2-06-17884/11 · 2-06-17884/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2008. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-06-17884 Tsiviilasi H.N. hagi T.N. vastu lastele elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 2. novembri 2007. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad

H.N. apellatsioonkaebus Apellant H.N.esindaja adv. Ants Nõmmik Vastustaja T.N.esindaja adv. Alla Raudsepp Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 2. novembri 2007. a. otsus H.N. hagis T.N. vastu lastele elatise väljamõistmiseks osaliselt – alates 18. septembrist 2007. a. väljamõistetud elatise suuruse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, määrates elatise suuruseks alates sellest ajast 1800 krooni lapse kohta kuus. 2. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. 3. Otsuse resolutsioon sõnastada elatist puudutavas osas järgmiselt: „Välja mõista T.N. igakuine elatis alates 1. jaanuarist 2007. a. H.N. kasuks poja K.N.ülalpidamiseks summas 1800 krooni ja tütre C.N. ülalpidamiseks summas 1800 krooni kuni lapse täisealiseks saamiseni või vanemate varalise seisundi muutumiseni.“ 4. Apellatsioonkaebus rahuldada. 5. Apellatsioonimenetluse menetluskulu jätta T.N. kanda. 6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

2 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

13. juulil 2006. a. esitas H.N. Pärnu Maakohtusse hagi T.N. vastu ühisvara jagamiseks ja elatise väljamõistmiseks laste K.N.ja C.N. ülalpidamiseks alates 1. juunist kuni 31. juulini 2006. a. igakuiselt kummalegi lapsele summas 1500 krooni ning alates 1. augustist 2006. a. summas 2500 krooni.

Poolte abielulised suhted lõppesid 2006. a. veebruaris. Abielust on sündinud lapsed K. ja C. Kostja ei ole alates 2006. a. maist laste ülalpidamises osalenud. K. ülalpidamiskulud ühes kalendrikuus on 5505 krooni ja C. ülalpidamiskulud 5015 krooni.

Hageja netopalk on 5727 krooni kuus. Hagejal ei ole kedagi, kelle hoolde lapsi jätta, kui ta on tööl. Seepärast peab ta võtma lapsehoidja, kelle tunnitasu on 25 - 35 krooni. Hageja on tööl 10 päeva kuus. Lapsehoidja on vajalik 8 tundi päevas, 240 krooni päevas, 2400 krooni kuus. Hageja tasub igakuiselt maksegraafiku alusel pangalaenu 1761 krooni. Hageja üürib korterit, mis nõuab üüri maksmist. Lapsi tuleb viia autoga kooli, lasteaeda ja trenni.

Elatise vähendamiseks alla alammäära, nagu kostja soovib, põhjust ei ole. Kostja on 60% ulatuses töövõimeline ja tal on raha, et maksta ühisvara jagamisel kompensatsiooni.

Hageja taotles ka ühisvara jagamist. Selles nõudes lõpetas maakohus menetluse kompromissi kinnitamisega 24. oktoobri 2007. a. määrusega.

Kostja vastuväited

Kostja tunnistas hagi osaliselt. Maist kuni juulini 2006. a. elasid hageja ja kostja koos lastega Pärnus Sakala 2. Lapsed elavad poole ajast kostja, teise poole hageja juures. Kõik kommunaalkulud majas maksab kostja, nii nagu kõik eelnevad aastad. Alates maikuust söövad hageja ja kostja eraldi, kuid lapsed söövad mõlema juures. Kui hageja oli tööl, toitis lapsi kostja. Riideid ta nende kolme kuu jooksul küll ei ostnud, kuid hageja küsis ja ka sai riiete ostmisel tšekkide alusel temalt raha. Augustis olid lapsed 2 või 3 nädalat xxxxxxxxx hageja vanemate juures, ülejäänud aja olid lapsed võrdselt nii hageja kui kostja juures. Poeg oligi põhiliselt kostjaga.

Kui hageja läheb tööle enne kooli algust, toob ta lapsed eelmisel päeval kostja juurde. Kostja viib hommikul lapsed kooli ja lasteaeda ja lõunast toob lapse koolist ja õhtul lasteaiast. Õhtul viib poja trenni. Järgmisel hommikul jälle kooli ja lasteaeda, siis sealt edasi hageja juurde. Järgmisel õhtul jälle enda juurde jne. Trenni viib ja toob lapse enamasti kostja, kuna hageja väitel ei ole ta autol alati bensiini. Lapsehoidjat ei ole laste jutu järgi siiani kasutatud. Lapsed võivad alati kostja juures olla. Laste ülalpidamiskulud on ülepaisutatud, ka kostja kulutab laste peale 2000 krooni kuus ühele lapsele, s. o. täidab hagejaga võrdselt ülalpidamiskohustust, seega puudub alus elatise väljamõistmiseks.

Kostja on maksnud lastele elatist lisaks enda poolt tehtud kulutustele nende ärakolimisest alates: augustis 2006. a. 2000 krooni, septembris 3000 krooni, oktoobris 2000 krooni, novembris 1100 krooni ja detsembris 2000 krooni. Lapsed elavad endiselt tema juures poole ajast ja seega täidab ta oma kohustust kasvatada ja ülal pidada oma lapsi võrdselt teise vanemaga. Kostja 2006. a. II poolaasta kuutöötasu oli 1400 krooni.

Kuna hageja ei luba lapsi enam kostja juurde, on kostja nõus maksma elatist kummagi lapse ülalpidamiseks 1250 krooni kuus, kuna näeb lapsi harva ja teeb seega ka kulutusi vähem. Laste jutu järgi ei ole lapsehoidjat siiani kasutatud. Kahe lapse ülalpidamiseks kulub kokku 5260 krooni. Kostja saab endiselt miinimumpalka, ta on 40% ulatuses töövõimetu, seega on alust mõista temalt elatis välja alla alammäära. Varanduslik seisund on hagejal

3 parem, sest kostja saab miinimumpalka ja elab majas, millest ¼ kuulub talle ja ¾ emale. Ta kannab samuti kommunaalkulusid nagu omaniku kulud jne.

Esimese astme kohtu otsus

2. novembri 2007. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks kummagi lapse ülalpidamiseks välja elatise alates 1. jaanuarist 2007. a. kuni 17. septembrini 2007. a. summas 1800 krooni kuus ja alates 18. septembrist 2007. a. kuni vastava lapse täisealiseks saamiseni või vanemate varalise seisundi muutumiseni summas 1500 krooni kuus. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Otsuse kohaselt on pooltel alaealised lapsed K. ja C.Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi; § 61 lg. 1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt elatise välja. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vanema varalise seisundi muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Igakuine elatusraha ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hageja nõuab kostjalt elatise väljamõistmist ajavahemiku eest 1. juunist 31. juulini 2006. a. kummagi lapse ülalpidamiseks summas 1500 krooni kuus ja alates 1. augustist 2006. a. summas 2500 krooni kuus. Kostja on elatise väljamõistmisega 1250 krooni suuruses summas kummagi lapse ülalpidamiseks nõus alates 1. jaanuarist 2007. a.. Kostja palub elatise välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest tal on osaline töövõime kaotus 40%.

PkS § 70 lg. 1 kohaselt, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61 6. lõikes nimetatud asjaolusid.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja maksis 2006. a. augustist kuni 2007. a. septembrini laste ülalpidamiseks elatist. Kostja maksis hagejale 2006. a. augustis 2000, septembris 3000, oktoobris 2000, novembris 1100, detsembris 2000, 2007. a. jaanuaris 3000, veebruaris 2000, märtsis 2000, aprillis 2000, mais 2500, juunis 3000, juulis 3000 krooni. Augusti, septembri ja oktoobri kuu eest tasumise kohta kirjalikke tõendeid kohtule esitatud ei ole, aga hageja kinnitas kohtuistungil, et kostja on tasunud ka edasi, ainult oktoobris ei olnud veel makset teinud.

Hageja leiab, et kostja on andnud elatist ebapiisavalt. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-57-04 ja 3-2-1-7-05 leidnud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Elatise väljamõistmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Eeltoodut arvestades peab PkS § 61 lg. 4 järgi ühe lapse ülalpidamiseks väljamõistetav igakuine elatis olema reeglina vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Lähtudes vanemate varanduslikust seisundist, ei ole põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine seaduses sätestatud miinimummäärast enamas suuruses. Kostja saab miinimumpalka, hageja ei ole tõendanud ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja saaks suuremat töötasu. Hageja netopalk on 5727 krooni kuus. Vaidlust ei ole, et hageja elab koos lastega üürikorteris. Hageja ja T.L. vahel sõlmitud üürilepingu kohaselt üürib hageja alates 1. augustist 2006. a. 3-toalist möbleeritud keskküttega korterit aadressil xxx xx xx Pärnus, igakuise üüritasuga 2000 krooni ning kohustusega maksta ka kõik korteriga seotud maksed.

4

Arvestades laste vajadusi, tuleb kostjalt elatis välja mõista alates 1. jaanuarist 2007. a. kuni 17. septembrini 2007. a. seadusega sätestatud miinimummääras, s. o. 1800 krooni ühe lapse ülalpidamiseks, ja alates 18. septembrist 2007. a. 1500 krooni igakuiselt ühe lapse ülalpidamiseks, rakendades PkS § 61 lõiget 6. Veel väiksemas summas elatise väljamõistmise korral, nagu on taotlenud kostja, jääksid laste vajadused oluliselt rahuldamata.

Kuni 1. jaanuarini 2007. a. osalesid hageja ja kostja võrdselt laste ülalpidamises. Pooled elasid koos lastega elamus Pärnus xxxxxx x kuni xxxxxxxxx xxxx. a., mil hageja lastega ära kolis. Tunnistaja E.N. ütlustega on tõendamist leidnud, et kuni augustini 2006. a. elasid lapsed koos vanematega ja edasi kuni jaanuarini 2007. a. elasid nad nii ema kui isa juures võrdselt. Kostja juures olid lapsed tavaliselt kolm päeva järjest, siis jälle ema juures. Jaanuarikuust 2007. a. lapsi enam nii tihti tema ja kostja juurde ei lubata. Tunnistaja A.K. ütlustega on tõendamist leidnud, et kuni 2006. a. lõpuni olid lapsed pidevalt kostja juures. Hageja käis vahetustega tööl ja tegi 16-tunniseid tööpäevi. Kohtule on küll esitatud lapsehoidmise vahendusteenuse leping, kus hageja on avaldanud soovi lapsehoidja teenuse saamiseks, kuid tõendatud ei ole, et hageja oleks lapsehoidja teenust kasutanud. Seega ei ole põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine ajavahemiku eest 1. juunist 2006. a. kuni 1. jaanuarini 2007. a.

PkS § 61 lg. 6 järgi võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.

Arstliku ekspertiisi 18. septembri 2007. a. otsuse nr. 371059 kohaselt on kostjal tuvastatud töövõime kaotus 40%. Kostja väitel oli tema ainuke sissetulek miinimumtöötasu. Kostja omandis on ¼ mõttelist osa kinnistust Pärnus xxxxxx x , mis on kostja eluase. Muu vara olemasolu, millele sissenõuet pöörata, kohus tuvastanud ei ole.

PkS-st ei tulene töövõimetuse määratlust. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PkS § 61 lg. 6 p. 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Sama tuleneb ka riikliku pensionikindlustuse seadusest (RPKS). Töövõimetus peab olema seejuures püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Osaliselt töövõime kaotanud isik võib RPKS § 16 lg. 6 järgi olla kaotanud töövõime 10 - 90% ulatuses. Elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib anda alust ka kohustatud vanema osaline töövõimetus, sest isiku võime tööga elatist teenida on ka sel juhul piiratud. Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PkS § 61 lg. 6 p. 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit.

Kuivõrd elatis tuleb välja mõista alates 1. jaanuarist 2007. a., siis kuulub arvestamisele ka kostja poolt sel perioodil tasutud elatis 17.500 krooni.

Apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osaliselt – osas, millega kohus mõistis kostjalt kummagi lapse ülalpidamiseks alates 18. septembrist 2007. a. välja 1500 krooni kuus. Hageja palub uue otsusega mõista kostjalt alates sellest ajast kuni lapse

5 täisealiseks saamiseni või vanemate varalise seisundi muutumiseni kummagi lapse ülalpidamiseks välja 1800 krooni kuus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

PkS § 61 lg. 6 p. 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust ei ole. Vastustajal on erinevalt apellandist olemas kinnisvara, seega ei lasu tal eluruumi üürimisest tulenevaid kohustusi. Üksnes kohustatud vanema tuvastatud töövõimetus, s. h. osaline töövõimetus, ei anna alati alust vähendada elatist alla miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, ei ole elatise vähendamiseks põhjust. Vastustaja elab üksi ¼ kinnistul asuvas elamus samades ruumides, kus varem perekond koos elas. Seega puudub vaidlus tõsiasjas, et vastustaja varalist seisundit arvesse võttes ei ole miinimummääras elatise väljamõistmine talle ebamõistlikult koormav ning ei ohusta ka vastustaja minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit.

Vastustaja seisukoht

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja varaline seisund on tunduvalt parem kui kostjal. Hetkel ei ole kostjal töökohta, kuna seda on seoses tema vigastusega väga raske leida. Kostjal ei ole küll üürikohustust, kuid on kohustus maksta maamaksu ja kindlustust.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega elatis laste ülalpidamiseks mõisteti välja 1800 krooni ulatuses kummalegi lapsele ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2007. a. kuni 17. septembrini 2007. a., samuti osas, millega nõuet elatise saamiseks sellele eelneva aja eest ei rahuldatud, aga ka esimese astme kohtu menetluskulu osas. Kooskõlas tsiviilkohtu- menetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud alates 18. septembrist 2007. a. väljamõistetud elatise suuruse osas: apellant soovib sellest ajast alates elatise väljamõistmist 1800 krooni suuruses summas lapse kohta. Seega ei ole vaidluse all kostja kohustus lastele elatist maksta. Vastustaja leiab, et maakohtu otsusega väljamõistetud 1500 krooni on elatise õiglane suurus, arvestades tema töövõime kaotust ja poolte varalise olukorra erinevust. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt – elatise suuruse osas alates 18. septembrist 2007. a., mõistes kostjalt hageja kasuks kummagi lapse ülalpidamiseks ka vaidlusalusest ajast alates välja 1800 krooni kuus, nagu hageja on taotlenud. Elatise miinimumsuurus on sätestatud PkS § 61 lõikes 4, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli selleks suuruseks 1800 krooni. PkS § 61 lg. 6 p. 1 võimaldab siiski kohtul jätta elatise välja mõistmata või vähendada selle suurust alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu. Vaidlust ei ole selle üle, et alates 18. septembrist 2007. a. on kostja osaliselt töövõimetu, kusjuures tema töövõimetuse aste on 40% ja see on määratud kuni 30. septembrini 2009. a. Kolleegium leiab, et osaline töövõimetus võib vastavalt PkS § 61 lg. 6 punktile 1 anda alust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, sest isiku võime tööga elatist teenida on sel juhul piiratud. Samas on põhjendatud apellandi väide, et töövõimetusest tulenevalt on õigustatud elatise väljamõistmine alla miinimummäära üksnes juhul, kui töövõimetus mõjutab elatist maksma kohustatud vanema varalist seisundit nii, et too ei ole selle tõttu võimeline maksma elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimum- suuruses. Et eeldada tuleb vanema kohustust maksta lapse ülalpidamiseks elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimumsuuruses, tuleb vanemal, kes väidab, et esineb alus temalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla selle suuruse, seda alust tõendada. Nii tuleb kostjal tõendada mitte üksnes oma töövõimetust, vaid ka seda, et töövõimetuse tõttu on tema varaline

6 seisund selline, et ta ei suuda maksta lastele elatist PkS § 61 lõikes 4 sätestatud suuruses. Kolleegium leiab, et seda ei ole kostja tõendanud. Maakohus põhjendas kostjalt elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse sellega, et kostja on osaliselt töövõimetu, saab miinimumpalka ja tuvastatud ei ole, et tal oleks muud vara peale ¼ mõttelise osa Pärnus xxxxxx x asuvast kinnistust, kus on kostja eluase. Kolleegium leiab, et nendest asjaoludest kostjalt elatise väljamõistmiseks alla alammäära ei piisa. Nii ei ole otsuses tuvastatud, milline on kostja osalise töövõimetuse seos tema sissetuleku ja üldise varalise olukorraga. Maakohus ei ole ka andnud hinnangut kostja nendele väidetele, mis kajastavad tema elustandardit ja millest nähtuvad tema tegelikud varalised võimalused. Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt tuvastati kostjal osaline töövõimetus 40% ulatuses alates 18. septembrist 2007. a. (tl. 118), kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole see aga kostja sissetulekut kuidagi mõjutanud: juba 11. oktoobri 2006. a. kuupäeva kandvas vastuses hagiavaldusele, seega peaaegu aasta enne osalise töövõimetuse tuvastamist, on kostja kinnitanud, et teenib miinimumpalka (tl. 38). Seejuures ei ole kostja oma võimetust suuremat palka teenida kuidagi selgitanud. Ka OÜ xxxx xxx õiendi kohaselt on kostja vähemalt 2006. a. juulist alates teeninud 1400 krooni kuus (tl. 51). Seega ei ole aga miinimumpalga teenimine ajalist faktorit arvestades otse seostatav kostja osalise töövõimetusega. Kostja ei ole esile toonud, milles tema terviseprobleemid seisnevad, milliseid eritingimusi ta töötamiseks vajab ja miks ta ei saa miinimumpalgast rohkem teenida. Samas võimaldavad kostja enda väited järeldada, et kostja ei pea läbi ajama miinimumtöötasuga, nagu ta väidab. Nii on kostja väitnud, et on teinud lastele pidevalt kulutusi, et lapsed ei ole jäänud ilma millestki ning et ta ostab lastele kõike, mis meeldib (tl. 49). Kostja kinnitusel ei ole tal sõidukeid, samas veab ta tema enda väidete kohaselt lapsi kogu aeg (tl. 49), seega on tal kasutada sõiduk ja võimalus muretseda sellele kütust. Täiendavas vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et kulutab igakuuliselt kahele lapsele kokku üle 4000 krooni (tl.49). Lihtne aritmeetika näitab, et kostja poolt väidetavast 1400 krooni suurusest brutotöötasust niisuguste kulutuste tegemiseks ei piisaks. Ka võimalus kulutada mänguasjadele, Internetile, kultuuri- ja spordiüritustele ning muretseda oma koju lastele igapäevatarbimiseks vajalikke asju (tl. 49) näitab, et kostja sissetulek ei piirdu 1400 krooniga kuus. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on teinud oma kontole sularaha sissemakseid tunduvalt suuremates summades kui tema väidetavalt ainsaks sissetulekuks olev miinimumpalk võimaldaks (tl. 120). Võrrelnud omaenda ja hageja varalist seisundit, on kostja jõudnud vastuolulistele tulemustele, kinnitades kord, et need on võrdsed (tl. 47), ja siis jälle, et hageja varaline seisund on kahtlemata parem (tl. 50). Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatu annab alust väitele, et kostja varaline olukord on tegelikult märgatavalt parem kui ta seda näidata soovib. Eeltoodud põhjendusel nõustub kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et elatise väljamõistmine kostjalt 1800 krooni suuruses summas kummagi lapse kohta ei ohusta tema inimväärset elustandardit. Apellatsioonimenetluse menetluskulu tuleb TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 koosmõjust lähtudes jätta kostja kanda.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik