2-08-10417/3 · 2-08-10417/3 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Legislator summary

AI generated

30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. 30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.

Legislator headnote

AI generated

2-08-10417/3 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja: 30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.

Full text

ÄRAKIRI

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Sirja Tooming

sekretär Annely Eesmaa

tõlk Jelena Zubtsova

Otsuse tegemise aeg ja

koht

31.03.2008.a., Rakvere Kohtumaja, Rakvere Võidu 2

Tsiviilasja number

2-00-1

Tsiviilasi

A O ’i hagi V A ’i ja I V ’i vastu moraalse kahju

hüvitamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:A O , registris A O , isikukood xxxx, elukoht

xxxx,

hageja nõustaja A J , isikukood xxxx, elukoht xxxx

Kostjad: I V , isikukood xxxx, elukoht xxxx

esindaja volikirja alusel V V , isikukood xxxx, elukoht

xxxx.

V A , isikukood xxxx, elukoht xxxx

esindaja volikirja alusel vandeadvokaat V R , asukoht

Narva Esimene Advokaadibüroo, Kosmonaudi 9, Narva

20309, Ida-Virumaa.

Kohtuistungi

toimumise

Kohtuistungi

toimumise

Kohtuistungi

toimumise

Kohtuistungi

toimumise

aeg

04.03.2008.a.

Istungil osalesid

hageja ja tema nõustaja, kostjate esindajad.

Resolutsioon:

Jätta

Jätta A O ’i hagi V

’i hagi V

’i hagi V A ’i ja I

’i ja I

’i ja I V

V

V i v

i v

i vastu moraalse kahju hüvitamiseks

astu moraalse kahju hüvitamiseks

astu moraalse kahju hüvitamiseks rahuldamata

rahuldamata

tervikuna

Poolte kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Kohtuotsus tehakse teatavaks Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kantselei

kaudu

kaudu 31

31.03.2008.a. ja otsuse ärakiri toimetatakse kätte

.03.2008.a. ja otsuse ärakiri toimetatakse kätte

.03.2008.a. ja otsuse ärakiri toimetatakse kätte menetlusosalist

menetlusosalist

menetlusosalistele

ele

ele.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7).

Kohtuotsuse

jõustumisel

tagastada

Riigi

Politseiameti

kriminaalasi

nr.

Kohtuotsuse

jõustumisel

tagastada

Riigi

Politseiameti

kriminaalasi

nr.

Kohtuotsuse

jõustumisel

tagastada

Riigi

Politseiameti

kriminaalasi

nr.

Kohtuotsuse

jõustumisel

tagastada

Riigi

Politseiameti

kriminaalasi

nr.

99244000322 Politseiameti Politseiarhiivile

99244000322 Politseiameti Politseiarhiivile Pagari tn.

Pagari tn.

Pagari tn. 1 Tallinn 15060.

1 Tallinn 15060.

I.

I. I. Asjaolud.

Asjaolud.

Hagiavaldus on Narva Linnakohtule saabunud 28.12.1999.a. Hagiavalduse

kohaselt toimus 27.01.1999.a. Tallinn-Narva maanteel Vaivara vallas liiklusõnnetus,

milles osalesid kaks mikroautobussi RAF ja Iveco. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai RAF

bussis istunud hageja kannatada. Hageja palub mõlema bussi juhilt solidaarselt tema

kasuks ja moraalse kahju katteks välja mõista 20 000 krooni. Hagiavalduses hageja

leiab, et moraalne kahju seisneb selles, et 1) tema ei saanud haiguslehe kestel

27.01.1999.a. kuni 07.05.1999.a. töötasu ning pere sattus raskesse majanduslikku

olukorda, 2) mainitud aja jooksul oli jalg üleni kipsis, hageja oli voodihaige ega saanud

jätkata endist täisväärtuslikku elu, 3) hageja oli sunnitud kipsis jalaga ja karkudega

sõitma taksoga traumapunkti sidumistele, 4) 14.02. oli laps A sünnipäev, millega

seoses oli kavatsus sõita Soome külla sõpradele ja külastada ka Akvaparki, aga seoses

traumaga jäi sõit ära, 5) materiaalse olukorra halvenemine ja traumajärgne stress

muutis hageja närviliseks ja haiglaselt ärrituvaks, mis tõi kaasa arvukalt skandaale ja

psühholoogilise olukorra halvenemise peres.

03.09.2002.a. on hageja esitanud avalduse haginõude suurendamiseks summale

50 000 krooni, kuna viimase kolme aasta jooksul on tema läbielamised tema

muutunud psüühikast tulenevalt süvenenud.

Kostja I.V 23.02.2000.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses

hagi ei tunnista, sest mingit materiaalset kahju pole hageja nõudnud, moraalse kahju

hüvitamise eelduseks peab olema süü. Süüd pole tuvastatud, sest kriminaalasjas on

menetlus lõpetatud seoses kuriteo koosseisu puudumisega.

Kostja V.A 24.09.2002.a. kohtule saabunud kirjalikus vastuses leiab, et hagi

rahuldamisele ei kuulu, sest puudub kostja süü. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt

hüvitab kahju hagejale autotranspordiettevõte, mitte autojuht.

II.

II. II. Asja kohtulik arutelu.

Asja kohtulik arutelu.

Hageja nõustaja lähtub oma kirjalikest teesidest ja, analüüsides TSK § 448

kohaldamise eeldusi, selgitab, et vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-

123-97 võib moraalse kahju olemasolu olla tõendatud kõigi asjas olevate tõenditega.

Asja tõenditeks vastavalt TsMS §-le 90 võivad olla poolte seletused, tunnistajate

ütlused. Hageja ja tunnistaja ütlustest tuleneb, et hageja talle tekitatud vigastuse

tõttu kannatas füüsiliselt ning moraalselt, mis lõpptulemusena mõjutas hageja

psüühikat. Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-23-98 kuulub PS § 25

tähenduses hüvitamisele moraalne kahju, mille tulemuseks on füüsilise tervikluse

kaotus või psüühika või närvitegevuse tunduv vigastamine ning samuti elu heaolu

langus, mille on esile kutsunud ajutine või pidev kannatanu tegevuse ehk elulaadi

piiramine. Hageja füüsilised ja moraalsed kannatused, arvestades hageja psüühika

eriomadusi, jätsid sügava negatiivse jälje hageja psüühilises sfääris, muutus hageja

elulaad, hageja ei suutnud vastavas korras organiseerida oma elu heaolu ja lõppude

lõpuks purunes ka abielu. Järelikult, on olemas esimene vastutuse tingimus ehk

moraalse kahju olemasolu.

Kostjate kui kahju tekitajate õigusvastane tegu seisneb vastuolus objektiivse

õiguse normidega. Inimese õigus tervisele on oma sisult võõrandamatu ning sünnist

alates igale inimesele kuuluv õigus. PS § 28 määrab igaühe õiguse tervise kaitsele ning

garanteerib seega igaühe õigust tervisele. Sellel on absoluutne loomus, sest talle

vastab kõikide ülejäänud ühiskonna liikmete kohustus hoiduda tegudest, mis rikuvad

seda õigust. Seega, mis tahes teod, mis rikuvad inimese õigust tervisele, on

õigusvastased.

Õigusvastane tegu peab olema vajalikuks tingimuseks negatiivsete tagajärgede

tekkimisel füüsiliste ja moraalsete kannatuste näol. Kausaalse seose sisu seisneb

selles, et kostjate poolt toime pandud õigusvastane tegu, s.o. raskete kehavigastuste

tekitamine liiklusõnnetuse tulemusel, oli põhjuseks, mis tõi kaasa moraalse kahju

tekke.

Kahjutekitaja süüd tõendab kriminaalasja lõpetamise 17.11.1999.a. määrus,

millest järeldub, et liiklusõnnetuses on süüdi mõlemad juhid, nii mikrobussi „IVECO"

juht V.A kui ka „RAF"i juht I.V . Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-

1-23-98 kostja kui kõrgendatud ohuallika omaniku süü väljendub tema õigusvastases

teos ehk liiklusõnnetuse toimepanekus. Kõrgendatud ohuallika omanik on kohustatud

hüvitama moraalse kahju, mis on tekitatud kõrgendatud ohuallika poolt. Samas

otsuses on märgitud, et arvamus selle kohta, et TSK § 458 kohustab kõrgendatud

ohuallika omanikku hüvitama ainult moraalset kahju, ei ole õige. TSK § 458 kohustab

kõrgendatud ohuallikate omanikke hüvitama kahju, mille on tekitanud kõrgendatud

ohu allikas, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahte

tõttu. Selliseid tõendeid esitatud pole.

Seega on olemas tingimuste kogum, mille olemasolul tekib moraalse kahju hüvitamise

kohustus TSK § 448 järgi.

Vastavalt TsÜS § 172 lg. 4 hüvitise suuruse kindlaks tegemisel arvestatakse

tekitatud moraalse kahju mahtu ja iseloomu. Kriteeriumid, maht ja iseloom peavad

olema võetud arvesse vastastikuses seoses kannatanu individuaalsete omadustega, mis

võivad tõsta või alandada moraalseid kannatusi. Tunnistaja I O ütlusest on näha, et

hageja individuaalseteks omadusteks on aktiivne eluline seisukoht, hoolitsus lähedaste

eest, soov tõsta oma heaolu. Hageja iseloomu põhijooned – sõltumatus ja uhkus -

suurendasid tekitatud moraalse kahju mahtu. Hageja palub kohtul arvestada seda

asjaolu moraalse kahju tekitamise eest hüvitise suuruse määramisel. Hüvitise suuruse

kindlakstegemiseks on vaja arvestada mitte moraalsete või füüsiliste kannatuste

iseloomu, vaid nende mittemateriaalsete hüvede iseloomu ja tähtsust, millele on

tekitatud kahju, sest just nende tähtsus inimesele teebki kindlaks tekitatud moraalse

kahju suuruse. Moraalne kahju oli tekitatud kahju tekitamise tagajärjel kõige

kallimale, mis inimesel on, tema tervisele. Arvestades tekitatud moraalse kahju

iseloomu ja mahtu, peab hüvitise suurus olema tunduvalt suurem, kui see summa,

mida hageja algselt nõudis. Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-23-

98, peab moraalse kahju hüvitamine olema mõistlik ja õiglane, lähtudes ühiskonna

heaolu üldtasemest. Lähtudes ühiskonna heaolu üldtasemest ning arvestades samuti

kostjate varalist olukorda, soovib hageja kannatuste eest hüvitust suuruses 50 000

krooni, mis on mõistlik ja õiglane.

Hageja nõustaja leiab, et füüsilise valu tõendamiseks pole vaja tõendit esitada,

sest see on niigi ilmselge. On haigekassa tõend selle kohta, et hageja oli pikka aega

haiguslehel. Esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja ei saanud töötasu ega

saanud kindlustusest tasu. Haigusraha sai 30.08.99.a. Oluline on see, et hageja oli

pikka aega ilma igasuguste tuludeta. Pere jäi raskesse materiaalsesse seisu ja hageja

muretses selle pärast. Arst Dokmantsevi´i tõendist nähtub, et kui jalg hakkas

paranema, tekkisid mingid uued probleemid. Oli vaja peaaegu igapäev sõita

traumapunkti sidumisele. Tunnistaja näol oli tegemist endise naisega. I O väitis,

milliste probleemidega füüsilises kui ka moraalses mõttes puutus hageja kokku.

Sellega seoses muutus ka hageja iseloom ja elulaad. Hageja oli ravil kodus, oli

voodihaige, vajas hoolitsust, ei suutnud isegi olmeprobleemidega toime tulla. Tema

eest hoolitses abikaasa. Kuna tekkisid negatiivsed mõjud tema psüühikas, muutus

hageja närviliseks. See omakorda tekitas perekonnas tülisid ja suhted abikaasaga olid

rikutud. Vaatamata hageja edasisele paranemisele oli suhteid perekonnas võimatu

parandada. Lõpuks pere lagunes. Õnnetus oli jaanuaris 1999.a. Mõned kuud peal

haiguslehe lõppu mais 1999.a. hakkas hageja elama eraldi oma perest, sest hageja

psüühika kõikus, kooselu muutus võimatuks ja hageja abikaasa ei tahtnud edasi nii

elada. 12.a. kestnud abielus elati normaalselt, mingeid tülisid polnud. Abielu on

lahutatud. Hageja palub nõuda kostjatelt solidaarselt hageja kasuks hüvitise moraalse

kahju tekitamise eest summas 50 000 krooni ning kohtukulud, mis koosnevad

riigilõivust 1 000 krooni, kahe tunnistaja tasust summas 140 krooni, notari teenuste

tasumisest volikirja vormistamise eest summas 35 krooni ja 40 senti ning kokku 1 175

krooni ja 40 senti.

Hageja ise seletab, et töökoht oli Sillamäel ja ta sõitis töölt marsruuttaksoga koju

nagu iga muugi päev. Marsruuttakso juhiks oli I V . Vastab tõele, et turvavöö polnud

kinni, sest turvavöö polnud töökorras ja autojuht ütles, et seda vööd pole võimalik

kinni panna. Hageja ütleb, et buss oli täis, 8-10 kohta, aga kannatada sai ainult tema,

sest istus esiistmel, kus istme ees olev ahi autode kokkupõrkel muljus jalaluud ja

põhjustas jalaluu murru. Hageja leiab, et tema pole selles süüdi, kuid tema ei saanud

neli kuud töötasu. Tööle läks ta küll pärast paranemist samale tööle 10.05.1999.a.,

kuid kogu elu oli muutunud.

Kostja V.A ’i esindaja selgitab, et kostja pole nõus moraalse kahju hüvitamisega,

kuna see ei juhtunud V A ’i süü läbi, süüdi on I.V . Kui lähtuda sel ajal kehtinud KrK

§ 204 sätteist, siis uurimise tagajärjel V.A ’i süüd pole tuvastatud. Kriminaalasja

menetlus on lõpetatud 17.11.1999.a. määrusega süüteo koosseisu puudumise tõttu.

Võib nõustuda, et on tekitatud moraalne kahju, kuid V.A ei soovi maksta, kuna ta

pole süüdi. Hageja on mingitel asjaoludel suurendanud kahjunõuet, viidates saamata

töötasule. Kahjutasu pole suurenenud. Kui lähtuda hagi täiendusest (tl.40), siis kehtis

juba 2001.a. vastu võetud LKindlS, mille § 29 sätestab, et kahju hüvitamist ajutise

töövõime kaotamise puhul ja ka töötasust ilma jäämise puhul ei ole. LKindlS § 31

ütleb, et kulutused transpordile raviasutuses käimiseks hüvitatakse. LKindlS § 33

näeb ette mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja oleks pidanud seda taotlema.

Moraalne kahju poleks siis täna nii suur. Hageja ütleb, et 27.01.1999.a. istus ta

marsruuttaksosse, et sõita Narva, istus esiistmele, kuid jättis turvavöö kinnitamata.

See oli hageja poolt suur rikkumine, et ei kinnitanud ennast, ja ka juhi poolt, kes ise ei

olnud kinnitatud ega kontrollinud, kas turvavööd on korras. Esindaja palub jätta hagi

rahuldamata.

Kostja I.V ’i esindaja selgitab, et lähtudes kohtupraktikast moraalse kahju

hüvitamise kohustus tekib siis, kui on olemas moraalne kahju ja füüsiline kahju, ja

siis, kui on kahjutekitaja õigusvastane käitumine ning kahjutekitaja süü. Moraalne

kahju hagejal oli tekitatud, füüsilised üleelamised ja mingil määral psüühiline kahju.

Kriminaalasi lõpetati koosseisu puudumise tõttu ja lõpetamise määruses on kirjas, et

mõlemad juhid on süüdi. Süüdi on ka hageja ise kannatanuna, kuna ta polnud

kinnitatud turvavööga. Väide, et rihmad ei olnud korras, on paljasõnaline.

Kriminaalasja lõpetamise määrust pole hageja edasi kaevanud, seega ta nõustus

sellega. Avaldus kahjunõude suurendamiseks on arusaamatu. Hageja ütleb, et seoses

õnnetusega jäi ta ilma heaolust. Aasta pärast õnnetust, 18.01.2000.a., tegi Riigikohus

otsuse 3-2-1-144-00, kus selgitatakse tingimusi, millal loetaks heaolu kadunuks. Kostja

leiab, et hagiavaldus ja täiendatud hagi on põhjendamata. Hageja sai haiguslehe järgi

hüvitist ja tal oli õigus saada teatud kindlustusest hüvitist. Õiguslik alus hagi

rahuldamiseks puudub ning kostja palub jätta hagi rahuldamata.

III

III. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused

põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust.

Kohus, tulenevalt hagiavaldusest ja avaldusest nõude suurendamiseks,

kuulanud ära poolte selgitused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas,

et hageja on esitanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25, TsÜS §-de 2, 22, 26, 172 lg. 2-

4, TSK §-de 448, 458 ja 459 alusel moraalse kahju nõude solidaarselt kahe kostja vastu

kokku summas 50 000 krooni. Hagi on esitatud sõidukite valdajate vastu.

Lähtuvalt nõudest tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada kuni 01.07.2002.a.

kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 1999.a. jaanuarikuus. VÕSRS § 2

kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

0l.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne

säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet kostjate vastu

tõendanud, mistõttu kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata järgmistest asjaoludest

lähtuvalt.

1. Hageja viidatud ja kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 448 lg. 1 kohaselt

kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub

kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte alusel materiaalse

kahju tuvastamine eeldab nelja tingimuse olemasolu: kannatanul peab olema tekkinud

kahju, tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos,

kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju

tekitamises süüdi. Ühegi neist puudumisel nõuet rahuldada ei saa. TsK § 448 lg. 2

kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei

tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamine kostjatel.

Kehtinud TsMS § 94 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaal- või

haldusõiguserikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale

kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see

isik. Kohtule esitatud kriminaalasja nr. 99244000322 materjalidest ja Ida-Viru

Politseiprefektuuri 17.11.1999.a. kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest

nähtub, et liiklusõnnetus toimus, liiklusõnnetuses olid süüdi mõlema sõiduki juhid.

Seda määrust vaidlustatud ei ole. Samas määruses on mõlema sõiduki juhile

selgitatud võimalust kahju hüvitamiseks pöörduda kindlustusasutuse poole, A.O ile on

selgitatud, et ta võib pöörduda kostjate vastu hagiga materiaalse kahju nõudes. TSK §

463 lg. 1 sätestas, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju

eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime

kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest

tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused

eriraviks jms.). Viidatud paragrahvist tulenevat materiaalse kahju nõuet hageja pole

esitanud. Materiaalse kahju olemasolu moraalse kahju alla mahutada pole võimalik,

mistõttu hageja viited sellele, et moraalse kahju moodustab töötasu ajutine kaotus või

töövõimetustoetuse hilinenud väljamaksmine või et ta pidi taksoga sõitma, tehes

selleks kulutusi, pole moraalse kahju sisustamisel arvestatavad.

Hageja on küll igati põhjendanud TSK §-448 lähtuvalt kõiki eeldusi moraalse

kahju hüvitamiseks, kuid kehtinud TSK ei sätestanud mittevaralise ehk moraalse

kahju hüvitamise sätet ega võimalust. Seega TSK § 448 hagejale mittevaralise ehk

moraalse kahju hüvitamisel kohaldamisele ei kuulu.

2. Hageja viidatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestas ja sätestab, et

igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise

kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuuluks hüvitamisele kogu

tekitatud kahju. PS § 149 kohaselt kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab

seadus. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 järgi oli igal isikul õigus oma rikutud

või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud

korras kohtusse. Kehtinud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne

kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse

kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama

paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus

asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse

määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu

süü astet. Moraalne kahju kuulub TsÜS §-st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele

rahalise hüvitisena. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-11-04 selgitanud, et kohus

peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja

kompenseerida rahaliselt. Hinnates hageja esitatud väiteid moraalse kahju ulatuse,

iseloomu ja kahju tekitanu süü astme kohta, tuli kohus järeldusele, et oma

iseloomuomadustest lähtuvat käitumist ei saa hageja panna ei kostjate ega kelle tahes

süüks. Hageja abikaasa I.O ütlustest (tl. 53-54) nähtuvalt elasid nad hagejaga

normaalselt ja ka rahaga probleeme polnud. Tunnistaja ütleb, et kui raha hakkas

nappima ja tekkis korterivõlg, siis hakkas hageja tülitsema ning vastastikused tülid

viisid lõpuks elama eraldi. Ei tunnistja ega hageja ole tõendanud, et I.O oleks teinud

hagejale etteheiteid tekkinud trauma pärast ja põhjustanud või süvendanud sellega

kuidagi hageja hingelisi läbielamisi. Tunnistaja kirjeldab hageja füüsilisi kannatusi,

kuid ei need kannatused, mida ei põhjustanud abikaasa ega ka ajutine töövõimetus ei

saa kohtu arvates olla 12 aastat püsinud probleemideta abielu purunemise põhjuseks,

kui hageja ise poleks seda soosinud. Hageja sõnutsi lahkus tema ise pere juurest vaid

mõni kuu pärast tervenemist ehk ajal, mil ta juba uuesti käis tööl ja tal oli töötasu,

samuti oli saada ka ajutise töövõimetuse toetus. Eesti Haigekassa tõendist nähtuvalt

sai hageja ka töövõimetushüvitist. Hageja konto väljavõttest nähtub, et juba sama

aasta juunikuus sai hageja töötasu. Järelikult oli hageja sedavõrd tervenenud, et oli

võimeline oma eluga edasi minema ning seni kujunenud majandusliku languse

ületama.

3. Õige on hageja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-23-98, mis selgitab TsK § 458

sätestatut, et suurema ohu allika valdaja on kohustatud hüvitama suurema ohu

allikaga tekitatud kahju. Tulenevalt põhiseaduse §-st 25, mille kohaselt on igaühel

õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju

hüvitamisele, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist ka suurema ohu allikaga

tekitatud moraalse kahju eest. Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele

püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja

närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust

isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise

võimaluse kaotus. Nimetatud asjaolude - moraalse kahju olemasolu - peab tõendama

hageja. Kui varalise kahju on suurema ohu allika valdaja kohustatud hüvitama

olenemata süüst, siis moraalse kahju põhjustamise eest vastutab ta TsÜS § 172 lg-st 2

tulenevalt juhul, kui ta ei tõenda, et ta ei ole moraalse kahju tekitamises süüdi. Kostja

kui suurema ohu allika valdaja süü väljendub tema autojuhi õigusvastases tegevuses -

liiklusõnnetuse põhjustamises.

Samas viidatud lahend kinnitab aga Riigikohtu varasemat seisukohta moraalse

kahju olemusest. Nii märgitakse Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-111-96, et: "Kolleegium

asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või

oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või

püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud

heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25

alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja

hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s

25 nimetatud moraalse kahju alla." Sama otsuse kohaselt heaolu langus või

põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes

püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja

närvitegevuse häire tuvastamisel. Eeltoodust tulenevalt peab tõendatud olema, et

üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse, et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused

isiksuses (psüühika või närvitegevuse häire). Selliseid asjaolusid hageja ei tõendanud

ega kohus tuvastanud. Et aga perest lahkumise otsustas hageja, see järeldub I.O

27.09.2002.a. tunnistusest, kus I.O arvab, et pere on lagunenud, kuigi ta ootab teist

last. Seega seadis hageja oma heaolu ja vajaduse kõrgemale pere omadest, põhjendades

seda üldsõnaliselt vaid iseenda psüühika muutumisega.

Riigikohus on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole

käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu

hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua

ka tagajärgi. Kohus saab hinnata üksnes tajutavaid asjaolusid. Hageja mingite selliste

tagajärgede tekkimist millegagi ei tõendatud. Hageja ei tõendanud, milles tema

moraalne kahju õieti seisneb. Hageja sõnutsi soovib ta hüvitist selletõttu, et tema

iseloom ja psüühika muutusid halvemaks, tema ise muutus närvilisemaks, peres

tekkisid tülid abikaasaga, töövõimetuse toetus maksti välja mitu kuud hiljem, mistõttu

tema majanduslik olukord halvenes ning kogu kujunenud olukord tekitas temas

stressi. Kohus ei välista, et hagejal võis olla lisaks füüsilistele kannatustele ja

ebamugavustele ka hingelisi läbielamisi, kuid neid ei ole viidatud Riigikohtu

lahendeist lähtuvalt võimalik moraalse kahjuna käsitleda. Inimeste elu on seotud nii

rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga,

mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju.

4. Hageja nõude suurendamine lähtuvalt riigi või ka kostjate heaolutaseme

tõusust on ilmses vastuolus tsiviilõiguste teostamise üldpõhimõttega. Kehtinud TsÜS §

108 kohaselt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuli toimida heas

usus ja õiguste teostamine ei olnud lubatud seadusevastasel viisil, samuti siis, kui

õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Nõuet on

suurendatud 03.09.2002.a. avaldusega. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 138 lg. 2

sätestab sama põhimõtte, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil,

samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Seega tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud õigus haginõude suurendamiseks

ei tähenda seda, et nõuet võiks põhjendamatult suurendada. Moraalse kahju nõue ei

saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka täiendavaks sissetulekuks.

5. Kehtinud TSK § 462 lg. 1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske

ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu

süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hageja

enda seletusest ja liiklusõnnetuse toimumise tehioludest nähtuvalt oli hagejal sõidu

ajal turvavöö kinnitamata. Ei leidnud tõendamist, et turvavöö oleks olnud

kasutamiskõlbmatu. Seega on õige kostja I.V ’i esindaja väide, et hageja ise rikkus

liiklusohutuse nõudeid, kui jättis turvavöö kinnitamata. Kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses on sõnaselgelt kirjas, et vasaku jala kinnine murd võis tekkida

löögist vastu masinas olevat eenduvat osa. Ei leidnud kinnitust hageja vastuväide, et

turvavöö kinnitamine poleks teda traumast päästnud, sest mitte tema ei liikunud

masinas, vaid masinas olev ahi lõi pärast autode kokkupõrget vastu tema jalga. Samas

on see hageja väide tõendamata. Järelikult on hageja oma tegevusetusega soodustanud

tervisekahjustuse tekkimist.

Hageja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-123-97 ei ole kohtu arvates asjakohane,

kuna käsitleb au teotavate andmete ümberlükkamisega seonduvat moraalse kahju

nõuet. Kohus ei hinda ka kostja vastusest tulenevalt hageja võimalusi esitada või mitte

esitada nõuet LKindlS alusel, kuivõrd sellest lähtuvalt ei ole hagi esitatud.

Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on

põhjendamatu ja tõendamata ning hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist

alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle

kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja

põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata ja kostjad pole kohtukulude

nõuet esitanud, jäävad poolte kantud kohtukulud nende endi kanda.

Kohus lähtus tuvastatust ja TSK §-de 448, 458, 463, PS § 25, TsÜS §-de 108, 172

sätteist ning juhindus TsMS §-de 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige

Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 12. mail 2008.a

12. mail 2008.a

Nooremreferent

I.Golubev

2-08-10417/3 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text