3-07-821/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2008 a Tallinn Haldusasja number 3-07-821 Haldusasi V.M kaebus Tartu vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks ära kaotatud talvejope eest summas 6086,53 krooni ja elektrilise veekeedukannu Boman eest summas 300 krooni Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.M; vastustaja: Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta V.M kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lõikes 2 sätestatut.)

MENETLUSKÄIK

1. 22.03.2007.a. (dateeritud 21.03.2007.a.) esitas V.M Tartu Maakohtule kaebuse. Kuna oli ilmselge, et kaebus kuulub halduskohtu pädevusse, edastas maakohus 23.03.2007.a. kaebuse Tartu Halduskohtusse. Tartu Halduskohus registreeris nimetatud haldusasja numbriga 3-07-620.

Kaebuses märkis V.M, et ta etapeeriti 09.11.2006.a. Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Etapeerimise käigus on kaduma läinud kaebuse esitaja elektriline veekeedukann BOMAN ja kapuutsiga musta värvi talvejope, mille asukoha väljaselgitamiseks palub V.M kohtult abi. Kuna esitatud kaebuses esinesid puudused, jättis Tartu Halduskohus 30.03.2007.a. määrusega kaebuse käiguta. V.M ei kõrvaldanud Tartu Halduskohtu 30.03.2007.a. määruses osundatud kaebuses esinevat puudusi täielikult, sj jäi tasumata riigilõiv 80 krooni, mistõttu kohus tagastas kaebuse.

2 25.04.2007.a. pöördus V.M uuesti Tartu Halduskohtusse esitades kohtule sama kaebuse (tagastatud materjalid). Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-07-821. Materjalide edastamise kaaskirjas märgib kaebaja, et nüüdseks on nõutud riigilõiv tasutud. Tartu Halduskohus andis V.M-i kaebuse oma 03.05.2007.a. määrusega kohtualluvuse korras üle Tallinna Halduskohtule.

Tallinna Halduskohus jättis kaebuse mitmete määrustega käiguta, kuna kaebusele ei olnud lisatud dokumenti riigilõivu tasumise kohta ning kaebuse nõuded ei olnud selged.

21.06.2007.a. saabus Tallinna Halduskohtule V.M-i kaebuse täpsustus, milles kaebaja leiab, et soovib esitada kohustamisnõude Tartu Vangla vastu enda asjade tagastamiseks või nõude tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja lisas kaebusele maksekorraldused, mille kohaselt on tasutud riigilõivu kaebuselt nii Tallinna Halduskohtule, kui ka Tartu Halduskohtule. Kohus on kontrollinud kaebaja väidet ja esitatud dokumente riigilõivu väidetavast tasumisest nii Tartu Halduskohtule kui ka Tallinna Halduskohtule. Tlk 45 I kd dokumendi nr-ga 49 olevat kaebaja eest J.M tasunud riigilõivu 23.04.07.a. Tartu Halduskohtule, kuid kohtule väljastatud raamatupidamise andmed selle makse laekumist ei kinnitanud. Kohus on kaebajale väljastanud formularid ja selgitused, kuidas tagastatakse riigilõiv juhul, kui see on siiski tasutud. Käesolevas asjas on kaebaja tasunud riigilõivu 80 EEK, tasumist tõendav dokument asub tlk 44 I kd.

10.12.2007.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse järgmiste nõuete osas — Tartu Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks ära kaotatud talvejope eest summas 389 eurot x 15,6466 = 6086,53 krooni ja elektrilise veekeedukannu BOMAN eest summas 300 krooni.

Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 80 krooni, ülejäänud 111 krooni osas kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest I astmes.

TOIMIKUSSE ESITATUD MATERJLID, KAEBUSE ASJAOLUD JA KAEBAJA SEISUKOHAD

2. Taotleb Tartu Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamist ärakaotatud talvejope eest summas 389 eurot x 15,6466 = 6086,53 krooni ja elektrilise veekeedukannu BOMAN eest summas 300 krooni alljärgnevatel põhjustel.

Teda etapeeriti 09.11.2006.a. Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ja selle käigus on kaduma läinud kaebuse esitajale kuulunud elektriline veekeedukann BOMAN ja kapuutsiga musta värvi talvejope. Ta andis allkirja asjade ühtsele nimekirjale Tartu Vanglas, kuna oli kindel, et kõik Tallinna Vanglast kaasa antud asjad on alles. Allkirja asjade kättesaamise kohta oli esitanud ka Tallinna vanglas. Asju ta Tartu vanglas üle ei kontrollinud, kuid allkirjastas nimekirja. Nimekirja kaebaja läbi ei lugenud. Leiab, et Tartu vangla eeskirjades on sätestatud, et igal kinnipeetaval on õigus saada peale läbiotsimist kviitung selle kohta, missugused asjad võeti ära läbiotsimisel ja pandi lattu. Kaebaja küsis Tartu vangla töötajatelt dokumenti, mis kajastaks temalt ära võetud ja lattu paigutatud asju, kuid seda ta ei saanud, kuna ametnik väitis, et vangla enam ei väljasta selle kohta kviitungeid.

Olles paigutatud kambrisse 3050 X sektsioonis hakkas kaebaja taotlema enda asju, sh musta talvejopet ja veekeedukannu Boman, mille peale kontaktisik A.U teatas, et selliseid asju laos ei ole.

3 23.01.2007.a. toodi kaebajale tema asjade ühtne nimekiri kambrisse; sealt puudusid soovitud asjad. Ta proovis probleemi lahendada nii Justiitsministeeriumi kui ka vangla kontaktisik A.U kaudu, kuid tulemusteta. Ministeeriumile esitas avalduse 06.02.07.a. ja sai vastuse 15.03.07.a., milles märgiti, et kaebajal ei olnud saabumisel kaasas neid asju. Ta küsis A.U-lt nimekirja isikute kohta, kes olid sõitnud koos temaga 09.11.06.a. Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse.

3. Tlk 4 I kd on kaebaja avaldus Tartu Maakohtule, milles märgib, et etapeerimine Tallinna Vanglast viidi läbi 09.11.06.a. ja Tartu Vanglas läbiotsimiste toas läks aega rohkem kui tavaliselt. Ta viidi teise tuppa isikuläbiotsimiseks ning kui ta saabus tagasi esimesse tuppa, kus asusid tema asjad, siis kästi need kiirelt kokku korjata ja laduda turukotti. Ta küsis nende asjade nimekirja, mis paigutati lattu, kuid sai selgituse, et enam sellist nimekirja kätte ei anta. Selle tõttu ta jäi nimekirjata. Ta soovis mõne aja pärast laost veekeedukannu ja talvejopet. Kui asju ei leitud, siis ta andis töötajale ka nimekirja, kes olid koos temaga etapeeritud, et ametnik kontrolliks kõigi asju. Arvas, et tema ja teiste asjad võisid minna segamini, kuid sai A.U-lt vastuse, et asju ei leitud. Märgib, et jääb arusaamatuks, miks vangla sai esitada asjade nimekirja 23.01.07.a., kuid ei saanud seda esitada tema saabumisel vanglasse.

4. Tlk 6-8 I kd on lisad kaebusele. 02.04.07.a. vastas kaebaja teabenõudele Tallinna Vangla ja märkis, et ei saa saata koopiat nimekirjast, mis olid kaebajal isiklike asjade laos, kuid vangla kinnitab, et kaebaja sai Tallinna Vanglast lahkumisel kätte kõik isiklikud asjad, mida kinnitas oma allkirjaga. 06.11.06.a. on koostatud Justiitsministeeriumi nimekiri vahistatute ümberpaigutamise kohta. 09.03.07.a. sai kaebaja vastuskirja Tartu vanglalt, milles märgitakse, et kaebaja saabumisel otsiti isik ja asjad läbi ning asjade kohta koostati ühtne nimekiri, millest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud kaasas veekeedukann ja musta värvi jope. Asjade puudumisest laos ei saadud neid väljastada. 19.12.06.a. vastas kaebajale Tallinna Vangla ning saatis koopia taotlusest isiklike asjade panemiseks lattu ja koopia avaldusest, et pakiga oli vastu võetud veekeedukann „Bomann“. Tlk 10 I kd asub veekeetja pakiga vastuvõtmise avaldus 26.06.06.a., mille kirjutas R.M ja ta palus anda paki V.M-ile. Tlk 11 I kd asub ühtne asjade nimekiri, millele on tehtud märkus „sain kätte“ 23.01.07.a. Kaebaja väitis istungil, et see märge tähistab nimekirja kättesaamist tema poolt. Tlk 12 I kd on taotlus isiklike asjade panemiseks kambrist lattu, selle on kinnitanud vangistusosakonna spetsialist O.K 25.05.06.a. Tallinna Vanglas.

Tlk 33 I kd asub Tallinna vangla vastus, milles teatatakse kohtule, et asjad ei saanud minna kaduma Tallinna Vanglas. Lisatakse allkirjaleht, milles kaebaja kinnitab asjade kättesaamist Tallinna vanglast lahkumisel. Vangla märkis, et seisuga 09.11.06.a. isiklike asjade nimekirjast koopiat ei saa teha, kuna sinna on juba sisse viidud muudatused Murru Vangla poolt. L.L võib kinnitada, et kaebaja sai kätte kõik isiklikud asjad. Tlk 34 I kd asub allkirjaleht sellest, et kaebajal ei ole Tallinna vangla vastu pretensioone, kuna ta on saanud kätte kõik asjad.

5. 21.06.2007.a. saabus kaebaja vastus kohtule, milles ta täpsustas, et Tallinna Vagla vastu kaebajal pretensioone ei ole, kuna sealt pandi talle kõik asjad kaasa. Kaebuse esitab Tartu Vangla vastu, sest seal jäid asjad kadunuks.

Kaebaja kordab, missugune probleem tekkis Tartu vanglas.

4 Tallinna Vanglas oli temale 08.11.06.a. õhtul teatatud, et hommikul tuleb olla valmis kella 7.00 ajal, et lahkuda Tartu Vanglasse 09.11.06.a. Hommikul võttis ta kaasa kambris olevad asjad ja ta läks etapikambrisse. Seal oli veel 9 inimest, keda etapeeriti Taru Vanglasse. Kell 9.00 avati etapikabineti uks ja öeldi, et tuleb minna ühekaupa lattu järgi oma asjadele. Teda kutsuti 09.11.2006.a. Tallinna Vanglas enne etappi kabinetti, kus olid tema asjad kottides ning ta sai kõik asjad üle kontrollida. Tallinna Vanglas olid kõik asjad alles, mille kohta andis allkirja. Peale seda ta läks kambrisse ja kontrollis veelkord oma asjad üle, need olid alles, sh veekeedukann ning talvejope. Märgib, et on tunnistaja, kes nägi, et tal olid need asjad olemas etapikambris ja et ta pani asjad tagasi kotti. Tunnistajaks võib olla A.M. Tartu Vanglasse jõudes anti temale hädavajalikud asjad kambrisse ja ülejäänud pandi Tartu Vangla lattu hoiule, kuid nende kohta kviitungit ei antud. Vangla rikkus kodukorra eeskirja, kui ei andnud kviitungit. Asjade nimekirja sai 23.01.2007.a., so 2,5 kuud hiljem vanglasse saabumisest. Nimekirjas kadunud asju ei olnud. Asjad ei saanud ära kaduda autosõidu ajal. Jope ostis ta Soomest 2004 aastal ja see maksis 389 eurot, veekeedukann oli päris uus ja alles pakendis, selle saatis kaebajale tema ema. Veekeedukannu hinnaks oli 300 krooni. Kaebuse nõudeks on kas asjade taastamise nõue või siis väljamaksmise nõue.

Tlk 64 I kd on Tartu vangla kiri 23.07.07.a., milles vangla kinnitab, et kaebaja andis asjade ühtsele nimekirjale allkirja, seega kinnitas nimekirja õigsust. Vangla kontrollis kinnipeetava asju ning muid andmeid ei tuvastanud. Vangla lisab asjade nimekirja, mille oli kohtule esitanud ka kaebaja. Kohtule oli esitatud protokoll kaebaja läbiotsimise kohta (tlk 66 I kd) 09.11.06.a., milles fikseeriti, et kaebaja juurest läbiotsimisel lubamatuid asju ei leitud.

6. 08.08.07.a. teatas kaebaja, et oli pöördunud kohtu poole kohustamisnõudega; veel teatab asjade hinnad, talvejope hinnaks märgib 389 eurot ja keedukannu hinnaks 300 EEK. Temale ei ole tähtis hagi esitamine või raha nõudmine, vaid tähtis on saada tagasi oma asjad. Soovib teada, miks EV-i vanglas juhtuvad sellised asjad.

7. 10.09.07.a. jättis kohus veelkord kaebuse käiguta ja selgitas, et kohustamisnõue ei ole kohane, kuna asju ei leitud. Kohus selgitas, et kuna kaebaja märkis ära asjade hinna, siis juhul, kui ta siiski soovib esitada asjade hüvitamiseks kahjunõude, tuleks tal tasuda lisaks riigilõivu 111, 60 EEK, kuna tasutud on 80 EEK. Kohus andis aja esitada nõue. 18.09.07.a. saatis kohus kaebajale täiendava selgituse

8. 20.09.2007.a. teatas kaebaja kohtule, et soovib esitada materiaalse kahju hüvitamise nõude jope eest 389 eurot ja veekeedukannu eest 300 krooni, kuna Tartu Vangla tema asju ei ole leidnud ja kohustamisnõude esitamine ei viiks teda enam sihile. Lisaks tahab esitada moraalse ja füüsilise kahju nõude, mida soovib arutada kohtuistungil. Palub vabastada riigilõivu tasumisest summas 111 krooni. Lisab riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja majandusliku seisu täidetud formulari.

9. 24.09.2007.a. esitatud kaebuse täpsustuse kohaselt ei tea ta tunnistaja aadressi ning oletab, et isik lahkus kodumaale ega asu enam Eestis. M ei saa kinnitada, millal anti kätte allkirjastamiseks asjade nimekiri, kuna kõiki ei kontrollita koos, vaid eraldi ükshaaval. Tunnistaja saaks tõendada üksnes seda, et ta on näinud asju, mida ta sai tagasi Tallinna vanglas 09.11.06.a., kuna etapikambris oli koos 10 inimest.

Kaebaja kordab, et Tartu Vanglasse saabumisel teostati isiku kontroll ühes ruumis ja tema asjad kontrolliti teises ruumis. Ametnikud otsivad läbi kotte teises ruumis, st et ei ole näha, mis nad sealt ära võtavad. Kui lubatakse tulla tagasi kottide juurde, siis on juba kõik kontrollitud, siis

5 öeldakse, et pane oma asjad tagasi kotti, kuna teised ootavad asjade kontrollimist. Kaebaja pidi tegutsema kiirelt ning pani asjad kotti ja andis allkirja, et kõik on olemas. Ta oli väsinud, kuna oli ärganud vara. Ta andis asjade nimekirjale allkirja asju üle kontrollimata eeldusel, et kuna Tallinna Vanglas oli kõik asjad rahulikult üle kontrollinud, siis ei saanud nad minna kaduma. Kaebaja ei kartnud, et tema asjad võivad vanglas kaduda, mistõttu andis ka allkirja. Asjade kadumisest sai teada umbes nädal aega hiljem, kui oli kambris ja palus tuua talvejope ja veekeedukannu ning temale teatati kontaktisik A.U poolt, et selliseid asju laos ei ole. Seejärel palus kaebaja kviitungit oma asjade kohta, mille ta sai 23.01.2007.a. Arvates, et keegi on teinud halba nalja, palus ta kontaktisikul kontrollida kaebajaga sama etapiga tulnud kinnipeetavate asju laos: ehk on tema asjad kogemata kellegi teise asjade juurde sattunud. Nimekirja märgitud isikud võib ka üle küsitleda, kas nad said asjade kviitungi sellel päeval. Asju ei leitud. Kohtusse võib kutsuda A.U, kes tõi kambrisse nimekirja asjadest. Märgitud töötaja mäletab, kuidas kaebaja temalt küsis asjade nimekirja, töötaja andis temale ka vangla kohta käivaid eeskirju.

10. 03.10.07.a. saatis kohus kaebajale määruse, milles kohustas kaebajal vastama määrusele ja teatama oma konkreetsed nõuded, mille juurde ta jääb.

11. Tlk 105 I kd on vastus kohtu päringule, milles 03.10.07.a. Tallinna vangla teatab, et sai kohtunõude ning vastab, et Tallinna vanglas koostatakse asjade ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, mis on kambris ja missugused asjad on kinnipeetava käes. Nimekiri koostatakse 2 eksemplaris ja üks antakse kinnipeetavale, teine jääb toimikusse. Kui kinnipeetav viiakse üle teise vanglasse, siis liigub nimekiri toimikuga kaasa. VSKE § 61 lg 2 kohaldatakse alates 01.02.07.a. Ajavahemikul 01.06.06.a. – 09.11.06.a. kanti kaebaja isiklikud esemed Tallinna Vanglas tema kambrikaardile, kuna ühtseid nimekirju ei koostatud. Kambrikaart paigutati isiklikku toimikusse etapeerimisel Tartusse. Hetkel kannab kaebaja karistust Murru vanglas. Tallinna vangla ei saa hetkel esitada kambrikaarti, mis asub toimikus Murru vanglas.

12. 04.10.07.a. tegi kohus päringu Murru vanglale (tlk 107 I kd), milles palus väljastada kaebaja isiklikust toimikust varakaardi koopiad perioodist 01.06.06 - 09.11.06.a. ja asjade nimekirjast, mis kaebaja kohta koostati, kui ta saabus Tartu vanglast Murru vanglasse.

13. Tlk 110 I kd on Tallinna vangla vastus, milles selgitatakse täiendavalt, et kaebaja lahkumisel Tallinna vanglast ei olnud M lahkumise ajaks oma veekeedukannu isiklike asjade laost kätte saanud ning ootas vastuvõtupunktis selle kättesaamist. Veekeedukann toodi kinnipeetavale vastuvõtupunkti enne etapeerimist Tartu vanglasse. Kannu väljastas laost ametnik L.L ja üle andis vanemvalvur K.J. Seda kinnitavad ametnike kirjalikud seletused, mille vangla väljastas ja lisas oma vastusele.

Tlk 111 I kd on õiend 05.10.07.a. K.J-ilt, kes märgib, et 09.11.06.a. hommikul ta viis vangla laost etapiks valmispandud asjad vastuvõtupunkti; kaebaja isiklikud asjad, sh veekeedukannu. Andis veekeedukannu üle isiklikult, kinnipeetav kontrollis vastuvõtupunktis kõikide isiklike asjade olemasolu ning kinnitas allkirjaga. Tlk 112 I kd on õiend L.L-ilt, milles ta märgib, et 08.11.06.a. pani ta valmis V.M-i kõik isiklikud esemed, mis asusid isiklike asjade laos. Asjade hulgas oli suur turukott kõigi isiklike asjadega ning nende hulgas ka veekeedukann. 09.11.06.a. viis vangla laotöötaja K.J kõik kaebaja isiklikud esemed vastuvõtupunkti ja andis nad üle. Kinnipeetav kontrollis asjad ja kinnitas asjade olemasolu oma allkirjaga.

6 14. Tlk 116 I kd on Murru vangla vastus, milles märgitakse, et vahemikul 28.12.05-09.11.06.a. kandis kaebaja karistust Tartu vanglas ja puudub info tema varade kohta. Tallinna vanglas oli süüdimõistetu vahemikus 07.02.07.a. – 14.02.07.a. Tallinna vanglasse saabudes koostati asjade ühtne nimekiri, mis kaebajal oli kaasas. Murru vanglasse vastuvõtmisel 10.04.07.a. koostati asjade arvestuskaart. Kambri kontrollimisel ei leitud veekeedukannu ja musta jopet. Lisati koopia ühtsete asjade nimekirjast 07.02.07.a. ja asjade arvestuskaardist 10.04.07.a., mis asuvad tlk 117-118.

15. 15.10.07.a. saatis kaebaja kohtule avalduse ja palus vastamiseks täiendavat aega, kuna soovis oodata Tartu vanglast vastust, kas vangla kavatseb talle asjad tagastada või siis maksavad kadunud asjad kinni rahas.

16. 06.11.07.a. koostas kohus määruse ja selgitas kaebajale, et ta ei ole kohtule vastanud. Kohus pani vanglate direktoritele ülesande uurida kaebajal olemasolevaid asju ning kohtule varem esitatud vastuste täpsust.

17. 07.11.07.a. (tlk 133 I kd ) tegi kohus kaebajale meeldetuletuse, et kaebaja lubas pöörduda Tartu vangla poole ning siis vastata kohtumäärusele. Kohus oli kontrollinud Tartu vangla kaudu, kas kaebaja tegi pöördumise ning saanud vastuse, et kaebaja seda ei teinud. Märgitu tõttu kohus selgitas kaebajale, et kaebuse esitaja ei ole senimaani täitnud käiguta määruse nõudeid ega teatanud, millise kaebuse nõude ta esitab, ühtlasi palus kohus kaebajal saata kadunud jope kirjelduse.

18. Tlk 139 I kd on kohtule vastanud Murru vangla direktor T.Ernits. Vastuse kohaselt saabus kaebaja Murru vanglasse 11.04.07.a. ja samal päeval koostati isiklike asjade kaart, mille kohaselt oli kaebajal olemas must tuulejope Nikelson, mille värvuseks võib olla nii tumesinine kui ka must. See on õhuke jope ja asub laos. Kaebajal on olemas ka pruun seemisnahast jope Mandora, mis asub kaebajal kambris, see ei onud kaardile kantud eksituse tõttu, kanne tehakse tagantjärgi.

19. 19.11.2007.a. saabunud kaebuse täpsustuses kordab kaebaja varemesitatud asjaolude kirjeldusi, märgib, et veekeedukannu Boman tõi kaebajale tema ema R.M 26.07.2006.a; musta talvejope tõi ta siis, kui oli Võrus kohtus, see võis olla detsembrikuus, kuupäeva ei oska öelda, kuna palus tuua selle emal kodunt. Seega on kaebaja selgitanud, et ta viibis 2005 aastal Võru kohtumajas ning ema andis seal üle jope, mis nüüdseks on kadunud.

Peale Võrus toimunud kohut 2005 aasta detsembris viidi ta Tartu Vanglasse, seal oli ühe nädala, siis etapeeriti kaebaja Tallinna Vanglasse, kus ta oli kuni 09.11.2006.a. Seejärel etapeeriti kaebaja jälle Tartu Vanglasse ja seal oli kuni 10.04.2007.a., mil ta etapeeriti edasi Murru Vanglasse. Edasi kordab kaebaja juba esitatut. Lisab, et kui ta oli A.U-lt saanud kodukorra jms eeskirju, siis avastas, et kodukirjas on kirjas, et vahistatul on õigus saada oma asjade kviitung „mida mulle ei antud koheselt, vaid anti siis, kui sain kodukirjast teada, ning hakkasin nõudma ja toodi mulle kinnipeetavate isikute asjade nimekirja ainult 23 jaanuaril 2007“. Siis otsustas pöörduda Tartu kohtusse. Tallinna Vangla on saatnud 11.10.07.a. vastuse, milles märgib, et nad andsid asjad üle; kordab, et palus kutsuda kohtusse A.U; tahab küsida, miks Tartu vangla ei väljastanud asjade nimekirja. Märgib, et kui oleks saanud kohe nimekirja, siis oleks avastanud asjade kadumise. Tartu vangla ei ole vastanud tema pöördumisele hüvitada asjad. M teab, et tal oli etapikambris keedukann ja must kapuutsiga jope, mille ta pani kotti tagasi. Isik elab Leedus, kuid „täpsemini“ ei ole teada.

7 Palub kutsuda kohtusse kõik tunnistajad, keda on nimetatud, et saaks anda ütlusi asjade kadumise kohta. Rohkem lisada midagi ei taha, tahab asja arutamist kohtus.

20. 19.11.2007.a. saadab kaebaja teisegi vastuse (tlk 151 I kd ). Kaebaja kirjeldab musta talvejopet — see oli kapuutsiga hallika karvase äärega, kapuutsil olid musta värvi nöörid, mille otsas olid plastmassist asjakesed, kuhu nöör sisse läks, et nöör kapuutsist välja ei tuleks. Jope vööl oli nöör ümber, nii et seda sai vajadusel tõmmata kokku. Taskud olid nii üleval rinnal kummalgi poolel ja samuti all mõlemal küljel, 2 taskut, millest üks oli selline tasku, kuhu sai käed küljepealt sisse panna ja siis veel kaks sellist taskut, mille sai kahe neediga pealt kinni panna. Vooder oli musta värvi, õmblusteta. Oli ka sisemine tasku. Lukul käis peal riidest riba, mis kattis luku kinni ning sellel ribal olid üleval ja all needid. Varrukatel olid neetidega rihmakesed, mida sai lasta pikemaks ja lühemaks. Selja peal seespool oli nahk, kuhu oli trükitud selle jope firmanimi, kuid firma nimetust ta ei mäleta, sest see oli raske nimetus. Tegemist oli Rootsi firmaga.

21. Tlk 156 I kd asub kohtunõue Murru vanglale 21.11.07.a., millele saabus Murru vangla vastus (tlk 160) kaebajal olemasoleva jope kirjeldusega. Vastuse kohaselt on kaebajal pruun talvejope Mandora; kevad-sügisjope Nikelson, so must tuulejope õhuke seest võrkvoodriga ja kapuutsiga. Keedukannu Bomann kaebaja asjade hulgas ei ole.

