3-07-2532/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 1.aprillil 2008.a. Tallinnas Haldusasja number 3-07-2532 Haldusasi OÜ „D2D“ kaebus Sideameti peadirektori 18.09.2007.a. käskkirja nr J.1-11/07/11 ja 25.09.2007.a ettekirjutuse nr J.1-36.UPO/07/36 peale Asja läbivaatamise kuupäev 24.03.2008.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja esindajad Olle Koop ja Ivo Nurga, vastustaja Konkurentsiameti esindajad Guido Pääsuke ja Rauno Uusküla, kolmanda isiku AS „Eesti Post“ esindaja Helena Purga

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD

Sideameti 18.09.2007.a. käskkirjaga nr J.1-11/07/11 rahuldati AS-i „Eesti Post“ poolt 1.02.2007.a. esitatud kaebus OÜ „D2D“ suhtes postiseaduse(PoS) §§ 28 lg 1, 51 lg 1 rikkumise osas ja otsustati teha osaühingule ettekirjutus oma tegevuse PoS-ga kooskõlla viimiseks. Käskkirja kohaselt märgistab tegevusloa alusel postiteenuse osutaja vastavalt PoS §-le 28 lg 1 postisaadetise viisil, mis tagab postiteenuse osutaja ärinime, postisaadetise edastamiseks üleandmise koha ja kuupäeva tuvastamise. PoS § 51 lg 1 alusel on universaalse postiteenuse osutajal(UPO) 2008.a. 31.detsembrini kuni 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei laiene ainuõigus perioodilise väljaande edastamisele, otsepostile ja kuni 50 g kaaluvale riigisisesele kirjale, mille edastamise tasu on võrdne või kõrgem kui 2,5- kordne UPO poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu. OÜ „D2D“ kui mitte-UPO poolt võetav tasu jäi kaebuse esitamise ajal madalamaks, kui UPO poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud 2,5-kordne tasu. OÜ „D2D“ põhjendab lihtsaadetise edastamise lõpphinna langemist alla PoS §-s 51 lg 1 p 3 ettenähtud hinnataseme reklaami kandmisega saadetistele, kuid ettevõtjad, kes saadetisi üle on andnud, pole osaühinguga sõlminud lepinguid äriühingu reklaami lisamiseks postisaadetistele.

Samuti pole OÜ „D2D“ poolt saadetistele kantud frankeerimisjäljendite puhul tegemist reklaamiga, sest need on identsed jäljendiga, mis edastati enne 1.07.2006.a. kehtinud majandusja kommunikatsiooniministri 13.11.2001.a. määruse nr 102 „Postiteenuse osutaja nimeliste templite registreerimise, kasutamise ja hävitamise kord“ § 3 lg 7 alusel osaühingu poolt Sideametile postiteenuse osutajate riiklikku registrisse kandmiseks. Kuna osaühing ei saa tasu arvutamisel põhitasust lahutada reklaamitasu, siis kajastub teenuse kasutajatele esitatud arvetel vaid osutatud postiteenuse eest võetav tasu 4 kr 39 s, mis on väiksem PoS §-s 51 lg 2 p 3 lubatust.

Seega osutab OÜ „D2D“ postiteenust tasu eest, mis ei vasta PoS § 51 lg 2 p 3 nõuetele. Osaühing edastas saadetised lihtsaadetisele esitatud nõuete kohaselt, kuid neile oli kantud kullerposti teenusele viitav kalendertemplijäljend. Kuni 1.10.2006.a. oli OÜ-l „D2D“ võimalik kullerposti teenuse raames edastada kirisaadetisi viisil, mis sarnanes kirisaadetiste edastamisele lihtsaadetisena. Seejuures võis osaühing kasutada kullerpostisaadetiste märgistamiseks ka kalendertemplijäljendit, millel oli enne 1.07.2006.a. kehtinud PoS-st tulenev kohustuslik viide postitoimingu tunnusele ehk märge „Kullerpost“.

OÜ „D2D“ sai tegevusloa saadetiste lihtsaadetisena edastamiseks 1.12.2006.a. ning peab alates sellest kuupäevast postisaadetise märgistamisel järgima PoS § 28 lg 1 nõudeid. Kalendertempli jäljendina käsitab Sideamet frankeerimismasina jäljendi osa, mis sisaldab teavet postisaadetise edastamiseks vastuvõtmise aja kohta. Sideamet ei aktsepteeri osaühingu põhjendusi eksitava kalendertempli kasutamisel: et templite vahetamine on kallis ning et AS-le „Eesti Post“ on Sideamet võimaldanud kalendertempli jäljendite väljavahetamiseks üleminekuaega.

Kirisaadetiste edastamise teenuse osutamiseks tegevusloa taotlemisel pidi OÜ „D2D“ arvestama PoS nõuete järgimisel tekkivate kuludega. Võrdlus AS-ga „Eesti Post“ pole korrektne, sest viimane kasutas aastatel 2002-2004 kalendertempli jäljendeid, millel puudus viide ärinimele, need olid küll puudulikud, kuid ei sisaldanud eksitavat teavet, nagu osaühingu poolt kasutataval kalendertemplil, millel on viide teisele teenusele. AS-l „Eesti Post“ olid kullerpostisaadetiste ja lihtsaadetiste edastamiseks kasutusel erinevad ja selgesti eristatavad kalendertemplid.

Seega puudub OÜ „D2D“ poolt edastatavatel lihtsaadetistel PoS §-st 28 lg 1 tulenev märgistus. 25.09.2007.a. Sideameti ettekirjutusega nr J.1-36.UPO/07/36 kohustati OÜ-t „D2D“ PoS §-de 51 lg 1, 28 lg 1 ja 44 alusel lõpetama lihtsaadetisena edastatavate kirjade edastamine alla PoS §-s 51 lg 2 p 3 lubatud tasu ja märgistama edastamiseks vastu võetud postisaadetised PoS §-s

28 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 31.10.2007.a. Osaühingu vaide jättis Sideamet 12.11.2007.a. vaideotsusega nr J.1-39.UPO/07/5 rahuldamata. 1.01.2008.a. ühendati vastavalt seadusele „Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus tulenevalt valitsusasutuste ühendamisest“ Sideamet, Konkurentsiamet, Raudteeinspektsioon, Energiaturu Inspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon Konkurentsiametiks ja Tehnilise Järelevalve Ametiks. Mõlemad uued ametid võtsid üle varasemate ametite õigused ja kohustused ning pädevused vastavalt oma spetsiifikale. Käsitletav probleem kuulub Konkurentsiameti pädevusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kohtu äranägemisel kas: 1)tuvastada käskkirja ja ettekirjutuse õigusvastasus ja tühisus või 2)vaidlustatud haldusaktid tühistada. Samuti palub kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata PoS § 51. Käskkiri on puudulikult põhjendatud, tugineb suuresti oletustele, arvestamata on jäetud kaebaja vabadus sõlmida kokkuleppeid endale sobival viisil ja sobiva hinnasüsteemiga ning kaebajapoolne hinna arvutusmeetod. Seetõttu on käskkiri ja ettekirjutus vastuolus haldusmenetluse seaduse(HMS) §- ga 56. Kuna kaebaja ei osuta universaalpostiteenust, ei saa ta olla PoS § 51 lg 1 subjektiks ning järelikult ei saa ka toime panna osundatud sätte rikkumist. PoS ei määratle, kes on §-s 51 lg 1 märgitud universaalteenuse osutaja ning kelle tasudest peab kaebaja lihtkirjade puhul rakendama 2,5-kordset kõrgemat tasumäära. Vastustaja ega kolmas isik pole teavitanud kaebajat, millised on

AS-i „Eesti Post“ kehtestatud hinnad. Samuti ei tea kaebaja, kas peale kolmanda isiku on veel universaalteenuse osutajaid või mitte ja milline on nende hinnapoliitika. Ehkki kaebaja on oma hindade kujundamisel lähtunud üksnes AS-i „Eesti Post“ lihtkirjade hindadest, pole tal täit selgust, kelle hindadest veel tuleks lähtuda. PoS § 51 ei määratle konkreetseid universaalteenuse osutamiseks kohustatud subjekte ega hindu, seega ei saa õiguse üldpõhimõttest lähtudes tuleneda ka kaebaja kohustust järgida suvaliselt kellegi poolt kehtestatud hindu.

PoS § 51 ei sisalda delegatsiooni vastustajale, seega puudub vastustajal õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga teise õigussubjekti õigusi ja vabadusi. PoS § 51 on vastuolus põhiseaduse(PS) §-dega 12(võrdsuspõhiõigus) ja 31(ettevõtlusja konkurentsivabadus) ja konkurentsiseadusega(KS), sest kahjustab lubamatul viisil ja vormis kaebaja ettevõtlusvabadust ja vaba konkurentsi. PoS keelab küll § 51 lg 3 rikkumise, kuid praegusel juhul seda rikkumist polegi toimunud, sest sama seadus ei reguleeri küsimust, mida tähendab 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise hind ja mis komponendid peavad selle hinna sisustama(millest hind koosneb) ning missugustest komponentidest hind koosneda ei tohi.

HMS § 63 lg 2 p 5 mõtte kohaselt on haldusakt tühine, kui see on vastuolus kehtiva õigusega(sh. õiguse üldpõhimõtetega), mida seetõttu pole kellelgi võimalik täita(täita ei saa sellist õiguslikku nõuet, mille kohta puudub õigus, mis sellise kohustuse kehtestaks). Väär ja vastuolus kehtiva õigusega on vastustaja seisukoht, nagu poleks kaebajal õigust kasutada ümbrikule kantavaid stampide ja templite jäljendeid reklaami eesmärgil. Puudub seadus, mille alusel saaks vastustaja väita, et kaebaja on rikkunud PoS § 28 lg 1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

Eestis on postiturg seadusandja soovil praegu osaliselt suletud, avatakse täielikult 1.01.2009.a. PoS § 10 lg 2 sätestab, et universaalse postiteenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult ühele isikule. AS-le „Eesti Post“ väljastati universaalse postiteenuse osutamise tegevusluba 16.07.2002.a. ning PoS § 51 lõige 1 kohaselt on tal kuni 31.12. 2008.a. ainuõigus kuni 50 g kaaluva kirja riigisiseseks edastamiseks, v.a. kui edastamise tasu on võrdne või kõrgem kui 2,5-kordne universaalse postiteenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu.

Postiteenuse tasud ja allahindluste põhimõtted peavad olema kõigile tasuta kättesaadavad postiteenuse osutaja veebilehel ja kõigis tema postkontorites(PoS § 26 lg 4). AS „Eesti Post“ on avaldanud oma postiteenuse tasud veebilehel ja postkontorites. Kuni 50 g kaaluva riigisisese kirja hind on veebilehe kohaselt 5 kr 50 s(vaidluse alguses 4 kr 40 s). Eeltoodud faktid põhinevad otseselt PoS- l ning olid või pidid olema teada ka kaebajale kui postiteenuse osutajale. Nende faktide teadmist on kaebaja ka haldusmenetluses(kajastuvad 12.11.2007. a vaideotsuses) ja kohtule esitatud kaebuses korduvalt tunnistanud. 16.03.2007.a. pooltevahelisel koosolekul teatas kaebaja, et on teadlik kolmanda isiku ainuõigusest ning on oma hinna arvutamise aluseks võtnud AS-i „Eesti Post“ standardkirja hinna 4 kr 40 s. Õigusaktide normitehnika aluste kohaselt ei märgita õigusakti konkreetse ettevõtja ärinime ning seda pole tehtud ka PoS §-s 51.

PoS § 51 pole vastuolus PS-ga. Käskkiri ei riku kaebaja tegutsemisvabadust. PS §-s 31 sõnastatud õigus tegeleda ettevõtlusega pole absoluutne. Sama paragrahvi 2. lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise tingimused ja korra. Kuna postiteenuse osutajate tegevusvabadus riigisisese kuni 50 g kaaluva kirja edastamisel on piiratud seadusega UPO kasuks, on PoS §-st 51 lg 1 tulenev riive formaalselt kooskõlas PS-ga. Väär on kaebaja seisukoht, et AS-i „Eesti Post“ kirja hind või selle kehtestamise metoodika peaks olema PoS-s täpsemalt reguleeritud või peaks seaduses olema delegatsiooninorm alamastme õigusakti kehtestamiseks, mis selle hinna kehtestamist reguleeriks.

PoS-s on täpselt sätestatud kuidas toimub universaalteenuse hinna kujunemine(mis komponentidest), kes selle hinna kehtestamise üle järelevalvet teostab ning mis hinnast peab lähtuma teenuseosutaja oma hinna kujundamisel, kui ta soovib osutada ainuõigusega piiratud alas sarnast teenust. Isik, kellel pole selle teenuse osutamise ainuõigust, peab sarnast teenust pakkuma hinnaga, mis on võrdne või kõrgem kui 2,5- kordne AS-i „Eesti Post“ vastav hind (vaidluse alguses 4.40 x 2,5 = 11 kr või praegu 5.50 x 2,5 =

13.75 kr). Vastav informatsioon on kõigile avalikult kättesaadav. Kolmas isik ei saa kehtestada oma ainuõigusega seotud teenuste hindasid sellisena, nagu ta ise soovib, vaid peab need vastavalt PoS §-le 39 kooskõlastama vastustajaga. Lisaks sellele peab tasu olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv, tuginema teenuse osutamise kuludele ja võib sisaldada mõistlikku kasumit. Selleks on PoS § 40 lg 9 alusel välja töötatud isegi AS-i „Eesti Post“ kuluarvestusmudel. PoS § 28 lõike 1 kohaselt kohustub postiteenuse osutaja märgistama postisaadetise või postiaadressile osutava postisaadetise saatedokumendi viisil, mis tagab postiteenuse osutaja ärinime, postisaadetise edastamiseks üleandmise koha ja kuupäeva tuvastamise.

Vastustaja ei saa väita, et PoS-st tulenevalt pole lubatud postisaadetistele kanda rohkem informatsiooni, kui seaduses loetletud, kuid lisainformatsioon ei või olla kasutajale eksitav ja tegelikult osutatavast teenusest erinevale teenusele viitav. Seejuures on vaidlustatud käskkirja punktis XII selgelt välja toodud, millist ümbrikule kantud teabe osa käsitatakse kalendertempli jäljendina ning see osa sisaldab selget viidet kullerpostile. Kaebaja poolt postisaadetise märgistamisel kasutatavad kalendertemplid on kasutajat eksitavad ja rikuvad seega PoS § 28 lg 1, sest kirisaadetise edastamise teenuse märgistuse asemel viidatakse kullerposti teenusele.

Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, otsused on tehtud kooskõlas PoS-ga. Alusetu on kaebaja seisukoht, et vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja hinnaarvutusmeetodi, sest seda pole kaebaja vastustajale kunagi edastanudki. Kaebaja on vaba kujundama oma teenuste tasusid selles osas, mis pole piiratud seadusega. Vastustaja järeldused kaebaja tasude kohta on tehtud nii kaebaja kui ka teiste osapoolte, näiteks Itella, AS „Starman“ jne esitatud andmete põhjal, mille õigsuses pole põhjust kahelda. Kaebuse menetluse käigus on arvamust küsitud ka MTA-lt.

Käskkiri ei riiva kaebaja lepingusõlmimise vabadust. Võlaõigusseaduse(VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Samas peab pakkumus olema piisavalt määratletud ja väljendama pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Kaebaja poolt lepingupartnerina käsitatavad isikud pole teadlikud lepingust, mida kaebaja väidab end nendega sõlminud olevat, et kanda oma reklaami edastatavatele postisaadetistele.

Kuna kaebaja esitas kaebuse kohtule alles 12.12.2007.a. ega ole taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, peaks kohus lõpetama menetlus halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 12 lõige 3 alusel. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjas on tuginetud oletustele ja valedele andmetele, on paljasõnaline. Universaalse postiteenuse moodustavad põhilised postiteenused, mille üleriigilise, kindlaksmääratud kvaliteedi ja mõistliku hinnaga kättesaadavuse tagamine on Eesti riigi kohustus vastavalt Euroopa Liidu direktiividele 97/67/EÜ, 2002/39/EÜ ja Ülemaailmsele Postikonventsioonile(ÜPK).

Direktiivi kohaselt käsitatakse reserveeritud teenust üleriigilise universaalse postiteenuse finantseerimise ühe viisina ning see on kehtestatud enamikus EL liikmesriikides ainuõiguse andmisena UPO-le. Reserveeritud teenuse vajalikkus on põhjendatud eelkõige asjaoluga, et universaalne postiteenus on avalik ehk sotsiaalse iseloomuga teenus, mille osutamise kohustus on vastavalt ÜPK-le ja direktiivile nr 97/67/EÜ Eesti Vabariigil. Reserveeritud teenus on vajalik ka seetõttu, et kirjade maht langeb alternatiivsete sõnumi edastamise meetodite(e-mail, mobiiltelefonid) tõttu.

Kirjade edastamise kulu on maapiirkondades oluliselt suurem kui tiheda asustusega linnades, kuid universaalsetel postiteenustel peab olema üle-eestiliselt ühesugune hind. Mõistliku hinna saamiseks kaetakse maapiirkonna kõrgem kulu linnade tuludega. Lubades konkurentsi kuni 50 g saadetiste osas, asuksid konkurendid tegutsema linnades, keskendudes äriklientidele, kelle saadetavate kirjade maht on suur ja saadetiste kogumine kerge, UPO kaotaks linnades märgatavalt turuosa ja tema kirjateenuse hind tõuseks, mille tagajärjel kannataksid kõige rohkem maapiirkondade elanikud, kellel valikuvõimalus erinevate teenuse osutajate vahel puudub.

Eeltoodust nähtuvalt on avalikes huvides ainuõiguse andmisega kaasnev ettevõtlusvabadust piirav riive põhjendatud ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga, tagades teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise postiteenuse osutamise. Seega pole PoS § 51 vastuolus PS-ga. Kolmanda isiku poolt kehtib praegu kuni 20 g kaaluvatele saadetistele hind 5 kr 50 s(vana hind 4 kr 40 s). Ainuõigusega pole piiratud saadetiste edastamine, mille hind on võrdne või suurem kui 13 kr 75 s. PoS eelnõu seletuskirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud ainuõiguse andmise vajalikkust.

Kuivõrd reserveeritud teenust võimaldavad direktiivid kehtivad kuni 31.12. 2008.a., on Eestis UPO-le antud ainuõigus sama tähtajaga.

KOHTU PÕHJENDUSED Alusetu on vastustaja väide, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Vastavalt HMS §-le

87 lg 1 ja lg 2 p 1 on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata, õigus pöörduda HKMS-s sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema alates isikule vaideotsuse teatavaks tegemisest, olenemata sellest, kas vaideotsust ennast vaidlustatakse või mitte. Kaebaja esitas käskkirja ja ettekirjutuse peale vaide, mille rahuldamisest vastustaja keeldus 12.11.2007.a. vaideotsusega nr J.1- 39.UPO/07/5.

Seega on kaebus esitatud tähtaegselt. Ekslik on kaebaja arvamus, et HMS §-st 63 lg 2 p 5 tulenevalt on haldusakt tühine, kui see on vastuolus kehtiva õigusega. Haldusakti tühisuse tunnused on ammendavalt loetletud HMS §-s 63 lg 2 pp 1-5. Vastuolu mingi õigusnormiga võib põhjustada haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt või tühistamist kohtu poolt, kuigi ka seda mitte alati. Nii näiteks sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kaebaja osundatud HMS § 63 lg 2 p 5 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda pole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vaidlustatud haldusaktid on õiguslikult ja faktiliselt väga põhjalikult motiveeritud, nendes on täiesti üheseltmõistetavalt kirjas, millised õigusnorme kaebaja kuni 50 g kaaluvate kirjade riigisisesel edastamisel järgima peab ja milliseid õigusnorme ta rikkunud on; käskkirjas on üksikasjalikult selgitatud, miks kaebaja kalendertempli jäljendit ei saa käsitada reklaamina ning ettekirjutuse punktis 3 märgitud kohustused - lõpetada lihtsaadetisena edastatavate kirjade edastamine alla PoS §-s 51 lg 2 p 3 lubatud tasu ja märgistada edastamiseks vastu võetud postisaadetised PoS §-s 28 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt - pole vastukäivad.

Kaebaja pole esitanud ning ka asja kohtulikul arutamisel pole selgunud ühtegi objektiivset põhjust, miks kaebaja neid haldusakte täita ei saa. Puuduvad ka muud HMS §-s 63 lg 2 p-des 1-4 toodud haldusakti tühisuse tunnused. Eeltoodust nähtuvalt pole vaidlustatud haldusaktid tühised. Samuti pole PoS § 51 vastuolus PS §-dega 12 ja 31. Osundatud säte kehtib järgmises sõnastuses: “(1)Universaalse postiteenuse osutajal on 2008. aasta 31.detsembrini kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus. (2)Ainuõigus ei laiene: 1)perioodilise väljaande edastamisele; 2)otsepostile; 3)kuni 50 grammi kaaluvale riigisisesele kirjale, mille edastamise tasu on võrdne või kõrgem kui 2,5-kordne universaalse postiteenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu.“ Nagu kolmas isik õigesti on märkinud, on UPO- le kuni 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõiguse(reserveeritud teenuse) andmine ja PoS §-s 51 lg 2 p 3 kehtestatud ettevõtlusvabadust piirav riive põhjendatud ja proportsionaalne eesmärgiga tagada teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise postiteenuse osutamine olukorras, kus kirjade edastamise kulu on maapiirkondades oluliselt suurem kui tiheda asustusega linnades, mistõttu mõistliku hinna saamiseks kaetakse maapiirkonna kõrgem kulu linnade tuludega.

Lubades konkurentsi kuni 50 g saadetiste osas, asuksid konkurendid tegutsema linnades, keskendudes äriklientidele, kelle saadetavate kirjade maht on suur ja saadetiste kogumine kerge, UPO kaotaks linnades märgatavalt turuosa ja tema kirjateenuse hind tõuseks, mille tagajärjel kannataksid kõige rohkem maapiirkondade elanikud, kellel valikuvõimalus erinevate teenuse osutajate vahel puudub. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras isikuid ebavõrdselt.

Kaebaja kui mitte-UPO ja kolmas isik kui UPO pole võrdses olukorras olevad isikud. PoS § 51 pole vastuolus ka KS-ga, Euroopa Liidu direktiividega 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ ning ÜPK-ga. Väär on kaebaja arvamus, et tema pole kohustatud PoS § 51 nõudeid järgima. PoS § 22 lg

3 kohaselt peab postiteenuse osutamine vastama PoS-s, selle alusel kehtestatud õigusaktides, postiteenuse osutamiseks sõlmitud lepingus ja tegevusloas sätestatud nõuetele. Alusetud on kaebaja nõudmine, et PoS-s peaks olema kirjas UPO nimi, ning väide, et vastustajal puudub õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga tema kui postiteenuse osutaja õigusi ja vabadusi. Seadusi kehtestab ja muudab Riigikogu ning oleks äärmiselt ebamõistlik, kui Riigikogu peaks hakkama ainuüksi sellepärast seadust muutma, et näiteks UPO vahetub või muudab oma nime. PoS kohaselt on tegevuslubade andmine(§ 12 lg 1), tegevusloa tingimuste kehtestamine(§ 14 lg 5) ja muutmine(§ 15 lg 1) Konkurentsiameti(kuni 31.12.2007.a. Sideameti) ülesanne. Õiguste ja vabaduste piirangud, mille vastu kaebaja protestib, polegi aga kehtestatud vastustaja poolt, vaid PoS §-dega 51 ja 28. Kaebaja kurtmine, et tema ei tea, kas peale kolmanda isiku on veel UPO-sid või mitte, jääb kohtule arusaamatuks – PoS §-s 10 lg 2 on selgesõnaliselt kirjas, et universaalse postiteenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult ühele isikule. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et vastustaja ja kolmas isik oleksid keeldunud vastamast tema poolt esitatud küsimusele, millised on AS-i „Eesti Post“ kehtestatud hinnad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ja kolmas isik pidanuksid teda sellest omal algatusel teavitama. Kolmanda isiku hindade kohta informatsioon oli olemas AS-i „Eesti Post“ kodulehel ja postkontorites ning seega kaebajale kättesaadav. Kaebajal on küll õigus kooskõlas reklaamiseadusega kasutada ümbrikule kantavaid stampide ja templite jäljendeid reklaami eesmärgil, kuid ta ei saa sellega põhjendada PoS §-s 51 lg 2 p 3 sätestatust madalamat kirjade edastamise tasu võtmist saadetisi üle on andnud ettevõtjatelt, ilma et oleks nendega sõlminud lepinguid äriühingu reklaami lisamiseks postisaadetistele. Kindlasti aga ei tohi kaebaja poolt postisaadetise märgistamisel kasutatavad kalendertemplid kasutajat eksitada; kui kirisaadetise edastamise teenuse märgistuse asemel viidatakse kullerposti teenusele, rikutakse sellega PoS § 28 lg 1.

Kohtunik: D.Maastik