3-07-1690/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. aprill 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1690

Haldusasi

OÜ Creative Salon kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 17. mai 2007 maksuotsuse nr

12-5/302 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 12. märtsil 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Creative Salon

Esindajad Natalia Saluhhova ja Evgeny Novoselv

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja Kateriin Pärn.

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Creative Salon kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 17. mai 2007 maksuotsusega nr 12-5/302 kohustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus (edaspidi: maksuhaldur) OÜ-d Creative Salon tasuma käibemaksu summas 14 535

krooni, füüsilisele isikule tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu summas

10 795 krooni, sotsiaalmaksu summas 16 662 krooni ning töötuskindlustusmakseid summas

456 krooni ja kogumispensionimakseid summas 888 krooni. Maksuotsuses leiti

maksumenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt, et OÜ Creative Salon ei ole

raamatupidamisdokumentides kajastanud ja on jätnud maksuhaldurile deklareerimata

sularahakäibe summas 80 752 krooni ning samuti, et OÜ Creative Salon on jätnud

deklareerimata oma töötajatele J. K.le, J. M.le ja V. M.le tehtud väljamaksed ning tasumata neilt

väljamaksetelt seaduses sätestatud maksud.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palub OÜ Creative Saoln eelnimetatud

maksuotsuse tühistamist, leides, et maksuhaldur on vääralt hinnanud maksumenetluses

kogutud tõendeid ning teinud seetõttu ebaõiged järeldused kaebuse esitaja käibe ning

töötajatele tehtud väljamaksete kohta. Kaebuse esitaja rõhutab kaebuses, et tema ja J. K.i vahel

tekkis enne K.i töölt lahkumist konflikt seoses asjaoluga, et J. K. hakkas kaebuse esitaja

materjale kasutades osutama oma klientidele teenuseid oma kodus. Kaebuse esiaja leiab, et

konflikti tõttu ei saa J. K.i poolt maksumenetluses esitatud väiteid pidada usaldusväärseteks

ning samavõrd seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka J. M. poolt antud ütlused, kuivõrd viimane

on väidetavalt J. K.i sõbranna. Kaebuse esitaja märgib, et ainsana on nö. ümbrikupalga

maksmist kinnitanud J. K., samas kui kõik ülejäänud maksumenetluse käigus ütlusi andnud

töötajad on kinnitanud, et sellisel viisil töötasu ei makstud. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et

J. K.i ütlused on väidetavalt töötasuna saadud summade suuruse osas ebaühtlased ning isikud,

kes J. K.i väidete kohaselt talle sularahas töötasu välja maksid, st. V. M., Natalia Saluhhova

ning L., sularahas töötasu väljamaksmist ei kinnita. Ka leiab kaebuse esitaja, et tõendamata on

J. K.i väide, et Aia tn 5B aadressil asunud salongi käive oli 142 000 kuni 159 000 krooni kuus.

Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et J. K. ise klientidelt raha vastu ei võtnud ning seega ei

saa ta ettevõtte reaalseid sissetulekuid teada. Ka leiab vastustaja, et ebausaldusväärsed ja muude

tõenditega tõendamata on J. M. poolt antud ütlused, mille kohaselt töötas ta 2006. aasta

jaanuarist juunini keskmiselt 15 kuni 20 päeva kuus, samas kui Natalia Saluhhova, V. M.i ja E.

A. ütlused tõendavad, et J. M. töötas ainult 2006. aasta maikuus 10 tööpäeva ja juunikuus 6

tööpäeva ning talle maksti iga töötatud päeva eest 200 krooni. Veel heidab kaebuse esitaja

maksuhaldurile ette, et maksumenetluses käigus ei küsitud selgitusi kaebuse E. B.lt, kes

korraldas kaebuse esitaja raamatupidamist ning puuduvad tõendid selle kohta, et maksuhaldur

oleks maksumenetluses E. B.ga mingisugust koostööd teinud.

3. Samuti märgib kaebuse esitaja, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid ei ole

raamatupidamisdokumendid ja neid ei saa tõendina arvestada. Kaebuse esitaja väidab, et pidas

töötajatele makstud töötasude kohta arvestust ning lisaks raamatupidamise dokumentides

kajastatud töötasudele ei maksnud töötasu sularahas.

4. Kaebuse esitaja väitel on maksuhaldur teinud arvestusraamatute kannetest valed järeldused.

Nimelt väidab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on ekslikult liitnud arvestusraamatus kajastatud

summad „päev kokku“, „müük“, „muu“ ja „kaardiga“, samas kui tegelikult oli käibeks real

„päev kokku“ näidatud summa, kus juba sisaldus „müük“ ning „muu“ oli hoopis ettevõtlusega

seotud kulud. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et maksuhaldur on ekslikult lugenud

töötajale väljamaksutud summaks summa, mis tegelikult oli töötaja tööga seotud käive. Nii

väidab kaebuse esitaja, et näiteks 14. augustil 2006 J. K.i kohta tehtud kanded kajastavad

järgmist: 1944.- krooni – käive, mis on seotud töötaja maniküüri- ja pediküüriteenustega; 850

krooni – töötaja päevane materjali maksumuse käive. Kaebuse esitaja selgitab, et nende

andmete alusel arvestas kaebuse esitaja välja materjalide ja vahendite maksumuse vastavalt

määratud protsentidele ning saanud tulemus on ettevõtlusega seotud kuluks (näiteks

14.08.2006 puhul kanne „muu 950,10 krooni").

5. Ka väidab kaebuse esitaja, et V. M.i töötasu oli 3000 krooni alles alates 01.09.2006

6. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu Töövaidluskomisjoni 16. aprilli 2007. aasta otsusele,

millega tuvastati OÜ Creative Salon endise töötaja J. K.i palk oli 5500 krooni kuus. Kaebuse

esitaja leiab, et töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ning seega ei saa seda arvestamata

jätta. Veel märgib kaebuse esitaja, et töövaidluskomisjoni istungil kuulati tunnistajatena üle J.

K. ja J. M. ning mõlemad kinnitasid, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud arveraamatu

koopiatel nähtuvate summade näol on tegemist ettevõtte tuluga tulu, mitte aga palgaga.

7. Kaebuse esitaja toob ka välja, et maksuhalduri arvestuse õigsuse korral oleks kaebuse

esitaja pidanud 2006. aasta maist oktoobrini kandma 37 248 krooni suurust kahjumit, ent

kuivõrd sellist kahjumit ei kantud, siis järelikult on maksuhalduri arvestuses väärad.

8. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur võrreldes

kontrolliaktiga muutnud 14.08.2006; 15.08.2006, 24.08.2006, 3 1.08.2006 ja 07.09.2006 käibe

arvestamise metoodikat, ent samasuguseid parandusi ei ole tehtud maikuu, juunikuu, juulikuu ja

oktoobrikuu arvestustesse, mis tähendab, et ühe juhtumi puhul maksuhaldur tarvitanud kahte

erinevat arvestuse metoodikat, mis ei ole millegagi põhjendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Maksuhaldur kaebusega ei nõustu ja palub see rahuldamata jätta. Maksumenetluses üle

kuulatud kaebuse OÜ Creative Salon töötajate ütluste kohta märgib vastustaja, et valdav osa

neist töötas ka selgituste võtmise ajal kaebuse esitaja juures ning mõned neist viibivad Eestis

elamisloa või välismaalase passi alusel, mis tähendab, et nende Eestis viibimine võib olla

sõltuvuses

töökoha

olemasolust

ning

seetõttu

tuleb

nende

ütlustesse

suhtuda

reservatsioonidega. Seejuures rõhutab vastustaja, et varjatud töötasu maksmise juhtudel ei saa

lugeda maksukohustuslase või tema esindaja selgitusi maksuhaldurit abistavateks juba seetõttu,

et nö ümbrikupalga maksmine on ettekavatsetud seaduserikkumine, mida püütakse

maksuhalduri eest varjata. Vastustaja on seisukohal, et J. K.i poolt nimetatud palgasummade

erinevused ei ole märkimisväärsed, kusjuures Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses

nimetatud töötasud koosnevad brutosummadest (13 000 kuni 14 000 krooni), kuid

maksuhaldur on maksuotsuses minetanud netosummasid, mis jäävad vahemikku 7000 - 11 300

krooni.

Vastustaja

ei

pea

võimlikuks

lähtuda

töötasu

suuruse

kindlakstegemisel

Töövaidluskomisjoni otsusest, kuna see ei ühti äriühingus peetud arveraamatute analüüsi

tulemusega. Samuti leiab vastustaja, et isikute vaheline tüli ei saa olla selgituste

mittearvestamisele. Mis puudutab J. K.i väidet, et salongi käive oli vahemikus 142 000 kuni

159 000 krooni kuus, märgib vastustaja, et salongi reaalse käibe tuvastamisel ei ole lähtutud

eelnimetatud ütlustest, vaid arveraamatute koopiatelt tulenevast summast.

10. J. M. töösuhte kestuse kohta märgib vastustaja, et Natalja Saluhhova ütlustest nähtuvalt

hakkas ta ise administraatorina tööle alles pärast J. M. lahkumist 2006. aasta juunis ning

salongi lahtiolekuaegu arvestades pidi ka enne seda olema tööl kaks administraatorit.

Vastustaja väitel on tuvastatud on, et üheks administraatoriks oli V. M., kes oma sõnul töötas

sagedusega kaks päeva tööl ja kaks vaba ning seega võib eeldada, et 02.01. - 22.06.2006 oli

teiseks administraatoriks just J. M..

11. Vastustaja leiab, et Natalia Saluhhova ütlustest nähtuvalt esitas ta raamatupidamist

korraldanud E. B.le üksnes dokumendid ning tegi ise ära vajalikud arvestused, ning seetõttu ei

saa E. B. anda selgitusi salongis peetud mitteametliku raamatupidamise kohta ning vajalik ei

olnud tema ülekuulamine maksumenetluses.

12. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et arvestusdokumendile kantud summa "Päev

kokku" real sisalduvad juba read "müük", "muu" ja "kaardiga", kuna nende ridade summaks ei

ole real "päev kokku" olev summa. Mis puutub J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud

arvestusdokumente, siis märgib vastustaja, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast haldusasjas 3-

3-1-39-04, on neid dokumente võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena,

hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, kuna need sisaldavad olulisi märkmeid

osaühingu tulude ja kulude kohta.

13. V. M.i töötasu kohta selgitab vastustaja, et selle suurus on tõendatud V. M.i enda

ütlustega. Vastustaja toob võrdlusena välja, et 1500 krooni maksti salongis neile töötajatele,

kes käisid tööl poole kohaga, ent V. M. käis tööl vahetusega kaks päeva tööl ja kaks vaba ehk

täiskohaga.

14. Viimaks toob vastustaja välja ka selle, et kui kaebuse esitaja parandas TSD deklaratsioone ja

näitas seal varasemalt deklareeritust suuremaid väljamakseid, siis oleks pidanud ka deklareeritav

käive suurenema, vastasel juhul ei oleks olnud sellisteks väljamakseteks vahendeid. Kuna

äriühingul kahjumit ei olnud, nagu ka kaebaja osundab, siis viitab algselt deklareeritust

suuremate töötasu väljamaksete tegemine vastustaja hinnangul varjatud käibe olemasolule.

15. Käibe arvestuses kahe erineva metoodika kasutamist seletab vastustaja sellega, et erinevate

perioodide kohta on maksuhalduril erinevad tõendid -- 14.08, 15.08, 24.08, 31.08, 07.09 kohta

on maksuhalduri käsutuses arveraamatu koopiad, mille esitas J. K., mis võimaldavad osaliselt

arvestada kontrollaktile esitatud eriarvamuses toodud väiteid.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et OÜ

Creative Salon kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.

17. Kohus leiab, et maksuotsuse lisas esitatud OÜ Creative Salon käibe arvestus on

põhjendatud ja tugineb maksumenetluses kogutud tõenditele ning kaebuse esitaja ei ole

tõendanud ega isegi põhistanud oma väidet, et see arvestus on ekslik. Arusaadavalt on

vaidlustaud maksuotsuse aluseks oleva OÜ Creative Salon deklareerimata käibe arvestamisel

lähtekohaks tabel (tl. 183), milles on kajastatud J. K.i poolt klientidele osutatud teenuste ja

müüdud kaupade eest OÜ-le Creative Salon laekunud summad. Kohtuistungil kinnitas

kaebuse esitaja seaduslik esindaja N. Saluhhova, et tema ise on viidatud tabeli koostanud ning

sellest nähtub milliseid summasid J. K.i kliendid sisse tõid. Maksuhaldur on seejuures

eeldanud, et nimetatud tabelis märgitud summad on kliendid tasunud sularahas ning et need

on jäetud raamatupidamisarvestuses kajastamata ulatuses, mis ületab salongis peetud L’Oreal’i

vihikus näidatud summasid. Maksuhaldur on korrigeerinud seda arvestust aga 2006. aasta 14.

augusti, 15. augusti, 24. augusti, 31. augusti ja 07. septembri käibe osas, lähtudes maksuhalduri

käsutuses olevatest kaebuse esitaja poolt koostatud ning J. K.i poolt esitatud

arvestusraamatust (tl. 187 kuni 196) tehtud koopiatelt nähtuvatest andmetest. Selleks on

vastavatel päevadel liidetud J. K. klientidelt saadud summale teiste samal päeval tööl olnud

töötajate klientidelt saadud summad (maksuotsuse lisa 4, veerg 8 „Ilusalongi päevakäive“)ning

lahutanud summa, mis on arvestusraamatust tehtud koopial kajastuvas päevakokkuvõttes

kantud reale „Kaardiga“. Nii näiteks nähtub, et 01. mail 2006 on L’Oreali kaustiku kohane

käive olnud 270 krooni, samas nähtub tl. 183 asuvast tabelist, et J. K.i kliendid on sisse

toonud 1645 krooni ning maksuhaldur on asunud põhjendatult seisukohale, et 1645-

270=1375 krooni on laekunud nö. musta kassasse ning kokku on selliselt maikuu jooksul

laekunud 17 234 krooni, mis vastab summale 14 605 krooni ja sellele lisanduvale 18 %-lisele

käibemaksule. Seejuures ei ole põhjendatud kaebuse esitaja etteheide, et sarnaselt augusti ja

septembrikuu arvestustele ei ole maksuhaldur parandanud teiste kuude arvestusi. Nimelt

esitati maksuotsusest nähtuvalt maksuhaldurile arvestusraamatu väljavõtted konkreetsete

kuupäevade kohta, mitte aga kõigi kuupäevade kohta. Seejuures oleks arvestusraamatute kui

kassaarvestuse seisukohast tähtsate dokumentide esitamise kohustus olnud kaebuse esitajal,

ent seda kohustust ta täitnud ei ole.

18. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on arvestusraamatu kandeid

valesti mõistnud ning kasutanud käibe arvestamisel vale metoodikat. Tuues näitena 14.

augusti 2006 märgib kaebuse esitaja, et maksuhaldur on vääralt kõik arvestusraamatus

näidatud summad liitnud ning saanud tulemuseks 9050 krooni. Esiteks on see väide väär,

kuna maksuotsuse 4. lisast nähtuvalt on tulemuseks saadud 5894 krooni, mis tähendab, et

maksuhaldur on liitnud arvestusraamatus (kd I tl. 188) ridadel „Päev kokku“ ja „Müük“

näidatud summad ja lahutanud sellest real „Kaardiga“ märgitud summa. Kohtu hinnangul on

maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et arvestusraamatus reale „Müük“ kantud

summade näol ei ole tegemist mitte ilusalongis teenuste osutamisel kasutatud materjalidega,

vaid klientidele kaasa müüdud kaubaga. Kaebuse esitaja ei ole seejuures esitanud ühtegi

tõendid ega ka põhjendatud väidet, mis eelneva seisukoha ümber lükkaks. Seega ei saa väita,

et arvestusraamatus real „Müük“ kajastatud summa oleks juba hõlmatud real „Päev kokku“

kajastatud summaga, kuna real „Päev kokku“ näidatud väärtus ühtib vastaval päeva tööl

olnud töötajate poolt osutatud teenuste eest laekunud summadega.

19. Nii kaebuses kui kohtuistungil rõhutas kaebuse esitaja korduvalt, et L’Oreali kaustikut

kasutati klientide registreerimiseks ning seal kajastatud summad olid üksnes registreeritud

kliendile osutatavate teenuste eest prognoositavad laekumised. See väide võib isegi olla õige,

ent see ei muuda maksuhalduri tehtud järeldust kaebuse esitajale positiivsemaks, kuna

maksuotsuse 4. lisas esitatud tabelist nähtub, et maksuhalduri poolt tuvastatud varjatud käive

(maksuotsuse 3. lisas esitatud tabelis näidatud read „Sularaha täiendav laekumine“) hõlmab

neid summasid, mis L’Oreali kaustikus ei kajastu.

20. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et esitas maksuhaldurile kogu kassaarvestuse, ent

kohtumenetluses ei ole ta esitatud kassaarvestusdokumentidele viidates põhjendanud, miks ta

leiab, et maksuotsuses esitatud varjatud käibe arvestus on väär. Kuivõrd kaebuse esitaja

seaduslik esindaja tunnistas kohtuistungil, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud

arvestuslehed on ta ise koostanud ning need kajastavad J. K.i klientidelt saadud summasid, siis

tulnuks kaebuse esitajal põhjendada ja tõendada see, et nimetatud arvestuslehtedel (tl. 183 jj)

näidatud käive on juba varem deklareeritud ehk teisisõnu pidanuks kaebuse esitaja ära näitama

selle,

et

näiteks

J. K.i

klientidelt

2006.

aasta

maikuus

saadud

summa

150+21344+1315+1185=23944

sisaldub

täielikult

maksuotsuse

3. lisas

esitatud

käibearvestuses

mõnel

teisel

real

(nt.

Ilusalongi

teenused/sularahas,

Ilusalongi

teenused/kaardimaksed), mitte aga real „Sularaha täiendav laekumine“. Seda kaebuse esitaja

aga ära näidanud, põhjendanud ega tõendanud ei ole.

21. Lisaks eelnevale märgib kohus, et olenemata sellest, kui suur oli ilusalongis teenuste eest

tasumisel sularaha ja pangakaardiga tehtud tehingute vahekord, tuleb äärmiselt

ebatõenäoliseks pidada aga asjaolu, et sularahaarveldusi on toimunud kontrollitaval perioodil

üksnes mai- ning septembrikuus, ent juunis, juulis ja augustis ei ole mitte ühtegi

sularahatehingut tehtud. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtuistungil tunnistajana üle

kuulatud E. B. väitel toimus sularahaarveldusi igal kuul. Seda, et kliendid maksid sularahas,

kinnitavad ka väljavõtted arvestusraamatust (tl. 187-196), kus on eraldi kajastatud kaardiga

tehtud maksed, millest võib loomulikult järeldada, et muu käibe moodustas sularahakäive.

Siinkohal tuleb tähele panna, et arvestusraamatu koopiad on olemas mõnede augusti- ja

mõnede septembrikuu päevade kohta, ent augustikuus maksuhaldur sularahaarvelduste

aluseks olevaid dokumente kaebuse esitaja raamatupidamisdokumentide hulgast arusaadavalt

leidnud ei ole. Ka kaebuse esitaja ei ole väitnud, et sularahaarveldusi kajastavad dokumendid

oleksid maksuhaldurile tegelikult esitatud.

22. Kohus leiab, et esitatud arvestusraamatu ka J. K.i klientidelt saadud summade kohta

peetud arvestusdokumentide põhjal on maksuhalduri poolne varjatud käibe arvestus

korrektne. Arvestuse ebaõigsust saaks kaebuse esitaja tõendada eelkõige viidates äriühingus

nõuetekohaselt koostatud ja säilitatud raamatupidamisdokumentidele, ent seda ei ole kaebuse

esitaja teinud. Kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhaldur tugineb eeldustele, ei ole iseenesest

vale, ent sarnaste eelduste ümber lükkamise ning maksuarvestuse ekslikkuse tõendamise

kohustus on MKS §-st 150 tulenevalt kaebuse esitajal. Asjaolu, et kaebuse esitaja

raamatupidamine on olnud puudulik, ei saa kaebuse esitaja tõendamiskoormust vähendada,

vaid vastupidi, suurendab seda. Korrektseid ja kontrollitava perioodi majandustegevust

täielikult ja igakülgselt kajastavaid raamatupidamisdokumente ei ole kaebuse esitaja aga

arusaadavalt maksuhaldurile esitanud. Ka käesoleva haldusasja toimikus ei ole selliseid

tõendeid, mis lükkaksid maksuhalduri eelduse ümber ning samas ei ole kaebuse esitaja

kohtumenetluse käigus väitnud, et haldusasja toimikust puuduksid mingisugused olulised

maksumenetluse käigus kogutud dokumendid, millele kaebuse esitaja oma väidetes tugineda

sooviks.

23. Kohus leiab samuti, et põhjendatud on maksuhalduri seisukoht füüsilistele isikutele tehtud

väljamakseid puudutavas osas. Sisuliselt on maksuhaldur leidnud, et kaebuse esitaja maksis

kolmele oma töötajale osaliselt töötasu sularahas, seda deklareerimata ning sellelt seaduses

sätestatud makse kinni pidamata ja maksmata ehk nö. maksis ümbrikupalka. Õige on

maksuhalduri seisukoht, et ümbrikupalga maksmise tõendamisel on kesksel kohal väidetavalt

sellisel viisil raha saanud isiku ütlused. Vaidlust ei ole selles, et J. K. ja J. M. on sularahas

töötasu saamist kinnitanud. Kohus möönab, et nimetatud isikute ja kaebuse esitaja vahelist

konflikti tuleb tõendite hindamisel arvesse võtte, ent küll ei saa nõustuda kaebuse esitaja

seisukohaga, et konflikti tõttu ei tohiks J. K.i ja J. M. väiteid üldse tõendina kasutada.

Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et asjaoluks mis kinnitab ümbrikupalkade maksmist,

on käibearvestuse pidamine töötajate kaupa. See viitab üheselt asjaolule, et töötajate töötasu

võib olla sõltuvuses teenindatavatelt klientidelt laekunud summade suurusest. Vastasel korral

ei oleks sellise arvestuse pidamine vajalik. Kaebuse esitaja põhjendus, et J. K.i kohta peeti

eriarvestust seetõttu, et kaebuse esitaja oli tasunud tema koolituse eest, ei ole loogiline, sest J.

K.iga sõlmitud töölepingu (kd II, tl. 30) kohaselt oli J. K.il üksnes kohustus töötada pärast

erialase ettevalmistuse (professionaalse õpetuse) lõpetamist kaebuse esitaja juures 2 aastat.

Seega isegi kui eeldada, et J. K. kaebuse esitaja kulu mingisuguse erialase väljaõppe sai, siis ei

nähtu, et sellega seoses oleks olnud tarvidust pidada eraldi arvestust tema teenindatavatelt

klientidelt saadud summade kohta. Kohus märgib siinkohal, et iseenesest ei saa tööandjal

keelata ükskõik millise arvestuse pidamist oma töötajate töö tulemuslikkuse vms kohta, ent

töötajate kaupa isikulise käibearvetuse pidamine kinnitab antud juhul J. K.i ja J. M. ütlusi, et

ettevõttes maksti ümbrikupalka. Kaebuse esitaja väite, et töötajatele maksti alati täpselt

töölepingus määratud palka, lükkab ümber asjaolu, et kaebuse esitaja on 2007. aasta

veebruaris teinud kontrollitavat perioodi puudutavates TSD deklaratsioonides parandusi,

tunnistades sellega, et vähemalt teatud juhtudel maksti ka töölepingus nimetamata summasid.

Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud maksuhalduri väidet, et kaebuse esitaja ei ole

esitanud deklaratsioonide muutmise aluseks olevaid dokumente. Ka väidetavalt kaebuse

esitaja raamatupidamist korraldanud E. B. väitis kohtuistungil tunnistajana antud ütlustes, et

parandas deklaratsiooni üksnes kaebuse esitaja seadusliku esindajalt N. Saluhhovalt saadud

teabe põhjal. Kohtu hinnangul ei lükka J. K.i ja J. M. ütlusi ümber teiste maksumenetluses üle

kuulatud kaebuse esitaja töötajate väited, et neile ei ole ümbrikupalka makstud. Vastustaja

toob siinkohal õigesti välja, et nende isikute antud ütluste usaldusväärsust kahandab asjaolu,

et ütluste andmise ajal olid nad kaebuse esitajaga jätkuvalt töösuhtes ning seega

sõltuvusvahekorras. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et maksuhaldur ei ole tuvastanud, et

kaebuse esitaja oleks ümbrikupalka maksnud teistele töötajatele, vaid see asjaolu on

tuvastatud üksnes kolme töötaja puhul.

24. J. K.i osas on maksuhaldur põhjendatult lähtunud tema enda ütlustest tasu suuruse kohta,

mida kinnitab J. K.i klientidelt saadud summasid kajastav tabel (tl. 183 jj). Maksuhaldur on

põhjendatult leidnud, et nimetatud tabelis näidatud protsendimäärad tähistavad seda, kui

suure osa kliendilt saadud summast saab töötaja endale. Arusaadavalt on see määr erinevate

teenuste puhul erinev. Kaebuse esitaja ei ole seejuures ei maksumenetluses ega

kohtumenetluses andnud mingisugust mõistlikku seletust selle kohta, mida protsendimäärad

40%, 35%, 50% ja 10% tema meelest tähistavad või kuidas ja mille järgi need

protsendimäärad leitud on. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et protsendid kajastavad vastavate

protseduuride materjalikulu ning seda, kui suure osa laekunud summast moodustab

ettevõtlustulu, millest on maha arvatud materjali maksumus, ent see väide on paljasõnaline ja

põhjendamata. Nii näiteks jääb arusaamatuks, milles seisneb materjalikulu toodete müügi

korral (rubriigi „Müük“ juures on kajastatud protsendimäär 10%). Seega on igati mõistlik

eeldada, et sarnases töötajate kaupa peetud arvestuses tähistavad protsendimäärad just seda

osa summast, mille töötaja tasuna endale saab.

25. J. K.i ütluste usaldusväärsust ei vähenda see, et erinevatel aegadel on väited saadud

töötasude kohta olnud ebaühtlased. Sisuliselt on J. K. nii maksuhalduri poole esmakordselt

pöördudes, maksuhaldurile ütlusi andes ning isegi Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses

näidanud sarnase netosumma, mis jääb vahemikku 7000 kuni 11 300 krooni ning kattub J. K.i

klientidelt saadud laekumiste arvestuses näidatud summaga. Põhjendatud on ka maksuhalduri

seisukoht, et töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on J. K. ilmselt märkinud

brutosummad, maksuhaldurile antud ütlustes opereerib aga netosummadega.

26. Kaebuse esitaja ja J. K.i vahelise individuaalse töötüli asjas tehtud Töövaidluskomisjoni

otsus ei lükka ümber maksuhalduri seisukohta ümbrikupalga maksmise osas. Asjaolu, et

töövaidluskomisjon ei pidanud töölepingu pinnalt tõusetunud vaidluse lahendamisel

tõendatuks töölepingus märgitust suurema palga saamist, ei välista, et maksuhaldur siiski

suurema tasu maksmise tuvastab. Töövaidluskomisjoni 16. aprilli 2007 otsusest ning

Töövaidluskomisjonile esitatud avaldustest (kd II, tl. 100 jj) nähtuvalt on kaebuse esitaja ka

töövaidluskomisjonis väitnud, et sai palka kokkulepitust rohkem, ent taotlenud puhkusetasu

väljamõistmist kokkulepitud põhipalgast lähtudes. Seetõttu ei olegi Töövaidluskomisjoni

asunud analüüsima kaebuse esitaja väiteid enam kui 5500 krooni suuruse palga saamise osas,

sest need väiteid ei olnud kaebuses esitatud nõuet arvestades tähtsad. Põhimõtteliselt ei ole

oluline, mis põhjusel esitas J. K. Töövaidluskomisjonile taotluse mõista puhkusetasu ja hüvitis

lõpparve kinnipidamise eest välja väiksemas summas, kui ta tegelikult sai.

27. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur pole tõendanud, et J. M. töötas

ilusalongis 02.01.2007 kuni 22.06.2006 keskmiselt 15-20 tundi päevas. Esiteks tuleb tähele

panna, et vaidlustatud maksuotsus hõlmab perioodi 2006. aasta maikuust kuni oktoobrikuuni

ning seejuures ei ole vaidlust selles, et J. M. lahkus töölt 2006. aasta juunis. Vastustaja on välja

toonud, et N. Saluhhova asus ilusalongis administraatori kohustusi täitma pärast seda, kui J.

M. lahkus ning teinud sellest põhjendatud järelduse, et varem jagunes kohu administraatori

töökoormus J. M. ja V M.i vahel. V. M. on seejuures väitnud, et tema töötas graafiku alusel 2

päeva tööl ja 2 päeva vaba ning seejuures väidab V. M., et maikuus oli ta sootuks puhkusel.

Seega on igati põhjendatud eeldada, et sel ajal täitis administraatori kohustusi J. M. Vastustaja

toob põhjendatult välja ka selle, et kaebuse esitaja seadusliku esindaja selgitused J. M.

töötamise aja kohta on vasturääkivad ega ühti maksumenetluses selgitusi andnud E. A.

ütlustega, kelle väitel töötas J. M. salongis 2 kuni 3 kuud. Kõik kaebuse esitaja väited J. M.

töösuhte kestuse, iseloomu ja tingimuste kohta on aga ebausaldusväärsed juba pelgalt

seetõttu, et töölepingut selle töötajaga ei vormistatud ning töötasu maksmine deklareeriti

samuti alles tagantjärele TSD deklaratsiooni parandamise käigus. Kohus leiab, et kaebuse

esitaja saaks konkreetsete töötajate tööaegu puudutavaid väiteid kinnitada näiteks

mingisuguste tööaja arvestusdokumentidega, mille koostamine igas sarnases ettevõttes oleks

loomulik ning ettevõtte juhtimise ja töö korraldamise seisukohast ka igati vajalik, ent

arusaadavalt ei ole kaebuse esitaja vastavat arvestust kas üldse pidanud või igal juhul ei ole

seda ei maksu- ega kohtumenetluses oma väidete kinnituseks esitatud. Kohus möönab

siinkohal, et väites, et J. M. ei töötanud nii palju, nagu maksuhaldur tuvastas, tuleks kaebuse

esitajal tõendada negatiivset asjaolu, ent sellise negatiivse asjaolu tõendamine oleks kaebuse

esitajal võimalik. Kaebuse esitaja seda aga teinud ei ole.

28. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, nagu oleks maksuhaldur uurimispõhimõtete eirates

jätnud põhjendamatult võtmata selgitused kaebuse esitaja raamatupidamist korraldanud E.

B.lt. E. B. kohtuistungil antud ütlused kinnitasid vastustaja seisukohta, et E. B. ei saanud

maksumenetluse seisukohast olulisi asjaolusid teada ning seega ei olnud temalt eraldi

selgituste võtmiseks ka põhjust. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ei kaebuses ega ka

kohtuistungil pärast E. B. üle kuulamist toonud välja ühtegi asjaolu, mille kohta oleks

maksuhaldur saanud E. B. käest selgitusi küsides asjas tähtsust omavat teavet, mis võinuks

viia vaidlustaud maksuotsuses teistsuguste järelduste tegemiseni. Oluline on, et E. B. kinnitas

kohtuistungil, et tema koostas N. Saluhhova käest saadud andmete ja dokumentide põhjal

raamatupidamise koondaruandeid ning kassaoperatsioonidega ei tegelenud. Kuivõrd

vaidlustaud maksuotsuse keskseks teesiks on aga just see, et kaebuse esitajal esines varjatus

sularahakäive, millest tehti ka töötajatele varjatud väljamakseid, siis on ilmne, et E. B. ei

saanud selle kohta midagi teada.

29. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et J. K.i poolt esitatud dokumendid ei ole

raamatupidamisdokumendid ja neid ei tohiks maksuarvestuses kasutada. Kuivõrd kaebuse

esitaja seaduslik esindaja on ise väitnud, et kõnealused arvestusdokumendid on kaebuse esitaja

poolt käitatavas ilusalongis koostatud ning kajastavad konkreetsete töötajate poolt

teenindatud klientidelt saadud summasid, siis on kahtlemata tegemist dokumentidega, mis

annavad teavet maksuarvestuse aluseks olevate asjaolude kohta. Maksuhalduri poolt

nimetatud dokumentide põhjal tehtud järeldused on kaebuse esitajal võimalik ümber lükata

korrektsete

ja

ettevõtte

majandustegevust

igakülgselt

ja

täielikult

kajastavate

raamatupidamisdokumentidega, mida kaebuse esitaja aga teinud ei ole.

30. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et V. M.i palk oli kogu kontrollitava perioodi

jooksul 3000 krooni kuus ning väär on kaebuse esitaja väide, et sarnast palka hakati V. M.ile

maksma alles 2006. aasta septembris. Siinkohal tuleb tähele panna, et erinevalt mitmest teisest

töölepingust, mille lõpus on kajastatud ka töölepingu muudatused, sealhulgas palga

suurendamine, ei ole V. M.iga sõlmitud töölepingusse selliseid muudatusi (kd II, tl. 55-58)

kantud ning seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et V. M.i palka septembrist alates

muudeti. Samas on töölepingus palga suurusena märgitud hoopis 1345 krooni ja

tööajanormina 20 tundi nädalas. V. M. väitis aga, et töötas graafiku alusel 2 päeva tööl ja 2

päeva ning tööpäevadel alates kella 10.00-st kuni kella 20.00-ni ehk 10 tundi päevas. See

tähendab, et ta töötas keskmiselt 15 päeval kuus kümme tundi päevas, mis tähendab keskmist

nädalakoormust umbes 35 tundi nädalas. Ei ole usutav, et töötaja, kes sai 2005. aasta alguses

1345 krooni kuupalka 20-tunnise nädalatöö eest, sai 2006. aastal keskmiselt 35-tunnise

töönädala eest kuupalgana ainult 1500 krooni. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et V. M.iga

samal ajal administraatorina töötanud J. M. väitel sai ta palka alguses 200, hiljem 250 krooni

päevas. Eelduslikult pidi V. M. saama samasuguse töö eest sarnast palka, mis tähendab, et

töötades kuus keskmiselt 15 päeva (2 päeva tööl, kaks päeva vaba), oleks 200 kroonise

päevatasu juures olnudki kuutasuks 3000 krooni. Kaebuse esitaja ei ole siinkohal kuidagi

mõistlikult seletanud sarnast palgaerinevust ühesugust tööd teinud isikute vahel, kusjuures

väidetavalt ligi kaks korda väiksemat tasu sai pikema kogemusega töötaja V. M.. Maksuhalduri

seisukoht, et V. M.ile maksti kogu kontrollitava perioodi vältel 3000 krooni suurust palka, on

seega põhjendatud.

31. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu tuleb

menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna

vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude

väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik