3-06-1680/16 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi (eesistuja), Lauri Madise ja Lilianne Aasma Määruse tegemise aeg ja koht

31. märts 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1680 Haldusasi Juri Aksjuki kaebus kaitseministri 10.07.2007 käskkirja nr 243 osaliseks tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 000 krooni Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Juri Aksjuk, esindaja v.adv. Juho-Enn Aule Vastustaja – Kaitseministeerium, esindaja v.adv. vanemabi Reet Saks Menetluse alus ringkonnakohtus Juri Aksjuki apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 01.08.2007 otsus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Juri Aksjuki apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.08.2007 kohtuotsus ja teha asjas uus otsus.

2. Välja mõista Kaitseministeeriumilt 80 000 (kaheksakümmend tuhat) krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 3 000 (kolm tuhat) krooni menetluskulude katteks Juri Aksjuki kasuks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jalaväe väljaõppekeskuse (JVÕK) Üksik-vahipataljoni reamees Juri Aksjuk sai 08.07.2005 Haapsalu lähistel Kiltsi endises sõjaväelinnakus toimunud väljaõppel silmavigastuse. Teenistusliku juurdluse käigus tuvastati, et J. Aksjukki tabas tema üksusekaaslase relvast välja heidetud hülss, mille tagajärjel tekkis J. Aksjukil silmakahjustus. Vahejuhtum kvalifitseeriti õnnetusjuhtumina, kellegi süüd vahejuhtumi toimepanemises ei tuvastatud. Kaitseväe arstliku komisjoni 06.12.2005 otsusega nr 16 tuvastati J. Aksjukil osaliselt püsiv töövõimetus 30% ulatuses kuni

3-06-1680 2(7) 31.12.2006, määrates korduvekspertiisi tähtajaks 01.-15.12.2006. Samuti tuvastas arstlik komisjon, et töövõimekaotus on põhjustatud teenistuskohustuste täitmisest.

2. Kaitseministri 27.12.2005 käskkirja nr 490 „Ühekordse toetuse maksmine“ alusel maksti

J. Aksjukile ühekordset toetust summas 47 244 krooni.

3. Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna 27.12.2005 otsusega nr 042273/1 määrati

J. Aksjukile töövõimetuspension summas 2915 krooni perioodiks 06.12.2005-31.12.2006.

4. J. Aksjuk esitas 23.03.2006 Kaitseministeeriumile taotluse varalise kahju hüvitamiseks summas 200 000 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 000 krooni. Kaitseministeeriumi nõudel esitas J. Aksjuk täiendavad tõendid kehavigastusest põhjustatud kulutuste kohta. Kaitseministri 10.07.2006 käskkirja nr 243 „Kahjuhüvitise taotluse menetluse kokkuvõte“ kohaselt maksti J. Aksjukile kahjuhüvitisena kokku 39 248 krooni ja 75 senti.

5. J. Aksjuk esitas 23.08.2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse kaitseministri 10.07.2006 käskkirja nr 243 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 000 krooni, ning Kaitseministeeriumi kohustamiseks maksma kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 000 krooni. Kaebuse põhjendused:

1) Kaebaja õigus moraalse kahju hüvitamisele tuleneb põhiseaduse (PS) §-st 25. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on kompensatsioon üleelamiste ja kannatuste eest, mis on põhjustatud kaebaja tervisele tekitatud kahjuga. Kaebaja on kaotanud oma elust mitmeid aastaid, mil ta oleks saanud elada täisväärtuslikku ja aktiivset elu. Kuna minimaalne aeg vigastatud silmas nägemise taastamiseks on neli aastat, on nelja aasta keskmise aastapalga suurune hüvitis moraalse kahju eest põhjendatud summa.

2) Vastustaja õigusvastane tegevus seisneb selles, et enne väljaõpet piirduti üksnes ohutustehnika eeskirjade tutvustamisega, kuid jäeti väljastamata ohutustehnikavahendid, milleks on kaitseprillid ja hülsipüüdmiskotid. Tulistamine on tegevus, mis toob kaasa kõrgendatud ohu ja tingib täiendavate turvameetmete rakendamist. Samuti on keegi õppuse läbiviijatest oma teenistuskohustused jätnud täitmata või ei täitnud neid nõuetekohaselt. Õnnetuse põhjustas asjaolu, et kaks laskurit olid tulejoonel teineteisele väga lähedal. Seega rikuti elementaarseid ohutusnõudeid. Puuduvad igasugused andmed ja tõendid, et kaebaja oleks rikkunud mingeid norme, juhendeid või nõudeid.

3) Kaebajale kehavigastuse tekitamine tõi kaasa kahjulikud tagajärjed püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutumise, heaolu languse tingituna püsivast piirangust isiku tegevuses ja põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotuse näol. Tegemist on püsiva kehalise terviklikkuse kaotusega, sest nimetatud vigastust organism ise taastada ei saa ja tuleb teha spetsiaalne operatsioon, st taastada kehaline terviklikkus. Samuti on kaitseväe arstlik komisjon tuvastanud kaebajal püsiva töövõimetuse ja käesoleva ajani ei ole vigastuse saamise eelne olukord taastunud. Abi pidi saabuma doonori silma sarvkesta siirdamise teel. Eestis puudub selleks vajalik doonoripank. Seetõttu ei ole teada, millal saab operatsioon võimalikuks ja kuidas see õnnestub. Tallinna Silmakliiniku arstide suulise informatsiooni põhjal võib taolise operatsiooni ooteaeg olla 3 aastat. Operatsioon vajab pikaajalist taastusravi (sarvkesta külgekasvamine võtab aega 6-12 kuud) ning võivad tekkida komplikatsioonid. Operatsioon võib parandada kaebaja olukorda, kuid mitte taastada vigastuse-eelset olukorda.

4) Samuti on kaebaja heaolu langus tingitud püsivast tegevuspiirangust. Nägemine ainult ühe silmaga on raskendanud tema tavapärase tegevuse jätkamist. Vigastuse tõttu on ta kaotanud

3-06-1680 3(7) võimaluse tegeleda karatega ja hoida end sportlikus vormis. Välistatud on sõjaväelise eriala omandamine. Kaebajal puudub võimalus tegeleda sellega, mis talle meeldib ja milleks tal on eeldusi ning millega ta tegeles enne vigastuse saamist. Nüüd peab ta lähtuma nendest tingimustest, mis on tekkinud pärast vigastuse saamist. Kaebaja kavatses pärast teenistuse lõppemist sooritada eksami ja saada kätte juhiload, omandada kõrghariduse ning luua perekonna. Seoses saadud traumaga ei leia kaebaja tööd isegi keskmise palga eest. Kaebaja asus tööle AS-s Falck Eesti, kuid oli sunnitud tervisliku seisundi tõttu töölepingu lõpetama.

6. Kaitseministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel:

1) Kaebaja leidis, et ohustusnõuete rikkumine oli õigusvastane, kuid ei ole täpsustanud, kes rikkus ohutusnõudeid või millistest õigusaktidest või kaitseväemäärustikust tuleneb kaitseprillide kohustuslikkus väljaõppe läbiviimisel. Kaebuse väited õigusvastasest tegevusest on paljasõnalised.

2) Riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted ei kuulu antud juhul kohaldamisele. Kahju ei tekkinud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel, vaid õnnetusjuhtumi tagajärjel. Kohaldamisele kuuluvad võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamise sätted ja nende alusel on vastustaja kaitseministri 10.07.2006 käskkirjaga nr 243 hüvitanud kaebajale lepinguvälise varalise kahju summas 39 428 krooni.

3) Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, antud välja pädeva organi poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjaga ei rikuta kaebaja õigusi, samuti ei ole mingil moel piiratud kaebaja õigust pöörduda üldkohtu poole täiendava lepinguvälise varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

4) Teenistuskohustuse täitmisel saadud vigastuse korral näeb toetuse väljamaksmise alused ette kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 164. Kaitseministri 27.12.2005 käskkirjaga nr 490 on kaebajale KVTS § 164 lg 3 p 1 ja lg 7 alusel makstud ühekordne toetus kuue kuu palga ulatuses, mis on arvutatud Riigi Statistikaameti poolt avaldatud 2005. a septembrikuu keskmise brutopalga 7874 krooni alusel, so summas 47 244 krooni.

5) Mittevaralise kahju suurust ei saa kindlaks teha, mistõttu jäeti käskkirjaga mittevaralise kahju nõue täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju olemasolu. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus peab olema põhjendatud ning ei saa tugineda üksnes paljasõnalistele väidetele. Moraalne kahju kuulub hüvitamisele ainult juhul, kui kahju tekitati süüliselt.

7. Tallinna Halduskohtu 01.08.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

1) KVTS § 164 näeb teenistusülesannete täitmisel vigastuse saanud kaitseväelasele makstava ühekordse toetuse ja selle piirmäärad. KVTS § 164 lg 3 kohaselt maksab riik teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel kaitseväe arstliku komisjoni otsusega püsivalt töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele toetust osalise töövõime kaotuse korral 10-30% – tema kuue kuu palga ulatuses. Kuigi KVTS ei kasuta mõistet „kahjuhüvitis“, vastab mõiste „toetus“ antud kontekstis kahju hüvitamisele nn suurema ohu valdaja poolt. KVTS

3-06-1680 4(7) § 164 lg-s 3 esinevatel asjaoludel hüvitise maksmise kohustus on riigil sõltumata sellest, kas riigi tegevuses võis esineda õigusvastasust ja süüd või mitte. Kuigi seda KVTS-st otseselt ei nähtu, võib KVTS § 164 lg 3 alusel makstava ühekordse toetuse eesmärgiks olla hüvitis isiku füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste eest. Kaebuses toodud asjaolusid arvestades võib KVTS § 164 lg 3 alusel makstud ühekordset toetust summas 47 244 krooni pidada põhjendatuks kompenseerimaks kaebuse esitajale tekitatud mittevaralist kahju.

2) Kaebuse rahuldamiseks puudub alus ka põhjusel, et pole tuvastatud avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. Enne välitundi toimus ohutustehnika instruktaaž vastavalt Kaitseväe ohutustehnika eeskirjadele. Ohutustehnika eeskirjade tundmise kohta on kaebaja andnud allkirja. Teenistusliku juurdluse 19.07.2005 kokkuvõtte kohaselt toimus tavapärane õppus ning kohtul puudub alus arvata, et õppuses oleks esinenud midagi erilist, mis eeldaks tavapärasest kõrgemat ohutuse astet. Ohutustehnika eeskirjad näevad ette kiivri kandmise kohustuslikkuse ja kuulmiskahjustuste vältimiseks abinõude rakendamise kohustuslikkuse, kuid kaitseprillide ega hülsipüüdjate kasutamise kohustust ohutustehnika eeskirjad ette ei näe. Kohus ei tuvastanud, et laskmiste läbiviimisel oleks rikutud ohutustehnika eeskirju. Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu oleks keegi õppuse läbiviijatest jätnud oma teenistuskohustused täitmata või ei täitnud neid nõuetekohaselt. RVastS kohaselt kuulub hüvitamisele ainult avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega süüliselt tekitatud mittevaraline kahju. Kuna õigusvastasus puudub, ei pea kohus vajalikuks süü küsimusel peatuda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES

8. Juri Aksjuki apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada osaliselt kaitseministri 10.07.2006 käskkiri nr 243 ja kohustada Kaitseministeeriumi maksma kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis. Samuti palutakse jätta poolte kohtukulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on valesti asunud seisukohale, et KVTS §-s 164 kasutatud mõiste „toetus“ vastab mõistele „kahjuhüvitis“. Seadusandja kasutab kaht erinevat terminit, mõistet „ühekordne toetus“ KVTS-s ja mõistet „kahju hüvitamine“ RVastS-s.

2) Kaitseministeerium teostas faktilist võimu suurema ohu allika üle ja peab seetõttu suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitama oma süüst olenemata. Kaebaja mingite eeskirjade ega reeglite vastu ei eksinud. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada õigustatud isiku enda käitumist, kahju tekitanu varalist olukorda, tekitatud mittevaralise kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Riigikohtu 14.12.2004 lahendis nr 3-2-1-142-04 leiti, et suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju peab suurema ohu allika valdaja hüvitama kannatanule valdaja süüst olenemata. Riigikohtu 21.11.2005 lahendis nr 3-2-1-111-05 leiti, et tõendatud peab olema põhjuslik seos suurema ohu allika toime ja kahju vahel ning seetõttu ei ole vaja tõendada suurema ohu allika valdaja teo õigusvastasust ega süüd.

3) Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige kahju iseloomu ja kahju tekitanu varalist olukorda. Vastustaja süü seisneb selles, et ta ei arvestanud ohuga padruni hülsside väljaviskel, kuigi oleks pidanud arvestama, sest analoogilisi juhtumeid on ka varem olnud, kuigi mitte nii raskete tagajärgedega. Õnnetus oleks olnud välditav, kui õigeaegselt oleks võetud tarvitusele kaitseprillid ja hülsipüüdjad.

4) See, et kaebaja asus tegevteenistusse koheselt pärast õpingute lõpetamist gümnaasiumis, ei anna alust talle makstava hüvitise suuruse vähendamiseks. Vastupidi, seoses oma vigastusega on

3-06-1680 5(7) ta võrreldes oma eakaaslastega halvemas olukorras nii õpingute jätkamisel kui ka tööturule sisenemisel. Vigastus seab talle mitmeid piiranguid eriala valikul. Mittevaralise kahju hüvitise määramine kümme korda väiksemas summas kui taotleti ei vasta selle hüvitise mõttele ja sisule.

9. Kaitseministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjendustel:

1) KVTS § 164 ei kasuta mõistet „kahjuhüvitis“, kuid kasutatud mõiste „toetus“ vastab sisuliselt „kahjuhüvitise“ mõistele. KVTS § 164 lg 3 alusel makstavat toetust võib pidada kompensatsiooniks teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse tagajärjel osaliselt töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele nii saamata jäänud töötasu kui ka hingelise valu ning kannatuste eest.

2) Õppuse läbiviimisel ei rikutud ohutustehnika eeskirju. Eeskirjad ei näinud ette kaitseprillide ja hülsipüüdjate kasutamist. Kuigi ajateenijate väljaõppeks vajaliku varustuse taset saab pidevalt parandada ning kasutada suuremat ohutust tagavat varustust, ei tähenda see, et kaitseprillide ja hülsipüüdjate puudumine antud juhul oleks selline ohutusnõuete rikkumine, mis tõi kaasa avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse. Kaebajale vigastuse tekkimise puhul oli tegemist õnnetusjuhtumiga, milles ei tuvastatud kellegi süüd.

3) Suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamist ei saa nõuda RVastS alusel, sest vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest tuleneb eraõiguslikust suhtest. RVastS ei reguleeri kahju tekitamist eraõiguslikus suhtes.

4) Moraalse kahju olemasolu peab tõendama kaebaja. Kaebaja ei ole esitanud mittevaralise kahju tõendamiseks mistahes täiendavaid tõendeid võrreldes tõenditega, mis olid esitatud varasemalt läbi viidud haldusmenetluse käigus. Kas kehavigastus on moraalne kahju, tuvastab kohus iga juhtumi puhul eraldi. Riigikohus on oma 18.01.2001 lahendis nr 3-2-1-144-00 leidnud, et heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Kuna kaebajal on võimalus saada abi doonori silma sarvkesta siirdamise operatsiooni teel, ei ole tema puhul tegemist püsiva kehalise terviklikkuse kaotusega. Kaitseministeerium on nõus katma operatsiooniga seotud kulud.

5) Loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus peab olema põhjendatud ning ei saa tugineda üksnes paljasõnalistele väidetele. Kuigi kaebaja ei saa enam tegeleda karatega, on tal võimalik tegeleda mitmete teiste spordialadega. Mootorsõiduki juhtimise õigust on võimalik taotleda ka ainsa nägeva silma korral. Kaebajal on säilinud töövõime 70% ulatuses, mistõttu ei ole ka töö leidmine võimatu. Riigikohtu 26.05.2005 lahendi nr 3-2-1-34-05 kohaselt peab moraalse kahju tõendatuks lugemisel olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.

6) Mittevaralise kahju suurus ei ole millegagi põhistatud ning ei selgu, millistest kriteeriumidest lähtudes on hinnatud mittevaralise kahju suuruseks just 500 000 krooni. Isegi juhul, kui mittevaraline kahju kuuluks hüvitamisele, ei ole nõue 500 000 krooni suuruses summas põhjendatud. Tuleb võtta arvesse, et tegemist oli ajateenijaga, kes asus tegevteenistusse koheselt peale õpingute lõppemist gümnaasiumis. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada mõistlikus rahasummas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-06-1680 6(7)

10. Ringkonnakohtul tuleb asja õigeks lahendamiseks anda vastus järgmistele küsimustele: kas käesolev vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse; kas kaebajale on KVTS § 164 lg 3 alusel määratud toetusega hüvitatud ka mittevaraline kahju; kui selgub, et asja lahendamine on halduskohtu pädevuses ja kaebajal on nõudeõigus KVTS §

164 lg 1 alusel, tuleb kontrollida, kas on täidetud RVastS § 9 lg 1 tingimused; kui tingimused on täidetud, tuleb leida, milline on õiglane hüvitis antud tervisekahjustuse eest arvestades rikkumise laadi ja raskust, samuti rikkuja süüd ning selle astet; lõpuks tuleb lahendada menetluskulude taotlus.

11. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et kaebaja nõue kaitseministri käskkirja osaliseks tühistamiseks on hõlmatud nõudega kahjuhüvitise väljamõistmiseks, sest vaidlustatud käskkirja osal puudus muu sisu kui kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine. Siinkohal tuleb viidata ka RVastS § 18 lg-le 2, mille kohaselt juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtusse kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega on seadusandja näinud taolises asjas kohase nõudena ette kahju hüvitamise nõude esitamise. Seepärast ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuses käskkirja õiguspärasust vaid peatub üksnes küsimusel, kas mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada.

12. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesolev vaidlus ei allu halduskohtule. Vastustaja põhjendustest nähtuvalt peab ta silmas RVastS § 1 lg 3 p 3 näidatud juhtu, mille kohaselt ei allu RVastS regulatsioonile kahju tekitamine avalik õiguslikus suhtes ohtliku seadme kasutamisel juhul, kui ei kasutata avaliku võimu kandja eriõigusi. Relva näol on tegemist ohtliku seadmega, kuid ringkonnakohtu hinnangul toimus relva kasutamine käesoleval juhul avaliku võimu kandja eriõigusi kasutades – kaitseväes korraldatud väljaõppe käigus. Seega on tegemist avaliku võimu kandja poolt oma volituste rakendamisel toime pandud väidetava õiguserikkumisega ning kaebuse lahendamine on halduskohtu pädevuses.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja ja kohtu seisukohaga, et kahjunõude rahuldamise välistab asjaolu, et kaebajale on juba tervisekahjustuse tõttu makstud KTVS § 164 lg 3 p 1 alusel hüvitist 47 244 krooni. KVTS § 164 lg 3 näeb ette toetuse maksmise tervisekahjustuse saamisel teenistuskohustuste täitmisel. Toetuse suurus sõltub töövõime kaotuse raskusest ning statistilisest kuu keskmisest palgast. Kuna toetuse suurus ei sõltu konkreetse kahju suurusest (saamata jäänud tulu, täiendava ravi maksumus jne), ei ole võimalik väita, et toetuse all ongi viidatud sättes mõeldud kahjuhüvitist. Ka ei välista KVTS § 164 kaitseväelaste kahjunõudeid juhul, kui neile on makstud toetust. Ringkonnakohus leiab, et KVTS § 164 lg 3 sätestatud toetuse puhul on tegemist kindlustushüvisele sarnanevale ühekordsele maksele, mis on mõeldud katma tervisekahjustusest tulenevaid kahjusid. Samas ei välista toetuse maksmine vigastatud kaitseväelase nõudeõigust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui toetus ei kata kogu kahju. Sellisel juhul peab kaitseväelane tõendama kõik õigusnormis ette nähtud kahjunõude rahuldamiseks vajalikud tingimused. Samuti võib makstud toetus olla aluseks taotletud mittevaralise kahju hüvitise vähendamisele.

14. Tulenevalt RVastS § 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda süülise tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju hüvitamist. Tervisekahjustuse tekkimine kaitseväe õppusel relva kasutamisel heidetud hülsi tõttu on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et tõendatud on ka vastustaja süü kaebaja õiguste rikkumises. Tulenevalt kaitseväejuhataja 30.01.1998 käskkirjaga nr 37 kinnitatud üldistest ohutustehnika eeskirjade alajaotisest 4 „Väljaõppe ohutustehnika eeskirjade ja ohutustehniliste juhendite koostamise ja täiendamise kord“ peab ohutustehnika juhendeid pidevalt täiendama ning jalaväes vastutab nende täiendamise ja

3-06-1680 7(7) koostamise eest Kaitsejõudude Peastaabi väljaõppeosakonna ülem. Sama eeskirja üldnõuete osa punktis 2.1 on rõhutatud, et väljaõppeprotsess peab olema planeeritud, ette valmistatud ja läbi viidud nii, et oleks tagatud väljaõppes osalevate kaitseväelaste ohutus.

Käesoleval juhul ei olnud ohutusalastes juhendites ette nähtud kaitseprillide ja hülsipüüdjate kasutamist, kuid vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väidet, et sarnaseid juhtumeid, küll mitte nii tõsiste tagajärgedega, oli ette tulnud ka varem ning vastustaja oleks pidanud ohutusjuhendite väljatöötamisel ja rakendamisel selliste ohtudega arvestama. Ka kaebaja poolt lisatud väljavõte Eesti Päevaleht Online artiklist selgub, et kaitseprillide ja hülsipüüdjate hankimine võeti ette kohe kaebajaga juhtunud õnnetuse järel. Kui hülsipüüdjad ja kaitseprillid olid teistes riikides sõjaväelaste ohutuse tagamiseks kasutusel, pidanuks sarnast tüüpi relvade ja laskemoona kasutamisel tervisekahjustuse ohtu ette nägema ja samme astuma selle kõrvaldamiseks ka Kaitseministeerium. Kaitseprillide ja hülsipüüdja kasutamise korral poleks kaebajale kahju tekkinud. Seega põhjustas tervisekahjustuse vastustaja õigusvastane tegevusetus kohaste ohutusjuhendite väljatöötamisel ja rakendamisel.

15. Tulenevalt RVastS § 7 lg 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid kui RVastS-s ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 2 kohaselt on kahjustatud isikul õigus saada mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma, kui kahju tekitajal on kahju hüvitamise kohustus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (koostajad Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve ja Martin Käerdi, Tallinn 2006) on asutud seisukohale, et füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste puhul ei ole nende mõõtmine objektiivselt võimalik. Juhtudel, kus seadus näeb expressis verbis mingi õigushüve rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise ette, tuleks kannatanul üldreeglina mittevaralise kahju tekkimist eeldada. VÕS § 130 lg 2 kommentaaris on märgitud, et mittevaralise kahju olemasolu viidatud sätte sõnastust ja eesmärki arvestades kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse ning VÕS regulatsiooni kehtestamisele eelnenud ajal toimepandud õiguserikkumisi puudutanud kohtupraktika ei ole enam kohaldatav. Ringkonnakohtu hinnangul saab VÕS § 130 lg 2 ja selle tõlgendust kohaldada ka avalikõiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju nõude lahendamisel. Seega ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks pidanud käesolevas asjas tõendama mittevaralise kahju olemasolu.

16. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus. Ringkonnakohus arvestab kahjuhüvitise määramisel käesoleval juhul seda, et kaebaja vasaku silma nägemisvõime taastamise võimalikkus ei ole selge ja on seotud riski ning igal juhul ebamugavustega, vastustaja süü ohutusjuhendite väljatöötamata jätmisel ning vajalike kaitsevahendite muretsemisel esines hooletuse vormis, kaebajale on makstud tervisekahjustusega seoses ca 47 000 krooni toetust. Arvestades kohtupraktikat tervisekahjustustega seotud hüvitiste väljamõistmise osas (vt analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2006. aastal“ Riigikohtu võrgulehel aadressil www.riigikohus.ee), tuleb ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul pidada õiglaseks ja põhjendatuks 80 000 kroonise hüvitise määramist kaebajale.

17. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kaebaja poolt taotletud 5 000 kroonisest esindajakulust vastustajalt välja mõista 3 000 krooni. Vastustaja esindajakulud jäävad tema enda kanda.

Kohtunikud

Lilianne Aasma

Lauri Madise

Viive Ligi