3-02-31/20 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-02-31 Haldusasi Heinrich-Erik Grünbaumi kaebus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Heinrich-Erik Grünbaum Vastustaja – ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Kolmandad isikud – Anne Kauts, Heino Koppel, Karin Kull ja Kätlin Vask Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05.04.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.04.2007 otsus haldusasjas nr 3-02-31 ja teha uus otsus, millega jätta Heinrich-Erik Grünbaumi kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.06.1996 otsusega nr 7648 jäeti rahuldamata Heinrich- Erik Grünbaumi taotlus Aleksander Grünbaumile Tallinnas, x, endisel kinnistul nr xxxx kuulunud ehitiste ja krundi kompenseerimiseks, põhjendusega, et taotleja ei kuulu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi.

3-02-31 2(7)

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.1996 otsusega nr 7869 loeti Tallinnas, x, endisel kinnistul nr xxxx asunud krunt suurusega 1041 m2 omandireformi objektiks ja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Heinrich-Erik Grünbaum. Ehitiste osas jäeti taotlus rahuldamata põhjusel, et pole leidnud tõendamist vara omandiõigus ja õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 mõttes. Selle otsusega tühistati ka komisjoni 25.06.1996 otsus nr 7648.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 p-ga 1 loeti Tallinnas, x, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa, suurusega 1041 m2 omandireformi objektiks, märkides, et maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga ja ehitiste õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 mõistes ei ole tõendatud. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et maa kuulus õigusvastase võõrandamise ajal võrdsetes mõttelistes osades Aleksander-Otto Grünbaumile ja Heinrich-Erik Grünbaumile, kes vastavad ORAS § 7 lg 3 toodud nõuetele. Otsuse p-ga 3 jäeti maa ½ mõttelise osa endise omaniku Aleksander-Otto Grünbaumi venna Heinrich-Erik Grünbaumi, kes on ühtlasi ise ½ mõttelise osa vara endine omanik, taotlus maa tagastamiseks rahuldamata viitega ORAS § 7 lg-le 3, mille kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Otsuse p-ga 4 jäeti rahuldamata Heinrich-Erik Grünbaumi taotlus ehitiste tagastamiseks, kuna ei ole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 mõistes. Otsuse p-ga 5 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.06.1996 otsus nr 7648 ja 16.09.1996 otsus nr 7869.

Otsuses leiti, et vara endised omanikud A.-O. Grünbaum ja H.-E. Grünbaum lahkusid Eestist 10.10.1941. NSVL ja Saksamaa vahel Saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasustamiseks sõlmitud kokkuleppe alusel.

2. 28.10.2002 otsusega nr 3-4-1-5-02 tunnistas Riigikohtu üldkogu ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, nähes ette, et kohtuotsus jõustub selles osas 12.10.2006 tingimusel, et ei ole jõustunud nimetatud sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Otsus jõustus 12.10.2006.

3. H.-E. Grünbaumi kaebuses taotleti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamist.

Kaebuse esitaja leidis, et vara tagastamata jätmiseks puuduvad alused. ORAS § 7 lg-t 3 ei saa Riigikohtu poolt viidatud sätte kohta tehtud otsuste tõttu kohaldada. Vara tagastamata jätmine täitevvõimu tegevusetuse tõttu selles sättes rahvusvahelise lepingu sõlmimisel on diskrimineeriv ning vastuolus põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.

