3-08-245/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2008. a., Tallinn Haldusasja number 3-08-245 Haldusasi T.E.V.i, V.V.i ja J.K-L.V.i kaebused Tallinna Linnavalitsuse

30. jaanuari 2008. a. korralduse nr. 106-k tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebajad T.E.V., V.V. ja J.K-L.V., kaebajate volitatud esindaja Allan Ratso, vastustaja Tallinna Linnavalitsus, vastustaja volitatud esindaja Kaarel Berg Asja läbivaatamise aeg kirjalikus menetluses Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 2008. a. korraldus nr. 106-k (HKMS § 26 lg 1 p 1). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 11. aprillist 2008. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 1, 4)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28. aprilli 1997. a otsusega nr. 8842 tunnistati Tallinnas, xxxxxxxx, endisel yyyyyyy kinnistul nr. 1708N asunud ehitiste ja krundi suurusega 1857 m2 suhtes õigustatud subjektiks J. V.V..

2. J. V. V. suri xx xx xxxx. a Kanadas. 24. veebruaril 2006. a notari poolt Torontos koostatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt pärisid J. V.V. kogu Eestis asuva vara, k.a. hooned ja maa endisel kinnistul 1708 N, xxxxxxxxxx, V.V., T.E.V. ning J.K-L.V..

3. 31. detsembril 1997. a anti V.V.ile, T.E.V.ile ning J.K-L.V.ile vara üleandmise aktiga nr. 370 üle õigusvastaselt võõrandatud elamu Tallinnas, xxxxxxxxxxx ning kaebajad kanti võrdsetes mõttelistes osades xxxxxxxxxx ehitise omanikena Ehitusregistrisse.

2(9)

4. Tallinna Linnavalitsuse 7. veebruari 2007. a korraldusega nr. 181 otsustati tagastada kaebajatele xxxxxxxxxx hoonete alune ning sellega külgnev kinnistu suurusega 1303 m2.

5. 6. juuli 2007. a korraldusega nr. 1529-k keeldus Harju maavanem maad tagastamast ja algatas järelevalvemenetluse. Harju maavanema 6. augusti 2007. a korralduse 1734-k p-ga 2 tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek viia 7. veebruari 2007. a korraldus nr. 181-K „xxxxxxxxx osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine“ 15 päeva jooksul seadusega vastavusse.

6. Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 2008. a. korraldusega nr. 106-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 7. veebruari 2007. a korraldus nr. 181-k „xxxxxxxx maa osaline tagastamine ja endise kinnistu maa osaline mittetagastamine“ kehtetuks. Korraldust motiveeriti järgnevalt: seadusandja on maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks ette näinud erikorra, mille kohaselt tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda Eesti notari poole. ORAS § 161 lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kuna isikud tähtaegselt Eesti notari poole ei pöördunud, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

7. Nõue pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks Eesti notari poolt ei ole põhjendatud ning on vastuolus Eesti Vabariigis pärandi avanemise ajal kui ka käesoleval ajal kehtivate seadustega. Kehtiva pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne 1997. a. 1. jaanuari avanenud pärandile ja päritakse ENSV Tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. ENSV Tsiviilkoodeksi § 533 tulenevalt on pärandi avanemise koht pärandaja viimane elukoht. J.-V. V. viimaseks elukohaks oli Kanada, Scarbourgh, Ontario. Kehtiva pärimisseaduse (kehtib alates 01.01.1997) §-i 3 kohaselt on pärandi avanemise kohaks samuti pärandaja viimane elukoht ja pärandi avanemisel tekib pärijatel õigus pärida. ENSV Tsiviilkoodeksi § 551 kohaselt loetakse pärand vastuvõetuks, kui pärija andis pärandi avanemise koha notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. J.-V. V. pärijad on avalduse pärandi vastuvõtmiseks esitanud Kanada notar Enn-Allan Kuusknele, seega on pärand nende poolt vastu võetud.

8. Viide ORAS § 161 lõikele 1 ei ole asjakohane. ORAS § 161 lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduse sätteid. MRS §-s 161 lg-s 1 viidatakse Eesti seadustiku kohaldamise vajalikkusele, mitte vastuvaidlematule kohustusele välja anda nõudeõiguse pärimise tunnistus Eesti notari poolt. Pärandi avanemise hetkel (J.-V. V. surmapäev xx xx xxxx), millise aja seadust tuleb käesolevas asjas kohaldada, olid vastu võetud ning seega kehtivateks võimalikeks pärimist reguleerivateks õigusaktideks „Tsiviilseadustiku üldosa seadus“, „Asjaõigusseadus“, „ENSV Tsiviilkoodeks“ ja notarite tegevust reguleeriv „Notariaadiseadus“. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt kohaldatakse vallasasja pärimisele selle maa seadust, kus oli pärandaja viimane elukoht. TsÜS § 128 kehtestab piirangud välismaa seaduse kohaldamisel, millised antud asjas puuduvad. Ülaltoodust tulenevalt on välismaa seadus kohaldatav, pärimisavalduse esitamine Kanada notarile õiguspärane ja Eesti Vabariigi kohustus elamu juurde kuuluv maa tagastada kehtiv. AÕS §-st 8 saab teha ühese järelduse, et maa nõudeõiguse pärimine on samastatav vallasasja pärimisega, mille korral kohaldatakse vallasasja kohta käivaid sätteid.

3(9)

9. Vaidlustatava korralduse tühistamisega on loodud olukord, kus kinnistul asuvad hooned kuuluvad vallasasjana pärijatele, kuid hoonete alune maa neile ei kuulu. Taolise olukorra loomine ei ole kooskõlas Maareformi eesmärkidega ja eesmärgiga viia võimalikult kiiresti lõpule maareform. Tallinna Linnavalitsuse korralduses toodud viited ORAS §-le 161 lg 1 ei ole asjakohased. J.-V. V. suri xx xx xxxx. Viidatud ORAS § 161 lg 1 võeti vastu ja kehtib alates 02.03.1997, seega pärandi avanemise ajal viidatud seadusesätet ei kehtinud ja selle rakendamine ei olnud võimalik. Õiguse üldteooria põhimõtete kohaselt reguleeritakse õigussuhetele õigussuhte tekkimise ajal kehtinud seadust, mitte hiljem vastu võetud seadusi. Seaduses, millega täiendati ORAS-t §-ga 161 lõikega 1 puudub viide selle sätte kehtestamise kohta tagasiulatuvalt.

10. Vaidlustatud korralduses on tühistamise alusena motiveeritud järgmiselt: „Juhul, kui isikud tähtaegselt ei ole pöördunud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.“ Väidetavalt oli korralduse tühistamise aluseks Eesti Vabariigi notari poolt välja antud pärimisõiguse tunnistuse puudumine. Seega saab olla ainsaks vaidlusküsimuseks, kas Kanada notari poolt väljaantud pärimisõiguse tunnistus on kehtiv Eesti Vabariigis. Pärimisõiguse tunnistus on väljastatud Kanada notari poolt 24.02.2006 ning esitatud Tallinna Linnavalitsusele enne MRSMS §-s 26 sätestatud tähtaja möödumist, millele viitab ka Tiit Mägeri e-kiri. Hiljemalt 20. aprillil 2006 oli Kanada notari poolt väljaantud pärimisõiguse tunnistus Tallinna Linnavalitsusele esitatud. Seega on väited pärimisõiguse tunnistuse esitamise möödalaskmise kohta põhjendamatud ja pärimisõiguse tunnistus esitatud tähtaegselt. Pärimisõiguse tunnistuses ei viidata kinnisasja omandiõigusele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajad on pärandvara vastu võtnud ning omavad pärimisõigust J.-V. V. pärandvara suhtes. Haldusasja põhiline vaidlusküsimus seisneb selles, kas kaebuse esitajad tegid nõuetekohaselt ning õigeaegselt seadusega nõutud toimingud, et realiseerida maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimine maa tagastamise näol. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Seda seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu halduskolleegium 21. mai 2002. a otsuses (haldusasi nr. 3-3-1-29-02) ning 18. juuni 2002. a otsuses (haldusasi nr. 3-3-1-33-02). Seega tuleb anda hinnang sellele, milline oli õiguslik regulatsioon maa tagastamise otsuse vastuvõtmisel ehk Tallinna Linnavalitsuse 7. veebruari 2007. a ja kaevatava 30. jaanuari 2008. a korralduste andmise ajal. MRS § 192 lg 3 (kehtiv alates 27.11.2005) kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Muudatus viidi MRS-i sisse maareformi seaduse muutmise seadusega (MRSMS) (RT I 17.11.2005, 61, 476). Seega reguleerib MRSMS rakendussäte § 26 tagasiulatuvalt ka olukorda, kus pärand on avanenud enne seadusemuudatuse jõustumist. Käesoleval juhul oli pärand avanenud 26. septembril 1996. a. Sellisel juhul pidi pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta esitama hiljemalt 27. augustiks 2006. a (üheksa kuud arvates 27. novembrist 2005. a.).

