3-07-1137/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.juunil 2008.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-07-1137

Haldusasi

MTÜ „Pelgulinna Majaomanike Selts“ kaebus Tallinna Linna-

volikogu 3.05.2007.a. otsuse nr 130 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

12.06.2008.a.

Kohtuistungist osa võtnud menet-

lusosalised

kaebaja MTÜ „Pelgulinna Majaomanike Selts“ esindajad Külli

Onton ja vandeadvokaat Karl Haavasalu, vastustaja Tallinna

Linnavolikogu esindaja Raul Keba, kolmanda isiku EELK Tal-

linna Peeteli koguduse esindajad Mati Sinisaar ja vandeadvo-

kaat Siim Roode

RESOLUTSIOON

Kaebus rahuldada.

Tühistada Tallinna Linnavolikogu 3.05.2007.a. otsus nr 130.

Välja mõista Tallinna Linnavolikogult MTÜ „Pelgulinna Maja-

omanike Selts“ kasuks 30 000(kolmkümmend tuhat) krooni

menetluskulusid.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD

3.05.2007.a. Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 130 kehtestati Preesi tn 5/7 kinnistu ja

lähiala detailplaneering, millega nähakse ette Põhja-Tallinnas asuvale 0,4 ha suurusele sotsiaal-

maa sihtotstarbega Preesi tn 5/7 kinnistule ehitusõigus kuni 3 korruselise hoolekandeasutuse ehi-

tamiseks ning antakse haljastuse rajamise ning heakorrastuse põhimõttelised lahendused. Otsuse

kohaselt on planeeritav maa-ala määratud miljööväärtuslikuks elamualaks, mis on terviklikult

säilinud miljööga piirkond, kus hoonete ehitus peab järgima hoonestusstruktuuri; maakasutuse

juhtfunktsiooniks on määratud põhiliselt kahe- ja enamakorruseliste korterelamute ala, kus või-

vad paikneda kõik elurajooni teenindavad asutused, kaubandus-teenindusettevõtted, garaaźikoo-

peratiivid jm. Planeeritav sotsiaalobjekt on elurajooni teenindav asutus, mis leevendab piirkonna

sotsiaalseid probleeme ning seega vastab detailplaneering Tallinna üldplaneeringule ning maa-

kasutuse sihtotstarbele(sotsiaalmaa). Hoone planeerimisel on lähtutud Pelgulinnale omasest pla-

neerimisprintsiibist ning arvestatud ehitise siduva rolliga, mis ühendaks nn sotsiaalse telje haigla

ja kiriku vahel. Kavandatud hoolekandeasutuse valmimisel lõpetatakse kiriku kasutamine hoole-

kandeasutusena ja kirik keskendub oma ajaloolistele funktsioonidele. Kaitsealune kirikuhoone

taastatakse arhitektuurilis-ajaloolistest tingimustest lähtuvalt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada. Planeerimisseaduses(PlanS) kehtib põhimõte,

et alamalseisev planeering peab olema kooskõlas üldisema planeeringuga. Sama seaduse § 9 lg 7

kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu

muutmise ettepanekut. Kõnealune detailplaneering on vastuolus Tallinna üldplaneeringuga, kuid

ei näe ette selle muutmist. Üldplaneeringu järgi on planeeritav maa-ala Pelgulinnas miljööväär-

tuslik elamuala, kus uusehituste puhul tuleb lähtuda väljakujunenud linnaruumist ja hoones-

tusstruktuurist ning säilitada kinnistute struktuur, hoonete mahtude esialgne mastaap ja haljastuse

rohkus(pp 3.2; 10). Üldplaneeringu p 4.2 lisa 2 kohaselt on Pelgulinna võimalik rajada vaid

paikkonna enda teenindamiseks vajalikke asutusi. Kaebaja teada pole läbi viidud ühtegi uuringut,

tuvastamaks, kas Pelgulinna teenindamiseks on vaja ehitada nii suurt hoolekandeasutust. Vas-

tustaja 20.06.2005.a. määrusega nr 38 kinnitatud Pelgulinna ehitusmäärus lubab ühele krundile

ehitada viilkatustega 1 põhihoone ja 1 abihoone, kusjuures põhihoone räästa maksimaalseks kõr-

guseks võib olla 4,5 m ja katuseharja maksimaalseks kõrguseks 10,5 m, samuti tuleb säilitada

olemasolev haljastus(§-d 5 lg 1; 100; 102 lg 1). Detailplaneeringu põhijooniselt ja kavandatava

hoone eskiisilt nähtub aga, et kinnistule on planeeritud 2 põhihoonet: kirik ja 12 m kõrgune lame-

katusega hoolekandeasutus ning likvideeritakse krundi põhjaküljel paiknev hekk(tl I-54). Ehitus-

määruse §-d 1 lg 3 ja 8 lg 5 lubavad küll kalduda kõrvale määruse nõuetest, kuid selliseid kõr-

valekaldumisi tuleb põhjendada, kaaludes huvitatud isiku huvi ja avalikku huvi. Praegusel juhul

seda tehtud pole. Kaebaja ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et ehitusmäärus pole sellepärast

kohaldatav, et määruse § 148 järgi rakendub see vaid nendele detailplaneeringutele, mis on vastu

võetud peale ehitusmääruse jõustumist, vaidlusalune detailplaneering võeti vastu 22.12.2004.a.,

kuid ehitusmäärus jõustus alles 1.07.2005.a. Kaebaja arvates on ehitusmääruse sätted asjassepuu-

tuvad juba ainuüksi sellepärast, et detailplaneeringu avalikel väljapanekutel laekunud vastuväide-

tes on viidatud ehitusmääruse eelnõule. Peale selle sätestab määruse § 148 lg 3, et ehitusmäärus

kehtib enne selle jõustumist ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektide suhtes niivõrd, kuivõrd see

pole vastuolus ehitusprojekti nõuetega. Kui määrus kehtib ehitusprojektide kohta, siis peaks ta

kehtima ka detailplaneeringute kohta. Riigikohus on 9.06.2004.a. otsuses nr 3-3-1-28-04 sedas-

tanud, et detailplaneeringu kehtestamine 6 kuud hiljem ilma uut planeerimismenetlust läbi viima-

ta on oluline menetlusviga, mis toob kaasa kehtestamise otsuse tühistamise. Vaidlustatud planee-

ring on kehtestatud rohkem kui 2 aastat peale viimast avalikku väljapanekut 2005.a.aprillis, mis

on oluline menetlusviga, kuna aja jooksul on tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud

planeerimismenetluses, kuid sooviksid oma seisukohti avaldada. Samuti võivad vahepeal olla

muutunud muud asjaolud. Osundatud Riigikohtu otsusest järeldub ka, et planeerimismenetluses

tuleb arvestada nii muutuvate faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega; kui menetluse kestel võe-

takse vastu õigusakt, mis sätestab rangemad arhitektuurinõuded kavandatavatele ehitistele, tuleb

sellest aktist lähtuda ka siis, kui detailplaneering on vastu võetud.

Detailplaneering on vastuolus lähteülesande nr 1391(tl I-45-50) punktist 2.1. tuleneva ko-

hustusega määrata võimalikult täpselt kindlaks, milliseid funktsioone peaks kavandatav sotsiaal-

hoone täitma. PlanS §-st 1 lg 2 lähtuvalt ei tohi kehtestatav planeering olla formaalne, vaid peab

olema võimalikult konkreetne, seepärast pidanuks seal täpselt fikseerima, millistel otstarvetel sot-

siaalhoonet kasutama hakatakse. On oluline vahe, kas hoolekandeasutus tegutseb üksnes päeval

või ööpäevaringselt. Praegu, kui huvitatud isikutel puudub võimalus saada teada, milleks ja kelle

jaoks hakatakse rajatavat ehitist kasutama, on olulisel määral rikutud planeeringu konkreetsuse

nõuet. Et kõnealuse hoone funktsioon on segane, on rõhutanud ka Sotsiaalministeeriumi hoole-

kandeosakonna peaspetsialist S.Kaplan 29.02.2008.a. koostatud ekspertarvamuses(tl IV-109).

Rikutud on ka lähteülesande punkti 5.2.4. alapunkte 1, 4 ja 5, mille järgi tuli kindlaks määrata:

planeeritavale alale linnaehituslikult sobiv arhitektuurne iseloom; hoone stiililised, mahulised ja

asukohanõuded, järgides antud kvartalile iseloomulikku hoonestusstiili, mastaapi ja rütmi ning

naaberhoonete räästakõrgusi; arhitektuursete piirangutena hoone katusetüüp ja -kalded, akende,

uste ja treppide tüübid. Vaidlusaluse ehitise alune pindala on liiga suur, hoone liiga kõrge ja Pel-

gulinna miljöölisse keskkonda sobimatu lameda katusega. Lähteülesande p 5.6.3. kohaselt ei tohi

uushoone korruselisus ületada kolme korrust, kuid eskiisi ja põhijoonise järgi on kavandataval

ehitisel koos soklikorrusega neli korrust. Lähteülesandega mittekooskõlas oleva detailplaneeringu

kehtestamisel peab kohalik omavalitsus põhjalikult motiveerima, miks niisuguse detailplanee-

ringu kehtestamine on õigustatud. Vastustaja pole seda teinud. Vaidlustatud otsus ja selle sele-

tuskiri on vastuolus detailplaneeringu koosseisus oleva materjaliga. Arusaamatuks jääb, kas pla-

neeringu alusel rajatava hoone võib ehitada 3-korruselisena või 3 korrust + soklikorrus. Otsuse p

1 näeb ette ehitusõiguse kuni 3-korruselise hoolekandeasutuse ehitamiseks, kuid seletuskirjast

ilmneb, et sellele lisandub soklikorrus. Põhijoonise keskel on märgitud rajatava hoone maksi-

maalseks korruselisuseks 3 korrust, kuid üleval paremal nurgas on kirjas 3 korrust + sokkel(tl I-

54, II-19). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002.a. määruse nr 69 „Ehitise tehni-

liste andmete loetelu“(edaspidi „määrus nr 69“) § 22 lg 1 ja 2 kohaselt võetakse ehitise korruste

arvu määramisel arvesse ehitise kõikide korruste arv ning maapealsete korruste hulka kuulub ka

soklikorrus, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt 2 m kõrgusel. Vas-

tustaja pole esitanud tõendeid oma väite kinnituseks, et soklikorrus ulatub ainult 1,76 m üle maa-

pinna. Arusaamatu on ka, miks Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 2.10.2003.a. kirjas(tl II-32) ja

Tallinna Linnaplaneerimise amet 19.09.2005.a. kirjas(tl II-219-220) lubasid vaidlusaluse hoone

kõrguseks 12 m maapinnast, kuigi nad vastavalt 21.02.2003.a.(tl II-203) ja 2.05. 2005.a.(tl II-

205-208) kirjades olid uue ehitise maksimaalseks kõrguseks määranud 10 m põhjendusega, et

kinnistul paikneb arhitektuurimälestis Peeteli kirik. Otsuse seletuskirjast nähtuvalt on kavandata-

va hoone kaugus kiriku lääneküljest minimaalselt 18 m ja Vaniku tänavalt pole kinnistule juur-

depääsu ette nähtud, kuid detailplaneeringu põhijoonise järgi on kaugus kirikust 20,5 m ja juur-

depääs ka Vaniku tänavalt ning nimetatud maatüki sihtotstarve on transpordimaa. Kui sealtkaudu

juurdepääsu ei tule, poleks olnud vaja seda maatükki hõlmata planeeringualasse ja määrata trans-

pordimaa sihtotstarvet. Detailplaneeringu üle järelevalvet teostanud Harju maavanem kooskõlas-

tas planeeringu tingimusega, et Vaniku tänavalt kinnistule juurdepääsu ette ei nähta. Seletuskirja

järgi on planeeritava maa-ala suurus 3938 m2, kuid detailplaneeringu lk 4 on kirjas 4103 m2(tl II-

22). Lähteülesande p 5.2.2. järgi tuleb detailplaneering koostada vastavalt arhitektuurilis-ajaloo-

listele eritingimustele. Ainsateks sellisteks eritingimusteks Preesi 5/7 kinnistu osas on Sulev

Mäeväli poolt 1996.a. koostatud eritingimused, kus pole ette nähtud uute hoonete ehitamist Pee-

teli kiriku vahetusse lähedusse. Vastustaja pole põhjendanud, miks on lähteülesandega vastuolus

oleva detailplaneeringu kehtestamine lubatav.

Detailplaneering on vastuolus muinsuskaitse seaduse(MuKS) §-ga 43, mille kohaselt tu-

leb detailplaneeringu koostamisel mälestise nähtavuse ja vaadeldavuse tagamiseks lähtuda

Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud eritingimustest. Praegusel juhul puuduvad eritingimused

Peeteli kiriku kui mälestise nähtavuse ja vaadeldavuse kohta, mis toob kaasa otsuse

õigusvastasuse ja tühistamise. Rikutud on ka PlanS § 10 lg 6, millest tulenevalt ei tohi eraõiguslik

isik olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel

ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga,

linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Tallinna linn on

sõlminud kolmanda isikuga lepingu Preesi tn 5/7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu

koostamiseks ja finantseerimiseks kolmanda isiku poolt, kuigi planeeritav ala paikneb Peeteli

kiriku kui kinnismälestise kaitsevööndis ja detailplaneeringu koostamine ei toimunud kooskõlas

üldplaneeringuga.

Rikutud on PlanS § 20 lg 2, sest Tallinna linn ei reageerinud detailplaneeringu avaliku

väljapaneku ajal kodanike poolt esitatud vastuväidetele ega ole nõutaval määral teostanud

erinevate huvide kaalumist. Riigikohus on mitmes lahendis toonitanud planeerimisotsuste

ulatuslikku diskretsioonilisust ning leidnud, et kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni

teostades piisavalt põhjendama, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole

aktsepteeritud või küllaldaseks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et

haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et

kaalumine on toimunud ratsionaalselt(Riigikohtu halduskolleegiumi otsused 6.11.2002.a. nr 3-3-

1-62-02 ja 10.10.2002.a. nr 3-3-1-42-02). Kaebaja ja paljud Pelgulinna elanikud on korduvalt

esitanud vastuväiteid seonduvalt planeeritava ehitise suuruse ja kõrgusega, funktsiooni

ebaselgusega ning üldise turvalisuse vähenemisega Pelgulinnas peale maja kasutuselevõtmist.

Vastustaja pole kaalunud ega põhjendanud, miks ei võiks ehitada väiksemamahulist ja Pelgulinna

miljöösse paremini sobivat hoonet; miks on asjakohatud paljude vastuväiteid esitanud isikute

kartused, et hoolekandeasutuse ehitamise sildi all soovib kolmas isik tegelikult rajada hotelli ning

et hoolekandeasutuse valmimisel turvalisus piirkonnas oluliselt väheneb. Eesti Arhitektide Liidu

ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Muinsuskaitse Nõukogu juures tegutseva arhitektuurimälestiste

ekspertnõukogu liikme Mart Kalmu arvates ei järgi planeeritava ehitise lubamatult suur maht

Pelgulinnale omast miljööd, mis muinsuskaitse seltsi hinnangul on Tallinna miljööväärtuslikest

piirkondadest üks paremini säilinuid(tl I-36-39). Selgusetuks jääb, kuidas tuleb mõista otsuses

kasutatud terminit „elurajoon“ ning kas kavandatav hoolekandeasutus on mõeldud üksnes

Pelgulinna teenindamiseks või kogu Eestist pärit inimeste majutamiseks. 2004.a. on kolmas isik

olnud seisukohal, et rajatavat hoonet võiks kasutada üle kogu Eesti pärinevate isikute majuta-

miseks(tl I-40) ning kuna hoone mahtusid pole praeguseks ajaks vähendatud, siis on võimalik, et

ka praegu soovitakse ehitatavasse majja majutada erinevatest omavalitsustest pärit inimesi.

Sotsiaal- ja tervishoiuameti 6.12.2007.a. kirjast nähtuvalt on linnal piisav arv laste- ja noortekodu

kohtasid ja puudub vajadus neid teenuseid juurde osta(tl IV-110).

2000.a. asutatud MTÜ „Kristlik Sotsiaalkeskus“ koondas kirikusse elama lapsi, kellest

mitte kõiki polnud põhjust kodust eraldada, lapsi meelitatakse kodust ära, lapsevanematele

pakutakse nende kirikusse lubamise eest raha. Ühegi uuringuga pole püütud tuvastada, kui palju

elab Pelgulinna territooriumil selliseid isikuid, kellele oleks seda hoolekandeasutust vaja. Kiri-

kusse kutsutud lapsi eksponeeritakse bussitäitele välismaalastele eesmärgiga tekitada haletsust ja

kaastunnet ning seeläbi hankida võimalikult suures mahus humanitaarabi, mida saabub nii palju,

et osa müüakse maha. Lapsi elab kirikus vaid mõni üksik, kuid kui on oodata mõjukate ametnike

või välismaalaste visiite kirikusse, kogutakse neid näitamiseks suuremal hulgal kokku. Tegemata

on riskianalüüs, kuigi kohalike elanike kinnitusel on olnud pidevalt probleeme kirikusse maju-

tatud laste ja nende teistest piirkondadest saabunud külaliste korrarikkumiste ja kuritegevusega.

Kirikust ja selle ümbruskonnast on kujunenud kogunemiskoht ka asotsiaalse ja kuritegeliku

kalduvusega kodanikele, kes paratamatult puutuvad kokku nii kohalike kui ka Peeteli kiriku laste

ja noortega. Kaebaja oleks hoone ehitamisega nõus, kui see tuleks kahekordne ja viilkatusega

ning laste arvu vähendataks poole võrra - 32-lt 16-le.

Vaidlustatud otsus on vastuolus sotsiaalministri 9.01.2001.a. määrusega nr 4 kinnitatud

laste hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete §-dega 5 lg 2, 6 ja 7 lg 1 ja/või 3.04.2002.a. määru-

sega nr 58 kinnitatud täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete §-ga 5 lg 1, mille

järgi projekteeritakse sellised hooned 1-2-korruselistena, täiskasvanutele mõeldud asutuses peab

enamate korruste puhul olema hoones lift. Laste- ja noorteasutusel peab olema omaette maa-ala,

mis peab vähemalt 40% ulatuses olema haljastatud. Need nõuded pole kõnealuse detailplaneerin-

gu puhul täidetud. Vastustaja viide sotsiaalministeeriumi 4.01.2006.a. kirjale on asjakohatu, sest

ministeeriumi kirjaga ei saa ministri määrust muuta ega tühistada. Selgusetuks jääb, millistel

tingimustel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, kuna

18.02.2005.a. kirjas tegi amet ettepaneku jätta 3. korrus ehitamata(tl I-51). Kaebaja arvates

soovib kolmas isik hoolekandeasutuse ehitamise sildi all tegelikult tegeleda kinnisvaraarendu-

sega, miks muidu on soklikorrusele planeeritud mitu parkimiskohta – abi ja toetust vajavad

lapsed ja noored tõenäoliselt ju autodega ei sõida. Kolmanda isiku poolt detailplaneeringu

koostamisel ja hoone projekteerimisel kantud kulutused ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust.

Riigikohus on 20.12.2001.a. otsuse nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et planeeringu koostamine, planee-

ringumenetluse kulude kandmine ja lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et

planeering algatatud kujul kehtestatakse.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Hoone vastab üldplaneeringu maakasutuse

juhtfunktsioonile ning pole vastuolus miljööväärtuslikkusest tulenevate piirangutega. Otsuses on

kirjas, et kavandatava ehitise mahuline lahendus peab lähtuma ümbritsevast keskkonnast, jälgides

miljööväärtusliku ala tänavastruktuuri ning hoonestust. Maja asukohaks kinnistul on ette nähtud

kiriku gabariitidest lähtuv ala, mis määratleb uue hoone põhjakülje. Planeerimisel on lähtutud

Pelgulinnale omasest kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel väljakujunenud planeerimis-

printsiibist, kus nimetatud hoonetüüp(haiglad, koolimaja, kirik jne) moodustas piirkonnale iseloo-

muliku dominandi. Uue hoone mahulisel planeerimisel on arvestatud tema siduva rolliga olemas-

olevas keskkonnas, mis ühendaks nn sotsiaalse telje haigla ja kiriku vahel ning tagaks

olemasolevate sotsiaalehitiste ja aedlinliku miljöö vahel dominandile omase mastaabi, mis

aktsepteerib naaberkinnistute elamuid koos õuealaga, kuid peab olema mahuliselt eristatav

piirnevatest elamutest. Eeltoodut arvesse võttes on maja asukohaks kinnistul ette nähtud kiriku

gabariitidest(põhjakülje pikendus) lähtuv ala, mis jääb pikisuunas keset maatükki ning tagab

naaberelamuteni(kaugus ca 27 m) puhvertsooni. Hoone lõunakülje võimalik asukoht lähtub

kirikutornist ning jätab mängu- ja puhkealaks vähemalt 10 m laiuse ala. Kaugus olemasoleva

kiriku lääneküljest on planeeritud minimaalselt 18 m, mis on kirikusaali katuseharja tipp ja

ühtlasi ka kogu kinnistu hoonestamise selgroog. Nimetatud vahemaa kiriku ja planeeritava ehitise

vahel tagab mälestise vaadeldavuse ja võimaldab päikesekiirtel valgustada altari vitraaži, mis

peaks tulevikus kiriku fassaadi ja interjööri kaunistama. Hoolekandeasutuse gabariitide

määramisel on lähtutud parameetritest, kus maja pikkus peaks olema naabruses olevate

paariselamute kahekordne korrutis ja kõrguseks kolm korrust(kõrgus maapinnast 12 m). Viimane

ületab korrusega põhja-lõuna küljel olevaid hooneid, millega rõhutab kirikust lähtuvat ruumilist

käsitlust. Peale uue sotsiaalhoone valmimist tekib kinnistule jõuline aedlinna aktsepteeriv do-

minant, mille positiivne mõjujõud peaks hästi mõjuma kogu Põhja-Tallinna linnaosale.

Muinsuskaitseseaduse(MuKS) § 44¹ kohaselt teostab riiklikku järelevalvet MuKS-i ja

selle alusel kehtestatud nõuete täitmise üle Muinsuskaitseamet. Preesi tn 5/7 kinnistu ja lähiala

detailplaneeringu on kooskõlastanud nii Muinsuskaitseamet kui ka Tallinna Kultuuriväärtuste

Amet, mistõttu on alusetud ja paljasõnalised kaebaja väited, nagu väheneks planeeringu

tulemusel ajalooliselt väljakujunenud miljööväärtuslik eripära. Kuna Muinsuskaitseamet on

detailplaneeringu kooskõlastanud, siis ei oma tähtsust, kas eritingimused väljastati sellisel kujul,

nagu kaebaja ette kujutas või mitte. Kiriku õue hoone püstitamine ei sega kiriku vaadeldavust,

sest nagunii on see vaadeldav ainult Preesi tänavalt. Kirik on kõigist neljast suunast ümbritsetud

3-5-korruselise hoonestusega ning vaadeldavus MuKS-s sätestatud eesmärki silmas pidades

välistatud. Sellest tulenevalt pole Muinsuskaitseamet pidanud vajalikuks täiendavate piirangute

seadmist. Kaebaja viidatud Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi hinnanguid ja

arvamusi detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ei esitatud, kuid need olid vastustajale

detailplaneeringu kehtestamise otsuse tegemisel teada. Nii Eesti Muinsuskaitse Selts, kui ka Eesti

Arhitektide Liit on mittetulundusühingud, millel puudub õigus ja kohustus teostada riiklikku

järelevalvet MuKS-i, PlanS-i või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete

täitmise üle. Seepärast tuleb neid eraõiguslikke juriidilisi isikuid kohelda võrdselt kõigi teiste

isikutega, kellel on õigus seadusega sätestatud tähtaja jooksul esitada vastuväiteid detailplanee-

ringule. Avaliku väljapaneku ajal esitasid oma vastuväited ainult A.K, A.O, K.O, R.H ja E.V.

Otsuses on märgitud, et detailplaneeringuga kavandatakse planeeritavale maa-alale hoole-

kandeasutuse rajamine ning vastustajal pole põhjust kahtlustada, et tellija ja projekteerija kavat-

sevad rajada hoolekandeasutuse nime all sinna mingi muu funktsiooniga asutuse. Majja on

kavandatud noortekodu teenust pakkuv vanemate hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele

elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud hoolekandeasutus, milleks on saadud ka Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kooskõlastus. Alusetu on kaebaja kartus, et ruumid noortele on planeeritud

kolmele korrusele ning sellest tulenevalt pole tegu ainult Pelgulinna elurajooni teenindava

asutusega, vaid sinna hakatakse majutama noori üle Eesti. Hoones on noortele mõeldud kaks kor-

rust, kolmandal korrusel asuvad hoolekandeasutuse majandus- ja bürooruumid, mida ei kasutata

noorte majutamiseks. Asjaolu, et hoonel on soklikorrus, ei oma korruselisuse arvutamise seisuko-

hast tähtsust. Vastavalt määruse nr 69 §-le 22 lg 2 loetakse ehitise korruste arvuks maapealsete

korruste arv, mille hulka kuulub ka soklikorrus, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapin-

nast vähemalt 2 m kõrgusel, ja katusekorrus. Planeeritava hoone ristlõikest on näha, et soklikor-

ruse lagi ulatub 1,76 m üle maapinna(tl III-233). Soklikorrust ei käsitata planeeringumenetluses

korrusena, kui lugeda keldrikorrused korruste hulka, oleksid kõik kirikut ümbritsevad hooned 4-

korruselised, sest kõigil neil on keldrid ja katusekorrused.

Kohtule on esitatud kõik detailplaneeringumenetluses kogutud dokumendid, mitte ainult

kehtestatud detailplaneeringu materjal. Esialgsel joonisel(tl II-19, III-82) oli küll ette nähtud

juurdepääsutee Vaniku tänavalt, kuid kehtestatud põhijoonisel on sellel kohal haljasala(tl III-

230). Sihtotstarve transpordimaa ei tähenda, et seda maad kasutatakse juurdepääsuks. Krundi

suurus 4100 m2 moodustub 3938 m2 sotsiaalmaast ja 165 m2 transpordimaast. Tähelepanuta

tuleks jätta S.M-i seisukohad ning sotsiaal- ja tervishoiuameti varasemad kirjad, kus leitakse, et

Tallinna linn ei vaja sellist sotsiaalteenust, sest detailplaneeringut tuleb hinnata selle kehtestamise

seisuga. Kui sotsiaal- ja tervishoiuamet on viimases kirjas tunnistanud, et enam ei vajata 16

kohta, mis varem kokku lepiti, siis järelikult varem oli olemas kokkulepe 32 koha osas. Kuna

hoone ehitamine on veninud, on linn teatanud, et planeeritud 16 kohta enam ei vajata, mis aga ei

tähenda, et keegi teine neid kohti ei vajaks. Ei saa eeldada, et ainult Tallinna linn sooviks sellist

teenust osta. Hoone kõrgus on muutunud menetluse käigus. Sotsiaalministeerium on andnud oma

määrustele tõlgenduse, et tuleohutuse nõuetele vastav hoone võib olla 3-korruseline, kui

kolmandat korrust kasutatakse vaid asutuse enda töötajate poolt. Sellega langes ka ära nõue, et

hoone oleks kahekordne. Kuna planeeritavas majas kolmandat korrust hoolekandeteenuse

osutamisel ei kasutata, puudub täiskasvanute teenindamisel ka vajadus lifti järele. Riskianalüüs

jäi tegemata, kuna ei leitud firmat, kes seda teeks. Turvariskid ja nende ärahoidmise võimalused

on aga kirjas detailplaneeringus eraldi peatükina. Kaebaja väited kuritegevuse suurenemisest on

paljasõnalised, kaebaja pole esitanud tõendeid, et tema kirjeldatud õigusrikkumisi oleksid toime

pannud kiriku hoole all olevad isikud. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-28-04 pole

asjakohane, sest seal jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata ning võeti

pool aastat hiljem sama eelnõu alusel vastu. Käsitletatav juhul aga seonduvad planeeringu-

menetluse viimased toimingud volikogu liikme Pakosta 8.03.2007.a. esitatud detailplaneeringut

muutva eelnõuga, mille vastuvõtmisest volikogu 28.03.2007.a. istungil keeldus. Detailpla-

neeringu kehtestamine viibis ka seetõttu, et 2006.a.-2007.a. vahetus linnavalitsus, mis tõi kaasa

eelmise linnavalitsuse poolt volikogusse esitatud eelnõude ülevaatamise, samuti seetõttu, et

volikogu päevakorra järjekord on 1 kuu ja istungid toimuvad 2 nädala tagant.

Detailplaneeringu eesmärgid tulenevad PlanS §-st 9 lg 2, millest lähtuvalt on ka lähteüles-

andes püstitatud eesmärgiks määrata kinnistu ehitusõigus, mitte aga võimalikult täpselt kindlaks

määrata, milliseid funktsioone peaks kavandatav sotsiaalhoone täitma. Vaatamata sellele on de-

tailplaneeringus PlanS-s nõutavast oluliselt suurema täpsusega sätestatud, kes ja mis otstarbel

maja kasutama hakkab. Hoonekandeasutusse ei planeerita sotsiaalteenuseid vanuritele, vaimu-

puudega isikutele, vaimuhaigetele ega isikutele, kel on narkoprobleemid, kes tarvitavad alkoholi

ning kelle käitumine võib põhjustada ebameeldivusi teistele sotsiaalkeskuses viibijatele. Kõikide

hoolekandeasutuses viibivate vanemate kui 18-aastaste isikutega sõlmitakse kirjalik leping

keskuses viibimise aja ja seal kehtiva sisekorra kohta. Alla 18-aastaste isikute puhul sõlmitakse

leping kohaliku omavalitsuse eestkosteasutusega või lapsevanemaga. Pelgulinna ehitusmäärus

pole detailplaneeringule kohaldatav, sest planeeringu vastuvõtmise ajal määrus ei kehtinud.

MuKS §-dest 15 ja 25 tulenevalt eristatakse muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndit

kinnismälestise kaitsevööndist. PlanS § 10 lg 6 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailpla-

neeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel, piiranguid kinnismälestise

kaitsevööndile pole seatud. Kaebusele lisatud grupi Pelgulinna elanike kiri, samuti V.B avaldus ei

sisalda detailplaneeringule vastuväiteid või ettepanekuid PlanS § 20 lg 1 mõttes. L.O 11.04.

2005.a. dateeritud kirja detailplaneeringu kaustas pole. Detailplaneeringu menetluses on piisavalt

kaalutud erinevaid huve ja lahatud esitatud vastuväiteid, mis on leidnud kajastamist vaidlustatud

otsuse lisaks olevas seletuskirjas(tl I-19-35). Vastavalt detailplaneeringu seletuskirja punktile 4

on kiriku läänepoolsemast seinast alates omaette piiratud maa-ala(2800m²) noortekeskuse tar-

beks, millest vähemalt 40% on haljastatud. Noortekodu teenust pakkuv projekt on kooskõlas

Tallinna linna arengukavaga ja Tallinna sotsiaalhoolekande arengukavaga.

Kolmas isik EELK Tallinna Peeteli kogudus palub jätta kaebus rahuldamata, nõustudes

vastustaja seisukohtadega. Kaebaja viidatud üldplaneeringu punktid 3.2 ja 10 ei määratle

konkreetseid tingimusi konkreetse piirkonna arenguks, vaid käsitlevad kogu linna üldisi

arengusuundi. Vaidlusaluse krundiga piirnevatel kruntidel asuvad kivi-, krohvitud ja paneel-

hooned, seega pole see piirkond miljööväärtuslik puiteeslinn, samuti ei saa Preesi 5/7 maaüksuse

ja sellega piirnevate kinnistute puhul rääkida ühtsest, kindlatele kriteeriumitele vastavast hoones-

tusest. Planeeritavale alale jääb Peeteli kiriku hoone, lääne-edelaosas piirneb maatükk 5-korruse-

lise paneelelamuga, põhja- ja lõunaosas asuvad kinnistu piiril omavoliliselt ehitatud ja ühtse

arhitektuurse stiilita kuurid ja majandushooned. Riigikohus on 18.10. 2004.a. otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-37-04 märkinud, et üldplaneering ei määra iseenesest veel katastriüksuse sihtotstarvet,

vaid annab sisulise aluse selle määramiseks ning põhimõtted, millest tuleb lähtuda edasisel

detailplaneeringute koostamisel. PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vaja-

duse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Maakatastri andmetel

on vaidlusaluse maaüksuse sihtotstarve sotsiaalmaa, mille muutmist detailplaneeringuga pole ette

nähtud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01. 1995.a. määrusega nr. 36 kinnitatud “Katastriüksuse

sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine” p-le 5 on sotsiaalmaa ette nähtud

sotsiaalhoolekandeasutuste maaks. Detailplaneeringuga ettenähtud hoone kasutusotstarve vastab

katastriüksuse sihtotstarbele. Üldplaneering ei määra ega muuda maa sihtotstarvet. Alusetu on

kaebaja väide, et Preesi 5/7 kinnistu lähiala on kavandatud korruselamute alaks, kus võivad

paikneda vaid Pelgulinna elanikele avalikke teenuseid osutavad asutused. Hoolekandeasutuse

rajamise eesmärk on eelkõige tagada lähipiirkonnas vajaliku vanemliku hoolitsuseta laste ja

noorte(elukohata täiskasvanud noorukite) resotsialiseerimine. Et pedagoogilistel, sotsiaalsetel ja

humaansetel kaalutlustel võivad hoolekandeasutuses abi saada ka mujalt Eestist pärit isikud, ei

muuda kolmanda isiku ja sotsiaalkeskuse esmast eesmärki – tagada turvaline elukeskkond ja

võimalus pöörduda normaalse elu juurde lähiümbruses elavatel isikutel, kes mingil põhjusel

sellest ilma on jäänud ega suuda seda iseseisvalt saavutada.

Väär on kaebaja väide, et lähteülesande p. 2.1 tuleb mõista selliselt, et kinnistu ehitusõi-

guse täpsustamine hõlmab endas kavandatava hoone kasutusotstarbe täpset ja lõplikku määra-

mist. Ehitusõiguse täpsustamine tähendab ehitusala ja -mahu, s.o. kavandatava hoone peamiste

parameetrite, mitte selle kasutusotstarbe määramist. Vastustaja poolt antud määratlus – hoolekan-

deasutus - on piisavalt täpne, et kõik asjast huvitatud isikud saaksid aru, millise kasutusotstarbega

hoone ehitamist kavandatakse. Planeeringu kehtestamise otsusest nähtub üheselt, et lubatud on

ehitada kuni 3-korruseline hoone. Paljasõnaline on kaebaja väide, et hoolekandeasutus vähendab

turvalisust ja suurendab kuritegevust – on üldteada asjaolu, et heakorrastatud ja korralikult

valgustatud piirkonnas turvalisus paraneb. Pigem võib teatav turvalisusrisk kaasneda praeguse

olukorraga kus planeeritav ala on vastuolus maaüksuse sihtotstarbega kasutuses autoparklana,

mille kasutamise kord on ebapiisavalt määratletud, so. parklat kasutavad nii ümberkaudsete

hoonete elanikud kui nende külalised ja kontroll seal viibivate isikute üle sisuliselt puudub.

Vaidlustatud otsuse seletuskirjast nähtuvalt on omavalitsus tähitud kirjaga edastanud

vastuväidete ja ettepanekute esitajatele oma seisukoha planeerimismenetluses esitatud arvamuste

kohta. Oletus, et kuna kavandatava hoone soklikorrusele on ette nähtud parkimiskohad, on kol-

mandal isikul hoolekandeasutuse ehitamise asemel kavas tegeleda kinnisvaraarendusega, on aga

sedavõrd meelevaldne ja absurdne, et selle kaalumata ja arvestamata jätmine pole

haldusmenetluse normide rikkumine ega too kaasa haldusakti õigusvastasust.

Väär on kaebaja väide, et tulenevalt PlanS §-st 10 lg 6 pole kohalik omavalitsus õigus-

tatud arhitektuurimälestise kaitsevööndisse jääva maa-ala planeeringu koostamise korraldamist

lepinguga eraõiguslikule isikule üle andma. Osundatud sättes kehtestatud piirang kehtib

muinsuskaitsealal asuva, mitte kinnismälestise kaitsevööndisse jääva maaüksuse planeeringu

koostamise suhtes. Vastavalt MuKS §-le 25 lg 2 on Muinsuskaitseameti loata kinnismälestise

kaitsevööndis keelatud: 1)maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine

ning muud mulla- ja ehitustööd; 2)puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine.

Muinsuskaitseamet on planeeringu kooskõlastanud, seega pole planeeringul muinsuskaitse

seisukohalt menetluslikke ega sisulisi puudusi tuvastatud.

Detailplaneering pole vastuolus täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuetega.

Planeeringuga nähakse ette kuni 3-korruselise hoolekandeasutuse ehitamise võimalus, mis ei

välista hoone projekteerimist kahekorruselisena või sellesse lifti ehitamist. Planeeringu eesmärk

pole lahendada konkreetse hoone spetsiifilisi ehitustehnilisi detaile(kas hoone vastab sotsiaalmi-

nistri kehtestatud nõuetele), mille vastavust ehitamisele kehtestatud nõuetele kontrollitakse

ehitusloa väljastamisel, vaid näha ette üldised põhimõtted ja maksimaalne ehitusmaht, mida

projekteerimisel ja ehitamisel tuleb järgida. Kavandatava keskuse ehitamist on toetanud Tallinna

Linnavolikogu lastekaitsekomisjon ja Sotsiaalministeerium. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet

on noortekeskuse detailplaneeringu koostamise ja projekteerimise kulude katteks eraldanud raha.

See näitab, et hoolekandekeskuse ehitamiseks on oluline avalik huvi, mis kaalub üles kohalike

elanike vähesed ebameeldivused tasuta parkimisala kadumise jms näol. Teenuse järele on vajadus

sõltumata sellest, kas seda osutab linn või eraõiguslik isik. Kiriku lähedal on palju venekeelseid

probleemseid lapsi ja noori, kes vajavad toetust, et kasvada riigile lojaalseteks inimesteks. Siiani

on kirikus regulaarselt elanud 32 last, enamus Põhja-Tallinnast, kellest on saanud korralikud

inimesed. Kiriku hoole all olevad noored aprillirahutustes ei osalenud. Laste arvu 32-lt 16-le

vähendada pole võimalik, sest see läheks liiga kalliks, ka 32 lapsega on keskuse äramajandamine

kulukas. Algselt oli planeeritud ehitada hoone 54 lapsele. Maja peab olema nii suur sellepärast, et

see pole ainult magala, vaid seal on ka ruumid erinevateks huvitegevusteks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-28-04 on asjakohane. Riigikohus on selles

lahendis sedastanud: „Käesolevas asjas on tuvastatud, et J. Kuperjanovi 2 ja 2A kinnistute detail-

planeering oli arutlusel ka Põltsamaa Linnavolikogu 17. juuni 2002. a istungil. Siis jäi detailpla-

neering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata. Sama detailplaneering kehtestati linnavoli-

kogu otsusega nr 19 pool aastat hiljem, 20. jaanuaril 2003. Tuleb arvestada, et vahepeal möödu-

nud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenet-

luses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu

suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Seetõttu on Riigikohtu haldus-

kolleegium seisukohal, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi

toimunud planeerimismenetluse tulemustest, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puu-

dumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmär-

kidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu

kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. /.../ Planeeringu kehtestamine ilma uut pla-

neerimismenetlust läbi viimata oli käesolevas asjas oluline menetlusviga, mis võis viia ebaõige

lahenduseni.“

Planeerimismenetlus koosneb järgmistest etappidest: planeeringu algatamine, koostamine,

vastuvõtmine, avalik väljapanek ja kehtestamine. Käsitletavas asjas võeti detailplaneering vastu

22.12.2004.a.(tl III-158), viimane avalik väljapanek toimus 13.05.2005.a.(tl III-87-88) ja viimane

menetlustoiming enne kehtestamist – maavanemalt heakskiidu saamine – jõudis lõpule heaks-

kiidu saabumisega Tallinna Linnaplaneerimise Ametisse 5.10.2006.a.(tl III-36-37). Seega lähtus

vastustaja 3.05.2007.a. detailplaneeringut kehtestades 7 kuud tagasi toimunud planeerimismenet-

luse tulemustest. Kohtu hinnangul oleks olnud, arvestades volikogu istungite toimumise sagedust

2 korda kuus ja kuupikkust järjekorda küsimuse lülitamiseks istungi päevakorda, mõistlik tähtaeg

detailplaneeringu kehtestamise arutamiseks volikogus 2 kuud maavanemalt heakskiidu saamisest

arvates. Kindlasti ei saa aga kehtestamisega 7 kuud viivitamist põhjendada päevakorra 1-kuulise

järjekorraga ja istungite toimumisega kord 2 nädala tagant. Ka vastustaja muud põhjendused pole

aktsepteeritavad - kuna ainuvõim linnas kuulub juba alates 16.10.2005.a. kohalike omavalitsuste

valimistest Keskerakonnale, siis 2006.a.-2007.a. linnavalitsus ei vahetunud, vaid 2007.a. aprillis

vahetas üks keskerakondlasest linnapea üksnes välja teise samast erakonnast linnapea, mis toimus

aga 6 kuud peale maavanemalt heakskiidu saamist. Volikogu liikme Pakosta poolt detailplanee-

ringut muutva eelnõu esitamise ajaks 8.03.2007.a. oli maavanemalt heakskiidu saamisest

möödunud juba 5 kuud. Volikogu keeldus eelnõu vastuvõtmisest 28.03.2007.a. istungil ning

3.05.2007.a. kehtestas muutmata kujul detailplaneeringu, mille planeerimismenetlus lõppes 7

kuud tagasi ning mille avalikust väljapanekust oli möödas juba 2 aastat. Vahepeal möödunud aja

tõttu võib olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses,

kuid kes soovisid avaldada hiljem oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes,

kindlasti on aga oluliselt muutunud õigusruum, kuna 1.07.2005.a. jõustus Pelgulinna ehitus-

määrus, mille § 102 kohaselt on Preesi tänavale lubatud ehitada ainult viilkatustega maju räästa

maksimaalse kõrgusega 4,5 m ja katuseharja maksimaalse kõrgusega 10,5 m. Detailplaneering

lubab aga ehitada 4-kordse lamekatusega hoone kõrgusega 12 m. Vaidlustatud otsuse

seletuskirjas on küll väidetud, et Preesi tänava kaitse- kasutus- ja ehitustingimusi tuleb kohaldada

üksnes elamumaa sihtotstarbega kruntidel, kuid ehitusmääruses selline kitsendus puudub ja

otsusega ehitusmäärust ei muudetud. Seega on planeeringu kehtestamine ilma uut planeerimis-

menetlust läbi viimata oluline menetlusviga, mis võis viia ebaõige lahenduseni ning juba ainuüksi

seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et soklikorrust ei loeta

planeerimismenetluses korruseks. Määrus nr 69 anti 1.01.2003.a. jõustunud ehitusseaduse(EhS) §

26 lg 4 alusel, mis sätestas, et ehitise tehniliste andmete loetelu kehtestab majandusminister.

Määrus jõustus samuti 1.01.2003.a. ning kui kaebaja selle määruse ja EhS kehtimise ajal

15.10.2003.a. algatas detailplaneeringu koostamise(tl III-257), pidi ta lähtuma määruse nr 69 §-st

22 lg 1, mille kohaselt võetakse ehitise korruste arvu määramisel arvesse ehitise kõikide korruste

arv - mis tähendab, et 3 maapealse korruse ja 1 osaliselt maa all paikneva soklikorrusega hoone

puhul on tegemist 4-korruselise majaga. Seda on kinnitanud ka kohtuistungil tunnistajana üle

kuulatud arhitekt Margit Mutso(tl I-194-195). Seega on detailplaneering lisaks Pelgulinna

ehitusmäärusele vastuolus ka iseenda ja vaidlustatud otsusega ning sotsiaalministri 9.01.2001.a.

määrusega nr 4, mille § 7 lubab hoolekandeasutuse hooneid projekteerida ühe- või kahekorruse-

lisena olenevalt laste erivajadustest; keldrikorrusele võib projekteerida abi- ja laoruumid. Kohtu

arvates on sotsiaalministeerium õigustatud tõlgendama oma määrusi ning ministeeriumi selgitus,

et hoone võib ehitada ka kolmekorruselisena, kui kolmandal korrusel noorte jaoks mõeldud

ruume pole, on õiguspärane. Kuid vaatamata vastustaja ja kolmanda isiku kinnitustele, et vaidlus-

aluse hoone kolmandal korrusel asuvad ainult majandus- ja bürooruumid, nähtub kolmanda isiku

poolt kohtule esitatud projektist, et maja kolmandale korrusele on siiski planeeritud 2 tuba 8-

lapselistele peredele + 1 noore pere tuba 2 inimesele – seega hakkab projekti järgi kolmandal

korrusel elama 14 last ja noort. Õige on kolmanda isiku märkus, et projekti vastavust

detailplaneeringule kontrollitakse alles ehitusloa väljaandmisel, kuid projekt näitab, et detail-

planeering lubab ehitada tunduvalt suurema hoone, kui 32 lapse/noore mõistlike vajaduste

rahuldamiseks vaja oleks. Sest ka maja teisele korrusele on planeeritud 2 tuba 8-lapselistele

peredele + 6 noore pere tuba kokku 12 inimesele ning esimesele korrusele 8 tuba kokku 16

noorele. Seega on maja tegelikult mõeldud 62 lapsele/noorele – 30 võrra enam, kui vastustaja ja

kolmas isik kohtumenetluses on väitnud. Ka 9.11.2006.a. Põhja-Tallinna Valitsuses toimunud

ümarlaual kinnitas kolmas isik, et hoone on kavandatud maksimaalselt 32 noorele(tl II-35). Kui

majutada tahetakse ainult 32 last, siis on kolmas maapealne korrus ilmselgelt üleliigne, sest peale

laste/noorte eluruumide sinna planeeritud ruumid saab mahutada esimesele-teisele maapealsele

korrusele, kuhu jääb 24 tuba 48 lapsele – seega on 8 tuba üleliigsed, sest 32 lapsele läheb vaja

vaid 16 tuba ning ilmselt on üleliigsed ka osa pea kaks korda arvukama klientuuri teenindamiseks

planeeritud majandus- ja bürooruumidest. Samas ei sea detailplaneering ega selle kehtestamise

otsus mingeid piiranguid hoonesse majutatavate isikute arvule. Otsuse seletuskirjas ei näinud

vastustaja mingit probleemi selles, kui hoones hakkavad elama kogu Eestist pärit noored ja seda

on kohtumenetluses pidanud võimalikuks ka kolmas isik. Kuna 6.12.2007.a. on Tallinna Sotsiaal-

ja Tervishoiuamet teatanud kolmandale isikule, et linnal on 2008.a. olemas 32 noortekodu kohta

ja rohkem linn neid ei vaja, siis tähendab, et planeeritavas hoones hakkavadki elama väljaspoolt

Tallinna pärit noored, mis kahtlemata suurendab piirkonna turvariske. Et planeeritud hoone on

suuruse tõttu Preesi tänava piirkonda sobimatu, on kinnitanud ka tunnistajad M.M ja Eesti

Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm(tl I-196).

Planeerimistegevuses on kohalikul omavalitsusel väga lai otsustusõigus. Detailplaneerin-

gu kehtestamise otsus on vallavalitsuse diskretsiooniotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud.

Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt ei hinda kohus ümber kaalutlusotsuse

otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas otsustuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vor-

mivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormi-

de ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas pole väljutud diskretsi-

ooni piiridest ning kas pole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigikohtu halduskolleegium

on 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 sedastanud, et ulatusliku diskretsiooniruumiga haldusak-

tide puhul omab motiveerimine eriti suurt tähtsust. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja

keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Kohalik

omavalitsus peab diskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb pii-

savalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeri-

tud või piisavaks peetud. Kohus peab kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti

põhjendustest, mis peavad kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud

kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt ja õiglaselt. Vaid-

lustatud otsuses ega selle lisaks olevas seletuskirjas pole põhjendatud, miks on Pelgulinna miljöö-

väärtuslikku valdavalt madalhoonestusega piirkonda, sobilik ja vajalik püstitada 12 m kõrgune 4-

kordne lamekatusega hoone, kuhu majutatakse kogu Eestist pärit probleemse käitumisega noori;

miks ei võiks ehitada väiksemamahulist ja Pelgulinna miljöösse paremini sobivat hoonet; miks on

asjakohatud paljude vastuväiteid esitanud isikute kartused, et hoolekandeasutuse ehitamise sildi

all soovib kolmas isik tegelikult rajada hotelli ning et hoolekandeasutuse valmimisel turvalisus

piirkonnas oluliselt väheneb.

Ülaltoodud põhjustel kuulub vaidlustatud otsus tühistamisele.

Detailplaneering ei muuda üldplaneeringut. PlanS §-dest 8 lg 3 ja 9 tulenevalt on üld-

planeeringu eesmärgiks linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine ja maa-aladele üldiste

kasutamis- ja ehitustingimuste määramine, konkreetse krundi kasutamis- ja ehitamistingimused

määratakse kindlaks detailplaneeringuga. Tähtust pole asjaolul, et otsuse seletuskirjast nähtuvalt

on kavandatava hoone kaugus kiriku lääneküljest minimaalselt 18 m, kuid detailplaneeringu põ-

hijoonise järgi on kaugus kirikust 20,5 m. Küll jääb aga kohtule arusaamatuks, miks on 165 m2

suuruse maatüki sihtotstarbeks transpordimaa, kui vastustaja kinnitusel sinna Vaniku tänavalt

juurdepääsuteed ei rajata, vaid maatükk jääb haljasalaks.

Vastuolu lähteülesande tingimustega ei muuda detailplaneeringut õigusvastaseks. PlanS §

10 lg 5 kohaselt algatab ja korraldab detailplaneeringu koostamist kohalik omavalitsus, kelle pä-

devuses on ka lähteülesande koostamine, aga samuti otsustamine, kas ja mil määral võib lähte-

ülesande tingimustest kõrvale kalduda. Detailplaneeringu kehtestamisega on volikogu aktsep-

teerinud kaebaja poolt nimetatud kõrvalekaldumised.

PlanS § 10 lg 6 pole rikutud. Osundatud säte keelab eraõiguslikul isikul olla detailplanee-

ringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel. Vaidlusalune kinnistu ei ole

muinsuskaitse alla võetud. Detailplaneering pole vastuolus MuKS §-ga 43, mille kohaselt tuleb

mälestise silueti nähtavuse ja vaadeldavuse tagamiseks detailplaneeringut koostades arvestada

Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud eritingimusi. Kuna Muinsuskaitseamet on detailplaneerin-

gu kooskõlastanud, pole ta pidanud eritingimuste kehtestamist vajalikuks.

Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 43 799

kr, mis koosneb 43 719 kr õigusabikuludest ja 80 kr riigilõivust. HKMS § 93 lg 5 kohaselt

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et haldusasja

keerukust ja kestust arvestades on vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 30 000 kr.

Kohtunik: D.Maastik