4. Tallinna Halduskohtu 05.04.2007 otsusega rahuldati kaebus, tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12455 ja tehti komisjonile ettekirjutus kaebuse esitaja taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks taas läbi vaadata. Põhjendused:

1) Vaidlus puudub selles, et A.-O. Grünbaum ja H.-E. Grünbaum lahkusid Eestist Saksamaale Saksa riigi ja NSV Liidu vahel 1941. a sõlmitud kokkulepete alusel. Seda asjaolu võib pidada tõendatuks ka haldusasja materjalide põhjal. A.-O. Grünbaum ja H.-E. Grünbaum on 1941. a jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnud isikute nimekirjas järjekorranumbrite 434 ja 435 all, mis on kinnitatud 07.02.1941 Saksamaa rajoonivoliniku ja Nõukogude rajooniesindaja poolt, ning nad lahkusid Tallinnast aurikuga „Brake I“ Gotenhafenisse;

3-02-31 3(7)

2) Eesti Vabariigi seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta (edaspidi Tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et kui isik on vara maha jätnud §-s 1 nimetatud viisil või kui vara võõrandamise või peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigivõi omavalitsusorgan tühistanud, ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist.

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 16 kohaselt tuleb käesoleval juhul kohaldada Tõendamise lihtsustatud korra seadust, millest tulenevalt on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ebaõigesti jätnud ehitiste tagastamise taotluse rahuldamata põhjusel, et ei ole tõendatud nende õigusvastane võõrandamise ORAS § 6 mõttes;

3) Vaidlustatud otsuse tegemisel on tugineti ORAS § 7 lg-le 3, mille kohta vastustaja leidis, et kuna see norm otsuse tegemise ajal 14.10.2002 kehtis ja oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile täitmiseks kohustuslik, on otsus õiguspärane. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.

Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2007 otsuses haldusasjas nr 3-01-8 leiti, et kui ORAS § 7 lg 3 oli kaevatavate haldusaktide andmise ajal põhiseadusega vastuolus, siis vaatamata sellele, et viidatud sätte vastuolu põhiseadusega tuvastati alles 28.10.2002 Riigikohtu otsusega, on selle sätte rakendamine õigusvastane, sest põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega ei oma käesolevas vaidluses tähtsust asjaolu, millal ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastati. Kui lähtuda vastustaja seisukohast, et sätte põhiseadusevastasus peaks olema tuvastatud enne vaidlustatud haldusakti andmist, vastasel korral on haldusakt õiguspärane, kaotaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus igasuguse tähenduse, kuna viimane saab käivituda kohtu algatusel vaid pärast vaidlustatud haldusaktide andmist. Isikuid, kes on nende õigusi rikkuvad haldusaktid, olenemata haldusaktide andmise ajast, õigeaegselt halduskohtus vaidlustanud, peab võrdselt kohtlema. Kuna kaevatav haldusakt tugineb põhiseadusevastasele õigusnormile, on see õigusvastane;

4) HKMS § 26 lg 1 p 1 annab kohtule õiguse lisaks haldusakti tühistamisele teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-63-05 (p 5) leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Eeltoodust tulenevalt peab ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kaebuse esitaja taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes asjaolust, et ORAS § 7 lg 3 ei saa olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Põhjendused:

3-02-31 4(7) 1) Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, nagu kuuluks käesoleval juhul kohaldamisele Tõendamise lihtsustatud korra seadus. Kaebaja ja tema vend ei lahkunud Eestist ORAS § 6 lg 4 sätestatud reaalse repressiooniohu tõttu ega jätnud oma vara maha pagemise tõttu. Nad lahkusid organiseeritult aurikuga „Brake I“, deklareerides oma vara. Seega pole tõendatud vara endiste omanike lahkumise vastavus ORAS § 6 lg-le 4 ja Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-le 1;

2) Ajavahemikul 28.10.2002 kuni 12.10.2006 oli ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu poolt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid jäetud kehtetuks tunnistamata. 28.10.2002 otsuses nentis Riigikohus, et alates 28.10.2002 ei ole võimalik sisuliselt lahendada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avaldusi. Sellest järeldub, et kuni 28.10.2002 kuulus ORAS § 7 lg 3 rakendamisele. Haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kuulub rakendamisele haldusmenetluse üldpõhimõte, mille kohaselt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele;

3) Kaebuse nõue piirdus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamise taotlusega. Vastustajale ettekirjutuse tegemisel on kohus väljunud kaebuse piirest.

6. Heinrich-Erik Grünbaum palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellant ei ole esitanud olulisi põhjendusi. Väide, et vara jäeti maha oludes, kus omanikule polnud ohtu, on absurdne. Ohu olemasolu oli ajalooline tõsiasi, millel põhineb kogu vara tagastamist reguleeriv seadusandlus.

7. Kolmas isik Karin Kull toetas apellatsioonkaebust. Halduskohus pole arvesse võtnud, et x elamu korterid on üürnikele juba erastatud, mistõttu elamut ei saa tagastada. Elamu ei ole säilinud, sest ta on üle 80 % ulatuses ümber ehitatud.

8. Kolmas isik Anne Kauts toetas apellatsioonkaebust. Kaitsta tuleb tema kui x asuva korteri omaniku õiguspärast ootust. Korterid erastati x majas juba 1996. a ning A. Kauts ostis korteri K. Kullilt. Omandisuhete meelevaldne muutmine tekitaks vastuolus ORAS § 2 lg-ga 2 uut ülekohut. Halduskohus on meelevaldselt võrdsustanud organiseeritud korras ümberasujad tõelisse repressiooniohtu sattunud isikutega.

9. Kolmandad isikud H. K ja K.V ei ole ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse suhtes seisukohti esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. ORAS § 7 lg 3 kehtivuse õiguslikke tagajärgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamise suhtes on selgitatud Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07. Viidatud otsuse punktis 30 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Sama otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, et Riigikohtu üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale

3-02-31 5(7) ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt 2.

Samast seisukohast on lähtunud ka Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2008 otsuses nr 3-3-1-23- 08 (punkt 12), leides, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastavale isikule kuulunud vara tagastamiseks, oli õiguspärane.

11. Vaidlus puudub selles, et kaevatud otsuse esemeks oleva vara endised omanikud A.-O. Grünbaum ja H.-E. Grünbaum lahkusid Eestist 10.01.1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning nende puhul on tegemist ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutega.

12. Kuna ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus jätta kaebuse esitaja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata nii ehitiste kui krundi osas õiguspärane sõltumata sellest, kas õige on otsuse põhjendus, et A.-O. Grünbaumile ja H.-E. Grünbaumile kuulunud ehitiste õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 mõttes pole tõendatud. Seega puudus halduskohtul alus vaidlustatud haldusakt tühistada.

II

13. Esialgne kaebus ning haldusasja menetluse käigus kaebuse esitaja poolt halduskohtule edastatud pöördumised ei sisaldanud ühtki HKMS § 6 nõuete kohast taotlust, kaasa arvatud taotlust vastustajale ettekirjutuse tegemiseks konkreetse haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. HKMS § 19 lg 7 kohaselt ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Et halduskohtu poolt kaebuse tõlgendamise teel kindlaks tehtud kaebuse tegelik sisu hõlmab taotlusi, mida kaebuses ei ole sõnastatud, ei tähenda, et kohus väljus kaebuse piirest.

Eeltoodu ei mõjuta halduskohtu HKMS § 15 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada menetlusosalistele võimalus avaldada seisukohti kaebuse kõigi taotluste suhtes. See eeldab, et menetlusosalisel on teada, milliste taotlustega kaebust kohus menetleb. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt oli vastustajale halduskohtu tehtud ettekirjutus üllatuslik.

14. Halduskohtule esitatud kaebuses (tl 17-19) sisaldus nõue „tagastada vaidlusalune vara“. Kaebuse eesmärgiga on kooskõlas tõlgendada kaebust selliselt, et lisaks taotlusele ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12455 tühistada hõlmab see taotluse komisjoni kohustamiseks uue otsuse langetamiseks, millega tunnistatakse kaebuse esitaja õigust otsuse esemeks oleva vara tagastamisele või kompenseerimisele.

15. Kaebuse rahuldamine, millega taotletakse haldusorgani kohustamist haldusakti andmiseks, eeldab muuhulgas seda, et haldusorgan on õigusvastaselt keeldunud selle haldusakti andmisest või viivitanud asja otsustamisega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitamise aluseks asjaolu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsusega nr 12455 langetati kaebuse esitaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamisest keelduv otsus.

HKMS § 19 lg 7 esimese lause kohaselt vaatab halduskohtus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaebuse taotluse piirid määravad ära taotluse ese ja alus. Kui kohustamisnõue on esitatud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest õigusvastase keeldumise alusel, ei saa kohus asuda kohustamisnõuet läbi vaatama muul alusel - näiteks haldusakti andmise või

3-02-31 6(7) toimingu sooritamise õigusvastane viivitus või haldusakti andmise või toimingu sooritamise tingiv seaduse hilisem kehtetuks muutumine.

16. Punktis 12 leidis ringkonnakohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12455 oli õiguspärane, sest selle tegemise ajal kehtinud õiguse kohaselt tuli jätta kaebuse esitaja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata. Seepärast puudub alus kohustamistaotluse rahuldamiseks.

HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt on halduskohtul õigus haldusakti tühistamise nõudega kaebuse rahuldamisel tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt, tehes võimaluse korral ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmise kohta. Kuna kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamise nõudes jääb rahuldamata, puudub kohtul juba seetõttu ka HKMS § 26 lg 1 p-st 1 tulenev alus selle haldusakti tagasitäitmise ettekirjutuse tegemiseks.

17. Riigikohtu üldkogu asus 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07 (p-d 40-43) järgmistele seisukohtadele. Viidatud otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus selles otsuses seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning vallavõi linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

HKMS § 11 lg 31 p 2 kohaselt ei ole tegemist sama asjaga, kui isik esitab sama taotluse uuel alusel (vrdl Riigikohtu otsus nr 3-3-3-82-06). Eeltoodust järeldub, et käesoleva kaebuse rahuldamata jätmine ei võta kaebuse esitajalt õigust kohtusse pöörduda teist korda nõudega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 esemeks olnud vara suhtes uue otsuse langetamiseks, seda aga uuel alusel, milleks on õigusvastane viivitamine ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisest tuleneva kohustuse täitmisel vaadata viidatud sättes nimetatud isikute taotlused läbi. See tagab teistele menetlusosalistele õiguse esitada oma seisukohti seoses uue õigusliku olukorra ja kaebuse uue alusega. Ringkonnakohtul puudub võimalus vaadata kohustamisnõue käesoleva asja raames läbi sellel uuel alusel ka menetlusökonoomia põhimõtet arvestades, rikkumata teiste menetlusosaliste õigusi. Ehitiste osas ei võta kaebuse esitajalt tagastamise taotluse uue läbivaatamise nõude esitamise õigust ka asjaolu, et selle vara suhtes on vaidlustatud haldusaktis taotluse rahuldamata jätmise põhjendusena viidatud asjaolule, et vara õigusvastane võõrandamine ei olnud tõendatud. Haldusakti põhjendus ei ole siduv. Pealegi oli viide ORAS §-le 6 asjakohatu, sest ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal ei kuulunud selles sättes nimetatud isikute taotluste suhtes kohaldamisele omandireformi aluste seaduses sätestatud vara tagastamise üldised alused.

Et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud vara tagastamise taotlused lahendatakse omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras, siis sõltub taotluse rahuldamine selle uuel läbivaatamisel muuhulgas sellest, kas taotletav vara oli õigusvastaselt võõrandatud ORAS § 6 mõttes. Sealjuures ei piisa ainuüksi asjaolust, et isik lahkus Eestist

3-02-31 7(7) Saksamaale Saksa riigi ja NSV Liidu vahel 1941. a sõlmitud kokkulepete alusel, selleks, et lugeda ta oma vara mahajätnuks reaalse repressiooniohu tõttu Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 mõttes.

18. Menetlusosalised ei ole esitanud esimese astme kohtumenetluses ega apellatsioonimenetluses taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks.

Lauri Madise Ivo Pilving Lilianne Aasma