2-06-6622/172-06-6622/17 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

2008-04-08

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

2-06-6622 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2008.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06-6622 Tsiviilasi HV`i hagi LR vastu 159 600 krooni nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: HV (xxx, postiaadress xxx); esindaja adv. Madis Mahlapuu Kostja: LR(xxx, aadress xxx), esindaja adv. Mar...

2-06-6622

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2008.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06-6622 Tsiviilasi HV`i hagi LR vastu 159 600 krooni nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: HV (xxx, postiaadress xxx); esindaja adv. Madis Mahlapuu Kostja: LR(xxx, aadress xxx), esindaja adv. Mariann Tusti. Kohtuistungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud 28. veebruar 2008. a Hageja esindaja: adv. Madis Mahlapuu Kostja: LR Kostja esindaja: adv. Mariann Tusti RESOLUTSIOON

Hagi rahuldada osaliselt.

Mõista välja LR põhivõlgnevus 140 000 (ükssada nelikümmend tuhat) krooni ja intressid 17 908,42 (seitseteist tuhat üheksasada kaheksa krooni ja 42 senti) krooni HV`i kasuks.

Menetluskulud jätta 98,94 % ulatuses LR kanda ja 1,06 % ulatuses HV`i kanda.

Käesolev kohtuotsus on viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 08.04.2008.a.

Hageja nõue ja põhjendused Kostja sai 24.03.2004 sõlmitud laenulepingu alusel hagejalt laenuks 140 000 krooni, mis on ka hageja poolt kostjale 24.03.2004 täielikult üle antud. Laenuleping on sõlmitud tähtajatuna. Laenulepingu p. 2.1. kohaselt kohustub kostja hagejale tasuma intressi 7% aastas laenusumma põhiosajäägilt. Kostja ja hageja vahel olid lisaks laenusuhetele ka üürisuhted. Esmalt üüris hageja üürilepingu alusel, mis on sõlmitud 31.05.2004 ja mis kehtis kuni 31.12.2005 ühte tuba kostjale kuuluvast kolme toalisest korterist asukohaga Tallinnas, Xxx. 29.12.2005 jõustus poolte vahel uus üürileping. Vaatamata sellele, et leping poolte vahel jõustus, sekkus üürisuhtesse 12.01.2006 kolmas isik VL, kes vägivallaga ähvardades võttis hagejalt korteri võtmed, mistõttu üüripinna edasine kasutamine hageja poolt muutus võimatuks. Kuna kostja eluruumi omanikuna ja üürilepingu ühe poolena ei sekkunud VLi tegevusse, siis võib sellest järeldada, et üüripinna edasine kasutamine sai võimatuks kostja vähemalt vaikival nõusolekul ja heakskiidul. Kuna üüripinda ei olnud enam võimalik kasutada (VLi ähvardused vägivalda kasutada ja võtmete äravõtmine), siis oli hageja sunnitud oma julgeoleku kaalutlustel, edasiste ebamugavuste vältimiseks ja seoses üüripinna kasutamise võimatusega lepingu ennetähtaegselt üles ütlema ja talle kuuluvad esemed korterist välja kolima. Hageja pidas vajalikuks tähtajatu laenulepingu seejärel 20.01.2006 (kostja poolt ülesütlemisteade kätte saadud 24.01.2006) üles öelda põhjusel, et tal ei ole käesoleval ajal teist eluruumi ning võlgnetava summa arvelt saaks ta endale eluruumi soetada. Seda enam, et hageja on käesoleval ajal (alates jaanuarist 2004) invaliidsuspensionil (1156 krooni kuus), mis on praegu tema ainsaks sissetulekuks. Vaatamata ülesütlemisteate kättesaamisele ei ole kostja kuni hagiavalduse esitamiseni asunud võlga tagasi maksma ja ei ole ka hagejaga ühendust võtnud, et kokku leppida mõlemaid pooli rahuldavaid võimalusi võla tasumiseks. Hageja võlausaldajana loeb kohustuse täitmise tähtpäevaks tulenevalt võlaõigusseaduse paragrahvist 398 lg 1 tähtpäeva, millal möödub kahe kuuline tähtajatu laenulepingu ülesütlemise tähtaeg (nö võlgnevuse vabatahtlikuks tasumiseks ettenähtud aeg). 24.03.2004 laenulepingu p 2.1. kohaselt kohustub laenusaaja maksma laenusumma põhiosajäägilt intressi 7% aastas, mis on tegelikult väiksem, kui seadus võimaldaks. Samas jääb hageja lepingus kokkulepitud intressimäärajuurde. Laenuleping on sõlmitud 24.03.2004 ja seega on hagiavalduse esitamise hetkest võlasuhte algusest möödunud kaks aastat. Tulenevalt nimetatud asjaolust palub hageja lisaks põhivõlale kostjalt välja mõista ka kahe aasta intressid laenusumma põhiosajäägilt ehk 2 X 7 ( 14 ) % 140 000 kroonist, mis on summaliselt 19 600 krooni.

Kostja seisukoht Kostja ei ole kunagi hagejalt niisugust summat laenuks saanud. Kostjal on olnud kogu aeg endal rahalisi vahendeid. Vastupidi kostja on hoopis hagejale raha laenanud ja lubanud tal enda juures elada. Hagiavalduses viidatud üürisuhe nägi tegelikkuses välja selline, et hageja eluruume kasutas, kuid selle eest ei maksnud. Kostja väidab, et esitatud laenuleping on rahatu ja on arvamusel, et hagejal pole niisugust raha olnudki, rääkimata selle laenamisest kostjale. Samuti ei meenu kostjale, et ta oleks niisugusele lepingule alla kirjutanud. Hageja terroriseerib kostjat juba pikemat aega. Hageja on rünnanud kostjat füüsiliselt, mille kohta on alustatud kriminaalmenetlust. Samuti helistab hageja kostjale sageli ja lihtsalt sõimab teda. Kostja on suhtunud hageja tegudesse siiani kannatlikult, kuna hageja on kostja praeguseks surnud sõbranna poeg, kelle eest sõbranna palus hoolitseda, kui vaimselt haige inimese eest. Praeguseks on kujunenud aga olukord, kus kostjal on tekkinud kahtlus hageja tsiviilkohtumenetlusvõimes.

Hageja seisukoht kostja vastusele 1. Kostja on esitanud kohtule 07.05.2007.a. kohtule seletuse selle kohta, et ta ei ole 24.03.2004.a. vormistatud laenulepingule allkirja andnud ning et antud laenulepingu näol on tegemist võltsinguga. Samuti väidab kostja antud seletuses, et hageja pettis temalt lubadustega välja 230 000 krooni. Samuti seab kostja kahtluse alla hageja teovõime ning taotleb kohtul välja nõuda

andmed HV´i kohta psühhiaatriahaiglast ning hageja pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti süüdistab kostja hagejat vägivalla tarvitamises tema suhtes.

Hageja ei nõustu kostja toodud väidetega, need on enamuses asjakohatud, paljasõnalised ja laimava sisuga. TsMS § 230 lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja on temalt lubadustega välja petnud sularaha 230 000 krooni. Seega tuleb jätta selline kostja paljasõnaline väide tähelepanuta. Samas on kostja oma seletuses kinnitanud, et poolte vahel olid vastastikused rahalised arveldused. Nii märgib kostja, et 2002.a. ja 2004.a. laenas ta hagejale sularaha võlakirjade alusel 60 000 krooni. Samas ei esita kostja selle kohta ühtegi tõendit ning hageja ei kinnita sellise summa laenuna saamist kostjalt. Seevastu kinnitab kostja oma kirjalikus seletuses kohtule, et on hageja käest saanud pangaülekannetega 05.03.2004.a. 60 000 krooni ning 27.06.2003.a. 15 000 krooni.

Seoses poolte vahel esinenud ja pikema aja jooksul tekkinud rahaliste suhetega on pooled sõlminud 24.03.2004.a. laenulepingu, mille kohaselt kostja võlgneb hagejale 140 000. VÕS § 396 lg.2 võimaldab igasuguse võlgnevuse tunnustamist laenuna. Seda seisukohta on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus (lahendid nr.3-2-1-21-06, nr. 3-2-1-104-02). Hageja märgib, et 24.03.2004.a. sõlmitud laenulepingut võib vaadelda ka VÕS § 30 järgse võlatunnistusena. Riigikohus on oma ülalnimetatud lahendis 3-2-1-21-06 p-s 13 rõhutanud, et konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t. kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Kuna VÕS § 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Nimetatud laenulepingule allakirjutamisega on kostja tunnustanud oma võlgnevust hagejale 140 000 krooni ulatuses ning võtnud endale kohustuse see võlgnevus tasuda. Antud juhul on tegemist poolte vahelise deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t. võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Asjaolu tuvastamiseks, kas vaidlustatav laenuleping on allkirjastatud kostja poolt või mitte, on hageja taotlenud kohtult ekspertiisi teostamist. TsMS § 277 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsimise. Antud asjas kostja ei ole tõendanud vaidlustatava laenulepingu võltsimist. Hageja rõhutab siinjuures, et ekspertiisiaktiga nr.DM-009506/1383 28.märtsist 2006.a. on tuvastatud, et laenulepingul 24.märtsist 2004.a. käsitsi kirjutatud tekstiosa teiselt dokumendilt lisamise ehk monteerimise tunnuseid ei tuvastatud.

Kostja taotlus nõuda välja psühhiaatriahaiglast välja dokumendid HV´i kohta tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd see ei ole seotud käesoleva hagi aluse ja esemega ning on seetõttu alusetu ja põhjendamata. Samadel alustel tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus kohustada hagejat esitama kohtule oma pangaväljavõte, kuna käesolevas asjas ei ole arutusel hageja teovõimega seonduvad küsimused.

Ainetud on ka kostja süüdistused hageja vägivaldsuse kohta, kuna sellekohased avaldused on politsei poolt kontrollitud ning ei ole tuvastatud hageja poolseid rikkumisi.

Kohtu põhjendused Kohus, ära kuulanud kostja ja poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Pooled vaidlevad selle üle, kas oli olemas võlakohustus, mida sai VÕS § 396 lg 2 alusel pidada laenulepinguks ja kas kostja on ka tegelikult hagejalt 140 000 krooni saanud. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult üldse saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kostja väidab, et hagejal pole niisugust raha olnudki. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kohtule esitatud tõenditest (kd II, tl 25-27) järeldub aga, et hagejal oli 24.03.2004.a laenulepingu väidetava sõlmimise ajal 241 889.40 krooni, mis laekus 03.03.2004.a korteri asukohaga Sõpruse pst 241-2 Tallinn müügist ning seega oli tal võimalik kostjale laenata ka 140 000 krooni. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Seega on oluline tuvastada, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud laenulepingu 24. märtsist 2004.a. summas 140 000 krooni (tl 6-7). Hageja ei eita pakkumuse tegemist. Kostja nõustumus ehk tahteavaldus, millega ta võttis endale lepingust tulenevad kohustused võib TsÜS § 68 järgi olla nii otsene, kaudne kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistikakeskuse ekspertiisiaktiga nr DK- 0162-07/3411 (tl 239-243), nr DM-0095-06/1383 (tl 161-162) ja nr DK-0094-06/1382 (tl 163- 166) on tõendatud, et vaidlusalusele lepingule ja kokkuleppele on allakirjutanud kostja. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitelda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning see on kehtiv. Seega on poolte vahel tekkinud võlasuhe. Tuvastatud pole, et nimetatud laenuleping ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda kõnealusest laenulepingust.

Hageja nõuab kostjalt 140 000 krooni tagastamist. Kuigi kostja viitab, et kostja ei ole saanud hagejalt 140 000 krooni, ei ole ta selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Üksnes pangaväljavõtte (tl 149-154) esitamine, millest nähtub, et kostja rahaline seisund on olnud hea ning mingit vajadust tal hagejalt laenu võtta pole olnud, ei tõenda laenulepingu rahatust. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja ja kostja vaheline 24.03.2004.a. laenuleping oleks tühine.

VÕS § 8 lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 järgi on kostja kohustatud laenulepingu järgi saadud raha hagejale tagasi maksma. VÕS § 397 lg 1 teise lause järgi on hageja õigustatud saama intressi, sest pooled on selles kokku leppinud. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et hageja on kostjale andnud laenu 140 000 krooni, intressiga 7 % aastas. Pooled sõlmisid tähtajatu lepingu, mistõttu võis laenuandja vastavalt VÕS § 398 lg-le 1 nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuleping öeldi üles 20.01.2006.a (tl 16- 18). Hagi esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg saabunud, järelikult oli hageja õigustatud nõudma

kohustuse täitmist kohtu kaudu. Hageja on esitanud ka kohtule intresside arvestuse, mille kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kahe aasta intressid laenusumma põhiosajäägilt ehk 2x7 (14) % 140 000 kroonist, mis teeb 19 600 krooni. Kohus möönab, et intresside arvestus ei ole korrektne. Intressi maksmise kohustus tekib alates laenu väljamaksmise kohustuse täitmisest. Laenusumma on antud laenusaajale üle 24.03.2004.a. Intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemisel. Laenuleping lõppes 20.01.2006.a., kui hageja selle üles ütles. Sellest tulenevalt intressi arvestamise perioodiks on 1.a 9 kuud ja 26 päeva ehk 667 päeva. Seega tuleb intressi arvutada järgnevalt: 7% : 365 x 667 x 140 000 = 17 908,42 krooni.

Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 140 000 krooni ja intressid 17 908,42 krooni. Ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid (tl 9-15, 20-22, 191-198, kd II, tl 41), mis on asjakohatud, jätab kohus tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.

Seoses hagi osalise rahuldamisega, peab kohus õiglaseks jätta menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga 98,94% ulatuses kostja kanda ja 1,06% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Lukiina Vismann Kohtunik