3-07-2101/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2008, Tartu

Haldusasja number

3-07-2101

Haldusasi

AS Inforing kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja

tollikeskuse 2. oktoobri 2007 maksuotsuse nr 12-5/141

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2008 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Inforing apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant AS Inforing, esindaja Petr Kiselev (AS Audest)

Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus

RESOLUTSIOON

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2008 otsus

osas, millega jäeti rahuldamata AS Inforing kaebus

Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 2. oktoobri

2007 maksuotsuse nr 12-5/141 tühistamiseks osas, millega

määrati täiendav tulumaks 2003. jaanuari ja veebruari

kuude eest summas 24 291 krooni.

Teha

tühistatud

osas

uus

otsus,

millega

tühistada

Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 2. oktoobri

2007 maksuotsus nr 12-5/141 osas, millega määrati täiendav

tulumaks 2003. a jaanuari ja veebruari kuude eest summas

24 291 krooni.

Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2008

otsus muutmata.

Apellandi

poolt

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulud jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 02.10.2007 maksuotsusega nr 12-5/141

kohustati AS-i Inforing tasuma täiendavalt käibemaksu summas 370 961 krooni ja tulumaksu

summas 126 889 krooni. Maksuotsuses leiti, et AS Inforing ei soetanud kontrollitaval

perioodil 01.01.2003 kuni 31.07.2005 kaupa ja teenuseid AS-lt Betox Group ning OÜ-telt

Maxcell, Alifort, Polimestor, Pointcom, Trankviti ja Avigana.

1) AS Inforing on ebaõigesti arvanud käibemaksu maha:

a) AS Betox Grupp (registrikood 10555816, KMKR nr EE100537363) osutatud

transporditeenuste eest esitatud arvete nr 04072206 22.07.2004, 04073013 30.07.2004,

04083008 30.08.2004, 04093009 30.09.2004 alusel ning selle tulemusena on AS Inforing

kokku 24 933.17 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu;

b) OÜ Maxcell (registrikood 10937446, KMKR nr EE100661501) osutatud internetiteenuste

ja müüdud slaidide eest esitatud arvete nr 04311 08.03.2004, 04421 12.04.2004, 04512/IR

10.05.2004, 04612/IR 08.06.2004, 04724 I 16.07.2004, 04822-I 16.08.2004, 04834 I

24.08.2004, 04925 IR 16.09.2004 alusel ning selle tulemusena on AS Inforing

48 943.15 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu;

c) OÜ Alifort (registrikood 10842450, KMKR nr EE100743775) osutatud transporditeenuste

eest esitatud arvete nr 20820030301 01.03.2003, 223200330331 31.03.2003, 24420030430

30.04.2003, 25420030523 23.05.2003, 27920030625 25.06.2003, 29720030725 25.07.2003,

31420030825 25.08.2003, 34220030929 29.09.2003, 35120031028 28.10.2003, 37820031128

28.11.2003, 39220031229 29.12.2003 alusel ning selle tulemusena on AS Inforing

74 221.20 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu;

d) OÜ Polimestor (registrikood 10936843, KMKR nr EE100855524) müüdud slaidide eest

esitatud arvete nr 01-06-11-03 05.11.2003 ja 01-25-11-03 25.11.2003 alusel ning selle

tulemusena on AS Inforing 56 127.96 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat

käibemaksu;

e) OÜ Pointcom (registrikood 10925182, KMKR nr EE100846698) osutatud internetiteenuste

ja transporditeenuste eest esitatud arvete nr 0402014B 01.02.2004, 0402278A 27.02.2004,

0402024C 02.02.2004, 04033113 31.03.2004, 04042817 28.04.2004, 04052823A 29.06.2004,

04062928 29.06.2004 alusel ning selle tulemusena on AS Inforing 50 133.97 krooni võrra

vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu;

f) OÜ Trankviti (registrikood 11050389, KMKR nr EE100919350) müüdud slaidide eest

esitatud arvete nr 10/02 25.10.2004, 11/02 22.11.2004, 12/1 09.12.2004 alusel ning selle

tulemusena on AS Inforing 93 714.88 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat

käibemaksu;

g) OÜ Avigana (registrikood 11032641, KMKR nr EE100898358) osutatud reklaamkilbi- ja

videofilmi kujundamisteenuste eest esitatud arve nr 07-01-2005 alusel ning selle tulemusena

on AS Inforing 22 881 krooni võrra vähem deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu;

2) AS Inforing ei ole deklareerinud ega tasunud tulumaksu summas 47 368 krooni

OÜ-le Avigana tehtud väljamakselt summas 150 000 krooni, seda väljamakset käsitleb

maksuhaldur aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotuna;

3) AS Inforing ei ole deklareerinud ega tasunud tulumaksu summas 79 521 krooni Julia

Põrõtsevale tehtud väljamaksetelt summas 226 334.30 krooni, seda väljamakset käsitleb

maksuhaldur aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

OÜ Inforing esitas halduskohtule kaebuse eeltoodud maksuotsuse tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on osa maksuotsuses määratud tulumaksukohustusest määramiseks

aegunud. Täiendav tulumaks 2003. a jaanuari ja veebruari eest, s.o tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02

jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale 2003. a jaanuaris ja veebruaris tehtud

väljamaksed (3514 + 20 777 = 24 291 krooni) kuulus deklareerimisele 10.02.2003 ja

10.03.2003. Revisjoni alustati 17.03.2006. 2003. a jaanuaris ja veebruaris tekkinud

tulumaksukohustuse määramise üldine 3-aastane aegumistähtaeg saabus vastavalt 11.02.2006

ja 11.03.2006, s.o enne revisjoni algust. Mittevaralise kahju nõude esitamise risk on üks

kirjastustegevuse tavapärastest riskidest, seega artikliga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis

on kaebaja ettevõtlusega seotud kulu. Tegemist on lahkarvamusega kaebaja ja maksuhalduri

vahel TuMS § 51 lg 2 p 5 tõlgendamisel ning mingit kaebajapoolset tahtlust siin ei ole.

Maksuhaldur on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maksuhalduri järeldused on rajatud kaudsetele

tõenditele. Otsesed tõendid viitavad selgelt, et kaebaja tehingupartneritena esinesid just nimelt

arved esitanud äriühingud ning neid esindasid tehingutes seadusjärgsed esindajad – juhatuse

liikmed. Raha kaupade ja teenuste eest on kantud AS Betox Grupp ja OÜ-te Alifort,

Polimestor, Pointcom, Maxcell, Trankviti pangakontodele või antud sularahas OÜ Avigana

seadusjärgse esindaja – juhataja kätte. Sularaha kätte saanud isik oli tuvastatud ning

dokumenteeritud viisil, mis on enamlevinud kassaoperatsioonide teostamisel. Ka kaudsete

tõendite hindamise osas on maksuotsus üldsõnaline. Arusaamatuks jääb, miks maksuhaldur

eelistas Vladimir Životnikovi kriminaalasjas kahtlustatavana antud üldise iseloomuga ütlusi,

et tehinguid reaalselt teostatud ei ole, V. Životnikovi maksumenetluses antud seletustele, et

tehingud olid reaalselt teostatud. Isegi mööndes, et AS Betox Grupp, OÜ Maxcell jt

n.ö kõrvaltegevusena praktiseeriti „tühjade” arvete väljastamist, oli nimetatud äriühingutel ka

reaalne majandustegevus. V. Životnikov ei ole kriminaalasjas antud ütlustes kaebajat

„arvevabriku” teenuste kasutajana maininud. OÜ Alifort juhatuse liige Sergey Mamalyga on

kinnitanud, et osaühingu nimel osutas transporditeenuseid kaebajale Uno Tomingas. Ka

OÜ Polimestor seadusjärgne esindaja R. Murtazin ei eitanud tehingute toimumist kaebajaga.

Kaebaja tehingud nimetatud äriühingutega on korrektsete dokumentidena (lepingud, arved)

vormistatud, nende algdokumentide põhjal identifitseeris maksuhaldur tehingute teised

pooled, sai täieliku ülevaate tehingute iseloomust, objektidest, hindadest, seosest kaebaja

ettevõtlusega jne. Kaebaja on tegutsenud heauskselt ning üles näidanud piisavat hoolsust

tehingute dokumenteerimisel. Seega on kaebaja täitnud temal MKS § 56 alusel lasuva

kaasaaitamiskohustuse. Kaebaja leiab, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele

nr 3-3-1-52-03, et ei pea vastutama ülalnimetatud äriühingute poolt oma maksukohustuste

täitmata jätmise eest. MKS 150 lg 2 alusel on määratud maksusumma vaidlustamise korral

maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur.

Tõendamiskoormuse panemine taolises olukorras kaebajale on seadusevastane.

KMS § 31 lg 8 ja 9 tulenevalt ei oma maksuotsuses nimetatud äriühingute olemine kaupade

tegelikeks saatjaks ja teenuste osutajateks käibemaksukohustuse kindlakstegemisel tähtsust,

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vajalikud tingimused olid täidetud.

Täiendava tulumaksusumma arvutamisel kasutab maksuhaldur ebaõiget metoodikat ning selle

põhjuseks on käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse normide kollisioon. Kaebajalt

nõutakse käibemaksusumma sisse ning sellest summast arvutatakse tulumaks ja nõutakse

täiendavalt temalt sisse, see on vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Topeltarvestuse

vältimiseks tuleb käibemaksu puudutav osa käsitleda kulu tõendava dokumendina TuMS § 51

lg 2 p 3 tähenduses. Seega moodustaks tulumaksuga maksustatav summa (150 000 – 22 881)

127 119 krooni ning tulumaks sellest summast (127 119 * 24/76) 40 143 krooni.

Jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale mittevaralise kahju hüvitisena tehtud väljamaksed

summas 226 334 krooni on ettevõtlusega seotud kulu. Au ja hea nime teotamise tõttu

mittevaralise kahju nõude esitamine on üks kirjastustegevuse majandusriskidest.

2. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et

vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

J. Põrõtsevale tehtud väljamaksete osas oli tegemist tahtliku maksusumma deklareerimata ja

tasumata jätmisega, mistõttu maksusumma määramisele rakendub 6-aastane aegumistähtaeg.

Kaebaja pidi teadma, et kohtuotsusega väljamõistetav moraalse kahju hüvitis ei ole

ettevõtlusega seotud kulu, kuna kahjuhüvitise väljamaksed ei ole tehtud ettevõtlustulu

saamise eesmärgil ega ole ka vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.

Hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud kahtlus tehingute reaalses

toimumises ning ostja osalemises maksupettuses, kuna arvetel näidatud ettevõtted kaebajale

kaupa ei müünud ega teenust ei osutanud. Maksuhaldur on omapoolse tõendamiskoormuse

täitnud ning tõendanud arvetel näidatud tehingute mittetoimumise.

Kaebaja ei ole varasemas menetluses väitnud, et tegemist on ettemaksuarvetega ega ole selle

kinnituseks esitanud ka ühtegi tõendit. Kui tegemist on ettemaksuarvetega, tuleb kaebajal

esitada tõendeid selle kohta, millal oli tema poolt saadud arvetel näidatud isikutelt kaup või

teenus, mille eest antud arvega tasuti.

Kuna tehingut kaebaja ja OÜ Avigana vahel ei toimunud, siis väljamaksed kuuluvad

maksustamisele vastavalt TuMS §-le 51 lg 2 p 3. Maksuotsuses esitatud käibemaksunõude

aluseks on sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus puudus, tulumaksunõude

aluseks on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole tegemist topeltmaksustamisega.

Au ja hea nime teotamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju nõude esitamine ei ole

kirjastustegevuse tavapäraseks majandusriskiks, mille kandmist saaks käsitleda ettevõtlusega

seotud kuluna. Kahjuhüvitise väljamakse ei olnud põhjustatud mitte ettevõtte tavapärasest

majandustegevusest,

vaid

õigusvastasest

käitumisest.

Tulenevalt

Tulumaksuseaduse

kommenteeritud väljaande lisaköite § 51 lg 2 kolmandast kommentaarist (lk 156) ja Eelnõu

nr 566 seletuskirjast oleks taoline väljamakse mittemaksustatav ning seda loetaks

ettevõtlusega seotuks üksnes juhul, kui see on tehtud ettevõtlustulu saamise, ettevõtluse

säilitamise või arendamise eesmärgil võetud kohustuste täitmiseks.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 19.02.2008 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, et kaebajale 2003. a jaanuaris ja veebruaris

tekkinud maksukohustuse määramise aegumistähtaeg ei ole saabunud.

Tulenevalt 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 2, 4 näitab asjaolu, et kaebajalt on

kahjuhüvitis välja mõistetud, ka seda, et kaebaja on kahju tekitamises süüdi. Tahtluse

olemasolu või puudumine kaebaja tegevuses tulumaksu arvestamisel, deklareerimisel ja

tasumisel ei sõltu sellest, kas kaebaja tegevus J. Põrõtseva suhtes oli süüline või mittesüüline.

Maksuhaldur ei ole lähtunud tahtlusküsimuse lahendamisel isiku süüst, vaid on tuginenud

sellele kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel. Kohus leidis, et kaebaja pidi teadma, et

kohtuotsusega väljamõistetava moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega

seotud kuluga, kuna kahjuhüvitise väljamaksed ei olnud lähtuvalt TuMS § 32 lg 2 tehtud

ettevõtlustulu saamise eesmärgil ega vajalikud ka ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.

Seega pidi kaebaja teadma, et neid ei saa ettevõtlustulust maha arvata, millest tulenevalt tuleb

need deklareerida ettevõtlusega mitteseotud kuludena ning tasuda tulumaks. Antud kohustuste

täitmata jätmine taolistel asjaoludel viitab kaebaja tahtlikule tegevusele. Kaebaja väide, et

mittevaralise kahju nõude esitamise risk on üks kirjastustegevuse tavapärastest riskidest, on

alusetu. Ettevõtja peab oma tegevuses järgima seadust ning tegema kõik endast oleneva, et

vältida kahju tekitamist teistele isikutele. Antud juhul tulenes kahjunõue kaebaja

õigusvastasest käitumisest, milline ilmselgelt väljub ettevõtluse nn tavapärase riski raamidest.

Kohus leidis, et kaevatav maksuotsus on seaduslik. Kaebaja on rikkunud kuni 30.04.2004

kehtinud KMS § 22 lg 1 ja alates 01.05.2004 kehtiva KMS § 31 lg 1 nõudeid, kuna arvestas

sisendkäibemaksu maha arvete alusel, mille järgi teenust ja kaupa ei ole saadud arvel näidatud

maksukohustuslaselt.

Tulenevalt maksuotsuse punktides 1.1, 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 tuvastatud asjaoludest puudus

kaebajal perioodil 01.01.2003 – 31.07.2005 õiguslik alus maha arvata sisendkäibemaksu

kokku summas 370 961 krooni AS Betox Group ning OÜ-te Alifort, Polimestor, Pointcom,

Maxcell, Trankviti ja Avigana nimel esitatud arvetelt, kuna nimetatud äriühingud ei ole

tegelikult teenuseid ja kaupu müünud. Arvet, mille taga puudub reaalne majandustehing, ei

saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks ning algdokumendi formaalne vastavus

raamatupidamise seadusele ei tõenda kauba soetamist tegelikkuses. Maksuotsuses on

analüüsitud kõiki kogutud tõendeid ning antud neile õiguslik hinnang. Kuna maksuotsus on

nõuetekohaselt motiveeritud, siis kooskõlas MKS § 150 lg 1 lasub maksukohustuslasel

kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja seda teinud ei ole.

Maksuotsuses on käsitletud arvete tasumist nendes näidatud müüjate pangakontodele, kuid on

teiste tõenditega piisavalt tuvastanud, et arvetel näidatud tehinguid ei ole neis näidatud poolte

vahel tegelikkuses aset leidnud; arvetel näidatud äriühingute ning kaebaja vahel liikusid ainult

arved ja raha. Ainuüksi arved ja arvete eest tasumine ei tõenda tehingute toimumist.

Nii näiteks kaebaja juhataja D. Smirnov ei mäleta OÜ-te Alifort ega Polimestor puhul isikuid,

kellega ta läbirääkimisi pidas ning tehinguid tegi, samuti isikuid, kes vahetult teenuse

osutamisega tegelesid. OÜ Avigana puhul on tuvastatud, et juhatuse liikmel Natalja

Kisljakoval polnud võimalik võtta kaebajalt raha vastu viibimise tõttu Ida-Viru Keskhaiglas.

AS Betox Group ning OÜ-d Pointcom, Maxcell ja Trankviti tegutsesid kõik V. Životnikovi

juhtimise ja kontrolli all ning tõendid viitavad sellele, et antud äriühingute pangakontodele

laekunud raha tagastati kaebajale. V. Životnikovi juhitud äriühingute puhul on viidatud ka

V. Životnikovi 01.11.2006 maksumenetluses antud ütlustele, milles viimane analoogiliselt

kriminaalmenetluses antud ütlustele tunnistab, et arvetel näidatud teenuseid ei osutatud ja

kaupa ei müüdud ning pangakontodele laekunud raha tagastati kaebajale. Kaebaja viidatud

V. Životnikovi ütluste protokoll töötajate arvu kohta AS-s Betox Group ning OÜ-tes Tailers,

Trankviti ja Maxcell ei tõenda teenuste osutamist ega kaupade müümist kaebajale. Mingil ajal

võisid näidatud ettevõtted ju tegutseda, kuid see ei tähenda, et ettevõtetes oli nimetatud arv

töötajaid ja reaalne majandustegevus perioodil, kui toimusid fiktiivsed majandustehingud,

ning töötajate arv äriühingus ei saa olla tõendiks mingi konkreetse tehingu toimumise kohta.

Maksuhaldur on tuvastanud, et S. Mamalyga ei tea AS-st Inforing kedagi, kusjuures

OÜ-l Alifort puudusid ka transpordivahendid transporditeenuse osutamiseks. S. Mamalyga

ütlused ei kinnita, et transporditeenust kaebajale osutas OÜ Alifort või viimase nimel

U. Tomingas, vaid viitavad üksnes, et viimane tegeles ajakirjanduse transportimisega ning

käsutas OÜ Alifort pangakontot. Maksuhaldur on õigesti leidnud, võttes arvesse vastuolusid

väidetavat transporditeenust kajastavate arvete ning D. Smirnovi, Georgy Svintsovi ja

S. Mamalyga ütluste vahel ning muid kogutud tõendeid, et ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja

on arvetel näidatud teenuse soetanud OÜ-lt Alifort. OÜ Alifort rekvisiitidega arvete

kasutamine oli kaebajale vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

OÜ Polimestor seadusjärgne esindaja Ruslan Murtazin küll ei eitanud tehingute toimumist

kaebajaga, kuid samas ka ei kinnitanud. Viimase 06.09.2006 antud ütluste kohaselt seisneb

tema tegevus firmade asutamises ja müügis. Tehinguid kaebajaga ta ei mäleta, samuti ei

mäleta ta, kas tal slaide oli. Kaebaja juhatuse liikme D. Smirnovi 31.08.2006 ütluste kohaselt

tegeles slaidide tellimisega tema, samas isikut, kellega ta sellest firmast suhtles, ta ei mäleta.

Kohus nõustus maksuhalduriga, et arvestades kahe väidetava tehingu kogumaksumust

367 950 krooni, on taoline mittemäletamine ebatõenäoline, sest tavapäraselt hoolas ettevõtja

teab oma äripartnerite nimesid ja kontakte, et viimastega oleks vajadusel võimalik ühendust

võtta. D. Smirnov on väitnud, et on andnud slaidid rendile Euroopa riikidesse, ei ole aga selle

väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Maksuhaldur ei ole rajanud järeldust tehingu

tegelikust mittetoimumisest mitte R. Murtazini seletustele, vaid tõenditele kogumis.

OÜ Avigana puhul on D. Smirnovi väitel tehinguid teostatud kellegi Volodjaga, kelle isikut

pole maksumenetluses tuvastatud, samuti on väidetava tehingu eest makstud sularahas

150 000 krooni tundmatule isikule. Väär on kaebaja väide, et kaebaja on tegutsenud

heauskselt ning üles näidanud piisavat hoolsust tehingute dokumenteerimisel.

Kaebaja ei ole olnud tehinguid sooritades heauskne. Vastustaja on õigesti leidnud, et

tehingute tegelikuks eesmärgiks oli teha majandusliku sisuta sooritusi, mis võimaldas

kaebajal viia ettevõttest raha välja. Hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud

kahtlus tehingute reaalses toimumises ning ostja osalemises maksupettuses, kuna tõendite

kohaselt arvetel näidatud ettevõtted kaebajale kaupa ei müünud ja teenust ei osutanud.

Kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid tehingute tegeliku toimumise kohta. Väär on kaebaja

väide, et temale tõendamiskoormuse panemine oleks taolises olukorras seadusvastane. MKS

§ 150 lg 2 kohaselt on määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase poolt

maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur.

Maksuhaldur on omapoolse tõendamiskoormuse täitnud ning tõendanud maksuotsuses arvetel

näidatud tehingute mittetoimumise.

Riigikohtu

Halduskolleegium

on

oma

lahendites

korduvalt

märkinud,

et

käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole

käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata.

Kohus nõustus kaebajaga selles, et tulenevalt KMS § 31 lg 9 on maksukohustuslasel õigus

sisendkäibemaks maha arvata ka ettemaksust. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et selline

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses või on

rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ja kauba või

teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt. Kaebaja ei ole varasemas maksumenetluses

väitnud, et tegemist on ettemaksuarvetega ega esitanud selle kinnituseks ühtegi tõendit.

Kaebaja seniste väidete kohaselt on ta arveid tasunud talle müüdud kauba ja osutatud teenuste

eest. Kui tegemist on ettemaksuarvetega, tuleb kaebajal esitada tõendeid selle kohta, millal oli

tema poolt saadud arvetel näidatud isikutelt kaup või teenus, mille eest arvega tasuti.

Kuna 07.01.2005 maksti väidetavalt OÜ Avigana esindajale sularahas 150 000 krooni, oli

kaebaja tulenevalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-dest 5 lg 1 ja 6

lg 5 kohustatud tuvastama isikusamasuse. Hea raamatupidamistava kohaselt märgitakse kassa

väljaminekuorderile ka selle konkreetse isiku andmed, kellele raha üle antakse. Kassa

väljaminekuorderil olid N. Kisljakova isikuandmed. Kaebaja juhataja D. Smirnovi 03.04.2006

ja 31.08.2006 ütluste kohaselt maksis sularaha D. Smirnov ise kellelegi Volodjale. Volodja

passikoopiat ega volikirja kaebaja esitanud ei ole. Küsimusele, kuidas on võimalik, et kassa

väljavõtuorderil on naisterahva isikuandmed, vastas D. Smirnov 03.04.2006, et ei mäleta

täpselt, vist ikka Juliana Roi maksis. J. Roi 31.05.2006 ütluste kohaselt tegi väljamakse

direktor. 11.04.2007 andis D. Smirnov ütlusi, mille kohaselt tehti väljamakse N. Kisljakova

sarnasele naisterahvale, kes esitas N. Kisljakova passi. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et

N. Kisljakova viibis väidetava väljamakse toimumise päeval raskes üldseisundis statsionaarsel

ravil Ida-Viru Keskhaiglas, kus ta 18.01.2005 suri. Seega ei saanud N. Kisljakova raha vastu

võtta ja kaebaja tema isikusamasust tuvastada. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-03 on

märgitud, et „samuti võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta, et

tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates

tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

puudumine.“

Lisaks

sisendkäibemaksu

mahaarvamise

õiguse

puudumisele

seoses

väidetavalt

OÜ-ga Avigana teostatud tehinguga, on maksuotsusega määratud ka tulumaks 07.01.2005

teostatud väljamakselt. Kuna maksuhalduri kontrolli tulemusel ilmnes, et tehingut tegelikult

kaebaja ja OÜ Avigana vahel ei toimunud, siis selliste arvete alusel tehtud väljamaksed

kuuluvad maksustamisele vastavalt TuMS § 51 lg 2 p 3, sest algdokumendil näidatud tehingul

puudub majanduslik sisu. OÜ Avigana ei ole arvel näidatud teenust osutanud ja väljamakse

on tehtud tundmatule kolmandale isikule, seega ei ole teada, mille eest ja kellele maksti.

Riigikohtu Halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-34-07 märkinud: „Raamatupidamise

seaduses reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja 7.

Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3).

Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase

algdokumendiga. Järelikult võib selline asjaolu olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS

§ 51 lg 2 p 3.“

Väär on kaebaja seisukoht nagu oleks käibemaksu ja tulumaksu ühelt summalt sissenõudmine

vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Maksuotsuses esitatud käibemaksunõude aluseks on

sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus puudus, tulumaksunõude aluseks aga

ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole tegemist topeltmaksustamisega.

Käibemaksu puudutavat osa ei saa käsitleda kulu tõendava dokumendina, sest käibemaksu

tasumise kohustus on isikul ainult teisele käibemaksukohustuslasele, kellelt ta kaupa või

teenust soetab. Kui kaupa või teenust tegelikult ei soetata või see soetatakse mitte

käibemaksukohustuslaseks olevalt isikult, puudub isikul nii arvel näidatud isikule käibemaksu

tasumise kohustus kui ka tasutud käibemaksu mahaarvamise õigus. Kuna kaebaja ei ole

OÜ-lt Avigana teenust soetanud, siis ei ole fiktiivse arve alusel tehtud väljamakse puhul

tegemist kulu tõendava dokumendiga TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses.

Kohus möönis, et J. Põrõtsevale tehtud väljamaksete puhul on tegemist juhtumiga, mida

seadusandja ei ole osanud konkreetselt maksuseaduses ette näha. Kohus leidis, et kohtuotsuse

alusel makstud hüvitis ei ole seotud ettevõtlusega ning see on õigesti maksustatud kui

ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 2 p 5 mõttes ja on saaja jaoks maksuvaba.

Kohus ei näe siin äriühingu jaoks mingit erilist majandusriski vahet võrreldes mõne muu

äritegevusala ja riskiga. Mittevaralise kahju hüvitamist ei saa käsitleda tavapärase

majandusriskina, kuna hüvitatav kahju oli põhjustatud ettevõtja õigusvastasest käitumisest,

mis seisnes avaldamisele mittekuuluva info avaldamises ajalehes.

Kohus märkis ka, et Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond menetleb kriminaalasja

nr 04930000184 tunnustel, kus V. Životnikov väljastas varifirmade nimel fiktiivseid arveid

tegutsevatele äriühingutele, võimaldades viimastel kanda arvete alusel raha varifirmadesse,

kust omakorda võetakse raha pangaautomaatidest varifirmade pangakaartidega välja ja

tagastatakse tegutsevate äriühingute juhatuse liikmetele. Tegutsevad äriühingud kajastavad

fiktiivseid arveid oma raamatupidamises ning deklareerivad käibedeklaratsioonides alusetult

sisendkäibemaksu, mille tulemusel viiakse äriühingutest maksuvabalt välja raha ning

tasutakse riigile ettenähtust vähem käibemaksu. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud

äriühingud, sh kaebaja, millised on kasutanud varifirmade, sh AS Betox Group,

OÜ-te Maxcell ja Trankviti väljastatud arveid majandustehingute kohta, mida nimetatud

äriühingud ise ei ole teostanud, ning kandnud samade varifirmade pangakontodele erinevaid

summasid.

Maksuotsuses ei ole kaebaja tegevust seostatud nimetatud kriminaalasjaga, vaid kasutatud

kriminaalasja uurimise käigus AS Betox Group ning OÜ-te Maxcell ja Trankviti juhatuse

liikmete antud seletusi. Kõigi eelnimetatud äriühingute juhatuse liikmed kinnitavad seletustes

korduvalt, et ostjad ei ole saanud neilt arvetel näidatud kaupu. Maksuhaldur on analüüsinud

eraldi kõiki maksuasjas tähendust omavaid tõendeid ja motiveerinud nende arvesse võtmist

või arvestamata jätmist ning kohus leidis, et käsitletud tehingute puhul on tõendatud, et

kaebaja ei ole soetanud kaupu ega ostnud teenust arvetel näidatud käibemaksukohustuslastelt.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Inforing taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist,

millega AS Inforing kaebus rahuldatakse.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kaebaja

poolt tulumaksukohustuse 2003. a veebruaris ja märtsis deklareerimata jätmine oli tahtlik.

Kohus on segi ajanud mõisted „tahtlus“ ja „süü“. Haldusõigus ei anna tahtluse ja süü

definitsioone. Tsiviilõiguses on need kategooriad lahti mõtestatud järgnevalt (VÕS § 104):

süü esineb õigusruumis hooletuse, raske hooletuse ja tahtluse näol (st süü kui õiguslik

kategooria on tahtlusest laiem), tahtluse puhul eeldatakse, et isik teab või vähemalt möönab

teokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Seega süü tuvastamine isiku teos ei vii automaatselt

järeldusele, et isik pani teo toime tahtlikult. Süü võis olla tingitud ka ettevaatamatusest.

Tahtluse olemasolu kaebaja teos on kohustatud tõendama maksuhaldur. Maksuotsuses ega

kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kaebaja oli 2003. a

veebruaris-märtsis teadlik või möönis, et esineb TuMS § 51 lg 2 p 5 tõlgendus, mille kohaselt

jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale 2003. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamakseid

tuleb käsitleda aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Kaebaja oli 2003. a kindel, et

need väljamaksed on seotud tema ettevõtlusega, alles revisjoni lõpus sai ta teada

maksuhalduri seisukohast. Kuna ei ole esitatud tõendeid tahtluse olemasolu kohta kaebaja

tegudes, mis seisnesid J. Põrõtsevale 2003. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamaksete

ettevõtlusega mitteseotud kuludena deklareerimata jätmises, siis tuleb kohaldada üldist 3-

aastast aegumistähtaega ning 2003. a veebruari-märtsi eest määratud tulumaksukohustusele

vastav tulumaksu maksunõue summas 24 291 krooni on aegunud enne revisjoni algust;

2) halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid.

Tehingute puhul AS-ga Betox Grupp ning OÜ-tega Maxcell ja Trankviti tuginevad

maksuhalduri ja kohtu järeldused nende äriühingute esindajate poolt kriminaalmenetluses ja

maksumenetluses antud ütlustele ja seletustele. V. Životnikov kriminaalasjas antud ütlustes

kaebajat „arvevabriku“ teenuste kasutajana maininud ei ole. Täiesti alusetu on kohtu väide, et

kriminaalmenetluses on tuvastatud, et kaebaja on kasutanud AS Betox Grupp ning

OÜ-te Maxcell ja Trankviti väljastatud arveid majandustehingute kohta, mida nimetatud

äriühingud ise ei ole teostanud. Maksumenetluses andis V. Životnikov vastuolulisi seletusi, st

erinevatel aegadel kas kinnitas või eitas tehingute toimumist. 01.11.2006 seletas

V. Životnikov küll, et kaebajalt AS Betox Grupp pangakontodele laekunud raha tagastas ta

kaebaja esindajale, kuid mitte D. Smirnovile. Samas varasemas seletuses (23.08.2006)

V. Životnikov väitis, et AS-st Inforing tunneb ta üksnes D. Smirnovi. Maksuhaldur ei pidanud

vajalikuks raha saaja isikut kindlaks teha, kuid ilma selleta kujutavad väited raha

tagastamisest kaebajale ning kaebaja esindaja osalemisest maksupettuses endast oletust.

OÜ Alifort seadusjärgne esindaja S. Mamalyga sisuliselt kinnitas, et tema nõusolekul osutas

osaühingu nimel kaebajale transporditeenuseid U. Tomingas, osaühingu pangakontole on

laekunud transporditeenuste osutamise eest raha. Maksuhalduri esindaja kinnitas

kohtuistungil, et OÜ Alifort deklareeris transporditeenuste käibeid ja tasumisele kuuluvat

käibemaksu, mis on näidatud kaebajale transporditeenuste eest esitatud arvetes. Taolistel

asjaoludel on loogikavastane kohtu järeldus, et OÜ Alifort rekvisiitidega arvete kasutamine

oli kaebajale vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

Tehingute puhul OÜ-ga Polimestor on loogiline, et R. Murtazin ja D. Smirnov ei mäletanud

2006. a midagi tehingutest, mis on sooritatud 2003. a. Samas maksumenetluse käigus on

tuvastatud, et kaebaja on tasunud kaupade eest OÜ Polimestor pangakontole ning osaühing on

deklareerinud käibeid ja tasumisele kuuluvat käibemaksu vastavalt kaupade eest esitatud

arvetele. Tõendeid ega väiteid selle kohta, et OÜ Polimestor pangakontole kantud raha

tagastati kaebaja esindajale, ei ole maksuhaldur esitanud.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ-lt Polimestor ostetud slaidid on antud

rendile Euroopa riikidesse, kuid maksuotsuses ei ole seda kahtluse alla seatud. Kui

maksuhalduril on tekkinud selles osas kahtlused, on tal õigustus ja kohustus seda tuvastada

aktsiaseltsi raamatupidamisdokumentide põhjal.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikul on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus

välistatud, kui ta eeldas, et arve esitaja ei ole kauba tegelik müüja (st eelkõige kui selle isiku

esindaja osales maksupettuses), või isik ei käitunud tehingu sooritamisel äris nõutava ja

tavapärase hoolsusega. Tehingute puhul OÜ-tega Alifort, Polimestor ja Pointcom ei ole kohus

esitanud ühtegi väidet osalemisest maksupettuses või hoolsusnõuete rikkumises ega viidanud

ühelegi tõendile selle kohta.

Ka tehingu puhul OÜ-ga Avigana ei ole toodud ühtegi tõendit selle kohta, et tehingu

sooritamisel ei tegutsenud D. Smirnov heauskselt, st oli nt teadlik osaühingu juhatuse liikme

N. Kisljakova viibimisest haiglas. Kaebaja esindaja on näidanud üles äris nõutavat tavapärast

hoolsust – sularaha kätte saanud isik oli tuvastatud isikut tõendava dokumendi põhjal ning

väljamaks dokumenteeritud viisil, mis on enamlevinud kassaoperatsioonide teostamisel (kassa

väljamineku orderile oli lisatud fotot sisaldava passilehekülje koopia).

Eeltoodust tulenevalt puudub alus OÜ-te Alifort, Polimestor, Pointcom ja Avigana esitatud

arvetes näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse välistamiseks.

TuMS § 51 lg 2 p 3 osas on kohtupraktikas samuti asutud seisukohale, et normi

kohaldamiseks on maksuhaldur kohustatud sisuliselt tõendama tahtluse olemasolu

maksukohustuslase tegudes tehingu dokumenteerimisel, st maksukohustuslane pidi eeldama,

et raamatupidamise algdokument tehingu kohta ei ole nõuetekohane, st selles ei kajastu

tehingu tegelik majanduslik sisu. Kohtuotsuses on küll toodud OÜ-ga Avigana ja selle

juhatuse liikmega seotud asjaolud, kuid ei ole väidetud ega tõendatud, et kaebaja esindaja oli

või pidi olema nendest asjaoludest teadlik. Sellest tulenevalt puudub alus osaühingu esitatud

arve käsitlemiseks mittenõuetekohase algdokumendina TuMS § 51 lg 2 p 3 mõistes, samuti

puudub alus täiendava tulumaksu summas (150 000 * 24/76) 43 368 krooni määramiseks.

Lisaks ülaltoodule kinnitas maksuhaldur kohtuistungil, et AS Betox Grupp ning OÜ-d Alifort,

Polimestor, Pointcom, Maxcell, Trankviti ja Avigana deklareerisid käibeid ning tasumisele

kuuluvat käibemaksu vähemalt nendes summades, mis on näidatud kaebajale esitatud arvetes.

Kohus ignoreeris seda teavet tehingute toimumise kohta, mis kujutab endast menetlusnormi

olulist rikkumist. TsMS § 442 lg 8 alusel peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kaebuse väite ebaõige metoodika kasutamisest

tulumaksusumma arvutamisel, mille põhjuseks on käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse

normide kollisioon. Maksuhaldur peab ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks sularahas

tasutud 150 000 krooni ning see esineb maksuotsuses maksubaasina tulumaksu arvestamiseks

määraga 24/76 (150 000 * 24/76 = 43 368 krooni). Samas see summa sisaldab endas

22 881 krooni täiendavat käibemaksu. Sel moel tekib topeltarvestus – kaebajalt nõutakse

käibemaksusumma sisse ning siis sellest summast arvutatakse tulumaks ja nõutakse

täiendavalt temalt sisse, see on vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Topeltarvestuse

vältimiseks tuleb käibemaksu puudutav osa käsitleda kulu tõendava dokumendina TMS § 51

lg 2 p 3 tähenduses ja maksubaasi tulumaksu arvutamiseks vähendada sissenõudmisele

kuuluva käibemaksusumma võrra. Lähtudes eeltoodust moodustaks tulumaksuga maksustatav

summa (150 000 – 22 881) 127 119 krooni ning tulumaks (127 119 * 24/76) 40 143 krooni;

3)

kohus

on

ebaõigesti

kohaldatud

käibemaksuseaduse

norme.

Maksuotsuse

põhjendamisskeem ei tugine vahetult käibemaksuseaduse normidele, käibemaksuseaduses ei

sisaldu mõisteid nagu fiktiivsed tehingud, fiktiivsed arved, riiulifirma, variisik, osavõtt

maksupettusest jne, mida kasutatakse maksuotsuse motiveerimisel (selliste kategooriatega ei

opereeri ka maksuõigus tervikuna). Maksuhalduri põhjendamisskeem baseerub Riigikohtu

praktikal (otsused haldusasjades nr 3-3-1-40-03, 3-3-1-21-04, 3-3-1-50-04, 3-3-1-34-06).

Nimetatud kaasuste juures kohaldati kuni 01.01.2002 kehtinud käibemaksuseadust. Kehtiva

käibemaksuseaduse tingimustes muutub maksuotsuse põhjendamiskonstruktsioon absurdseks.

Kehtiva

seaduse

keskseks

põhimõtteks

on

korrespondeerivuse

põhimõte.

Kehtiv

käibemaksuseadus arvestab majanduspraktika mitmekesisusega ning möönab, et reaalselt

võivad kaubad ja teenused pärineda ka kolmandatelt isikutelt, st tehingupooled võivad vabalt

kujundada omavahel majandussuhteid, ning käibemaksuarvestuse vaatenurgast ei ole oluline,

kes on teenuse tegelikuks osutajaks ja kauba tegelikuks müüjaks (omanikuks müügi hetkel),

oluline on see, et üks maksukohustuslasena registreeritud tehingupool, kes väljastas teisele

poolele arve koos käibemaksuga, võtab endale käibemaksu deklareerimise ja tasumise

kohustuse, ning vastavalt korrespondeerivuse põhimõttele selle arve saanud teisel

maksukohustuslasena registreeritud tehingupoolel tekib samal perioodil sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus. Toodut kinnitab muuhulgas kehtiva käibemaksuseaduse regulatsioon,

mis

võimaldab

käibemaksukohustuse

tekkimise

teokoosseisu

ja

sellele

vastava

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimise teokoosseisu saabumist ka sõltumatult

kaupade ja teenuste liikumisest tehingupoolte vahel.

KMS §-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) alusel ka ilma teenust osutamata ja/või

kaupa üleandmata tekib üheaegselt maksukohustuslasena registreeritud ühel tehingupoolel

käive ja vastavalt käibemaksukohustus ning maksukohustuslasena registreeritud teisel

tehingupoolel

õigus

sisendkäibemaksu

mahaarvamisele

järgnevate

teokoosseisuliste

elementide kokkulangemisel:

- esimene tehingupool on väljastanud teise tehingupoole nimele vorminõuetele (KMS § 37

lg 1) vastava arve, millel teenuse ja/või kauba hinnale on lisatud eraldi näidatud käibemaks;

- teine tehingupool on tasunud esitatud arve. Teenuse edaspidi kas osutamine või osutamata

jätmine (või kauba üleandmine või üleandmata jätmine) iseenesest ei muuda midagi

käibemaksuõigussuhetes (käibemaksuõigussuhetes endise olukorra taastamiseks teenuste

osutamata jätmise või kauba üleandmata jätmise puhul tuleb teha järgnevaid toiminguid:

esimesel tehingupoolel lasuv käibemaksukohustus langeb ära pärast arve tasuna laekunud

rahasumma teisele tehingupoolele tagasimaksmist, teise tehingupoole sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus langeb ära pärast arve tühistamist esimese tehingupoole poolt).

Kaebaja väidab, et on saanud AS-lt Betox Grupp ning OÜ-telt Alifort, Polimestor, Pointcom,

Maxcell, Trankviti ja Avigana kaupu ja/või teenuseid ning koos kaupade ja/või teenuste

saamise ning nimetatud äriühingute väljastatud arvete kättesaamisega tekkis tal arvetes

näidatud käibemaksu mahaarvamise õigus.

Maksuhaldur väidab, et kaebaja ei saanud eelnimetatud äriühingutelt arvete esemeks olevaid

kaupu ja/või teenuseid. Samas arved iseenesest vastavad käibemaksuseaduses sätestatud

vorminõuetele ning kaebaja on need tasunud. Eeltoodu viib vältimatult järeldusele, et koos

arvete

tasumisega

tekkisid

nimetatud

äriühingutel

käibed

ja

sellele

vastavad

käibemaksukohustused ning KMS §-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) alusel

tekkis kaebajal käibemaksukohustustega korrespondeeruv käibemaksu mahaarvamise õigus.

Paikapidamatu on kohtu etteheide, et kaebaja ei ole varasemas maksumenetluses väitnud, et

tegemist on ettemaksuarvetega, ega ole selle kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja oli

maksumenetluse algusest peale seisukohal, et on kätte saanud kaupu ja/või teenuseid arvetes

müüjatena märgitud isikutelt. Täiendava argumendina apellant üksnes rõhutab, et kui see

niimoodi ei ole, siis jääb talle siiski sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, kuna KMS

§-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) ettenähtud teokoosseis on täidetud;

4) kohus on ebaõigesti tõlgendanud tulumaksuseaduse norme kaebaja tulumaksukohustuse

kindlakstegemisel seoses väljamaksetega J. Põrõtsevale. Kohtu seisukoht on vastuoluline

(ühelt poolt kohus ei näe mingit erilist majandusriski vahet, teiselt poolt aga mittevaralise

kahju hüvitamist ei saa pidada tavapärase majandusriskina) ja seda ei saa lugeda

motiveerituks, kuna see kujutab endast üksnes konstateeringut (kohus leiab, et kulud ei ole

ettevõtlusega seotud), samas TsMS § 436 lg 1 alusel peab kohtuotsus olema põhjendatud.

Hüvitise väljamakseid kaasa toonud artikkel avaldati kaebaja välja antavas ajalehes Infopress

aktsiaseltsi tulundustegevuse raames, mille tulude ainusaajaks on kaebaja. Ka selle

turundustegevusega seotud majandusriskide ainukandjaks on kaebaja. Au ja hea nime

teotamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju nõude esitamine on üks kirjastustegevuse

majandusriskidest, mida kannab ajalehe väljaandja. Seega ei saa väljamõistetud kahjuhüvitist

käsitleda kaebaja ettevõtlusega mitteseotuna.

Maksuõiguslikus aspektis tuleb teha vahet kahe õigusvastase käitumise vahel. Esimene on

selline, mille eest on ettenähtud karistusõiguslik või haldusõiguslik (maksuintressid,

sunniraha jms) vastutus, teine on selline, mille eest on ettenähtud tsiviilõigusliku vastutuse

võimalus. Esimene on teokoosseisu, karistuse viisi ja ulatuse poolest kindlalt määratletud ja

selle tagajärg on selgesti etteprognoositav. Teine on iseenesest raskesti identifitseeritav

õigusvastase käitumisena (nt käsitletavas tsiviilasjas selgus alles Riigikohtu tasandil, et

kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähtede avalikustamine artiklis, arvestades Jõhvi kui

väikelinnaga, kujutab endast eraelu puutumatuse rikkumist, kuna see võimaldas kannatanu

identifitseerimist; kui artikkel oleks taolisel viisil avaldatud nt Tallinnas, siis tsiviilõiguslikku

vastutust suure tõenäosusega ei järgneks). Seega taolise käitumise tagajärge (tsiviilõiguslik

vastutus) ei ole võimalik prognoosida nii tagajärje saabumise kui ka tsiviilvastutuse viisi ja

ulatuse osas, kuna see kujuneb privaatautonoomia põhimõttel paljude erinevate tegurite toime

tulemina (nt sõltub kannatanu suvast, väljakujunenud kohtupraktikast jms).

Selles mõttes vastutus, mis tuleneb lepinguvälistest võlasuhetest, on oma olemuse poolest

väga lähedane tsiviilvastutusele, mis tuleneb lepingulistest võlasuhetest (nt leppetrahv).

Viimast aga üldtunnustatult peetakse ettevõtlusega seotud kuluks. Süü küsimus ei ole antud

juhul primaarne – ka leppetrahvi kohustus võib tekkida isiku süülise tegevuse tõttu, kuid see

ei muuda leppetrahvi ettevõtlusega mitteseotuks kuluks.

5. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning

taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist.

Vastuväited:

1) kaebajale 2003. a jaanuaris ja veebruaris tekkinud maksukohustuse määramise

aegumistähtaeg ei ole saabunud. Kohus on leidnud, et tahtluse olemasolu või puudumine

kaebaja tegevuses tulumaksu arvestamisel, deklareerimisel või tasumisel ei sõltu sellest, kas

kaebaja tegevus J. Põrõtseva suhtes oli süüline või mittesüüline; maksuhaldur ei ole lähtunud

isiku süüst tahtlusküsimuse lahendamisel, vaid on tuginenud sellele kulutuse ettevõtlusega

seotuse hindamisel. Kohus on tuvastanud, et kaebaja pidi teadma, et kohtuotsusega

väljamõistetava moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kuluga,

kuna väljamaksed ei olnud tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil ega vajalikud ettevõtluse

säilitamiseks või arendamiseks. Ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimiskohustuse

täitmatajätmine taolistel asjaoludel viitab kaebaja tahtlikule tegevusele. Maksuotsuses oli

kaebaja tahtlus deklareerimiskohustuse täitmatajätmisel tuvastatud ning tõendatud faktiliste

asjaoludega. Kuna maksuotsuses oli tahtluse olemasolu tuvastatud ja motiveeritud, peab

kaebaja MKS § 150 lg 1 kohaselt esitama tõendeid ka tahtluse puudumise kohta.

Ebaõige on apellandi seisukoht nagu peaks maksuhaldur tõendama asjaolu, et kaebaja oli

2003. a veebruaris-märtsis teadlik TuMS § 51 lg 2 p 5 tõlgenduse olemasolust või seda

möönma. Kulutus on ettevõtlusega seotud üksnes juhul, kui selle tegemise eesmärgiks on

ettevõtlustulu saamine, ettevõtluse arendamine või säilitamine. Kuna kohtuotsuse alusel

J. Põrõtsevale tehtud moraalse kahju hüvitise väljamakse ilmselgelt selliseks kulutuseks ei

olnud, pidi kaebaja teadma, et neid kulusid ei saa ettevõtlustulust maha arvata, millest

tulenevalt tuleb need väljamaksed deklareerida ettevõtlusega mitteseotud kuludena ning

tasuda tulumaks, millise kohustuse täitmatajätmine on tahtlik tegevus;

2) apellandi väide kohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta on alusetu.

Asjaolu, et V. Životnikov ei ole kriminaalmenetluses antud ütlustes kaebajat „arvevabriku“

teenuste kasutajana otsesõnu maininud, ei oma tähtsust. V. Životnikov kinnitab asjaolu, et

kaebajale ei ole ta kaupa müünud ega teenuseid osutanud, ka maksumenetluses. Kuigi

V. Životnikov on maksumenetluses andnud vastuolulisi ütlusi, kattuvad tema ütlused selle

kohta, et kaupa ei müüdud ja teenuseid ei osutatud ning tasutud summad tagastati kaebajale,

kriminaalmenetluse käigus saadud üldist iseloomu ütlustega ning teiste tõenditega. Nii

V. Životnikov, A. Vaik kui W. Lutsar on andnud kriminaalmenetluses ütlusi V. Životnikovi

juhitud varifirmade tegevuse kohta, mis seisnes arvete väljastamises kaupade ja teenuste

kohta ilma tegelikult kaupu müümata ja teenust osutamata.

Maksuotsus tugineb tõenditele kogumis, seejuures ei ole oluline, milline kaebaja nimel

tegutsenud füüsiline isik konkreetselt võttis vastu kaebajale V. Životnikovi ja Hugo Jervani

poolt tagastatud rahasummad. V. Životnikovi 01.11.2006 seletusest tuleneb, et raha

üleandmine, sh see, milline auto järgi tuleb, lepiti alati kokku telefoni teel. Maksumenetluses

ei peagi maksuhaldur tuvastama maksupettust, vaid piisab põhjendatud kahtlusest.

Väidetavate tehingute osas OÜ-ga Alifort tõendavad S. Mamalyga ütlused seda, et OÜ Alifort

oli varifirma; transporditeenuseid väidetavalt teostanud ja OÜ Alifort pangakontot käsutanud

U. Tomingase nimelist isikut ei ole maksuhalduril õnnestunud tuvastada. Maksuhalduri

esindaja kinnitas kohtuistungil üksnes seda, et OÜ Alifort nimel on sel perioodil käivet

deklareeritud. Asjaolu, milliste tehingute osas käibemaksukohustuslane on käivet

deklareerinud, on võimalik tuvastada käibemaksukohustuslase raamatupidamisdokumente

kontrollides. Kuna OÜ Alifort puhul on tuvastatud, et tegemist oli ettevõttega, kus

majandustegevust ei toimunud, ei ole võimalik väita, et OÜ Alifort on kaebajale teenuseid

osutanud

ning

vastavat

käivet

deklareerinud.

Seega

esitati

OÜ

Alifort

nimel

käibedeklaratsioone üksnes eesmärgiga näidata näilikku majandustegevust.

Väidetavate tehingute puhul OÜ-ga Polimestor vastustaja nõustub, et isikud ei pruugi taolise

aja

möödudes

mäletada

kõiki

tehingutega

seotud

nüansse,

kuid

samas

lasub

maksukohustuslasel nii kaasaaitamiskohustus kui ka hoolsuskohustus majandustehingute

dokumenteerimisel. Maksumenetluse käigus on tuvastatud, et OÜ-t Polimestor oli samamoodi

kasutatud varifirmana; kelle käes ja kus asuvad OÜ Polimestor raamatupidamisdokumendid,

ei õnnestunud maksuhalduril tuvastada. Maksukohustuslane oleks saanud esitada täiendavaid

tõendeid tehingute toimumise kohta, sh tehingutega seotud kauba edasimüügi kohta ka juhul

kui maksuotsuses ei olnud slaidide olemasolu ja edasimüüki otseselt kahtluse alla seatud.

OÜ-te Alifort ja Polimestor puhul eraldivõetuna ei ole kohus tõepoolest väiteid osalemisest

maksupettuses või hoolsusnõuete rikkumisest esitanud. Samas on kohus kõigi maksuotsuses

mainitud tehingute osas leidnud, et vastustaja on õigesti seisukohal, et tehingute tegelikuks

eesmärgiks oli teha majandusliku sisuta sooritusi, mis võimaldas kaebajal viia ettevõttest raha

välja, ning et hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud kahtlus vaidlustatud

tehingute reaalses toimumises ja ostja osalemises maksupettuses, kuna kogutud tõendite

kohaselt arvetel näidatud ettevõtted kaebajale kaupa ei müünud ja teenust ei osutanud.

Seoses OÜ-ga Pointcom on kohus tuvastanud viimase seotuse V. Životnikoviga ning

käsitlenud seda koos teiste V. Životnikovi poolt juhitud varifirmadega.

Kohus on põhjalikult analüüsinud OÜ-le Avigana tehtud väljamaksega seonduvat.

D. Smirnov on erinevatel aegadel andnud erinevaid ütlusi nii isiku kohta, kellele raha üle anti,

kui väljamakse tegija kohta, kusjuures maksumenetluse käigus on tuvastatud, et isik, kellele

raha väidetavalt üle anti, ei saanud raha vastu võtta. Viimatinimetatud asjaolud kogumis

välistavad isiku heauskse ja hoolsuskohustust järgiva käitumise.

Täiendava tulumaksu määramise puhul on oluline, kas maksukohustuslane teadis või pidi

teadma, et kauba tegelikuks müüjaks ei ole arvel näidatud isik. Isegi kui videoklipi ostmine

tegelikkuses aset leidis, siis kaebaja juhatuse liige teadis või pidi teadma, et väidetava tehingu

pooleks ning isikuks, kellele sularaha üle antakse, ei ole OÜ Avigana. Kaebaja juhatuse

esimehe D. Smirnovi 03.04.2006 ütluste kohaselt valmistas OÜ Avigana nendele

reklaamiklipi, mida nad näitasid televisioonis paljudel üritustel. OÜ-t Avigana esindas umbes

35-aastane Volodja, kellele D. Smirnov maksis videoklipi eest sularahas. Samas on

D. Smirnov hiljem varasemalt antud ütlusi korduvalt muutnud ning ka OÜ Avigana

seadusliku esindaja N. Kisljakova passikoopia esitati maksuhaldurile alles 08.09.2006.

Teave selle kohta, kas isikud on esitanud käibedeklaratsioone ning deklareerinud käivet, ei ole

tõendiks selle kohta, kas antud isikud on müünud kaupu või osutanud teenust kaebajale.

Käibedeklaratsioonide varifirmade nimel esitamise eesmärgiks on näiliku majandustegevuse

näitamine

selleks,

et

võimaldada

teistel

isikutel

ebaseaduslikult

maha

arvata

sisendkäibemaksu arvete alusel, millistel näidatud kaupu ja teenuseid tegelikult ei müüda.

Tulenevalt HKMS § 16 lg 1, TsMS § 229 lg 1, 2 ei ole vastustaja kui menetlusosalise poolt

kohtuistungil esitatav teave, kui see ei ole antud vande all võetud seletusena, käsitletav

tõendina, vaid poole esitatud faktiväitena, mida kohus ei pea tingimata analüüsima.

Kohus on leidnud, et väär on kaebaja seisukoht, nagu oleks käibemaksu ning tulumaksu ühelt

summalt sissenõudmine vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Kaebajale maksuotsuses

esitatud käibemaksunõude aluseks on sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus

puudus, tulumaksunõude aluseks aga ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole

tegemist topeltmaksustamisega; käibemaksu puudutavat osa ei saa käsitleda kulu tõendava

dokumendina, sest käibemaksu tasumise kohustus on isikul teisele käibemaksukohustuslasele,

kellelt ta kaupa või teenust soetab. Kui kaupa või teenust tegelikult ei soetata või see

soetatakse mitte käibemaksukohustuslaseks olevalt isikult, puudub isikul nii arvel näidatud

isikule käibemaksu tasumise kohustus kui ka tasutud käibemaksu mahaarvamise õigus. Kuna

kaebaja ei ole OÜ-lt Avigana teenust soetanud, siis ei ole ka fiktiivse arve alusel tehtud

väljamakse puhul tegemist kulu tõendava dokumendiga TMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses;

3) nii maksuotsus kui ka halduskohtu otsus tuginevad vahetult käibemaksuseaduse normidele

ning Riigikohtu praktikale on viidatud üksnes täiendavalt. Sisendkäibemaksu mahaarvamise

õiguse seisukohast ei ole käibemaksuseaduse põhimõtted muutunud. Seda on leidnud ka

Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-34-06. Korrespondeeruvuse põhimõte tulenes ka vanast

käibemaksuseadusest. Nii käibemaksuseadus kui ka Riigikohtu praktika on kogu aeg olnud

seisukohal, et tehingu teise poole kindlakstegemine on sisendkäibemaksu mahaarvamise

seisukohast määrava tähtsusega. Apellandi seisukoht, nagu ei sõltuks käibemaksukohustuse

tekkimise teokoosseis ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse teokoosseis kaupade ja

teenuste liikumisest tehingupoolte vahel, oleks vastuolus maksuõiguse üldtunnustatud

põhimõtetega, sh majandusliku tõlgendamise põhimõttega. Nii sätestab ka MKS § 83 lg 4, et

teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse.

Iseenesest õige on väide, et KMS § 31 lg 9 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus

sisendkäibemaks maha arvata ka ettemaksust. Samas nii antud säte kui ka KMS § 11 lg 1

reguleerib üksnes juhtumeid, mil kaup müüakse või teenus osutatakse ning kauba või teenuse

eest makse laekumine toimuvad erinevatel maksustamisperioodidel. Seega on käibe tekkimise

aluseks ning ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks ikkagi asjaolu, et üks

käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat

kaupa või osutab teenust. Ka taolisel juhul peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigsuse tõendamiseks esitama tõendeid selle kohta, kas ja millal on

maksukohustuslane kätte saanud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse; juhul aga, kui

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kontrollitakse perioodil, mil ettemakse on tehtud,

kuid kaupa ja teenust ei ole veel saadud, tõendeid selle kohta, et makstud summa on ettemaks

soetatava kauba või teenuse eest ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kasutanud

käibemaksukohustuslase tehingupartneril on tekkinud kohustus kauba tarnimiseks või teenuse

osutamiseks. Samuti ei laiene taoline ettemaksult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus

isikule, kes osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada

tegelikku tehingu toimumist ning kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt;

4) J. Põrõtsevale tehtud väljamaksetega seoses on kohus sisuliselt tuvastanud, et kaebajat

tuleb käsitleda kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel samamoodi kui iga teist ettevõtjat.

Kohus on leidnud, et kaebaja väide, et mittevaralise kahju nõude esitamise risk on üks

kirjastustegevuse tavapärastest riskidest, on alusetu. Ettevõtja peab oma tegevuses järgima

seadust ning tegema kõik endast oleneva, et vältida kahju tekitamist teistele isikutele. Antud

juhul tulenes kahjunõue kaebaja õigusvastasest käitumisest, milline ilmselgelt väljub

ettevõtluse nn tavapärase riski raamidest. Samas on kohus hinnanud seda, milliseid kulutusi

saab käsitleda ettevõtlusega seotuna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2008 otsus tuleb tühistada osas,

millega jäeti rahuldamata AS Inforing kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse

2. oktoobri 2007 maksuotsuse nr 12-5-/141 tühistamiseks osas, millega määrati täiendavalt

tulumaks 2003. a jaanuari ja veebruari kuude eest summas 24 291 krooni. Selles osas kuulub

kaebus rahuldamisele.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et kohtuotsusest ei nähtu, mille

alusel kohus jõudis järeldusele, et apellandi poolt 2003. a veebruaris ja märtsis

tulumaksukohustuse deklareerimata jätmine oli tahtlik. Halduskohus on ka ise leidnud, et

tegemist on juhtumiga, mida seadusandja ei ole osanud konkreetselt maksuseaduses ette näha.

Seega ei ole alust väita, et kaebuse esitaja pidi teadma, et kohtuotsusega väljamõistetava

moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kuluga. Maksuotsuses pole

välja toodud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja oli 2003. a veebruaris-märtsis

teadlik või möönis, et esines TuMS §51 lg 2 p 5 tõlgendus, mille kohaselt jõustunud

kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale 2003. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamakseid tuleb

käsitleda aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Kaebaja on kogu aeg leidnud, et

need väljamaksed on seotud tema ettevõtlusega, kuna on olnud seotud ajalehe Infopress

väljaandmisega. Seega ei ole tõendatud kaebaja tahtlus jätta väljamaksed deklareerimata

ettevõtlusega mitteseotud kuludena ja kohaldamisele kuulub 3-aastane aegumistähtaeg ning

tulumaksunõue summas 24 291 krooni oli enne revisjoni algust aegunud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et halduskohus on ebaõigesti

hinnanud asjas olevaid tõendeid. Asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu hinnangutega kogutud

tõenditele, ei anna veel alust väita, et kohus on hinnanud tõendeid valesti. Kogutud tõendite

kogumi alusel on kohus õigesti tuvastanud, et AS Betox Group, ning OÜ-d Pointcom,

Maxcell ja Trankviti tegutsesid kõik V. Životnikovi juhtimise ja kontrolli all ning antud

äriühingute pangakontodele laekunud raha tagastati kaebajale. V. Životnikov, A. Vaik ja

W. Lutsar on kinnitanud seda, et varifirmade tegevus seisnes arvate väljastamises kaupade ja

teenuste eest ilma tegelikult kaupa müümata ja teenust ostmata. Asjaolu, et mingil hetkel

võisid need firmad ka reaalselt tegutseda, ei anna veel alust väita, et konkreetsed tehingud

toimusid. V. Životnikov on kinnitanud, et see, kellele raha üle anda, lepiti kokku telefoni teel

ja seega ei ole oluline kindlaks teha isikut, kellele reaalselt raha üle anti. Piisab maksuhalduri

poolt ainult põhjendatud kahtluse tuvastamisest.

OÜ Alifort puhul on tuvastatud, et S. Mamalyga ei tunne AS-st Inforing kedagi ja OÜ-l

Alifort puudusid transpordivahendid transporditeenuse osutamiseks. OÜ Alifort puhul on

maksuhalduri poolt tuvastatud, et ettevõttes majandustegevust ei toimunud ning seega ei

olnud tal võimalik ka kaebajale teenuseid osutada. Halduskohus on õigesti nõustunud

maksuhalduri seisukohaga, et OÜ Alifort rekvisiitidega arvete kasutamine oli kaebajale

vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. OÜ Alifort nimel esitati

käibedeklaratsioone eesmärgil näidata näilikku majandustegevust.

OÜ Polimestor seadusjärgse esindaja R. Murtazini ütluste kohaselt seisneb tema tegevus

firmade asutamises ja müügis. D. Smirnov on kinnitanud, et slaidide tellimisega tegeles tema,

kuid OÜ Polimestor esindajat ta ei mäleta. Halduskohus on õigesti leidnud, et arvestades kahe

tehingu maksumust summas 367 950 krooni, on selline mittemäletamine ebaloogiline ja

ebatõenäoline, mis viitab samuti sellele, et neid tehinguid ei ole toimunud.

D. Smirnov on väitnud, et slaidid on antud rendile Euroopa riikidesse, kuid ei ole esitanud

sellekohaseid tõendeid ja seega puudub alus väita, et need slaidid on tõepoolest olemas.

OÜ-ga Aviagna toimunud tehingute kohta on D. Smirnov andnud erinevaid ütlusi. Algselt ta

kinnitas, et raha maksti kellelegi Volodjale, kelle passikoopiat ja volikirja esitatud ei ole.

Kassa väljaminekuorderil on kirjas N. Kisljakova isikuandmed. Hiljem on D. Smirnov

väitnud, et väljamakse tehti Kisljakova sarnasele naisterahvale, kes esitas passi. Maksuhalduri

poolt on tuvastatud, et N. Kisljakova viibis väidetava väljamakse tegemise ajal raskes

üldseisundis statsionaarsel ravil Ida-Viru Keskhaiglas ja ei saanud raha vastu võtta ning

kaebaja ei saanud tema isikusamasust tuvastada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-03

märkinud, et suure summa sularahas tasumine võib olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing

on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada

tehingu mittetoimumine ning seega sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine.

Apellant ei ole suutnud esitada tõendeid, mis annaksid alust väita, et tehing on toimunud ja

seega on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et tal puudub antud juhul sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

käibemaksuseaduse

norme.

Ringkonnakohus

nõustub

seejuures

vastustajaga,

et

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse seisukohast ei ole põhimõtted muutnud. Nii

käibemaksuseadus kui kohtupraktika on kogu aeg olnud seisukohal, et tehingu teise poole

kindlakstegemine on sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohalt määrava tähtsusega. MKS

§ 83 lg 4 kohaselt ei võeta maksustamisel arvesse teeseldud tehingut.

KMS § 31 lg 9 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus sisendkäibemaks maha arvata ka

ettemaksust. Käibe tekkimise aluseks ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

tekkimiseks

on

asjaolu,

et

üks

käibemaksukohustuslane

müüb

teisele

käibemaksukohustuslasele

ettevõtluses

kasutatavat

kaupa

või

osutab

teenust.

Maksukohustuslane peab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks esitama

tõendid selle kohta, kas ja millal on ta kätte saanud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse.

Kui sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust kontrollitakse perioodil, mil ettemakse on

tehtud, kuid kaupa või teenust pole veel saadud, on maksukohustuslane kohustatud esitama

tõendid selle kohta, et makstud summa on ettemaks soetatava kauba või teenuse eest ning

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kasutanud käibemaksukohustuslase tehingupartneril

on tekkinud kohustus kauba tarnimiseks või teenuse osutamiseks. Taoline ettemaksult

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses või on

rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ning kauba

või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 jäävad apellandi poolt

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Viivi Tomson

Maili Lokk

Agu Timmi