3-08-30/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-08-30

K o h t u o t s u s Eesti Vabariigi nimel

Pärnus, 13. juunil 2008.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaatas kirjalikus menetluses läbi A. G tühistamiskaebuse koos õigusvastasuse (sealhulgas põhiseadusevastasuse) kindlakstegemise nõudega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 01.11.2007 haldusaktile „Ettekirjutus väljasõidukohustuse sundtäitmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude sissenõudmiseks nr 1003167226“ (edaspidi Ettekirjutus)

Vaidlustatud Ettekirjutusega mõisteti Vene Föderatsiooni kodanikult A. Glt Välismaalaste seaduse (VMS) § 161 lg 1 alusel välja väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulud summas 128 337.00 krooni. VMS § 161 lg 1 kohaselt on välismaalane kohustatud kandma Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud, sealhulgas väljasõidukohustuse sundtäitmise, väljasaatmiskeskuses ja politsei arestimajas viibimise kulud, mis kantakse seoses välismaalase Eestist väljasaatmisega.

Kaebuse kohaselt ei ole kehtivaid norme eirav Ettekirjutus seaduslik ega põhjendatud, arvestamata olulisi fakte, demokraatia põhimõtteid, häid tavasid ja kohtupraktikat, olles rajatud tegelikkusele mittevastavatele andmetele, ekslikele põhjendustele ja poliitilisele retoorikale.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidi enne Ettekirjutuse tegemist arvestama:

• elab avaldaja juba alates 1977.aastast koos perekonnaga seaduslikult Eestis, olles selle riigiga seotud majanduslike, sotsiaalsete ja isiklike sidemete kaudu;

• on avaldaja üks pereliikmetest Eesti kodanik ning nad kõik keelduvad Eestist lahkumast ning Vene Föderatsioon keeldub avaldajat, kellel puudub kodumaal elu- ja töökoht, vastu võtmast;

• ei võimalda 26.07.1994 sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ (edaspidi: Kokkulepe) Eesti poolel eirata kaebaja õigusi ja huve, ühepoolselt korrigeerida lepete tingimusi, vabalt tõlgendada Kokkuleppe sätete vaieldavaid tähendusi ja realiseerida oma poliitilisi eesmärke teadvalt äärmiselt lugupidamatult ja antihumaanselt avaldaja väljasaatmisega Venemaale, alandades tema au, väärikust, head nime, põhjustades talle füüsilist- ja hingevalu ning kannatusi;

2

• ei saa ühe (väär)teo eest mõista kahte karistust: 1) 20 ööpäeva aresti (Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 otsus asjas nr 4-1579/05) ja aresti Väljasaatmiskeskuses (Eesti Vabariigi Põhiseadus (Põhiseadus), § 23; Karistusseadustik ( KarS) §-d 47-48);

• oli Eestis alalist elukohta omava ja kõikidel kohtuistungitel osalenud kaebaja paigutamine Väljasaatmiskeskusesse ja seal kinnipidamine põhjendamatu, seadusliku aluseta, vastuolus Kokkuleppega, Põhiseaduse §-dega 23 ja 123;

• pannes Väljasaatmiskeskuses (kaebaja tõlgenduses kinnipidamiskohas) viibimise kulud kaebajale eirab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid, kasutab topeltstandarte, diskrimineerib avaldajat rahvuse, keele ja Venemaa kodakondsuse tõttu;

• halvenes ja muutus eluohtlikuks Väljasaatmiskeskuses sealsete halbade olude tõttu kaebaja tervis, tekitati talle pika (22 kuu) aja jooksul moraalseid ja füüsilisi kannatusi ning kaotas ta „karistust“ kandes kõik talle garanteeritud põhiseaduslikud ja tsiviilõigused ning vabadused.

20.03.2008 ja 09.05.2008 koostatud avalduses (tl 67-69, 81-85) kordas kaebaja juba esitatud lisades, et:

• garanteeris 28.06.1992 vastu võetud Põhiseadus kõikidele Eesti elanikele põhiõigused ja –vabadused ning alles järgnevalt 12.07.1993 jõustunud Välismaalaste seadus ei saanud neid tagasiulatuvalt ja kaebaja olukorda halvendavalt kitsendada ega tema alalise elaniku staatust Eestis annulleerida, mistõttu tuleb Välismaalaste seadus koos Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega (VSS) jätta kohaldamata, tunnistades nende tagasiulatuva jõu puudumist;

• keeldub vastustaja alusetult tunnistamist teda Eesti alaliseks (pikaajaliseks) elanikuks ja tema viibimist riigis legaliseerimast;

• keeldub Vene Föderatsiooni Suursaatkond väljastamast kaebajale passi ja teda kodumaale lubamast põhjusel, et tal puudub elamisluba Eestis viibimiseks ning järelduvalt vastustaja kunagi ei suuda oma lahkumisettekirjutust täide viia;

• on Väljasaatmiskeskus oma olemuselt vangla kuhu inimesi ilma kohtuotsuseta paigutatakse.

Vastustaja kaebust ei tunnista, olles seisukohal, et A. Gle tehtud Ettekirjutus väljasõidukohustuse sundtäitmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude sissenõudmiseks on õiguspärane. VMS § 161 lg 1 tekstist ei tulene, et välismaalase kohustus kanda väljasaatmiskulud tekib alles siis, kui välismaalase suhtes tehtud väljasaatmisotsus on lõpule viidud.

A. Gl puuduvad põhjendid Eestis viibimisaluse saamiseks. 19.07.2001.a. keelduti A. Gle siseministri käskkirjaga nr 315 tähtajalise elamisloa andmisest ning 18.07.2003 tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 tööpäeva jooksul, mis muutus sundtäidetavaks alates 14.09.2003.

3 03.11.2005 paigutati kaebaja Tallinna Halduskohtu otsuse alusel Väljasaatmiskeskusesse alates 09.11.2005 kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 09.01.2006.a. Seda tähtaega pikendati kohtuotsuste- ja määrustega. Nii lahkumisettekirjutus kui Väljasaatmiskeskusesse paigutamine tunnistati kohtute poolt õiguspäraseks.

A. G vabastati Väljasaatmiskeskusest 08.08.2007 VSS § 14 lg 5 p 2 alusel kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet oli teinud otsuse väljasaatmise peatamiseks. A. G väljasaatmine ei osutunud 22 kuu jooksul võimalikuks temal kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu. Kaebaja keeldus täitmast kaasaaitamiskohustust väljasaatmismenetluses (VSS § 264) ning omale Vene Föderatsiooni suursaatkonnast reisidokumenti taotlemast. Õige ei ole kaebaja väide Vene Föderatsiooni Suursaatkonna keeldumise kohta oma kodanikke dokumenteerimast. Vastavalt Vene Föderatsiooni seadusandlusele dokumenteeritakse isikut välispassiga või tagasipöördumistunnistusega kodaniku isikliku avalduse alusel. A. G on korduvalt keeldunud vastava formulari täitmisest. Kaebaja väljasaatmine on siiani perspektiivikas, kuna Vene Föderatsiooni näol on tegemist vastuvõtva riigiga ning viivitus on tingitud ainuüksi kaebajast.

Vastuseks A. G arvamusele, et Välismaalaste seadus talle ei laiene viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2007.a. määrusele haldusasjas nr 3-07-1498, mis on tehtud A. G abikaasa L. G suhtes. Määruses leiti, et seadusele mittetuginev on L. G väide, et talle ei kohaldu Välismaalaste seaduse, sest ta elab Eestis alates 1977. aastast. Välismaalaste seaduse preambula sätestas ka jõustumise päeval 12.07.1993, et see seadus on vastu võetud lähtudes Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevatest õigustest ja vabadustest, arvestades, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, tuginedes vajadusele tagada Eestis elavatele välismaalastele rahvusvaheliselt tunnustatud staatus ja määratleda välismaalaste kohustused, soovides luua seadusega kaitstud tunde nii ajutiselt kui alaliselt Eestis elavatele välismaalastele. Seetõttu kohaldub Välismaalaste seadus kõikidele Eestis ajutiselt või alaliselt elavate välismaalaste suhtes, kelle õigusi ja kohustusi antud seadusega reguleeritakse, sõltumata sellest, kas välismaalane asus Eestisse elama enne või pärast selle seaduse jõustumist. Peale selle ka Riigikohus lahendis 3-3-1-12-03 leidis, et kuigi VMS § 12 lg 9 p-l 4 (jõustus 01.10.1999) pole otseses tähenduses tagasiulatuvat jõudu, on sellel sättel on tagasiulatuv mõju, mis väljendus selles, et normis ettenähtud tulevikus saabuda võiv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist toimunud sündmusega. Selle punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal enne selle sätte jõustumist.

A. G ei ole ka pikaajaline sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec (2000) 15 tähenduses, kuna seadusliku aluseta Eestis viibimine ei anna talle kauaaegse sisserändaja õiguslikke tagatisi. Pealegi ei kohusta soovitus Rec (2000) 15 pikaajaliselt riigis viibivale välismaalasele elamisluba igal juhul anda ning elamisloa andmisest keeldutakse ka juhul kui ei esine ohtu riigi julgeolekule. A. G näol on tegemist Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäriga, kellele on määratud vastav pension. Lahkudes oma kodakondsusjärgsesse riiki säilib talle määratud pension ja teised sotsiaalsed hüved ning õigus enda omandis olevat vara käsutada.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet selgitab ka A. G eksimust, kes arvab, et Väljasaatmiskeskuses viibimist saab võrdsustada aresti kandmise või kinnipidamiskohaga. A. Gt karistati 2005. aastal väärteokorras Eestis ebaseadusliku viibimise eest kuid Väljasaatmiskeskusesse paigutati ta halduskorras VSS § 23 alusel halduskohtu loal tema

4 suhtes tehtud väljasaatmisotsuse lõpuleviimise tagamiseks. Keskuses viibides oli avaldajal võimalik kasutada kõik oma põhiõigusi: saada arstiabi, kohtuda sugulastega, seaduslike ja kodakondsusjärgse riigi esindajatega, vaidlustada tema kohta tehtud otsuseid, pöörduda Eesti Vabariigi õiguskantsleri poole. Neid õigusi on A. G ka täiel määral kasutanud.

Väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude summas õigsust kinnitab väljasaatmiskeskuses tehtud akt nr 1003167226 ja aktile lisatud kulusid tõendavad dokumendid. A. Glt nõutavad summad on välja arvestatud tuginedes VMS §-le 161 lg 1 ja siseministri 04.05.2004 määrusele nr 28 „Sissenõutavate väljasõidukohustuste sundtäitmise kulude loetelu ning välismaalase väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamisega seonduvate sissenõutavate kulude määrade kehtestamine“ (edaspidi määrus nr 28). Antud juhul on kulude summeerimisel kasutatud määruse nr 28 § 1 lg 1 punkte 1 (väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulud), 2 (transpordi- ja konvoeerimiskulud), 5 (meditsiinilise abi- ja ravikulud) ja 9 (muud väljasaatmisega seotud kulud).

K o h t u s e i s u k o h t

Paigutati A. G pärast 18.07.2003 tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäidetavaks muutumist 14.09.2003 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlusel ja Tallinna Halduskohtu loal alates 09.11.2005 Väljasaatmiskeskusesse asukohaga Aia 5, Harku, Harjumaa. Kaebaja Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendati korduvalt kuni ta keskusest pärast väljasaatmise peatamist VSS § 14 lg 5 p 2 alusel (tervisliku seisundi halvenemine) 08.08.2007 vabastati. Sisult kujutab Väljasaatmiskeskusse paigutamine endast lahkumisettekirjutuse sundtäitmist, mitte karistust ning kaebaja arutlused vanglas viibivate isikute olemisest täielikul riiklikul ülalpidamisel ei ole antud juhul asjassepuutuvad.

VMS § 161 lg 1 kohaselt on välismaalane kohustatud kandma Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud, sealhulgas väljasõidukohustuse sundtäitmise, väljasaatmiskeskuses ja politsei arestimajas viibimise kulud, mis kantakse seoses välismaalase Eestist väljasaatmisega. Sama paragrahvi lõiked 5 ja 7 koostoimes määravad, et kulude hüvitamiseks teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet välismaalasele ettekirjutuse hüvitada välismaalase väljasõidukohustuse sundtäitmise kulud vabatahtlikult 90 päeva jooksul ettekirjutuse tegemise päevast arvates. Ettekirjutuses tehakse hoiatus sundtäitmise kohta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Sätet konkretiseerib VMS § 161 alusel antud siseministri 04.05.2004 määrus nr 28. Määruse järgi on sissenõutavateks kuludeks: 1) väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise kulud; 2) transpordi- ja konvoeerimiskulud; 3) vastuvõtvasse riiki väljasaatmise sõidupiletite kulud; 4) vastuvõtvasse riiki eskortimise kulud ja eskortijate sõidupiletite kulud; 5) meditsiinilise abi kulud ja ravikulud; 6) väljasaatmise korraldamisega seotud asjaajamiskulud; 7) välismaalase abivajava lähedase hooldamise korraldamise kulud; 8) välismaalase alaealise lapse järelevalve kulud ja 9) muud välismaalase väljasaatmisega seotud kulud (määruse nr 28 § 1 lg 1). Seejuures p-des 3-9 nimetatud kulud nõutakse sisse vastavalt tegelikult kantud kuludele täies ulatuses (määruse nr 28 § 1 lg 2) samas kui määruse p-des 1 ja 2 nimetatud väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise sissenõutavate kulude määr on 200 krooni iga nendes asutustes viibitud kalendripäeva eest, hõlmates kulusid voodivarustusele, toitlustamisele, sauna, vanni või dušši kasutamisele ja esmastele

5 hügieenivahenditele ning välismaalase transpordi- ja konvoeerimiskulude sissenõutav määr on üks kroon ühe sõidukilomeetri kohta (määruse nr 28 § 2 lg 1 ja 3). Välismaalase väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise esimene ja viimane päev loetakse kalendripäevaks, sõltumata välismaalase väljasaatmiskeskusesse või politsei arestimajja paigutamise või sealt vabastamise kellaajast (määruse nr 28 § 2 lg 2).

A. Gga seotud väljasõidukohustuse sundtäitmise kulud antud asjas koosnevad väljasaatmisekeskuses viibimise kuludest 126 800.00 krooni (634 päeva a 200 krooni), haiglaravikuludest 987.00 krooni ja transpordi- ja konvoeerimiskuludest 550.00 krooni, kokku summas 128 337.00 krooni (tl. 33-63).

Kohus osundab, et tulenevalt kaebeobjektist, milleks on vaidlustatud Ettekirjutus, on ka kohtuliku kontrolli esemeks üksnes Ettekirjutuse vormi ja sisu vastavus kehtestatud nõuetele ning väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude summas 128 337.00 krooni määramise õiguspärasus. Muud küsimused, sh seoses elamisloa andmise ja väljasaatmiskeskusesse paigutamisega, millele A. G kas ekslikult või ka teadvalt on valdavalt orienteerunud võimaliku eesmärgiga talle ebasoodsaid varasemaid jõustunud kohtulahendeid revideerida, tuleb jätta tähelepanuta. Seega on asjassepuutuvad normid VMS § 161 lg 1 ja määrus nr 28, mitte aga muud Välismaalaste seaduse sätted ega ka Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus, millised kaebaja on palunud jätta kohaldamata, tunnistades nende tagasiulatuva jõu puudumist.

Väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude tasumise kaebajale panemise kaugemaks eelduseks on tõepoolest isiku Väljasaatmiskeskusesse paigutamise vastavus seadustele kuid nii elamisloa pikendamisest keeldumise, sellele järgnenud lahkumisettekirjutuse tegemise ja lahkumisettekirjutuse sundtäitmiseks Väljasaatmiskeskusesse paigutamise õiguspärasust on kohtud juba kontrollinud (vt otsused 3-3-1-12-03, 2-3/1115/05 jt) ning leidnud need toimingud seaduslikud olevat. Kohtuotsused on jõustunud. Kohtud ei leidnud, et elamisloa pikendamisest keeldumine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja väljasaatmiskeskusesse paigutamine olnuksid vastusolus Põhiseaduse või rahvusvahelise õigusega. Seda enam ei ole põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse vastane väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude sissenõudmine kaebajalt vaidlustatud Ettekirjutusega.

Seonduvalt Välismaalaste seaduse tagasiulatuva mõju (ebaehtne tagasiulatuv mõju kuna õiguslik tähendus oli antud faktile (abiprogrammi raames korteri saamine välismaal) mis leidis aset enne selle sätte jõustumist) väidetava põhiseadusevastasusega on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-12-03, p 12 ( Gd vs siseminister) leidnud, et kuna antud juhul võtsid kaebajad abiprogrammi raames korteri saanud isikutena endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine kodu ning lahkuda Eestist ja viibida edaspidi Eestis välismaalasena üldistel alustel ei saanud Välismaalaste seaduse selline regulatsioon tulla neile isikutele üllatusena ning usalduse kaitse seisukohalt ei ole selline regulatsioon põhiseadusevastane. Veelgi vähem on põhjendatud kaebaja taotlus jätta käesolevas asjas konstitutsiooniga vastuolu tõttu kohaldamata VMS § 161 lg 1 ning tunnistada sätte tagasiulatuva jõu puudumist. Mis puutub aga 01.04.1999 jõustunud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusse siis rakendati selle norme (§ 2613 lg 4 – kusjuures vaidlustatud Ettekirjutuses seda otseselt mainimata) mitte tagasiulatuvalt vaid alles 01.11.2007 kui A. Gle tehti tema poolt vaidlustatud Ettekirjutus. Kaebusest ei nähtu ka mingeid aluseid, miks tuleks nimetatud seadusesäte kohaldamata jätta tingimustes, kus Väljasaatmiskeskusesse paigutamine on olnud õiguspärane. Seega on ka kaebaja taotlused jätta Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

6 seadus kohaldamata ja tunnistada sellel tagasiulatuva jõu puudumist ebakohased ega kuulu rahuldamisele.

Käsitledes vaidlustatud ettekirjutust vormilisest küljest märgib kohus järgmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 (Haldusakti põhjendamine) kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Lahendis nr 3-3-1- 13-02 on Riigikohus selgitanud, et oluline on õigusliku ja faktilise motiveeringu omavaheline loogiline sidumine ning et juhul kui vaidlustatud haldusaktis on viidatud üksnes mõnele reguleerivale sättele mitmest on tegemist ebapiisava motiveerimisega. Ettekirjutuses on viidatud vaid VMS § 161 lõikele 1, mitte aga määrusele nr 28, mis sisaldab olulist informatsiooni kaebajalt sissenõutavate kulude arvestamise metoodika kohta. Seega on Ettekirjutuses toodud õiguslik aluse puudulik. Faktilise aluse kirjeldamisel on Ettekirjutuse koostaja hälbinud teemast, asudes kulude struktuuri ja arvestamise metoodika äranäitamise ning tõenditele viitamise asemel laias ulatuses asjakohatult üle kordama elamisloa mittepikendamisse ja lahkumisettekirjutuse tegemisse puutuvat, kallutades nii avaldajat kaebuses uuesti tõstatama juba varasemate kohtuotsustega lahendatud probleemistikku. Nendel asjaoludel tuleb Kodakondsus ja Migratsiooniameti 01.11.2007 „Ettekirjutus väljasõidukohustuse sundtäitmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude sissenõudmiseks nr 1003167226“ kvalifitseerida formaalselt õigusvastaseks. Siiski on vastustaja poolt kohtumenetluse käigus edastatud materjalide alusel (kulude akt (tl 33), raviteenuste arve (tl 34), saateplaanid (tl 35-63) olnud võimalik haldusakti seaduslikkust kontrollida, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kohaldatav on HMS § 58, mille kohaselt haldusakti ei tunnistata kehtetuks üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuivõrd kohtu veendumusel Ettekirjutusega A. Glt väljamõistetud summa põhjendatus on tõendatud ja haldusõiguse üldpõhimõtte kohaselt ei sõltu haldusakti kehtivus ainuüksi formaalsest õiguspärasusest tuleb Ettekirjutus jätta tühistamata. Et tühistamisnõue hõlmab alati kattuvalt ka õigusvastasuse kindlakstegemise nõude, sest tühistada saabki vaid õigusvastast haldusakti, siis olukorras, kus tühistamisnõue jääb rahuldamata ja kaebaja ei ole väljendanud muud huvi Ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks kui tühistamistaotluse rahuldamiseks eelduste kindlustamine, ei ole tuvastamistaotlus vaadeldav iseseisva nõudena ning selle lahendamiseks eraldi resolutsiooni kohtuotsuses ei anta.

HKMS § 92 lg l järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus

o t s u s t a s:

1. Jätta A. G kaebus täielikult rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata.

7 Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest.

Aivar Koppel, halduskohtunik