2-07-44990/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-07-44990

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuni 2008. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-07-44990

Tsiviilasi

A.K. hagi E. OÜ vastu leppetrahvi summas 126 414 krooni

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

- hageja A.K.

- hageja lepinguline esindaja Maia Ploom (OÜ Heaara;

asukoht Turu 5-6, 51004 Tartu);

- kostja E. OÜ

- kostja lepinguline esindaja Juhan Raudam

Kohtuistungi toimumise aeg

19. mai 2008. a

Protokollija

istungisekretär Astrid Sägi

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista E. OÜ-lt leppetrahv summas 61 728 (kuuskümmend üks tuhat seitsesada

kakskümmend kaheksa) krooni ja 15 (viisteist) senti A.K. kasuks.

Otsus toimetada kätte pooltele.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud A.K. kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 4-5)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. oktoobril 2005. a müügilepingu kostja ehitatavas elamus

korteriomandi asukohaga Tartus, V. tänav 12 korter 5 omandamiseks 680 100 krooni eest. Vastavalt

lepingu punktile 2.1.5 oli elamu valmimise ajaks 31. jaanuar 2006. a. Samaks ajaks kohustus kostja

lepingu punkti 3.3 kohaselt saavutama lepingu lisaks olevas viimistlustabelis ette nähtud hageja

korteri valmidustaseme ning punkti 6.1 kohaselt korteri otsese valduse hagejale üle andma.

Eelnimetatud kohustuste täitmisega viivitamisel oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 0,025 %

korteri müügihinnast iga nimetatud kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (lepingu punktid 3.5

ja 6.1).

Hageja sai korteriomandi enda valdusesse 30. jaanuaril 2007. a, mille kohta koostati korteri

üleandmise akt nr 5. Korteri üleandmisel oli hulgaliselt teostamata müügilepingu lisaks olnud

viimistlustabelis ette nähtud töid, mille kohta omakorda koostati korteri üleandmise akti lisa. Tööde

teostamisega viivitas kostja 3. aprillini 2007. a, mis on 425 päeva. Osa töid on tegemata käesoleva

ajani ning korteri välisukse ja siseukse materjal ei vasta lepingu lisas kokkulepitule. Korteri otsese

valduse üleandmisega viivitas kostja 306 päeva. Leppetrahvi suurus on 170,05 krooni päevas

(680 100 x 0,025 %).

Korteri üleandmise aktis teatas hageja, et nõuab kostjalt leppetrahvi alates 1. veebruarist 2006. a.

Hageja on oma nõuet korranud suuliselt, kuid kostja ei ole sellele reageerinud. Tööde teostamisega

viivitamise eest nõuab hageja kostjalt leppetrahvi summas 74 386 krooni ja korteri otsese valduse

üleandmisega viivitamise eest summas 52 028 krooni.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi summas 126 414 krooni ja

menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tl 41-42, 59-64)

Vastuse kohaselt ei tunnista kostja hagi. Kostja kohustuste täitmine oli olulisel määral takistatud

hagejast sõltuvatel asjaoludel, eelkõige seetõttu, et hageja ei olnud kostjale kättesaadav

viimistlustööde osas kokkulepitu täpsustamiseks ning võimalused hagejaga ühendust saada olid

piiratud, kuivõrd hageja alaline elukoht on Soomes. Ka korteriomandi üleandmine viibis seetõttu, et

hagejal ei olnud võimalik ilmuda korteriomandit vastu võtma kostja poolt pakutud ajal. Seega on

hageja ise olnud vastuvõtuviivituses.

Kostja leiab, et hageja on eksinud lepingut tõlgendades mõistlikkuse põhimõtte vastu, esitades kaks

paralleelset leppetrahvi nõuet ühe ning sama lepingurikkumise eest, sest nii korteri valduse

üleandmine kui ka kokkulepitud tööde teostamine on kohustused, mis on omavahel tihedalt seotud ja

suures osas sisuliselt kattuvad. Kahe eraldiseisva leppetrahvi nõude esitamine eeldaks seda, et

hagejal on lepingu kohaselt mõistlik huvi kostja poolt mõlema kohustuse eraldi täitmise vastu ning et

ühe kohustuse täitmise võimalikkus või võimatus ei tuleneks otseselt teisest. Antud juhul ei olnud

kostjal mõistlikult võimalik anda hagejale üle korteri valdust enne, kui lepingus kokkulepitud tööd ei

olnud lõpetatud. Asjaolu, et üht ja sama kohustust on kirjeldatud kahes või enamas lepingu punktis,

ei tähenda veel, et kostja oleks kohustatud täitma kohustust kaks või rohkem korda.

Leppetrahvi arvutamise seisukohast tuleb lugeda nii korteri valduse ülemineku kui tööde lõpetamise

kuupäevaks 4. detsember 2006. a, mil kostja tegi hagejale ettepaneku korteri valduse üleandmiseks.

Hagejast tulenevate asjaolude tõttu leppisid pooled valduse üleandmise kuupäevaks 30. jaanuari

2007. a. Seega oli hageja vastuvõtuviivituses 4. detsembrist 2006. a kuni 30. jaanuarini 2007. a ja

kostja ei pea nimetatud perioodi eest hagejale leppetrahvi tasuma. 30. jaanuaril 2007. a võttis hageja

korteri valduse üle. Akti tuleb käsitleda nii korteri valduse üleandmise kui lepingus kokkulepitud

tööde lõpetamise aktina. Aktist nähtub üheselt, et kokkulepitud tööd olid põhilises osas lõpetatud.

Hageja nõudis kvaliteedipuuduste kõrvaldamist, kuid ei keeldunud töid vastu võtmast. Aktis

fikseeritud puudused ei takistanud hagejal korterit kasutamast. Seega puudub hagejal õigus nõuda

leppetrahvi tööde vastuvõtmisele järgneva perioodi eest ja hageja võiks esitada kostja vastu ühe

leppetrahvi nõude ajavahemiku 31. jaanuar 2006. a kuni 4. detsember 2006. a (306 päeva) eest

summas 52 028 krooni. Kostja on avaldanud oma valmisolekut sellises suurusjärgus leppetrahvi

tasumiseks.

Kostja taotleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lõike 1 alusel leppetrahvi summas 126 414 krooni

vähendamist mõistliku suuruseni. Hageja ei ole kostjapoolse lepingurikkumise tulemusena kandnud

kahju. Samuti puudub leppetrahvil hageja poolt nõutavas suuruses hageja tähelepanuväärset huvi

kaitsev tagatisfunktsioon. Kostja eeldab, et hageja omandas korteri isiklikuks kasutamiseks, mistõttu

võib olla kahjustatud vaid hageja huvi korterit ligikaudu kümne kuu jooksul isiklikult kasutada.

Hageja huvi on seega rahaliselt hinnatav ning võrdub summaga, mis hagejal kulunuks samal

ajavahemikul ligikaudu sama suure korteri üürimiseks – maksimaalselt 35 000 krooni. Kostja leiab,

et leppetrahvi nõue on kujunenud hageja jaoks iseseisvaks tulu saamise ning rikastumise allikaks,

mida ei saa ühelgi juhul pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Leppetrahv hageja poolt

nõutud suuruses ei ole proportsionaalne (moodustab 18,6 % lepingu hinnast), arvestades nii praktikat

(leppetrahvide kogusumma ei tohiks lepingu mittetäitmisel ületada 10 % lepingu koguhinnast), antud

rikkumise suurust (täitmisega hilinemine) kui kostja poolt lepingu täitmise ulatust (käesolevaks ajaks

on leping täidetud). Samuti on leppetrahvi vähendamise aluseks kinnisvara hindade langusest ja

nõudluse vähenemisest põhjustatud kostja halvenenud majanduslik seisund. Kahjuks on kostjal

likviidsete vahendite puudumise tõttu tekkinud jooksvate kohustuste täitmisel makseraskused.

Kostja ei välista asja lahendamist kompromissiga. Kostja reageeris hageja nõudele juba enne

kohtumenetluse alustamist, pakkudes hagejale reaalset võimalust kompromissi sõlmimiseks, kuid

viimane on jäänud sõlmimata hagejapoolse huvi puudumise tõttu. Seetõttu palub kostja hagi osalise

rahuldamise korral arvestada menetluskulude jaotusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 163 lõikes 2 sätestatuga.

KOHTUISTUNG (tl 52-57, 82-86)

Hageja lepingulise esindaja, Maia Ploom’i, selgituse kohaselt pidid tööd olema tehtud ja valdus üle

antud 31. jaanuariks 2006. a. 30. jaanuaril 2007. a on koostatud korteri üleandmise akt, mille lisas on

toodud välja tööd, mis on tegemata ja mis on tehtud valesti ning et hageja nõuab kostjalt leppetrahvi.

