3-07-729/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-729 Haldusasi E.Ti kaebus Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi ning prokuratuuri õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E.Ti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – E.T Vastustaja – Majandusja Kommunikatsiooniministeerium Vastustaja – Prokuratuur

RESOLUTSIOON

Jätta E.Ti apellatsioonkaebus ja menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.T töötas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) direktori ametikohal 07.04.1997 - 01.12.2003. Tema tööleping lõpetati töölepinguseaduse (TLS) § 76 alusel poolte kokkuleppel vastavalt 28.11.2003 E. T poolt esitatud töölepingu lõpetamise avaldusele.

Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.12.2003 Kaitsepolitseiametile esitatud avalduses paluti hinnata E. T poolt 08.10.2003 AS-ga Number mootorsõidukite registreerimismärkide hankimiseks sõlmitud lepingut korruptsioonivastase seaduse seisukohast. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium oli arvamusel, et avaliku riigihanke väljakuulutamata jätmisega võis E. T põhjustada riigile miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju. Kaitsepolitseiameti 23.12.2003 kirjaga nr 3549 edastati kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis nr 03913000123.

3-07-729

2(7)

ARK esitas 07.06.2004 Riigiprokuratuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks seoses eelmärgitud riigihankega (viitenumber 010323VT). Põhja Ringkonnaprokuratuur (Põhja RP) saatis 18.09.2004 Põhja Politseiprefektuurile teate kriminaalmenetluse alustamise kohta nr 03913000123 eeluurimise korraldamiseks.

E. T anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 300 järgi (riigihangete teostamise nõuete rikkumine). Tallinna Linnakohtu 31.10.2005 otsusega tunnistati E. T KarS § 300 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-de 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2006 otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldas 08.01.2007 otsusega nr 3-1-1-61-06 kaebaja esindaja kassatsioonkaebuse, tühistas linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning mõistis kaebaja KarS § 300 järgi õigeks.

2. Halduskohtule 11.04.2007 esitatud kaebuses palus E. T Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi ja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu välja mõista ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise ja süüdimõistmisega ning laimava ja kaebuse esitaja au ja väärikust alandava informatsiooni levitamisega meedias tekitatud kahju

1 558 215,20 kr, sellest Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt saamata jäänud töötasu hüvitamiseks 1 168 215,20 kr ja moraalse kahju hüvitamiseks 160 000 kr ning Justiitsministeeriumilt moraalse kahju hüvitamiseks 230 000 kr.

Tallinna Halduskohus luges vastustajateks Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi ja prokuratuuri, kes vaidlesid kaebusele vastu.

3. Tallinna Halduskohtu 31.08.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Kohtuotsuse motiivid olid järgmised:

a) kohus pakkus 21.08.2007 istungil võimaluse teha asjas vaheotsus kaevatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise osas. Hiljem määras kohus ekslikult teha asjas osaotsus. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb eelnevalt teha kindlaks kaevatavate toimingute õigusvastasus, kuna kasvõi ühegi koosseisulise elemendi puudumisel kahju hüvitamist ei järgne. E. T ei esitanud eraldi toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu osaotsuse tegemine ei oleks põhjendatud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 450 lg 1). Vaatamata eksimusele otsuse liigi määramisel mõistsid nii kohus kui ka menetlusosalised tehtava otsuse eesmärki ühtemoodi: kui kohus teeb kindlaks, et Majandusja Kommunikatsiooniministeerium ja/või prokuratuur ei saanud oma toimingutega E. Tle kahju põhjustada, siis jääb ära vajadus hakata hindama kahju suurust ja tõendatust. Seega võib vaheotsus muutuda lõppotsuseks;

b) tähelepanuta tuleb jätta E. T väited Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtkonna poolt väidetava surveavaldamise kohta töölt lahkumiseks ja töölepingu lõpetamiseks, kuna selles osas võeti seisukoht 28.06.2007 määruses, millega loeti kaebus tähtaegselt esitatuks ja halduskohtu pädevusse kuuluvaks;

c) samuti ei saa kohus võtta seisukohta prokuratuuri toimingute suhtes, mis seonduvad kohtueelse uurimise, kaebaja kohtu alla andmise ja tema kriminaalasja arutamisega kohtus ega anda hinnangut kaebaja sellekohaste väidete põhjendatusele (kriminaalasja alustamine ARK avalduse põhjal, kohtueelse uurimise pealiskaudsus, kriminaalmenetluse lõpetamata jätmine, prokuröri poolt kohtuistungite käigus süüdistuse täiendamine, kaebaja süüdimõistmise taotlemine, hilisem apellatsioonkaebuse esitamine jms), kuna need küsimused ei kuulu halduskohtu pädevusse. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse vaidlustamine toimub kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Puuduvad andmed, et E. T oleks prokuratuuri mingeid toiminguid nimetatud korras vaidlustanud ja oma kaebeõigust kasutanud. Lisaks eelmärgitule leiab kohus, nagu prokuratuurgi, et kaebaja väide, et ta anti

3-07-729

3(7) ebaseaduslikult kohtu alla, on sisuliselt kuriteo teade karistusseadustiku (KarS) § 310 sätestatud kuriteo kohta (ebaseaduslik süüdistuse esitamine). Samas ei ole E. T esitanud ka vastavat teadet kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg-s 1 sätestatud korras. Etteheited meediaväljaannete suhtes ei puutu käesolevasse kaebusesse ja nende läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses. Vastava hagi kahju hüvitamiseks võib esitada maakohtule;

d) kui ARK toimingute eest ettenähtud riigilõivude ebapiisava laekumise kohta avaldas Majandusja Kommunikatsiooniministeerium meedias väidetavalt valeandmeid ja laimu, sai kaebuse esitaja teada sellest kohe pärast andmete avaldamist, mitte pärast Riigikohtu 08.01.2007 otsust asjas nr 3-1-1-61-06, mis puudutas hankemenetlust. Seega oleks kaebuse esitaja saanud kohe taotleda valeandmete ümberlükkamist;

e) ajaleheartiklitest nähtuvalt on eri väljaanded eri aegadel korranud, et ARK väljastab aastas umbes 58 000 numbrimärki ja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi arvutuste järgi maksid riik ning autonumbrite ostjad umbes 10 miljonit krooni vajalikust enam. Asjaolu, et paljudes artiklites kasutati samu lauseid peaaegu sõna-sõnalt, tähendab, et ajakirjanikud on kasutanud kord neile teatavaks saanud fakte. Tõepoolest oli registreerimismärgi dublikaadi valmistamise maksumus AS-ga Number sõlmitud lepingus 265 kr, hiljem AS-ga Teede REV-2 sõlmitud hankelepingu kohaselt aga 62 kr. Seega ei ole viide Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi arvutustele valeandmete esitamine ega kaebuse esitaja laimamine. Kahes artiklis teatab ARK direktor, et kavatseb esitada Kaitsepolitseiametile avalduse kontrollimaks, kas üle kümne aasta kestnud autonumbrite valmistamine AS-le Number suunatud tellimusena sisaldab kuriteo tunnuseid. Ka neis artiklites ei laimata kaebuse esitajat ega mainita E. T nime. 07.06.2004 esitaski ARK Riigiprokuratuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks. Midagi lubamatut ei ole ka Eesti Päevalehe artiklites, milles viidatakse Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri M. Priske ja ministri M. Atoneni sõnadele, kus nad kommenteerivad kaebaja poolt lepingu sõlmimist ilma avaliku konkursita. Minister peab olukorda kahetsusväärseks, kantsler peab lubamatuks seda, et E. T ei ole vastanud ühelegi ministeeriumi sisulisele küsimusele. Viidatakse, et esmaste arvutuste kohaselt on toonud 1993. aastal sõlmitud leping riigile kahju 50-60 milj krooni, ja selgitatakse, millel see arvestus põhineb. Samas ilmneb selgelt, et tegemist ei ole lõpliku tõega: kantsleri sõnul tuleb alles välja uurida, kui palju riik nende aastatega on kahju kannatanud. Artiklitest ei nähtu, et Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtkond või ametnikud oleksid kommenteerinud E. Tle prokuratuuri poolt esitatud süüdistust või langetanud tema suhtes süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Seega ei ole Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi toimingud hankemenetlusega seonduva kohta avalikkusele teabe jagamisel olnud õigusvastased ega saanud põhjustada kaebuse esitajale ei varalist ega moraalset kahju. Põhjusliku seose puudumine on ilmne. Neil asjaoludel muutub Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi suhtes käesolev vaheotsus lõppotsuseks;

f) ringkonnaprokurör N. Miilvee ega prokuratuur ei ole andnud meediale mingeid kommentaare. Artiklites on viidatud üksnes kohtueelsel uurimisel tuvastatule – süüdistusaktile ja prokuröri taotlusele. Tõenäoliselt saadi teavet kohtuistungil toimunu kohta kohtust, mitte prokuratuurilt. Artiklitest ei nähtu, et prokuratuur oleks kommenteerinud E. T suhtes langetatud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Samuti ei väitnud prokuratuur, et kuriteo koosseis on täidetud ja E. T süü vastava kuriteo toimepanemises tõendatud. Süüdistusakt koostati 20.04.2005 ja saadeti kohtusse 21.04.2005. Seega võis ajakirjandus saada informatsiooni süüdistusakti sisu kohta kohtust. Prokuratuuri poolt info avaldamine süüdistusakti koostamisest ja kohtusse saatmisest ilma omapoolseid kommentaare lisamata on õiguspärane tegevus (KrMS §

214 lg 1, avaliku teabe seaduse (AvTS) § 30 lg 4 ja § 38 lg 1). Avalikkuse huvi asja vastu oli suur, mistõttu meedia ise hoidis teemat tähelepanu all. Seega on vaidlustatud prokuratuuri toimingud õiguspärased ega saanud kaebuse esitajale põhjustada kahju. Käesolev vaheotsus muutub seetõttu lõppotsuseks.

3-07-729

4(7)

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. E. T apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandi põhjendused on järgmised:

a) Kaitsepolitseiamet saatis 23.12.2003 Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, milles leidis, et E. T ei ole rikkunud korruptsioonivastast seadust, ei ole tekitanud riigile kahju ja tema tegevuses puudub kuriteo koosseis. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium ei vaidlustanud Kaitsepolitseiameti otsust. Sellega on tõendatud, et kõik edaspidised avaldused E. T kriminaalvastutusele võtmiseks, temale süüdistuse esitamine ja kohtu alla andmine oli tahtlik ebaseaduslik tegevus. Kriminaalasja toimikusse Kaitsepolitseiameti teatist ei võetud, järelikult varjati seda kohtu eest;

b) halduskohus ületas kaebuses esitatud nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei esitatud. Kaebuse esitaja taotles vastustajate ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega tekitati moraalne kahju. Oleks tulnud välja selgitada, kas tekitatud kahju ja ebaseadusliku vastutusele võtmise vahel on kausaalne seos. Kaebaja ei taotlenud kaebuses riigilõivude ega numbrimärkide hinna käsitlemist;

c) kohus tegi istungil ettepaneku osaotsuse, mitte vaheotsuse tegemiseks ning vaheotsuse võib teha vaid poole taotlusel (TsMS § 449 lg 1). Kohus ei esitanud kaebuse esitajale protokolli tema ütlustega tutvumiseks ega nende allkirjastamiseks;

d) kohus keeldus haldusasja juurde võtmast kriminaaltoimikut E. T süüdistuses, nõustudes ainult teatud dokumentide võtmisega. Kohtu väide, et kaebuse esitaja ei kaevanud tema ebaseaduslikult kriminaalvastutusele võtmise peale, on alusetu;

e) Riigikohtu 21.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 leitakse, et ebaõigete andmete avaldaja vastutab nende avaldamise eest meedias. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri poolt tehtud avaldusest nähtub, et E. T põhjustas riigile miljonitesse ulatuva kahju, 50 – 60 miljonit krooni. Seda ebaõiget väidet on hiljem korranud kogu meedia. Ebaõige informatsiooni levitamine oli E. T suhtes laimav ja võttis temalt võimaluse leida tööd, millega põhjustati kahju – saamata jäänud töötasu;

f) artiklid E. T kohta avaldati enne toimiku kohtusse jõudmist. Eesti Päevaleht ja SL Õhtuleht kirjutasid 23.04.2005: „Põhja ringkonnaprokurör Natalia Miilvee kirjutas süüdistusaktis, et T rikkus riigihangete seaduse sätet, mis kohustab ostjat kohtlema kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt.“ Sama seisukoht on ära toodud Postimees Online’s 23.04.2005 ja Eesti Päevalehes 01.11.2005 ning teabeallikana on märgitud prokurör N. Miilvee. Seega oli prokuröri arvates kuriteo koosseis täidetud ja E. T süü kuriteo toimepanemises tõendatud. Kui prokurör leiab, et kuriteo koosseis ei ole täidetud ja süü on tõendamata, siis annab prokurör isiku kohtu alla teadvalt alusetult, mis on kuritegu;

g) kõikides teadetes E. T kriminaalvastutusele võtmise ja tema süüdimõistmise kohta KarS § 300 järgi oli informatsioon edastatud kui lõplik tõde – ei märgitud, et on tegemist kahtlustega ja vastav otsus on edasi kaevatud ning jõustunud otsus puudub. Sellega rikuti E. T põhiseaduslikke õigusi (PS § 17 ja § 22 lg 1), sest teda käsitleti kuriteos süüdiolevana.

5. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi ning prokuratuuri vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse:

a) E. T esitas kahju hüvitamise kaebuse, taotledes õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus asus õigesti hindama esmalt vastustajate toimingute õigusvastasust, sest toimingu õigusvastasuse tuvastamine on üks vastutuse koosseisulisi elemente, mille puudumine välistab kahju hüvitamise kohustuse. Eraldi

3-07-729

5(7) tuvastamisnõude esitamata jätmine ei võta kohtult kohustust kontrollida kahju hüvitamise eelduseks olevate asjaolude esinemist. Kohus ei hinnanud mitte Riigikohtu 08.01.2007 otsust, millega apellant õigeks mõisteti, vaid tuvastas, kas vastustajate tegevus on õiguspärane või mitte. Riigilõivu ja numbrimärkide hinna probleemi käsitledes analüüsis ja hindas kohus esitatud tõendeid.

b) Kohus ei oleks saanud osaotsust teha, sest TsMS § 450 lg 1 järgi eeldab osaotsuse tegemine mitme nõude esitamist, kuid kaebuses oli esitatud vaid kahju hüvitamise nõue. Seadus ei kohusta menetlusosalistele protokolli esitama, vaid TsMS § 53 lg 2 alusel on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul alates selle allkirjastamisest. Apellant ei vaielnud istungil vastu kriminaaltoimiku mittevõtmisele haldusasja materjalide juurde. Kuna kaebus esitati kahju hüvitamise nõudes, ei ole oluline võtta asja juurde kõiki kriminaalmenetluse materjale, sest halduskohus ei hinda kriminaalasjas tehtud lahendite seaduspärasust, vaid käesolevas haldusasjas pidi kohus välja selgitama, kas vastustajate tegevus oli õiguspärane või mitte.

c) Majandusja Kommunikatsiooniministeerium ei ole üheski meediakanalis seostanud apellanti riigile kahju tekitamisega. Avaldatud artiklitest ei saa järeldada, nagu oleks apellant süüdi mõistetud, vaid meedia kajastas apellandi suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust. Süüdistusaktile annab hinnangu kohus, mis tähendab, et süüdistusaktis avaldatut ei saa võrdsustada süüdimõistmisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellant heidab halduskohtule ette, et kohus tegi asjas vaheotsuse, kuigi seda saab teha üksnes menetlusosalise taotlusel ning oli lubanud teha osaotsuse. Ringkonnakohtu arvates ei saa üksnes need väidetavad eksimused tuua kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja nõude lahendamiseks oli vajalik väidetava kahju tekitanud toimingu õigusvastasuse väljaselgitamine RVastS § 7 lg 1 kohaselt. Kuna kohus vastustajate tegevuses õigusvastasust ei tuvastanud, polnud tal ka vajalik kahju tekkimise ja selle suurusega seotud väiteid hinnata. Osaotsuse tegemise tingimused ei olnud täidetud ning kohtul ei olnud võimalik seda teha sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest.

7. Apellant heidab halduskohtule ette ka istungi protokolli esitamata jätmist ja tema poolt sellele allakirjutamise mittevõimaldamist. Ringkonnakohtu arvates ei ole viimasena nimetatud etteheide põhjendatud. Apellant ei andnud kohtus seletusi vande all ning tema poolt protokollile alla kirjutamist ei ole kohtumenetluse seadustega ette nähtud. Protokolli ei tulnud apellandile samuti esitada. Asjaolu, et kohus ei teatanud kohtuistungil protokolli allakirjutamise aega, mille järel on võimalik sellele paranduste esitamine, ei saa aga kaasa tuua halduskohtu otsuse tühistamist, vaid võib olla aluseks protokolli tehtavate paranduste esitamise tähtaja ennistamisele. Apellant ei ole ka näidanud, milles seisnesid protokollis sisalduvad vead ning kuidas need mõjutasid kohtuotsuse sisu.

8. Apellandi väide, et kohus oleks pidanud toimiku juurde võtma kriminaalmenetluse toimiku, ei ole ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendatud. Apellant ei osuta, millised asjaolud jättis kohus seetõttu tähele panemata. Küsimus, kas apellant vaidlustas kriminaalmenetluse käigus mõne menetlustoimingu õiguspärasust, ei eelda kogu kriminaalmenetluse toimiku asja materjalide juurde võtmist. Apellant pole ka näidanud, et ta oleks mõne menetlustoimingu vaidlustanud ning see oleks tunnistatud õigusvastaseks.

9. Apellant heidab halduskohtule ette ka seda, et kohus asus hindama läbiviidud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Kohus pidigi õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuvastama, kas toiming, millega kahju väidetavalt tekitati, oli õigusvastane.

3-07-729

6(7)

10. Kriminaalmenetluse ebaseaduslikkust ei too kaasa asjaolu, et Kaitsepolitseiamet keeldus varem kriminaalmenetluse alustamisest. Vastustajad märgivad õigesti, et süüdistus esitati apellandi suhtes teise kvalifikatsiooniga teise seaduse nõuete rikkumise eest võrreldes Kaitsepolitseiametile Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt esitatud taotlusega ning kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine ei keela hiljem ilmnenud asjaolude alusel kriminaalmenetluse alustamist ja isiku süüdimõistmist. KrMS §

199 lg 1 p 5 keelab kriminaalmenetluse alustamise juhul, kui samas asjas on olemas jõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, seda käesoleval juhul aga ei olnud. Halduskohtul polnud seetõttu ka vajadust võtta toimiku juurde Kaitsepolitseiameti varasemat kirja.

11. Apellant leiab, et kriminaalmenetlus ja tema süüdimõistmine esimese ja teise astme kohtute poolt olid ebaseaduslikud ka seetõttu, et Riigikohtu otsusega mõisteti ta õigeks. KrMS § 6 kohaselt kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui KrMS §-de 202, 203 või 205 kohaselt puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Selliseid aluseid apellandi suhtes läbiviidud kriminaalmenetluses pole tuvastatud. Üksnes asjaolu, et isik mõisteti kohtu poolt õigeks, ei anna alust pidada kriminaalmenetluse läbiviimist, kui seejuures ei rikutud kriminaalmenetluse läbiviimist käsitlevaid norme, õigusvastaseks. Kuriteo asjaolude esinemise tõenäosust kinnitab juba seegi, et esimese astme kohus mõistis apellandi süüdi ja ringkonnakohus jättis kohtuotsuse muutmata.

Apellant ei ole näidanud ka muid põhjuseid, miks kriminaalmenetluse alustamine ja läbiviimine olid ebaseaduslikud.

12. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et väidetavat kahju ei tekitatud õigusvastaselt pelgalt kriminaalmenetluse läbiviimisega. Siit ei saa aga veel järeldada vastustajate tegevuses õigusvastasuse puudumist. Apellatsioonkaebuses osutab apellant kahele asjaolule, mis tema arvates toob kaasa vastustajate tegevuse õigusvastasuse. Esiteks teatas Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsler, et E. T on tekitanud miljonitesse ulatuva kahju, mis võib ulatuda 50-60 miljoni kroonini. Nimetatud väidet ei ole vastustaja aga apellandi väitel tõendanud, mida ta oleks pidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2005 otsuse nr 3-2-1-95-05 p 25 kohaselt tegema. Teiseks ei märkinud vastustajad ajakirjandusele teavet andes kriminaalmenetluse läbiviimise ja esimese ja teise astme kohtute poolt tehtud otsuste kohta, et E. T ei ole süüdi mõistetud või selline otsus ei ole jõustunud.

13. Ringkonnakohus märgib, et viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad käsitlevad ebaõigete andmete avaldaja tuvastamist, mitte aga tõendamiskoormust.

14. Ajalehes „Eesti Päevaleht“ 27.11.2003 avaldatud artiklis (tl 30-32) märgiti: „1993. aastal sõlmitud leping ARK-i ja AS-i Number vahel on majandusministeeriumi esmaste arvestuste kohaselt toonud riigile kahju 50-60 miljonit krooni …“ Asjaolu, et ARK poolt riigihangete seaduses ette nähtud hankemenetluse läbi viimata jätmisega tekitatud kahju suurust kriminaalmenetluses lõplikult ei tuvastatud, ei tähenda, et kahju poleks tekitatud. Artiklist nähtuvalt on osutatud kahju suurus esialgne. Apellant ei ole näidanud, et artiklites näidatud arvandmed, mille kohaselt avatud pakkumismenetluse raames sõlmitud lepinguga makstakse ühe numbrimärgikomplekti eest 203 kr vähem ja aastas tellitakse umbes

58 000 numbrimärgikomplekti, oleksid valed. Arvestades artiklis toodud arvandmeid, on mitmeaastase lepingu puhul selline kahju suurus võimalik. Asjaoludest nähtuvalt telliti AS-lt Number numbrimärgikomplekte alates 1993. aastast kuni 2004. aastani. Samuti on selliste andmete korral õige ajakirjanduses esitatud väide, et aastas

3-07-729

7(7) maksis riik sõlmitud lepingu alusel seega umbes 10 miljonit krooni rohkem kui 2004. a sõlmitud lepingu alusel.

Ajalehes „Eesti Päevaleht“ 27.11.2003 avaldatud artiklis märgiti ka järgmist: „Majandusministeerium saatis E.Tile ka arupärimise, kuid viimane pole ministeeriumi väitel vastanud ühelegi sisulisele küsimusele. „Selline olukord on lubamatu. Kui T poleks esitanud lahkumisavaldust, siis laseks ta lahti,“ ütles Marika Priske.“ Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest lõigust teha järeldust, et E. T peetaks süüdlaseks riigile kahju tekkimises või kuriteos. Sellest lõigust nähtub tema poolt ministeeriumile vastamata jätmine ning kantsler on andnud hinnangu üksnes sellele, mitte aga tema tööülesannete täitmisele. Samas artiklis on kirjas ka ministri tõdemus: „Nende inimeste poolt, kes on riigi eest seda asja ajanud, on tegemist puhta sahkerdamisega.“ Kolleegium möönab, et tegemist on hinnangu andmisega vastustaja poolt ka apellandi tegevusele, arvestades, et ajakirjanduses avaldatu kohaselt sõlmis riigile ebasoodsa lepingu apellant, kuid hinnangus ei ole apellanti käsitletud kuriteos süüdiolevana. Tegevuse sahkerdamiseks tituleerimine ei tähenda kuriteos süüdi olevana käsitlemist. Tegemist on käitumisele eetilise hinnangu andmisega, mitte aga tegevuse vastavuse kontrollimisega õigusaktidele. Artikli teksti tervikuna hinnates ei anna nimetatud sõnakasutus alust pidada Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevust õigusvastaseks ka apellandi hea nime rikkumisel, kuna artiklist nähtuvalt ei ole ministeeriumil veel täpsed asjaolud teada ning põhjuseid lepingu sõlmimiseks AS-ga Number alles püütakse välja selgitada.

Muudes artiklites ei kajastatud süüdistuse esitamist, kohtu alla andmist või kohtute otsuseid viisil, et sealt oleks nähtunud teistsugused andmed tekitatud kahju kohta. Ajakirjanduses ei ole apellanti käsitletud ka juba süüdiolevana kuriteos, vaid on nimetatud tõigad: Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri poole pöördumised, süüdistuse kohtusse saatmine ja kohtute poolt otsuste tegemine ning süüdistuste ja kohtuotsuste põhjenduste lühikokkuvõtted.

15. Mis puutub apellandi väitesse, et vastustajate tegevuse muudab õigusvastaseks tõik, et avaldatud teadetes ei olnud märgitud jõustunud kohtuotsuse puudumist apellandi süüdimõistmise kohta, siis ringkonnakohtu arvates ei saa faktiliselt täpselt esitatud teateid vastustajate poolt käsitleda õigusvastastena üksnes apellandi nimetatud põhjusel. KrMS §

214 sätestab kohtueelse menetluse andmete avaldamise lubatavuse. Seadusest apellandi osutatud kohustust ei tulene. On ilmne, et esitatud andmetest, mille kohaselt apellandi tegevuse uurimiseks algatati kriminaalasi, talle esitati süüdistus või esimese astme kohus mõistis ta süüdi või jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata, ei saanud teha järeldust lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse kohta. Nõuet pressiteadetes andmete esitamiseks selle kohta, et madalamalseisva kohtu otsus ei ole lõplik, ei tulene ka põhiseaduses sätestatud põhiõiguste kaitse vajadusest ega Euroopa inimõiguste konventsioonist.

16. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus jõudis õigele seisukohale, et vastustajate tegevuses kriminaalmenetluse läbiviimisel ja ajakirjandusele teabe esitamisel apellandi kohta puudub õigusvastasus. Seega ei ole täidetud ka RVastS § 7 lg 1 eeldused kahju hüvitamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Apellant taotleb apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist vastustajatelt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb taotlus jätta HKMS § 92 lg 1 alusel samuti rahuldamata.

Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask