervikut.

Nimetatud metsa väärtust tõstab selle paiknemine suuremate looduslikke alasid (rohevõrgustiku

tuumalade) ühendava koridori tuumaalaga liitumiskohas.

16. Vastavalt LKS § 14 lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava

loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel

tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit.

Valgamaa Keskkonnateenistus on oma toimingu tegemisel lähtunud sellest, et võttes arvesse

kõiki asjaolusid, ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi

kaitse-eesmärkide saavutamist, s.o leidis, et kohaldada tuleb LKS § 14 lg 2. Valgamaa

Keskkonnateenistuse toimingu peale kaebuse läbivaatamisel pidigi halduskohus kontrollima

selle konkreetse toimingu seaduslikkust ja põhjendatust, mitte aga otsustama selle üle, kas

keskkonnateenistus oleks pidanud tegema hoopis teise toimingu (s. o otsustama LKS § 14 lg 3

kohaldamise üle).

17. Apellandi väite kohaselt on haldusmenetluse läbiviimisel rikutud tema ärakuulamisõigust,

sest haldusorganid ei ole talle teinud vastavasisulist ettepanekut ja ei ole esitanud

dokumentaalseid tõendeid ärakuulamise kohta.

Õige on halduskohtu seisukoht, et võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitajale on looduspargi

valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004, siis ei ole ärakuulamisõiguse riive aluseks

haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult osundanud HMS §-is 40 lg 3 p 4

sätestatule.

Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud haldusmenetluse vältel planeeringu

eskiisilahenduse ja OÜ Metsaekspert ekspertarvamuse. Otepää Vallavalitsuse esindaja väitel on

kaebaja esindaja korduvalt käinud vallavalitsuses ametnikega arutamas planeeringuga

seonduvaid küsimusi, tal oli võimalik esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid ning

kaebuse esitaja esindaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud, vaid on kinnitanud, et planeeringu

koostamise etapis esindas ka AS Astri huve (tl 266). Samuti on kaebaja esindaja planeeringut

koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Seega oli kaebajal võimalik kogu

haldusmenetluse vältel esitada oma põhjendusi ja seisukohti, samuti vastuväiteid ning

ärakuulamisõigust ei ole rikutud.

18. Alusetu on kaebaja väide selle kohta, et Väike-Kellamäe kinnistu omanikku on koheldud

ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Siinkohal on apellant nimetanud

Vahtraoru kinnistut ja Munamäe Puhkekeskust.

Lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud katastrikaardist, on Vahtraoru kinnistu

asukohas juba asustus, Väike-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets ja

rohumaa. Seega ei ole tegemist võrdses positsioonis asuvate kinnistutega. Samuti ei saa

võrdseks pidada 1996 kehtestatud Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringut ja Väike-Kellamäe

kinnistu detailplaneeringut, sest juba ajaliselt on nimetatud detailplaneeringud koostatud väga

erinevatel perioodidel (1996 ja 2007).

19. Vastavalt PlanS §-ile 17 lg 5 kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu

kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei

ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid.

Asja

materjalide

kohaselt

saadeti

Väike-Kellamäe

detailplaneering

Valgamaa

Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks 30.08.2007. Õige on apellandi väide, et kuna

kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 oli pühapäev, siis loeti kooskõlastamise tähtpäev

saabunuks 01.10.2007. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.2007.

Seega on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud tähtaega, kuid

see asjaolu ei ole vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise ja haldusakti tühistamise

aluseks.

PlanS §-is 17 lg 5 sätestatud tähtaeg omab distsiplineerivat iseloomu, tegemist ei ole õigust

lõpetava tähtajaga. Nimetatud sättest tuleneb planeeringu koostamist korraldava kohaliku

omavalitsuse õigus arvestada, et kui tähtaegselt kooskõlastust ei anta, siis ei olegi planeeringu

kohta ettepanekuid ega vastuväiteid, kuid samas ei keela see säte siiski ka pärast tähtaega

esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist. Samuti tuleneb LKS §-ist 14 lg 1 p 5 ja Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 11, et kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei või

detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3 kohaselt

on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine.

Seega kuigi Valgamaa Keskkonnateenistus on andnud kooskõlastuse hilinemisega, võis ja ka pidi

vallavalitsus sellega arvestama.

20. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse 7. novembri 2007

korraldus nr 2-4-677 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 toiming „Kooskõlastamine“

on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Nende andmisel on järgitud proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning puudub alus nende õigusvastaseks

tunnistamiseks.

21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Agu Timmi

Egon Konsand

Viivi Tomson