3-07-2527/14 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-2527

Haldusasi

Indrek Puhalaineni kaebus Otepää Vallavalitsuse 14.11.2007

korralduse nr 2-4-690 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse

toimingu 03.10.2007 “Kooskõlastamine“ peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2008 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Indrek Puhalaineni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2008

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – Indrek Puhalainen, esindaja Ants

Manglus

Vastustajad (haldusorganid) – Otepää Vallavalitsus, esindaja

vallasekretär Urmas Jaagusoo;

- Valgamaa Keskkonnateenistus,

esindajad Helena Ambrozevits ja Maikel Daniel

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 7. märtsi 2008 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest,

s. o alates 3. juunist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Indrek Puhalainen esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles tühistada Otepää Vallavalitsuse

14.11.2007 korralduse nr 2-4-690 ning tunnistada õigusvastaseks Valgamaa Keskkonnateenistuse

03.10.2007 toiming, millega keelduti kooskõlastamast Otepää vallas Nüpli külas Vahe-Kellamäe

maaüksuse detailplaneeringut ning kohustada asi uuesti läbi vaatama.

Otepää Vallavalitsus keeldus 14.11.2007 korraldusega nr 2-4-690 Otepää vallas Nüpli külas

asuva Vahe-Kellamäe detailplaneeringu vastuvõtmisest. Vaidlustatud korralduse kohaselt on

Vahe-Kellamäe

kinnistu

detailplaneering

algatatud

Otepää

Vallavalitsuse

16.08.2007

korraldusega nr 2-4-493. Planeeringu eesmärk on kaasomandi lõpetamine, kinnistu jagamine,

ehitusõiguse määramine, maakasutuse sihtotstarvete määramine, servituutide ja kitsenduste

väljaselgitamine ning liikluskorralduse ja tehnovõrkude ühenduste määramine. Planeeritava ala

pindala on 3,05 ha, maa sihtotstarve on maatulundusmaa, millest metsamaad on 3,05 ha.

Kinnistul hooned puuduvad ning planeeritav ala asub Otepää looduspargi piiranguvööndis.

Valgamaa Keskkonnateenistus on 03.10.2007 nr 42-12-3/42189-5 teinud toimingu, millega ei

kooskõlastanud Vahe-Kellamäe detailplaneeringut, kuna on asutud seisukohale, et planeeritu on

vastuolus Otepää looduspargi kaitseeeskirja p-iga 1 ja 21 ning Otepää looduspargi

kaitsekorralduskavas

2002-2006

toodud

pikaajaliste

kaitse-eesmärkidega.

Valgamaa

Keskkonnateenistuse seisukohalt ei kooskõlastata looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 14 lg 2

kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja tegevust, mis vajab valitseja nõusolekut, kui see võib

kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärkide saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit. Vaidlustatud korralduses on asutud seisukohale, et Otepää looduspargi põhieesmärk on

Otepää kõrgustikule iseloomuliku maastiku kaitse. Nüpli ja Väike-Munamäe ümbrus on Otepää

kõrgustiku kõige mitmekesisema pinnamoega piirkond. Kellamägi on selles piirkonnas üks

Otepää kõrgustiku idatiiva künklikule moreenreljeefile eriti iseloomulik. Planeeringuga

taotletavad ehitusalad asuvad Kellamäe nõlval. Samuti on Kellamägi tsoneeritud Otepää

looduspargi kaitsekorralduskava maastikuinventuuris puhkemaastiku alaks, kuhu uute hoonete

rajamine on põhjendatud ainult taluhoonestuse algses asukohas.

Kaebuse kohaselt on Otepää Vallavalitsus rikkunud asja menetlemisel haldusnorme. Kaevatav

haldusakt ei ole motiveeritud ega kaebajale arusaadav, korralduses puudub õiguslik ja faktiline

motivatsioon, millele tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest

keeldumisega kehtestanud Vahe- Kellamäe kinnistule ehituskeelu, mis üldplaneeringu kohaselt ei

ole keelatud. Otepää Vallavalitsus piirab kaebaja õigusi omandi vabale kasutamisele ning ei ole

järginud vallas võrdse kohtlemise printsiipi võrreldes teiste kinnistute omanikega.

Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kontrollinud, kas Otepää looduspargi kaitsekorralduskava

aastateks 2002 - 2006 kehtivust on pädevate haldusorganite poolt pikendatud, on õigusvastaselt

piiranud omaniku põhiseaduslikku põhiõigust, olles tuginenud uurimustöödele ning jätnud

põhjendamatult arvestamata planeeringu koostaja poolt tellitud eksperthinnangu ehitusaladel

toimuva raadamise mõju kohta bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse

säilimisele. Vaidlustatud toiming „Kooskõlastamine“ ei tulene seadusest ning pole järgitud

halduse head põhimõtet.

2. Otepää Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuse kohaselt LKS § 14 lg 1 p 5 alusel ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ning tulenevalt Otepää Looduspargi kaitse-eeskirja

3

punktist 24 on keelatud ehitiste püstitamine piiranguvööndis ilma looduspargi valitseja

nõusolekuta. Vahe-Kellamäe kinnistu omanik peab paratamatult arvestama looduskaitseliste

piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Nimetatud kitsendused omandiõiguse

teostamisele tulenevad seadustest. Rikutud ei ole võrdse kohtlemise printsiipi, kuna igat juhtumit

tuleb käsitleda erinevalt. Haldusakt on põhjalikult motiveeritud ja arusaadav. Kaebajale on antud

piisavalt võimalusi oma vastuväidete esitamiseks, kuna kaebaja on käinud vallavalitsuses

ametnike

vestlusel

antud

küsimuses.

Vallavalitsusel

on

kohustus

võtta

arvesse

keskkonnateenistuse seisukohti ning puudub pädevus nende ümberhindamiseks.

3. Valgamaa Keskkonnateenistus palus samuti jätta kaebuse rahuldamata.

LKS § 14 lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse

üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada

detailplaneeringut. Valgamaa Keskkonnateenistus, olles tutvunud Vahe-Kellamäe maaüksuse

detailplaneeringuga, OÜ Metsaekspert poolt koostatud eksperthinnanguga ja Riikliku

Looduskaitsekeskuse seisukoha avaldamise kirjaga, Otepää looduspargi kaitsekorralduskavaga,

Pühajärve (praegune Otepää) valla üldplaneeringuga, oli seisukohal, et taotletavat planeeringut ei

saa kooskõlastada, kuna planeeritud tegevus on vastuolus kaitsekorralduskavas toodud

pikaajaliste kaitse eesmärkidega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 25 piiranguvööndi metsa

kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Otepää looduspargi

kaitsekorralduskavas 2002 - 2006 on pikaajalise kaitseeesmärgina tüüpiliste ja väärtuslike

metsakoosluste säilimine.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 7. märtsi 2008 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna kaebaja ei ole välja toonud ühtki põhjust,

mis annaks aluse vaidlustatud haldusakti tühistamiseks või toimingu „Kooskõlastamine“

õigusvastaseks tunnistamiseks. Mõlemad haldusorganid on toiminud seaduspäraselt, rikkumata

kaebaja subjektiivseid õigusi.

Metsaseaduse (edaspidi MS) § 19 lg 1 järgi on kaitsealal piiranguvööndis paiknev mets

kaitsemets ning sama seaduse § 17 lg 2 p 2 määratleb kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi

kaitsmise ning kaitse korraldamise tõhustamiseks on oluline, et ehitustegevuseks ei kasutataks

metsamaid. Ehitamine metsamaale on vastuolus kaitseala kaitseeesmärkidega.

LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja selle nõusolekut vajavat

tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või

kaitstava

loodusobjekti

seisundit.

Elamuehitus

Vahe-Kellamäel

looduskaitsekeskuse

spetsialistide hinnangul kahjustab piiranguvööndi metsa kaitse eesmärke.

Valgamaa Keskkonnateenistus on põhjendatult keeldunud kooskõlastamast Otepää vallas Nüpli

külas Vahe-Kellamäe maaüksusele koostatud detailplaneeringut. Valgamaa Keskkonnateenistus,

olles tutvunud Vahe-Kellamäe maaüksuse detailplaneeringuga, OÜ Metsaekspert poolt koostatud

eksperthinnanguga ja Riikliku Looduskaitsekeskuse seisukohaga, arvestades Otepää looduspargi

kaitse-eeskirjade sätteid, Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002 - 2006, Pühajärve valla

üldplaneeringut

ja

Otepää

looduspargi

maa-ala

alusuuringuid,

ei

kooskõlastanud

detailplaneeringut, kuna planeeritud tegevus on vastuolus kaitsekorralduskavas toodud

pikaajaliste kaitseeesmärkidega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 25 kohaselt on

piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine

ning Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas on kaitseeesmärgina kirjas tüüpiliste ja väärtuslike

metsakoosluste säilimine. 2004 koostatud töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste

määratlemine Otepää Looduspargis“ kohaselt mõjutab mingi asustatud punkt otseselt

4

ümbritsevat keskkonda ca 100 m raadiuses ning Vahe-Kellamäe maaüksus jääb asukohta, kus

Alevijärve-Pilkuse-Munamägi-Tõikamägi-Vidrike

tuumala

on

ühenduses

Pühajärve-Hobustemägi-Varikmägi-Nüpli

tuumalaga.

Asustuse

laienemine

rohelisele

võrgustikule lõhub selle struktuuri ja vähendab pikemas perspektiivis looduspargis

väljakujunenud maastike omapära ja head keskkonnaseisundit.

Valgamaa Keskkonnateenistus on õigustatult toonud välja asjaolu, et OÜ-lt Metsaekspert tellitud

eksperthinnangus on jäetud arvestamata edasisest maakasutusest tulenevad aspektid ning

eksperthinnangu koostamisel ei ole lähteandmestikus arvestatud 2004 koostatud tööd „Rohelise

võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää Looduspargis“ ning samuti 2005

OÜ Metsaekspert pool koostatud tööd „Puhkemetsade majandamissoovitused“, kuna nimetatust

tuleneb metsade seisundi ja väärtuste hindamine ning võimaluse korral kõikide olemasolevate

väärtuste ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.

Kaebaja väide, et üldplaneeringus ei ole kehtestatud ehituskeeldu, võib olla õige, kuid antud

juhul on Vahe-Kellamäe kinnistu puhul tegemist looduskaitseliste piirangutega ning kaebaja on

sellest olnud teadlik ja pidi olema sellega arvestanud. Vastustaja on õigesti viidanud

varasematele Otepää Vallavalitsuse haldusaktidele tl 67-70, kus on viidatud kinnisomandi

kitsendustele. LKS § 14 lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitseala loodusobjekti valitseja nõusolekuta

detailplaneeringut kehtestada ning tulenevalt Otepää Looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 24.3 on

piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta üheks keelatud tegevuseks uute ehitiste

püstitamine. Seega ei ole tegemist kaebaja õiguste rikkumisega omandile piirangute seadmisega,

kuna looduskaitselised piirangud tulenevad seadustest.

Seoses väidetava võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega leidis kohus, et igat juhtumit tuleb

käsitleda eraldi ning arvestada võrdseid juhtumeid. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt

käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel.

Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte

rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike

põhjusteta erinevalt.

Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ning haldusakt vastab haldusmenetluse seaduse

(edaspidi HMS) §-dele 54 ja 55 ning §-ile 56 lg 2, mille kohaselt saab lugeda haldusakti

motiveerituks, selgeks, üheselt mõistetavaks ning välja toodud on ka haldusakti faktilised ja

õiguslikud alused. Kohus pidas usaldusväärseks vastustaja väidet, et kaebaja on käinud

vallavalitsuses selgituste saamiseks käimasoleva protsessi kohta, mistõttu ta on saanud oma

vastuväiteid esitada. Tulenevalt HMS §-ist 37 lg 1 on igaühel õigus tutvuda igas

menetlusstaadiumis haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentidega, kui

kodanik sellekohase taotlusega haldusorgani poole pöördub.

Tulenevalt planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) §-ist 17 lg 2 p 3 tuleb planeering kooskõlastada

kaitseala valitseja või vastava riigiasutusega, mida antud juhul vallavalitsus on järginud, mistõttu

ei oleks vallavalitsus saanud neile esitatud seisukohtadest lähtudes teha teistsugust otsustust.

Planeeringu kooskõlastus tuleb anda PlanS § 17 lg 5 alusel ühe kuu jooksul planeeringu

kooskõlastajale väljasaatmise päevast. Antud juhul on kooskõlastamise taotlus esitatud

30.08.2007,

mis

on

registreeritud

Valgamaa

Keskkonnateenistuses

03.09.2007

ning

kooskõlastuse kohta on otsustus tehtud 03.10.2007. Kohus leidis, et kooskõlastus on antud ühe

kuu jooksul, kuna kooskõlastuse taotlus on kätte saadud 03.09.2007 ning keskkonnateenistuse

kooskõlastus on koostatud 03.10.2007. Isegi kui arvestada ühekuulist tähtaega arvates

30.08.2007, ei muuda see sisuliselt asjaolusid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. I. Puhalainen esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2008

5

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada Otepää Vallavalitsuse 14.11.2007

korraldus nr 2-4-690 ja kohustada Otepää Vallavalitsust uuesti läbi vaatama Vahe-Kellamäe

kinnistu

detailplaneeringu

vastuvõtmine

ning

tunnistada

õigusvastaseks

Valgamaa

Keskkonnateenistuse

03.10.2007

toiming

„Kooskõlastamine“

ja

kohustada

Valgamaa

Keskkonnateenistust uuest läbi vaatama Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringut.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on põhjendamatult leitud, et tulenevalt MS §-ist 19 lg 1 ja §-ist 17 lg 2 p 2 määrab

metsaseadus kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi kaitsmise ning kaitse korraldamise

tõhustamiseks on oluline, et ehitustegevuseks ei kasutata metsamaid. MS § 17 lg 2 p 2 ei keela

kaitsemetsa ehitiste rajamist. MS § 28 lg 4 p 4 kohaselt on üheks metsamaal tehtava raietöö

liigiks raadamine. MS § 32 lg 1 kohaselt on raadamine raie, mida tehakse, et võimaldada maa

kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamine. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt

on metsa raadamine Otepää looduspargis lubatud tegevuseks;

2) on jäetud hinnang andmata apellandi poolt tõendatud asjaolule, et Valgamaa

Keskkonnateenistuse kooskõlastuses viidatud aktid, s. o Otepää looduspargi kaitsekorralduskava

2002 – 2006 ja Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, ei ole pädevate haldusorganite poolt

kehtestatud. LKS §-ist 25 tulenevalt omab kaitsekorralduskava üksnes informeerivat ning

looduskaitse asutuste edasist tegevust planeerivat sisu ning ei tekita asutuse välistele isikutele

täiendavaid kohustusi. Tegemist on asutuste siseküsimusi kajastava dokumendiga, millel puudub

õiguslik jõud piirata isiku põhiõigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Nimetud seisukohaga on

Valgamaa Keskkonnateenistus nõustunud. Haldusvälistele isikutele tekitab kohustusi ainult

kaitse-eeskiri, mitte aga kaitsekorralduskava. Kehtivas Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas ei ole

sätestatud Otepää looduspargi pikaajalisi kaitse-eesmärke;

3) on jäetud hindamata asjaolu, et T. Kalda ja A. Ariku 2004 koostatud töö „Rohelise võrgustiku

ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“, millele Otepää Vallavalitsus ja

Valgamaa Keskkonnateenistus oma põhjendustes viidanud, ei ole Otepää Vallavolikogu

kehtestanud Otepää valla üldplaneeringu lisana, teemaplaneeringuna ega ka mingi muu

dokumendina. Eelpoolnimetatud tööl puudub õiguslik alus omandi piiramiseks. Vahe-Kellamäe

kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise põhistamine nõutud korras pädeva

haldusorgani poolt kehtestamata haldusaktidega ei ole asjakohane ega õiguspärane ning on

vastuolus kehtiva õigusega;

4) ei ole arvestatud OÜ Metsaekspert eksperthinnangus esitatud järeldustega, vaid on tuginetud

looduskaitse asutuste paljasõnalistele hinnangule. Eksperthinnangu kohaselt ei mõjuta õueala

ulatuses raadamine ümbritsevat metsa. Õuealadel valitseva situatsiooni ja alade pindala tõttu ei

ole raadamise teostamisel maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse

hävimise ohtu. Eksperthinnanguna ei saa käsitleda seaduses ettenähtud korras pädeva isiku poolt

kehtestamata jäetud haldusesisest akti. Vastasel korral oleks tegemist kontrollimatu ametnike

suvaga. Keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 35 lg 1 kohaselt algatab strateegilise

planeerimisdokumendi koostamise korraldaja keskkonnamõju strateegilise hindamise üheaegselt

strateegilise planeerimisdokumendi koostamise algatamisega. Eeltoodust tulenevalt pidanuks

Otepää Vallavalitsus võtma vastu otsuse Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilise

keskkonnamõju hindamise algatamise kohta. Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud

Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilist keskkonnamõju hindamist. Samuti ei ole

Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus teinud menetlusosalisele ettepanekut

täiendavate asjaolude käsitlemiseks OÜ Metsaekspert eksperthinnangus;

5) ei ole arvestatud, et ehitusalad on planeeritud kinnistu lagedale alale. Lage ala on tekkinud

eelmiste omanike poolt metsaraie teostamise tulemusena. Apellandile ei ole tutvustatud

6

konkreetseid hindamisakte, mille alusel on Vahe-Kellamäe kinnistu mets tunnistatud

väärtuslikuks metsakoosluseks;

6) ei ole arvestatud asjaoluga, et Otepää valla üldplaneering on kooskõlastatud Otepää

looduspargi valitsejaga. Tartu Halduskohus on otsuses nr 3-07-257 leidnud, et Otepää

(Pühajärve) valla üldplaneering on Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt kooskõlastatud

kaitseala valitsejaga ning seetõttu üldplaneeringus kokkulepitud ehitamise printsiibid on

kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktiga 21. Seega on Otepää valla

üldplaneeringus saavutatud ka kokkulepe Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis 21

sätestatud piiranguvööndi pärandkultuurmaastiku kaitsmise põhimõtetes. Otepää valla

üldplaneeringus käsitletakse Otepää looduspargi pärandkultuurmaastikku eelkõige inimese poolt

mõjutatud puhke- ja loodusmaastikuna, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks

elukeskkonnaks. Otepää valla üldplaneering ei näe ette Otepää looduspargi maastike ja nendega

kaasnevate väärtuste konserveerimist. Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 ei ole

esitatud sisulist valla üldplaneeringule tuginevat motivatsiooni, mis aitaks selgelt ja arusaadavalt

mõista mõistete – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“,

„bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – sisu. Vastavasisulist põhjendust ei

ole ka kohus kohtuotsuses esitanud. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering

ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Seega on Otepää

Vallavalitsus

Vahe-Kellamäe

kinnistu

detailplaneeringu

vastuvõtmisest

keeldumisega

kehtestanud üldplaneeringuga mitte kooskõlas oleva ehituskeelu;

7) ei ole hinnatud asjaolu, et Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kaalunud LKS § 14 lg 3

rakendamise võimalust. LKS § 14 lg 3 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad

kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille

täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit;

8) on jäetud arvestamata, et Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole

apellanti ära kuulanud. Haldusorganid ei ole teinud apellandile vastavasisulist ettepanekut.

Kohus on paljasõnaliselt tuginenud vastustaja tõendamata ütlustele. Ärakuulamisõiguse

võimaldamise kohta ei ole vastustaja esitanud dokumentaalseid tõendeid. Vahe-Kellamäe

kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumine kahjustab kaebuse esitaja põhiseaduslikku

põhiõigust omandi puutumatusele ning enda omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusorgan on

kohustatud haldusmenetluse käigus andma taotlejale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks;

9) on jäetud arvestamata, et Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke on koheldud ebavõrdselt

võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Kohaliku omavalitsuse 23.10.2003 otsusega

nr 1-4-47 on samas piirkonnas kehtestatud Vahtraoru kinnistu detailplaneering ja 1996 Munamäe

puhkekeskuse detailplaneering. Nimetatud detailplaneeringutega on antud õigus rajada piirkonda

uusehitisi. Munamäe puhkekeskuse detailplaneering ja Vahtraoru kinnistu detailplaneering on

heaks kiidetud Otepää looduspargi valitseja poolt. Nii Vahe-Kellamäe kinnistu kui Vahtraoru ja

Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringuga hõlmatud kinnistud asuvad Otepää looduspargi

piiranguvööndis. Vastustajad ja kohus on jätnud Vahe-Kellamäe kinnistu omaniku ebavõrdse

kohtlemise põhjendamata;

10) ei tugine kohtu seisukoht kooskõlastuse tähtaegsuse osas PlanS §-ile 19 lg 5. Otepää

Vallavalitsuses edastas Vahe-Kellamäe detailplaneeringu Valgamaa Keskkonnateenistusele

kooskõlastamiseks 30.08.2007. Kuna kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 on pühapäev,

siis TsÜS § 136 lg 8 järgi loetakse kooskõlastamise tähtpäev saabunuks 01.10.2007. TsÜS § 136

lg 8 kohaselt kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub

riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval

7

esimesel tööpäeval. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.2007. Seega

on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud kooskõlastamise

tähtaega. PlanS § 19 lg 5 kohaselt kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu

kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei

ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid;

11) ei ole Otepää Vallavalitsuse 11.11.2007 korraldus nr 2-4-677 ja Valgamaa

Keskkonnateenistuse toiming „Kooskõlastamine“ piisavalt põhjendatud ja kaalutletud.

Vallavalitsuse korraldus ja Valgamaa Keskkonnateenistuse „Kooskõlastamine“ ei tugine

planeerimisseadusele ja Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud. Nende

andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud

põhimõtteid.

6. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on vallavalitsuse 14.11.2007 korraldus nr 2-4-690 piisavalt motiveeritud, haldusakt vastab

HMS §-idele 54 ja 55 ning 56 lg 2 ja halduskohus on õigesti järeldanud, et ei saa lugeda

põhjendatuks kaebaja väiteid, et haldusakt ei ole kaebajale selge ning on motiveerimata.

Haldusakti põhjendust on lubatud esitada ka menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis,

millele on haldusaktis viidatud. Seetõttu on haldusakti aluseks olnud kaalutlused arusaadavad ja

kontrollitavad. Viidatud Keskkonnateenistuse kiri sisaldab põhjalikku analüüsi, miks ei anta

planeeringule kooskõlastust;

2) on asjakohatu väide, et kaebajale ei ole võimaldatud ärakuulamisõiguse teostamist. Kaebaja

esindaja on käinud korduvalt Otepää Vallavalitsuses seoses detailplaneeringuga, olles ka

planeeringut koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Vastuseks halduskohtu istungil

Otepää Vallavalitsuse esindaja Urmas Jaagusoo küsimusele, kas Otepää Vallavalitsuses

planeeringu koostajana käies esindas ta ka I. Puhalaineni huve, vastas A. Manglus jaatavalt,

millest järeldub, et kaebaja esindaja oli kursis vallavalitsuse nõudmiste ja seisukohtadega, samuti

on tal olnud võimalus esitada oma vastuväiteid;

3) on ebaõige väide, et Otepää Vallavalitsus on kehtestanud detailplaneeringu vastuvõtmisest

keeldumisega üldplaneeringuga mittekooskõlas oleva ehituskeelu. Kehtiv Pühajärve valla

üldplaneering viitab säästva arengu seaduse §-is 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et omandi

käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta

loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka ehitamise

printsiibid hajaasustuses. Nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada looduskaitselisi piiranguid,

mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei

soovita kasutada ehitamiseks metsamaad. Vahe-Kellamäe kinnistu omanik peab arvestama

looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute seadmine

on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega;

4) on ebaõige väide, nagu oleks rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Iga kinnistut ning sellele

ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt. Aastaid tagasi kehtestatud planeeringud ei

anna õigust Vahe-Kellamäe kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi talle kuuluvale maale, samuti

planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest seadustest ja üldplaneeringust

tulenevate nõuetega. Otepää Vallavalitsus on keeldunud ka mitmete teiste (näiteks Jõnglase

kinnistu detailplaneering Sihva külas, Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneering Nüpli külas)

planeeringute vastuvõtmisest, tulenevalt kooskõlastuse puudumisest, ja leiab, et vastavalt LKS

§-le 14 lg 1 p 5, mille kohaselt ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta

kehtestada detailplaneeringut, on vallavalitsusel olnud õiguslik alus selliste otsuste tegemiseks;

8

5) on Valgamaa Keskkonnateenistus õigustatud tuginema oma vastuväidete põhjendamisel

Otepää Looduspargi kaitsekorralduskavale. Kaitsekorralduskava on käsitletav toimingu

teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktilise asjaoluna;

6) on oluline ka PlanS §-ist 10 lg 6 tulenev nõue, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla

detailplaneeringu koostamise tellija muuhulgas ka looduskaitse alla võetud maa-aladel. Sellise

erisuse − eraõigusliku isiku keeld olla detailplaneeringu tellijaks − on seadusandja näinud ette

kaitsmaks avalikke huve. Sellest tulenevalt ei saa olla õiguspärane eraõigusliku isiku tellitud

detailplaneeringu, mis on koostatud kaitse alla võetud maa-ala kohta, vastuvõtmine. Otepää

Vallavalitsus ei ole tellinud OÜ-lt Manglusson Vahe-Kellamäe detailplaneeringut ega sõlminud

mainitud osaühinguga sellekohast lepingut.

7. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb kaebusele vasta ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 7. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellant jätnud tähelepanuta MS §-is 19 lg 1 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis

25 toodu;

2) ei pea kaitse-eeskirjas otseselt raadamist keelama või lubama, sest võimalike vastuolude

tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on mehhanism metsaseaduse, looduskaitseseaduse ja Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja näol olemas;

3) ei olnud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002 - 2006, „Eesti looduskaitse arengukava

aastani 2035“ ja alusuuring „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää

looduspargis“

aluseks

eitava

kooskõlastuse

andmisele,

mis

nähtub

ka

Valgamaa

Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja „kooskõlastamine“ sisust. Töö „Rohelise võrgustiku ja

keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“ näol on sisuliselt tegu faktide

väljatoomisega läbi väljatöötatud metoodikate (metsamassiivide paiknemine jne), mida

apellandil ega teistel kinnisasjade omanikel muuta pole võimalik ning seeläbi ei ole nähtud

vajadust laiema üldsuse kaasamiseks nimetatud töö koostamisel. Ilmselt pole kohus pidanud

vajalikuks käsitleda eraldi aspekte, mis on selgelt kirjas dokumentides, millega kõik osapooled

on niigi tutvunud;

4) on kohus õigesti leidnud, et Valgamaa Keskkonnateenistuse põhjendused on olnud piisavad

eksperthinnangu mittearvestamiseks. OÜ Metsaeksperdi eksperthinnangus toodud järeldused on

teoreetiliselt vastuolulised, kuna on leitud, et raadamise teostamisel ei ole maastikuilme

terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on

vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud

bioloogilise mitmekesisuse mõistega. On ilmselge, et ehitise rajamine metsamaale vähendab

eelpoolnimetatud

definitsioonis

nimetatud

elusorganismide

rohkust

ehk

bioloogilist

mitmekesisust.

OÜ Metsaeksperdi toodud eksperthinnang ei arvesta töö „Rohelise võrgustiku ja

keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“ tulemusi ehk eksperthinnangu

andmisel pole arvestatud asjaoluga, et maastikuilme säilitamine (ehitiste mitterajamine) või

maastikuilme muutmine (ehitiste rajamine) mõjutab palju laiemat ala kui ehitusala alla ja

vahetusse lähedusse jäävat ala. Kuna Vahe-Kellamäe kinnistu asub kohas, kus suur metsamassiiv

(tuumala) on läbi rohevõrgustiku koridori ühenduses naaber rohevõrgustiku tuumalaga, siis

olukord, kus ehitusaladega sisuliselt lõigatakse läbi (ehitatakse täis) peaaegu pool ühinemiskoha

ristlõikest, mõjutab ka tuumalasid, mida antud rohevõrgustiku koridor ühendab. Oluline on

jälgida, et kavandatav asustus ei lõikaks läbi rohelise võrgustiku koridore;

5) on halduskohus õigustatult jätnud arvestamata OÜ Metsaeksperdi poolt koostatud

eksperthinnanguga. Looduskaitseasutuste hinnangud ei ole paljasõnalised, sest looduskaitse

asutuste seisukohad tuginevad mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku

9

omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning

uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada

üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil;

6) ei ole Otepää Vallavalitsus algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja Valgamaa

Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist ka vajalikuks, kuna pole tuvastanud selle

läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

§-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille

korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“.

Antud juhul esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse elluviimise (ehitamisega) ja piiranguvööndi

metsa kaitse-eesmärgi vahel. Keskkonnamõju hindamine ei saa muuta olematuks/kehtetuks

Otepää kaitse-eeskirja p 25 ega LKS § 14 lg 2;

7) on kohus õigesti käsitlenud Vahe-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas

väärtuslikku, metsakooslust. Mingeid eraldiseisvaid hindamisakte ei ole ja need pole ka

vajalikud, kuna antud ala väärtuslikkus on tuvastatav vaadeldes muid asjakohaseid dokumente

kogumis;

8) on kohus õigesti toiminud, jättes arvestamata asjaolu, et ehitusalad on planeeritud kinnistul

paiknevatele lagealadele (tekkinud raie teostamise tulemusena), sest vaatamata lageala

olemasolule on tegu MS §-is 3 lg 2 toodule vastava maaga ehk metsamaaga ning MS (RT I 2006,

30, 232; 2007, 12, 64) § 24 lg 3 ja MS (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95,

843; 2000, 51, 319;102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 88, 594; 2004, 9, 53;

38, 258; 2005, 70, 540) § 11 lg 1 kohaselt on metsaomanik kohustatud pärast raie teostamist

metsa uuendama ja nimetatud alad on ette nähtud metsa uuenemiseks, mitte ehitustegevuseks;

9) on kohus, olles tutvunud Otepää valla üldplaneeringuga, ilmselgelt arvestanud selles toodut ja

sealhulgas ka selle kooskõlastatust kaitstava loodusobjekti valitsejaga, kuna ei esita seisukohti,

mis viitaksid asjaoludele, mida üldplaneeringut lugedes pole võimalik sõnaselgelt lugeda või

neist aru saada. Nii looduskaitseseadusesse kui valla üldplaneeringusse on sisse kirjutatud ehitus

ja planeerimistegevust reguleeriv kord ehk kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad

tegevused eraldi üle kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut

reguleeriv/suunav strateegiline dokument ei saa olla kunagi piisavalt täpne, lahendamaks

üksikjuhtumeid. Nagu apellant märgib, on üldplaneeringus toodud, et looduspargi

piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja

loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa

Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et pidevas

muutuvuses (ülalnimetatud inimmõjutused maastikule) olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust

elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit

eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa (pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas

tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute (katastriüksuste) kaupa;

10) ei ole kohus LKS § 14 lg 3 kaalutluse vajalikkuse kohta andnud otsest hinnangut, kuna

halduskohtule

esitatud

kaebuses

pole

antud

temaatikat

käsitletud,

kuid

Valgamaa

Keskkonnateenistus on toonud oma vastuskirjas halduskohtule välja valiku detailplaneeringu

menetluses kasutatud dokumentidest, mis kajastub ka kohtuotsuses. Sellise loetelu äramärkimine

kohtuotsuses annab tunnistust sellest, et kohus nõustub sisuliselt Valgamaa Keskkonnateenistuse

seisukohaga, et võttes arvesse kõiki nimetatud dokumente ei esine tingimusi, mille seadmisel

planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide saavutamist ehk aktsepteerib

LKS § 14 lg 2 rakendamist;

11) ei ole võimalik nimetada apellandi poolt väljatooduid planeeringuid võrdseteks juhtumiteks,

sest Vahtraoru kinnistu asukohas on, lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud

katastrikaardist, juba asustus, Vahe-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets

ehk ei saa kuidagi vaadelda võrdsetena detailplaneeringu kehtestamist kohta, kus tänapäeva

seisuga on juba vähemalt 24 aastat olnud asustus ja kohta, kus vähemalt 24 aastat on olnud mets.

1996 kehtestatud Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringut ja Vahe-Kellamäe kinnistu

10

detailplaneeringut ei saa samuti võrdseks pidada, sest Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringu

kehtestamise ajal ei kehtinud praegusel hetkel kehtiv valla üldplaneering, kaitse-eeskiri,

looduskaitseseadus ja puudusid käesolevaks hetkeks kaitseala kaitsekorralduse parendamiseks

koostatud uurimistööd;

12) on halduskohus õigesti leidnud, et PlanS §-is 17 lg 5 toodut arvestades on kooskõlastus

antud ühe kuu jooksul, kuna kooskõlastuse taotlus on kätte saadud 03.09.2007 ning

keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud 03.10.2007 ning isegi kui arvestada ühekuulist

tähtaega arvates 30.08.2007, ei muuda see sisuliselt asjaolusid, sest LKS § 14 lg 1 p 5 ja Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja p 11 kohaselt ei või kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta

detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 ap 3 kohaselt

on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

7. märtsi 2008 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

9. Iseenesest õige on apellandi väide, et MS § 17 lg 2 p 2 ei keela kaitsemetsa ehitiste rajamist,

kuid halduskohus ei olegi oma otsuses ainuüksi viidatud sätte alusel asunud seisukohale, et

ehitamine metsamaale on vastuolus kaitsealal asuva kaitseeesmärkidega, vaid halduskohus on

käsitlenud metsaseaduse ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja regulatsioone kogumis.

10. Vastavalt MS §-ile 19 lg 2 p 2 metsa majandamise eesmärgiks kaitsemetsas on keskkonna

seisundi kaitsmine.

MS § 19 lg 1 p 1 järgi on kaitsemets muuhulgas mets, mis asub kaitseala piiranguvööndis.

Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Vahe-Kellamäe kinnistul paiknev mets on

kaitsemets ja asub Otepää looduspargi piiranguvööndis.

LKS § 12 lg 1 kohaselt määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga.

Vastavalt LKS §-ile 14 lg 1 p 5 kaitsealal ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti

valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis

vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib

kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit.

LKS § 25 lg 1 kohaselt koostatakse hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks

kaitsekorralduskava, milles märgitakse: 1) olulised keskkonnategurid ja nende mõju

loodusobjektile; 2) kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise

eelisjärjestus, ajakava ning maht; 3) kava elluviimise eelarve. Sama paragrahvi lg 2 alusel

kinnitab kaitsekorralduskava keskkonnaminister.

11. Iseenesest õige apellandi väide, et Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei keela otseselt metsa

raadamist, kuid siinkohal on apellant jätnud tähelepanuta MS § 32 lg 2 p 1, mille kohaselt annab

raadamiseks kirjaliku nõusoleku keskkonnaminister või tema volitatud isik planeerimisseaduse

kohaselt kehtestatud üldplaneeringu või selle puudumise korral kehtestatud detailplaneeringu

alusel.

11

Juba viidatud LKS § 14 lg 1 p 5, samuti sama paragrahvi lg-te 7 ja 8 kohaselt on vajalik

loodusobjekti valitseja nõusolek, et kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut ning anda

projekteerimistingimusi ja ehitusluba. Looduspargi valitseja nõusoleku vajadus detail- ja

üldplaneeringu kehtestamiseks ja projekteerimistingimuste andmiseks tuleneb ka Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja p-st 11. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 12 kohaselt looduspargi

valitseja lähtub nõusoleku andmisel või keeldumisel looduspargi kaitse-eesmärgist ja kaitse-

eeskirja p 25 alusel piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine.

Eeltoodu põhjal saab järeldada, et raadamiseks nõusoleku saamiseks on vajalik planeering või

projekt, mis on eelnevalt saanud kaitseala valitseja nõusoleku ja vastava taotluse läbivaatamisel

lähtub kaitseala valitseja looduspargi kaitse-eesmärkidest. Seetõttu ei ole sel asjaolul, et

looduspargi kaitse-eeskirjas ei ole otseselt raadamine keelatud, olulist tähtsust.

12. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu „Kooskõlastamine“ sisust,

on kooskõlastuse mitteandmisel lähtutud kinnisomandi kitsendustest, mis tulenevad seadusest

(LKS § 12 lg 1, 14 lg 1 p 5 , lg 2; Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3). Otsustamaks,

kas seadusest tulenevad looduskaitselised piirangud kuuluvad konkreetsel juhul kohaldamisele,

on keskkonnateenistus õigustatult kasutanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002-2006

ning Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, samuti ka alusuuringut „Rohelise võrgustiku ja

keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Kaitsekorralduskavas on täpsemalt

lahti kirjutatud põhimõtted ja vajalikud tegevused looduspargi põhieesmärkide saavutamiseks

ning keskkonnateenistus võis seda kasutada oma seisukohtade põhjendamisel. Eesti looduskaitse

arengukava aastani 2035 on kasutatud keskkonnateenistuse poolt mõiste „pärandkultuurmaastik“

defineerimisel.

Seadusjärgsete kitsenduste kohaldamise põhjendamisel võis Valgamaa Keskkonnateenistus

tugineda ka tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää

looduspargis“. Asjaolu, et viidatud tööd ei ole kehtestatud Otepää valla üldplaneeringu lisana ega

teemaplaneeringuna ning töö koostamisele ei ole kaasatud Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke, ei

vähenda uurimistöö väärtust. Tegemist on uurimistööga ning uurimistöö tegemisel ei ole vaja

kaasata kinnisasja omanikke. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole looduskaitseliste piirangute

kohaldamisel aluseks võetud nimetatud uurimistööd, vaid on lähtutud seadusest.

13. Õige on halduskohtu seisukoht, et OÜ Metsaekspert eksperthinnangus „Ehitusaladel toimuva

raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele“ toodud

järeldused on teoreetiliselt vastuolulised ning arvestamata on jäetud edasisest maakasutusest

tulenevad aspektid.

Eksperthinnangus toodud järelduste kohaselt raadamise teostamisel ei ole maastikuilme

terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on

vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud

bioloogilise mitmekesisuse mõistega. Ehitise rajamine metsamaale vähendab eelpoolnimetatud

definitsioonis nimetatud elusorganismide rohkust ehk bioloogilist mitmekesisust. Siinkohal on

põhjendamatu apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud looduskaitseasutuse

paljasõnalisele hinnangule. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu

põhjendustest, on selle tegemisel ja seisukohtade põhjendamisel tuginetud nii seadustele kui

mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku omavalitsuse (nt valla

üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad

piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste

rajamine) mõju analüüsil.

12

14. Ebaõige on apellandi väide, et Otepää Vallavalitsus oleks pidanud võtma vastu otsuse

Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilise keskkonnamõju hindamise algatamise

kohta.

Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja ka Valgamaa

Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist vajalikuks, sest pole tuvastatud selle

läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

§-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille

korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“.

Vahe-Kellamäe kinnistul paiknev mets on piiranguvööndi mets ning Otepää looduspargi

kaitse-eeskirja p 25 alusel piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine.

Kuna Valgamaa Keskkonnateenistus olemasolevate materjalide alusel jõudis järeldusele, et

piiranguvööndi metsa ehitiste püstitamine iseenesest juba on selline tegevus, mis võib kahjustada

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, siis

puudus vajadus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamiseks.

15. Iseenesest õige on apellandi väide, et ei ole olemas konkreetset hindamisakti Vahe-Kellamäe

kinnistul asuva metsa kohta, mille alusel on see tunnistatud väärtuslikuks metsakoosluseks.

Samas aga on antud ala väärtuslikkus tuvastatav muude asjakohaste dokumentidega kogumis

ning seetõttu on halduskohus õigesti käsitlenud Vahe-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui

tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Maastiku kaitse seisukohalt on väärtuslikud ka

tavalise liigilise koosseisuga metsad, sest maastikukaitse väärtustab maastikku kui tervikut.

Nimetatud metsa väärtust tõstab selle paiknemine suuremate looduslike alasid ühendava koridori

tuumaalaga liitumiskohas.

16. On halduskohus õigesti jätnud arvestamata asjaolu, et ehitusalad on planeeritud kinnistul

paiknevatele lagealadele (tekkinud raie teostamise tulemusena), sest vaatamata lageala

olemasolule on tegu MS §-is 3 lg 2 toodule metsamaaga ning MS § 11 lg 1 kohaselt on

metsaomanik kohustatud pärast raie teostamist metsa uuendama. Nimetatud alad on ette nähtud

metsa uuenemiseks, kuid ei õigusta piiranguvööndi metsa ehitiste püstitamist.

17. Ebaõige on apellandi väide, et Otepää Vallavalitsus on kehtestanud detailplaneeringu

vastuvõtmisest keeldumisega üldplaneeringuga mittekooskõlas oleva ehituskeelu. Nii

looduskaitseseadus kui valla üldplaneering sisaldab ehitus- ja planeerimistegevust reguleerivaid

sätteid, mille kohaselt kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad tegevused eraldi üle

kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut reguleeriv/suunav dokument ei

saa olla kunagi piisavalt täpne, lahendamaks üksikjuhtumeid. Valgamaa Keskkonnateenistus

kaitstava loodusobjekti valitsejana peab tagama, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks

oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehakse läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes

iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei tooda (ning polegi otstarbekas) ka

looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi iga konkreetse kinnistu lõikes.

Kehtiv valla üldplaneering viitab säästva arengu seaduse §-is 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et

omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest

kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka

ehitamise printsiibid hajaasustuses ning nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada

looduskaitselisi

piiranguid,

mis

tulenevad

looduskaitsealustest

objektidest

ja

nende

kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsamaad.

Apellandi poolt nimetatud mõisted – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“,

„pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – on

sisustatud vastavate seaduste ning Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse

konventsiooni sätetega.

18. Vastavalt LKS § 14 lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava

13

loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel

tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit.

Valgamaa Keskkonnateenistus on oma toimingu tegemisel lähtunud sellest, et võttes arvesse

kõiki asjaolusid, ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi

kaitse-eesmärkide saavutamist, s.o leidis, et kohaldada tuleb LKS § 14 lg 2. Valgamaa

Keskkonnateenistuse toimingu peale kaebuse läbivaatamisel pidigi halduskohus kontrollima

selle konkreetse toimingu seaduslikkust ja põhjendatust, mitte aga otsustama selle üle, kas

keskkonnateenistus oleks pidanud tegema hoopis teise toimingu (s. o otsustama LKS § 14 lg 3

kohaldamise üle).

19. Apellandi väite kohaselt on haldusmenetluse läbiviimisel rikutud tema ärakuulamisõigust,

sest haldusorganid ei ole talle teinud vastavasisulist ettepanekut ja ei ole esitanud

dokumentaalseid tõendeid ärakuulamise kohta.

Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud haldusmenetluse vältel planeeringu

eskiisilahenduse ja OÜ Metsaekspert ekspertarvamuse. Otepää Vallavalitsuse esindaja väitel on

kaebaja esindaja korduvalt osa võtnud nõupidamistest, mis toimusid seoses detailplaneeringuga

ning kaebuse esitaja esindaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud (tl 142-143). Samuti on kaebaja

esindaja planeeringut koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Seega oli kaebajal võimalik

kogu haldusmenetluse vältel esitada oma põhjendusi ja seisukohti, samuti vastuväiteid ning

ärakuulamisõigust ei ole rikutud.

20. Alusetu on kaebaja väide selle kohta, et Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke on koheldud

ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Siinkohal on apellant nimetanud

Vahtraoru kinnistut ja Munamäe Puhkekeskust.

Lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud katastrikaardist, on Vahtraoru kinnistu

asukohas juba asustus, Vahe-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets. Seega

ei ole tegemist võrdses positsioonis asuvate kinnistutega. Samuti ei saa võrseks pidada 1996

kehtestatud

Munamäe

puhkekeskuse

detailplaneeringut

ja

Vahe-Kellamäe

kinnistu

detailplaneeringut, sest juba ajaliselt on nimetatud detailplaneeringud koostatud väga erinevatel

perioodidel (1996 ja 2007).

21. Vastavalt PlanS §-ile 17 lg 5 kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu

kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei

ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid.

Asja

materjalide

kohaselt

saadeti

Vahe-Kellamäe

detailplaneering

Valgamaa

Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks 30.08.2007. Õige on apellandi väide, et kuna

kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 oli pühapäev, siis loeti kooskõlastamise tähtpäev

saabunuks 01.10.2007. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.2007.

Seega on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud tähtaega, kuid

see asjaolu ei ole vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise ja haldusakti tühistamise

aluseks.

PlanS §-is 17 lg 5 sätestatud tähtaeg omab distsiplineerivat iseloomu, tegemist ei ole õigust

lõpetava tähtajaga. Nimetatud sättest tuleneb planeeringu koostamist korraldava kohaliku

omavalitsuse õigus arvestada, et kui tähtaegselt kooskõlastust ei anta, siis ei olegi planeeringu

kohta ettepanekuid ega vastuväiteid, kuid samas ei keela see säte siiski ka pärast tähtaega

esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist. Samuti tuleneb LKS §-ist 14 lg 1 p 5 ja Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 11, et kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei või

detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3 kohaselt

on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine.

14

Seega kuigi Valgamaa Keskkonnateenistus on andnud kooskõlastuse hilinemisega, võis ja ka pidi

vallavalitsus sellega arvestama.

22. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse 14. novembri 2007

korraldus nr 2-4-690 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 toiming „Kooskõlastamine“

on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Nende andmisel on järgitud proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning puudub alus nende õigusvastaseks

tunnistamiseks.

23. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson