3-07-1727/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

3-07-1727

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1727 Haldusasi A.S. i kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja mittevaralise kahju summas 39 000 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.12.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2008 Menetlusosalised Apellant (haldusorgan) – Tartu Vangla, Vastustaja (kaebuse esitaja) – A.S. RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2007 otsus menetluskulude jaotuse osas ning osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor ning tehti Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada A.S. i jalutamiseks boksi, milles müra helirõhu tase ületab ettenähtud piirtaseme ja mõisteti Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 750 krooni.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta A.S. i kaebus rahuldamata ka nõuete osas tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor, teha Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada A.S. i jalutamiseks boksi, milles müra helirõhu tase ületab ettenähtud piirtaseme ja mõista Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaraline kahju summas 750 krooni. Tartu Tervisekaitsetalituse poolt teostatud mürataseme mõõtmise eest tasumisele kuuluv summa 2550 krooni jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2007 otsus muutmata.

Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 29.04.2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

A.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingu - viimine jalutuskäikude boksi, kus on sisse lülitatud eriti valju muusikaga ruupor, õigusvastaseks tunnistamiseks, Tartu Vanglale ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju summas 39 000 krooni väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt oli kaebuse esitaja sunnitud jalutama nädala jooksul 20.07.2007-23.07.2007 Tartu Vangla jalutuskäikude boksis, kuhu oli paigaldatud valjuhääldi ehk ruupor. Kaebuse esitaja palus pidevalt vanglalt teda mitte sellesse jalutusboksi viia, sest ruupor töötas väga valjult ning selle hääl mõjutas kaebuse esitaja tervist. A.S. il on madal vererõhk ning seoses sellega valutas pea ning kui kaebuse esitaja läks välja jalutama, siis mõjutas valjuhääldist tulev lärm teda veel rohkem, sest peavalu süvenes. Väljas jalutada on tervisele vajalik seetõttu, et varuda hapnikku, sest ta asub eeluuritavate sektsiooni kinnises kambris. 24.07.2007 ja 25.07.2007 pidi kaebuse esitaja kutsuma meditsiiniõe, et see teda aitaks, sest tal oli suur nõrkus, pea käis ringi ning jalutama pidi minema järjekordselt sinna boksi, kus oli valjuhääldi ja kaebuse esitaja loobus jalutamisest valjuhääldi pärast. Augustikuus jalutas kaebuse esitaja 11 päeva 19.08.2007-25.08.2007 ja 27.08.2007, 28.08.2007, 30.08.2007-31.08.2007 samas sektsioonis, kus asub ruupor. Peale jalutuskäike hakkas pea alati rohkem valutama valju muusika pärast. Tartu Vangla ametnikud ei võtnud midagi ette kaebuse esitaja palvetele vaatamata.

Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli kaebuse esitaja paigutatud E-hoone lõunatiiba kambrisse 3052, mille ees asuvad jalutusboksid nr 1-30. Keskele, bokside nr 8, 9, 22 ja 23 kohale maast 4 m kõrgusele on paigutatud neli valjuhääldit, mille kaudu edastatakse raadiosaateid eesmärgiga tõkestada kinni peetavate isikute omavahelist suhtlemist vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 5 täitmiseks. Valjuhääldite kaudu edastatav heli ei ole valjem inimhäälest ega saa tekitada tervistkahjustavat müra. A.S. ei ole ajavahemikul 20.07.2007-25.07.2007 kordagi pöördunud arsti ega valvemeediku poole peavalu kaebusega. Kaebuse esitaja jalutas boksides, mis asuvad valjuhäälditest eemal, valjuhääldi helid ei takistanud tal suhtlemast teiste kinni peetavate isikutega ja peavalu e. tervisekahjustust ei ole talle tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole nimetanud ühtki asjaolu, mille alusel oleks tal tekkinud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-st 9 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.

HALDUSKOHTU LAHEND

Tartu Halduskohus rahuldas 4. detsembri 2007 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub eriti valju muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor; tegi Tartu Vanglale ettekirjutuse mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles müra helirõhu tase ületab ettenähtud piirtaseme ja mõistis Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas

750 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on VangS § 90 lg 5 kohaselt vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Verbaalse kinnipeetavate omavahelise sidepidamise takistamiseks ei ole välistatud VangS § 90 lg 5 täitmiseks jalutusboksides valjuhääldite kasutamine, kuid see ei tohiks rikkuda vahistatute teisi õigusi, ega piirata nende vabadusi. VangS § 90 lg 5 järgimine ei pea olema esmatähtsusega, võrreldes kinnipeetavate inimõiguste tagamisega. Kaebuse esitajal on tulenevalt VangS §-st 93 lg 5 õigus taotleda vabas õhus viibimist vähemalt üks tund päevas ning kui kaebuse esitaja viiakse jalutusboksi, kus asub ruupor ja sellest kostev vali muusika (või raadiosaade) häirib teda oluliselt, siis ei ole õige nõuda, et ta loobuks jalutuskäigust vaid sellel põhjusel.

Seda enam, et vahistatuid hoitakse lukustatud kambris ööpäev läbi ja see võib kesta kuid. Toimiku materjalidega on tõendatud, et jalutuskäigu ajal viibis kaebuse esitaja boksides, kus asusid ruuporid (boksid nr 8, 9, 22 ja 23) järgmistel päevadel:

23. boksis 20.08.2007, 22. boksis 19.08.2007, 23. boksis 23.08.2007, 23. boksis 24.08.2007, 23. boksis 25.08.2007, 23. boksis 27.08.2007, 22. boksis 30.08.2007, 23. boksis 02.09.2007, 23. boksis 15.09.2007, 23. boksis 29.09.2007, 22. boksis 04.10.2007. Rahvatervise seaduse (RTerS) § 1 sätestab, et käesoleva seaduse eesmärk on inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine, mis saavutatakse riigi, omavalitsuse, avalikja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga.

RTerS § 4 p 9 kohaselt peavad eluasemeja puhketingimused soodustama tervise säilimist ja p 13 kohaselt ei tohi müra-, vibratsiooni-, ultrahelija infrahelitase esile kutsuda tervisehäireid ning peab vastama puhkeja olmetingimustele kehtestatud nõuetele. RTerS § 8 lg 2 p 17 alusel kehtestab sotsiaalminister tervisekaitse õigusaktid järgmiste valdkondade kohta: mitteioniseeriva kiirguse, müra-, vibratsiooni-, ultraja infraheli taseme piirväärtused eluja puhkealal, elamutes ja ühiskasutusega hoonetes, paikse saasteallika sanitaarkaitsealal, õpperuumides ja muudes kohtades, kus inimene viibib pikemat aega, samuti käesolevas punktis loetletud füüsikaliste suuruste taseme mõõtmise meetodid.

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (edaspidi Määrus) kehtestab müra normtasemed eluja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse § 1 lg 5 kohaselt ei laiene määrus eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, teleja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid. Seega laieneb määrus vangla kohta. Vali muusika ja raadiosaated on müra ning Määruse § 2 p 2 annab müra definitsiooni, mille kohaselt on müra inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli.

Määruse § 3 kohaselt asub vangla üldplaneeringu alusel tööstusalal, mis kuulub IV kategooriasse. Määruse § 4 lg 2 kohaselt on käesoleva määruse tähenduses müra piirtase see müra tase, mille ületamine võib põhjustada häirivust ja mis üldjuhul iseloomustab rahuldavaid (vastuvõetavaid) akustilisi tingimusi. Olemasolevatel aladel ja ehitistes ei tohi müra ületada piirtaset. Kui piirtase on ületatud, tuleb rakendada meetmeid müra vähendamiseks. Määruse § 5 lg 6 p 2 kohaselt on piirtaseme arvusuurused olemasolevatel aladel tööstusettevõtete müra ekvivalenttase LpA,eq,T, dB IV kategooria puhul päeval 70.

Määruse § 4 lg 3 kohaselt on müra kriitiline tase käesoleva määruse tähenduses müra tase välisterritooriumil, mis põhjustab tugevat häirivust ja iseloomustab ebarahuldavat mürasituatsiooni. Määruse § 5 lg 7 p 2 kohaselt on kriitilise taseme arvsuurus olemasolevatel aladel tööstusmüra ekvivalenttase IV kategooria puhul päeval LpA,eq,T, dB 75. Kohtu taotlusel teostas Tartu Tervisekaitsetalitus Tartu Vangla eelvangistuse lõunatiiva jalutusboksides helivõimendusseadmete töötamisest tingitud müra ekvivalenttaseme mõõtmise. Samuti fikseeriti müra foon (mõõdeti müra ekvivalenttaset, kui helivõimendusseadmed ei töötanud).

Mõõdistused teostati kahes boksis: boksis nr 22, mis asub reproduktorile kõige lähemal ja boksis nr 30, mis asub reproduktorile kõige kaugemal. Mõõtmise ajal, kui helivõimendusseadmed ei töötanud, oli boksis nr 22 helirõhu tase dBA 56,5 ja kui mõõtmise ajal helivõimendusseadmed töötasid, oli helirõhu tase dBA 79,3. Boksis nr 30 mõõtmise ajal, kui helivõimendusseadmed ei töötanud, oli helirõhu tase dBA 57,5 ja kui helivõimendusseadmed töötasid oli helirõhu tase dBA 65,7. Seega oli boksis nr 30 müra helirõhu tase piirtaseme piires, päeval kuni 70 dBA, kui helivõimendusseadmed töötasid ning 57,5, kui helivõimendusseadmed ei töötanud.

Boksis nr 22 oli müra helirõhu tase kriitilise taseme ületanud. Kriitiline tase on 75, kuid helivõimendusseadmete töötamise ajal oli see 79,3 dBA ning mittetöötamisel 56,5 dBA. Boksides, kus asuvad ruuporid, ei olnud müra helirõhu tase piirtasemel ega isegi kriitilisel tasemel, vaid oli need ületanud. Seega põhjustas taoline helimüra tase Määruse § 4 lg 3 kohaselt tugevat häirivust ja iseloomustab ebarahulolevat mürasituatsiooni. Kuna kaebuse esitaja oli juulikuust kuni 10.10.2007 üheteistkümnel korral boksides, kus asus väljuhääldaja, siis nendel päevadel võis vali muusika ja raadiosaated põhjustada tugevat häirivust ebarahuldava mürasituatsiooni tõttu.

Kaebuse esitaja subjektiivsed õigused võisid saada rikutud, kui ta tundis, et jalutuskäigu ajal boksides, kus asusid ruuporid, häirisid teda vali muusika ja raadiosaated ja tekitasid talle peavalu. Mürataseme taluvus on igal inimesel erinev ja individuaalne. Kaebuse esitaja leidis, et jalutamine boksis, kus asuvad ruuporid, millest kostub vali helin, mõjus tema tervisele halvasti. Taolist väidet on raske ümber lükata, eriti kui müratase jalutusboksis ületab kriitilise piiri. Tartu Vangla on kohustatud järgima määrust ning mitte paigutama kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles müratase ületab ettenähtud piirtaseme.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Kuna kaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud intensiivselt, sest rikkumine toimus üheteistkümnel päeval, iga päev 1–1,5 tundi, on põhjendatud mõista vastustajalt mittevaralise kahju hüvitisena kaebuse esitaja kasuks välja 750 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

4. detsembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A.S. i kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud Määrust, asudes seisukohale, et see laieneb vangla välisterritooriumile ning kuna Tartu Vangla asub tööstusalal, kuulub kohaldamisele Määruse § 5 lg 6 p 2 ja lg 7 p 2. Tartu Tervisekaitsetalituse eksperdi poolt 12.11.2007 teostatud müra mõõtmistulemuste tabelist nähtub, et ajal, mil helivõimendusseadmed töötasid, oli valjuhäälditest kõige kaugemal asuvas jalutusboksis 20 minuti jooksul keskmiseks helirõhu tasemeks 65,7 dBA ning kõige lähemas boksis 79,3 dBA. Ajal, mil helivõimendusseadmed ei töötanud, oli 10 minuti jooksul keskmiseks helirõhu tasemeks vastavalt 56,5 ja 57,5 dBA.

Ekspert ei ole tabelisse märkinud normidega lubatavat helirõhu taset. Määruse § 1 lg-st 5 tulenevalt ei laiene määrus eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, teleja kinostuudiod. Asjaolu, et näiteloetelu vanglat ei nimeta, ei tähenda, et määrus laieneb automaatselt ka vanglale. Vangla territoorium ja sellel asuvad ehitised ja rajatised on eriotstarbelised, millele ei laiene elu-, puhkevõi tööstusaladega samad normid. Kinnine vangla on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle.

Vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1, § 7 lg 1). Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (VangS § 90 lg 2). Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Tartu Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, kes viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust. Seega ei ole vangla territoorium elu-, puhkeega tööstusala, vaid rangelt eriotstarbeline.

VangS § 90 lg 5 kohaselt on vangla kohustatud tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Tulenevalt VangS § 93 lg 5 nõuetest tuleb vahistatule tagada võimalus jalutamiseks vähemalt ühe tunni jooksul päevas. Kuna vangla välisterritooriumile rajatud spetsiaalsed jalutusboksid on pealt avatud, on võimalik suhelda ka teistes jalutusboksides viibivate isikutega. Vahistatute omavahelise sidepidamise takistamiseks ongi paigutatud jalutusbokside kohale helivõimendusseadmed (valjuhääldid), mille kaudu edastatakse erinevaid raadiokanaleid.

Muusika või raadiosaadete edastamine läbi valjuhääldite on ainuvõimalikuks meetmeks vahistatute omavahelise suhtlemise raskendamiseks jalutuskäigu ajal. A.S. seletas halduskohtule, et muusika ei sega vahistatutel omavahelist suhtlemist, kuna sellest on võimalik üle karjuda ning valjuhääldiga jalutusbokside kõrval asuvates boksides ei ole enam isegi karjuda vaja. Küll aga takistab valjuhääldist edastatav suhtlemist kaugemates boksides asuvate isikutega, sest ei ole enam arusaadav, kes kellega räägib. See võimaldab vanglal täita VangS § 90 lg 5 nõudeid arvestusega, et need isikud, kes kindlasti ei tohiks omavahel suhelda, ei satuks jalutama lähestikku asuvatesse boksidesse.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ka neis jalutusboksides, mille kohal valjuhääldid asuvad, on võimalik naabritega suhelda. Sellest järeldub, et valjuhääldite kaudu edastatav heli ei ole märkimisväärselt valjem inimhäälest. Ka siis, kui helivõimendusseadmed olid välja lülitatud, oli müratase kuni 57,5 dBA, millise müra tekitasid mõõtmise ajal jalutusboksides viibinud vahistatud karjumisega. Suhtlemise keelamine tulemusi ei anna ja kõik algatatud distsiplinaarmenetlused on tulnud lõpetada, kuna ei ole võimalik kindlaks teha karjujate isikuid.

Seega tuleb arvestada, et jalutusboksides viibimise ajal tekitavad jalutavad vahistatud omavahelise suhtlemisega müra vähemalt 56,5 dB ja vangla on kohustatud seda takistama. Ainus viis selleks on veel suurema müra tekitamine. Juhul, kui ka ringkonnakohus siiski leiab, et määrus laieneb ka vanglale, leiab Tartu Vangla, et kohaldamisele ei kuulu Määruse § 5 sätted. Helivõimendussüsteemid on madalsageduslik müraallikas, mille häirivust ei saa hinnata samaväärselt olme-, liiklusvõi tehnoseadmete müraga. Helivõimendussüsteemide helirõhu piirtasemed on Määruse § 9 kohaselt kehtestatud ainult meelelahutuspaikadele ning ei luba ületada 100 dB.

Madalsageduslik müra 79,3 dB ei saa paaril korral kuus 1-1,5 tunni vältel põhjustada täiskasvanud inimesel tervisekahjustust. A.S. i tervisetõendist nähtub, et A.S. ei ole 2007. a jooksul pöördunud meditsiiniosakonna poole peavalu kaebustega. Kohtuistungil kinnitas A.S. , et ta ei ole vanglaametnikele peavalu kurtnud ega valuvaigisteid küsinud. Seega on A.S. i väide, et tal tekkisid jalutusboksis peavalud, paljasõnaline ning A.S. ile ei ole kahju tekkinud. Isegi juhul, kui A.S. il võis peavalu tekkida, ei saa pelgalt kahju tekkimise võimalikkus olla kahju rahalise hüvitamise aluseks.

Kahju hüvitamiseks on ennekõike vajalik tuvastada põhjuslik seos õigusvastase toimingu ja tekitatud kahju vahel, mida antud juhul tehtud ei ole.

A.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt peab vangla tulenevalt VangS §-st 90 lg 5 rakendama kõiki meetmeid, et vahistatutel ei oleks võimalik omavahel suhelda. Jalutusboksides mängiv vali muusika ei takista aga vangidel omavahelist suhtlemist, vaid rikub tervist ja paneb pea valutama. Seega leiab A.S. , et Tartu Vanglalt tuleks seoses moraalse kahju ja füüsilise tervise rikete põhjustamise eest välja mõista hüvitis 39 000 krooni A.S. i kasuks. Samuti on ebaõiged Tartu Vangla väited, et valjuhäälditest kostev muusika ei ole tugevam inimhäälest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 04.12.2007 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning osas, millega A.S. i kaebus rahuldati. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab A.S. i kaebuse tervikuna rahuldamata. Ülejäänud osas, s. o osas, millega halduskohus jättis A.S. i kaebuse rahuldamata, tuleb Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata.

Asja materjalidest nähtuvalt taotleti esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor; teha Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles asub muusikat ja raadiosaateid edastav ruupor ja mõista Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 39 000 krooni. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlustatud otsusega kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor; tehes Tartu Vanglale ettekirjutuse mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles müra helirõhu tase ületab ettenähtud piirtaseme ja mõistes Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 750 krooni. Ülejäänud osas, s. o 38 250 suuruse hüvitise nõude osas jättis halduskohus A.S. i kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt rahuldati esitatud kaebus osaliselt Tartu Tervisekaitsetalituse poolt teostatud Tartu Vangla eelvangistuse lõunatiiva jalutusboksides helivõimendusseadmete töötamisest tingitud müra ekvivalenttaseme mõõtmise tulemuste alusel ning Määruse §-de 1, 3 ja 5 lg 6 p 2 ning 5 lg 7 p 2 alusel, leides, et boksis nr 22 ületas helirõhu tase (79,3 dB) Määruse §-s 5 lg 7 p 2 märgitud kriitilise taseme 75 dB. Samuti leidis halduskohus, et juulist kuni oktoobrini 2007 üheteistkümnel korral ruuporiga boksides (8, 9,

22 ja 23) jalutanud A.S. ile tuleb vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 750 krooni selle eest, et kaebaja pidi neis boksides jalutades kuulama valju muusikat ja raadiosaateid, mis tekitasid talle tugeva peavalu, s. o tervisekahju.

Ringkonnakohus halduskohtu eelnimetatud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Määruse § 1 lg 1 järgi kehtestatakse sellega müra normtasemed eluja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid. Esitatud kaebuses märgiti, et 4 jalutusboksi juurde paigutatud valjuhäälditest tulev muusika ja raadiosaated olid liiga valjud selleks, et jalutusboksides tunni jooksul jalutada, ilma, et sellest mürast tekiks kaebajale peavalu.

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla eelvangistushoonete ees vangla haldusterritooriumil asuvaid jalutusbokse ei saa Määruse § 1 lg 1 alusel pidada eluja puhkealaks või elamuteks ja ühiskasutusega hooneteks, millede kohta Määrus kehtestab müra normtasemed ja millede sees olevat mürataset saab Määruse alusel hinnata. Isegi kui lugeda vangla eluhoonetest väljaspool paiknevaid jalutusbokse Määruse §-de 1 lg 1 ning 2 p 22 alusel elamute ning ühiskasutusega hoonete välisterritooriumiks, mille mürataset saab nimetatud Määruse alusel mõõta, ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele Määruse §-s 3 märgitud hoonestamata või hoonestatud alade jaotus erinevatesse kategooriatesse ega ka Määruse § 5.

Määruse § 3 p 1 kohaselt lähtutakse müra normtasemete kehtestamisel välismüra normimisel hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast ning Määruse § 5 kehtestab välismüra normtasemed hoonestatud või hoonestamata aladel, lähtudes sellest, kas tegemist on liiklusmüra, tööstusettevõtete müra või ehitustööde müraga. Määruse § 3 järgi jaotatakse hoonestamata või hoonestatud alad kategooriatesse üldplaneeringu alusel. Kehtiva Tartu linna üldplaneeringu kohaselt ei ole Tartu Vangla territoorium tööstusala, millisena on seda Määruse § 3 alusel käsitlenud halduskohus, vaid tegemist on riigikaitsemaaga, mida Määruse § 3 kategooriad ei sisalda.

Võttes aluseks mõõtmistulemused, mille kohaselt oli jalutusboksis nr 22 valjuhääldi töötamise ajal müratase 79,3 dB, viitas halduskohus Määruse §-s 5 lg 7 p-le 2 e. tööstusmüra päevasele kriitilisele tasemele kategoorias IV e. tööstusalal ja leidis, et Tartu Vangla on rikkunud Määruse sätteid, kuna jalutusboksis nr 22 päevasel ajal olnud müratase ületas Määruse §-s 5 lg 7 p-s 2 märgitud kriitilise tööstusmüra taseme 75 dB. Samas ei nähtu asja materjalidest, et Tartu Vangla territooriumil oleks mõõdetud tööstusmüra taset.

Toimikus olevast müra mõõtmise tulemuste protokollist nähtuvalt on jalutusboksides mõõdetud helivõimendussüsteemidest põhjustatud helirõhutaset Määruse §-s 10 lg 13 ja 14 sätestatud korras ning helivõimendussüsteemide helirõhu piirtasemed kehtestab Määruse § 9, lugedes helirõhu ekvivalenttasemeks sellisel juhul 100 dB ja maksimaaltasemeks 115 dB. Määruse § 9 räägib küll helirõhu piirtasemetest meelelahutusasutustes, milleks vanglat kindlasti pidada ei saa, kuid kuna nimetatud sättes kehtestatakse just helivõimendussüsteemidest, s. o oma olemuselt ka muusika ja raadiosaadete avalikust edastamisest põhjustatud helirõhu piirtasemed väljaspool hooneid (näiteks vabaõhuüritused), siis võib see säte olla kohaldatav ka mürataseme mõõtmiseks jalutusboksides, kus edastatakse valjuhääldite kaudu muusikat ja raadiosaateid.

Võrreldes Määruse §-s 9 toodud madalsagedusliku e. helivõimendussüsteemide põhjustatud müra piirtasemeid (100 kuni 115 dB) Tartu Vangla jalutusboksides läbi viidud helivõimendussüsteemide müra mõõtmistulemustega (79,3 dB), tuleb asuda seisukohale, et Tartu Vangla jalutusboksides ei ole valjuhääldite töötamise ajal ületatud helivõimendussüsteemidest põhjustatud helirõhu piirtaset, mistõttu puudub ka alus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingut, millega A.S. viidi jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor ning teha Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles asub muusikat ja raadiosaateid edastav ruupor.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles osas, et A.S. ei ole millegagi tõendanud oma väiteid temal tekkinud tervisekahjustuse (peavalu) kohta, tulenevalt kaebaja paigutamisest jalutusboksidesse, kus töötab valjuhääldi, mille kaudu edastatakse muusikat ja raadiosaateid. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Vastukaaluks kaebaja väidetele on Tartu Vangla esitanud A.S. i tervisetõendi, millest nähtub, et A.S. ei ole 2007. a jooksul pöördunud meditsiiniosakonna poole peavalu kaebustega.

Tartu Halduskohtu istungil kinnitas ka A.S. ise, et ta ei ole vanglaametnikele peavalu kurtnud ega valuvaigisteid küsinud. Seega on A.S. i väide, et tal tekkisid jalutusboksis jalutamisest ja seal mänginud valjust muusikast peavalud e. tervisekahjustus, paljasõnaline ning puudub alus A.S. ile mittemateriaalse kahju hüvitise väljamõistmiseks.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja tehakse uus otsus, millest tulenevalt jääb A.S. i kaebus tervikuna rahuldamata, kuuluksid HKMS § 92 lg 1 alusel nii esimese astme kohtus tekkinud menetluskulud kui ka apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) väljamõistmisele kaebuse esitajalt A.S. ilt. Kuna aga on tegemist isikuga, kes viibib kinnipidamisasutuses ja kelle isikuarvel puuduvad vahendid selliste menetluskulude tasumiseks, mistõttu on A.S. ka esimese astme kohtus olnud vabastatud riigilõivu tasumisest, jätab ringkonnakohus esimese astme kohtus menetluskuludeks oleva Tartu Tervisekaitsetalituse poolt teostatud mõõtmiste maksumuse 2550 krooni riigi kanda ning apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 80 krooni) apellandi enda kanda.

Viivi Tomson Agu Timmi Maili Lokk