3-08-187/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-187

Haldusasi

H-M. R. kaebus Harju Maavanema tegevusetuse

õigusvastasuse

tuvastamise

ning

maa

munitsipaliseerimise menetluse lõpetamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: H-M. R.

Esindaja v. adv Carri Ginter

Vastustaja: Harju maavanem

Kolmas isik: Tallinn linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta H-M. R. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28.02.1994 otsusega nr 1640 tunnistati H-M. R.

omandireformi õigustatud subjektiks XXXX-XXXXXXXX XXX XX (endine kinnistu nr

XXXX , krundi pindala XX XXX m2) asuva vara ning 28.02.1994 otsusega nr 1641 XXXX-

XXXXXXXX XXX XX (endine kinnistu nr XXXX , krundi pindala XXXX m2) asuva vara

osas. Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr 7 kehtestati Nõmme tervisespordiradade

teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering. Tallinna Linnavolikogu

01.04.2004 otsuse nr 68 alusel esitas linn taotluse endiste kinnistute nr XXXX ja XXXX

maade osaliseks munitsipaliseerimiseks. Vastava taotluse ning maa munitsipaalomandisse

andmise toimiku on Harju maavanem korduvalt Tallinna Linnavalitsusele tagastanud seoses

seal esinenud puudustega. Viimati tagastas Harju maavanem taotluse 05. septembri 2007

kirjaga nr 3.2-1.3/4928. Vastuseks H-M. R. 28.05.2007 esitatud taotlusele maa

munitsipaliseerimist puudutavate dokumentide väljastamiseks, vastas vastati maavanema

08.06.2007 kirjaga nr 1.3-3/9, et Tallinna Linnvalitsuse poolt ei ole uusi andmeid esitatud.

Otsust maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise kohta ei ole tehtud.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb kaebuse esitaja, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Harju

maavanema tegevusetuse maa munitsipaliseerimise taotluse menetlemisel ning teeks Harju

maavanemale ettekirjutuse maa tagastamise menetluse peatanud taotluse läbivaatamiseks ning

kohustaks maavanemat lõpetama maa riigi omandisse jätmise menetlus.

3. Kaebuse esitaja leiab, et Harju maavanem omandireformi kohustatud subjekti esindajana ei

ole menetlenud maa munitsipaliseerimise taotlust nõuetekohaselt ning on õigusvastaselt

viivitanud otsuse langetamisel, mistõttu on määramatuks ajaks peatunud maa tagastamise

menetlus, millega on rikutud põhiseaduse §-s 14 tagatud isiku põhiõigusi menetlusele ja

korraldusele ning omandireformi õigustatud subjektil on tehtud seadusvastaseid takistusi vara

tagasi saamisel. Kaebuse esitaja märgib, et maa tagastamise menetluses on kohustatud

subjektiks riik ning kohalik omavalitsuse pädevuses on teatud menetlustoimingute tegemine.

Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-81-05, kus leiti, et

omandireformi raames on isikul subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aia jooksul

ning et riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus maa erastamisel tuleb lugeda ühtseks

menetluseks. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi Tallinna linnal puudus kuni maa

munitsipaliseerimise taotluse esitamiseni õiguslik alus maa tagastamisega viivitamiseks, rikub

praegusel hetkel tema õigusi Harju maavanema tegevusetus maa munitsipaliseerimise taotluse

lahendamisel, kusjuures maavanem oleks pidanud mõistliku aja jooksul munitsipaliseerimise

taotluse läbi vaatama ning vajadusel esitama linnale konkreetse tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, mõistliku aja möödumisel puudustele tähelepanu juhtimisest, pidanuks

Maavanem menetluse lõpetama ning sel juhul oleks Tallinna linn pidanud maa tagastama.

4. Kaebuse esitaja leiab, et maa munitsipaliseerimise taotluse menetluse jätkumine riivab tema

õigusi maa tagastamise menetluses ja viitab seejuures haldusmenetluse seaduse § 3 lõikele 2

ning § 5 lõikele 2, samuti omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lõikele 5, Vabariigi

Valitsuse 5.02.1993 määruse nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra" punktile 49.

5. Viitega Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-37-07 leiab kaebuse esitaja, et maareformi

käigus peab maa tagastamist välistav munitsipaalomandisse andmise menetlus vastama

haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele ning munitsipaliseerimisel peab lähtuma hea halduse

põhimõttest, mis hõlmab muuhulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende

arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide

kaalumist.

6. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maa tagastamise menetlus on viibinud maavanema

tegevusetuse tõttu munitsipaliseerimise taotluse lahendamisel. Seejuures viitab kaebuse esitaja

kuni 14.06.2006 kehtinud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud „Maa

munitsipaalomandisse andmise korra" punktidele 10 ja 18 ning 15.06.2006 jõustunud

Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrusega nr 133 kehtestatud maa munitsipaalomandisse

andmise korra uue redaktsiooni § 2 lõikele 1 ning § 7 lg 3 punktile 1 ning leiab, et kuigi

õigusaktides ei ole sätestatud konkreetset tähtaega menetluse läbiviimiseks, ei tohiks asja

sisuliseks lahendamiseks kuluda rohkem kui 3 kuud. See tähendab, et kui linna esitatud

taotluses esinesid puudused, siis oleks maavanem pidanud need tuvastama ühe kuu jooksul

arvates taotluse saamisest ning andma taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

7. Kaebuse esitaja toob välja, et vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega ei ole Harju

maavanem H-M. R. maa munitsipaliseerimise menetlusse kaasanud.

8. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maa tagastamine ei välista kinnistul asuvate

tervisespordiradade kasutamist, kuna tervisespordi harrastamiseks ei pea radade alune maa

vältimatult kuuluma omavalitsusele, vaid radade kasutamist võib reguleerida eraõiguslike

kokkulepete või avalikuks kasutamiseks määramise otsuse alusel.

9. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet ning toob välja, et

tema valduses on Nõmme Spordikeskuse tervisespordi radade tuleviku ja maa tagastamise

küsimuste läbivaatamiseks moodustatud töögrupi õiendi tööversioon, millest selgub, et

tervisespordi rajad läbivad 5 endist eraomandis olevat kinnistut ning millest selgub samuti, et

Tallinna Linnavalitsuse 21.03.1997 korralduse nr 803-k alusel on tagastatud XXXXXXXX

XX XX maatükk (XXXXXX XX XX ), mida samuti läbivad suusarajad 112 m ulatuses ning

10.07.2001.a sõlmis Tallinna Linn õigustatud subjektiga XXXXXX XX XX kinnistu ostu-

müügilepingu, millega ostis subjektile tagastatud maa linnale 2,5 miljoni krooni eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Harju maavanem ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist,

leides, et kaebus on ekslikult maavanema vastu esitatud. Vastustaja selgitab, et maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse esitas Tallinna Linnavalitsus esmakordselt 25. mail

2005. a. Taotluse esitamise ajal kehtinud korra kohaselt oli otsustajaks Vabariigi Valitsus, kes

tagastas taotlused nendes esinenud puuduste tõttu. Vastustaja leiab ka, et kui maa

munitsipaalomandisse andmist reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus muutus kehtetuks,

seiskus kogu maa munitsipaalomandisse andmise menetlus kuni ajani, mil Vabariigi Valitsus

võttis vastu Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse

andmise kord.

11. Vastustaja märgib, et kehtiv maa munitsipaalomandisse andmise kord näeb ette täpsed

menetlusreeglid

maa

munitsipaalomandisse

andmiseks.

Menetlus

algab

kohaliku

omavalitsusüksuse poolse taotluse esitamisega maavanemale, taotluse saanud maavanem

kontrollib esitatud taotluse ja sellele lisaks olevate dokumentide nõuetele vastavust tulenevalt

kolme kuu jooksul vastu otsuse maa munitsipaalomandisse andmise kohta. Vastustaja selgitab,

et Trummi tn. 27, 27a, 35 ning Külmallika tn 1, 15b maaüksuste maa munitsipaalomandisse

andmise taotluse ning toimiku Tallinna Linnavalitsuse Maa-ametile 5, septembri 2007. a

kirjaga nr 3.2-1.3/4928 ning käesolevaks ajaks ei ole Tallinna Linnavalitsus taotlust

maavanemale uuesti esitanud, mistõttu on maavanem seisukohal, et maavanema

eespoolnimetatud kirjas toodud puudused taotlustoimikus ei ole kõrvaldatud ning seega ei saa

maavanem ka vastavat otsust maa munitsipaalomandisse andmise või mitteandmise kohta

vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebuses on asutud väärale seisukohale,

justkui oleks maa munitsipaalomandisse andmise menetlus seiskunud maavanemast sõltuvatel

asjaoludel.

Tulenevalt

eespoolnimetatud

selgitustest

on

selle

põhjuseks

Tallinna

Linnavalitsuse tegevus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlemises.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

12. Kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn leiab, et esitatud kaebus on

põhjendamatu ning palub selle rahuldamata jätta. Esmalt selgitab kolmas isik, et käesoleval

hetkel otsustamata õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine või kompenseerimine

endisest kinnistust nr XXXX X (pindalaga XX XXX m2) X XXX m2 ja endisest kinnistust

nr XXXX (pindalaga X XXX m2 ) XXX m2 osas ning maa, mille suhtes tagastamistaotlus on

lahendamata, on hõlmatud alaga, mida linn soovib munitsipaliseerida kui Nõmme

tervisespordiradade maad.

13. Kolmas isik märgib, et vaidlusaluste maade munitsipaliseerimismenetlus algas aastaid

tagasi, kui sotsiaalmaa sihtotstarbega maa munitsipaliseerimise otsustaja oli Vabariigi Valitsus

ning kuna menetluse käigus muutusid maa munitsipaalomandisse andmise korraga

reguleeritud olulised asjaolud, siis tõi see endaga kaasa menetluse pikenemise. Kolmas isik

leiab, et Harju maavanem on vaidlusaluse maa munitsipaliseerimise menetlust läbi viies

tegutsenud vastavalt talle antud õigustele ja volitustele, ilmutades otsuste tegemisel vajalikku

tähelepanelikkust ja hoolsust. Seejuures leiab kolmas isik, et kaebuse esitaja ei too välja ühtegi

konkreetset sätet, mida maavanem oleks menetluse käigus rikkunud. Kolmas isik peab

põhjendamatuks kaebuse esitaja etteheidet, et maavanem ei ole linnavalitsusele andnud maa

munitsipaalomandisse andmise taotluses paranduste tegemiseks tähtaegu, kuna maavanemal

puudub selline õigus.

14. Kolmas isik ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et endiste kinnistute nr XXXX X ja nr

XXXX suhtes tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmine on veninud

ebamõistlikult kaua. Seejuures leiab kolmas isik, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993

määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punktis 49 sätestatud

kuue kuu pikkune tähtaeg ei kohusta selle aja jooksul otsustama kogu õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamist ning selle normi rikkumisega oleks tegemist siis, kui kaebuse

esitamise hetkeks s.o 30. jaanuariks 2008 ei oleks eksisteerinud ühtegi kehtivat haldusakti,

millega oleks otsustatud kaebajale maa tagastamist. Sellega seoses viitab kolmas isik

Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3- 3- 1- 42- 01 ning märgib, et enne

kohtusse pöördumist ei olnud üle 6 kuu kestvat tähtaega, millise jooksul ei oleks õigustatud

subjekt olnud informeeritud kinnistute nr XXXX X ja nr XXXX tagastamismenetluse

olukorrast ja otsuse tegemist takistavatest mõjuvatest põhjustest.

15. Kolmas isik peab vääraks kaebuse esitaja väidet, et teda ei ole informeeritud vaidlusaluste

maadega plaanitavast ning selgitab, et kaebaja eest ei ole varajanud, et suusaradade alust maad

soovitakse munitsipaliseerida, kusjuures lisaks kirjavahetusele kaebajaga ja kaebaja esindajaga,

on toimunud kaebajaga lugematul arvul vestlusi ja antud selgitusi telefoni teel. Veel selgitab

kolmas isik, et kuna tervisespordiradade puhul on tegemist spetsiifiliste rajatistega, mis

paiknevad mitme endise kinnistu maal ja mida õigustatud subjektid tagasi taotlevad, on

maareformi läbiviimine komplitseeritud ning sellest tulenevalt on maa munitsipaliseerimise ja

tagastamise avalduste kiiret menetlemist takistanud mitmed õigustatud subjektide poolt

algatatud kohtuvaidlused ning aeganõudev planeerimismenetlus.

16. Kolmas isik selgitab samuti, et vaidlusalust maad soovitakse munitsipaliseerida MRS § 28

lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaa ning seejuures viitab kolmas isik Riigikohtu halduskolleegiumi

otsusele asjas nr 3- 3-1- 44- 05, mille kohaselt saab maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine

toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MRS seaduse vastuvõtmise ajal

faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Kolmanda isiku hinnangul ei ole kahtlust, et vaidlusaluseid

maa-alasid kasutati juba enne omandi- ja maareformi ning kasutatakse ka käesoleval ajal

avalikes huvides ja sotsiaalmaana. Ka viitab kolmas isik Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele

nr 3- 3- 1- 44- 05, kus märgitakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad taotletakse

munitsipaalomandisse

MRS

§ 28

lg 1

punktide

3-

alusel,

siis

tuleb

maa

munitsipaalomandisse

andmise

korra

punkti

kohaselt

otsustada

esmalt

maa

munitsipaalomandisse andmise küsimus ja alles seejärel õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise nõue.

17. Kolmas isik leiab, et alusetu on kaebuse esitaja väide, et teda ei ole kaasatud

munitsipaliseerimismenetlusse, kuna H-M. R. on saanud menetluse käigus selgitada oma

seisukohti ja esitada vastuväiteid. Seejuures viitab kolmas isik asjaolule, et ka

Keskkonnaministeeriumi 21. detsembri 2005 kirjast nr 1-1/12366-3 tõdetakse, et H-M. R. on

maa munitsipaliseerimismenetlusse kaasatud nõuetekohaselt.

18. Asjakohatuks peab kolmas isik ka kaebuse esitaja viidet võrdse kohtlemise printsiibi

rikkumisele, selgitades, et XXXXXX XX XX maa tagastamise kohta V. M.le ei kinnita

võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist, kuna viidatud maa tagastati 1997 alguses, kui

munitsipaliseerimisprotsessiga ei olnud veel alustatud ja linnal puudus ülevaade

tervisespordiradade teenindamiseks vajalikust maast, kuivõrd alles 23. jaanuaril 2003

kehtestati Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 7 Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks

vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering. Viidates Riigikohtu otsusele haldusasjas

nr 3- 3- 1- 59-06 leiab kolmas isik, et võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut

on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada

jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige

halduspraktika

jätkamist

või

laiendamist.

Täiendavalt

leiab

kolmas

isik,

et

munitsipaliseerimisvajadust tugevdas ka Vabariigi Valitsuse poolt 30. aprilli 2004 määrusega

nr 176 kinnitatud Nõmme- Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri, kuna kõik vaidlusaluse

munitsipaliseerimistaotlusega hõlmatud maad jäävad Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala

piiridesse.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et

H-M. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Seejuures tuleb möönda

kaebuses tõstatatud probleemi olemasolu, mis väljendub selles, et maa kaebuse esitaja taotlust

maa tagastamiseks ei ole lahendatud, viidates maa munitsipaalomandisse andmise menetluse

kulgemisele, samas ei ole tehtud otsust ka maa munitsipaalomandisse andmise või sellest

keeldumise kohta, viidates Tallinna Linnavalitsuse poolt esitatud taotluse ning toimiku

puudulikkusele. Küll leiab kohus aga, et käesoleval juhul ei saa heita maavanemale ette seda,

et ta ei ole vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise küsimuses otsust langetanud ning

seetõttu ei saa ka vaidlusaluse maa tagastamise küsimuse otsustamise venimist arvata süüks

maavanemale.

20. Käesoleval ajal reguleerib maa munitsipaalomandisse andmise korda Vabariigi Valitsuse

2. juuni 2006. a määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord,“ (kord) mis jõustus

15. juunil 2006. aastal. Viidatud korra § 2 lõikest 1 tulenevalt otsustab maareformi seaduse

(MRS) § 28 lg 1 punkti 4 alusel (sotsiaalmaa) munitsipaalomandisse andmise kohaliku

omavalitsuse taotlusel maavanem. Poolte vahel ei ole siinkohal vaidlust selles, et Tallinna linn

on kaebuse esitaja poolt tagasi taotletavat maad soovinud munitsipaalomandisse saada just

MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Enne eelviidatud korra jõustumist reguleeris samu küsimusi

Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 2696 kinnitatud maa

munitsipaalomandisse andmise kord (vana kord), mis erines konkreetse küsimuse osas

käesoleval ajal kehtivast sel määral, et varem kehtinud korra kohaselt otsustas sotsiaalmaa

munitsipaalomandisse andmise Vabariigi Valitsus linna- või vallavalitsuselt maavanema kaudu

saadud taotluse alusel.

21. Käesoleval ajal kehtiva maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 kohaselt esitab maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse maavanemale valla- või linnavalitsus kohaliku

omavalitsuse volikogu vastava otsuse alusel. Viidatud paragrahvi 2. lõikes on sätestatud,

milliseid andmeid peab esitatav taotlus endas sisaldama ning lõikes 3 on loetletud taotlusele

lisatavad dokumendid. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluse läbivaatamist reguleerib

eelviidatud korra § 7, mille 1. lõikest tulenevalt kontrollib maavanem esmalt esitatud

dokumentide vastavust MRS-s ning maa munitsipaalomandisse andmise korras sätestatud

nõuetele. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et puudulikult koostatud taotluse (toimiku)

jätab maavanem puuduste kõrvaldamiseni läbi vaatamata, kusjuures taotluse esitanud linna-

või vallavalitsusele teatatakse hiljemalt 30 tööpäeva jooksul kirjalikult taotluses (toimikus)

esinenud puudustest ning tagastatakse toimik puuduste kõrvaldamiseks. Sisulise otsuse maa

munitsipaalomandisse andmise või mitteandmise kohta saab maavanem viimatinimetatud

paragrahvi 3. lõike kohaselt teha vaid nõuetekohaselt vormistatud taotluse (toimiku) alusel,

kusjuures otsus maa munitsipaalomandisse andmise kohta tuleb võtta vastu 3 kuu jooksul

nõuetekohase taotluse saamisest. Kehtiva maa munitsipaalomandisse andmise korra § 8 lg 4

kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja (käesoleval juhul maavanem)

motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa

on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik

kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks.

22. Kohus leiab, et viimati viidatud sättes nimetatakse kaks konkreetset alust, mil maavanem

saab maa munitsipaalomandisse andmisest keelduda. Puuduste esinemine või maa

munitsipaalomandisse

andmise

küsimuse

õigeks

lahendamises

piisavate

andmete

mitteesitamine valla- või linnavalitsuse poolt maavanemale esitatud taotluses ei ole seejuures

maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise aluseks. Seevastu tuleks kohtu hinnangul

eraldiseisva ning maa munitsipaalomandisse andmise menetlust lõpetava otsusena käsitada ka

maavanema otsust tagastada toimik puuduste kõrvaldamiseks valla- või linnavalitsusele.

Kuivõrd maa munitsipaalomandisse andmise korras ega MRS-is ei ole sätestatud vastava

menetluse üldpõhimõtteid, siis leiab kohus, et ka maa munitsipaalomandisse andmise

menetluses tuleb lähtuda haldusmenetluse seaduse üldsätetest ning põhimõtetest ja seda

hoolimata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 112 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse

eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMS-i üksnes juhul kui see on eriseaduses ette

nähtud. Siinjuures tuleb tähele panna, et maa munitsipaalomandisse andmise menetlust ei

reguleerita eriseaduses, vaid MRS § 25 lõikes 6 sätestatud üldsõnalise delegatsiooninormi

alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Haldusmenetluse seaduses sätestatud

üldnormide mittekohaldamiseks saab kohtu hinnangul alus olla vaid juhul kui eriseaduses

sätestatu selle välistab. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole.

23. Seetõttu tuleb küsimuse lahendamisel pöörduda siiski HMS sätete poole. HMS § 15

lõigetes 2 ja 4 sätestatust tuleneb, et taotluses puuduste esinemise korral määrab haldusorgan

taotluse esitajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning juhul kui taotluse esitaja antud tähtaja

jooksul puudusi ei kõrvalda, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Taotluse läbi

vaatamata jätmisega lõpeb HMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt haldusakti andmise menetlus. Kohus

leiab, et korra § 7 lõikes 2 sätestatud võimalus taotlus kuni puuduste kõrvaldamiseni läbi

vaatamata jätta ning puuduste kõrvaldamiseks tagastada ei tähenda aga hoopis taotluse läbi

vaatamata jätmist HMS mõistes. Erinevalt tavapärasest haldusmenetlusest, kus haldusorgan

peab puuduste kõrvaldamiseks andma taotluse esitajale tähtaja ning tähtaja möödumisel

tegema uue otsustuse menetluse jätkamise või lõpetamise (taotluse läbi vaatamata jätmise

kohta), tuleb maa munitsipaalomandisse jätmise menetlus lugedagi lõppenuks toimiku

tagastamisest valla- või linnavalitsusele. Siinkohal on oluline, et haldusmenetluse

üldpõhimõtete kohaselt ei takista taotluse läbi vaatamata jätmine või haldusmenetluse

lõppemine samasuguse taotluse teistkordset esitamist. Kuna seaduses ega seadusest

alamalseisvates aktides ei ole sätestatud ühtegi tähtaega, mille jooksul on kohalikul

omavalitsusel võimalik maa munitsipaalomandisse andmise taotlusi esitada, siis tähendab see,

et olukorras, kus maavanem tagastab toimiku Korra § 7 lg 2 alusel, ongi valla- või

linnavalitsusel võimalik otsustada (vajadusel kaasates otsustusprotsessi ka kohaliku

omavalitsuse volikogu), kas maavanema poolt välja toodud puudused kõrvaldatakse ja toimik

uuesti esitatakse või mitte. Maa munitsipaalomandisse andmise toimiku järjekordsel esitamist

maavanemale tuleb aga käsitada uue taotlusena haldusmenetluse seaduse mõistes ning sellega

algab uus haldusmenetlus, mis lõpeb samuti kas taotluse rahuldamisega, selle rahuldamata

jätmisega või taotluse läbi vaatamata jätmisega.

24. Korra § 8 lõike 2 punkti 2, mille kohaselt saab otsustaja (maavanem) maa

munitsipaalomandisse andmisest keelduda vaid juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides

otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse

ülesannete täitmiseks, tuleb aga mõista selliselt, et otsustamiseks ebapiisavate tõendite või

andmete korral ei ole maavanemal võimalik teha otsust maa munitsipaalomandisse andmisest

keeldumise kohta, vaid Korra § 7 lg 2 kohaselt ongi vaid võimalus jätta taotlus läbi vaatamata.

Kuigi Korra § 7 lg 2 ning HMS § 15 lg 2 kasutatakse mõnevõrra sarnast sõnastust (puuduste

kõrvaldamine), on nende sätete eesmärk erinev. HMS § 15 lg 2 kohaselt on tavapärase

haldusmenetluse puhul keskel kohal just tähtaja andmine ning otsustus haldusmenetluse

lõpetamise kohta tuleb haldusorganil vajadusel teha hiljem. Maa munitsipaliseerimise

menetluses tähendab aga tagastamine „puuduste kõrvaldamiseks“ seda, et maavanem juhib

kohaliku omavalitsuse tähelepanu taotluses esinevatele puudustele, mida alla- või linnavalitsus

peaks taotluse järjekordsel esitamisel (kui taotlust soovitakse uuesti esitada) vältima.

25. Arvestada tuleb ka sellega, et ka juhul, kui valla- või linnavalitsus esitab ka pärast toimiku

tagastamist maavanemale toimiku teistkordselt puudulikuna, ei ole maavanemal ikka muud

võimalust, kui toimik uuesti tagastada. Kaebuse esitaja on leidnud, et maavanem peaks valla-

või linnavalitsusele andma puuduste kõrvaldamiseks kindla tähtaja. Vältides siinkohal arutelu

selle üle, kas sellise tähtaja andmine haldusmenetluse üldpõhimõtetele tuginedes sootuks

võimalik oleks, leiab kohus aga, et praktikas ei oleks sellel mingisugust tähendust ning see ei

aitaks lahendada käesoleva kaebuse esitamise tinginud probleemi. Nimelt juhul, kui sarnane

tähtaeg valla- või linnavalitsusele ka anda ning viimane tähtpäevaks puudusi ei kõrvalda, siis

oleks maavanemal teoreetiliselt võimalik teha HMS § 14 lg 7 tuginedes otsus taotluse läbi

vaatamata jätmise kohta. Selline otsus ei elimineeriks aga probleemi, kuna miski ei takistaks

kohalikku omavalitsust eelnevale vaatamata sama maa kohta uut maa munitsipaalomandisse

andmise taotlust esitamast, sest taotluse esitamise tähtaega seadus ei piira ning isegi taotluse

läbi vaatamata jätmine ei välista HMS ega haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt samal

alusel sama eseme kohta uue taotluse esitamist. Ilmne on aga see, et taotluse rahuldamata

jätmiseks (st. maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks) on endiselt korra § 8 lõikes

4 sätestatud kaks alust ning nende kahe hulgas ei ole asjaolu, et sama maa suhtes esitatud

taotluse on maavanem varem läbi vaatamata jätnud.

26. Vastustaja on kohtule esitanud 05. septembri 2007 aasta kirja nr 3.2-1.3/4928, millega

tagastati Tallinna Maa-ametile Trummi tn 27, Trummi tb 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1

ja Külmallika tn 15b munitsipaalomandisse andmise taotlused. Muuhulgas märgib maavanem

oma kirjas, et esitatud taotlused ei sisalda nõutaval määral teavet põhjuste kohta, milliste

kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks omavalitsus maad. Kirja eelviimasest lõigust

nähtuvalt pidas maavanem taotluses esitatud teavet ebapiisavaks ning taotlust seega

puudulikuks just seetõttu, et tal ei olnud võimalik kaaluda kohaliku omavalitsuse ning maa

tagastamise õigustatud subjektide huve. Kaebuse esitaja on kaebuses küll välja toonud, miks

ta leiab, et maa tagastamine ei välista kinnistut ületavate tervisespordiradade avalikku

kasutamist, ent samas ei ole ta väitnud, et maavanema seisukoht teabe ja kohaliku

omavalitsuse põhjenduste puudulikkuse osas oleks olnud väär. Sellises olukorras ei saa väita,

et maavanemal oli maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise otsustamiseks

piisav ja nõuetekohane teave ning järelikult ei olegi maavanemal jäänud üle muud, kui taotlus

Korra § 7 lg 2 alusel tagastada (läbi vaatamata jätta).

27. Kui 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 2696 kinnitatud maa munitsipaalomandisse

andmise korra punkti 7 kohaselt tuli õigusvastaselt võõrandatud maa puhul, mille kohta on

esitatud tagastamise nõue ja mida taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lõike 1 punkti

4 alusel, tagastamine või kompenseerimine otsustada pärast maa munitsipaalomandisse

andmise otsustamist, siis kehtivas korras sarnast sätete enam ei ole. Samas sätestatakse MRS

§ 6 lg 2 punktis 4, et maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 4 alusel on maa

tagastamist takistavaks asjaoluks ning sellest tulenevalt tuleks maa munitsipaalomandisse

andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Samas leiab kohus, et kuigi

maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamiseks ei ole seaduses valla- või

linnavalitsusele sätestatud kindlaid tähtaegu, ei väära see kohaliku omavalitsuse kohustust

lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt saab valla- või

linnavalitsus maa tagastamise otsustamise venimist maa munitsipaliseerimise menetluse

kulgemisega õigustada üksnes juhul, kui valla- või linnavalitsus on teinud kõik temalt

mõistlikult nõutava maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks. Vabariigi Valitsuse 5.

veebruari 1993. aasta määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra punktis 49 sätestatud 6-kuulise tähtaja ületamine on võimalik vaid mõjuval põhjusel. Nii

näiteks võib mõjuvaks põhjuseks tagastamisega viivitamisel olla asjaolu, et kohalik

omavalitsus soovib maad munitsipaalomandisse, ent enne otsustajale (maavanemale, Vabariigi

Valitsusele) vastava taotluse esitamist on tarvilik läbi viia planeerimismenetlus või koguda

mingisuguseid täiendavaid tõendeid. Küll aga leiab kohus, et linnavalitsus ei saa maa

tagastamise

küsimuse

otsustamisega

viivitamist

põhjendada

sellega,

et

maa

munitsipaalmenetlusse andmist ei ole otsustatud, kui viimase otsustuse tegemise takistuseks

on olnud valla- või linnavalitsuse enda tegevusetus või suutmatus esitada maavanemale

nõuetekohane taotlus. Kohus ei soovi sellega väita, et juhul kui maavanem on kord maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse Korra § 7 lg 2 alusel tagastanud, ei tohiks valla- või

linnavalitsus sootuks maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada, ent selline viivitus ei

saa olla ebamõistlikult pikk. Juhul, kui maavanem on juba mitmel korral maa

munitsipaalomandisse andmise toimiku linnavalitsusele tagastanud ning puuduvad mõjuvad

põhjused (objektiivsed takistused) nõuetekohase ja maavanemale otsustamist võimaldava

taotluse esitamiseks, siis minetab valla- või linnavalitsus õigustuse viivitada maa tagastamise

otsustamisega.

28. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja teeb põhjendamatult etteheiteid

maavanemale, samas kui asjaoludest nähtuvalt võiks neid teha Tallinna Linnavalitsusele. Maa

munitsipaalomandisse andmise korra regulatsioonist tulenevalt saab maavanem maa

munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise otsustada eeldusel, et kohalik

omavalitsus on talle esitanud nõuetekohase taotluse koos kõigi otsustamiseks vajalike

lisadega. Seega oleks kaebuse esitajal mõistlik taotleda kohtult maavanema toimingute

õiguspärasuse kontrollimise asemel Tallinna Linnavalitsuse tegevuse (tegevusetuse)

õiguspärasuse kontrollimist ning eelkõige seda, kas Tallinna Linnavalitsusel esinevad mõjuvad

põhjused maa tagastamisega viivitamiseks või mitte. Mõjuva põhjusena saab kõne alla tulla

linnavalitsuse enda tegevusest sõltumatu objektiivne takistus.

