2-07-50882/3 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 12.mai 2008, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-50882 Tsiviilasi SEOÜ hagi HR vastu

15 232,32 kroonise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: SEOÜ (reg kood XXX; asukoht XXX) Hageja esindajad: vandeadvokaat Vesse Võhma ja vandeadvokaadi abi Eva Mägi (Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN, XXX; e-postid: vesse.vohma@lawin.ee ja eva.magi@lawin.ee) Kostja: HR(isikukood XXX; elukoht XXX) Asja läbivaatamine 01.aprill 2008, avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud Hageja esindajad vandeadvokaat Vesse Võhma ja vandeadvokaadi abi Eva Mägi ning kostja HR Juures viibis Sekretär Teele Roosimägi RESOLUTSIOON

1. Jätta SEOÜ hagi HR vastu 15 232,32 kroonise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2. Menetluse kulud jätta hageja SEOÜ kanda.

3. Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2002 töölepingu, mida muudeti 15.08.2006. 15.08.2006 muudetud töölepingu p 2.1. kohaselt asub töötaja tööle varuosade müügijuhi ametikohale. Tööülesandeid täpsustab 15.08.2006 kinnitatud ametijuhend. Raamatupidamisliku kontrolli käigus sai hageja 07.08.2007 teada, et kostja on 31.07.2007 hageja nimel müünud arvete nr 621669, 612670, 612671, 612672 ja 612694 alusel SR VOÜ- le kokku kaupu 81 828,55 krooni eest (ilma käibemaksuta), mis on sisuliselt võrdne vastavate kaupade sisseostuhinnaga. Kostja teadis hageja müügitegevuse korda, mille kohaselt rakendas hageja varuosade müügi puhul juurdehindlust keskmiselt 40% varuosade sisseostuhinnast ja

2-07-50882

SR VOÜ suhtes rakendas hageja pikaajalise praktika kohaselt keskmiselt 18,7% suurust juurdehindlust. Eeltooduga tekitas kostja hagejale vähemalt 15 232, 32 krooni ulatuses otsest varalist kahju, mis on kaotsiläinud vara väärtus VÕS § 128 lg 3 mõttes. Tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati alates 31.07.2007 TLS § 79 lg 1 alusel. Käesoleva ajani ei ole kostja tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud. Nõue põhineb VÕS § 1 lg 1, § 101 lg 1 p 3, § 104 lg 5, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja lg 4, § 128 lg 3, TLS § 48 lg 1 p 3, TööK § 125 lg 1, § 126 lg 1. Hageja taotleb kostjalt välja mõista töölepingu rikkumisega tekitatud kahju 15 232, 32 krooni suuruses ja kõigi menetluskulude kostja kanda jätmist.

25.03.08 esitas hageja täiendava avalduse seisukohtade täiendamiseks pärast kostja vastuse saamist. Hageja leiab, et kostja tekitas talle otsuse varalise kahju. Pärast kauba omandamist SEOÜ poolt kehtestatakse kaubale soovituslik müügihind, et see kataks kauba omandamise ja hoidmisega tekkivaid kulutusi ning mõistliku kasumi. Nii SR VOÜ-le kui ka teistele ostjatele on müüdud enne ja pärast kostja poolt rikkumise toimepanemist samu tooteid tunduvalt kõrgema hinnaga, mistõttu on ebaõige väita, et kostja poolt rakendatust kõrgema hinnaga ei oleks toodetele ostjaid leidunud.

SR VOÜ-le kauba müümisel ilma vajaliku juurdehindluseta tekitas kostja hagejale otsese varalise kahju võlaõigus seaduse (VÕS) § 128 lg 3 tähenduses (kaotsiläinud vara väärtus). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja poolt ilma juurdehindluseta müüdud tooted olid hageja vara kui rahaliselt hinnatav õigus ning vara koosseisuks olevate toodete väärtuseks ei olnud mitte sisseostuhind, vaid laokaardilt nähtuv toote soovituslik müügihind.

TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Vajaliku juurdehindluse rakendamisel leidusid toodetele ostjad, järelikult pidi selline hind olema ka toote turuhinnaks. Olles hageja endine töötaja, siis ei saa kostjal hageja arvates tegelikkuses esineda kahtlusi hageja poolt esitatud toodete omahinna õigsuses, kuid tulenevalt asjaolust, et kostja on sellise vastuväite esitanud, siis esitab hageja vastuse lisana toodete ostuhindu kajastavad arved koos ülevaatliku tabeliga sellistest arvetest ja laokaardid, mis näitavad toodete sissetulekut ja väljaminekut.

Ostjad olid nõus ostma tooteid rakendatust kõrgema hinnaga. Kostja väitel pidi ta müügihinna määramisel lähtuma turul valitsevast nõudlusest, sest rakendatust kõrgema müügihinna korral poleks ostja olnud nõus SEOÜ käest tooteid ostma. Taoline kostja väide on ebaõige, sest ostjad olid nõus ostma tooteid ka kostja poolt rakendatust kõrgema hinnaga. Kinnitamaks öeldut esitab valikuliselt arved, millelt nähtub, et mis hinnaga konkreetseid tooteid teistele isikutele (muud kui SR VOÜ) müüdi ja võrdluseks arved millega müüdi samu tooteid SR VOÜ-le.

Arvetel kajastatud toodete hindade võrdlemine kinnitab üheselt, et teised ostjad nõustusid ostma hagejalt tooteid kõrgema hinnaga kui seda oli hind, mida SR VOÜ-le kostja vaidlusalusel juhul rakendas. Nii enne kui ka pärast rikkumise toimepanemist on SR VOÜ-le müüdud märksa kõrgema hinnaga muuhulgas selliseid tooteid, mille suhtes kostja vaidlusalusel juhul vajalikku juurdehindlust ei rakendanud.

Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Pole arusaadav, milles väljendub hagejale tekitatud otsene varaline kahju. Hageja väited on tõendamata. Kostja pole hagejale kahju tekitanud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejalt välja menetluskolud kostja kasuks.

2-07-50882

Täiendavas vastuses märgib kostja, et hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et ta on varemgi müünud kaupa 0% juurdehindlusega. Töötajatel puudus kohustus müüa kaupa laokaardile märgitud hinnaga. OÜ-le SR V konkreetset juurdehindluseprotsenti ei olnud määratud, müüdi talle kaupa juurdehindlusega 0-61%. Tegemist oli püsikliendiga, kellel hoidmiseks oli vajalik teha mõnikord kompromisse. Kostja ei ole hagejale otsest varalist kahju tekitanud. TööK § 125 lg 1 alusel puudub hagejal õigus nõuda saamata jäänud tulu.

Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, analüüsinud hageja ja kostja väiteid ja uurinud esitatud dokumentaalseid tõendeid, ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata Hageja taotleb kostjalt otsuse varalise kahjuna 15 232,32 krooni väljamõistmist. Nimetatud kahju tekitas kostja hagejale sellega, et müüs SR VOÜ-le kaupu hinnaga, mis sisuliselt võrdub sisseostuhinnaga. Kostja leiab, et hagi on alusetu, kuna tegemist ei ole otsese varalise kahju, vaid saamata jäänud tuluga ja selle nõudmiseks TööK § 125 alusel puudub hagejal õigus. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas hageja poolt nõutu on hageja otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu.

Töötajapoolse kahju hüvitamise kohustust reguleerib Eesti NSV Töökoodeks, mille §-d 125-

130 sätestavad reeglid töötajapoolse kahju hüvitamise kohta. Töötaja varaline vastutus tähendab töötaja kohustust hüvitada seaduses ettenähtud korras ja ulatuses tema poolt töölepingu süülise rikkumisega tööandjale tekitatud kahju. Varaline vastutus tuleneb tööandja ja töötaja vahelisest tööõigussuhtest. Varalise vastutuse kohaldamise eelduseks töölepingulistes suhetes on tööülesannete täitmata jätmine töötaja poolt või tööülesannete mittenõuetekohane täitmine, mille tagajärjel tekib tööandjal kahju. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TööK § 125 lg 1 sätestab, et töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, kannavad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Töötaja varalise vastutuse kohaldamise tingimuseks on sellest tulenevalt otsese tegeliku kahju olemasolu, töötajapoolne töökohustuse rikkumine, põhjuslik seos töötaja töökohustuse rikkumise ja tekitatud kahju vahel ning töötaja süü.

VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Otsene varaline kahju tekib olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub olemasoleva vara vähenemises. Eelkõige on otseseks varaliseks kahjuks nimetatud sätte kohaselt kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud.

VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

2-07-50882

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seega on saamata jäänud tulu selle sätte alusel eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju väljendub isiku vara oodatud suurenemise ärajäämises.

Ülalmärgitud VÕS sätetest tulenevalt on hageja poolt nõutu puhul tegemist saamata jäänud tuluga, mitte otsese varalise kahjuga. Seetõttu kostja, olles väidetava kahju tekitamise ajal hageja töötaja, ei pea seda hüvitama TööK § 125 ja § 126 alusel. Arvestades kohtu järeldust, et hageja poolt nõutu näol on tegemist saamata jäänud tulu mitte otsese varalise kahjuga ei ole vajalik analüüsida ülejäänud nõude rahuldamise eeldusi ega hageja poolt esitatud tõendeid. Märgitud põhjendustel tuleb hagi jätta rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik