3-07-571/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-07-571

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2008; Tallinn

Haldusasja number 3-07-571

Haldusasi A.A.’i (avaldaja) kaebus Tartu Vangla õigusvastaste toimingutega tekitatud 160 700 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 10.06.2008

Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.A.; Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Eva Panksepp

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6)

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 19.06.2008

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A.A. esitas 19.03.2007 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla õigusvastaste toimingutega tekitanud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Tartu Halduskohtu 03.05.2007 määrusega saadeti haldusasi kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tallinna Halduskohtule (tl 56).

Tallinna Halduskohtu 27.07.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 61-62), 06.12.2007 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 94-95) ja 14.05.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 119).

Kohtuistungil kinnitas kaebuse esitaja, et jääb 160 700 kooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude juurde kindlaks seoses järgmiste Tartu Vangla õigusvastaste toimingutega: alumiiniumist kaelaristi äravõtmine 17.10.2006, hoidmine nõuetele mittevastavas kartseris 2005. aasta jaanuaris, Tartu Vanglast Ämari Vanglasse etapeerimisega viivitamine perioodil 14-26.09.2006 ja iga päev telefoni kasutamise mittevõimaldamine perioodil 12-26.09.2006 (tl 41-45, 85-87, 131-132).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

Tartu Vangla on õigusvastaste toimingutega on tekitatud kaebuse esitajale mittevaralist kahju alljärgnevalt (tl 41-45; 85-88; 130-131).

1) Tartu Vanglasse saabumisel 17.10.2006 võeti kaebuse esitajalt ära metallist kaelarist, pandi lattu hoiule ja anti tagasi alles 24.10.2006. Sellega on rikutud kaebuse esitaja usuvabadust. Kaelaristi äravõtmine tekitas närvivapustuse, mille eest kaebuse esitaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 12 600 krooni.

2) 05.01.2005 karistati avaldajat 10 päevaks kartserisse paigutamisega. Kaebuse esitaja on invaliid. Kartserisse paigutamisel terviseseisundit ei kontrollitud ega arvestatud invaliidsusega. Kartseri nr 1024 tingimused ei vastanud ettenähtud nõuetele, sest puudusid laud ja tool. Päeval ei lubatud nari alla lasta, seetõttu pidi kaebuse esitaja terve päeva seisma ja ka seistes sööma, kuigi tal on haiged jalad. Kaebuse esitaja korduvatele pöördumistele vangla administratsioon ei reageerinud.

Abitaotlustele reageerimata jätmine ja kartseri tingimused alandasid inimväärikust ja kahjustasid tervist. Kaebuse esitajale on tekitatud mittevaralist kahju summas 87 000 krooni.

3) 12.09.2006 etapeeriti kaebuse esitaja Ämari Vanglast Tartu Vanglasse seoses 14.09.2006 toimuma pidanud kohtuistungiga. Kohtuistung lükati edasi Tartu Vangla algatusel. Vaatamata kaebuse esitaja taotlusele viidi ta Ämari Vanglasse tagasi alles 26.09.2006. Ämari Vanglasse tagasi viimisega viivitamise tõttu ei olnud avaldajal võimalik perioodil 19.09.-26.09.2006 osa võtta õppetööst kutsekoolis, käia spordisaalis ning ära jäi ka 22-24.09.2006 määratud pikaajaline kokkusaamine abikaasa, poja ja emaga.

Alates 14.09.2006 taotles kaebuse esitaja korduvalt viivitamatut kokkusaamist sotsiaaltöötajaga, et paluda temalt abi enda tagasisaatmiseks Ämari Vanglasse. Tartu Vangla võimaldas kokkusaamise alles 19.09.2006. Seega jäi sotsiaalabi õigeaegselt osutamata.

Kaebuse esitaja palub nende rikkumiste eest hüvitada talle mittevaraline kahju 67 700 krooni.

4) Tartu Vanglas viibimise perioodil ei olnud kaebuse esitajal võimalik kasutada iga päev telefoni nagu see on kinnipeetavatele ettenähtud, vaid ainult korra nädalas. Perioodil 12- 26.09.2006 oli telefoni võimalik kasutada vaid kaks korda, millega tekitati mittevaralist kahju 8400 krooni.

Eeltoodust lähtuvalt taotleb avaldaja Tartu Vangla õigusvastaste toimingutega tekitatud

160 700 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamist (tl 131).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud (tl 106-108).

1) A.A. etapeeriti 17.10.2006 Ämari Vanglast ajutiselt Tartu Vanglasse. 2006 oktoobris kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 58 lg 3 p 17 kohaselt ei olnud metallist rist vanglas lubatud ese. Rist paigutati kinnipeetava isiklike asjade juurde lattu ning tagastati Tartu Vanglast lahkumisel. Kinnipeetavatele, kellelt vangla metallristi hoiule võttis, pakuti usuliste vajaduste rahuldamiseks võimalust saada vangla poolt lubatud materjalist rist.

2) A.A.it karistati Tartu Vangla direktori 30.12.2004 käskkirjaga nr 1-4/1821 distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Avaldaja viibis kartseris ajavahemikul 7.-17.01.2005. Sel ajal kehtinud seadus ei näinud vanglale ette kohustust kontrollida enne kartserisse paigutamist kinnipeetava terviseseisundit. Tartu Vanglas siiski kooskõlastati kartserisse paigutamine üldjuhul ka meditsiiniosakonnaga, vältimaks hilisemaid vaidlusi terviseseisundi üle. Kartseritingimused olid kooskõlas VSE § 7 lg 2 sätestatud nõuetega. 12.01.2005 viidi kaebuse esitaja ja tema kambrikaaslase juuresolekul läbi kambri nr 1024 ülevaatus, mille käigus ei esinenud ühtki viidatud puudust. Kamber nr 1024 oli samasuguses seisukorras ka 22.09.2004.

3) Kaebuse esitaja etapeeriti Ämari Vanglast Tartu Vanglasse 12.09.2006 eesmärgiga võimaldada kaebuse esitajal osaleda Tartu Halduskohtu 14.09.2006 kohtuistungil haldusasja nr 3-06-977 arutamisel. 11.09.2006 esitas Tartu Vangla esindaja kohtule taotluse asja arutamise edasilükkamiseks. Kohus määras uueks kohtuistungi toimumise ajaks 26.09.2006. Vahepealseks ajaks ei olnud otstarbekas kaebuse esitajat Ämari Vanglasse tagasi saata. 19.09.2006 peale lõunat saabus Tartu Vanglale uus kohtukutse märkega: „Seoses kaebaja taotlusega kohtuistungi edasilükkamiseks on 26.septembriks k.a määratud kohtuistung ümber määratud 18.oktoobrile kell 11.00“. Saabunud post vaadati läbi 20.09.2006 hommikul, mil ei olnud enam võimalik avaldajat Ämari Vanglasse saata, kuna saateauto väljub Tartu Vanglast varahommikul ja etapeeritavate isikute koosseis komplekteeritakse eelmisel päeval. Kaebuse esitaja saadeti Ämari Vanglasse tagasi järgmise etapiga 26.09.2006. Kaebuse esitajale on selgitatud võimalust taotleda uut pikaajalist kokkusaamist. Rummu Erikutsekooli poolt välja antud lõputunnistusest nähtuvalt on avaldaja kooli edukalt lõpetanud. Seega ei ole ajutine Ämari Vanglast eemalviibimine õppetööd negatiivselt mõjutanud.

4) Kaebuse esitaja avaldas 15.09.2006 suuliselt soovi pääseda sotsiaaltöötaja vastuvõtule ja vangla sotsiaaltöötaja vestles temaga 18.09.2006.

5) Ka kahjunõude rahuldamiseks puudub alus.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebuse esitaja taotleb erinevate Tartu Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus kontrollib kõigepealt kas vaidlustatud toimingute puhul oli tegemist üldse õigusvastaste toimingutega ja seejärel muude mittevaralise kahju hüvitamise eelduste olemasolu.

Metallist kaelaristi äravõtmine 17.10.2006

Kaebuse esitaja on seisukohal, et metallist kaelaristi äravõtmisega rikkus vastustaja tema usuvabadust ja tekitas närvivapustuse.

2006. aasta oktoobris kehtinud VangS § 62 kohaselt pidi vangla juhtkond tagama kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning VSE § 58 lg 3 p 17 kohaselt oli kinnipeetavale lubatud vangla üldisele sisekorrale ja julgeolekule ohutu religioosne sümboolika (välja arvatud metallist).

Kaelaristi saab pidada religioosseks sümboolikaks ja haldusasja materjalist nähtuvalt oli vaidlusalune kaelarist valmistatud metallist. Seega oli tegemist keelatud esemega ning juhindudes VangS § 14 lg 1 ja § 15 oli põhjendatud selle äravõtmine läbiotsimise käigus ja lattu hoiule andmine. Kaebuse esitaja ei ole kahtluse alla seadnud Tartu Vangla väidet, et tal oleks soovi korral olnud võimalik saada usuliste vajaduste rahuldamiseks muust materjalist rist (tl 106). Ülaltoodust tulenevalt ei olnud kaebuse esitajalt 17.10.2006 metallist kaelaristi äravõtmine õigusvastane ning vastustaja ei piiranud vaidlusaluse toiminguga ülemääraselt kaebuse esitaja usuliste vajaduste rahuldamist.

Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna Tartu Vangla toiming ei olnud õigusvastane, puudub mittevaralise kahju hüvitamise üks eeldusi. Kuid isegi juhul, kui metallist risti äravõtmine oleks olnud õigusvastane, puuduks alus mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest RVS § 9 lg 1 kohaselt võib seda nõuda vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ühtki nimetatud alust ega Tartu Vangla süülist käitumist kaebusest ei nähtu. Kaebuse väide, et kaelaristi äravõtmine tekitas avaldajale närvivapustuse (tl 41) ei ole usutav ja tervise võimalik kahjustamine on samuti tõendamata.

Hoidmine nõuetele mittevastavas kartseris

Kaebuse esitaja väitel ei vastanud kartseri tingimused ettenähtud nõuetele, sest puudusid laud ja tool.

VSE (2005.a. jaanuaris kehtinud redaktsioon) § 7 lg 2 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge lukustatavad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja kaks lauapikkust pinki; 3) joogiveenõu ja kruus (kui veevarustust ei ole); 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) riidenagi; 6) pesemiskoht; 7) WC.

Seega peab kartseris olema laud ja tool. Kambri toimikust (tl 109) nähtuvalt hinnati kambri seisukorda 22.09.2004 ja hindamise ajal puudusid kambris laud ja taburet. Vastustaja möönis kohtuistungil, et avaldaja pöördus vangla administratsiooni poole kartseri sisustust puudutavate kaebustega ja sellest tulenevalt käis vanglaametnik kambrit kontrollimas (tl 132). Vara remont teostati kambri kaardi kohaselt 12.01.2005, so kaebuse esitaja kartseris viibimise ajal. Seetõttu peab kohus võimalikuks, et sellele kuupäevale eelnenud perioodil kambris lauda ja tooli ei olnud või siis vajasid need remonti. Laua ja tooli puudumise või kasutuskõlbmatuse tõttu ei olnud kambri sisustus nõuetekohane.

Kaebuse esitaja väitel alandasid mittenõuetekohased kartseritingimused tema inimväärikust ja kahjustasid tervist, sest ta pidi terve päeva seisma ja seistes sööma.

RVS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas nõuda süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral.

Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud käskkirja, millega teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega (kohtuistungi protokoll, tl 131). Seega tuleb kartserisse paigutamist iseenesest pidada õiguspäraseks. Kuigi ka õiguspäraselt kartseris viibimine võib olla inimväärikust alandav, peab sellisel juhul tegemist olema kartseris kinnipidamise nõuete olulise rikkumisega. Selliseks rikkumiseks võib olla näiteks elementaarsetest sanitaarvõi hügieeninõuetest mittekinnipidamine, kuid pelgalt laua ja tooli puudumine viie päeva jooksul kohtu arvates nii oluliste rikkumiste hulka ei kuulu. Seega puudub alus rahuldada mittevaralise kahju nõuet seoses väärikuse väidetava alandamisega.

Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt (tl 29) oli kaebuse esitaja kartseris viibimise ajal vigastuse tõttu püsivalt töövõimetu töövõime kaotuse protsendiga - 40. Otsuse aluseks olevatest sätetest nähtuvalt oli avaldajal kindlaks tehtud alajäseme keskmise raskusega funktsioonihäire, millega kaasnes tugev lonkamine, liikumine oli raskendatud ja aeglane, abivahendid olid vajalikud ka lühidistantsidel (sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend“ § 15 lg 4 p 2). Karistuse täitmisele pööramise õiendist nähtuvalt ei takistanud vigastus kartserisse paigutamist, sest arst ei tuvastanud meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimisele (tl 129). Tõenäoliselt hindas aga arst vastunäidustusi tulenevalt nõuetekohasest kambrist ega võtnud arvesse sellises kambris viibimist, kus puudub istumiseks tool ja magamislavatsi ülestõstmise tõttu tuleb avaldajal päev läbi seista või põrandal istuda. Seega ei saa täielikult välistada seda, et viie päeva jooksul ilma toolita kartseris viibimine võis kaebuse esitajale tema terviseseisundi spetsiifikast tulenevalt põhjustada valu ja kannatusi ning sellega kahjustada kaebuse esitaja tervist.

Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb siiski rahuldamata põhjusel, et selles puudub vastustaja süü. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et Tartu Vangla puhul on tegemist uue vanglaga ja ka kartseriruumid on värsked (tl 131). Seetõttu peab kohus usutavaks, et kambrite sisustamisel järgiti õigusaktide nõudeid ning üldjuhul on kartserite sisustus nõuetekohane. Isegi kui see avaldaja poolt kartserikaristuse täitmisele pööramise ajal nii ei olnud, reageeris vastustaja kiiresti avaldaja kaebusele, sest vangla töötaja käis kaebuse alusel kartseri sisustust kontrollimas ning tegi vajalikud parandused (kohtuistungi protokoll, tl 132). Seega, isegi kui kambris 2005. aasta jaanuari alguses tõepoolest puudusid laud ja tool või need olid lõhkumise tagajärjel muutunud kasutuskõlbmatuks, reageeris vastustaja avaldaja pöördumisele ning viis kambri sisustuse mõistliku aja jooksul VSE nõuetega kooskõlla.

Ülaltoodud põhjustel jääb nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses mittenõuetekohaste tingimustega kartseris tervikuna rahuldamata.

Ämari Vanglasse etapeerimisega viivitamine 2006. aasta septembris

Kaebuse esitaja arvates tekitas vastustaja talle mittevaralist kahju sellega, et viivitas õigusvastaselt tema etapeerimisega Ämari Vanglasse ja seetõttu ei olnud avaldajal võimalik osa võtta õppetööst kutsekoolis, käia spordisaalis ning ära jäi pikaajaline kokkusaamine perekonnaliikmetega.

Kohtuistungi edasilükkamiseks esitatud taotluse rahuldamise otsustab kohus. Kui Tartu Halduskohus rikkus nimetatud küsimuse lahendamisel halduskohtumenetluse norme, olnuks seda võimalik vaidlustada apellatsioonkaebuses. Seetõttu on antud asja lahendamisel asjassepuutumatud poolte arutlused selle üle, kelle süül kohtuistung edasi lükati.

Kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda Ämari Vanglasse tagasiviimist. Tartu Vanglal oli etapeerimise küsimuse otsustamisel avar kaalutlusruum. Justiitsministri 30.05.2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ nähtuvalt eeldab saateülesande täitmine arvukaid ettevalmistavaid toiminguid ning sellega kaasnevad ka kulutused. Seetõttu kohus nõustub vastustajaga, et kuna pärast Tartu Vangla esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse rahuldamist jäi vastustajale teadaolevalt uue istungini vähem kui kaks nädalat, ei olnud otstarbekas kaebuse esitajat vahepeal Ämari Vanglasse tagasi saata.

19.09.2006 saabus Tartu Vanglale uus kohtukutse, millega määrati kaebuse esitaja taotlusest tulenevalt uueks kohtuistungi toimumise ajaks 18.10.2006 (tl 111). Tartu Vangla selgituste kohaselt ei olnud järgmisel päeval, so 20.09.2006, mil post läbi vaadati, enam võimalik avaldajat Ämari Vanglasse saata, kuna saateauto väljus Tartu Vanglast varahommikul ja etapeeritavate isikute koosseis komplekteeriti eelmisel päeval (tl 107). Kaebaja saadeti Ämari Vanglasse tagasi 26.09.2006. Seega saatis Tartu Vangla avaldaja Ämari Vanglasse tagasi esimesel võimalusel pärast seda, kui selgus, et kohtuistung on edasi lükatud ligi kuuks ajaks ja Ämari Vanglasse tagasi saatmine osutus seetõttu põhjendatuks.

Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et Tartu Vangla ei viivitanud õigusvastaselt kaebuse esitaja Ämari Vanglasse saatmisega. Seetõttu puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja õigusvastase tegevusega kaasnes kaebuse esitajale mittevaralist kahju seoses sellega, et Ämari Vangla asemel Tartu Vanglas olles jäi ära kokkusaamine pereliikmetega ning tekkis lühike paus õppetöös ja kehakultuuriga tegelemises.

Sotsiaalabi osutamata jätmine

Kaebuse kohaselt avaldas kaebuse esitaja 14.09.2006 soovi vangla sotsiaaltöötajaga kohtumiseks, kuid vangla ei võimaldanud talle seda kuni 19.09.2006 (tl 43). Vastustaja väidab vanglasisese elektroonilise registri andmetele tuginedes, et kaebuse esitaja taotles 15.09.2006 suuliselt sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemist ja 18.09.2006 vestles temaga vangla sotsiaaltöötaja Maire Jõgi (tl 107).

VangS (septembris 2006 kehtinud redaktsioon) § 57 sätestab, et sotsiaalhoolekande eesmärk on aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. VangS § 59 ja 60 tulenevalt on kinnipeetava sotsiaalne nõustamine eriti oluline kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel ja vanglast vabastamisel.

Kaebuse esitaja soovis sotsiaaltöötajaga kohtuda selleks, et konsulteerida 24.09.2006 toimuma pidanud pikaajalise kohtumise küsimuses ja paluda abi kohtumise ajaks Ämari Vanglasse tagasi saatmiseks (tl 43). Antud juhul võis sotsiaaltöötaja poole pöördumine olla küll põhjendatud, kuid tegemist ei olnud juhtumiga, kui sotsiaalhoolekandeteenust oleks pidanud osutama viivitamatult. Vastustaja selgituse kohaselt on Tartu Vanglas 950 kinnipeetava kohta 7 sotsiaaltöötajat (tl 108). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kolmevõi neljapäevane ooteaeg sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemiseks ei olnud antud juhul ebamõistlikult pikk aeg. Seega ei olnud Tartu Vangla toiming, mis seisnes sotsiaalabi andmisega viivitamises, õigusvastane ja puudub vajadus analüüsida muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.

Iga päev telefoni kasutamise mittevõimaldamine perioodil 12-26.09.2006

Pooled ei vaidle selle üle, et Tartu Vanglas viibimise perioodil oli kaebuse esitajal tehniliste tingimuste piiratusest tulenevalt võimalik helistada korra nädalas ja sellega piiras Tartu Vangla õigusvastaselt kaebuse esitaja VangS § 28 sätestatud õigust telefoni kasutada (tl 131). VSE § 51 lg 2 kohaselt tuli võimaldada telefoni kasutamist vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja ei nõustu aga sellega, et telefoni kasutamise õiguse piiramine tekitas kaebuse esitajale mittevaralist kahju.

VangS § 23 lg 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ning lõike 2 kohaselt vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. VangS § 28 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib vangla direktor kinnipeetava vastavaid õigusi piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.

Kohus leiab, et mittevaralise kahju tekkimine RVS § 9 lg 1 sätestatud alustel ei ole tõendatud. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, et tema õigust helistada piirati pika aja vältel. Kaebuse esitaja vaidlustas telefonikõnede piiramist üksnes perioodil 12-26.09.2006, so kahe nädala vältel (tl 43-44). Seega ei ole tegemist pikaajalise perioodiga. Kaebusest ei tulene, et avaldaja soovis vaidlusalusel perioodil helistada riigiasutustele, kohaliku omavalitsuse asutustele või kaitsjale, kellega suhtlemist ei tohi vangla direktor reeglina piirata, ja nimetatud asutustega suhtlemine oli seetõttu võimatu. Kaebuse esitaja väitel sai ta vaidlusalusel perioodil oma lähedastele helistada kahel korral (tl 43), seetõttu ei ole usutav, et avaldaja õiguste lühiajaline piiramine tõi kaasa sotsiaalsete sidemete katkemise perekonnaga või häiris neid sellisel määral, et tegemist saaks olla eraelu puutumatuse rikkumisega. Kaebusest ei nähtu mittevaralise kahju tekkimine ka muul RVS § 9 lg 1 sätestatud alusel. Seetõttu jääb nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Ülaltoodust tulenevalt tuleb jätta avaldaja kaebus Tartu Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tervikuna rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

Enno Loonurm Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.01.2009 OTSUSE

RESOLUTSIOON

Rahuldada A.A.i apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.06.2008 otsus osaliselt ning mõista Tartu Vanglalt A.A.i kasuks välja mittevaraline kahju 3000 krooni.