29. Olgugi, et Tallinna linn kohaliku omavalitsusüksusena on avaliku võimu kandjaks ja täidab

avalikke ülesandeid, tuleb teda maa munitsipaalomandisse andmise menetluses käitada

taotluse esitajana haldusmenetluse seaduse mõistes. Seejuures on oluline, et lisaks Tallinna

Linnavalitsuse soovile tagada munitsipaalomandisse andmise taotluses nimetatud maatükkidel

paiknevate tervisespordiradade avaliku kasutamise võimalus, on peab Tallinna linna huvi

munitsipaalomandisse andmise kiire otsustamise vastu seisnema ka selles, et sellest sõltub

Tallinna linna kohustus, mis tuleneb H-M. R. poolt esitatud maa tagastamise avaldusest

(vastavalt kas kohustus otsustada maa tagastamine või kompenseerimine). Puhtpraktiliselt on

mõistetav, et linnavalitsusel ei ole maa munitsipaalomandisse andmisega kiiret, kuivõrd

kõnealustele tervisespordiradade kasutamine on arusaadavalt samavõrd võimalik ka olukorras,

kus vastav maa on nö. reformimata riigimaa. Küll aga ei saa linnavalitsus vaadata mööda oma

kohustusest otsustada mõistliku aja jooksul kaebuse esitajale maa tagastamise küsimus. Seega

saaks kohus vastava taotluse esitamisel hinnata, kas soov esitada maavanemale veelkord

varem korduvalt puuduste kõrvaldamiseks linnavalitsusele tagastatud (st. läbi vaatamata

jäetud) munitsipaliseerimise taotlus, on mõjuv põhjus maa tagastamisega viivitamiseks.

Seejuures ei nõustu kohus kolmanda isiku seisukohaga, et õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra p 49 rikkumisega on tegemist vaid juhul kui kaebuse esitamise ajaks ei oleks

eksisteerinud ühtegi kehtivat haldusakti, millega oleks otsustatud kaebuse esitajale maa

tagastamist või ei oleks teda informeeritud maa tagastamisega viivitamise põhjustest. Sellise

seisukohaga nõustumisel tuleks tõdeda, et linnavalitsus võiks esitada kasvõi meelevaldseid

põhjusi viivitamiseks, ent viivitus ei oleks õigusvastane kui vastavad põhjendused on esitatud

iga kuue kuu tagant. See ei oleks aga kooskõlas omandireformi kui avaliku menetluse eesmärgi

ja põhimõtetega. Maa tagastamise otsustamisega viivitamine on õigusvastane, kui selleks

puudub mõjuv põhjus.

30. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja etteheide, et maavanem ei ole teda kaasanud maa

munitsipaalomandisse andmise menetlusse. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

õigustatud subjekti kaasamist maa munitsipaalomandisse andmise menetlusse reguleeritakse

korra §-s 5, kus nähakse ette õigustatud subjekti teavitamine vastava taotluse esitamisest ning

talle võimaluse andmise oma seisukoha esitamiseks. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud

vastustaja ja kolmanda isiku väitele, et teda on vastava taotluse esitamisest teavitatud ning tal

on olnud võimalus oma seisukoht esitada. Samuti nähtub haldusasjas toimikust, et kaebuse

esitaja on oma negatiivset seisukohta maa munitsipaalomandisse andmise võimalikkuses osas

korduvalt väljendanud.

31. Kaebuse esitaja väide, et maa mittetagastamisega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet,

ei ole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuv. See argument muutub kahtlemata

tähtsaks juhul, kui maavanem asub sisuliselt maa munitsipaalomandisse andmise taotlust läbi

vaatama või kui linnavalitsus otsustab anda haldusakti maa tagastamisest keeldumise kohta,

ent seda ei saa pidada oluliseks küsimuse puhul, kas maavanem on maa munitsipaalomandisse

andmise otsustamisega põhjendamatult kaua viivitanud. Kohtu hinnangul ei saa väita, et teise

samu tervisespordiradasid osaliselt hõlmava maatüki õigustatud subjektile tagastamine ning

hilisem väljaostmine oleks selline argument, mille pinnalt saaks väita, et maavanemal olid kõik

asja otsustamiseks vajalikud andmed ning ta oleks saanud langetada otsuse maa

munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise kohta ega oleks tohtinud linnavalitsuse

esitatud taotlust läbi vaatamata jätta ja sellega maa munitsipaalomandisse andmise

(järjekordset) menetlust lõpetada.

32. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu tuleb

menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna

vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis

menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning menetlusosaliste menetluskulud

jäävad nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik