3-08-128/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

ÄRAKIRI

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2008.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number

3-08-128 Haldusasi O.B kaebus Ida Politseiprefektuuri Kohtla- Järve arestimaja ametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

07.aprill 2008.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja O.B, vastustaja Ida Politseiprefektuuri esindaja Indrek Vikkat

RESOLUTSIOON

1. rahuldada kaebus osaliselt 2. tunnistada kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 26 lg 1 p-ga 3 õigusvastaseks kaebajale loomuliku valguse tagamata jätmine ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006, mil ta viibis Kohtla-Järve arestimajas, aga samuti värskes õhus (üks tund ööpäevas) viibimise võimaldamata jätmine samal ajavahemikul 3. ülejäänud osas jätta kaebus kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p-ga 6 rahuldamata

3-08-128

2 (7) Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

O.B esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Ida Politseiprefektuuri ametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006, mil kaebaja viibis vahistatuna Kohtla-Järve arestimajas. Kaebusest nähtuvalt piinasid Kohtla-Järve arestimajas viibimise ajal kaebajat Ida Politseiprefektuuri korrakaitsetalituse Kohtla-Järve arestimaja komissar Vello Tanissaar ja Ida Politseiprefektuuri teenistusosakonna personalija politseikontrollitalituse komissar Karl Põder. Nimetatud ametnikud tekitasid talle tahtlikult füüsilisi ja moraalseid kannatusi, et saada ülestunnistust kriminaalasjas, mille menetlemisega seoses kaebaja Kohtla-Järve arestimajas viibis. Kohtuistungil kaebaja täpsustas, et piinamine seisnes värske õhu puudumises ja võimaluse puudumises tegeleda kehakultuuriga. Karl Põder ütles talle, et ta peab istuma kambris niikaua, kuni ta oma süü üles tunnistab, mida aga kaebaja ei teinud, kuna ta polnud milleski süüdi. Vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 85 lg-le 1 võis teda kinni hoida Kohtla-Järve arestimajas 3 kuud, kuid teda peeti seal õigusvastaselt kinni 4 kuud. Sama seaduse § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama käesoleva seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele, st seal peab olema aken. Kaebajat hoiti kinni keldris, kus ei olnud akent ega kraanikaussi. WC asemel oli auk põrandas koos kraaniga, mille kohal pidi kaebaja rahuldama oma loomulikke vajadusi ja pesema ennast ning oma sööginõusid. Mõnikord oli kamber ülerahvastatud ja seetõttu magati põrandal. Kambri mööbel oli amortiseerunud. Aeg-ajalt valati kambri põrand üle mürgiga, kusjuures teda selleks ajaks kambrist välja ei viidud ning mürgiaurud põhjustasid tal oksendamist, kõhulahtisust ja tugevat peavalu. Kohtla-Järve arestimajas eirati VangS § 93 lg-t 5, kuna kaebajat ei viidud kordagi välja jalutama, kuigi tal oli seadusest tulenev õigus viibida iga päev tund aega värskes õhus. Samuti eirati Kohtla-Järve arestimajas VangS § 93 lg-t 3, sest kaebajale ei võimaldatud arestimajas lugeda ajalehti. Kooskõlas VangS § 12 lg 1 punktidega 2 ja 4 ei poleks tohtinud teda hoida kambris koos varem kohtulikult karistatutega ega alaealistega, kuna kaebaja oli politseiametnik. Kõik eeltoodu põhjustas kaebajale väljakannatamatuid peavalusid, mistõttu ta kasutas pidevalt tablette. Kaebajal diagnoositi vererõhu järsk muutumine, mis oli põhjustatud asjaolust, et talle ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus. Vaatamata selle, et Vello Tanissaar nägi kaebaja füüsilisi ja moraalseid kannatusi, ei saatnud ta tahtlikult teda vanglasse ega teise arestimajja, kus oleksid seadusele vastavad kinnipidamistingimused. Kaebaja palus korduvalt, et teda saadetaks vanglasse, kuid Vello Tanissaar ütles talle, et pöördu uurija Karl Põdra (Põder) poole. Viimane seadis talle tingimuse, et kui tunnistad oma süü üles, vabastatakse sind vahi alt, vastasel juhul istud selles keldris, kuni süü enda peale võtad. Kaebaja leiab, et tema suhtes rikuti jämedalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-i 18, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega kohelda julmalt või väärikust alandavalt. Kinnipidamistingimused Kohtla-Järve arestimajas alandasid kaebaja inimväärikust ning kutsusid tal esile füüsilisi ja moraalseid kannatusi. Kohtuistungil vastas O.B kohtu küsimusele, milles seisnes inimväärikuse alandamine järgmist: ma istusin keldris, kus kõik haiseb ja põrand valati üle mürgiga, mind piinati, sest ma pidin olema Kohtla-Järve arestimajas 4 kuud, teised isikud olid seal vähem aega ja seega nende inimväärikust nii palju ei alandatud. Kohtla-Järve arestimaja ruume desinfitseeritakse

3-08-128

3 (7) korrapäraselt, kusjuures kaebaja pidi sel ajal istuma kambris. Arestimajas lubati lugeda raamatuid. Kui ta palus arestimaja ametnikelt ajalehti, siis selgitati talle, et kui ajalehed tuuakse politseiprefektuurist, siis need edastatakse kinnipeetavatele. Kaebaja väidab, et arestimajas viibimise ajal ei võimaldatud tal lugeda ajalehti. Vastustaja Ida Politseiprefektuur vaidleb O.B kaebusele vastu ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga: kaebaja viibis vahistatuna Kohtla-Järve arestimajas ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006 kambrites 4 ja 10. Nimetatud kambritel ei ole aknaid, sest ehitustehniliselt ei ole akende ehitamine võimalik. Valgus on kõikides kambrites tagatud päevavalguslampidega ja seega ei saa väita, et tegemist ei ole normaalse valgusega. Samuti on kõikides kambrites ventilatsioon. Ida Politseiprefektuuri esindaja teenistusosakonna personalija kontrollitalituse vanemkomissar Indrek Vikkat`i sõnul funktsioneerib ventilatsioon normaalselt ning kui kinnipeetavad kambrites ei suitsetaks, siis oleks kambrites puhas õhk. Pealegi viibis kaebaja kambris valdavalt üksinda või kahekesi. Kambrites ei ole kraanikaussi, kuid on olemas veekraanid, kust saab võtta vett ja kauss, mida saab kasutada igapäevase hügieeni läbiviimiseks. Kamber nr.10 on 4-kohaline ja kamber nr.4 on 2-kohaline. Ida Politseiprefektuuri vastusest nähtuvalt oli suurema osas ajast O.B kambris üksinda. Kahel korral oli kamber ülerahvastatud, kuid võttes aluseks arestimaja tööraamatusse tehtud kanded, millest nähtub, mil määral oli Kohtla-Järve arestimaja tegelikult ülerahvastatud, siis oli kaebaja paremas olukorras võrreldes teiste vahistatutega. Seda sellepärast, et tegemist oli politseiametnikuga ning oli vaja tagada tema julgeolek. Vastustaja leiab, et kaebaja viide VangS § 85 lg-le 1 on kohatu, sest nimetatu reguleerib aresti või vangistuse kandmist. O.B viibis Kohtla-Järve arestimajas vahistatuna Viru Maakohtu vahistamismääruse alusel ning Kohtla-Järve arestimajas viibimise ajal koheldi teda võrdselt teiste vahistatutega ega kitsendatud tema õigusi. Mitte üheski Ida Politseiprefektuuri arestimajas ei ole jalutushoovi, mille tõttu pole võimalik tagada vahistatutele võimalust värskes õhus viibimiseks. Turvalisust silmas pidades ei ole mõeldav, et vahistatud viiakse politseiametnike saatel tänavale jalutama, kuna selleks ette nähtud jalutushoov puudub. Vastustaja arvates oleks Ida Politseiprefektuuri ametnike tegevus õigusvastane juhul, kui prefektuuril oleks jalutushoov olemas, kuid kinnipeetavatele ei võimaldataks jalutuskäike. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide selle kohta, et ta pidi nõusid pesema seal, kus rahuldas oma loomulikke vajadusi ning nõudele ladestus mürgiaur. Kohtla-Järve arestimajas ei pea vahistatud ise oma nõusid pesema, vaid seda teeb arestimaja koristaja. Tegelikkusele ei vasta ka kaebaja väide, et arestimajas viibides oksendas ta sageli ning kannatas pidevalt kõhulahtisuse all. Velskriraamatu kannetest nähtub, et O.B pöördus arestimajas viibimise ajal velskri poole 16.02.2006 seoses valuga parema käe küünarliigese piirkonnas, 17.03.2006 peavaluga, 10.04.2006 nohu ja kurguärritusega, 02.05.2006 peavaluga, 21.05.2006 vererõhu kontrollimiseks, 31.05.2006, 17.05.2006 ja 02.06.2006 peavaluga, 05.06.2006 anti talle rahusteid ja 08.06.2006 seoses kõhulahtisusega ja valuga soolestiku piirkonnas. Vastustaja leiab, et kaebaja kõhulahtisus ei ole seotud kambris läbiviidud desinfektsioonitöödega, sest neid töid tehti 26.05.2006, s.o 2 nädalat enne terviseriket. Desinfitseerimisvahendina kasutati Empire-20, mille ohutusjuhendist nähtub, et vahendi õigel kasutamisel ei ole see inimesele ohtlik. Desinfitseerimist viiakse läbi 1 kord kuus ning see seisneb kambrite pritsimises vahendiga Empire 20. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et aeg-ajalt valati kambri põrand vedela mürgiga üle. Vastustaja märgib, et nad ei saanud arvestada O.B soovi tema etapeerimiseks teise kinnipidamisasutusse, sest eelisjärjekorras kuuluvad etapeerimisele isikud, kelle suhtes on meditsiinitöötaja poolt tehtud vastav ettekirjutus, kuid kaebaja suhtes sellist ettekirjutust ei olnud tehtud. Järgmisena kuuluvad etapeerimisele need isikud, kes on viibinud arestimajas pikemat aega. Etapeerimisele kuuluvate isikute hulk sõltub sellest, kui palju kinnipeetavaid on vangla suuteline vastu võtma. Vabade kohtade puudumisel pole võimalik kinnipeetavaid vanglasse etapeerida. Kohtuistungil jäi Ida Politseiprefektuuri esindaja teenistusosakonna personalija

3-08-128

4 (7) kontrollitalituse vanemkomissar Indrek Vikkat vastuses toodu juurde ja märkis, et kaebaja suhtes ei ole rikutud siseministri 01.12.2000 määrusega nr.71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirju“ (edaspidi ASKE) ega VangS-st. Ida Politseiprefektuuri esindaja palus kohtuistungil jätta kaebus rahuldamata, sest kaebaja pole suutnud adekvaatselt selgitada, milles seisnesid talle põhjustatud kannatused.

KOHTU PÕHJENDUSED

O.B viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas vahistatuna alates 16.02.2006 kuni 15.06.2006. Vahistamise aluseks oli Viru Maakohtu 17.02.2006 määrus kriminaalasjas nr.05740000040. Viru Ringkonnakohtu 22.03.2006 määrusega nr.05740000040 jäeti Viru Maakohtu 17.02.2006 määruses kahtlustatava O.B suhtes kohaldatud tõkend (vahistamine) muutmata ja O.B sellekohane määruskaebus rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu 21.11.2007 otsusega kriminaalasjas nr.1-06-10105 (jõustunud 21.01.2008) otsustati: 2.1.tunnistada süüdi O.B KarS § 294 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi (15.veebruari 2006.a toimepandud kuriteoepisoodis) ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust; 2.1.1.KarS § 73 alusel määrata, et vangistuse osa 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud ja 16 (kuusteist) päeva ei pöörata täielikult täitmisele, kui O.B ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; 2.1.2.KarS § 49 alusel võtta O.B-lt kolmeks aastaks ära õigus töötada õiguskaitseorganites ametiisikuna. Riigikohtu 21.01.2008 määrusega nr.3-7-1-1-403 otsustati jätta O.B kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina kassatsioon menetlusse võtmata. Esitatud kaebuses viitab O.B PS-e § 18 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikli 3 eiramisele Ida Politseiprefektuuri poolt ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006, mil ta viibis Kohtla-Järve arestimajas. Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja velskriraamatust ei nähtu, et O.B oleks pöördunud velskri poole kaebusega selle kohta, et talle on tekitatud kehavigastusi seoses piinamisega. Kohtuistungil selgitas O.B, et tema suhtes rikuti arestimajas vangistusseadust, mis põhjustas talle moraalseid kannatusi. Kaebajal ei olnud värsket õhku ning ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Eeltoodu põhjustas kaebajal tugevaid peavalusid (t.lk.64). Kaebaja taotles üleviimist Tartu Vanglasse, kuid vastustaja seda taotlust ei rahuldanud. Inimväärikuse alandamiseks peab kaebaja seda, et ta oli sunnitud istuma keldris, kus kõik haises ning aeg-ajalt valati põrand üle mürgiga. Piinamine seisnes ka selles, et ta pidi viibima Kohtla-Järve arestimajas 4 kuud, kuid teised kinnipeetavad olid seal lühemat aega, mistõttu nende inimväärikust nii palju ei alandatud. Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja velskriraamatu väljavõttest nähtub, et arestimajas viibimise ajal pöördus kaebaja velskri poole 16.02.2006 seoses valuga parema käe küünarliigese piirkonnas, 17.03.2006 peavaluga, 10.04.2006 nohu ja kurguärritusega, 02.05.2006 peavaluga, 21.05.2006 vererõhu kontrollimiseks, 31.05.2006, 17.05.2006 ja 02.06.2006 peavaluga, 05.06.2006 anti talle rahusteid, 08.06.2006 pöördus kaebaja arsti poole seoses kõhulahtisusega ning valuga soolestiku piirkonnas (t.lk.33,34,35,36,38,40,37,39,41,42,43). Kuigi kaebaja väidab, et kambri desinfitseerimine kutsus tal esile oksendamise, ei ole velskriraamatust nähtuvalt kaebaja sellise probleemiga velskri poole pöördunud. Velskriraamatust nähtuvalt oli 08.06.2006 kaebajal kõht lahti, kuid seda ei saanud põhjustada kambris läbiviidud desinfektsioonitööd, sest neid töid tehti 2 nädalat enne nimetatud terviseriket (t.lk.50). Vastavalt vastustaja seletusele desinfektsioonitöid tehakse arestimajas 1 kord kuus ning see seisneb kambrite pritsimises vahendiga Empire-20 (GF-846). Nimetatud vahendi kasutusjuhendi XI osast

3-08-128

5 (7) nähtub, et vahendi õigel kasutamisel hingamisteede ärritust ei esine. Pikaajaline kontakt põhiliselt nahka ei ärrita, aga samuti ei ärrita see desinfitseerimisvahend oluliselt silmi (t.lk.47). Eeltoodust tulenevalt ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et aeg-ajalt valati kambris põrand vedela mürgiga üle. Kooskõlas VangS §-ga 4 vahistatu käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kooskõlas ASKE § 5 lg 2 p-ga 4 on isiku arestimajja paigutamise aluseks kohtumääruse ärakiri vahi alla võtmise või väljasaatmise kohta. Selliseks määruseks oli Viru Maakohtu 17.02.2006 määrus nr.05740000040, millega anti luba kahtlustatava O.B vahistamiseks. VangS § 85 lg 1 sätestab, et aresti ja kuni kolmekuulise vangistuse kandmine toimub otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse politseiprefektuuri arestimajas. Kaebaja väidab, et tulenevalt VangS § 85 lg-st 1 võis teda arestimajas kinni pidada 3 kuud, kuid tema viibis seal 4 kuud. Kaebaja on antud juhul tõlgendanud vääralt seadust, sest talle ei olnud määratud aresti ega ka kuni kolmekuulist vangistust, vaid ta oli VangS § 4 kohaselt vahistatu. Vahistatu käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kaebaja on ühtlasi pannud Ida Politseiprefektuurile süüks tema etapeerimata jätmise Tartu Vanglasse, kus on paremad olmetingimused võrreldes Kohtla-Järve arestimajaga. Kooskõlas ASKE § 14 lg-ga 1 vahistatut võib ümber paigutada ühest arestimajast teise või kinnise vangla eelvangistusosakonda, kui seda on vaja eeluurimise huvides, julgeoleku kaalutlustel või nõuab seda prokurör, kohtunik või uurija, kes menetleb kriminaalasja. VangS § 5 Täitmisplaan lg 1 näeb ette, et täitmisplaan sätestab kinnipeetava ning vahistatu vastuvõtmiseks pädeva vangla. Sama paragrahvi lg 2 täitmisplaani koostamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 11 lg-s 1 sätestatud alustest. Nimetatud õigusnormi kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Eelisjärjekorras kuuluvad etapeerimisele isikud, kelle suhtes on meediku poolt tehtud vastav ettekirjutus. O.B suhtes sellist ettekirjutust ei ole tehtud. Seejärel etapeeritakse need isikud, kes on viibinud arestimajas pikemat aega. Etapeerimisele kuuluvate isikute hulk sõltub asjaolust, kui palju on vanglas vabu kohti ja nende puudumise korral ei ole võimalik kinnipeetavaid sinna toimetada. Eeltoodut aluseks võttes on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt käesoleval juhul ei saa arvestada O.B sooviga etapeerida teda teise kinnipidamisasutusse. Kooskõlas ASKE § 15 lg 1 p-ga 9 on arestialusel õigus lugeda riigi päevalehti, ajakirju ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Vastustaja esindaja seletuse kohaselt tuuakse Ida Politseiprefektuurist vanad ajalehed pidevalt arestimajja, kus nad kambrite kaupa laiali jaotatakse. Vastustajal puudub teave selle kohta, et O.B-le ei oleks võimaldatud lugeda ajalehti. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta luges vahi all olles raamatuid, kuid ajalehti ta kordagi ei saanud (t.lk.65). O.B ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi selle kohta, et talle personaalselt keelduti ajalehtede andmisest. Mis puutub kaebaja väidetavatesse moraalsetesse kannatustesse, mida põhjustas vabadusest ilmajäämine, siis vabaduse piiramist oleks kaebaja saanud ise ära hoida kriminaalkorras karistatava teo tegemata jätmisega. Mis puutub kaebaja väitesse, et talle ei võimaldatud arestimajas viibimise ajal pidada kirjavahetust ja kohtuda sugulastega, siis see vastab tegelikkusele, sest vastavalt Ida Politseiprefektuuri poolt 20.02.2006 kriminaalasjas nr.05740000040 tehtud määrusele keelati vahistatul O.B-l kokkusaamised, kirjavahetus ja sidepidamine. O.B sai nimetatud määruse kätte 21.02.2006. Puuduvad andmed selle kohta, et O.B oleks määruse vaidlustanud. Kaebaja viitab VangS § 90 lg-le 4, mille kohaselt vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Nimetatud õigusnormi kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhu hulga ja selle ringluse, valguse ja

3-08-128

6 (7) temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja väidab, et kambris olev mööbel oli amortiseerud. Konkreetselt viitas kaebaja asjaolule, et WC-poti asemel on kambri põrandas auk ja selle kohal veekraan. Tegelikkusele vastab kaebaja väide, et kamber asus keldrikorrusel, kus ei ole akent ja on ainult kunstlik valgustus. Samuti vastab tegelikkusele, et kaebajale ei võimaldatud viibida kooskõlas ASKE § 15 lg 1 p-ga 4 vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Nimetatud nõudeid ei ole võimalik Kohtla-Järve arestimajas täita. Seda põhjusel, et Kohtla-Järve arestimajas ei ole jalutushoovi ja arestikambrites puuduvad aknad. Arestimajas on üks sissepääs nii vahialustele kui ka külastajatele. Ei ole mõeldav, et arestialune viiakse konvoi saatel tänavale jalutama. Kohtla-Järve arestimaja on ehitatud 1963 aastal ja algselt oli see mõeldud ühiselamuks. Arestimaja asub kedrikorrusel, mille aknad on kinni müüritud juba 1963 aastal ja akende puudumise tõttu kambrites loomulikku valgust tagada ei saa. Samuti ei saa kinnimüüritud aknaid avada, kuna ehitustehniliselt see ei ole võimalik. Nüüdseks on see probleem lahendatud, kuna käesoleva aasta aprillikuus avati Viru Vangla, kus on kaasaja nõuetele vastav arestimaja. Mis puutub kaebaja väitesse, et tema puhul rikuti VangS § 12 (eraldihoidmise printsiip) punkte 2 ja 4, siis tulenevalt arestimaja kinnipidamise, üleandmise ja vastuvõtmise registreerimise raamatu kannetest ei vasta kaebaja väide tegelikkusele. Nimetatud raamatust nähtub, et O.B viibis Kohtla-Järve arestimaja kambris nr.10 (neljakohaline) ajavahemikul 16.02.2006 kuni 21.02.2006 üksinda, kambris nr.4 (kahekohaline) ajavahemikul 22.02.2006 kuni 08.03.2006 üksinda, 09.03.2006 oli kambris 4 isikut (peale kaebaja olid kambris kahtlustatavatena kinni peetud isikud, s.o isikud, kelle suhtes ei olnud kohaldatud veel tõkendit), ajavahemikul 10.03.2006 kuni 22.03.2006 oli kaebaja kambris üksinda, ajavahemikul 23.03.2006 kuni 24.03.2006 oli kambris 2 isikut (peale kaebaja oli kambris kahtlustatavana kinni peetud isik, s.o isik, kelle suhtes ei olnud kohaldatud tõkendit), ajavahemikul 25.03.2006 kuni 10.04.2006 üksinda, ajavahemikul 11.04.2006 kuni 12.04.2006 oli kambris 2 isikut (peale kaebaja oli kambris kahtlustatavana kinni peetud isik, s.o isik, kelle suhtes ei olnud kohaldatud tõkendit), ajavahemikul 12.04.2006 kuni 26.04.2006 viibis O.B kambris üksinda, ajavahemikul 27.04.2006 kuni 25.05.2006 viibis kambris peale kaebaja isik, kes kandis kahekuulist vangistust (tegemist oli politseiametniku pojaga), ajavahemikul 26.05.2006 kuni 12.06.2006 oli kambris 3 isikut ning 13.06.2006 kuni 15.06.2006 oli kambris 2 isikut. Analüüsides arestimaja tööraamatu kandeid selgub, et kahekohaline kamber nr.4 oli kahel korral ülerahvastatud, st 09.03.2006 oli kambris 4 isikut ja ajavahemikul 26.05.2006 kuni 12.06.2006 oli selles kambris 3 isikut. Arestimaja tööraamatu kannete põhjal võib öelda, et O.B oli paremas olukorras võrreldes teiste vahistatutega ja vastustaja arvestas asjaoluga, et tegemist oli politseiametnikuga ning tagas tema julgeoleku. Kaebaja viitas kohtuistungil asjaolule, et kriminaalasjas oli talle määratud riigi poolt kaitsja, keda tema juurde ei lubatud (t.lk.64). Kuna sellisel juhul tuleb esitada kaebus prokuratuurile, siis halduskohus nimetatud väitele hinnangut ei anna. Esitatud kaebuses puudusid igasugused viited kaitsja kohta, mistõttu kohus ei saanud asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise käigus juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebus kaitsja mittelubamise kohta kaebaja juurde ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohus leiab, et Kohtla-Järve arestimajas rikuti ASKE § 15 lg 1 p-i 4, kuna kaebajale ei võimaldatud vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama käesoleva seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele, mille kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kuna kambrites, kus viibis O.B, ei olnud akent ja oli

3-08-128

7 (7) ainult kunstlik valgustus, siis selles osas on kaebaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud, kuigi see rikkumine ei ole põhjustatud Ida Politseiprefektuuri ametnike süülisest käitumisest.

Mare Krull Kohtunik

Kohtuotsus jõustus 22.10.2008 Riigikohtu 22.10.2008 kohtumääruse nr.3-7-1-3-419 alusel, millega otsustati jätta O.B kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2008 kohtuotsusega nr. 3-08-128 otsustati: 1. jätta O.B apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.04.2008 otsus nr. 3-08-128 muutmata 2. apellandi poolt apellatsioonmenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda

Mare Krull Kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE