3-07-157/24 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-157 Haldusasi Helmuth Karlsoni kaebus Põllumajandusministeeriumi

19. detsembri 2006. a otsuse nr 142 lisa osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ja püügivõimaluse määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. mai 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Helmuth Karlsoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Helmuth Karlson Vastustaja – Põllumajandusministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. mai 2007. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 5. juunil 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helmuth Karlson esitas 13. oktoobril 2006 koos perekonnaliikmetega Vabariigi Valitsusele avalduse püügiloa taotlemiseks. Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna peaspetsialist teatas 23. novembril 2006, et avalduse menetlust saab jätkata, kui kaebaja tõendab, et ta oli enne 1. detsembrit 2006 kantud füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse. H. Karlson kanti 30. novembril 2006 Põllumajandusministeeriumi 21. novembri 2006. a kirja nr 10.4- 14/10671-1 alusel füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse. Põllumajandusministeeriumi

12. detsembri 2006. a otsuse nr 110 alusel anti kaebajale kalapüügiluba Pärnu maakonnas Läänemerel (Liivi laht). Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsuse nr 142 “Ajaloolise püügivõimaluse 2007. aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi lahel) kaluri kalapüügiloa alusel” lisas märgiti H. Karlsoni püügivahendite arvuks „0“.

3-07-157

2(5)

2. H. Karlson esitas kaebuse halduskohtule Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsuse nr 142 lisa õigusvastaseks tunnistamiseks kaebajat puudutavas osas ja püügiloa avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 20 lg 4 sätestab, et keelatud on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata. Seega jäeti kaebajale ainult mõtteline õigus kalapüügiks ja kohustused seoses füüsilisest isikust ettevõtjaks olemisega, samas jäeti ilma võimalusest tegeleda reaalselt kalapüügiga. Kaebaja on teostanud kalapüügiõiguse tekkimiseks vajalikud toimingud. Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsus rikub põhiseaduse (edaspidi PS) § 29 ja on vastuolus KPS § 134 lg-ga 6. Seega, omades kalapüügiluba Liivi lahel, on kaebajal õigus püügivahenditele.

3. Tallinna Halduskohtu 4. mai 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Lubatud püügivõimalust ei eraldatud kaebajale seetõttu, et tal puudus ajalooline püügiõigus. KPS § 16 lg-st 3 tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsusega määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse 2007. aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Kaebajal on soovitud tegevusalal (rannakalur) võimalik töötada ka nii, et isikul endal puudub igasugune ajalooline püügivõimalus (näiteks kasutada lepingu alusel mõne muu isiku püügivõimalusi või töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures). Kui isik soovib siiski kalapüüki teostada just talle eraldatud püügivõimaluse alusel, on võimalik osta ajalooline püügiõigus mõne püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks konkreetse aasta ajaloolise püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda püügivõimalust nendel veealadel, kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline püügiõigus üldse vajalik.

b) PS § 29 puhul on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ehk põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse alusel piirata. KPS § 134 lg 6 esimeses lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, ei saa järeldada, nagu tuleks igale taotlejale teatud arv püügivõimalusi (püügivahendite lõikes) määrata. KPS § 16 lg 3 kohaselt saab veealal (nt Liivi laht) jaotada lubatud püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud eelmisel kolmel aastal püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne teise isiku käest. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb KPS § 16 lg 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus Liivi lahel puudus ning seetõttu ei antud ka 2007. aastaks Liivi lahel püügiõigust.

c) Ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb uuendada, on toodud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast menetluse lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud varem teada. Kaebaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et 2007. a jaanuaris avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv 140. Viidatud ajalehes avaldati aga hoopis väljavõte keskkonnaministri 4. detsembri 2006. a määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused, kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine harrastuslikul kalapüügil 2007. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas 14. detsembril 2006. Riigi Teatajas avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saa kaebuse esitaja tugineda väitele, nagu oleks tema sellest määrusest alles 2007. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa keskkonnaministri määruse avaldamist 2007. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks.

3-07-157

3(5)

d) Kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul on tegemist kahe erineva kalapüügiõigusega. KPS § 6 kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest ning mõlemaid kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab KPS § 134 lg 3 alusel Vabariigi Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud keskkonnaminister KPS § 11 lg 11 alusel. Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. H. Karlsoni apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja kohustada Põllumajandusministeeriumi rahuldama püüvahendite loa avaldus. Apellant leiab, et kui isikul on ainult kalapüügiluba, kuid puuduvad püügivahendid, on tal vaid kohustus sotsiaalmaksu tasumiseks. Seadusega saab sätestada õiguse kasutamise tingimused ja korra, kuid ei saa piirata põhiseaduslikku õigust. PS § 19 ei välista põhiõiguste kõrval ka teisi õigusi, kuid need peavad olema kooskõlas põhiseaduslike õiguste mõtte, inimväärikuse ja demokraatliku riigi põhimõtetega. Põhiseaduslike õiguste eesmärgiks on õiguste mittemüüdavus, kuid ajaloolist kalapüügiõigust saab müüa ja osta. See õigus rikub võrdse kohtlemise printsiipi (PS § 12). Liivi lahes asuvas Värati lahes on 3 kalurit võrkude koguarvuga 9. Püügivõimalused ei ole piiratud, sest üks nakkevõrk pikkusega 70 m on 6 km2-l. KPS § 6 lg 3 järgi tohib igaüks kasutada viidatud seaduse § 6 lg-s 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kaebaja vastas KPS § 13 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

5. Põllumajandusministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja, et halduskohtule ei esitatud taotlust püügivahendite loa avalduse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud uus taotlus ei ole hõlmatud halduskohtus läbivaadatud tuvastamisega kohustamiskaebusega, mistõttu ei tohiks HKMS § 34 lg 2 kohaselt anda võimalust algse taotluse muutmiseks (Riigikohtu 20. oktoobri 2005. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-33-05 p 15 ja 27. septembril 2001. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-39-01 p 4). Väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta on paljasõnalised ja põhjendamata. KPS § 134 lg 3 alusel kehtestab taotletava aasta püügivõimalused Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 2006. a määruse nr 221 „Kutselise kalapüügi võimalused 2007. aastaks“ § 2 sätestab lubatud püügivahendid ja nende piirarvu Läänemerel. Seega on Läänemere, sh ka Liivi lahes asuva Värati lahe püügivõimalused piiratud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab erinevalt vastustajast, et apellatsioonkaebus jääb halduskohtule esitatud kaebuse piiridesse.

Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsusega määrati kindlaks püügivõimalused Läänemerel kaluri kalapüügiloa alusel. Kaebaja püügivõimaluste arvuks määrati „0“, seega keelduti talle püügivõimaluste andmisest. Kaebaja eesmärgiks oli kohtusse pöördudes kohustada vastustajat määrama kaebajale tema poolt taotletud püügivõimalused. Seega tuleb käesolevat kaebust tõlgendada ennekõike kohustamiskaebusena püügivõimaluste andmiseks. Kohustamistaotluses sisaldub loogiliselt ka taotlus keeldumisotsuse tühistamiseks, sest kohtuotsus, millega haldusorganit kohustatakse talle esitatud taotlust rahuldama või uuesti läbi vaatama, kõrvaldab haldusorgani varasema keeldumisotsuse kehtivuse.

See, kas kohtul on võimalik kohustamiskaebuse rahuldamisel teha lõplik ettekirjutus haldusakti andmiseks või kohustada haldusorganit haldusakti andmist üksnes uuesti otsustama, sõl-

3-07-157

4(5) tub kohtu hinnangust õiguslikule ja faktilisele olukorrale, mitte kaebaja taotlusest. Isik ei pruugi alati suuta ennustada seda, kui täpselt on kohtul võimalik oma ettekirjutus formuleerida. See, kas kaebaja on kohustamistaotluse esitamisel palunud teha lõpliku ettekirjutuse või ettekirjutuse haldusakti andmise uueks otsustamiseks, ei saa järelikult mõjutada kaebuse piire. Mõlemal juhul on tegemist kohustamiskaebusega, mille lõppeesmärk on isikule soodsa haldusakti andmine.

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole aga alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Vaidlustatud Põllumajandusministeeriumi otsus on kooskõlas KPS § 16 lg-ga 3. Nimetatud sätte esimene lause näeb ette, et kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, välja arvatud kiluja räimepüük, mille puhul jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal samal püügil olnud taotlejate vahel.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal puudusid eelnevatel aastatel püügivõimalused. Kaebaja leiab, et Värati lahe püügivõimalused ei olnud piiratud ning et KPS § 16 lg 3 on vastuolus PS §-ga 29 ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu.

9. Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsusega jagatud püügivõimalused olid piiratud tulenevalt Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 2006. a määrusest nr 221 „Kutselise kalapüügi võimalused 2007. aastaks“. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda nimetatud määrusega ette nähtud piirarvude õiguspärasuses. Määrus on antud KPS § 134 lg 3 alusel. Selle kohaselt toimub püügivõimaluste kehtestamine Euroopa Liidu poolt jaotatavate püügivõimaluste alusel.

Kaebaja viide sellele, et tema elukoha läheduses Värati lahel tegutseb 3 kalurit 9 võrguga, ei ole asjakohane. Määrusega on püügivõimalused piiratud maakondade, mitte merelahtede kaupa.

10. Põllumajandusministeeriumi otsus piirab kaebaja elukutse valiku vabadust (PS § 29 ) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuid need piirangud on õiguspärased. Tegemist on vajaliku piiranguga. Põhiseadus ei keela püügivõimaluste võõrandamist ühelt isikult teisele. Püügivõimalus on kalurina tegutsemiseks vajalik piiratud ressurss. Püügivõimaluste võõrandatavus tagab püügivõimaluste tulemuslikuma kasutamise kutseliste kalurite poolt. Rannakalurite ettevõtlusvabaduse ja nende kutsetegevuse stabiilsuse tagamiseks on seadus kalavarude piiratuse korral näinud ette kalurina juba püsivalt tegutsevate isikute huvide kaitse. See lahendus on ringkonnakohtu hinnangul mõislik ja kooskõlas põhiseadusega.

11. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt isikutega, kellele määrati püügivõimalused ajaloolise püügiõiguse alusel. Kaebaja ei ole varasematel aastatel püügivõimalusi omanud isikutega samas olukorras. Püügivõimalused saanud isikud on teinud investeeringuid ajaloolise püügiõiguse omandamiseks, st nad on tasunud püügivõimaluse eest enampakkumisel (KPS § 16 lg 32) või püügiõiguse omandamisel teiselt isikult (KPS § 16 lg 6) ning on maksnud KPS §-s 15 viidatud keskkonnatasu. Kaebajal on sarnaseid investeeringuid tehes võimalik samuti ajalooline püügiõigus omandada.

3-07-157

5(5)

12. Ainuüksi sotsiaalmaksu tasumisest ei tulene riigile kohustust määrata isikule kalapüügivõimalused. Kaebajal tuleb praeguses olukorras otsustada, kas tal on edaspidi võimalik kalapüügivõimalusi iseseisvalt kalurina omandada ja neid kasumlikult realiseerida, tegutseda kalurina teiste ettevõtjate juures või loobuda kalapüügiloast.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et keskkonnaministri 4. detsembri 2006. a määrus nr 68 ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et harrastuskalapüügiks määratud vahendid jaotataks ära kutseliste kalurite vahel.

14. Halduskohtu viide haldusmenetluse uuendamist reguleerivale HMS § 44 lg-le 1 ei ole asjakohane. Kaebaja on vaidlustanud Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsuse ja palunud kohtul teha ettekirjutuse kaebajale püügivahendite määramiseks. HMS § 44 lg 1 oleks asjakohane siis, kui kaebaja ei vaidlustaks 19. detsembri 2006. a otsust ennast, vaid vastustaja poolt selle otsuse muutmisest keeldumist.

Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman