3-07-966/19 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-966 Haldusasi X kaebus kaitseväe juhataja 9. aprilli 2007. a käskkirja nr 291P tühistamiseks ja kaebuse esitaja tegevteenistusse ennistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kaitseväe juhataja apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – X Vastustaja – kaitseväe juhataja

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2007. a otsus.

3. Jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 5. mail 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja 21. veebruari 2007. a käskkirjaga nr 152P arvati leitnant X välja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli õppurite nimekirjast alates 28. veebruarist 2007 seoses akadeemilise puhkusega. Sama käskkirjaga käskis kaitseväe juhataja X-l asuda alates 1. märtsist 2007 edasise teenistuse jätkamiseks teenistuskohale Kaitseväe Logistikakeskusesse operatiivja planeerimisjaoskonna operatiivohvitseri ametikohale. X esitas

26. veebruaril 2007 kaitseväe juhatajale avalduse tema suunamiseks teenistust jätkama Tartu piirkonda. Samas teavitas ta, et tal ei ole võimalik teenistust määratud kohas jätkata, kuna ta elab Tartus ja kasvatab üksi esimeses klassis õppivat last. X määratud teenistuskohale

1. märtsil 2007 ega hiljem ei asunud. Kaitseväe juhataja 9. aprilli 2007. a käskkirjaga nr 291P vabastati ta teenistusest 13. aprillist 2007 seoses distsiplinaarsüüteoga ning arvati reservi alates 14. aprillist 2007.

3-07-966

2(8)

2. X esitas halduskohtule kaebuse kaitseväe juhataja 9. aprilli 2007. a käskkirja tühistamiseks ja enda ennistamiseks tegevteenistusse.

3. Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2007. a otsusega kaebus rahuldati ja kaitseväe juhataja

9. aprilli 2007. a käskkiri tühistati, kaitseväe juhatajale tehti ettekirjutus X viivitamatult tegevteenistusse ennistamiseks ning kaitseväelt mõisteti kaebaja kasuks välja tema tegevteenistusest sunnitud puudumise aja eest teenistustasu alates 14. aprillist 2007 kuni X teenistusse ennistamiseni. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) X, jättes süüliselt täitmata kaitseväe juhataja 21. veebruari 2007. a käskkirja ja ilmumata teenistuskohale Logistikakeskusse, pani toime distsiplinaarsüüteo kaitseväe distsiplinaarseaduse (KDS) § 8 lg 1 tähenduses. Nii kaadrikaitseväelasele distsiplinaarkaristuse määramine kui ka tema vabastamine seoses distsiplinaarsüüteoga lepingulisest teenistusest on ülema diskretsiooniotsus. Otsustades kaitseväelase teenistusest vabastada, peab kaitseväe juhataja hindama eelkõige distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust ning asjaolu, kas kaadrikaitseväelane saab või ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Sealjuures, tulenevalt kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 1 lg-st 3 peab ta arvestama üldisi haldusmenetluse sätteid ja diskretsiooni teostamise põhimõtteid. KVTS § 121 lg 1 näol on tegemist üksnes vastavale käskkirjale esitatavate spetsiifiliste miinimumnõuetega. Kuigi käskkirjas on täidetud KVTS § 121 lg-s 1 sätestatud nõuded, ei ole haldusakt üheselt mõistetav põhjalikumate sisuliste motiivide ja kaalutluste puudulikkuse tõttu. Käskkirjas on viidatud küll teenistuslikule distsiplinaarmenetlusele, kuid puuduvad andmed, et selle kokkuvõttega on kaebajat eelnevalt tutvustatud. Kaevatud käskkiri on nii ilmsete motiveerimisalaste puudustega, et selle materiaalse õiguspärasuse kontrollimine ei ole võimalik. Kaebaja teenistusse asumine oleks aidanud leevendada operatiivja planeerimisjaoskonna kevaditi niigi suurenevat töökoormust, kuid teiste ohvitseride koormus X teenistusse ilmumata jätmise tõttu ei suurenenud ja vastustaja hindas süüteo raskust nimetatud osas ebaõigesti.

b) Kaebaja teenistusele üksnes kõrgemas sõjakoolis viibitud aja põhjal hinnangu andmine ei ole põhjendatud ja tekitab kahtluse, et kaitseväe juhataja, olles varem ühendatud õppeasutuste ülemana andnud käskkirja kaebaja eksmatrikuleerimise kohta, ei ole olnud oma varasema seotuse tõttu teenistust hinnates õiglane ega erapooletu. X asus kaitseväeteenistusse juba 1996. aastal ja on enamuse sellest ajast (alates 15. aprillist 1997) teeninud tegevteenistuse lepingu alusel. Teenistuslehest nähtuvalt on ta atestatsioonidel tunnistatud ametikohale vastavaks. Kaitseväelase ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse lehest ilmneb, et X-le on korduvalt avaldatud kiitust või tänu ning talle on antud tänukirju teenistuskohustuste hea täitmise eest, samas puuduvad käskkirjalised distsiplinaarkaristused kogu tema teenistuse vältel. Kustunud distsiplinaarkaristusele (suuline noomitus 2005. a) viitamine on lubamatu (töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 15). Kui otsuse langetamisel jäeti arvesse võtmata kaebaja pikaajaline laitmatu teenistus ega kaalutud seda võrreldes toimepandud süüteoga ja arvestati kustunud distsiplinaarkaristust, on tegemist kaalutlusveaga. Kõrgemas Sõjakoolis saadud iseloomustusele tuginemine ja liigne keskendumine kaebajapoolsetele minetustele õpingute ajal jätab mulje, et kaevatud käskkirjaga püütakse kaebajat „karistada“ tagantjärele. Kaitseväe juhatajal on õigus ja kohustus hinnata kaitseväelase teenistusest vabastamise otstarbekust. Arusaamatuks jääb, miks vastustaja ei kaalunud ohvitseride puuduse olukorras võimalust karistada kaebajat süüteo eest distsiplinaarkorras ja suunata ta teenistuse jätkamiseks Logistikakeskuse ladude teenistuse kaguladude ülema ametikohale. Haldusakti tagantjärele ei motiveerita, seepärast ei saa arvestada kohtus esitatud väidet, et kaitseväe juhataja hindas kaitseväedistsipliini tagamist suuremaks väärtuseks kui ühe distsiplineerimatu ohvitseri kaotust.

c) Kaebaja pidanuks leidma võimaluse ilmuda määratud ajal teenistusse kasvõi ajutiselt ja asuma isiklikult uurima Kaitsejõudude Peastaabis Tallinnasse teenistusse asumise või tema mujale suunamise võimalusi ja tingimusi. Tartus elab lapse ema, kellelt ei ole vanemlikke õigusi

3-07-966

3(8) ära võetud. Isegi, kui tema elamistingimused ja sissetulek ei võimalda lapsega pikemalt koos elada ega last kasvatada, ei oleks olnud välistatud lapse päevaks-paariks tema hoole alla jätmine. Tallinnas elab kaebaja ema, mistõttu oleks olnud võimalik laps vajadusel lühiajaliselt ka Tallinnasse kaasa tuua ja kaebajal leida selleks ajaks ajutine peatuskoht uues teenistuspiirkonnas. Seega ei oleks käsu täitmine sundinud kaebajat last hooletusse jätma ega kuritegu toime panema.

d) Kaitseväe juhataja on juhindunud käskkirja andmisel asjaoludest, millega käskkirja andmist ei põhjendatud, kuid mis kallutasid otsuse tegemist kaebajale raskemas suunas. Vastustaja leidis, et äriprojektidega hõivatus segab kaebaja pühendumist kaitseväeteenistusele.

e) Kohus ei saa kaebajat teenistusse ennistada, vaid saab kohustada kaitseväe juhatajat X teenistusse ennistama.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Kaitseväe juhataja apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Kohtuotsuse põhjendused:

a) Distsiplinaarsüüteo vältav iseloom ja X sõnaselge seisukoht, et ta ei pea võimalikuks määratud teenistuskohale asuda, välistas vajaduse isikut veel enne tegevteenistusest vabastamist distsiplinaarkorras karistada. Arusaamatuks jääb, kui ulatuslik oli kaitseväe juhataja diskretsiooniruum ja kui keerukas oli õiguslik ning faktiline olukord kaevatud haldusakti väljaandmise ajal, samuti kui põhjalik pidanuks sellest tulenevalt olema käskkirjas sisalduv motivatsioon arvestades KVTS § 121. Selgusetuks jääb, kas vaidlustatud käskkirjas sisalduvad kaalutlused olid proportsioonis kaitseväe juhataja käsutuses olnud diskretsiooniruumiga. Kaitseväe tegevuse, eriti operatiivtegevuse, aga ka personali liikumise alal tuleb teenistuslikust vajadusest lähtuvalt väga tihti kiiresti vastu võtta otsuseid, mis nende täitjatele võivad tunduda olulisel määral nende põhiõigusi ja vabadusi riivavatena. Käskkirja resolutiivosas sisalduva otsustuse olulisimad kaalutlused on käskkirja motiveerivas osas väljendatud sõnadega „arvestades … tema süüteo vältavust ning seisukohta, et tal ei ole võimalik määratud ametikohal edasist teenistust jätkata …“. Määravateks teenistusest vallandamise motiivideks oli asjaolu, et X eemalolek ei piirdunud päevadega, vaid oli juba kestnud üle kuu ja see jätkus. Kaitseväelane tunnistas ise, et ei pea üldse võimalikuks nimetatud teenistuskohal teenistusse astuda. Kaitseväe juhataja seisukoht langes selles osas kokku X enda seisukohaga. Olukorras, kus kaitseväelane oli ilma mistahes seadusliku aluseta viibinud juba üle kuu aja eemal teenistusest ja eiras avalikult ning jätkuvalt temale kohustuslikku kaitseväe juhataja käsku, sai kaitseväe juhataja ainumõeldavaks adekvaatseks õigusliku reageerimise viisiks olla kaitseväelasega teenistussuhte lõpetamine. Ülema diskretsiooniruum piirdus sellega, kas vabastada kaitseväelane tagasiulatuvalt, teenistusest ärajäämise päevast või etteulatuvalt. Diskretsiooniruumi ulatust arvestades vajalik motivatsioon, distsiplinaarsüüteo kestev iseloom ja selle lõpetamise kavatsuse puudumine, samuti õigusrikkumise perekondlik ajend on käskkirjas sõnaselgelt kajastatud.

b) Apellant jättis täitmata ülema poolt pädevuse piires antud seadusliku, selge ja ühemõttelise käsu ilmuda 1. märtsil 2007 teenistusse Kaitseväe Logistikakeskusesse. Vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajaks olid kaitseväe juhatajale selged nii õigusrikkumise faktilised asjaolud kui ka selle toimepanemise motiivid – X perekondlikest põhjustest tingitud soovimatus määratud ametikohal teenistusse astuda. Käskkirja väljaandmise päevaks oli leitnant teenistusest puudunud enam kui kuu aega. Kuna KVTS § 153 lg 2 järgi on kaadrikaitseväelasel õigus saada teenistustasu alates lepingulisse teenistusse võtmise päevast kuni lepingulisest teenistusest vabastamise päevani, tuli X-le selleks ajaks maksta tasu ühe kuu eest, mil ta teenistuses tegelikult ei viibinud ja jätkata teenistustasu maksmist vaatamata sellele, et kaitseväelane väljendas selget kavatsust määratud ametikohale teenistusse mitte astuda ka edaspidi. Seega tuli kaitseväe juhatajal paratamatult õiguslikult reageerida tema antud õiguspärase käsu kuritahtlikule täitmatajätmisele.

3-07-966

4(8)

c) Haldusmenetluse seaduse (HMS) regulatsioon ei ole absoluutne (§ 2 lg 2) ja võib esineda olukordi, mis nii väliselt kui sisuliselt vastavad haldusmenetluse tunnustele, kuid alluvad eriregulatsioonile. KVTS § 1 lg 3 järgi on haldusmenetluse seadus kaitseväeteenistuse seaduse suhtes erinormiks. Üheks selliseks erisuseks ongi KVTS § 121 lg 1, mis sätestab ammendavalt nõutava loetelu andmetest, mida lepingulisest teenistusest vabastamise käskkiri peab sisaldama. Kui kaitseväelase teenistusest vabastamise käskkiri alluks vastavalt seadusandja tahtele haldusmenetluse seaduse kui üldnormi regulatsioonile, poleks KVTS § 121 eraldi sätestamisel eriseaduses mingit mõtet. Käskkirja andjal on õigus asja tehiolusid arvestades lülitada vabastamise käskkirja ka muid andmeid. Sellise õiguse mittekasutamine akti andnud ülema poolt ei saa olla ebaseaduslik ega sellest tulenevalt akti tühistamise aluseks.

d) NATO liikmeks oleva Eesti kaitseväes ei saa olla ohvitseri, kes on võimeline ennast kaitseväelasena teostama vaid oma kodukohas ja sedagi niivõrd, kuivõrd tema valitud muud eneseteostuse vormid üksikisa ja ettevõtjana selleks võimaluse jätavad. Paratamatult tuleb teenistussuhe lõpetada kaitseväelasega, kes keeldub käsu täitmisest, puudub kestvalt ja jätkuvalt teenistusest ning seab teenistusse astumiseks omapoolseid eeltingimusi. Kaitseväelase isiklike, sh olmeprobleemide lahendamine määratud teenistuskohale asumise eeltingimusena ei ole Eesti kaitseväele tema praeguses arengufaasis veel jõukohane ning seda lootvad ja eeldavad kaitseväelased peavad paratamatult leidma mõne muu eneseteostuse vormi.

5. X vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Vastuse põhjendused:

a) Apellatsioonkaebuse kohaselt mahtus vastustaja diskretsiooniruumi neli reageerimisvõimalust. Vastustaja on õigusvastaselt diskretsiooniruumi vähendanud. Puudub selgitus, miks nägi kaitseväe juhataja ainuvõimaliku lahendusvariandina tegevteenistuse lepingu lõpetamist.

b) KVTS § 121 lg-st 1 ei tulene, et kaitseväe juhataja ei pea haldusaktide andmisel järgima haldusmenetluse seaduse sätteid ning haldusõiguse põhiprintsiipe. Mida kaalukamad huvid otsuse tegemisel põrkuvad, seda enam peavad haldusakti motiivid olema lahti kirjutatud. Antud juhul võeti ülimalt puuduliku põhjendusega last üksinda kasvatavalt isikult ära tema sissetulekuallikas olukorras, mille oleks saanud isiku, tema perekonna ning ka kaitseväe huve vähem riivavamalt lahendada. Vastustaja ei analüüsinud süüteo ajendit.

c) Kaalutlusotsuse võib jätta jõusse vaid juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata menetlusvõi vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teha teistsugust otsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vaidlustatud käskkiri ei kuulu ringkonnakohtu hinnangul tühistamisele. Seega ei kuulu ka kaebaja KVTS § 215 lg 2 kohaselt teenistusse ennistamisele ning puudub alus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmiseks.

7. KVTS § 114 lg 1 kohaselt võib lepingut sõlmiv ülem, hinnates distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust, lepingulisest teenistusest vabastada kaadrikaitseväelase, kes ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Viidatud sätte kohaldamise eelduseks on distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mitte eelnev karistatus süüteo eest. Süütegu on võimalik tuvastada ka menetluses, milles kaalutakse kaitseväelase teenistusest vabastamist. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pani 1. märtsil 2007 ja sellele järgneval perioodil teenistusse ilmumata jätmisega toime distsiplinaarsüüteo. Ringkonnakohtul tuleb lahendada vaidlus selle üle, kas kaitseväe juhataja on oma käskkirja piisavalt motiveerinud (II) ja õigesti teostanud kaalutlusõigust (III) ning kas järgitud oli teenistusest vabastamise tähtaega (IV). Lõpetuseks tuleb ringkonnakohtul jaotada menetluskulud (V).

3-07-966

5(8)

II

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et KVTS § 121 lg-s 1 toodud loetelu käskkirja märgitavatest andmetest ei ole ammendav ning täiendavalt kuulub kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamisel kohaldamisele HMS § 56 vähemalt neil juhtudel, mil vabastamine toimub KVTS § 114 lg 1 alusel. Kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamine KVTS § 114 lg 1 alusel on isikut koormav haldusakt ja selle motiveerimise kohustus tuleneb täiendavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1. KVTS § 121 lg 1 tõlgendamine neil juhtudel ammendavana oleks seega vastuolus põhiseadusega. Üldja erinormi vastuolu korral tuleb kohaldada erinormi, kuid KVTS § 121 lg-st 1 ei nähtu seadusandja tahet sätestada erandit HMS § 56 suhtes. Haldusasjas nr 3-05-442 ei ole ringkonnakohus asunud teistsugusele seisukohale. Eeltoodu ei tähenda, et kaitseväes tuleks kirjalikult põhjendada kõiki ülema käske. HMS § 56 ei kohusta selleks. Kõik ülema käsud, sh kõik personali liikumise alased otsused, ei ole õigusi või vabadusi piiravad kirjalikud haldusaktid. Ülema käskude puhul on tegemist valdavalt halduse siseaktidega. Kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamine aga ei ole siseakt, sest sellega muudetakse kaadrikaitseväelase kui üksikisiku avalik-õiguslikku seisundit.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 tunnustele võib vastata ka osa halduse siseakte, sest nimetatud sätte kohaselt ei pea haldusakt olema suunatud haldusevälisele isikule. Seega võib siseakti HKMS § 7 lg 1 kohaselt halduskohtus vaidlustada, kui see rikub erandjuhul isiku õigusi. Küll aga ei ole ükski siseakt HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakt, mistõttu siseaktidele ei laiene haldusmenetluses seaduses haldusaktidele kehtestatud menetlusja vorminõuded.

9. Halduskohus leidis, et käskkirja põhjendamise puudused on nii ilmsed, et käskkirja sisulise õiguspärasuse kontrollimine ei ole võimalik. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on haldusakti põhjendamisele esitanud ülemääraseid nõudmisi. HMS §-st 56 ega haldusõiguse üldpõhimõtetest ja kohtupraktikast ei tulene, et haldusakti põhjendused ei tohiks olla üldse kritiseeritavad ning et kohtumenetluse käigus ei tohiks üldse tekkida vajadus haldusakti põhjenduste kohta esitatud vastuväiteid täiendavalt ümber lükata. Käesoleval juhul sisalduvad vaidlustatud käskkirjas kõik HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuslikud elemendid. Käskkirjas on selgelt toodud selle andmise faktiline alus (distsiplinaarsüütegu ja selle asjaolud), õiguslik alus (KVTS § 114 lg 1) ning kaalutlused, millest vastustaja lähtus. Loogiline seos õigusliku ja faktilise aluse (s.o süüteo ja KVTS § 114 lg 1) vahel on antud juhul niigi ilmne.

10. Halduskohus heitis käskkirjale ette, et selles puuduvad andmed distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kaebajale tutvustamise kohta. HMS § 56 ei nõua haldusaktis kogu haldusmenetluse käigu kirjeldamist. Järelikult on see halduskohtu tähelepanek käskkirja motiveerituse hindamisel asjakohatu.

III

11. Kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlusvõi vormiviga või kaalutlusviga. Halduskohus ei saa tühistada kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti üksnes sel põhjusel, et kohus ise oleks haldusorgani asemel pidanud õigeks ja otstarbekaks teistsuguse otsuse tegemist. Seadusega antud kaalutlusõiguse piiride ja kaalutlusreeglite raames on otstarbeka otsuse tegemine täitevvõimu pädevuses ning halduskohtul on tulenevalt PS §-st 4 ja HKMS § 9 lg-st 6 keelatud sellesse sekkuda. Kaalutlusotsuse puhul ei saa kohus nõuda, et

3-07-966

6(8) haldusorgani valitud lahendusvariant oleks õiguslikult ainuvõimalik. Kaalutlusõigust iseloomustabki seadusega täitevvõimule antud valikuvõimalus.

Ringkonnakohus ei näe käesoleval juhul kaitseväe juhataja käskkirjas kaalutlusvigu.

12. Halduskohus pidas vääraks vastustaja seisukohta, et kaebaja teenistusse mitteilmumise tõttu olid kaks ülejäänud jaoskonna ohvitseri ülekoormatud. Kohus märkis, et kaebaja mitteilmumise tõttu ei suurenenud teiste ohvitseride koormus, vaid jäi samaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kohtu säärane põhjendus ümber vastustaja seisukohta. Vastustaja selgitustest tulenevalt oligi kaebaja tööleasumine vajalik, et normaliseerida töö seni ülekoormatud jaoskonnas.

13. Halduskohtu hinnangul ei oleks vastustaja tohtinud arvestada kõrgema sõjakooli ülema poolt kaebaja kohta antud iseloomustust ning säärane teguviis loob kahtluse vastustaja erapooletuses.

Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Kaadrikaitseväelase varasema teenistuskäigu kohta antud iseloomustus on asjakohane teave KVTS § 114 lg 1 kohaldamisel. Ka kustunud distsiplinaarkaristusele viitamine iseloomustuses ei vii teistsuguse tulemuseni. Seadus ei keela mainida kaitseväelase iseloomustuses kustunud distsiplinaarkaristusi. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 15 ei ole kaadrikaitseväelaste puhul rakendatav. Kaitseväeteenistuse seadus ega kaitseväe distsiplinaarseadus sellele ei viita. KDS § 56 näeb ette töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest sõltumatu karistuste kustumise ja kustutamise režiimi. See regulatsioon, samuti kaitseväeteenistuses nõutav tavapärasest oluliselt rangem distsipliin, välistavad analoogia kohaldamise töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega.

14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vaidlustatud käskkiri jätab „paratamatult mulje, et kaebajat püüti karistada tagantjärele sõjakoolis toimunu eest“. Kustunud distsiplinaarkaristus ei olnud käesoleval juhul kaebaja teenistusest vabastamise iseseisvaks aluseks ega isegi mitte ainsaks kaebajat negatiivselt iseloomustanud näitajaks. Tegu oli vaid ühe asjaoluga, mille põhjal kõrgema sõjakooli ülem andis kaebaja teenistusele negatiivse üldhinnangu. See, et kaebaja teenistuskäigu jooksul on eelnevalt olnud ka perioode, kus ta oli käitunud eeskujulikult, ei välista kokkuvõttes negatiivse hinnangu andmist kaebaja teenistuskäigule. Järelikult ei ole vastustaja teinud teenistuskäigu hindamisel kaalutlusvigu.

15. Kindralleitnant Y erapooletust kaitseväe juhatajana ei lükka ümber asjaolu, et ta andis varem Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemana käskkirja kaebaja eksmatrikuleerimiseks. Ainuüksi varasema koormava haldusakti andmine ei ole asjaoluks, miks kaitseväe juhataja peaks isiklikult olema huvitatud kaebaja teenistusest vabastamisest.

16. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käskkirjas puuduvad kaalutlused kaitseväe vajaduste ja kaebajale pandud ülesannete kohta. Käskkirjas on põhjalikult selgitatud, millised ülesanded jäid kaebajal teenistusse mitteilmumise tõttu täitmata ja kuidas see kahjustab kaitseväe huve. See, kas kaitseväes valitseb ohvitseride küllus või puudus, on kaitseväe personalijuhtimise otstarbekuse küsimus, millesse kohus HKMS § 19 lg 6 kohaselt sekkuda ei tohi. Isegi, kui kaitseväe juhataja otsus kaebaja teenistusest vabastamise kohta oleks ebaotstarbekas ohvitseride puuduse tõttu, ei annaks see kaebajale õigust teenistusse jääda. Halduskohus saab kaalutlusotsuse tühistada üksnes isiku õiguse rikkumise, mitte ebaotstarbekuse tõttu.

3-07-966

7(8) Ringkonnakohtule ei jää arusaamatuks, miks vastustaja ei otsustanud karistada kaebajat distsiplinaarkorras ja suunata teda teisele ametikohale. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja süütegu oli sedavõrd raske, et see välistas teenistussuhte jätkamise. Kaitseväe juhataja ei saa taluda oma käsu avalikku ja jätkuvat eiramist sedavõrd olulises ulatuses. Vaidlustatud käskkirjast nähtub selgelt, et niisugune otsus on tehtud kaebaja süüteo iseloomu ja raskust arvestades.

Tõsi, nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebaja süüteo raskuse ja tema selgituste tõttu puudus vastustajal üldse diskretsiooniruum. Küll aga oli tegu asjaoludega, mille tõttu kaebaja teenistusest vabastamine on mõistetav ja proportsionaalne. Ehkki vastustaja on kohtumenetluses andnud oma diskretsiooniruumi ulatuse kohta vastuolulisi selgitusi, ei anna ainuüksi see põhjust väita, et vastustaja ei ole teenistusest vabastamist ja muid lahendeid omavahel üldse kaalunud.

17. Halduskohtu otsuse p 11, mis puudutab kaebaja poolt alaealise lapse kasvatamist, on vastuoluline. Ühest küljest heidab halduskohus vastustajale ette, et lapse kasvatamist ei ole süüteo hindamisel piisaval määral arvesse võetud. Teisalt märgib kohus, et lapse kasvatamine ei õigustanud süütegu sellises ulatuses, nagu kaebaja selle toime pani.

Vastustaja on käskkirjas selgesõnaliselt märkinud, et alaealise lapse kasvatamist võeti kergendava asjaoluna arvesse. Halduskohus ei ole selgitanud, mil viisil selle asjaolu arvesse võtmine oleks pidanud käskkirjas täiendavalt kajastuma. Kergendava asjaolu arvesse võtmine väljendus antud juhul muuhulgas selles, et kaebaja vabastati teenistusest ilma eelnevalt distsiplinaarkaristust kohaldamata ning teda ei vabastatud tagasiulatuvalt alates süüteo toimepanemise esimesest päevast.

Halduskohus ei leidnud, et lapse kasvatamine välistas täielikult kaebaja poolt kaitseväe juhataja 21. veebruari 2007. a käskkirja täitmise ning selle täitmata jätmise eest kaebaja teenistusest vabastamise. Vastupidi, halduskohus on märkinud, et kaebaja oleks pidanud vähemalt ajutiselt teenistusse ilmuma ja püüdma lahendada olukord seaduslikult. Sellega ringkonnakohus nõustub. Täiendavalt tuleb märkida, et juhul, kui kaebaja hinnangul ei olnud tema teenistusse asumine Tallinnas perekondlikel põhjustel võimalik, pidanuks ta paluma end teenistusest vabastada või vähemalt leppima palgata puhkusega. Majanduslikud põhjused ei kohusta vastustajat jätkama teenistussuhet kaitseväelasega, kellel ei ole perekondlikel põhjustel võimalik teenistusülesandeid täita.

18. Kaebaja süüteo raskust ei vähenda Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna 21. märtsi 2007. a kirjaga seonduv ning vastustaja ei ole teinud sellele kirjale viidates kaalutlusviga. Isegi, kui kaebaja ei saanud 21. märtsi 2007. a kirja kätte, ei olnud tal alust jätta teenistusse ilmumata. Ainuüksi läbirääkimised uue teenistuskoha üle ei õigustanud kaitseväe juhataja käsu täitmata jätmist.

19. Asjaolu, et vastustaja viitas kohtumenetluse käigus täiendavalt kaebaja ettevõtlusele, ei osuta ühelegi kaalutlusveale käskkirja andmisel. Halduskohus leiab, et tegemist võib olla varjatud motiiviga kaebaja teenistusest vabastamisel. Isegi, kui see oli varjatud motiiv, ei õigusta see käskkirja tühistamist. Sellisel juhul oleks puudulik üksnes käskkirja kirjalik põhjendus, mitte kaalutlusõiguse sisuline teostamine. Kaebaja ettevõtluse arvessevõtmine ei olnud vältimatult vajalik, kuid ei oleks olnud ka asjakohatu. Muuhulgas oleks see iseloomustanud kaebaja majanduslikku seisundit ning teenistuskohustuste edasise korrektse täitmise võimalikkust.

3-07-966

8(8) IV

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole ületatud KVTS § 114 lg-s 2 sätestatud ühekuulist tähtaega. Kaebaja vabastati käesoleval juhul teenistusest jätkuva süüteo eest. Jätkuva süüteo korral ei hakka teenistusest vabastamise tähtaeg kulgema enne süüteo katkemist või lõppemist. Ülem võib jätkuva süüteo korral anda kaitseväelasele võimaluse süütegu lõpetada ja teenistussuhet jätkata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada KVTS § 114 lg-t 2 selliselt, et teenistusest vabastamise tähtaeg hakkab kulgema jätkuva süüteo alustamise hetkest.

21. Ringkonnakohus ei pea lõplikult määravaks seda, millal lepingut sõlmiv ülem isiklikult sai teada kaitseväelase süüteost. Kaitseväelane ei ole teenistussuhtes lepingut sõlmiva ülemaga, vaid riigiga. Riigi esindajaks on ka kaitseväelase muud ülemad KDS § 6 mõttes. Kui mõni muu ülem saab teada süüteole viitavatest asjaoludest, mis võivad anda aluse kaitseväelase vabastamiseks KVTS § 114 lg 1 alusel, peab ta süüteost pädevale ülemale koheselt ette kandma. Seega hakkab KVTS § 114 lg-s 2 sätestatud tähtaeg kulgema ka siis, kui on möödunud distsiplinaarsüüteo kahtlusest lepingut sõlmiva ülema teavitamiseks hädavajalik aeg.

V

22. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja õigusabikulu väljamõistmise taotlus tuleb jätta HKMS § 93 lg 5 alusel rahuldamata. Selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei loeta riigiorgani kulusid välisele õigusabile põhjendatuks, kui vaidlus puudutab organi põhifunktsioone (vt iseäranis Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-97). Lisaks eeltoodule ei ole vastustaja esindaja C-le tehtud väljamaksed käsitatavad vastustaja õigusabikuludena. C teenib Rahuoperatsioonide Keskuse koosseisus. Tegemist on maaväe, seega kaitseväe koosseisu kuuluva asutusega. Täitevvõimu asutuse koosseisu kuuluvale esindajale makstud tasu ei ole esindaja kulu HKMS § 83 lg 4 p 1 mõttes.

Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman