3-07-2413/8

3-07-2413/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

2008-05-07

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

3-07-2413 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mai 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2413 Haldusasi A.P. i kaebus Tartu maavanema 20.12.2004 korralduse nr 145-p „Ametist vabastamine“ õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakoht...

3-07-2413

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mai 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2413 Haldusasi A.P. i kaebus Tartu maavanema 20.12.2004 korralduse nr 145-p „Ametist vabastamine“ õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu maavanema apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (haldusorgan) – Tartu maavanem Vastustaja (kaebuse esitaja) – A.P. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2008 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

A.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu maavanema 20.12.2004 korralduse nr 145-p „Ametist vabastamine“ õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebuse kohaselt asus A.P. tööle Tartu Linna Perekonnaseisuameti juhataja ametikohale 01.11.1990. A.P. on selle asutuse juhataja ametikohal töötanud kuni teenistusest vabastamiseni. 30.11.2004 sai A.P. maavalitsuselt kirja nr 1.2-3/1885, milles teatati, et teda vabastatakse teenistusest 31.12.2004 avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 120 lg 1 alusel vanuse tõttu. Pretensioone tema töö suhtes ei esitatud. Kahtluse all ei saanud olla ka tema töövõime, mida kinnitab see, et ta suudab ka praegu, kolm aastat hiljem, täita oma tööülesandeid Tartu Ülikooli planeerimistalituse peaspetsialistina. Taru Maavanema 20.12.2004 korraldusega vabastati A.P. teenistusest vanuse tõttu ATS § 120 lg 1 alusel ning maksti välja teenistusest vabastamise hüvitusena kolme kuu ametipalk. Kaebus teenistusest vabastamise korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud õigeaegselt. A.P. leidis, et maavanema korraldus on õigusvastane, kuna 01.10.2007 otsusega nr 3-4-1-14-07 tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ATS § 120 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud seadusesätte alusel antud haldusakt, Tartu Maavanema 20.12.2004 korraldus nr 145-p, on õigusvastane algusest peale nii nagu ka selle alusel välja antud ametist vabastamise korraldused. Õigusvastase teenistusest vabastamisega on A. P. ile tekitatud kahju, kuna perekonnaseisuosakonna juhataja ametikohalt vabastamise tõttu vähenes oluliselt A. P. i sissetulek. Põhjendatud huvi Tartu Maavanema 20.12.2004 korralduse nr 145-p õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb selles, et A.P. kavatseb esitada riigi vastu kahjunõude.

Tartu maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt vabastati A.P. teenistusest enne vabastamise aluseks oleva sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.10.2007 otsuses ei ole hinnatud A. P. i vabastamist Tartu maavanema poolt. Otsuses anti hinnang ATS §-le 120 ning sellega seonduvate seadussätete põhiseadusele vastavusele. A. P. i kaebuse rahuldamine oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Avaliku teenistuse seadus jõustus 01.01.1996. Samast ajast annab seadus ka võimaluse vabastada teenistusest ametnikke, kes on saanud 65 aastat vanaks. Kui käsitleda ATS § 120 kehtetuna alates selle jõustumisest, siis tekib kõigi sellel alusel vabastatud ametnikel võimalus hakata arvutama ja riigilt välja nõudma kahju. Riigiasutustel ei olnud ametnike vabastamisel võimalik piisava selgusega aru saada ja ette näha, et nende tegevust hakatakse aastate möödudes käsitlema põhiseadusega vastuolus olevana. Kui väita, et ATS § 120 on kehtetu algusest peale, siis tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 9 lg-st 5 omavad õiguslikku kaitset vaid need, kes vabastati viimase kolme aasta jooksul. Seega diskrimineeritakse jätkuvalt neid endisi ametnikke, kes vabastati enne 01.10.2004. Riigikohtu 01.10.2007 otsusel nr 3-4-1-14/07 ei ole tagasiulatuvat jõudu. ATS § 120 ja sellega seonduvad sätted tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt. Seega ei ole Riigikohtu 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14/07 kohaldatav A. P. i kaebuse läbivaatamisel. Riigikohus ei tunnista õigusaktide sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tagasiulatuvalt ning seega pole nende sätete alusel antud üksikaktide õigusvastasust võimalik kindlaks teha. ATS § 120 ja sellega seonduvad sätted tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks üksnes edasiulatuvalt ning õiguslik kaitse on tagatud vaid neile endistele ametnikele, kes on teenistusest vabastamise vaidlustanud. A.P. ei ole enda vabastamist tähtaegselt vaidlustanud.

HALDUSKOHTU LAHEND

Tartu Halduskohus rahuldas 14. veebruari 2008 otsusega kaebuse ning tunnistas Tartu maavanema 20.12.2004 korralduse nr 145-p õigusvastaseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab põhiseaduse (PS) § 152 lg 2, et Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Põhiseadus jätab aga lahtiseks selle, kas seadus tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras kehtetuks ex tunc (algusest peale) või ex nunc (tuleviku jaoks) ehk kas tagasiulatuvalt või edasiulatuvalt. Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused nr 3-4-1-5-00; 3-4-1-10-00; 3-4-1-8-02, 3-3-1-59-03). Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-64-04 märkinud, et põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid ei ole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale. Samas on Riigikohus oma 19.06.2007 otsuses nr 3-3-2-107 antud seisukohta muutnud ja seda tulenevalt 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 702 lg 2 p 7, mille järgi on kohtulahendi teistmise aluseks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti võis selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused. Riigikohtu halduskolleegium on asunud 19.06.2007 otsuses seisukohale, et kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega on seaduseandja rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel võib olla tagasiulatuv jõud. Teistmine oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc toime. Seega ei saa kategooriliselt väita, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel ei saaks olla tagasiulatuvat jõudu. Kui varasemat kohtulahendit saab teistida põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse alusel ning mis tähendab, et sellisel kohtuotsusel on tagasiulatuva jõud varem tehtud kohtulahenditele, siis saab samal alusel vaidlustada ka varem välja antud halduse üksikakti. A.P. ei ole oma kaebuses taotlenud maavanema korralduse kehtetuks tunnistamist (mis võrdub ATS § 160 lg 3 järgi seadusevastaseks tunnistamisega), vaid selle õigusvastaseks tunnistamist. Seega tuleb lahendada küsimus, kas hilisemalt põhiseadusevastaseks tunnistatud üldakti alusel välja antud üksikakt on samuti põhiseadusevastane ehk õigusvastane. PS § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. ATS § 120 on Riigikohtu otsuse järgi põhiseadusega vastuolus selle kehtestamisest alates. Põhiseaduslikkuse järelevale kolleegium on oma otsuses märkinud, et seega pole üldise võrdsuspõhiõiguse riive mõistlikult ega asjakohaselt põhjendatud ja tegemist on meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mistõttu on ATS § 120 lg 1 ja sellega seotud normid vastuolus PS § 12 lg-ga 1. Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud üldakti alusel antud halduse üksikakt on samuti põhiseadusevastane ehk õigusvastane. Antud juhul on ATS § 120, mis võimaldas ametnikke teenistusest vabastada vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks, põhiseadusevastasus tuvastatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu poolt. Kaebuse esitaja on ametist vabastatud põhiseadusevastase õigusnormi alusel antud üksikaktiga, mis tähendab, et kaebuse esitaja on vabastatud õigusvastase haldusaktiga. Seega tuleb tunnistada Tartu maavanema 20.12.2004 korraldus nr 145-p õigusvastaseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Tartu maavanem esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A. P. i kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2007 teinud määruse, mitte otsuse. Arvestades seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 60 kohaselt otsustab Riigikohus määrusega menetlusküsimusi, ei ole võimalik väita, et Riigikohus oleks oma varasemaid seisukohti otsuste tagasiulatuva jõu kohta nimetatud määrusega muutnud. 10.03.2008 tegi Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 otsuse, mille p-s 20 on asutud seisukohale, et kõigil põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel ei ole automaatselt tagasiulatuvat toimet. Seega on Riigikohus seisukohal, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsuse puhul tuleb tagasiulatuvuse küsimus eraldi lahendada. Samuti ei ole Riigikohus 10.03.2008 otsuses märkinud, et seni kehtivat kohtupraktikat muudetakse. Seega ei olnud Tartu Halduskohtul võimalik A. P. i kaebust rahuldada. ATS § 120 ja sellega seonduvad seadusesätted tunnistati põhiseadusega vastuolus olevateks ja kehtetuteks edasiulatuvalt. Riigikohtu 19.06.2007 määrus nr 3-3-2-1-07 käsitleb omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse probleemi. Määruse p-s 14 rõhutatakse, et ORAS § 7 lg 3 ei olnud põhiseadusevastane algusest peale, vaid muutus põhiseadusevastaseks hiljem. Samuti märgitakse määruse p-s 18, et kõigil põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel ei saa obligatoorselt olla tagasiulatuvat toimet. Riigikohtu 01.10.2007 otsusest nr 3-4-1-14-07 ei nähtu, et kohtu hinnangul oleks ATS § 120 põhiseadusega vastuolus selle kehtestamisest alates. Kohtuotsuse p-s 8 on õiguskantsleri seisukoht, mille kohaselt eakate ametnike vallandamiskaitse vähendamine võrreldes nooremate ametnikega ei ole mõistlik ning asjakohaselt põhjendatud. Kohtuotsusest ei nähtu, et õiguskantsler oleks andnud hinnangu, millisest ajast alates tuleb ATS § 120 lugeda põhiseadusega vastuolus olevaks. Küll aga viitab õiguskantsler Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2000/78/EÜ, mis keelab art-s 6 vanuselise ebavõrdse kohtlemise tööelus. Samuti viidatakse mitmetele Euroopa Ühenduste Kohtus arutlusel olevatele asjadele. Siit tulenevalt ei ole üheselt selge, kas Riigikohtu seisukohta on mõjutanud vaid info, mis on teada olnud juba 1996. aastal või ka hiljem lisandunud info uute õigusteooriate ja käsitluste, kontseptsioonide, teaduslike seisukohtade, Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevate nõuete, ühiskonnas toimuvate arenguprotsesside jms näol. Tartu Halduskohtu järeldus, et ATS § 120 on Riigikohtu otsuse järgi põhiseadusega vastuolus selle kehtestamisest alates, on paljasõnaline. Õigusnormi kehtetuks tunnistamine ex tunc on reeglina oluliselt raskemate tagajärgedega kui kehtetuks tunnistamine ex nunc. Kehtetuks tunnistamine ex tunc toob kaasa vajaduse revideerida kehtetuks tunnistatud õigusnormi alusel tekkinud õigussuhteid, mis omakorda mõjutab suuremal või vähemal määral õiguskindlust. Ex tunc kehtetuks tunnistatud õigusnormi kehtivuse ajal tegutsenud isikud võivad ootamatult sattuda neile ebameeldivasse olukorda. Maavalitsusel ei olnud selles asjas võimalik ette näha, et seaduse järgi toimides võidakse teha õigusvastane korraldus. Kui Riigikohus oleks pidanud vajalikuks tunnistada ATS § 120 kehtetuks ex tunc, oleks kohtuotsuses nendele aspektidele kindlasti tähelepanu pööratud. Arvestades seda, et õigusnormi põhiseadusega vastuolevaks ja kehtetuks tunnistamine kuulub Riigikohtu pädevusse ning, et PSJKS § 58 lg 2 kohaselt jõustub otsus kuulutamisest, peab õigusnormi kehtetuks tunnistamine ex tunc olema Riigikohtu otsuses eraldi märgitud. Halduskohtul puudub pädevus otsustada, et Riigikohus tunnistas õigusnormi kehtetuks ex tunc. Arvestades seda, et Riigikohtu 01.10.2007 otsusest nr 3-4-1-14-07 ei nähtu, et kohtu hinnangul oleks ATS § 120 põhiseadusega vastuolus selle kehtestamisest alates, tuleb asuda seisukohale, et ATS § 120 ning sellega seonduvad õigusnormid on tunnistatud kehtetuks alates otsuse nr 3-4-1-14-07 kuulutamisest.

A.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt ei saa õigusnorm üldjuhul olla kehtestamise hetkel põhiseadusega kooskõlas olev ja muutuda põhiseadusevastaseks alles siis, kui Riigikohus, kontrollides õigusnormi vastavust põhiseadusele, on jõudnud järeldusele, et õigusnorm on põhiseadusevastane. Riigikohus on 01.10.2007 kohtuasjas nr 3-4-1-14-07 märkinud, et asjas on kaitstavaks põhiõiguseks PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus, mille esemeline kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad ning isikuline kaitseala igaüht. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Riigikohus lähtus otsuses üksnes Eesti Vabariigi Põhiseadusest, mis kehtib alates 29.07.1992 (ATS § 120 kehtib alates 01.06.1995). Riigikohus ei analüüsinud eelnimetatud seadusesätte vastuolu põhiseadusega lähtudes Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevatest nõuetest või muudest teguritest. Apellant ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest lähtudes tunnistati ATS § 120 ja sellega seonduvad seadusesätted põhiseadusega vastuolus olevateks edasiulatuvalt. Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest kohtuasjas nr 3-2-1-07 on Tartu Halduskohus apelleeritud 14.02.2008 otsuses märkinud, et ei saa kategooriliselt väita, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsusel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Kui varasemat kohtulahendit saab teistida põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse alusel, mis tähendab, et sellisel kohtuotsusel on tagasiulatuv jõud varem tehtud kohtulahenditele, siis saab samal alusel vaidlustada ka varem välja antud halduse üksikakti. Samuti märgib kohus, et Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud üldakti alusel antud halduse üksikakt on samuti põhiseadusevastane ehk õigusvastane. Antud juhul on ATS § 120, mis võimaldas ametnikke teenistusest vabastada vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks, põhiseadusevastasus tuvastatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu poolt. Kaebuse esitaja on ametist vabastatud just põhiseadusevastase õigusnormi alusel antud üksikaktiga, mis tähendab, et kaebuse esitaja on vabastatud õigusvastase haldusaktiga. Asjaolu, et halduskohus viitab oma otsuses Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2007 otsusele, mitte määrusele nr 3-3-2-1-07, on ebaoluline eksimus, mis ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust. Halduskolleegium on nimetatud kohtulahendis andnud oma põhjendatud seisukoha, millest tulenevalt on kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega seaduseandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel võib olla tagasiulatuv jõud. Teistmine oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc toime. Asjaolu, et kohtulahend on vormistatud määrusena põhjusel, et sellega antakse asi lõplikuks lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule, ei tähenda, et Riigikohtu halduskolleegiumi põhistatud kohtumääruses toodud seisukohtadest ei saaks ega võiks halduskohus juhinduda. Riigikohtu üldkogu on 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-107 asunud samadele seisukohtadele. Antud kohtuasja lahendamisel ei oma tähendust, kas ATS § 120 on tunnistatud kehtetuks edasiulatuvalt või tagasiulatuvalt. Õigusnorm kas on või ei ole põhiseadusega kooskõlas selle kehtestamisest alates. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 määruses nr 3-3-2-1-07 ja Riigikohtu üldkogu on 10.03.2008 otsuses samas asjas leidnud, et kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega on seadusandja rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Riigikohtu üldkogu märgib ka seda, et õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine. Eeltoodust lähtudes on Tartu maavanema apellatsioonkaebus põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2008 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Iseenesest on õige apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2007 lahendile kui halduskolleegiumi otsusele, kuigi tegelikult on tegemist määrusega, millega anti haldusasi nr 3-3-2-1-07 läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuid nimetatud ebatäpsus ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2007 lahendis haldusasjas nr 3-3-2-1-07 on varasemast kohtupraktikast erinevalt asutud seisukohale küsimuses, kas põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel on tagasiulatuv jõud või ei ning on leitud, et TsMS § 702 lg 2 p 7 ja HKMS § 75 lg 2 kehtestamisega on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Sama määruse p-s 18 on halduskolleegium ka märkinud, et TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kõigi otsuste tagasiulatuvat toimet. Eeltooduga samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu üldkogu samas asjas 10.03.2008 tehtud otsuse p-des 19 ja 20, millest tulenevalt on sisuliselt õige halduskohtu järeldus, et võrreldes varasema seisukohaga, mille kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet, on Riigikohtu seisukoht muutunud ning leitakse, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla ka tagasiulatuv jõud. Mis puudutab küsimust, kas ATS § 120 lg 1 on 01.10.2007 kohtuotsusega tunnistatud kehtetuks algusest peale (ex tunc) või tuleviku jaoks (ex nunc), siis lähtudes viidatud lahendi resolutsiooni sõnastusest saab asuda seisukohale, et ATS § 120 lg 1 on tunnistatud kehtetuks ex nunc, sest kohtukolleegium ei ole selles lahendis märkinud, et ATS § 120 lg 1 oleks tunnistatud kehtetuks alates mingist ajahetkest, mingi konkreetse perioodi vältel või algusest peale. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse motivatsioonist tuleneva põhjendusega, et käesoleval juhul ei oma sisulist tähtsust see, kas ATS § 120 lg 1 on tunnistatud kehtetuks ex tunc või ex nunc, vaid see, kas ATS § 120 lg 1 on tunnistatud põhiseadusevastaseks selle kehtestamisest alates või mitte. Arvestades seda, et ATS kehtestati pärast PS vastuvõtmist 1992. a, nõustub ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega ka selles osas, mille kohaselt PS § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning ATS § 120 on Riigikohtu otsuse järgi põhiseadusega vastuolus selle kehtestamisest alates, kuna kolleegium on 01.10.2007 otsuses märkinud, et: „Seega pole üldise võrdsuspõhiõiguse riive mõistlikult ega asjakohaselt põhjendatud ja tegemist on meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mistõttu on ATS § 120 lg 1 ja sellega seotud normid vastuolus PS § 12 lg-ga 1“. Kuna § 12 lg 1 e. üldise võrdsuspõhiõiguse põhimõte sisaldus PS-s alates selle vastuvõtmisest ning ka ATS § 120 lg 1 sisaldus samas sõnastuses ATS-is alates selle jõustumisest kuni 01.10.2007 ja Riigikohtu 01.10.2007 otsuses ei ole märgitud täiendavalt

ühtegi asjaolu, mis saaks olla aluseks seisukohale, et ATS § 120 lg 1 sai olenemata algusest peale kehtinud samast õiguslikust olukorrast muutuda põhiseadusevastaseks mitte kehtima hakkamisest vaid hiljem, on õige halduskohtu eeltoodud seisukoht, et ATS § 120 lg 1 on põhiseaduse vastane alates selle kehtestamisest.

Eeltoodu tõttu on õige ka halduskohtu seisukoht, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud üldakti alusel antud halduse üksikakt on samuti põhiseadusevastane ehk õigusvastane ning kuna kaebuse esitaja on ametist vabastatud põhiseadusevastase õigusnormi alusel antud üksikaktiga e. õigusvastase haldusaktiga, siis tuleb tunnistada Tartu maavanema 20.12.2004 korraldus nr 145-p õigusvastaseks.

Halduskohtu vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole halduskohus väitnud, et 01.10.2007 otsusega on ATS § 120 lg 1 tunnistatud kehtetuks ex tunc. Halduskohus on vaidlustatud otsuses sisuliselt asunud seisukohale, et üldakti põhiseadusevastasust ja selle kehtetuks tunnistamise ajahetke saab vaadelda eraldi ning leidnud, et 01.10.2007 otsuse alusel saab lugeda ATS § 120 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks alates selles kehtestamisest, mistõttu oli ka Tartu Maavanema 20.12.2004 korraldus A. P. i teenistusest vabastamise kohta vanuse tõttu õigusvastane, tulenevalt haldusakti aluseks oleva ATS § 120 lg 1 vastuolust PS §-ga 12 lg 1. Samuti on halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja ei ole halduskohtult taotlenud maavanema korralduse kehtetuks tunnistamist, vaid on esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaebuse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks.

Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. A.P. ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega ka taotlust nende väljamõistmiseks apellandilt.

Viivi Tomson Agu Timmi Maili Lokk