3-07-1996/17 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1996 Haldusasi L.S. kaebus Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P p

1 peale ning osaliselt saamata jäänud töötasu ja viivise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus L.S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2008 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) –L.S. Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla, esindaja Eva Panksepp RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2008 otsus osas, millega jäeti rahuldamata L.S. kaebus Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1 tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkt 1 ning lugeda Ludmila S. avaliku teenistuse seaduse § 114 lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks lugeda 10. mai 2007.

2 Muus osas tuleb jätta Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2008 otsus muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 10. juunist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla direktori 30.07.2007 käskkirja nr 3-1/898-P p 1 ja lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks omal soovil. Kaebaja on taotlenud ületunnitöö töötamise eest töötasu väljamaksmist koos viivisega. Tartu Vangla direktori 30.07.2007 käskkirja nr 3-1/898-P „L.S. teenistusest vabastamise“ kohta p 1 kohaselt on L.S. teenistusest vabastatud 29.07.2007 majandusosakonna spetsialistkaubatundja ametikohalt seoses katseaja ebarahuldavate tulemustega ja p 2 kohaselt on kasutamata jäänud puhkuse eest välja makstud rahaline hüvitis. Kaebuse kohaselt on L.S. tööle asunud vangla kauplusesse spetsialist-kaubatundja ametikohale katseajaga. Vangla ei ole väljaõpet korraldanud, täitmata oli üks ametikoht ning kaebaja pidi tegema tööülesannete täitmiseks üliinimlikke jõupingutusi. Kaebaja sõnutsi on ta teinud ületunde, mis jäid vastustaja poolt kompenseerimata - veebruaris 11 tundi ja aprillis 5 tundi. Vaidlustatavast käskkirjast ei selgu, milles ebarahuldavad tulemused seisnesid. Kaebaja on taotlenud ise teenistussuhte lõpetamist omal soovil 02.04.2007 ja 10.04.2007 esitatud avaldusega alates 11.04.2007.

2. Tartu Vangla taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja seisukohalt ei vastanud L.S. isikuomadused ja käitumine avaliku teenistuse eetikakoodeksi punktide 16 ja 17 nõuetele ning kaebaja ei sobinud tööle vangla tingimustes. Kaebaja on töötanud kokkulepitud töögraafikute alusel ning ületundide tegemiseks ei ole kaebajale korraldust antud. Kaebaja on küll viibinud märtsikuus vangla territooriumil üle ettenähtud tööaja, kuid see ei tähenda, et kaebaja on ületunnitööd teinud. 27.02 ja 28.02 kaebajal kiipkaarti ei olnud, mistõttu saatis teda vanglast sisse ja välja Varje Jõgi ning aprillikuus väidatavalt tööajanormist 5 tundi rohkem aega on kontrollitud administratsiooni turnikee väljavõtte järgi, mille kohaselt ei tuvastatud tööajanormist ületöötamist. Kaebajale on makstud

39 ületunni eest lisatasu 273.80 krooni rohkem, kui tulnuks tasuda, kuid vastustaja ei nõua nimetatud summat tagasi. HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 14. märtsi 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on vastustaja õigesti lähtunud ATS §-ist 117 lg 1 p 1, mille kohaselt on ametiasutus vabastanud teenistusest L.S. ametikohale mittevastavuse tõttu katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, olles lähtunud ATS §-ist 117 lg 2, mille kohaselt võib vabastada ametniku katseaja kestel, kaasa arvatud selle viimasel päeval. Kaebaja on tööle võetud 26.02.2007 majandusosakonna spetsialist-kaubatundja ametikohale katseajaga 2 kuud ning 02.04.2007 on kaebaja esitanud avalduse omal soovil lahkumiseks, kuna tegelik töö ei vastanud kaebaja seisukohalt kaubatundja ametile. Kuna kaebaja jäi tööle edasi ning kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja, kaebaja otsene juht tööalaselt Peeter Teinfeldti ütluste kohaselt ei ole temale ametlikult kaebaja 02.04.2007 kuupäevaga dateeritud avaldust esitanud, leidis kohus, et vangla oli õigustatud nimetatud avaldust lugema mitteesitatuks. 10.04.2007 on kaebaja esitanud uue lahkumisavalduse sooviga lõpetada teenistusleping alates 11.04.2007,

3 millel on resolutsioon vangla majandusosakonna juhataja poolt ning tehtud ettepanek L.S. vabastada ametist töövõimetuslehe lõppemisele järgnevast päevast. Arvates 11.04.2007 kuni 28.07.2007 on L.S. viibinud töövõimetuslehtedel. Samuti nähtub majandusosakonna tööaja arvestuse tabelist aprillikuu kohta, et L.S. on teenistuses olnud kuni 10.04.2007. Tulenevalt ATS §-ist 22 lg 4 ei arvestata katseaja hulka aega, mil teenistussuhe on peatatud ATS § 108 p 1-4 ja p

6 alusel. ATS § 108 p 3 alusel peatub teenistussuhe töövõimetuse ajaks. Kaebaja on vabastatud teenistusest pärast töövõimetuse lõppemist katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal. Tulenevalt ATS §-ist 117 lg 2 võib katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal ametniku vabastada nii katseaja kestel kui ka selle viimasel päeval. Ametiasutus peab ATS § 117 lg 1 p 1 alusel teenistussuhte lõpetamisel vaidluse korral põhjendama, miks ta pidas katseaja tulemusi ebarahuldavaks. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-27-01 leidnud, et ATS § 22 lg 2 annab administratsioonile õiguse hinnata ametniku töötulemusi ja vastavust ametikohal esitatavatele nõuetele ning seadus ei seo hindajat kohustusega tuua välja objektiivsed asjaolud, millel põhineb asutusepoolne hinnang, kuid katseaja tulemuste ebarahuldavaks lugemist peab motiveerima.

Motiveerimine võib seisneda nii faktilistel kui hinnangulistel väidetel töötulemuste ja ametikohale vastavuse kohta. Seega on administratsioonil ulatuslik kriteerium ja hindamisruum, kuid kohus saab kontrollida, kas ametiasutus on ametniku töötulemuste ja ametikohale vastavuse hindamisel järginud kehtestatud menetlusreegleid ning, kas kaalutlusõigust on kasutatud kooskõlas selleks volituse andnud normi eesmärgiga. Antud juhul on vastustaja leidnud, et kaebaja ei ole täitnud korrektselt oma teenistuskohustusi ega järginud vangla töö eripära ning püüdnud teha ümberkorraldusi töös, mis ei ole vangla tingimustes võimalik.

Antud asjas on kohtuistungil tunnistusi andnud Varje Jõgi, kelle ütluste kohaselt püüdis kaebaja teha vangla kaupluses ümberkorraldusi, mis ei ole kinnipidamisasutuse tingimustes võimalik. Samuti andis ütlusi Kersti Olesk, kellega koos kaebaja töötas, selle kohta, et kaupluse töö käis neile ülejõu ning nad ei julgenud tunnistada, et ei saanud hakkama. Tunnistaja V. Jõgi ütlustega on tõendatud, et kinnipeetavate teenindamise kord on stendil kinnipeetavate ooteruumis väljas ning vastustaja esindaja sõnutsi on kogu aktide andmebaas kättesaadav arvuti vahendusel, seega oli kohus seisukohal, et kinnipeetavate teenindamise kord pidi olema ka kaebajale kättesaadav ja teada ning seega ei vajanud see eraldi tutvustamist.

Samuti on võimalik arvuti vahendusel tutvuda kõikide vanglatööd puudutavate aktidega. Seega ametnik teadis oma teenistuskohustusi ning pidi nendest juhinduma. Kinnipeetavate teenindamise kord nägi ette, et kinnipeetavad võivad siseneda kauplusesse ühekaupa, mida L.S. ei järginud. ATS § 22 lg 2 kohaselt viib vahetu ülemus enne katseaja lõppu ametnikuga läbi vestluse, mille tulemused kantakse ametniku atesteerimislehele. Antud juhul on vestlused läbi viinud vahetu ülemus, s. o P. Teinfeldt, kes kohtuistungil tunnistajana tõendas, et vestles L.

S. ga sageli töö korralduse üle vangla kaupluses ning selgitas L. Sekejaevale vangla kaupluse töö iseloomu ning seda, et vajadusel tuleb töötada kauem. Samuti lahendas ta L.S. probleeme teiste kaastöötajatega ning on veendunud, et L.S. ei sobi antud tööle. Samas P. Teinfeldt märkis, et L.S. töös esinenud ebatäpsused ilmnesid ka inventuuri läbiviimisel. Kohus möönas, et kuigi kaevatavas haldusaktis pole välja toodud sisulisi motiive ning puudub atesteerimisleht, millele kantakse vestlustulemused ametniku ja vahetu ülemuse vahel, ei ole see haldusakti tühistamise aluseks, kuna haldusakt on üheselt mõistetav.

Riigikohus on ülalviidatud lahendis asunud seisukohale, et ainuüksi põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine käskkirjas ei too kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist, kuna vaidlustatud käskkiri on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuste osas üheselt mõistetav. Kaebaja on küll esitanud ise lahkumisavalduse 10.04.2007 sooviga lahkuda alates 11.04.2007, kuid kaebajal puudus kokkulepe isikuga, kellel on teenistusest vabastamise õigus,

4 ATS § 114 lg 21 alusel lühema etteteatamistähtaja suhtes. Kaebaja jäi arvates 11.04.2007 töövõimetuslehele, mille tõttu teenistussuhe peatus kuni 28.07.2007. Katseaega hakatakse arvestama töötaja tööleasumisest ning selle hulka arvatakse üksnes tegelik töötamise aeg. Teenistussuhte peatumise aeg (haigus) katseaja hulka ei arvata, sel juhul lükkub katseaja lõpetamise päev vastavalt edasi. Ületunnitööde osas leidis kohus, et kaebaja poolt väljatoodud rahalised nõuded töötatud ületundide eest on põhjendamatud ja alusetud. Kaebaja väited ületunnitöö kohta on paljasõnalised ning ainuüksi vanglast hilisem väljumine pärast tööaega ei tähenda veel ületunnitööd. Ületunnitööde teostamine on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi, kaebaja on töötanud töögraafikute alusel ning korraldust teha ületunnitööd kaebajale antud ei ole. Toimikus olevast administratiivhoone turnikee väljavõttest nähtub kaebaja poolt sisenemine ja väljumine vangla territooriumilt, mis iseenesest ei näita ületööajanormi töötamist. Kaebaja vahetu juht ega vangla juhtkond ei ole andnud korraldust kaebajale töötamiseks lõunapausi ajal ega asendada puuduvat ametnikku ning ületunnitööd, mis L.S. on teinud, on talle välja makstud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. L.S. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada Tartu Vangla direktori 30.07.2007 käskkirja nr 3-1/898-P p 1, lugeda ta Tartu Vangla majandusosakonna spetsialist-kaubatundja ametikohalt vabastatuks enda algatusel ATS § 114 lg 1 alusel alates 10.05.2007, nõuda Tartu Vanglalt lisatasude väljamaksmist ületunni-, õhtuse ja öötöö eest ning puuduva ametniku ülesannete täitmise eest, samuti palgaviiviste väljamaksmist ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest ametipalga väljamaksmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti hinnatud kaebaja esitatud tõendeid ja vastustaja poolsete tunnistajate ütlusi. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust uute tõendite esitamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks, millega oluliselt rikuti tema õigusi. Kaebajaga ei ole keegi vestelnud katseaja tulemustest, atesteerimisleht puudub, teda pole kordagi karistatud. Kolm päeva enne töölt lahkumist lubati talle suuremat palka ja tema ettepanekute alusel muudeti kaupluse töökorraldust, mistõttu ei ole tõenäoline, et teda taheti vallandada katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Kaebajal on õigustatud kahtlus, et P. Teinfeldti poolt koostatud ettekanne Tartu vangla direktorile on tehtud tagantjärele ja esitatud kohtule selleks, et õigustada seadusevastast vallandamist. P. Teinfeldt on väitnud, et koostas ettekande 06.04.2007, kuid ta ei olnud sel päeval tööl. Kaebaja on täiesti veendunud, et teda vabastati töölt kättemaksust selle eest, et ta ei olnud nõus jätkama töösuhet; 2) on ebaõigesti arvestatud V. Jõgi ütlusi kaebaja ettepanekute kohta kaupluse töö ümberkorraldamisel. Kaebajal on kaubanduslik haridus ning ligi 30-aastane töökogemus, kuid

V. Jõgi on rätsepa haridusega ning ta ei ole isegi müüja kursustel käinud. Suurem osa kaebaja ettepanekutest on ellu viidud. Paljasõnaline on väide, et kaebaja takistas V. Jõgil töö tegemist. Tegelikult tegi kaebaja hoopis koos K. Oleskiga tema tööd; 3) on jäetud tähelepanuta, et kohtuistungil P. Teinfeldt tunnistas, et kaebaja koos K. Oleskiga esitas 02.04.2007 lahkumisavalduse. Seda kinnitas ka K. Olesk. Arvestades majandusosakonna juhataja selgitusi katseaja kestel kohaldatava etteteatamise tähtaja kohta, eeldas kaebaja, et kokkulepe lühema etteteatamise tähtaja kohta ongi saavutatud. Vastavalt ATS §-ile 114 lg 4 vabastatakse ametnik sama paragrahvi 1. lõike alusel avalduses märgitud päevast alates. Eeltoodust järeldub, et teenistussuhe lõppes ja vastustaja oli kohustatud kaebaja teenistusest vabastama hiljemalt 1-kuulise etteteatamistähtaja möödumisel, s. o 10.05.2007. Seadus ei takista vabastada ametniku töölt haiguslehe ajal, kui ametnik on kirjalikult esitanud vastava avalduse; 4) on jäetud arvestamata, et kaebaja ei saanud kiipkaarti vanglasse sisenemiseks

5 26.02.-05.03.2007 P. Teinfeldti süül, mistõttu ei ole võimalik tõestada kaebaja tööl viibimist sellel perioodil administratiivhoone turnikee väljavõttest. Kuna V. Jõgi tuli hommikuti kaebajale vastu ning lahkus pärast tööd koos temaga, siis tõendaks töölviibimist V. Jõgi turnikee väljavõte. Kuid vastustaja ei ole seda esitanud. Tööaja kontrollimiseks on veel mitu võimalust: kaupluse telefoni väljavõte, autojuhi tunnistused, müügitšekid; 5) on kohus jätnud läbi vaatamata kaebaja nõuded lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, puuduva ametniku ülesannete täitmise eest, viiviste tähtaegselt väljamaksmata palgalt ning ametipalga nõude lõpparve maksmisega viivitamise eest.

5. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole ükski apellatsioonkaebuses märgitud asjaolu halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

P. Teinfeldti 09.04.2007 ettekandest ja tema kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta vestles apellandiga korduvalt, juhtis tähelepanu probleemidele ning pakkus abi, kuid apellant ei tunnistanud ühtki oma eksimust ja keeldus nii õpetamisest kui abist. Apellant ei ole vestlusi

P. Teinfeldtiga eitanud. Seega pidi ta aru saama, miks tööandja temaga rahul ei ole. Kuna apellant oma vigu ei tunnistanud ega ilmutanud vastutustunnet, jäi pikaks ajaks haiguslehele, ei pidanud tööandja enam võimalikuks temaga teenistussuhet jätkata ning ta vabastati katseaja tulemuste ebarahuldavuse tõttu. Vastustaja ei ole keeldunud apellandile selgitusi andmast, apellant ei ole seda vastustajalt küsinud. ATS § 22 lg 2 ei laiene apellandile, kuna ta ei viibinud teenistuses katseaja lõpuni. Kõnealuse paragrahvi kolmanda lause kohaselt võib ebarahuldavate tulemuste korral ametniku vabastada katseaja kestel ATS § 117 lg 1 p 1 alusel, seega ei ole katseaja lõpuvestluse läbiviimine ja selle tulemuste atesteerimislehele kandmine vajalik. Asjas ei oma tähtsust asjaolu, et apellanti ei ole kordagi karistatud; 2) kannab P. Teinfeldti ettekanne kuupäeva 09.04.2007, mis oli esmaspäev ja tavaline tööpäev. Kohtuistungi ajaks oli sündmustest möödunud peaaegu aasta ja ei saa mõistlikult oodata, et tunnistaja nimetaks nädalapäevi ilmeksimatult; 3) ei ole tõsiseltvõetav väide, et apellant vabastati teenistusest ATS § 117 lg 1 p 1 alusel kättemaksu motiivil. See on ümber lükatud tunnistajate ütlustega, millest nähtub, et vastustaja tegi apellandi adapteerimiseks kõik endast oleneva, kuid apellant ei püüdnudki mõista vanglas töötamise iseärasusi. Apellant ei tunnista jätkuvalt oma vigu, süüdistab ebaõnnestumistes endise kolleegi V. Jõgi haridust ning püüab kontrollimatute väidetega varju heita vangla kaupluse tegevusele; 4) on ebaõige väide, et P. Teinfeldt tunnistas kohtuistungil, et tema ja K. Olesk esitasid 02.04.2007 lahkumisavaldused. Apellant kinnitab apellatsioonkaebuses, et P. Teinfeldtist jäi tema lahkumisavaldus lattu laua peale, seega ei saanud tal tekkida arvamust, et ta on alates 10.04.2007 teenistusest vabastatud. Apellandi enda käitumisega (jätkas teenistust 10.04.2007, esitas haiguslehed Tartu Vanglale) on tõendatud, et tema tegelik tahe oli suunatud teenistussuhte jätkamisele. Samuti puudus tal kokkulepe tööandjaga, et ta võib teenistussuhte lõpetatuks lugeda tema poolt soovitud kuupäevast; 5) on iseenesest on õige, et kaebaja 26.02.2007 - 05.03.2007 vanglas viibimist saab tõendada

V. Jõgi turnikee väljavõttega, kuid kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et 2007 lõpus vahetati turnikee tööd reguleeriv tarkvarasüsteem APAC, mistõttu on varasemad andmed kustunud (s.h ka L.S. ja V. Jõgi andmed). Samas ei leia vastustaja, et väljavõtte puudumine oleks saanud halduskohtu viia ebaõigete järeldusteni. L.S. teenistuses viibimise aeg on tõendatud tööajatabeli ning V. Jõgi ütlustega. Tööajatabelis olevad andmed ning nende alusel välja makstud töötasu tunnistas V. Jõgi õigeks. Kuna V. Jõgi tuli tööle kella 7-ks ja läks kella 8-ks L. S. le

6 väravasse vastu ning õhtul lahkuti koos (25.02.08 protokolli lk 3), ei saanud L.S. teha rohkem töötunde kui V. Jõgi. Turnikee väljavõtted iseseisvalt ei saa olla ületundide arvestamise aluseks. Apellant ei ole mõistnud, et mitte igasugune viibimine teenistuskohal üle tööaja ei ole automaatselt ületunnitöö. Menetluse käigus on tuvastatud, et apellandile ei antud kordagi korraldust ületunnitöö tegemiseks, selleks ei tekkinud ka möödapääsmatut vajadust. Tööaja arvestust pidas apellant ise ning pidi edastama osakonnajuhatajale ka ületunnitööd puudutava teabe. Saadud teabe alusel on töötasu välja makstud. Alles kohtumenetluse käigus kontrollis vastustaja apellandi tegelikku tööaega, mille tulemusel selgus, et apellandile on makstud töötasu väljateenitust rohkem; 6) on viivisenõue veebruarikuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest aegunud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud. Viivisenõude aegumise tähtaja alguseks on päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja esitama viivisenõude nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Seda seisukohta on toonitanud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-112-04 ja 3-2-1-103-05. Apellandi veebruarikuu töötasu muutus sissenõutavaks 10.03.2007, samast kuupäevast arvates sai apellant teada, et talle ei ole veebruarikuu palka õigeaegselt välja makstud. Seega oli L. S. l aega viivisenõude esitamiseks kuni 10.07.2007.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu

14. märtsi 2008 otsus tuleb tühistada osas, milles jäeti rahuldamata L.S. kaebus Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1 tühistamiseks ning teenistusest vabastamise aluse ja kuupäeva muutmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tühistab Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1, loeb L.S. avaliku teenistuse seaduse § 114 lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks 10. mai 2007. Muus osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.

7. Õige on apellandi väide, et kuna ta ise esitas 10. aprillil 2007 kirjaliku avalduse teenistusest vabastamiseks, siis oleks pidanud Tartu Vangla direktor tema teenistusest vabastamisel sellega arvestama. Tartu Vangla ei vaidle vastu sellele, et kaebaja esitas 10.04.2007 kirjaliku avalduse teenistusest vabastamiseks. Tartu Vangla seisukoha kohaselt palus kaebaja küll kirjalikus avalduses enda teenistusest vabastamist 11.04.2007, kuid tal puudus ATS §-ile 114 lg 21 vastav kokkulepe lühema etteteatamistähtaja kohaldamise kohta ning samuti esitas kaebaja ise töövõimetuslehed Tartu Vanglale, aktsepteerides sellega teenistussuhte kestmist pärast 11.04.2007. Apellandi vastuväite kohaselt esitas ta avalduse teenistusest vabastamiseks ja ei ole sellest loobunud ning kui Tartu Vangla ei aktsepteerinud tema soovi lahkuda teenistusest 11.04.2007, siis oleks tulnud ta teenistusest vabastada ATS § 114 lg 2 kohaselt ühe kuu möödumisel avalduse esitamisest. Vastavalt ATS §-ile 114 lg 2 on ametnik kohustatud teenistusest lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu; kui teenistusest lahkumise põhjuseks on ametniku invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus, siis on ametnik kohustatud lahkumisest ette teatama vähemalt viis kalendripäeva. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis oleksid aluseks ATS § 114 lg 2 kohaselt viiepäevasele tähtajale. Seega oli ta kohustatud oma lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu.

7 Kaebaja poolt töövõimetuslehtede esitamine Tartu Vanglale ei ole käsitletav tema poolt oma

10. aprilli 2007 avaldusest loobumisena. Asja materjalidest ei nähtu, et L.S. oleks loobunud 10. aprilli 2007 avaldusest. Kaebaja teatas töölepingu lõpetamisest 10.04.2007 ja ATS § 114 lg 2 kohane tähtaeg lõppes 10.05.2007. Kuna Tartu Vangla ei olnud teenistussuhet 10.05.2007 muul alusel lõpetanud, siis pidi ta kaebaja teenistusest vabastama ATS § 114 lg 1 alusel tema enda algatusel. Teenistussuhe oli küll ATS § 108 p 3 kohaselt ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, kuid kuna teenistusest vabastamine ametniku algatusel ei ole ATS §-ist 133 tulenevalt piiratud, siis pidi Tartu Vangla vabastama L.S. teenistusest tema avalduse alusel 10.05.2007.

8. Ametniku katseaega käsitleva regulatsiooni olemasolu ATS-is väljendab seadusandja tahet vältida ametikohtade täitmist selleks mittesobivate isikutega. Katseaja regulatsioon ei välista ka seda, et isik ise esitab avalduse teenistusest vabastamiseks, kuna leiab, et ta on mittesobiv vastavale ametikohale. Antud juhul ongi L.S. ise esitanud avalduse teenistusest vabastamiseks ning Tartu Vangla ei saanud seda jätta lihtsalt tähelepanuta ja vabastada isik teenistusest ATS § 117 lg 1 p 1 alusel pärast seda, kui oli juba saabunud ametniku kirjaliku avalduse järgne teenistusest vabastamise tähtpäev. Lähtudes eeltoodust, on Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1 alusel L.S. vabastamine Tartu Vangla teenistusest õigusvastane ja tuleb tühistada.

9. Kuna Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkirja punkt 1 on õigusvastane seetõttu, et oli tähelepanuta jäetud L.S. enda avaldus teenistusest vabastamiseks, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata seda asjaolu, kas iseenesest oleks olnud L.S. teenistusest vabastamine ATS § 117 lg 1 p 1 alusel (s. o katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal) seaduslik.

10. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkirja punkt 1 tuleb tühistada, ei too see kaasa ATS § 135 lg 2 kohaldamist. L.S. ei ole halduskohtule esitanud nõuet välja mõista talle hüvitusena kuue kuu ametipalk ning seda arvatavasti seetõttu, et tema enda sooviks oli teenistussuhte lõpetamine ning see välistab teenistusse ennistamise ja ennistamisest loobumise taotluse. L.S. on taotlenud ATS §-is 135 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahenditest teenistusest vabastamise aluse muutmist, kohaldamist.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole L.S. nõue tasu saamiseks ületunnitöö eest ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Vastavalt ATS §-ile 37 lg 4 makstakse palka palgaseaduses sätestatud korras. Palgaseaduse (edaspidi PalS) § 14 lg 1 kohaselt ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel. Kaebuses halduskohtule on kaebaja algselt nõudnud lisatasu 30 ületunni eest (tl 5), kuid hiljem kohtuistungil (tl 92-94) on täpsustanud oma nõuet, leides, et veebruaris oli ületunde 11 ning aprillis 5 ületundi. Asjas puudub L.S. ja Tartu Vangla vaheline PalS § 14 lg 1 kohane kokkulepe. Menetluse käigus on tuvastatud, et apellandile ei antud kordagi korraldust ületunnitöö tegemiseks. Turnikee väljavõtted iseseisvalt ei saa olla ületundide arvestamise aluseks, sest mitte igasugune viibimine teenistuskohal üle tööaja ei ole automaatselt ületunnitöö. Samuti ei saa apellandi poolt ületundide tegemist tõendada see asjaolu, mis kell ta koju sõitis. Tartu Vangla vastuväite kohaselt pidas apellant ise tööaja arvestust ning pidi edastama osakonnajuhatajale ka ületunnitööd puudutava teabe. Seega juhul, kui apellant leidis, et ta on teinud ületunnitööd, oli tal võimalik see märkida tööaja arvestusse. Saadud teabe alusel ongi töötasu välja makstud.

8

12. Lisaks lisatasu nõudele ületunnitöö eest on apellant taotlenud ka lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Siinkohal on apellant märkinud, et ta töötas kokku 29 tundi õhtusel ajal ja

3 tundi öösel. Vastustaja vastuväite kohaselt (tl 42) on apellant töötanud ajavahemikus 14.-30.03.2007 õhtusel ajal 16,5 tundi ja öisel ajal 1,25 tundi ning selle eest on talle tasu makstud. Aprillikuus apellant ei ole töötanud õhtusel ega öisel ajal. Nähtuvalt toimikus olevatest töötajate tööaja arvestuse tabelitest (tl 67-71), ei ole tõendatud apellandi töötamine õhtusel ajal ja öisel ajal pikemal perioodil, kui on väitnud vastustaja ning seetõttu on halduskohus õigesti jätnud rahuldamata ka apellandi lisatasu nõude töötamise eest õhtusel ja öisel ajal.

13. Õigesti on jäetud rahuldamata apellandi nõue puuduva ametniku asendamise eest tasu saamiseks. Vastavalt ATS §-ile 64 lg 1 võib puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel juhtudel, kui ametiasutuse normaalne töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja või kohusetäitja teenistusse võtmine ei ole võimalik või otstarbekas:

1) jagada puuduva ametniku ülesanded teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest;

2) panna puuduva ametniku ülesanded teisele ametnikule, vabastades viimase tema ülesannete täitmisest;

3) panna puuduva ametniku ülesanded osaliselt teisele ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest. Asja materjalide kohaselt ei ole puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik pannud apellandile puuduva ametniku ülesandeid. Seega ei ole apellandil ka õigus nõuda lisatasu maksmist puuduva ametniku asendamise eest.

14. Viiviste nõue seoses lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest tuleneb tasu nõudest ületunnitöö eest, lisatasu nõudest töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning tasu nõudest puuduva ametniku asendamise eest. Kuna nimetatud nõuded jäävad rahuldamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka viiviste nõue seoses lõpparve väljamaksmisega.

15. L.S. on esitanud viivisenõude seoses sellega, et 2007 veebruarikuu 3 tööpäeva eest saada olnud palk maksti välja aprillis (tl 6). Tulenevalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse §-ist 6 lg 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud. Viivisenõude aegumise tähtaja alguseks on päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Apellandi veebruarikuu väljamaksmata töötasu muutus sissenõutavaks 10.03.2007 ning samast kuupäevast algab viivisenõude aegumine. Seega oli L. S. l aega viivisenõude esitamiseks kuni 10.07.2007, kuid antud juhul on kaebus kohtule esitatud 15.10.2007, s. o siis, kui viivisenõue oli juba aegunud.

16. Menetlusosalised ei ole menetluskulude kohta dokumente esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson