3-07-2025/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2025 Haldusasi Grid-Emerek OÜ kaebus hoone aadressil Tuukri 19b juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – Grid-Emerek OÜ Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus Menetluse alus ringkonnakohtus Grid-Emerek OÜ apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18.12.2007 otsus Asja läbivaatamise kuupäev 19.05.2008

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 18.12.2007 otsus ja teha asjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Rahuldada Grid-Emerek OÜ kaebus ja tunnistada tema õigust Tuukri 19b ehitise juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinnas, Tuukri tn 19b asuv hoone (kuur), mille juurde kaebuse esitaja soovib ostueesõigusega erastada maad, kuulus hoonete kompleksi endise aadressiga Tuukri tn 19a, mis koosnes kolmest hoonest: laohoonest (praeguse aadressiga Tuukri 19a); garaažist (praeguse aadressiga Tuukri 21) ja kuurist (praeguse aadressiga Tuukri 19b). Kõik nimetatud hooned on käesoleval ajal kaebaja või tema emaettevõtte AT Kinnisvara Investeeringute OÜ omanduses.

2. Kompleksi endine omanik oli Eesti Merelaevanduse Merekaubanduse Valitsus (Torgmortrans). Reorganiseerimise käigus anti kompleks üle riiklikule aktsiaseltsile (RAS) Emerek. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1993 määruse nr 362 alusel asutati RAS Emerek vara

3-07-2025 2(7) baasil ning Hollandi firma Grid International Holding B.V. osalusel aktsiaselts Grid-Emerek ning Majandusministeeriumi asekantsleri T.Rubeni poolt 18.02.1994 kinnitatud aktiga anti RAS Emerek varad, sealhulgas kompleks tolleaegse aadressiga Tuukri 19a, üle AS-le Grid-Emerek. Seega on Eesti riik läbi Vabariigi Valitsuse ja Majandusministeeriumi andnud eraõigusliku aktsiaseltsi Grid-Emerek (hiljem osaühingu) omandisse riikliku aktsiaseltsi Emerek varade hulgas ka kompleksi asukohaga Tuukri 19a.

3. Kompleksi kuulunud laohoone praeguse aadressiga Tuukri 19a võõrandas kaebaja vallasvarana AT Kinnisvara Investeeringute OÜ-le, kes 03.09.1997 esitas hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Taotlus on lahendatud Tallinna Linnavalitsuse 22.05.1998 korraldusega nr 3076-k.

4. 2005. aastal võõrandas kaebaja AT Kinnisvara Investeeringute OÜ-le samuti vallasvarana garaaži aadressiga Tuukri 21. Maa ostueesõigusega erastamise avaldust menetletakse uue omaniku 26.01.2005 esitatud avalduse alusel.

5. 14.09.2005 esitas kaebaja Tallinna Linnavalitsusele taotluse kuurile aadressiga Tuukri 19b kasutusloa väljastamiseks. 16.03.2006 kirjaga nr 1/3-1/3843 keeldus Tallinna Linnavalitsus kasutusloa väljastamisest. 31.03.2006 esitas Grid-Emerek OÜ halduskohtule kaebuse kohustamaks Tallinna Linnavalitsust väljastama kuurile kasutusluba. Tallinna Halduskohtu 06.03.2007 jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-06-657 tuvastati, et vaidlusaluse hoone (kuuri) näol on tegemist enne planeerimisja ehitusseaduse (PES) jõustumist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 tähenduses ning selle üleandmine kaebajale on toimunud erastamise teel omandireformi aluste seaduse (ORAS) ja sellest tulenevate õigusaktide alusel. Kaebaja on hoone omanik ning tal on ehitusseaduse (EhS) §

72 lg 3 alusel õigus taotleda kuurile kasutusluba.

6. 27.02.2006 esitas kaebaja Tallinna Linnavalitsusele avalduse kuuri juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. 03.10.2007 kirjaga nr 5-9/1937 teatas Tallinna Maa-amet kaebajale, et Tuukri 19b asuva ehitise teenindamiseks vajalikku maad ei ole võimalik ostueesõigusega erastada, kuna maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole tähtaegselt, so enne 1. jaanuari 1998, esitatud. Seetõttu on nimetatud maad võimalik reformida hoonestusõiguse seadmise kaudu vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) §-le 351 .

7. Grid-Emerek OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles tuvastada Tuukri 19b asuva maaüksuse ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja kuuri õiguslikul alusel püstitatud ehitisena tunnistas avalik võim alles 06.03.2007, mil jõustus Tallinna Halduskohtu otsus. Seepärast, kuigi kaebaja omandas kuuri eraõiguse mõttes 1994. aastal, ei olnud tal AÕSRS § 13 lg 3 regulatsiooni tõttu võimalik kuuri juurde maad ostueesõigusega erastada enne kuurile kasutusloa väljastamist või kuuri muul moel avaliku võimu poolt tunnustamist. Kuuri omandamine avalik-õiguslikus mõttes toimus alles 2007. aastal.

2) olukorras, kus isikul ei ole veel õigust ostueesõigusega erastada ehitise juurde kuuluvat maad, ei ole tal ka kohustust esitada avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Isiku õigusi saab piirata üksnes seaduse alusel. Isiku õiguste piiramine võib seisneda ka temale kohustuse seadmises. Kui seadusandja soovib kohustada isikut esitama avaldust tema tulevikus saabuva subjektiivse õiguse kohta, siis peab see kohustus olema seaduses sõnaselgelt väljendatud. Sellist kohustust aga maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 ei sisalda. Seega ei pidanud kaebaja esitama Tuukri 19b hoone juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamise avaldust 1. jaanuariks 1998.

3-07-2025 3(7) 3) kui asuda seisukohale, et hoone omandamine toimus siiski 1994. aastal, siis tuleks rakendada õiguse analoogiat, mis seisneb MaaRS § 40 lg 1 teises lauses nimetatud ehitise omandamise ja hoonele õiguslikul alusel püstitatud ehitise staatuse omistamise õiguslike tagajärgede võrdsustamises. Ka sellisel juhul on kaebaja avaldus esitatud tähtaegselt.

4) kaebaja hoone juurde kuuluva maa erastamise õiguse tunnustamine oleks õiglane lahendus. Kui vastustaja poleks eksitanud kaebajat võimaliku tee-ehitusega, millele kaebaja kuur ette pidi jääma, oleks maa ostueesõigusega erastamine toimunud juba 1997. aastal koos laohoone juurde maa erastamisega.

5) alternatiivselt väidab kaebaja, et esitas Tallinna Linnavalitsusele kirjaliku avalduse hoone juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamiseks 26.10.1999, so enne MaaRS § 40 lg 1 esimeses lauses sätestatud tähtaega, milleks on 2003. aasta 31. detsember.

8. Tallinna Linnavalitsus kaebusega ei nõustunud ja esitas järgmised põhjendused: 1) Tuukri 19b kuuri juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole avaldust enne 1. jaanuari 1998 esitatud ja hilisemaid avaldusi ei ole võimalik lugeda tähtaegselt esitatud avaldusteks.

2) AS-le Grid-Emerek (kaebaja õiguseellane) anti 1994. aastal üle Tuukri tn 19a hoonete kompleks, mille koosseisu kuulus ka puidust kuur praeguse aadressiga Tuukri 19b. Seega toimus vallasvara omandamine 1994. aastal ning avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada hiljemalt 1. jaanuariks 1998. Kohalikul omavalitsusel ei ole diskretsiooniõigust seaduses sätestatud tähtaegade ennistamiseks.

3) maa ostueesõigusega erastamise korrast ei selgu, kuidas peab kohalik omavalitsus käituma, kui maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamiseks ei ole alust. MaaRS § 23 räägib küll otsuse tegemisest esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta, kuid rakendusakt antud küsimust ei reguleeri. Kaebaja poolt 27.02.2006 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse suhtes ei ole Tallinna Linnavalitsus vastu võtnud haldusakti korralduse näol, kuna MaaRS ega ka maa ostueesõigusega erastamise kord ei näe ette kohaliku omavalitsuse kohustust teha negatiivne otsus maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise kohta. Vastavalt hea halduse põhimõttele on kaebajat teavitatud linnavalitsuse seisukohast avalduse lahendamise kohta (Tallinna Maa-ameti 03.10.2007 kiri nr 5-9/1937). Haldusorgan ei ole tahtlikult viivitanud kaebaja erastamisavalduse läbivaatamisega. Avalduste suure hulga tõttu ei ole kõigil juhtudel võimalik nende lahendamine 3-kuulise tähtaja jooksul.

9. Tallinna Halduskohtu 18.12.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt:

1) Tulenevalt MaaRS § 21 lg 4 ja § 22 lg 1 on Eesti äriühingust ehitise omanikul selle juurde maa ostueesõigusega erastamise õigus. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamine võimalik üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. Samuti saavad sama erastamise korra p 7 kohaselt ostueesõigusega maad erastada MaaRS § 22 lõikes 1, AÕSRS § 18 lõikes 1 ning Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikes 8 nimetatud isikud, arvestades MaaRS §-s 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud MaaRS § 40 lõikes 1, Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõigetes 2, 21, 22 ja 23 või teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud tähtajaks.

3-07-2025 4(7) 2) Majandusministeeriumi asekantsleri T. Rubeni poolt 18. veebruaril 1994 kinnitatud varade üleandmise akti (tl 6) alusel on kaebaja omandanud hoonete kompleksi, mille koosseisu kuulus ka vaidlusalune kuur. Seega omandas kaebaja hoone, mille juurde ta soovib maad erastada, 1994. aastal ning erastamisavaldus oleks tulnud vastavalt MaaRS § 40 lg 1 esimesele lausele ja maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikele 2 esitada 1. jaanuariks 1998. Nimetatud tähtajaks kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitanud. Kaebaja 26.10.1999 kirja Tallinna Linnavalitsusele ei ole võimalik lugeda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 tähenduses, kuna see ei vasta korra p-des 10 ja 11 sätestatud nõuetele (tl 7).

3) kaebaja põhjendab erastamisavalduse õigeaegselt esitamata jätmist erinevalt – ühelt poolt asjaoluga, et vastustaja väitel pidi hoone jääma ette kavandatava Põhjaväila ja Petrooleumi tänava ristmiku ehitusele, mistõttu moodustati Tuukri 19a kinnistu 1998. a selliselt, et garaaž ja kõnealune hoone (kuur) jäid väljapoole 22.05.1998 korralduse nr 3076-k alusel moodustatud kinnistu piire. Asjaolu, et hoone tee-ehitusele ette ei jää, selgus alles 2002. aastal. Teisalt leiab kaebaja, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine enne 1998. a. 1. jaanuari polnudki võimalik, kuna „avaliku õiguse mõttes“ omandas kaebaja hoone alles 06.03.2007, kui jõustunud Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-06-657 tuvastati, et tegemist on õiguslikul alusel püstitatud ehitisega. Viimasest väitest lähtuvalt peab kaebaja enda suhtes kohalduvaks MaaRS § 40 lg 1 teist lauset, mille kohaselt avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamiseks avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006. aasta 1. märtsini , avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006. aasta 1. juunini.

4) kaebaja väide, et erastamisavaldust ei esitatud seaduses sätestatud tähtajaks seoses sellega, et hoone pidi ette jääma kavandatava Põhjaväila ja Petrooleumi tänava ristmiku ehitusele, on paljasõnaline. Alles Tallinna Linnavaraameti 11.04.2000 kirjast nr 2-10/387 kaebajale nähtub, et tegemist võib olla Põhjaväila II järgu ehituse alla jäävate hoonetega (garaaž ja kuur). Isegi juhul, kui kaebaja oli varasemalt teadlik Tallinna linna võimalikest ehitusvajadustest tulevikus, ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja pahatahtlik või eksitav tegevus oleks mingil viisil takistanud kaebajal maa ostueesõigusega erastamise avalduse õigeaegset esitamist. Kui avalduse menetlemise käigus oleks selgunud, et hoone jääb ette kehtestatud detailplaneeringu alusel ettenähtud tee-ehitusele ja maa ostueesõigusega erastamine hoone juurde ei ole võimalik, oleks kohalik omavalitsus pidanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta vastu võtma vastava otsuse.

5) põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, mis puudutas maa erastamise võimatust enne Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumist. Kõnealune hoone on püstitatud 1960-ndatel aastatel ning seda oli kuni kaebajale üleandmiseni 18.02.1994 kasutatud avaliku võimu (Majandusministeeriumi) teadmisel vastavalt kavandatud sihtotstarbele. Hoone kasutamine aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel ja selle erastamine omandireformi käigus tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud selle olemasolu. Sellise tunnustamisega on avalik võim välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses, vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni puudumisele (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-04). Kaebajal polnud hoonet omandades mingit põhjust kahtlustada, et talle hoone kasutamiseks luba ei anta.

6) maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitavate andmete ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu on toodud maa ostueesõigusega erastamise korra p-des 10 ja 11. Maa ostueesõigusega erastamise avaldusele pidid olema lisatud ehitise omandiõigust tõendavad

3-07-2025 5(7) dokumendid, avaldaja valduses olevad senist maakasutust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja muud korras nimetatud dokumendid. Samas oli võimalik lisada alguses puudu olevaid dokumente ka hiljem. Seega ei oleks hoone ehitusloa ja senise maakasutuse aluseks olevate dokumentide puudumine 1998. aastal saanud olla takistuseks maa ostueesõigusega erastamise avalduse õigeaegsele esitamisele.

7) MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ja kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud ehk selgitab välja erastamiseks vajalikud asjaolud. Erastamise korra p 23 alapunkt 4 sätestab, et erastamise korraldaja kontrollib maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning võtab MaaRS-s sätestatu, kohaliku omavalitsuse poolt antud seisukoha ja riigi maakatastri andmete alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse. Käesoleval juhul on Tallinna Linnavalitsus maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute käigus õigesti kindlaks teinud, et kaebajale kuuluva hoone aadressiga Tuukri 19b juurde ei ole võimalik maad ostueesõigusega erastada, kuna maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole enne 1. jaanuari 1998 esitatud ning hilisemaid avaldusi ei saa lugeda tähtaegselt esitatuks. Tulenevalt Tallinna Maa-ameti 03.10.2007 kirjast nr 5-9/1937 on kaebajal võimalik nimetatud maa reformida hoonestusõiguse seadmise kaudu (tl 10).

ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Grid-Emerek OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised: 1) kohus on kaebaja väiteid eirates ja ebaõigesti aluseks võtnud hoone omandamise 1994. aastal. Kaebaja omandas hoone lõplikult 2007. aastal. AÕSRS § 14 lg 1 teise lause kohaselt võib maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ning omandireformi käigus üleantavat ehitist käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Eelnevast järeldub üheselt, et omandireformi käigus üleantud maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitise omandamine lõpeb alles pärast sellele ehitisele kasutusloa väljastamist hoone käsutusõiguse saamisega.

2) kohus on õigesti leidnud, et kaebajal oli võimalus esitada hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus enne 1. jaanuari 1998. Eeltoodu ei tähenda aga, et kaebajal oli avalduse esitamise õigus või kohustus. Kaebaja poolt 27.02.2006 esitatud avaldus on tähtaegne arvestades MaaRS § 40 lg 1 ja MaaRS ja maareformiga seotud õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõike 21 (kui ehitis omandatakse pärast 1998. a 1. jaanuari vallasasjana, tuleb ehitise omandanud isikul maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates).

3) kohus ei ole põhjendanud, miks on kaebaja ilmajätmine maa ostueesõigusega erastamise õigusest käesoleval juhul õiglane lahendus. Kohus oleks pidanud lähtuma maareformi eesmärgist kujundada riiklikul omandivormil rajanevad suhted ümber põhiliselt maa eraomandil põhinevateks suheteks.

4) kohus on eksinud, leides, et kaebaja võis kogu aeg eeldada, et talle kuuri kasutusluba väljastatakse. Kaebajale ei antud hoone omandamisel üle dokumente, millest oleks nähtunud kaebaja seos selle hoonega. Hoone asub sadamapiirkonnas endistele üleliidulistele ettevõtetele kuuluvate hoonete seas. Kaebaja veendus alles peale hoone pikaajalist valdamist ja kasutamist, et kellelgi teisel hoonele õigust ei ole. Samuti kinnitati alles 8. novembri 2004. aasta Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsuses nr 3-3-1-43-04, et kasutusluba võib asendada avaliku võimu tegevus hoone tunnustamiseks.

3-07-2025 6(7)

5) kaebaja ei pidanud vajalikuks esitada tõendeid tõendamaks oma väidet, et avaldus jäi esitamata kohaliku omavalitsuse eksitava informatsiooni tõttu maa erastamise võimatusest teeehitusega seoses. Kohus oleks pidanud tulenevalt uurimisprintsiibist pidanud tegema ettepaneku tõendite esitamiseks või koguma neid omal algatusel.

11. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.

Käesolevas asjas kohaldamisele kuuluv MaaRS § 40 lg 1 sätestab: „Avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003. aasta 31. detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006. aasta

1. märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006. aasta 1. juunini. Ehitise, mille juurde maa erastamiseks ei ole 2006. aasta 2. juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule maale seatakse maavanema otsuse alusel ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel hoonestusõigus. Avaldusi maa erastamiseks käesoleva seaduse § 22 lõike 12 alusel võetakse vastu 2006. aasta 1. juunini.“

Pooled vaidlevad selle üle, kas kohaldamisele kuulub viidatud normi 1. või 2. lõige. Vastustaja ja kohus on lähtunud 1. lõikest ja leiavad, et kaebaja on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise tähtaja ületanud, kuna maareformi seaduse ja maareformiga seotud õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 sätestas avalduste esitamiseks varasema tähtaja. Kaebaja leiab, et omandas hooned lõplikult alles 2007. aastal ning seetõttu on tuleb kohaldada MaaRS § 40 lg 1 2. lauset ja avaldus on tähtaegne.

13. Ringkonnakohus lähtub MaaRS § 40 lg 1 2. lause tõlgendamisel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. detsembri 2007 kohtuotsuse nr 3-4-1-17-07 punktis

21 märgitust. Riigikohus märkis järgmist: „Maareformi seaduse § 40 lg 1 lisati seadusesse

15. märtsil 2003 jõustunud muudatustega. Maareformi seaduse § 40 lg 1 esimese lause sõnastus on jäänud muutumatuks, kuid teist lauset muudeti 27. novembril 2005 jõustunud redaktsioonis. Kuni mainitud muudatuseni 2005. a sätestas MaaRS § 40 lg 1, et avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde võetakse vastu ka pärast nimetatud kuupäeva (s.o 31. detsembrit 2003), kuid mitte hiljem kui kolm kuud pärast ehitise omandamist vallasasjana. 27. novembril 2005 jõustunud muudatustega toodi seadusesse säte praegu kehtivas sõnastuses. Sellega asendati ehitise omandamise päevast arvates maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks kolmekuulise tähtaja andnud MaaRS § 40 lg 1 teine lause ehitiste juurde maa erastamiseks avalduste esitamise võimalusega kuni 1. märtsini 2006 ning ehitiste teenindamiseks maa erastamise avalduste esitamise võimalusega kuni 1. juunini 2006.“

14. Kaebaja on omandanud hoone 18. veebruaril 1994 koostatud üleandmise akti alusel vallasasjana ning hoone endine omanik – riik – maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei olnud esitanud. Kaebaja esitas avalduse maa erastamiseks 27.02.2006. Need asjaolud on sarnased Riigikohtu 3. detsembri 2007 lahendis käsitletud kaasuse asjaoludega – selles kohtuasjas kaebuse esitanud isik omandas hoone vallasasjana 1996. aastal Tartu linnalt, kes võõrandajana ei olnud maa erastamise avaldust esitanud. Riigikohus tõdes, et sellisel juhul tuleb kohaldada MaaRS § 40 lg 1 teist lauset (vt otsuse punkt 20).

3-07-2025 7(7)

15. Lähtudes eeltoodust on kaebaja esitanud avalduse MaaRS § 40 lg 1 2. lauses näidatud tähtajaks ning tema avalduse menetlemisest keeldumine avalduse esitamise tähtaja rikkumise põhjendusel on õigusvastane. Linnavalitsus peab jätkama maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingutega.

Kohtunikud

Lilianne Aasma

Lauri Madise Viive Ligi