Pooled on lepingus leppetrahvides, nii ehitustööde tähtaegse teostamise kui valduse üleandmisega

viivitamise eest, eraldi kokku leppinud. Tarmo Kado on saatnud hagejale meili 2. aprillil 2007. a, et

tööd on lõpetatud, võiks need üle vaadata ja võtmed üle anda. Seega on kostja ise leidnud, et akti

lisas fikseeritud puudused olid kõrvaldatud 2. aprilliks 2007. a. Ei ole mõeldav, et inimene kasutab

korterit ajal, kui seal tehakse töid edasi. Kirjavahetusest nähtub, et sobiv aeg korteri üleandmiseks on

8. aprill 2007. a. Samas hageja on arvutanud viiviseid ajani, mil ta reaalselt kohale tuli. Valduse

üleandmisega viivitamise eest on hageja arvestanud viivist 306 päeva, summas 52 028 krooni.

Tegelikult anti korteri valdus hagejale üle 2. aprillil 2007. a. Tööde teostamisega viivitamise eest on

arvestatud viivist kuni 3. aprillini 2007. a, kuigi hageja võiks uste vahetamata jätmise tõttu arvestada

viivist kuni tänaseni. Lepingut tuleb täita. Hageja viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur. Hageja

palub hagi rahuldada täies ulatuses ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja lepingulise esindaja, Juhan Raudam’i, selgituse kohaselt on hageja oma nõudega üle

pakkunud. Kostja on oma kohustuse hageja ees täitnud, kuigi hilinemisega. Mingit kahju hagejale

tekkinud ei ole, samas on leppetrahvi suurus 1/5 korteri hinnast. Seega kahju ja leppetrahv ei ole

omavahel proportsioonis, mistõttu palub kostja leppetrahvi vähendada. Samuti tuleb leppetrahvi

vähendamisel arvestada kostja halva majandusliku seisukorraga. Leppetrahv ei tohiks olla raha

teenimise võimaluseks. Kui valdus on üle antud, ei saa ju töid teostada ja vastupidi. Kostja leiab, et

teda ei saa leppetrahviga karistada kaks korda. Seega on põhjendamatu kahe paralleelse leppetrahvi

nõue. Ebamõistlik on arvata, et kostja saaks üle anda valduse, jättes viimistlustööd tegemata ja

puudused kõrvaldamata. Kliendiga peab suhtlema pidevalt, sest üheski lepingus ei ole võimalik

100 % ette kindlaks määrata materjale ja värvi valikuid. Kui tehti vannitube, ei saadud hagejat kätte

ja ehitaja pani seina plaadid, mis hagejale ei sobinud. Leping on kahepoolne ja korteri ehitamisel ei

saa tellija ennast distantseerida lepingust. Leppetrahvi osas tuleb hinnata, kas kostja on teinud kõik

omapoolse, et leping täita. Tööde lõpetamise kuupäevaks tuleb lugeda 4. detsembrit 2006. a, mil

kostja teatas hagejale tööde valmimisest. Hageja sai kohale tulla 30. jaanuaril 2007. a. Selleks ajaks

olid tööd üldjoontes lõpetatud ning seega saab lugeda tööd tehtuks 4. detsembri 2006. a seisuga. Iga

töö puhul ei saadud maksimaalset kvaliteeti, kuid need puudused kõrvaldati hiljem. Samas saab töö

lugeda vastuvõetuks, kui korterit on võimalik kasutada. Kvaliteedi puudused parandati 3. aprilliks

2007. a. Kostja palub hagi jätta rahuldamata või rahuldada osaliselt. Menetluskulude väljamõistmisel

arvestada kohtul kostja poolt pakutud kompromissiga 60 000 krooni ulatuses.

KOHTU PÕHJENDUSED

Pooled on 21. oktoobril 2005. a sõlmitud notariaalse lepingu, millega müüja (kostja) kohustub

püstitama Tartu linnas V. 12 asuva hoone, korteriomandi müügilepingu ja hüpoteegi seadmise

lepingu (tl 7-18) punktides 3.5 ja 6.1 leppinud kokku leppetrahvis. VÕS § 158 lõike 1 kohaselt

leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud

lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest,

kas kahju üldse tekkis, kuna leppetrahviga tagatakse võlausaldajale õigus nõuda leppetrahvina

kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist.

Lepingu punkti 3.5 kohaselt on ostjal (hagejal) 31. jaanuariks 2006. a lepingu lisaks olevas

siseviimistlustabelis ette nähtud tööde mitteteostamisel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 0,025 %

lepingu eseme müügihinnast iga tööde teostamisega viivitatud päeva eest. Lepingu punkti 6.1

kohaselt on hagejal lepingu eseme otsese valduse 31. jaanuarist 2006. a hilisemal üleandmisel õigus

nõuda kostjalt leppetrahvi 0,025 % lepingu eseme müügihinnast iga nimetatud kohustuse täitmisega

viivitatud päeva eest. Seega on pooled leppetrahviga taganud siseviimistlustööde valmimise ja otsese

valduse üleandmise tähtaegsust.

Hageja leiab, et kostja on olnud viivituses lepingu punktides 3.3 ja 6.1 võetud kohustuste täitmisel,

mistõttu on hageja õigustatud nõudma leppetrahvi summas 126 414 krooni.

Kohus nõustub kostjaga selles, et nii kokkulepitud tööde teostamine kui ka valduse üleandmine on

kohustused, mis on omavahel seotud ega eelda hageja huvi kostja poolt mõlema kohustuse eraldi

täitmise vastu. VÕS § 29 lõike 5 punkti 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada

lepingu olemust ja eesmärki. Hageja eesmärk lepingu sõlmimisel oli saada korter hiljemalt

31. jaanuariks 2006. a valminuna enda valdusesse. VÕS § 29 lõike 6 kohaselt lepingutingimust tuleb

tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku

olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et mõistlik on lepingut tõlgendada selliselt, et valduse

vastuvõtmine sõltub viimistlustööde teostamisest, mistõttu on ebamõistlik ja ebaõiglane sisult ühe

kohustuse eest esitada kaks leppetrahvi nõuet. Enne, kui kokkulepitud viimistlustööd ei olnud

lõpetatud, ei olnud kostjal võimalik anda üle korteri valdust, sest viimane oleks takistanud nimetatud

tööde teostamist. Kohtu veendumust kinnitab ka lepingu punktides 3.5 ja 6.1 sätestatud identne

leppetrahvi määr ja kohustuste täitmiseks ette nähtud sama tähtaeg.

Lepingust nähtuvalt võimaldab leppetrahvi kohaldamist vaid kokkulepitud tähtaja ületamine. VÕS

§ 76 lõike 3 järgi saab kohustuse muuhulgas lugeda kohaselt täidetuks, kui see on täidetud õigel ajal,

antud vaidluse puhul 31. jaanuariks 2006. a. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100).

Kohtule on esitatud korteri kliendile üleandmise akt nr 5 (tl 22) 30. jaanuarist 2007. a, millega kostja

on andnud üle ja hageja on võtnud vastu korterelamu asukohaga V. 12 korteri nr 5. Aktist nähtuvalt

kuuluvad selle juurde lisa nr 1 ja 2, mis sisaldavad loetelu ehituse puudujääkidest ja lepingu

lahknevustest. Töö vastuvõtmine kujutab endast sisuliselt töö tehtuks kuulutamist tellija poolt.

Eelkõige väljendub töö vastuvõtmine töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamises. Lepingu

punkti 6.3 kohaselt lepingu eseme otsese valduse üleandmisel hagejale allkirjastavad pooled

lihtkirjaliku lepingu eseme üleandmis-vastuvõtmisakti, mis loetakse hageja poolt täitmise

kviitungiks, ning milles näidatakse valduse üleandmise kuupäev ja mõõdikute näidud. Seega on

hageja üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamisega 30. jaanuaril 2007. a lugenud viimistlustööd

teostatuks ja valduse üleantuks.

Kohus märgib, et lepingukohane tulemus peab vastama ka teatud tingimustele ja töö vastuvõtmises

ei väljendu ainult tellija nõustumus selles, et töö loetakse tehtuks, kuid antud juhul mittenõuetekohast

täitmist leppetrahviga tagatud ei ole. Leppetrahvi kohaldamist võimaldab vaid kokkulepitud tähtaja

ületamine, mitte töö mittevastavus kokkulepitud tingimustele. Isegi kui lepingutingimustele

mittevastavus oleks tagatud leppetrahviga, nähtub korteri kliendile üleandmise akti lisast nr 1 (tl 24),

et hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, mis iseenesest välistab

võimaluse nõuda selle aja eest leppetrahvi. Seega puudub hagejal õigus nõuda leppetrahvi

30. jaanuarile 2007. a järgneva perioodi eest ja kohtul vajadus hinnata mittekohast täitmist

puudutavaid tõendeid.

Kostja on nõustunud (tl 60-61), et ta on lepingu täitmisega olnud viivituses, kuid seda 4. detsembrini

2006. a, mil kostja tegi hagejale ettepaneku valduse üleandmiseks. Hilisem kuupäev lepiti kokku

hagejast tulenevate asjaolude tõttu ja hoolimata sellest, kas hagejal olid mõjuvad põhjused valduse

vastuvõtmisega viivitamiseks või mitte, oli hageja ajavahemikul 4. detsembrist 2006. a kuni

30. jaanuarini 2007. a vastuvõtuviivituses, mistõttu kostja ei pea nimetatud perioodi eest hagejale

leppetrahvi maksma.

Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja oli vastuvõtuviivituses ajavahemikul 4. detsembrist

2006. a

kuni

30. jaanuarini

2007. a.

VÕS

§ 119

lõike 1

kohaselt

võlausaldaja

satub

vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu,

eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast

täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita,

või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Kohtule

esitatud kirjavahetusest (tl 27-30) nähtub, et kostja on 4. detsembril 2006. a saatnud hagejale

järgmise sisuga meili: „Kuna vaataks korteri üle?“. Kostjale oli teada, et hageja alaline elukoht on

Soomes ja kohus leiab, et meili sisust tulenevalt on kostja soovinud kooskõlastada korteri

üleandmise aega. Ka kostja ise on märkinud (tl 28), et on tagasi alles 3. jaanuaril 2007. a, mistõttu ei

saa väita, et kostjapoolse kohustuse täitmine lükkus kaugemasse aega üksnes hagejast tuleneva

asjaolu tõttu. Mõlemaid pooli rahuldava aja kooskõlastamist ei saa lugeda vastuvõtuviivituses

olemiseks. Meilide vahetamise teel on pooled leppinud kokku korteri ülendamise-vastuvõtmise ajaks

29. jaanuari 2007. a kell 13.00 (tl 30). Tegelik üleandmine toimus aga 30. jaanuaril 2007. a (tl 22).

Kuivõrd kohtule teisi tõendeid esitatud ei ole, asub kohus seisukohale, et pooled on aktsepteerinud,

et korteri üleandmise-vastuvõtmise ajaks oli kokku lepitud 30. jaanuar 2007. a.

VÕS § 159 lõike 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Korteri kliendile üleandmise akti lisast nr 1 nähtub, et hageja nõuab leppetrahvi alates 1. veebruarist

2006. a (tl 24). Seega on hageja õigustatud nõudma leppetrahvi ajavahemiku 1. veebruar 2006. a

kuni 30. jaanuar 2007. a eest, mis on 363 päeva. Hageja on leidnud, et leppetrahvi suuruseks on

170,05 krooni (680 110 x 0,025 %) päevas. Kostja ei ole leppetrahvi suurust vaidlustanud.

Eeltoodust tulenevalt kujuneb leppetrahvi suuruseks 61 728,15 krooni (363 x170,05).

Kohustatud lepingupool on esitanud kohtule nõude leppetrahvi vähendamiseks. Kohus ei pea

vajalikuks analüüsida leppetrahvi vähendamise nõuet, sest kostja ise on avaldanud valmisolekut

(tl 56, 82) tasuda leppetrahvi suurusjärgus 60 000 krooni (kompromissina).

Leppetrahvi maksmise kohustuse saabumise tingimuseks on lepingu rikkumine, lepingupoole

vastutus (vabandatavuse puudumine) kohustuse rikkumise eest ja teade leppetrahvi nõude esitamise

kohta. Kohus on kontrollinud, et nimetatud tingimused on täidetud, mistõttu eelpool toodud

põhjendusi arvestades kohus rahuldab A.K. hagi E. OÜ vastu leppetrahvi summas 126 414 krooni

väljamõistmiseks osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi summas 61 728,15

krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma.

Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 2 kui hagi rahuldatakse osaliselt ja selles ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või

suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 18. märtsil 2008. a toimunud

kohtuistungil pakkus kostja hagejale kompromissi summas 60 000 krooni ja poolt riigilõivust (tl 56),

millega hageja ei nõustunud. Kostja on oma pakkumist korranud 19. mail 2008. a toimunud

kohtuistungil (tl 82). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 163 lõike 2 alusel menetluskulud

hageja kanda.

Kohtunik