22. Kuna kaebuse nõude osas kaebaja rohkem täpsustusi ei esitanud, siis 10.12.07.a. tõlgendas kohus kaebaja arvukate vastuse alusel kohtukaebust materiaalse kahju nõudena, riigilõivu summa oli arvestatud materiaalse kahju nõude alusel ning kohus juhtis kaebaja tähelepanu, et kui kohus on nõuet mõistnud valesti, siis tuleb kohut sellest viivitamatult informeerida. Kohus võttis määrusega kaebuse menetlusse ning kutsus tunnistajaks A.U ning selgitas, miks ta ei saa kutsuda A.M.

23. 19.12.07.a. saatis kaebaja „vastuse“, mille märgib, et ta soovib talvejope ja veekeedukannu väärtuse hüvitamist ning et ta soovib moraalse kahju hüvitamist summas 5000 krooni närvide kulutamise eest, et kõike üle elada terve aasta, ning pole teada, palju veel peab kannatama. Esitab hüvitamisnõude talvejope ja veekeedukannu eest. Palub Tartu vanglal hüvitada see hagi.

Kaebaja märkis vastuses, et esitas Tartu vanglale kirja 16.10.07.a, ning et saab teha päringu Murru vanglale, et ta saatis Tartusse 1 kirja ja 1 Tallinna HK-sse; kuna ta kannab karistust mitte Tartu vanglas vaid Murrus, siis ei saa ta kontakteeruda A.U-ga. Palub selle ametniku väljakutsumist istungile. Avaldab kahetsust, et M ei saa kätte. Rõhutab, et teda ei etapeeritud Tartusse mitte Murru vanglast vaid Tallinna vanglast ja kaduma läinud asjad anti kaasa Tallinna vanglast mitte Murrust; keegi ei vahetanud oma asju. Veelkord toob esile, et ta võis olla 28.12.05.a. Võru kohtus ja Tartu vanglast saadeti teda kohe Tallinna vanglasse, kus ta viibis kuni 09.11.06.a. Saabumisel Murru vanglasse tal ei olnud enam veekeedukannu Bomann ning musta talvejopet, kuna nad olid juba kadunud ära Tartu vanglas. Keeldub kompromissist Tartu vanglaga. Palub välja kutsuda A.U ja kordab, kuidas talle ei antud kviitungit Tartu vanglas. Selgitab, et kohtumääruses väidab kohus 03.10.07.a., et tema on 11.04.07.a. pöördunud uuesti halduskohtusse sama kaebusega, kuid tema leiab, et kohus on eksinud kuupäevaga. Tahab ikkagi kohtusse kutsuda kõik seotud isikud, et saada vastus, kes on selle asja taga. Kaebaja lisab koopia 16.10.07.a. Murrust väljaläinud kirjade vihust (tlk 148 I kd), millest nähtub, et 16.10.07.a. saatsid vanglast välja kirju 8 isikut. N-i juures on sulgudes tehtud märge (2).

8 24. 02.01.08.a. (tlk 181 I kd ) saatis kohus kaebajale teatise, et kuna kaebaja määrustele õigel ajal ei vastanud, siis määras kohus menetlusse materiaalse kahju nõude ning määras tasumisele kuuluva riigilõivu selle järgi. Kui kaebaja soovib esitada ka moraalse kahju osas nõude, siis tuleb lahendada riigilõivuküsimus, taotleda vabastust jne, kuna tasuda tuleb 150 kr, kui nõudesummaks on 5000 kr. Kohus väljastas formularid, mis tuli täita ja esitada kohtule. Kaebaja sellele ei reageerinud, formulare täidetult ei tagastanud. Seega tõlgendas kohus kaebaja käitumist soovimatusena tasuda ja lahendada moraalse kahju nõude esitamise küsimus ning sooviga piirduda materiaalse kahju nõudega nii nagu kohus oli määrusega asja menetlusse konkreetses nõudes võtnud.

25. Tlk 184 I kd on Tartu vangla vastus kaebusele ning L.L-i õiend, läbiotsimise protokoll 09.11.06.a. ja Tallinna vangla allkirjaleht. Tartu vangla laohoidja L.L kirjutas 23.12.07.a. õiendi, mille kohaselt 09.11.06.a. saabus kaebaja vanglasse saateautoga. Valvurid paigutavad konvoeeritud ükshaaval peale isiku kontrollimist ootekambrisse. Seejärel algab läbiotsimine läbiotsimise ruumis vähemalt 2 valvuri ja laohoidja osavõtul. Kinnipeetav saabub valvuri saatel läbiotsimiseruumi ja asetab oma kotid suurele lauale. Kinnipeetav kannab oma asju alati ise. Siis liigub ta koos valvuriga eesriide taha, kus ta otsitakse läbi ja valvur annab kinnipeetava riided ükshaaval välja teisele valvurile, kes kompab need läbi ja näitab laohoidjale loendisse märkimiseks, seejärel annab kinnipeetavale tagasi. Kui kinnipeetav on riietunud, siis algab kaasas olnud asjade läbiotsimine. Valvur võtab kotist eseme, näitab seda laohoidjale ja nimetab eseme, laua teises otsas on kast, kuhu asetatakse asjad, kui kast saab täis, siis tehakse esemete läbivalgustus ning antakse tagasi kinnipeetavale. Kui kõik asjad on kontrollitud ja kirja pandud, siis antakse nad tagasi kinnipeetavale. Laohoidja annab loendi kinnipeetavale kontrollimiseks ja allkirjastamiseks. Kinnipeetav pakib asjad ja samal ajal teeb laohoidja loendist 2 koopiat, millest 1 jääb kinnipeetavale ja teise paneb esemete kotti, mis jääb lattu. Valvur laseb kirjutada protokollilehele oma pretensioonid läbiotsimise kohta ja võtab allkirja. Kui kogu läbiotsimine on teostatud ja kinnipeetavad paigutatud sektsiooni, kontrollivad valvurid ootekambri ja läbiotsimise ruumi veelkord üle. 09.11.06.a. teostasid M-i läbiotsimise ametnikud E.P, H.M, G.M, L.L. Tema ise konkreetset läbiotsimist ei mäleta, kuid leiab, et nii suured asjad nagu seda on talvejope ja veekeedukann pidid nende olemasolul saama loendisse. Elektrilise veekeedukannu puhul kehtib täiendav nõue kontrollida selle võimsust, kuna kambrisse saab kannu vaid juhul, kui võimsus ei ületa 1000 W. Suurema võimsuse korral jääb kann lattu hoiule ja võimsus märgitakse loendisse.

26. 09.01.08.a. koostas kohus Murru vanglale nõude, et saada kätte isiklikust toimikust kaebaja kambrikaarte. Samal ajal saatis kohus kaebajale selgituseks ülevaate olukorrast ning palus kaebajalt lisaselgitusi, palus esitada tõendeid, kui kaebajal on olemas dokumente keedukannu soetamise kohta. Kohus palus täpsustada, kui midagi on kohtu poolt määratud valesti ning vastata tähtaegselt.

Tlk 210 I kd on Tartu vangla vastus 21.01.08.a., milles vastustaja märgib, et kaebajal on vangla andmetel kasutuses 3 jopet ja samasugused kirjeldused andis Murru vangla oma vastuses tlk 160. Kadunud jope kirjeldusele vastavate tunnustega jopet kaebajal Murrus kasutada ei ole. Veekeedukannu kaebajal ei ole, kasutusel on keeduspiraal kaebaja sõnade kohaselt arvates aprillist 2007, mille ta sai teiselt kinnipeetavalt. Isikliku toimiku alusel ei ole tuvastatav, millal täpsemini sai kaebaja riideesemed. Toimikus ei ole nimekirju asjadest, mis ta sai pakiga. 07.09.05.a. koostatud Põhja PP kahtlustatavana kinnipidamise protokollist selgub, et kaebaja kandis kinnipidamise hetkel musta tuulejopet, eeldatavalt sedasama, mis tal on praegugi olemas. Kuna kaebaja on kinnipidamisasutuste vahel palju liikunud, siis asjade ühtne ülevaade puudub.

9 Vanglad lähtuvad asjade märkimisel põhimõttest, et mis isikul on kaasas, see märgitakse ülesse. Mitrovskise enda seisukohtade alusel saab järeldada, et kinnipeetavad vahetavad asju, sh ka ta ise, mida kinnitab Murru Vangla direktori käskkiri nr 460-dm 29.05.07.a. Lisatud on Murru vangla nimetatud käskkiri ja Põhja Politseiprefektuuri kinnipidamise protokoll.

27. Kohus määras asja kuulamisele määrusega 22.01.08.a., teatas istungiaja ja saatis kohtukutsed.

28. 23.01.2008.a. esitatud vastuses kohtu küsimustele ja määrusele selgitab ja vastab kaebaja, et:

-07.09.2005.a. ta vahistati ning paigutati Rahumäe Arestimajja, kus ta viibis kuni 30.09.2005.a., misjärel ta etapeeriti Tallinna Vanglasse. -Kaebajale tõi tädi L.M 13.10.2005.a. riidepaki, milles oli must tuulejope kapuutsiga ja seest võrgust voodriga, mis on kaebajal senimaani olemas. -Ema R.M saatis kaebajale 23.11.2005.a. riidepaki postiga kaaluga 2,62 kg. -Seejärel sõitis kaebaja Võrru kohtusse. Kohus toimus 19.12.2005.a., kuid enne Võrru jõudmist viidi kaebaja paariks päevaks Tartu Vanglasse. Võrru tõi kaebaja ema talle paki nii riietega kui ka toiduga. Riidepakis oligi see must talvejope kapuutsiga, millel oli karvane äär ning nöörid ja mille vööl olid nöörid, mille vooder oli musta värvi ja mis on käesoleva vaidluse üheks esemeks. Samuti tõi ema talle siis pruuni Mandora kasuka, mis on seest karvane. Veel tõi kaebaja ema arestimajja veekeedukannu nimega Vido, selle reg.nr on 02419608 ja ostetud oli see 07.12.2005.a. ja müüjaks oli OÜ Võru Polar, hinda kaebaja ei näe, kuid veel on märgitud selle mudeliks MODEL WK-1730 VIDO. -Peale kohtuprotsessi lõppemist Võrus etapeeriti kaebaja Tartu Vanglasse, kus ta viibis jõulude ajal. Seejärel viidi ta Tallinna Vanglasse, kus kaebaja võttis vastu uue aasta. Tallinna Vanglas andis ta ära TV ja maki, kuid ülejäänud asjad olid temaga kambris nr 425. Kaebaja märgib, et laos ei saanud tal olla ühtegi jopet, kuna läks nende asjadega kambrisse. -26.06.2006.a. saatis ema kaebajale uue veekeedukannu Boman, mis jäigi lattu, kuni ta etapeeriti Tartu Vanglasse. Kviitungit emal sellest ei ole, kuna ta saatis veekeedukannu Tallinna Vanglasse koos pakendiga, kus olid sees ka kõik dokumendid. -09.11.2006.a. etapeeriti kaebaja Tartu Vanglasse ning Tallinna Vanglast sai kaebaja kõik oma asjad kätte.Tartu Vanglas polnud aga enam veekeedukannu Boman ega musta talvejopet. -- Veekeedukannu maksumus oli 300 krooni ning selle passist ja kviitungist saadab kaebaja kohtule koopia. -Kaebaja märgib, et 09.11.2006.a. etapeeriti ta Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse, kus ta oli kuni 10.04.2007.a. ja ta viidi edasi Murru Vanglasse, kus ta oli kuni 18.12.2007.a., misjärel ta etapeeriti Tartu Vanglasse, kus ta hetkel kannab oma karistust. -Kaebaja toob välja, et kohtu nõudele on vangla vastanud, et ajavahemikul 28.12.2005.a. kuni 09.11.2006.a. V.M kandis karistust Tartu Vanglas ning selle aja kohta puudub informatsioon tema varade kohta. Selgitab, et ta tõesti 28.12.2005.a. sõitis Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse, kuna nagu ta eelnevalt selgitas, oli ta Võru kohtus 19.12.2005.a. ja siin ongi segadus tekkinud, et Tallinna Vangla asemel pandi ta Tartu Vanglasse ja sellepärast polnud Tartu Vanglal kaebaja varade kohta mingit märget. Samas on kaebajal säilinud kviitung, millest ta üritab koopia teha ja kohtule esitada, mis tõestab, et Tallinna Vanglasse jõudis ta 28.12.2005.a. ning missugused asjad talt võeti seal ära ja pandi lattu hoiule. Lubab esitada kviitung talongi nr 025270 ja et lattu liikusid turukott, raadio, makk ja TV.

10 Rõhutab, et oli Tallinna vanglas vaid nädala seotult Tallinna Ringkonnakohtu istungiga saalis nr 236 12.02.07.a. Kui ta sinna sõitis, siis kõiki asju ta kaasa ei võtnud ja pooled asjad jäid Tartu vangla lattu. Kui ta jõudis Murru vanglasse 10.04.07.a., siis neid kadunud asju ei olnud, selle tõttu seal pole neid ka arvel. Tallinna Vanglas viibis ta ainult ühe nädala so 07.02.2007.a. kuni 14.02.2007.a., kuna tal oli Tallinna Ringkonnakohtus istung. Kui ta jõudis Murru Vanglasse 10.04.2007.a., siis tal need asjad kadunud ei olnud, vaid need on kadunud alates sellest, kui ta viidi Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Kui ta oli Tallinna vanglas siis 25.05.06.a. ta kirjutas taotluse isiklike asjade paigutamiseks kambrist lattu musta jope osas. Kontaktisik oli O.K, kes võttis jope vastu ja viis lattu, see oli riidematerjalist, mis ei lase läbi vihma, tuult vms.

Sügisjope Nikelson kohta märgib kaebaja, et see ei ole sinine vaid rohekas, kuid see muudab värvi vastavalt ilmale ja valgusele. Kaebaja leiab, et kõige otstarbekam on tal kõik olemasolevad joped kohtusse kaasa võtta. Kaebajal on praegu üks pruun kasukas, siis Nikelson jope ja veel üks tuulejope ehk kokku kolm, kuid enne oli neli. Kadunud on must talvejope ehk neljas jope. Veekeedukannu Boman hinda ei oska kaebaja muudmoodi tõendada, kui palub küsida seda ema käest. Kaebajal oli vaja uut veekeedukannu, kuna vana veekeedukann Vido, mis ta võttis kaasa 2005 aastal Võru arestimajast, läks katki ja selle andis ta ära kontaktisik O.K-le Tallinna Vanglas, et tal elektri eest raha maha ei võetaks. 26.06.2006.a. saatis ema talle juba uue veekeedukannu Boman, mis jäi lattu. Kaebaja ei võtnud laost veekeedukannu, kuna kambrisse nr 425 toodi 2 uut inimest, kellel oli olemas veekeedukannud.

Ülaltoodust nähtub, et kaebaja esitas asjade kadumise tõttu materiaalse kahju nõude ning määrusega menetlusse võetud nõuet ei muutnud. Kohus arutas märgitud nõuete alusel kaebaja esitatud ja täpsustatud kaebust kohtuistungitele 20.02.08.a. ja 20.03.08.a.

29. Tlk 236 I kd on kohtunõue, milles kohus palub kaebajal võtta ühendus emaga ning esitada hiljemalt istungi ajaks tõendid ja andmed ema kaudu veekeedukannu kohta. Kaebaja saatis vastuse 08.02.08.a. ja teatas, et tema ema ei oska kirjutada ja ei saa vastata kohtule kirjalikult, poest ei antud dokumente kannu soetamise kohta.

30. Kohtuistungil 20.02.08.a. tutvus kaebaja toimikuga ja kinnitas materjalide kättesaamist. Kaebaja jäi oma esitatud kaebuse juurde ja leidis, et asjad läksid kaduma mitte Tallinna Vanglas, vaid Tartu vanglas, seega on kahjunõue esitatud Tartu vangla vastu. Märgib, et Tartu vanglas kontrolliti teda eraldi ruumis, asju kontrolliti teises ruumis ja teda asjade kontrollimise juurde ei lubatud. Ta küsis ametnikult koheselt asjade nimekirja, kuid talle selgitati, et nimekirja ei anta. Nädal hiljem kirjutas A.U-le avalduse, et saada laost veekeedukannu ja talvejopet. Siis oli talv ja ta soovis talvejopet. A.U-le andis nimekirja, kellega ta oli koos Tartusse etapeeritud, et viimane saaks kontrollida, kas asjad ei ole segamini läinud, kuid kontaktisik teatas, et asju ei leitud. Ta ei saa aru, miks ei antud nimekirja koheselt. 23.01.07.a. tegi ise nimekirjale selle kättesaamise märke. Temale oli kontaktisik kinnitanud, et asjade kohta oleks tulnud anda nimekiri koheselt. Kaebaja palus seadusandlikku materjali ja tegi nende saamisel väljakirjutusi seadustest. Tartu vangla Kodukorra p 4.3.6 kohaselt kinnipeetava ülejäänud asjad paigutatakse lattu ja vastuvõtupunkti teenindaja väljastab kviitungi, millele märgib isikuandmed ja lattu minevad asjad, kviitungi õigsust kinnitavad allkirjadega laohoidja ja kinnipeetav. Selle alusel ta küsiski kontakt-isikult selgitust ja tema kinnitas, et tegutseda tulnuks vastavalt korrale.

11 Jope soetamise kohta selgitas kaebaja, et ostis selle 2004.a. juunis-juulis ja hoidis Eestis olles kapis; kandis seda jopet 2004.a. lõpust kuni 2005 a külmade lõppemiseni märtsis või aprillis. Tegi sellel ajal tööd; käis tööl Soomes ja kandis jopet Soomes. Soomest tuli ära 2005.a., see oli suvine aeg. Tallinnas pani toime kuriteo ja seal peeti ta ka kinni ning paigutati Tallinna Vanglasse. Kinnipidamisel oli tal seljas Nikelson jope, mis on käesoleva ajani alles. Tädi L tõi temale dressid Tallinna Vanglasse, see ongi musta värvi kapuutsiga ehk tegelikult dressipluus, kuid kirjas on jopena. Pruuni kasuka või jope sai ta siis, kui oli Võru kohtumajas 2005.a. ja selle tõi temale ema arestimajja. Arestimaja oleks pidanud selle arvele võtma, kuid kaebaja ei tea, kuidas nad käitusid. Samasse arestimajja tõi ema veekeedukannu Vido, mis hiljem läks katki; veel tõi ema sinna TV, maki, riided ja talvejope. Hiljem tõi ema Tallinnasse veekeedukannu Boman, mille ta jättis lattu, kuna kambris olid 2 isikul juba olemas keedukannud. Kann jäi lattu, oli pakendis ning koos dokumentidega. Sellest ajast, kui ema tõi talle talvejope, kandis seda 2005 kuni 2006.a maikuuni, mil andis selle Tallinna vangla lattu, seega liikus sellega Tallinna Vanglas 5 kuud. Loeb, et jope oli vaatamata kandmisele ikkagi uus, kuna igal päeval seda ei kandnud. Seljas oli jope vihmase ilmaga ja külma ilmaga oli seljas kasukas. Jopet ei ole kordagi pestud, tolle aja kohta oli tegemist uhke jopega ja seda kinnitab ka jope hind. Ta on saatnud Tartu vanglasse kirja, mida vangla nüüd millegipärast eitab ja palus saata kirja ära M.T- l. Kannu hinda ei teadnud, kuid küsis emalt üle ja ta teatas, et maksis 300 EEK. Kannu ei oska kirjeldada, kuna ei ole karpi avanud. Vanglale vastuseks märkis, et allkirjastas nimekirja, kuna kambris oleks tekkinud aega lugeda, asjade pakkimisel ja kambrisse määramisel ei jõua seda teha. Kaebaja lisas, et K.J tõi kannu hiljem, kuid ta pani selle lahkumisel Tallinnast ikkagi oma kotti ja seda nägid teised kinnipeetavad. Tallinnast tulles oli seljas Nikelson jope, Tartus tahtis kambrisse kaasa kõiki asju. Läbiotsijaid Tartus oli mitu, so 1 naine ja 3 meest. Kui ta tuli isikuläbiotsimiselt, siis ametnikud juba sorisid asju, naisterahvas kirjutas asju ülesse ja tema tohtis istuda vaid toolil. Asjad pandi samasse kotti, millest nad midagi võtsid. Kui öeldi, et kõiki asju kambrisse ei saa võtta, siis jättis kasuka kätte, kuna 2006 oli külm ja see oligi põhjuseks, miks võttis kaasa kasuka. Nimekirja pandi, et ta võttis kambrisse sinise Nikelson jope ja kasuka. Talvejope oli kotis ja töötajad olid kotid komplekteerinud, koti sisu ta ise ei avanud ega kontrollinud, eeldas, et asjad on olemas ja et kui kott viidi lattu, siis pidi jope liikuma lattu. Vangla oludes ei saanud asjad ära kaduda. Kaebaja jäi selle juurde, et ta ei saanud koheselt asjade nimekirja ning vangla vastus on vale. Tal on olemas 2 nimekirja erineva ajaga, temale ei ole tehtud nimekirjast mingit koopiat ja vastuses on vale see, et tema palvel justkui tehti koopia nimekirjast. Tegelikult oli ta veebruaris Tallinna Ringkonnakohtus ning sai koopia nimekirjast, seda nimekirja, millel on peal tempel 07.02.07.a., ei ole ta koopiana saanud. Ta sai nimekirja vaid ühel korral, so 23.01.07.a. Kaebaja täpsustab, et kuna vanglal ei ole soovi asju tagastada, siis palub hüvitada asjade väärtus tema näidatud summas. Veel lisas kaebaja, et ta sai töötasu kuni 2000 euri, isegi kuni 3000 euri, pool töötasust oli vormistatud ametlikult ja pool mitte. Ülekannet laekumiste tõendamiseks ei ole esitada. Jääb selle juurde, et hüvitada tuleb asjade väärtus ja tema poolt hinnatud suurustes.

Kaebaja kirjutas istungil avalduse (tlk 3 II kd), milles palus juhul, kui kohus kaebuse rahuldab, et see raha annetataks südamehaigetele lastele aparaatide ostmiseks. Kaebaja palub oma nime seejuures mitte avaldada.

31. Tunnistaja A.U avaldas kohtule, et ta teab kaebajat töötamise ajast Tartu vanglas. Kaebaja pöördus tema poole avaldusega, et soovib laost isiklikke asju. Kaebaja kirjutas avalduse ning siis selgus, et laos soovitud asju ei ole. Laohoidja L.A teatas, et asju, mida kaebaja soovib, seal ei ole. Üldjuhul kinnipeetavaid kottide sisu uurima ei lubata, seda võib teha laohoidja. Sellel juhul kutsuti kaebaja ise lattu, enne oli asju kontrollinud laotöötaja. Tunnistaja käis ka ise laos

12 koos kaebajaga, kuid jopet ja keedukannu kotis ei olnud. Kontrollitud kottide arvu ei mäleta. Kontrollimine võttis aega ja kui asju ei leitud, siis tema teatas kaebajale, et asju ei leitud. Asjade nimekirja võib kinnipeetav küsida, tlk 11 (I kd) oleval dokumendil tunnistaja käekirjas märkeid ei ole. Tlk 11 (I kd)dokumendi kättesaamise kohta allkirja kinnipeetav ei anna, hiljem võib sellele kanda mistahes märkusi, kuna saab paberi enda kätte. Kinnipeetav saab nimekirja siis, kui ta saabub ja nimekirju hakati koostama natuke enne seda aega, kui kaebaja saabus vanglasse. Enne nende nimekirjade koostamist olid olemas kambrikaardid ja siis kandis asjad kaardile kontakt-isik, nüüdsest laotöötaja. Kaebaja soovis asjade ühtset nimekirja ja kui asju ei leitud, siis kontrolliti nimekirja alusel ja kaebaja sai veenduda, et nimekirjas neid asju, mida ta soovis ei ole. Kinnipeetav võib nimekirja saada ka korduvalt, keeldu korduvaks väljastamiseks ei ole ja kui ta küsis, siis püüdis kohe palve täita. Kuna kusagil ei ole kirjas, kas kinnipeetav sai juba nimekirja, siis tekib võimalus küsida seda mitmeid kordi. Kaebaja pöördus tema poole mitu korda ja temal ei olnud mingit infot lisada. Laotöötaja L.A kontrollis asjaolusid ka teiste vanglate kaudu. Veel mäletab, et laohoidja läks puhkusele ja lubas veel edasi uurida. Tunnistaja ise uuris dokumente ja mäletab, et kaebajal oli ette näidata dokument, et kann oli temale toodud, kuid sellist tõestust, et ta saabus sellega Tallinna vanglast, ei olnud. Kaebaja küsis tutvumiseks vangla kodukorda. Arvab, et kaebaja oli kuulnud, et tal on õigus saada asjade nimekirja ja selleks uuris kodukorda. L.A-l oli endal nimekiri elektroonikaga seotud asjadest, seal olid kirjas seadmed firmade nimetusega, kuid kui tunnistaja otsis kaebaja kadunud kannu, siis kontrollis L.A ka sealt nimekirjast, kuid kaebaja keedukannu nimetust seal ei olnud. Selle tõttu ei pea tunnistaja asjade vahetusseminekut võimalikuks. A uuris Tallinna vanglast ja sai teada, et asjade kättesaamise kinnituse vormis ei panda eraldi kirja kinnipeetava asju, vaid nad annavad allkirja sellest, et said asjad kätte.

32. 20.03.08.a. kohtuistungil avaldas kaebaja, et 30.09.05.a. nimekirjas on maha tõmmatud must jope. Temale toodi tegelikult kambrisse talvejope. Palus kutsuda kohtusse L.L, et ta annaks selgituse, missugused asjad isik pakkis kokku tema asjadena. 05.10.07.a. K.J koostatud õiendi osas leidis, et sealt nähtub, et ta võttis Tallinnas hommikul kõik oma asjad vangla laost, sh veekeedukannu. Järeldab, et jope oli olemas, see oli TV kastis. L.L ütles, et nägi jopet TV kastis. Kaebaja märkis, et ta vestles eelmisel päeval töötajaga ning sai kinnituse, et nägi seda TV kastis.

Kohus võttis telefoni teel ühenduse L.L-iga, kes kinnitas, et tal oli vestlus eelmisel päeval kaebajaga, kuid ta ei kinnitanud, et nägi talvejopet TV kastis; asjade liikumine on sedavõrd suur, et tema ei saa mäletada, kas kastis oli õhuke või paks jope.

Kohus selgitas kaebajale, et töötaja ei saa kinnitada, et ta nägi kastis paksu talvejopet. Kohus protokollilise määrusega otsustas jätta töötaja tunnistajana kohtusse välja kutsumata. Kohus palus kaebaja taotlust antud olukorras ja kaebaja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks ei esitanud ning jäi seisukohale, et tema nõudeks on saada õigus, kogu nõudeks jääb talvejope ja keedukannu kinnimaksmise nõue.

Kuna kohus palus veelkord täpsustada Soomes töötamise aega, siis jäi kaebaja selle juurde, et ta töötas seal 2004-2005, läks tööle kevadel kas aprillis või mais ja tuli ära 2005 kevadel, seega töötas seal ligi aasta. Kohus kandis ette piiriületuste kohta saadud teabe teksti, kuid kaebaja ei osanud täpsustada töötamisega seotud asjaolusid.

Vangla vastuste osas leiab, et vastustaja esindaja arvamused, et kinnipeetavad saavad asju vahetada etapikambris, oli Urbanovitšil kontrollitav. Kui 10 inimest sõitis koos temaga Tartu

13 vanglasse, siis selle tõttu ta paluski kontrollida U-l teiste asju, asi pidi kontrollimisel välja tulema. L.A väidab, et nad ei leidnud tema asju, kuid kuhu nad siis kadusid? Kaebaja ei olnud rahul ka nimekirjaga, kes olid etapibussis, kuna 2 nimi on sealt puudu. Kaebaja leidis, et ametnikud ei täida kambrikaarte õigesti ja tema ei saa selgitada, miks näiteks ametnik G ei ole varem pannud kirja, et tal oli olemas must talvejope. Kui L läbiotsimist ei mäleta, siis ta ei saagi midagi selles konkreetses asjas seletada. Kaebaja on kuulnud, et Tartu vanglas kaovad kinnipeetavate asjad kõige sagedamini ja sellest on ka teistel probleeme.

33. Kaebaja saatis viimase istungiprotokolli kohta parandused, mille kohus lahendas määrusega 04.04.08.a.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

34. Tartu Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

V.M paigutati justiitsministeeriumi vahistatute ümberpaigutamise korralduse alusel Tartu Vanglasse 09.11.06.a. Vangistusseaduse (VangS) § 14 kohaselt kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad vanglasse saabumisel läbiotsimisele. VangS § 15 lg 3 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu, samuti hoiule võetavate asjade korra. Justiitsministri 30.11.00.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 61 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasasolevad asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse, lõike 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või lattu hoiule antavatest asjades ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale ametnikule. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vangla käes olev nimekiri kinnipeetava isikliku toimikusse. Tallinna Vanglast saabudes ei olnud kaebaja toimikus ühtset nimekirja temal Tallinna Vanglas olnud isiklikest asjadest.

Tartu Vanglas teostati V.M ja temale kuuluvate isiklike asjade läbiotsimine ning koostati nõuetekohane ühtne nimekiri kaebajale kuuluvatest asjadest. Nimekirja koostamise protseduuri on täpsemalt kirjeldatud Tartu Vangla kinnipeetavate isikute isiklike asjade laohoidja L.L-i 23.12.07.a. õiendis. Kaebaja tunnistab ka oma kaebuses, et läbiotsimised toimusid ükshaaval ja iga kinnipeetav läks läbiotsimisele koos ainult temale kuuluvate isiklike asjadega. Kaebaja andis oma allkirja asjade ühtsele nimekirjale tunnistades selles märgitud loetelu õigeks. Loetelus on eraldi väljatrükitud koht veekeetja jaoks, seega oleks kaebaja pidanud loetelu hoolikal läbilugemisel märkama, et seal veekeetja olemasolu kohta märge puudub ning andma sellest koheselt vanglaametnikele märku. Seda kaebaja ei teinud. Lisaks ühtse nimekirja kinnitamisele andis kaebaja allkirja läbiotsimise protokollile, millega kinnitas, et ei oma avaldusi ega pretensioone läbiotsimise kohta. Kaheldavad on kaebaja väited, et temale ei antud 09.11.06.a. koostatud asjade ühtsest nimekirjast koopiat, kuna Tartu Vanglas antakse alati, nii nagu seadus ette näeb, kinnipeetavale isikule üks eksemplar nimekirjast. Asjaolu, et kaebajale anti 23.01.07.a. veelkord asjade ühtsest nimekirjast koopia, et tõenda seda, et algselt seda ei antud. Kinnipeetav soovis lihtsalt uut koopiat ja see talle ka väljastati. Pealegi oli 23.01.07.a. antud nimekiri koopia 09.11.06.a. koostatud nimekirjast, seega identne ja muudatusi sellel tehtud ei olnud.

14 Kaebaja väide, et tema sai Tallinna Vanglas kõik endale kuuluvad asjad kätte on tõendamata, kuna teadmata on millistest asjadest see „kõik“ koosneb. Kaebaja isiklike asjade hulgas on hetkel kolm jopet, millest üks on talvejope ning kaebaja ei ole suutnud tõendada, et temal oli varasemalt rohkem jopesid.

Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Sama seaduse § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest tekitatud kahju eest kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kuna Tallinna Vanglast ei saadetud kaebajale kuuluvatest asjadest ühtset nimekirja, puudus Tartu Vangla ametnikel võimalus kontrollida, kas kõik kaebajale kuuluvad asjad nimekirjas on ja ametnikud ei saanudki teada, et kaebajal võis olla veekeetja.

Vangla saab hoiule võtta ja tagada ainult nende asjade säilimise ning vastutab ainult nende asjade allesoleku eest, mida on kinnipeetav vanglale hoiule andnud, tehes sellega üldse võimalikuks vastutuse ülemineku. Seda eesmärki teenibki kinnipeetava poolt asjade ühtse nimekirja kinnitamine. Tartu Vanglasse tulles ei olnud kaebaja isiklike asjade hulgas veekeedukannu. Igal asja omanikul on endal kohustus ajahetkeni, mil asjad on tema vastutusel ja valduses hoolsuskohustust järgides omada ülevaadet nende olemasolu üle. RVS § 13 lg 4 sätestab, et tagajärgede kõrvaldamist nõudev kannatanu on kohustatud kandma tagajärgede kõrvaldamise kulud ulatuses, mis vastab tema osale tagajärgede tekitamisel. Tartu Vangla ei ole vastutav, kui isiku asjade hulgas toimub muutusi ajal, mil Tartu Vangla nende eest ei vastuta. Tartu Vangla on seisukohal, et vangla süü läbi ei ole kaebajale varalist kahju tekitatud, vangla on täitnud oma kohustused õiguspäraselt ning kooskõlas seadusandlike aktidega.

35. Vastuse täienduses märgib vastustaja, et V.M-l on Tartu Vanglas praegu 3 jopet: üks pruun seemisnahast, seest pruuni karvase voodriga talvejope; üks sinine firma Nikelson kilejast materjalist õhukese voodriga, ilma kapuutsita pigem kevad-sügis jope; üks kilejast materjalist, musta värvi, võrgust voodriga, kapuutsiga tuulepluus. Samasugused V.M-i jopede kirjeldused andis ka Murru Vangla (Murru Vangla vastus tlk 160 I kd). Ehk siis V.M-i isiklike asjade hulgas ei ole käesoleval hetkel kadunud jope tunnustele vastavat riietust, st musta värvi, kapuutsiga talvejopet. Veekeetja näol on tegemist veekeeduspiraaliga, mitte veekeedu kannuga, mille V.M sai enda sõnade kohaselt aprillis 2007.a. Murru Vanglas viibimise ajal ja see kingiti temale ühe teise kinnipeetava poolt. V.M-i isikliku toimiku järgi ei ole võimalik tuvastada, millal ja kuidas on kaebaja riideid juurde saanud, kuna toimikus ei ole nimekirju asjadest, mida pakiga võis saada. Põhja Politseiprefektuuri poolt 07.09.05.a. koostatud kahtlustatava kinnipidamise protokolli alusel oli V.M-il kinnipidamise hetkel seljas must tuulejope, eeldatavasti seesama, mis on temal praegugi olemas.

V.M on alates kinnipidamise hetkest 07.09.05.a. kuni käesoleva ajani vanglate ja arestimajade vahel tihedalt ringi liikunud ning asjade kohta ühtne ülevaade puudub. Vanglad lähtuvad sellistel puhkudel põhimõttest, et vanglas märgitakse üles kõik need kinni peetava isiklikud asjad, mis tal hetkel kaasas on, kuna eelneva kohta puudub ülevaade. V.M on ühtlasi tunnistanud, et nn asjade kinkimine ja vahetamine kinnipeetavate vahel ei ole harv juhus. Tema sai niimoodi oma veekeedu spiraali. V.M-i puhul on alust arvata, et ka tema ise on varasemalt asju vahetanud või ära kinkinud, mille tõenduseks võib tuua Murru Vangla direktori 29.05.07.a. käskkirja 460-dm, millega karistati V.M 10 ööpäevase kartserikaristusega selle eest,

15 et ta viibis omavoliliselt võõra eluosakonna piirdeaia juures ja võttis vastu seal viibivalt teiselt kinnipeetavalt temale mittekuuluvad esemed (DVD ja CD mängijad).

36. Täiendavad selgitused ja vastus kohtuistungite põhjal.

Asjad, mis kaebuses on vaidluse all, ei olnud kaebajal saabumisel kaasas.Pakkides saadud asjad ja nimekiri on järjestuses. Küsimus, miks jope on kambrikaardil maha tõmmatud, annab järgimise selgituse. Eelmisel istungil kaebaja väitis, et pani ise asjad kambrist lattu. Lattu sai ta anda ainult selle musta jope, millega ta 30.09.2005.a. Tallinna Vanglasse läks ja missugune oli tal seljas vahistamise hetkel. Laos oli 1 must ehk tuulejope ja kambris sinine Nikelson ja pruun kasukas/dubljonka. Need asjad on tal alles ja kirjed vastavad tegelikule olukorrale. Kaebaja ei ole ise tõendanud ühegi dokumendiga, et ta on saanud vanglasse paksu talvejope.

Tallinna Vangla seisukoha alusel nähtub, et peale asjade kättesaamist on võimalik asju ära anda, vahetada; seda kinnitab ka täiendavalt asjaolu, et kaebaja on kellegi teise kinnipeetava käest saanud uue veekeeduasja. Võib väita, et kui kaebaja andis allkirja asjade kättesaamise kohta, sai ta selle asja loovutada teisele kinnipeetavale. Kaebajal oli võimalus valida Tartu Vanglas, mida jätta kambrisse, mida anda lattu. Eelmisel istungil väitis kaebaja, et paksu kasuka võtmist selgitab külm ilm. Väljavõttena internetist ‘ilm.ee’ nähtub, et saabumise ajal oli temperatuur +4–+9 vahel. Seega ei vasta tõele kaebaja seletus, et ilm oli nii külm ja et ta vajas talvekasukat või paksu jopet, mida ta väidetavalt kandis vaid siis, kui olid hästi külmad ilmad.

Kui kinnipeetav teeb valiku asjade osas, mida võtta kambrisse või jätta hoiule, siis komplekteerib kinnipeetav oma koti ise; see kott plommitakse. Kui kaebaja väidab, et tehnika asjad olid ühes kotis, sh veekeedukann, oleks see saanud asjade nimekirja, kui ta soovinuks võtta selle kambrisse, oleks see olnud tal kotis olemas. Inimesel on hoolsuskohustus, ta peab jälgima asjade olemasolu ja säilimise üle, kaebaja oleks saanud keelduda nimekirjale allkirja andmisest, sest niipalju oleks koheselt võetud seisukoht, kas nõustuda keeldujaga või mitte. Nimekirjas olid kõik asjad, va kaks asja. Nagu tunnistas L. A, kõikide kinnipeetavate asjad kontrolliti uuesti üle, vältimaks võimalust, et kann on teiste isikute asjade juurde sattunud. Kontrollimine näitab, et see asi ei ole sattunud teiste isikute asjade hulka. Kaebaja ei saabunud järelikult sellega Tartu Vanglasse. Kahju hüvitamist saab nõuda kahju tekitajalt, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et kahju tekitas Tartu Vangla; ta ei ole suutnud tõendada musta paksu jope olemasolu vanglates üldse, seega on kaebaja kaebus paljasõnaline ja ennast õigustav.

Kaebaja suhtes kogutud materjalidega ei ole tõendatud, et tal oli must talvejope, pole tõendeid maksumuse kohta, seega võib ta märkida jope hinnaks mistahes summa. Veekeedukann oli võimalik ära anda Tallinna Vanglas; Tartu Vanglasse tulles seda kannu ei olnud, vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle varalist kahju tekitanud. Kui kaebaja palus kontrolli teha L.A-l, siis tegi isik kontrolli ja andis selle kohta vastused. Kui asjaolusid kontrollis L, siis andis tema oma vastused. L.A kinnitas, et kõikide saabunud kinnipeetavate asjad kontrolliti üle, kui veekeedukann ei sattunud teiste kinnipeetavate asjade hulka. Asjaolud kogumis ei kinnita kaebaja väidete õigsust. Kahju saab nõuda kahju tekitajalt, kuid Tartu vangla ei ole tekitanud kaebajale kahju, kuna ei ole tõendatud musta talvejope olemasolu vanglates üldse, seega on nõue Tartu vangla vastu alusetu. Kaebus on paljasõnaline ja ennastõigustav. Kaebajal oli 3 jopet, need on tal endiselt olemas. Seega palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kohtukulud jätta kaebaja kanda.

Tartu Vangla kohtukulude nõuet ei esita.

16 37. Kaebaja saadetud protokolli paranduste osas leiab, et protokoll kajastab kohtuistungi tegelikku käiku ning täiendavalt esitatud seletused ei ole protokolli puuduseks. Kaebaja kinnitas ka nõude õigsust ning hilisemad pretensioonid on asjakohatud. Kohus tegi ettepanekud tõendite esitamiseks, kuid kaebaja taotlusi ei esitanud. Kohus võib kaebajalt saabunud dokumendi lisada toimikusse, kuid protokolli ei ole vaja muuta.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

38. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tunnistaja A.U ütlused, uurinud toimikusse esitatud ja kogutud materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

39. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja esitas kohtule lahendamiseks materiaalse kahju nõude ning jättis esitamata moraalse kahju nõude. Kohus on eelnevalt ära toonud üksikasjaliselt kaebuse asjaolud ning toimikusse saabunud materjali, sh kaebaja selgitused ja seisukohad ega korda siinkohal neid üle. Kaebajale oli antud võimalus formuleerida oma nõuded, ta sai aru, millise nõudesumma pealt on tasutud riigilõiv ning millises osas ta vabastati riigilõivust. Vastustaja vastused olid üheselt seotud materiaalse kahju nõudega ning kaebajal ei tekkinud küsitavusi, missugusena oli kohus nõude määratlenud ning menetlusse võtnud. Kaebaja ei soovinud nõuet laiendada ning ei esitanud tagastatult majandusliku seisu formulare, et oleks saanud kontrollida tema hilisemat majanduslikku seisu ning rahalisi vahendeid riigilõivu tasumiseks moraalse kahju nõudelt või siis riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust, kui kaebaja oleks soovinud täiendada nõuet moraalse kahju nõudega. Kui V.M mainis 19.12.07.a., et sooviks esitada moraalse kahju nõude ning kohus selgitas talle, mis selleks tuleb teha, siis kaebaja formulare täidetult ei tagastanud, mingeid taotlusi ei esitanud ning esitas täpsustatud kaebuse, milline on ära toodud eelnevalt p-is nr 28. Täpsustatud kaebuses võttis V.M kokku kõik oma seisukohad ja taotlused ning kohtuistungil kaebaja ei märkinud, et nõuded on määratud valesti. Kohus pidevalt kontrollis kaebaja seisukohti ning ka kohtuistungil 20.02.08.a. ja 20.03.08.a. rõhutas kaebaja, et tema nõudeks on „saada õigus , kogu nõudeks jääb talvejope ja keedukannu kinnimaksmise nõue“. Samasuguse nõudega oli kaebaja pöördunud muuhulgas Tartu Halduskohtusse, mille edasist lahendamist ta palus Tallinna Halduskohtus, kuna ta kaebust ümber ei vormistanud ja esitas samad materjalid. Kaebaja asus vastupidist väitma alles kohtuvaidluses, so ajal, mil enam oma kaebust muuta ei saanud. Tasutud riigilõivuga seotud küsimused on kohus lahendanud määrustega ning see on ära toodud eelnevalt otsuse p-is nr 1.

40. Halduskohtult võib taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist vastavalt HKMS § 6 lg 3 p 2. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas, seega on kaebajal õigus nõuda rahalist hüvitist, kui ta kannatas kahju asjade kadumise tõttu. V.M leiab, et ta kannatas kahju asjade kadumisest Tartu vanglas ja ta soovib nende asjade maksumuse hüvitamist summas, mille ta määras, hinnates asju nende soetamise aja väärtuses. Vastustaja leidis, et kahju suurus ei ole määratud õigesti, kuid põhitakistus, miks vangla ei saa kaebajale hüvitada tekkinud kahju on asjaolu, et tuvastatud ei ole kahju tekkimise fakt ning et kahju tekitajaks on Tartu vangla, kui selline kahju üldse aset leidis.

Kohus selgitab kaebajale, et Tartu Vangla ei ole olnud põhimõtteliselt vastu kahju hüvitamisele ning ka samaväärsete asjade vastuandmisele, kuid riigiasutus ei saa nn vastutuleku korras seda teha, kui ta leiab, et ta ei ole kahju põhjustanud ning kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist.

17 Samamoodi ei saa kohus luua nn õigust ja jätta kõrvale õigusnorme, mis kohustavad kindlaks tegema kahju hüvitamiseks nõutavad asjaolud. Kohus ongi märgitu tõttu teinud hulgaliselt päringuid ja nõudnud täpsustusi, ehkki kaebaja leidis, et ta ei pea kohtu täiendavatele küsimustele vastama.

Kohus uuris kaebaja tahteavaldust ka teiste vanglate suhtes ning tegi kindlaks, et kaebaja jäi seisukohale, et asjad võeti ära või kaotati Tartu vanglas, mille tõttu ei ole kohus määranud asjas teisi vastustajaid ehkki tegi päringuid mitmetesse vanglatesse. Kaebaja jäi seisukohale, et vastustajaks saab olla ainult Tartu vangla ning ta soovib esitada kaebuse märgitud vangla vastu. Seega lahendab kohus nõuet Tartu vangla vastu.

RVS § 1 lg 1 märgib, et käesolev seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra ehk riigivastutuse. Vaidlust ei ole küsimuses, et vangla tegutsedes avalik õiguslikes suhetes ning organiseerides kaebaja asjade nimekirja kandmise, edasise asjade hoidmise, peab hea seisma, et kaebaja asjad ei läheks kaduma ning kui nad on kaotsi läinud, siis tuleb kadunud asi kas asendada teise samaväärsega või tekkinud kahju hüvitada vanglal.

41. RVS § 7 märgib ära vastutuse alused ja § 8 varalise kahju hüvitamise. Kaebaja varaline kahju kahe asja kadumisest tuleb hüvitada rahas, et luua hüvitisega varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVS § 12 lg 1 märgib, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kaebaja väitis, et Tartu Vangla jättis temale õigel ajal kätte andmata asjade kviitungi ehkki oli Tartu Vangla Kodukorra kohaselt kohustatud väljastama kviitungi asjade kohta, mis võeti hoiule lattu. Veel leidis kaebaja, et vangla ei ole andnud vastust küsimusele, miks ta viivitas kviitungi andmisel ja ei väljastanud koopiat koheselt. Tegelikult ei antud võimalust asju koheselt üle kontrollida ja teha võrdlust nimekirjaga.

Seega tuleb uurida, kas vangla rikkus kaebaja õigusi.

42. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 2 kohaselt vangistuse täideviimine korraldatakse kinnises või avavanglas ja kinnipeetav paigutatakse vanglasse täitmisplaani alusel (§ 11). Kaebaja viidi üle Tartu vanglasse ja vangla pidi korraldama vastavalt § 14 kinnipeetava vastuvõtmise vanglas. Asjas kogutud materjaliga on tõendatud, et vanglasse saabumisel kuulusid kinnipeetava asjad ja kinnipeetav vastavalt VangS § 14 lg 1 läbiotsimisele ning läbiotsimine viidi ka läbi. Kuigi kaebaja jääb vastustajast erinevale seisukohale ja leiab, et läbiotsmisel ei saanud ta viibida asjade kontrollimise juures, ei saanud see iseenesest põhjustada asjade nimekirja kandmata jätmist. Kõik kinnipeetavaga kaasas olnud asjad võetakse kontrolli ning niimoodi talitati ka kaebaja puhul.

VangS § 15 lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel võtab vangla kinnipeetavaga kaasas olnud isiklikud asjad ja isikut tõendava dokumendid hoiule. Kaebaja asju ja dokumente ei ole keeldutud vastustaja poolt arvele võtmast. Kaebaja ei väida, et ta näitas asju ja et neid keelduti kandmast nimekirja. Seaduse alusel välja antud Vangla sisekorraeeskirjade (VSKE) § 57 märgib ära kinnipeetavale lubatud asjad ning nimetab, et kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos isiklikke asju. VSKE § 61 märgitakse, kuidas kinnipeetav vanglasse

18 vastuvõtmisel paigutatakse ning lisaks märgitakse, et kui lattu võeti hoiule asjad, siis need pakitakse viisil, mis tagab nende säilimise (lg 3). Antud juhul kaebaja on ka vihjanud, et asjad võisid minna kaduma laos, kuid tõendeid selle kohta ei leidu. Need asjad, mis vangla võttis kontrollimisel nimekirja, on säilinud.

Kohus nõustub kaebajaga, et ta võis leida vangla kodukorrast nõude, mille kohaselt asjadest vanglasse saabumisel koostatakse ühtne nimekiri (kaebaja nimetab eksitavalt seda kviitungiks). Asjadest nõuab ühtse nimekirja koostamist ka VSKE § 61 lg 2 ja kodukord peab sätestama vastavuses üldaktide nõuetega asjade ülesmärkimise korra. Nõue, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri ja et see koostatakse 2 eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, kehtib rakenduslikuna arvates 01.02.07.a. Kaebaja saabus Tartu vanglasse 09.11.2006.a., so ajal, mil märgitud rakendus ei olnud veel kohustuslik. Vangla kodukord viidi vastavusse üldaktide nõuetega ning vastavalt sätestab Tartu vangla kodukorra p 4.2 ka käesoleval ajal, et nimekiri koostatakse 2 eks-is ja kinnipeetavale antakse üle koopia nimekirjast. Kaebaja saabumisel Tartu vanglasse märgitud ühtset nimekirja ei peetud, kuid vastustaja kinnitab, et kinnipeetavad said dokumendi asjade kohta ning kui see jäi väljastamata, siis sai selle kohta esitada pretensiooni ning nõude. Antud juhul kaebaja sellist pretensiooni vastuvõtmise ajal ja vahetult peale seda, ei vormistanud. Kuna kaebajal on olemas kviitung asjade toomise kohta vanglasse aastast 2005, siis kohus selgitab siinkohal, et enamus vanglaid väljastas enne seadusemuudatust tõepoolest dokumente, millel olid erinevad nimetused, võidi anda vastu ka kviitung, millega kinnipeetav sai vajadusel tõendada asja üleandmist. Isegi kui kaebajale oli antud seletus, et kviitungeid enam ei väljastada, ei saa väita, et ametnik keeldus nimekirja väljastamisest, kuna ametnik võis lähtuda kaebaja sõnakasutusest. Samas on kinnipeetavate asjad olnud arvel ka muude dokumentide nimetustega ning asju võeti arvele nn kambrikaartidel, mis on olemas ka kaebaja asjade kohta.

Kaebaja asjad kanti Tartu vanglasse saabumisel 09.11.06 nimekirja, milline asub tlk 14 I kd. Selle nimekirja koostamisel täideti olemasolev vorm, mis võimaldab piisava täpsusega kajastada asju, mis on kinnipeetaval saabumisel vanglasse kaasas ja millised ta annab ära lattu hoiule. Kuna vastustaja täitis sellise vormi, siis võttis ta omale vastutuse asjade säilimise eest sõltumata sellest, kas ta andis kaebajale vastu sellest koopia või mitte. Vastuvõetud asjade säilitamine, so nimekirja kantud asjade säilitamine laos, on vastustaja kohustuseks ka siis, kui see nimekiri on koostatud vaid 1 eksemplaris. Tähtis on, et dokument koostati ja et see võimaldab jälgida, missugused asjad kuuluvad kinnipeetavale ja mille eest kannab vastutust vangla.

Sellel vormil on lahtrid, mille täidavad kinnipeetav ja vangla töötaja. Vastavalt on 09.11.06.a. allkirjastanud selle nimekirja L.L vangla-ametnikuna ja asjade üleandjana kinnipeetav V.M. Seega järeldab kohus, et vanglale saabub varaline vastutus asjade säilimise ja hoidmise eest antud nimekirja koostamisest sõltumata, kas see on koostatud ühes või mitmes eksemplaris ja kas see anti üle kaebuse esitajale või mitte.

43. Vastustaja kinnitab, et koopia dokumendist oli kaebajale üle antud. Kaebaja palus tunnistajana üle kuulata kontakt-isikuna töötanud A.U, kuid märgitud töötaja ei osanud kinnitada, kas kaebaja sai viibida asjade ülevaatamise juures ning ta ei teadnud ka seda, kas kaebajale anti koheselt üle nimekiri. Ta üksnes oletas, et see pidi olema üle antud ja et kaebaja võis küsida nimekirja korduvalt, takistusi selleks ei ole tehtud, kuna sätestatud ei olnud, kuidas tuleks koopia üle anda ja puudus süsteem kuidas registreerida nimekirja üleandmist.

19 Seega nähtub, et kui nimekirjast koopia saamist ei registreeritud, siis võisid kinnipeetavad, sh ka kaebaja, küsida koopiat ka hiljem või isegi korduvalt.

Kohus märgib veel, et sõltumata, kas nimekirja koopia üleandmise kohta kehtis regulatsioon või mitte, võis vangla ka omal algatusel väljastada nimekirja, kuna selle sai koostada mitmes eksemplaris. Vangla vastused ja tunnistaja ütlused märgivad, et tavaliselt niimoodi talitati ajal, mil kaebaja saabus vanglasse. Vaatamata mitmetele päringutele ja uurimistele ei õnnestunud kohtul saada tõsikindlat teavet sellest, kas kaebaja sai nimekirja koopia koheselt või sai ta selle alles siis, kui ta uuris A.U kaudu, kas saaks koopiat ja kas kodukord selles osas midagi märgib. Kuigi vastustaja tõi esile, et kaebaja hakkas koopiat nõudma alles teatud aja möödudes ja see võis olla teatud sihitusega, märgib kohus, et puudub võimalus kindlaks teha, kas kaebaja sai koopia koheselt. Kaebaja poolt nimetatud kinnipeetav A.M seda tunnistada ei oleks saanud, kuivõrd kaebaja ja vastustaja kinnitasid, et kinnipeetavad on kontrollimisel ühekaupa. Tunnistaja A.U juures ei viibinud. Tallinna vangla töötajatest ei viibinud keegi toimingute juures, mis viidi läbi Tartu vanglas, samuti ei saanud seal olla teised samal päeval etapeeritud kinnipeetavad, kes saabusid Tallinna vanglast. Tartu vangla töötaja L.L oskas kirjeldada, kuidas talitatakse tavaliselt, kuid konkreetset juhtumit ta ei saa mäletada. Tema viibis läbiotsimise ja asjade kontrolli juures. Vastustaja nimetas veel, et sündmustega viidi kurssi laotöötaja L.A, kuid tema hakkas asju otsima ja nimekirjaga võrdlema siis, kui kaebaja esitas teate asjade kadumisest.

Seega ei saa kohus anda kaebajale vastust, miks temale ei antud nimekirja koheselt, kuivõrd kohus ei ole veendunud, et kaebaja seda siiski ei saanud. Kohus toob seotult kaebaja järgnevate väidetega esile, kuidas on kohtule antud suulised selgitused vastukäivad ja eksitavad, mis kinnitavad, et menetlusosaliste mälule toetudes ei ole tõsikindlate vastuste andmine ilma dokumentaalsete kinnitusteta võimalik.

Kaebaja väitis, et tema ei saanud olla asjade kontrollimise juures, kuna viibis teises ruumis. Veel väitis kaebaja, et asjad olid juba koos ja läbi sorimisel vastustaja töötajate poolt, kui ta tuli tagasi ruumi, milles olid asjad. Samas mitmel korral väitis kaebaja ka seda, et ta tuli tagasi isiku läbiotsimiselt ja istus toolile, ametnikud juba sorisid asju ja kandsid nimekirja, mis viitab, et kaebaja viibis nn sorimise juures või väide, et tal kästi asjad kiirelt kokku korjata ja laduda turukotti (vt esmane avaldus Tartu HK-le tlk 4 I kd ), mis kinnitab, et kaebaja ise korjas asjad kokku, pani siiski asjad kokku ja seega sai ühtlasi näha, mis asjad ta pani kotti. Seega ei ole usutavad need väited, mille kohaselt ta ei tea midagi, mis toimus asjade ruumis, kuna kaebaja selgelt möönab, et ta sai istuda toolil, kui ametnikud kontrollisid asju. Kaebajal puudus igasugune takistus kontrollida ametnike juuresolekul asjad üle. Kaebajal oli võimalus fikseerida oma pretensioonid läbiotsimise protokolli (tlk 66 I kd), kuid ka seda ta ei teinud, kui väidetavalt nõudis nimekirja ja seda ei antud. Väide, et ta oli väsinud varasest ülestõusmisest ja et oli kiire, võib selgitada, miks ta ise ei vaevunud asju üle kontrollima, kuid ei tähenda samas, et temale tehti asjade kontrollimiseks takistusi.

Kaebaja väidab, et ta ei kontrollinud üle asju ega ka nimekirja, ei teinud asjade ja nimekirja võrdlust, kuna soovis seda teha hiljem kambris. Märgitu viitab, et on siiski võimalus, et ta sai asjade nimekirja kaasa, kuna tal oli kavatsus kontrollida nimekirja kambris. Kaebaja on palunud kambrisse nn külma ilma tõttu dubljonkat, mitte aga talvejopet. Seega ei sõltunud asja nõudmine nimekirja koopia olemasolust. Vastustaja märgib õigustatult, et sellel ajal ei olnud ilm külm ja kaebaja on asja saamise asjaolud esitanud kohtule nii, et seab kahtluse alla väited, et kaebaja ei teadnud asja puudumisest. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et kui kaebajal oli pretensioon nimekirja andmisest keeldumise osas, siis oli võimalus see kirjutada vähemalt

20 läbiotsimise protokolli, kuid sinna ei teinud kaebaja mingit märkust ja protokoll tlk 66 I kd kinnitab seda, et kaebajal puudusid pretensioonid. Kohus ei saa märgitu tõttu usaldada kaebaja väidet, et ta teab kindlasti, et ta nimekirja kaasa ei saanud. Tartu vangal töötajad ei oleks saanud mingit kasu ega õiguslikku eelist, kui koostasid nimekirja 2 eksemplaris, kuid väljastasid vaid ühe. Vara säilitamiseks tekib kohustus juba ka 1 eksemplari allkirjastamisest. Kohus ei saa eeltoodu tõttu kinnitada, et kaebaja asjad kadusid põhjusel, et samal päeval jäeti välja andmata koopia asjade nimekirjast.

Samas jääb kohus seisukohale, et vangla koostatud nimekiri täitis eesmärgi, mille kohaselt vara oli arvele võetud ning pooled kinnitasid kontrolltulemuste õigsust. Nimekirja hilisem üleandmine seejuures ei saanud tekitada tagajärge, mille kohaselt asjad jäid kadunuks. Kui kaebaja oleks asju soovinud varem, siis oleks asjade väidetav kadumine avastatud asja nõudmisel laost, mitte aga nimekirja nõudmisest.

44. Samas lähtudes kaebuse eesmärgist, ei ole kohtu arvates võtmeküsimuseks mitte kaebaja õiguste väidetav rikkumine nimekirja koopia mitteandmisest, vaid küsimus, kas kaebaja õigusi rikuti, kui kontrolliti tema asju ja ta kinnitas nimekirja, mis tema arust ei vasta tegelikkusele.

Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei rikutud, kuna temale anti võimalus tutvuda nimekirjaga, kontrollida asjad üle ning vaadata kottide sisu ja võrrelda selle sisu enne allkirja andmist nimekirjale. Kui isik pidi kontrollima, kas sinna on kantud kõik temale kuuluvad asjad, siis ei saanud sellest kohustusest loobuda. Kui kaebaja ei soovinud ise asju üle kontrollida, siis jättis ta omapoolse hoolsuskohustuse täitmata. Samas on kohus märkinud, et kaebaja siiski on tunnistanud, et ta korjas asjad kokku ja pani ise nad kottidesse. See tähendab, et ta esitas asjad ja veendus, et kontrollitud asjad on olemas. Kaebaja ei tuvastanud kohapeal, et mingi asi oli jäetud kirja panemata.

Isegi juhul, kui kaebaja soovis asju mitte võrrelda nimekirjaga, oli vähem koormavana võimalus lugeda nimekiri läbi, kuna see esitati temale tutvumiseks, seda kinnitab nimekirjal olev kaebaja allkiri. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja pidi näitama ise ülesse hoolsust, teda ei paigutatud toolile istuma niisama. Vanglatöötajad ei olnud kaebaja isiklike asjade koosseisuga kursis, nad ei saagi seda olla, kuivõrd kinnipeetavaid liigub palju ning asjade kogused on suured. Kohus ei pea võimalikuks toetada kaebaja alusetuid kahtlusi, mille kohaselt Tartu vangla ametnikke tuleks kahtlustada asjade kõrvaldamises. Isegi kui kinnipeetavtel on tekkinud sellised kahtlused, sh kaebajal, tulebki kinni pidada reeglist, et hoolsalt kohe asjad üle kontrollida. Keegi ei saa ametnikest midagi kõrvaldada kinnipeetava asjadest, kui kinnipeetavad ise kontrollivad oma nimekirja kantud ja kottidesse paigutatud asjad koheselt üle. RVS § 7 lg 1 ja § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest tekitatud kahju eest kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust järgides. Vastustaja antud tingimustel ei jätnud kaebaja asju kontrollimata ning neid kirja panemata. Vangla esitas nimekirja ka tutvumiseks, kuid ei saa sundida kinnipeetavat teostama omapoolset kontrolli, kui isik sellest loobub.

Kohus leiab, et asjade kontrollimine ja nimekirja kandmine viidi läbi õiguspäraselt ning kaebaja on kinnitanud oma allkirjaga, et temal oli Tartu vanglasse saabumisel see hulk ja nomenklatuur asju, mis on kantud nimekirja.

21 Ühtlasi märgib kohus, et asjad ei saanud minna kaduma laost, kuna sinna ei ole üle antud musta talvejopet ja veekeedukannu Boman.

45. Kuigi kohus uuris ka muid asjaolusid ning tegi päringuid ning vastustaja väitis, et kaebajal ei ole kunagi olnud musta talvejopet vanglates, ei ole kohtul ka selles osas tõsikindlaid andmeid, et kaebajal mingil ajal võis selline jope olla. Kohus nõustub vastustajaga, et lõpuks Tartu vanglas leitud kambrikaart (tlk 47-49 I kd), mida kohus Tallinna vangla juhistel otsis Murru vanglast kaebaja isiklikust toimikust, kinnitab, et kaebajal on arvel olnud seni säilinud asjad ning musta talvejopet sealt ei nähtugi.

Kohus nõustub kaebajaga, et kaartide andmed võivad sageli mitte kajastada tegelikkust, kuigi vanglad on püüdnud asju arvele võtta. Nii on kahjuks võimalik asjade vahetamine ja kinkimine, kuigi see on rangelt keelatud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja on saanud vahetuse teel keedupulga jm asju, mis viitab vahetamise võimalustele, kuigi see on keelatud tegevus. V.M on karistatud Murru vanglas sellise tegevuse tõttu distsiplinaarkorras.

Kaebaja märkis, et temale toodi talvejope, kasukas ja toit ema poolt Võru Arestimajja, mida tähistab paki üleandmise kviitung kaaluga 2,5 kg (tlk 10 II kd). Kohus siinkohal märgib, et seemisnahast kasukas, talvejope ja toit peavad loogiliselt kaaluma rohkem, mistõttu kviitungi andmed ei saa kinnitada kaebaja nimetatud koguses paki üleandmisel talvejope viimist ema poolt arestimajja., pealegi ei nähtu, mis asus turukotis ning et üle oli antud talvejope. Kuna kaebajal on selline kviitung olemas, siis nähtub, et see kinnitab seal märgitud asjade üleandmist teatud konkreetsel ajal kaebajale, kuid vaidlus ei tekkinud küsimuses, kas kaebajale oli varem antud üle asju Võrus või mujal.

Vastuolulised ja ebatäpsed selgitused ei anna ühest teavet, mis toimus konkreetsel päeval vastustaja juures. Vastustajal on õigus märkida, et leitud Tallinna vanglas koostatud kambrikaardi andmetel ei ole kaebaja saabunud Tallinna vanglasse Võrust musta talvejopega ning samuti ei ole ta saabunud sellise jopega Tartu vanglasse Tallinnast. Kuna kõige hilisem kambrikaart on nüüdseks leitud, selle andmed ei kinnita kaebajal Tallinna Vanglas talvejope olemasolu ning kohus ei nõustu kaebaja väitega, et O.K või muu ametnik on Tallinna vanglas jätnud kaardi või muude dokumentide andmed puudulikeks..

Kohus rõhutab ka siinkohal, et nimekirju ja kambrikaarte anti kinnipeetavatele kontrollimiseks ja allkirjastamiseks kindlal eesmärgil, so et kinnipeetav ise kontrolliks asjade kandmist kaardile ja aitaks tagada õige arvestuse. Kui see jäi tegemata, siis ei saa kinnipeetav, sh kaebaja, viidata, et üksnes keegi teine isik on süüdi, kui asjad on kaardil kajastamata ning hiljem tekivad arusaamatused, kuidas tõestada asjade olemasolu või kuulumist konkreetsele isikule.

Kohus ei pidanud vajalikuks jätkuvalt uurida Võru arestimajas toimunut, kuivõrd Tartu vanglas toimunule ajaliselt kõige läheb dokument, so isiklike asjade kaart, leiti ning kaebajal oli pikk aeg, et märgata asjade laost võtmisel, mis on arvel ja mis arvele ei ole võetud. Kaebajal oli võimalus asju arvele võtta, kuid ta seda ei teinud. Kohus ei pea vajalikuks üle kuulata ka täiendavalt tunnistajaid, kuivõrd vaidlust ei saa paisutada põhjuseta ülemääraselt ulatuslikuks. Tartu vanglaga seotud sündmusi aitab täiendavalt selgitada taustinformatsioon, mida kohus hoolikalt uuris, kuid määrava tähendusega on ikkagi asjaolu, kas on tõendatud kaebaja poolt asjade üleandmine 09.11.06.a. Tartus vanglale ning kas esineb andmeid, et kaebaja asju ei pandud kirja nii nagu nad olid kaebaja poolt vanglale edastatud.

22 Kaebaja kinnitas, et teisi kinnipeetavaid asjade üleandmise ja kontrollimise juures ei olnud, ametnikud konkreetset sündmust ei mäletanud. Kohus ei saa välistada, et kaebaja asjadega siiski Tartu vanglasse ei saabunud. Missugused on need võimalused, kuidas asju vahetada, üle anda vms, ei ole kohtule määrava tähendusega ja kohus ei pea kindlaks tegema, kuhu kadusid kaebaja asjad. Kohus on uurimisprintsiibi rakendamisel siiski piiratud võimalustega ning ei saa kaebaja soovil välja selgitada asjade tegelikku asukohta.

46. Kohus ei välistanud muuhulgas, et kontrollitakse ka andmeid, mis võiksid kinnitada, missugused asjad olid kaebajal Tallinna vanglas, missugused on tal kasutamisel käesoleva ajani ja kas väidetavalt kadunud asju ei ole ilmunud kasutusse kaebaja või teiste kinnipeetavate poolt. Samuti ei piiranud kohus kogutava materjali ringi üksnes nimekirjade ja kambrikaartide uurimise ja kogumisega.

Tallinna Vangla ametnike mäletamist mööda kaebaja sai küll kätte veekeedukannu Boman, kuid töötajad, kes andsid kirjalikke seletusi, ei saa kinnitada, kas kaebajale anti kaasa talve jope või mõni muu must jope. Kuigi Tallinna vangla oli veendunud, et kaebajale anti kaasa anti kõik asjad ning kaebaja kinnitas, et tal ei ole nõudeid selle vangla vastu, puudub kohtul võimalus teha järeldusi, et kaebajal oli selles vanglas talvejope. Isegi oletades, et tal oli Tallinna vanglas must talvejope ja see anti kaasa nn kõigi asjade hulgas, ei saa kinnitada märgitu alusel, et kaebajal oli olemas must talvejope hetkel, kui ta saabus Tartu vanglasse ja esitas asjad kontrollimiseks. Kaebaja selgitused ei veena kohut, et ta kontrollis asjad üle Tallinna vanglas, seda kinnitab asjaolu, et kannu hilisemat asjade juurde lisamist on tunnistanud ka kaebaja.

Tallinna vangla töötajad L.L ja K.J kirjalikud seletused kinnitavad, et kaebajale viidi hiljem teistest asjadest veekeedukann Boman. Kuigi see väide selgitab, et kaebajal oli selline kann olemas Tallinna vanglas etapikambrisse viimiseni nähtub, et kaartide andmed ei ole tõepoolest täiuslikud. Antud juhul oli säilinud avaldus kaebaja emalt, mille alusel sai kindlaks teha, et kann oli kaebajale antud ning asus laos, seega selgitab asjade olemasolu ka muu dokument. Kaebaja väited, et ta kontrollis kõik asjad ja et ta tegi seda Tallinnast lahkudes korduvalt on vastuolus eeltoodu valguses tema väitega, et ta juba koheselt veendus etapikambrisse asumisel, et sai kaasa kõik asjad. Kaebaja on Tallinna HK-le vastanud 18.06.07.a. (tlk 40 I kd), et teda kutsuti kabinetti, kus olid asjad juba koos, temale anti aega vaadata üle kottide sisu, mida ta ka tegi ja veendus, et kõik on alles, mille kohta andis allkirja. Ta läks etapikambrisse ja veendus veelkord, et asjad on olemas, kotis oli veekeedukann ja jope. Tallinna Vangla vastab kohtunõudele 03.10.07.a. (tlk 105 I kd), et kui kinnipeetav läheb teise vanglasse, siis asjade nimekiri lisatakse isiklikku toimikusse arvates 01.02.07.a. Ajavahemikul 01.06.06- 09.11.06.a. kanti kaebaja isiklikud esemed Tallinna vanglas tema kambrikaardile, kuna siis ühtseid nimekirju ei koostatud; kambrikaart paigutati isiklikku toimikusse ja see saab asuda hetkel Murru Vanglas. Kohtunõudele 25.09.07.a. vastas vangla 11.10.07.a. kirjaga (tlk 110 I kd ), et kaebaja lahkumisel Tallinna vanglast ei olnud laost väljastatud tema asjade hulgas olnud veekeedukannu ja kaebaja ootas vastuvõtupunktis selle kätte saamist. See toodi temale vastuvõtupunkti enne etapeerimist Tartu vanglasse ja kannu väljastas L.L ja selle andis kinnipeetavale üle vanemvalvur K.J. Nähtub, et hiljem avaldas kaebaja kohtule, et veekeedukann toodi asjade juurde siiski hiljem. Isikute mälule ja kirjeldustele toetudes ei saa kohus nn absoluutset tõde välja selgitada. Samas nähtub, et Tartu vanglas peab laohoidja arvestust elektriliste asjade üle erilise hoolikusega, milleks on põhjused, kuna elektritarvete kasutusele võtmine ja arvele võtmine eeldab võimsuse äramärkimist. Selleks tuleb asja vastuvõtmisel uurida nende tarvete võimsust, teha selle kohta eraldi kanne asjade kaardile. Tunnistaja A.U kinnitas kohtule, et ta nägi

23 laotöötajal L.A-l sellist arvestusnimekirja ja et kaebaja osas sellist kirjet ei tuvastatud. Tartu vanglal ei ole dokumenti, mille kohaselt oleks kaebaja veekeedukannu kohta fikseeritud andmeid, sh võimsuse, margi jms osas, et otsustada, kas paigutada kann lattu või anda isikule kätte. See viitab kaudselt, et kannu esitamisel kontrollijatele oleks pidanud jääma mingigi märge kannu olemasolust. Kannu ja musta talvejopet otsiti muuhulgas ka teiste isikute asjade hulgast, kuid sellisel viisil asja leidmine on peaaegu võimatu. Ruumi ülekontrollimisel, milles kaebaja viibis asjadega, ei leidnud Tartu vangla töötajad mahajäänud asju, kuigi kontroll tehakse koheselt. Tartu vangla näitas ka siinkohal ülesse hoolsust, kui teostas kaebaja signaali alusel asjade kontrolli laos. Seega ei ole kohtulike vahenditega võimalik abistada kaebajat väidetavalt kaduma läinud asjade leidmisel, mis ei ole ka kohtu ülesanne.

47. HKMS § 3 kohaselt on kohus avalik-õiguslike vaidluste lahendaja. Kohtule tuleb esitada tõendid, mille alusel kohus saab langetada otsuse; kohus saab tõendeid koguda ka ise ja kohus on seda käesolevalt teinud. HKMS § 15 lg 3 paneb kaebajale kohustuse põhjendada oma väiteid vastavate tõenditega. Tõenditeks on HKMS § 16 lg 1 kohaselt kõik tsiviilasjas hagimenetluses lubatud tõendid. Tsiviilkohtumenetluse seadustik nimetab V osas tõendi mõiste, tõendamise ja tõendite esitamise kohustuse, vabastamise alused, hindamise põhimõtted, nende kogumise ja uurimise jne. Kohus on uurinud kaebuse asjaolusid kõigi esitatud tõendite kogumis. Kohus leiab, et käesolevalt on vastustaja esitanud kohtule kirjaliku tõendi, mida kohus ignoreerida ei saa. Tartu vangla koostas asjade nimekirja, milles fikseeriti kaebajal olnud asjad, kui ta saabus vastustaja juurde. Selle kirjaliku tõendi kohaselt ei ole kaebaja esitanud kontrollimiseks ja arvele võtmiseks talvejopet ning veekeedukannu Boman ning vastavalt kajastab seda Tartu vanglas koostatud ja poolte poolt allkirjastatud ühtne nimekiri kinnipeetava isiku asjade kaardist, millest kaebaja esitas koopia tlk 11 I kd. Kaebaja ja vastustaja koostasid kirjaliku dokumendi poolte allkirjadega kinnitamaks, et selle sisu vastab tegelikkusele. Kohtul ei ole alust pidada dokumenti sisult või vormilt puudulikuks.

Halduskohtumenetluses abistab kohus kaebajat oma õiguste maksmapanekul, kuid kahju kannataja peab tõendama kahju olemasolu, vastustaja asjakohast rikkumist ning põhjuslikku seost nende vahel. Kohus peab kaaluma, kas kannatanu käitus mõistlikult ja tegi vajaliku, et kahju ära hoida. Kuna VangS § 14 kohaselt kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad vanglasse saabumisel läbiotsimisele, selle ülesande vastustaja täitis ettenähtud korras ja kuna VangS § 15 lg 3 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu, samuti hoiule võetavate asjade korra ning Justiitsministri 30.11.00.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 61 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasasolevad asjad lattu, siis nähtub, et ka selle ülesande vastustaja täitis. Vastustaja võttis asjad vastu, need on arvel, kaebaja kinnitas allkirjaga asjade üleandmise, mis on senimaani alles ja tema kasutuses, siis tuleb lugeda vastustaja käitumine õiguspäraseks ning ühtlasi kinnitatuks, et kaebajale ei ole tekkinud kahju Tartu vanglas ning isegi juhul, kui kaebajal on asjad kadunud, ei saa kahju välja nõuda Tartu vangalt. Nimekirjale allkirja andes võtab isik endale kohustuse vältida endale kahju tekkimist. Isegi kui kaebaja ei mõista keerulisi õigusnorme ja tekkivaid õigussuhteid, pidi ta mõistma nimekirja kinnitamisel, et ta allkirjastades dokumenti, kinnitab selle õigsust ning võtab vastutuse tagajärgede eest, milleks antud juhul on väidetav asjade kadumine. Isikule kuuluvate asjade koosseisu muutus sai toimuda enne käesolevat sündmust, mistõttu RVS § 13 lg 4 kohaselt peab kaebaja kandma vastutust tagajärgede eest.

24 Kuna kaebus jääb juba ülaltoodu tõttu rahuldamata, siis ei pea kohus hindama, kas kaebaja asjadel on selline rahaline väärtus, mille ta on kohtule avaldanud.

48. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jääb kaebaja tasutud riigilõiv tema kanda- HKMS § 92 lg 1. Vastustaja kohtukulunõuet ei esitanud.

Karin Kalmiste Kohtunik