4(9)

12. MRS § 192 lg 1 (kehtiv alates 07.06.1996) järgi kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. Sama põhimõte sisaldub ka ORAS § 161 lg-s 1 (kehtiv alates 02.03.1997), mille teine lause täpsustab, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduse sätteid sõltumata pärandi avanemise kohast. Pärimisseaduse (PärS) § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. Sellisel juhul tuleb esitada avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub (PärS § 1401 lg 3). Seega tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda pärandvara asukohajärgse Eesti notari poole, kes väljastab pärimisõiguse tunnistuse maa nõudeõiguse pärimise kohta, mis tuleb esitada kohalikule omavalitsusele. Vaidlusaluse maa tagastamise menetluse käigus selgitas Tallinna Maa-amet sellise toimingu vajadust ka õigustatud subjektide esindajale, mille peale viimane leidis endisel, et vajadus selle järele puudub. Kuna nõuet esitada tähtaegselt pärimisõiguse tunnistus maa nõudeõiguse pärimise kohta ei täidetud, siis kaotasid õigustatud subjektid õiguse maa tagastamiseks.

13. J.-V. Veer tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks 28. aprillil 1997. a (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr. 8842). ORAS § 161 lg 1 kohaselt on juhul, kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Seega ei saanud nõudeõiguse pärimise tunnistust väljastada enne 28. aprilli 1997. a, kui vara tagastamise menetluse käigus oli tehtud subjektiotsus. Alles seejärel saab notar koostada nõudeõiguse pärimise tunnistuse. Seega tekkis õiguslik alus pärimistunnistuse koostamiseks alles pärast subjektiotsuse vastuvõtmist, mistõttu on alusetud kaebuses esitatud väited, nagu kuuluks kohaldamisele ENSV Tsiviilkoodeksi pärimist puudutavad sätted, mida kohaldati pärimisele enne PärS kehtima hakkamist 1. jaanuaril 1997. a.

14. Kaebajate poolt esitatud pärimistunnistusel on pärandvaraks märgitud J. V. V. Eestis asuv vara, k.a. hooned ja maa endisel kinnistul 1708 N, xxxxxxxx. Kaebajad said pärida üksnes nõudeõigust nimetatud varale, mitte vara omandiõigust. Isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, ei saa käsitleda kinnisasja omanikuna. Sellist põhimõtet on RKHK rõhutanud ka 25. mai 1999. määruse (haldusasi nr. 3-3-1-23-99) põhjendava osa punktis 2. Samuti tuleneb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 vastu võetud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktist 63, et omandiõigus tagastatud maale läheb üle õigustatud subjektile maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avanemise) päevast. Kuni tagastamiseni kuulub omandireformi objektiks olev vara Eesti Vabariigile ning õigustatud subjektil on üksnes nõudeõigus vara tagastamiseks.

15. Kaebuse esitaja esitas Tallinna Linnavalitsusele küll tähtaegselt Kanada notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuse, kuid seda ei saa lugeda MRS § 192 lg 3 nõuetele vastavaks pärimisõiguse tunnistuseks nõudeõiguse pärimise kohta. Lisaks vormilistele puudustele ei vasta kaebajate poolt esitatud pärimisõiguse tunnistus ka sisu poolest MRS § 192 lg-s 3 kehtestatud nõuetele. Arusaadav on seadusandja poolt kehtestatud nõue, et pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta koostaks Eesti notar, kuna erinevalt teiste riikide notaritest omab Eesti notar ülevaadet Eesti Vabariigi omandireformi õiguslikust regulatsioonist. Maa tagastamata jätmise korral on ehitise omanike kasuks võimalik seada maale hoonestusõigus (MRS § 31 lg 1 p 10 ja § 351 alusel). Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5(9)

16. Kohus peab käesolevas haldusasjas kindlaks tegema, kas 24. veebruaril 2006. aastal Torontos koostatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt pärandas J. V. V. Eestis, xxxxxxxxx asuvad hooned ja maa endisel kinnistul 1708 N V.V.’ile, T.E.V.’ile ja J.K-L.V.’ile sai olla Tallinna Linnavalitsuse 7. veebruari 2007. a korralduse nr. 181-k koostamise ajal xxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise aluseks või pidid kaebajad pöörduma Eesti notari poole pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks. Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt puudub haldusasjas vaidlus selle üle, et kaebajad võtsid pärandvara vastu ning omavad pärimisõigust J.-V.

V. pärandvara suhtes.

17. J.-V. V. suri xx xx xxxx. aastal Kanadas, olles 5. jaanuaril 1991. a. jõudnud esitada avalduse xxxxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) V osa „Rahvusvahelise eraõiguse sätted“ § 124 lg 1 sätestab kollisiooninormi mõiste: „Kollisiooninorm sätestab, millise maa seadust kohaldatakse, kui: 1) õigussuhte kas või üks pool on välismaine isik (paragrahv 129); 2) õigussuhtega seotud asi asub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi; 3) õigussuhe tekib, muutub või lõpeb väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.“ TsÜS § 130 sätestas: „Välismaine isik käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kelle elukoht (paragrahv 21) või juriidiline isik, kelle asukoht (paragrahv 40) on väljaspool Eestit.“ Eeltoodust lähtuvalt sai J.-V. V.’i pidada välismaiseks isikuks, kelle surmast Kanadas tekkisid väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi õigussuhted (pärijate õigus J.-V. V.’i pärandvara pärimisele), mida reguleeriva seaduse kindlakstegemiseks tuli lähtuda J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud kollisiooninormidest.

18. Kollisiooninormid lähtuvalt õigussuhte iseloomust on sätestatud TsÜS V osas. TsÜS 14. peatükk sätestab kollisiooninormid pärimisõigusele. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt kohaldatakse vallasvara pärimisele selle maa seadust, kus oli pärandaja viimane elukoht. J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud AÕS § 8 lg 1 sätestas: „Kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega. Asi, mis ei ole kinnisasi on vallasasi.“ Seega saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust pidada vallasasjaks, mille pärimise suhtes kehtis kollisiooninormina TsÜS § 157 lg 3. Samas tulenes TsÜS §-st 1, et TsÜS kehtestab vaid tsiviilõiguse üldpõhimõtted ning on kohaldatav vaid pärimisseaduse üldosana. Seega tuleb kindlaks teha, kas pärimisõigust võisid reguleerida ka eriseadustest tulenevad kollisiooninormid, mida tuleb TsÜS §-st 3 tulenevalt eelistada üldnormidele. J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud Maareformi seaduse (MRS) § 192 lg 1 sätestas: „Nõudeõigus on päritav. Kui tagastataval maal asub samale isikule tagastatav ehitis, on ka ehitise tagastamise nõudeõigus päritav. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.“ MRS § 192 lõike 1 viimast lauset tuleb pidada TsÜS-väliseks kollisiooninormiks, mis on TsÜS § 157 lg 3 suhtes erisäte, mis osundab, millise riigi seadusi tuleb nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada. Seega tuli nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada Eesti seaduste sätteid. Vaidlus puudub selle üle, et J.-V. V.’i surmapäeval reguleeris Eesti Vabariigis pärimisõigust ENSV Tsiviilkoodeks. Samas sisaldusid õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise normid omakorda eriseadustes – käesoleval juhul maareformiseaduses. J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud MRS § 192 lg 2 sätestas: „Kui kohalik omavalitsus ei ole teinud tagastamise või kompenseerimise otsust, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus.“ Vaidlus puudub selle üle, et ÕVVTK komisjon J.-V. V.’i surmapäevaks MRS § 192 lg-s 2 sätestatud otsust teinud ei olnud.

6(9)

19. ÕVVTK 28. aprilli 1997. aasta otsusega nr. 8842 loeti Tallinnas, xxxxxxx, endisel kinnistul nr. 1708 N asunud ehitised ja krunt suurusega 1857 m2 omandireformi objektiks ning tunnistati eeltoodud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks J. V. V.Vahetult enne J.-V. V.’i õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemist jõustus 2. märtsil 1997 ORAS § 161 lõige 1, mis sätestas: „Nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale.“ 1. jaanuaril 1997. aastal jõustus pärimisseadus (PärS), mille § 164 lg 1 sätestas: „Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. aasta 31. detsembrit.“ PärS § 164 lg 2 sätestas: „Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.“ Erandi sätestab PärS § 168, millest tuleneb kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi pärimisõigus juhul, kui seadusvõi testamendijärgsed pärijad puuduvad. Käesoleval juhul sellise erandi kohaldamiseks alust ei olnud ning pärand avanes (st. pärandaja suri) enne 1997. aasta 1. jaanuari, mistõttu saab järeldada, et käesoleval juhul tuli kaebajate poolt nõudeõiguse pärimisele ka pärast PärS jõustumist kohaldada TsK sätteid.

20. TsK § 551 lg 1 kohaselt pidi pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. TsK § 551 lg 2 sätestas: „Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu.“ TsK § 551 lg 3 sätestas: „Käesolevas paragrahvis nimetatud teod peavad olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.“ TsK § 562 lg 1 sätestas: „Tunnistus pärimisõiguse kohta antakse välja pärijale pärast kuue kuu möödumist, arvates pärandi avanemise päevast.“. Samas TsK § 562 ei sätestanud pärimisõiguse kohta tunnistuse väljaandmise lõpptähtaega. Eeltoodud sätetest saab järeldada, et kaebajad võisid J.-V. V.’i pärandvara omandada kahel viisil: kas seda kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast valitsema ja valdama asudes või notariaalorganile kirjalikku avaldust esitades. Kui nad asusid valdama või valitsema ka ainult pärandvara mingit osa, loeti nad kogu pärandvara vastuvõtnuks, olenemata selle asukohast. Torontos 24. veebruaril 2006. aastal kaebajatele väljastatud testamendijärge pärimisõiguse tunnistuses tõendab notar Enn Allan Kuuskne, et peale J. V. V.’i surma, xx xx xxxx. a. võtsid T.E.V., V.V. ja J.K-L.V. vastu J. V. V.’i päranduse ja hakkasid seda koheselt valitsema, käsutama ja kasutama. Kohtul puudub alus kahelda eeltoodud kinnituse õigsuses. Eeltoodud pärimisõiguse tunnistusest nähtub ühtlasi, et pärandvara koosnes kogu J. V. V.’i Eestis asuvast varast, kaasaarvatud hoonetest ja maast endisel kinnistul 1708 N, xxxxxxxxx. Kuigi kohus möönab, et kaebajad ei saanud ilmselt valitseda, kasutada ja käsutada J.-V. V.’i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust, võisid nad valitseda, kasutada ja käsutada J.-V. V.’i muud pärandvara, mistõttu ka pärandvara osalise valitsemise või valdama asumise korral tuleb lugeda kaebajad TsK § 551 lg 1 alusel pärandi vastuvõtnuks. Kohtu seisukohta kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 2005. a. otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05, mille p-s 11 märkis Riigikohus, et põhimõtteliselt on võimalik nõudeõigust pärida ka notarile avaldust esitamata, TsK § 551 lg 2 teises lauses sätestatud viisil.

21. Maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS, Riigikogu 26.10.2005 seadus, jõustus 27. novembril 2005, avaldatud RT I 2005, 61, 476) §-ga 8 muudeti MRS § 192 lõiget 3 ning sõnastati

7(9) see järgmiselt: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ MRSMS rakendussäte, § 26 sätestas: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Ilmselt just MRSMS §-de 8 ja 26 täitmiseks pöördusid kaebajad Torontos tegutseva notari poole, kes väljastas neile 24. veebruaril 2006. aastal testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse.

22. Kohus nõustub kaebajatega selles, et MRS § 192 lõige 3 ega ka MRSMS § 26 ei sätesta selgesõnaliselt, et kaebajad oleksid pidanud pöörduma pärimisõiguse tunnistuse saamiseks Eesti Vabariigi notari poole. Vastustaja on oma seisukoha kinnituseks viidanud PärS § 117 lõikele 1 (jõustus 31.12.1999), mis sätestab: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub.“ Tuleb nõustuda kaebajatega selles, et PärS ning seega ka vastustaja poolt viidatud säte ei ole käesolevas asjas PärS §-st 164 tulenevalt kohaldatavad ning kohaldamisele kuulub TsK.

Siiski pidid kaebajad nõudeõiguse kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemisel juhinduma ka MRS § 192 lõikest 1, mis kehtis J.-V. V.’i surmapäeval ning MRS § 192 lõiget 1 täpsustavast, enne J.-V. V.’i õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse vastuvõtmist jõustunud ORAS § 161 lõikest 1, mille kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid sõltumata pärandi avanemise kohast. Kohus nõustub vastustajaga, et ORAS § 161 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemise korral pidid kaebajad pöörduma Eesti notari poole.

Kohus asub eeltoodud seisukohale järgnevatel põhjustel: TsK § 551 lg 2 loeb pärija pärandi vastuvõtnuks muuhulgas juhul, kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Samas tuleb eeldada, et notar, kelle poole pärimiseks avaldusega pöördutakse järgib enda asukohamaa, mitte mõne teise õigussüsteemi seadusi, mistõttu pärimiseks Kanada notari poole pöördudes ei kohalda notar kaebajate nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid. Seega tuleneb TsK § 551 lg-st 2, et pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse esitamisel kuulub pärimismenetluses kohaldamisele pärandi avanemise koha (käesoleval juhul Kanada) seadus.

Kuna nimetatu on vastuolus nii MRS § 192 lõikega 1 kui ka ORAS § 161 lõikega 1, mis täpsustavad TsK-s sätestatud pärimisõiguse regulatsiooni ning mille kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid, on vastustaja õigesti leidnud, et nõudeõiguse pärijad saavad taotleda pärimisõiguse tunnistust vaid Eesti notarilt.

23. Järgnevalt uurib kohus, kas asjaolu, et kaebajatel oli TsK alusel võimalik pärast MRSMS jõustumist Eesti notari poole pöörduda ning kas asjaolu, et nad seda ei teinud saab olla Tallinna Linnavalitsuse 7. veebruari 2007. a korralduse nr. 181-k, millega kaebajatele tagastati osaliselt xxxxxxxxxxx maa, kehtetuks tunnistamise aluseks. Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 2008. a korralduses nr. 106-k on motiveeritud 7. veebruari 2007. a korralduse nr. 181-k kehtetuks tunnistamist sellega, et kuna kaebajad ei pöördunud tähtaegselt maa tagastamise nõudeõiguse

8(9) pärimiseks Eesti notari poole on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Korralduses märgitakse, et vastav erikord tuleneb ORAS § 161 lõikest 1, mille kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast.

24. Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt puudub haldusasjas vaidlus selle üle, et kaebajad võtsid pärandvara vastu ning omavad pärimisõigust J.-V. V.’i pärandvara suhtes. Käesoleva kohtuotsuse ps 20 luges ka kohus tuvastatuks, et kaebajad võtsid pärandi vastu, kasutades selleks TsK § 551 lg-s 2 sätestatud esimest pärandi vastuvõtmise viisi – st. asudes pärandvara osa valitsema või valdama. TsK ei sätestanud kaebajatele kohustust eeltoodud viisil pärandit vastu võttes pöörduda ka täiendavalt pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole. Samuti tuleneb TsK § 551 lg-st 3, et kui kaebajad oleksid soovinud pärandi vastu võtta avalduse esitamisega notarile, oleksid nad pidanud seda tegema 6 kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Samas ei oleks notar neile hoolimata avalduse esitamisest saanud väljastada pärimisõiguse tunnistust nõudeõigusele, kuna J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud MRS § 192 lõikest 2 tulenevalt sai vastava pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks olla vaid õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ÕVVTK tegi vastava otsuse alles 28. aprillil 1997. a – seega pärast 6 kuu möödumist pärandi avanemisest. Eeltoodust ei saa siiski teha järeldust, nagu ei oleks kaebajad olnudki õigustatud nõudeõigust pärima. Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05 leidnud järgmist: „Nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega 20. juunil 1991 ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.“

25. Eeltoodust lähtuvalt saab järeldada, et kuigi kaebajad olid MRSMS jõustumise ajaks 27. novembriks 2005 pärandvara TsK-s ettenähtud korras vastu võtnud, ei olnud neil selle kohta esitada MRSMS §-s 26 ettenähtud pärimisõiguse tunnistust ning kuivõrd nende suhtes kehtisid TsK sätted, oli möödunud ka 6-kuune notari poole kirjaliku avalduse esitamise tähtaeg. Seega puudus kaebajatel võimalus täita ORAS § 161 lõikest 1 tulenevat nõuet pöörduda nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole. Kohus on seisukohal, et kuivõrd MRSMS säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles 27. novembril 2005. a, ei pidanud kaebajad 1996. aastal ette nägema seda, et neil on kohustus esitada 6 kuu jooksul Eestis tegutsevale notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et neil puudub võimalus pärida J.-V.

V.’i pärandvara seda valitsema asudes. Erinevatel aegadel vastu võetud seaduste ühildamatusest tulenev seaduste täitmise võimatus ei saa olla kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise aluseks, kui kaebajad on teinud kõik endast oleneva seaduste täitmiseks ning puudub alus kahelda selles, et kaebajad on pärandvara vastu võtnud. Vastustaja on seadust käesoleval juhul vääralt tõlgendanud. ORAS § 161 lg 1 ei sätesta, et pärandvara saab lugeda vastuvõetuks vaid juhul, kui kaebajad on pöördunud pärandvara vastuvõtmiseks notari poole.

MRSMS § 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid ka antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga. Selliseks eesmärgiks ei saa olla Eesti seadustega kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikutele maa tagastamise välistamine põhjusel, et neil ei ole esitada Eesti notari poolt koostatud pärimisõiguse tunnistust, vaid nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.02.2003 otsus tsiviilasjas nr. 3-2- 1-12-03). Kaebajate poolt Eesti seaduste alusel pärandvara vastuvõtmist on käesoleval juhul võimalik tuvastada ka Kanada notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuse alusel, millest

9(9) nähtub, et kaebajad võtsid J.-V. V.’i päranduse vastu ja hakkasid seda koheselt valitsema. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et Tallinna Linnavalitsus oleks eeltoodud asjaolusid korralduse tegemisel analüüsinud. Lisaks on Tallinna Linnavalitsus juhindunud korralduse andmisel PärS sätetest, mis ei kuulunud käesoleval juhul kohaldamisele.

26. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud korraldus tühistada. Kuivõrd kaebajad ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt, kohus vastavat küsimust ei lahenda.

Tiina Pappel kohtunik