2-06-5014/40

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2008 Tartu Tsiviilasja number 2-06-5014 Tsiviilasi Katrin S. vastuhagi Endla S. vastu Urmas S. pärandist sundosa pärimisõiguse puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Endla S. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja, esialgses hagis hageja): Endla S. , esindajad Sirje Kets ja advokaat Anne Vissak Vastustaja (hageja, esialgses hagis kostja): Katrin S. , esindaja advokaat Vello Tammer RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2008 otsus muutmata.

Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Endla S. on esitanud Tartu Maakohtule hagi Katrin S. vastu, milles taotles Urmas S. pärandist saada olevaks sundossa kuuluvaks varaks 1/8 osa Raudtee 102 b kinnistust Tartus. E. S. väitel on tema pärimisseaduse (edaspidi PärS) § 104 mõttes isik, kellel on õigus sundosale U. S. pärandist ning PärS § 106 lg-st 2 tulenevalt tuleb lugeda E. S. le U. S. pärandist saada olevaks sundossa kuuluvaks varaks kinnisasi Raudtee 102 b Tartus. Selle kinnisvara kinkis U. S. oma abikaasale K. S. le 28.10.2004, et vähendada oma surma puhul pärija Endla S. l saada oleva sundosa suurust. U. S. on kinkinud Tartus Raudtee 102 b kinnistu (reg.osa nr 30850) 28.10.2004 oma abikaasale K. S. le. Lepinguga on seatud U. S. le isiklik kasutusõigus tema eluajaks. U. S. suri 24.07.2005 ning tema vara pärijaks on seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel saanud tema ema E. S. , pärides 1/16 mõttelise osa Tartumaal Haaslava vallas Haaslava külas olevast kahekorruselisest elamus (ehitusregistri kood xxxxxxxx) asuvast 1-toalisest korterist, 1/8 mõttelist osa sõiduautost Opel Vectra, 1/8 mõttelist osa Ühispanga Pensionifondi Progressiivne osakutest AS-i Eesti Väärtpaberikeskus poolt väljastatud teatisele nr EVK-2005-2/0117 pensionikontol nr 99801506390, mille jääk oli 21.10.2005 seisuga 475,46 krooni, 1/8 mõttelisest osast rahalisest hoiusest AS-i Eesti Ühispank arvelduskontol nr xxxxxxxxxxx, mille saldo oli 18.10.2005 seisuga 6,14 krooni. Ülejäänud osa U. S. pärandist päris K. S. , mille kohta on Taru Notari Anne Kuilli poolt 20.12.2005 väljastatud testamendijärgne pärimisõiguse tunnnistus nr 5587/2005.

Vastuhageja K. S. on seisukohal, et E. S. ei kuulu PärS § 104 mõttes nende seadusjärgsete pärijate ringi, kes pärimisseaduses sätestatud tingimustele vastavalt oleks õigustatud pärima sundosa U. S. pärandist. Pärandaja U. S. ema E. S. teise järjekorra pärijana ei kuulu nende seadusjärgset pärijate hulka, kellel oleks tekkinud õigus pärida sundosa U. S. pärandist. U. S. l oli kaks täiselist last ja pärandaja üleelanud abikaasa K. S. , kes seadusjärgse pärimise korral vastavalt PärS § 13 lg-le 1 ja § 16 lg 1 p-le 1 pärinuks igaüks 1/3 pärandist. Pärandaja alanejate sugulaste olemasolul ei saa sundosa nõuda vanemad, sest PärS § 12 lg 2 kohaselt ei tuleks nad sel juhul seaduse järgi pärima. Pärandaja vanematel on sundosa saamise õigus vaid siis, kui pärandajast ei jää järele alanejaid sugulasi ja seaduse järgi tuleksid sugulastena pärima teise järjekorra seadusjärgsed pärijad vastavalt PärS § 12 lg-le 2 ja §-le 14. Ka PärS § 105 kohaselt sundosa moodustab pool sellest pärandiosast, mille isik oleks saanud seadusjärgsel pärimisel, kui kõik seadusjärgsed pärijad oleks pärandi vastu võtnud. Isegi siis, kui E. S. kuuluks seadusjärgsete pärijate ringi, kes PärS § 104 järgi võiks pärida ja pretendeerida sundosale U. S. pärandist, ei ole tõendatud tema töövõimetus ning sellet tulenevalt abivajadus. Töövõimetuse tõlgendamisel viitab vastuhageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-73-04. E. S. pensioniiga ei kinnita tema abivajadust. 2005. a aasta alguses võõrandas E. S. temale kuulunud kinnisasja Kastani 4 Otepää linnas (registriosa 578340), mille oluliseks osaks on elamu. Elamule seati võõrandamislepinguga E. S. kasuks tähtajatu isiklik kasutusõigus, mille kohta on tehtud kanne kinnisturaamatusse. Sellega seonduvalt on E. S. l eluase ning selles osas ei ole ta abivajav isik. Tartu Notari A. Kuilli poolt 28.02.2006 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus,

Menetlus E. S. hagis on peatatud kuni vastuhagis tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2008 otsusega vastuhagi ja tuvastas, et Endla S. l ei ole õigust pärida sundosa 24.07.2005 surnud Urmas S. pärandist ning tuvastas Endla S. le 28.02.2006 Tartu Notari Anne Kuilli poolt välja antud pärimistunnistuse nr 1081/2006 kehtetuse. Menetluskulud jättis kohus Endla S. kanda. Otsuse kohaselt olid surnud U. S. pärijad vastavalt PärS § 13 lg-le 1 tema alanejad sugulased − lapsed. PärS § 16 lg 1 alusel üleelanud abikaasal K. S. l oleks olnud õigustus seadusjärgse pärimise korral pärida esimese järjekorra pärijana koos surnud isiku U. S. lastega. PärS § 12 lg 2 kohaselt pärivad teise järjekorra pärijad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole. E. S. on PärS § 14 lg 1 kohaselt teise järjekorra pärija. Seega ei evi E. S. õigust PärS § 104 järgselt pärida sundosa U. S. pärandist. Kuivõrd E. S. ei ole isik, kes saaks olla surnud U. S. pärandist sundosa saaja, siis tema seisund − ülalpeetavus – ei oma pärimisõiguse mõttes käesolevas kohtuasjas tähtsust. Järelikult ei ole 28.02.2006 E. S. le Tartu Notari A. Kuilli poolt väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus 1081/2006 kooskõlas tegelike asjaoludega ega ka pärimisseadusega, millest tulenevalt ei oma see õiguslikke tagajärgi ning on kehtetu. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1 järgi seadus.

Riigikohtu 08.02.2006 otsusega nr 3-2-1-121-05 tunnustatud põhimõtte kohaselt; „/.../ notari poolt väljatud pärimisõiguse tunnistuse olemasolu või -puudumine ei mõjuta pärimisõigust ega selle ulatust. Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ultuses, kui on väljendatud pärimisõiguse tunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust“.

TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. E. S. le ja tema esindajatele olid kõik vastuhagis toodud seisukohad edastatud 04.12.2006 vastuhagiga. Vaatamata sellele ei loobutud hagist ega mindud kompromissile ning sooviti kohtumenetluse jätkumist ning kulutuste suurenemist. E. S. l ja tema esindajatel oli piisavalt aega, kaalumaks kohtumenetluse otstarbekust. E. S. on vabastatud hagi esitamisel tasutavast riigilõivust. Kuna kohus rahuldas vastuhagi, jäävad käesolevas asjas kõik kohtukulud, v.a riigilõiv, TsKMS § 162 lg 1, 2 alusel E. S. kanda. E. S. l tuleb hüvitada K. S. le hagimenetluse kulud ja ka kohtuvälised kulud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti jäetud K. S. menetluskulud E. S. kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt tulnuks kulud jätta poolte endi kanda, arvestades asjaolu, et kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja on ise teinud notarile teatavaks, et E. S. on sundosa saaja ning notari sundosa saamist välistavate asjaolude esitamise ettepanekule vastustaja vastanud ei ole. Viimasest võib järeldada, et vastustaja ei ole kasutanud võimalust notari

2) on ebaõige maakohtu põhjendus, et vastaspoole kohtukulud tuleb apellandilt välja nõuda seetõttu, et E. S. l oli piisavalt aega peale vastaspoole seisukoha saamist hagist loobuda või minna kompromissile, kuid kostja seda ei teinud. Õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole on isiku põhiseaduslik õigus. Apellandile tundus ebaõiglane olukord, et U. S. oli pärinud oma tädilt kogu perekonnale olulised kinnisasjad − maad ja talukoht − ning need võõrandanud.

Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant tõendanud, et kulude väljamõistmine temalt oleks äärmiselt ebaõiglane. Kuna tegemist oli testamendijärgse pärimisega, siis vastustaja arvates oli tema poolt pärandaja laste ja vanema nimetamine avalduses kooskõlas ka PärS § 94 lg-ga 2. Avalduse esitamise ajal ei olnud temal põhjust kahelda notari koostatud avalduse teksti õigsuses ning alles hiljem, olles kuulnud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-73-04 ning sellega ka tutvunud, esitas ta notarile järelpärimise, milles palus nimetada, milliste tõendite alusel notar peab E. S. d sundosa saajaks;

2) on asjakohatu väide, et E. S. ei oleks notari poole sundosa saamiseks pöördunudki, kui notar ei oleks talle sellekohast teadet saatnud. E. S. ise pöördus kohtusse sundosa suurendamise nõudes, mitte selleks, et sundosa saamist vaidlustada. Pärimisõiguse tunnistus oli apellandile vajalik selleks, et saada võimalus vaidlustada U. S. poolt Tartus Raudtee 102b asuva kinnisasja kinkimist vastustajale 28.10.2004. Sellele viitab ka apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hagiga pöörduti kohtusse eelkõige väidetavalt ebaõiglase olukorraga, kus U. S. oli pärinud oma tädilt kogu perekonnale olulised kinnisasjad − maad ja talukoht − ning need võõrandanud. Nimetatud väide on apellatsioonimenetluses uus asjaolu, mida ringkonnakohus ei tohiks arvestada;

3) on õige maakohtu põhjendus, et kuigi E. S. le ja tema esindajatele olid kõik vastuhagis toodud seisukohad edastatud 04.12.2006 vastuhagiga, siis vaatamata sellele ei loobutud hagist ega mindud kompromissile. Hagimenetluses oli hageja esindajaks advokaat, kes seoses vastuhagi esitamisega kindlasti selgitas hagejale ja tema teisele esindajale kõiki menetluslikke tagajärgi, kuid vaatamata sellele ei kaalunud hageja kohtumenetluse jätkamise otstarbekust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja