3-07-2210/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 3-07-2210

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2210

Haldusasi AS Vallikraavi Kinnisvara

kaebus keskkonnaministri 18.05.2007 käskkirja nr 568 osaliseks tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks kinnitada 09.11.2004 toimunud Harju maakonnas Harku vallas Harkujärve külas asuva kinnistu Argo 12 (pindala 6629 m², sihtotstarve maatulundusmaa, katastritunnus 19814:001:0363, riigivara registri registreerimisnumber 010172223) avaliku suulise enampakkumise tulemused. Asja läbivaatamise kuupäev 31. jaanuar 2008. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS Vallikraavi Kinnisvara (esindaja Cardo Soosaar) Vastustaja keskkonnaminister (esindaja Tiia Nurm)

RESOLUTSIOON Jätta AS Vallikraavi Kinnisvara kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 20.03.2008. a,

esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Vastavalt keskkonnaministri 12. oktoobri 2004. a käskkirjale nr 923 toimus 09. novembril 2004. a Harju maakonnas Harku vallas Harkujärve külas asuvate kinnistute Argo 8

2 (pindala 23 177 m², sihtotstarve maatulundusmaa, katastritunnus 19814:001:0369, riigivara registri registreerimisnumber 01011301, registreeritud Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnas Harju jaoskonna registriosas nr 63939) ja Argo 12 (pindala 6629 m², sihtotstarve maatulundusmaa, katastritunnus 19814:001:0363, riigivara registri registreerimisnumber 01017223, registreeritud Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnas Harju jaoskonna registriosas nr 63938) avalik suuline enampakkumine /tl 145-151/. 2. Maa-ameti peadirektori 24. novembri 2004 käskkirjaga nr 206 jäeti, tuginedes riigivaraseaduse (edaspidi - RvS) §-le 7, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi - TsÜS) §- le 86 ja võlaõigusseaduse (edaspidi - VÕS) §-le 6 ning keskkonnaministri 3. novembri 2004 käskkirjale nr 1050 kinnitamata kinnistute Argo 8 ja Argo 12 avaliku suulise enampakkumiste tulemused. 3. Maa-ameti peadirektori 3. veebruari 2005 käskkirjaga nr 38 "AS Vallikraavi Kinnisvara vaide rahuldamata jätmine" jäeti AS Vallikraavi Kinnisvara vaie Maa-ameti peadirektori käskkirja nr 206 osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ja 09. novembril 2004 toimunud kinnistu Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemuste kinnitamiseks kohustamiseks rahuldamata. 4. AS Vallikraavi Kinnisvara esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Maa-ameti peadirektori 24. novembri 2004 käskkiri nr 206, millega jäeti kinnitamata kinnistu Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemused ja Maa-ameti peadirektori kohustamiseks kinnitada kinnistu Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemused. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2005 otsusega haldusasjas nr 3-229/2005 rahuldati AS Vallikraavi Kinnisvara kaebus. 5. Tallinna Ringkonnakohus, lahendades Maa-ameti peadirektori apellatsioonkaebust eelmärgitud otsusele, asus 7. novembri 2006 otsuses haldusasjas nr 3-05-115 samale seisukohale, kui Riigikohtu halduskolleegium oma 25. oktoobri 2006 otsuses kohtuasjas 3-3- 1-72-06 (OÜ Carnegie vs Maa-amet), et kuivõrd vaidlustatud käskkiri nr 206 on Maa-ameti pädevuse puudumise tõttu tühine, ei käsitle apellatsioonikohus küsimust, kas enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmiseks oli olemas õiguslik ja faktiline alus või mitte. Selle küsimuse saab õigusaktidele ning tuvastatud asjaoludele tuginedes lahendada enampakkumise tulemuste kinnitamise uuel otsustamisel keskkonnaminister. 6. Keskkonnaministri 18.05.2007. a käskkirjaga nr 568 “Argo 8 ja Argo 12 avaliku suulise enam-pakkumise tulemuste kinnitamata jätmine” jäeti eelmärgitud avaliku suulise enampakkumise tulemused kinnitamata põhjusel, et enampakkumise läbiviimisel on rikutud õigusaktidega sätestatud korda, kuna enampakkumisel osalejate vahel sõlmiti kokkulepe asja omandamiseks madalaima võimaliku hinnaga /tl 8-12/. 7. AS Vallikraavi Kinnisvara esitas 30. oktoobril 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 18. mai 2007 käskkirja nr 568 osaliseks (kinnistut Argo 12 puudutavas osas) tühistamiseks ja keskkonnaministri kohustamiseks kinnitada nimetatud avaliku suulise enampakkumise tulemused /1-7, 16/. 8. 6. novembri 2007 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, kuid jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse teha kinnistusregistriossa nr 9663702 Harju maakonnas Harku vallas Harkujärve külas asuva kinnistu Argo 12 käsutamise keelumärge /tl 23-25/. 10.12.2007 määrusega Tallinna Ringkonnakohus rahuldas AS Vallikraavi Kinnisvara määruskaebuse esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise peale /tl 61-63/. 9. Vastustaja keskkonnaminister (Maa-ameti kaudu) esitas kaebuse kohta kohtule kirjaliku seletuse 29.11.2007 /tl 69-82/ ja täiendavad selgitused 29.01.2008 /tl 124-130/.

3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja AS Vallikraavi Kinnisvara leiab, et kuna kaebuse esitaja osutus 09. novembril 2004. a toimunud Argo 12 kinnistu suulise avaliku enampakkumise võitjaks, on vaidlustatud haldusakt selles osas õigusevastane ja rikub kaebuse esitaja õigust sõlmida vastavalt RvS § 31 lg-le 1 ostu-müügileping ning omandada Argo 12 kinnistu enampakkumisel pakutud hinnaga. Tuvastatud asjaolud ei ole piisavad enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe esinemise tõendatuks lugemiseks. Kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud haldusakti põhjendusega, et olemasolevatele tõenditele tuginedes on tõenäolisem kinnistute Argo 8 ja Argo 12 enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe sõlmimine, kui asjaolude juhuslik kokkulangemine. Selline seisukoht põhineb üksnes vastustaja oletustel ja kahtlustustel, mis on tekkinud eelkõige ajakirjanik V.A.i poolt „Maalehes“ avaldatud artiklis esitatud umbmääraste vihjete põhjal. Haldusasjas nr 3-229/2005 V.A.i poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt ei tsiteerinud ta oma loos ühtegi konkreetset kokkuleppe sõlmimist, samuti ei kuulnud ta vahetult, et keegi osalejatest oleks mingeid kokkuleppeid sõlminud. V.A. rõhutas, et tegemist oli reportaažiga ja et ta kirjeldas oma tundeid ja muljeid ja et tema tekitas hämmastust olukord, et kahel enampakkumisel tegi pakkumise ainult üks pakkuja, kuigi ostuhuvilisi oli rohkem. Samas kinnitas V.A. kohtuistungil ka seda, et ta ei näinud, et kaebuse esitajat enampakkumisel esindanud Andrus Aavaste oleks ajakirjaniku poolt nähtud enampakkumisel osalejate vahelises suhtlemises osalenud või kellegagi kokkuleppeid sõlminud. Seega ei tõenda V.A.i artikli tekst ega tema kohtuistungil antud ütlused seda, et kaebuse esitaja oleks kellegagi mingeid kokkuleppeid sõlminud või et enampakkumisel oleks osalejate vahel üleüldse mingeid kokkuleppeid sõlmiti. Ajakirjanikul tekkis selline mulje, et keegi sõlmib ukse taga kokkuleppeid, kuna ostuhuvilisi oli rohkem, kuid pakkumise tegi ainult üks isik. Samas ei tulene ühestki õigusaktist enampakkumisest osavõtjatele kohustust enampakkumisel pakkumisi teha ja praktikas on üsna tavapärane olukord, kus pakkumise teebki ainult üks pakkuja. Vaidlustatud haldusakti põhjenduste kohaselt luges vastustaja enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe üheks osapooleks enampakkumisel ainsana pakkumise teinud isiku, kelleks oli kinnistu Argo 12 puhul kaebuse esitaja. Selline järeldus on vastuolus ka ajakirjanik V.A.i poolt kohtus tunnistajana antud ütlustega, mille kohaselt ei näinud ta, et A. Aavaste oleks ajakirjaniku pool nähtud enampakkumise osalejate vahelises suhtlemises osalenud. Samuti ei ole vastustaja arvestanud kaebuse esitajat vaidlusalusel enampakkumisel esindanud ning samuti haldusasjas nr 3-229/2005 tunnistajana ütlusi andnud A. Aavaste ütlusi, mille kohaselt ta jõudis enampakkumisele 10-15 minutit enne kella 14.00, siis kui pidi algama Argo 12 enampakkumine. Ta läks kohe ruumi, kus enampakkumine toimus, ning registreeris ennast. Pärast objekti tutvustamist ja alghinna teatamist tegi ta pakkumise ning kuna rohkem pakkumisi ei tehtud, loeti oksjon lõppenuks. Seega ei osalenud kaebuse esitajat enampakkumisel esindanud A. Aavaste enampakkumiste vaheajal ukse taga toimunud enampakkumisel osalenud isikute vahelises suhtlemises (mida ajakirjanik tõlgendas kokkulepete sõlmimisena) ega saanud seetõttu ka mingite kokkulepete osapooleks olla. Kaebuse esitaja arvates ei kinnita ka vaidlustatud haldusaktis välja toodud Argo 8, Argo 9 ja Argo 12 kinnistute andmed ja enampakkumiste asjaolud vastustaja oletusi ja kahtlusi. Ebaõige on vaidlustatud haldusaktis märgitu, mille kohaselt oli Argo 8 ja Argo 12 kinnistute põhimõtteline erinevus võrreldes Argo 9 kinnistuga vaid kinnistu suurus ja selle võõrandamishind. Argo 8 ja Argo 12 kinnistud erinesid Argo 9 kinnistust ka enampakkumise alghinna poolest – Argo 8 ja Argo 12 kinnistutel oli alghind 130 krooni/m2, Argo 9 kinnistul aga oli alghind 20 krooni võrra madalam – 110 krooni/m2. Seega oli Argo 9 kinnistu ruutmeetri alghind oluliselt madalam kui Argo 8 ja Argo 12 kinnistutel. Kuna odavama ruutmeetri hinnaga oli võimalik saada suurema maatüki, võis see kinnistu enampakkumisel

4 osalenutele pakutud kinnistutest kõige atraktiivsem tunduda. Seega on vaidlustatud haldusaktis märgitud seisukoht, et võõrandamishinnast lähtuvalt pidi Argo 9 kinnistu enampakkumisel olema potentsiaalseid ostjaid vähem, kui Argo 8 ja Argo 12 kinnistute enampakkumistel, üksnes vastustaja spekulatiivne hinnang, mida ei ole võimalik tõekindlalt kontrollida. Pealegi ei olnud enne enampakkumiste toimumist võimalik ette prognoosida, kui kõrgele konkreetse kinnistu hind tõuseb. Vastustaja on jätnud tähelepanuta enampakkumiste ajalise järjestuse – kell 13.00 toimus Argo 8, seejärel kell 14.00 Argo 12 ja kõige viimasena kell 15.00 Argo 9 kinnistu enampakkumine. Kui arvestada seda, et Argo 9 kinnistu võis madalaima ruutmeetri alghinna tõttu enampakkumisel osalejatele kõige rohkem huvi pakkuda ning selle kinnistu enampakkumine toimus pärast Argo 8 ja Argo 12 kinnistute enampakkumisi, on võimalik, et Argo 8 ja Argo 12 kinnistute enampakkumistel osalenud, kuid pakkumisi mitte teinud isikud lootsid omandada Argo 8 või Argo 12 kinnistu alghinnaga, kuna aga neist jõuti pakkumise tegemisel ette, kaotasid need kinnistud nende isikute silmis atraktiivsuse ning seetõttu loodeti teha edukas pakkumine Argo 9 kinnistu enampakkumisel. Seega on vaidlustatud haldusaktis toodud asjaolude kohaselt siiski võimalik ka see, et enampakkumisel osalejad mingeid kokkuleppeid ei sõlminud ning tegemist on üksnes selliste asjaolude kokkulangemisega, mis võivad jätta kõrvalisele isikule mulje, et enampakkumisel osalejad on sõlminud kokkuleppeid. Kuna kaebuse esitaja ei sõlminud enne enampakkumist ega selle ajal kokkuleppeid enampakkumisele pandud kinnistute alghinnaga omandamise kohta, ei ole ta teinud heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevat tehingut ega rikkunud hea usu põhimõttest lähtuvat kohustust. Kaebuse esitaja võimuses ei olnud mõjutada teisi enampakkumisel osalenud isikuid pakkumiste tegemisest loobuma või pakkumisi tegema. Tulenevalt eeltoodust ei vasta vaidlustatud haldusakti andmise aluseks olnud faktilised asjaolud selles haldusaktis kohaldatud õiguslikule alusele. Kaebuse esitaja nõustub vastustaja seisukohaga, et kui enampakkumisel osalevad isikud on sõlminud omavahel kokkuleppe vara omandamiseks alghinnaga, on tegemist õigusaktidega sätestatud korra rikkumisega ehk Vabariigi Valitsuse 01. augusti 1995. a määrusega nr 286 kinnitatud „Riigivara võõrandamise korra“ (edaspidi – RvVkord) p 47 alap-s 4 sätestatud alusega enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmiseks. Kuna käesoleval juhul ei esine ühegi RvVkorra p-s 47 sätestatud asjaolu, on vastustaja kohustatud Argo 12 kinnistu enampakkumise tulemused kinnitama. Vastustaja rikkus vaidlustatud haldusakti andmisel uurimispõhimõtet. Haldusorgan ei saa rajada enda otsust kellegi kahtlustustele ja umbmäärastele oletustele. Viitega HMS § 6 ja § 38 lg 2 sätetele leiab kaebaja, et vastustaja ei püüdnudki enne vaidlustatud haldusakti andmist täiendavaid tõendeid otsida, vaid sedastas üksnes, et täiendavate tõendite ilmnemine kaks aastat pärast enampakkumise toimumist ei ole tõenäoline. Kui vastustajal tekkisid kahtlused, et enampakkumistel osalenud, kuid pakkumisi mitte teinud isikud ei teinud pakkumisi seetõttu, et tegemist oli osalejate vahelise kokkuleppega, oleks ta pidanud selle asjaolu täpsustamiseks need isikud tunnistajatena üle kuulama. Vastustaja rikkus vaidlustatud haldusakti andmisel kaebuse esitaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud (HMS § 40 lg 1). Kuna käesolevas asjas ei esine ühtegi HMS § 40 lg-s 3 sätestatud asjaolu, mis oleks andnud vastustajale õiguse viia haldusmenetlus läbi menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, rikkus vastustaja kaebuse esitaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud, sest talle ei antud enne vaidlusaluse haldusakti andmist võimalust asja kohta oma arvamust ja vastuväiteid esitada.

Vastustaja keskkonnaminister ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

5 Müügi vahetuks korraldajaks oli määratud Maa-amet. Kinnistu Argo 8 avalik suuline enampakkumine kuulutati avatuks 9. novembril 2004 kell 13.00 ja kinnistu Argo 12 avalik suuline enampakkumine samal päeval kell 14.00. Kinnistu Argo 8 avalikul suulisel enampakkumisel osalesid OÜ Unire Konsultatsioonid (äriregistri registrikood 10507929) ja OÜ Carnegie (registrikood 11071262). Vastavalt avaliku suulise enampakkumise protokollile osutus võitjaks OÜ Carnegie, pakkudes alghinda 3 013 000 krooni. OÜ Unire Konsultatsioonid pakkumist ei teinud. Kinnistu Argo 12 avalikul suulisel enampakkumisel osalesid: Kodumajagrupi AS (registrikood 10234934), OÜ Unire Konsultatsioonid (registrikood 10507929), AS Vallikraavi Kinnisvara (registrikood 10051688), Bankend Group Kinnisvara OÜ (registrikood 10363784), OÜ Carnegie (registrikood 11071262) ja AS Serempex Grupp (registrikood 10520539). Vastavalt avaliku suulise enampakkumise protokollile osutus võitjaks AS Vallikraavi Kinnisvara, pakkudes alghinda 862 000 krooni. Teised registreerunud osalejad pakkumisi ei teinud. Nimetatud enampakkumiste juures viibis nädalalehe "Maaleht" korrespondent V.A., kes edastas 12. novembril 2004 e-posti teel Maa-ametile oma planeeritava artikli esialgse teksti. Maa-ametile edastatud planeeritava artikli tekstis kirjeldab ajakirjanik V.A. 9. novembril 2004 toimunut kellaajaliselt, märkides muuhulgas ka enampakkumiste avatuks kuulutamise ajad, samuti viitab ta artikli tekstis otseselt sellele, et kell 13.00 ja 14.00 toimunud enampakkumistel oli tegu enampakkumisele registreerunud osalejate vahelise kokkuleppega, mille tulemusel omandati kinnistud Argo 8 ja Argo 12 alghinnaga. Eelviidatud informatsiooni avaldas ajakirjanik enampakkumise läbiviimiseks moodustatud komisjoni liikmetele alles pärast enampakkumise toimumist, mistõttu ei olnud komisjonil võimalik enam ka kavandatud enampakkumist ära jätta. Kuigi kinnistute Argo 8 ja Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmise asjaolud olid täpselt samad, siis vastupidiselt Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2005 otsusele haldusasjas nr 3-229/2005, millega AS Vallikraavi Kinnisvara kaebus rahuldati, jättis Tallinna Halduskohus oma 28. juuni 2005 otsusega haldusasjas nr 3-2681/2004 OÜ Garnegie kaebuse rahuldamata. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006 otsuse haldusasjas nr 3-05-115 jõustumist esitas AS Vallikraavi Kinnisvara 28. novembril 2006 Keskkonnaministeeriumile taotluse enampakkumise tulemuste kinnitamiseks, mis edastati Maa-ametile /tl 85/. 5. jaanuaril 2007 edastas Maa-amet e-postiga keskkonnaministri käskkirja eelnõu kinnistute Argo 8 ja Argo 12 enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmise kohta allkirjastamiseks keskkonnaministrile /tl 87-92/. 11. jaanuaril 2007 saatis Keskkonnaministeerium kirjaga nr 1-1-4/4645 käskkirja eelnõu AS-le Vallikraavi Kinnisvara (juhatuse liige Indrek Rentel) tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks, paludes esitada oma seisukoht eelnõu suhtes hiljemalt 19. jaanuariks 2007 /tl 93/. AS Vallikraavi Kinnisvara esindaja advokaat Indrek Leppik esitas 19. jaanuaril 2007 Keskkonnaministeeriumile teabenõude, milles paluti teavitada, millal otsustatakse avaliku suulise enampakkumise tulemused /tl 94/. Vastuseks teabenõudele teatas Keskkonnaministeerium 25. jaanuari 2007 kirjaga nr 1-1/7406-2 AS Vallikraavi Kinnisvara esindajale, et ministeerium on juba 11. jaanuaril 2007 kirjaga saatnud AS-le Vallikraavi Kinnisvara tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks ministri käskkirja eelnõu, mille kohaselt jäetakse kinnistute Argo 8 ja Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemused kinnitamata /tl 95/. AS Vallikraavi Kinnisvara esindaja vastas Keskkonnaministeeriumi 11. jaanuari 2007 kirjale nr 1-1-4/4645 e-posti teel 6. veebruaril 2007 /tl 96/. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja väidetega, et vastustaja on rikkunud kaevatud käskkirja andmisel uurimispõhimõtet ja kaebuse esitaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud.

6 Maa-ameti seisukohad, st vastused kaebuse põhjendustele on väljendatud käesolevas seletuses varasemat haldusja halduskohtumenetlust puudutavas osas. Kuivõrd asjaolud ei ole muutunud, siis Maa-ametil midagi uut varasemale lisada ei ole. Vastustaja on seisukohal, et formaalse sätte puudumist ettekäändeks tuues ning ajakirjanduses, mitmekümnetuhandelises tiraažis avaldatud informatsiooni eirates, käituks ta avalike huvide vastaselt, vaadates mööda kehtiva õiguse üldistest põhimõtetest. Asjaolu, et riigivara võõrandamist reguleerivad RvS ja RVVkord ei sätesta konkreetset regulatsiooni olukorraks, kus enampakkumisel osalejad väljaspool enampakkumise ruumi ei järgi üldtunnustatud õiguse põhiprintsiipe, st tegutsevad heade kommete vastaselt ega järgi hea usu põhimõtteid, antud juhul siis lepivad omavahel kokku avaliku enampakkumisel müüdavate maatükkide ostmises alghinnaga, välistades sellega maa hinna kujunemise vabas konkurentsis, ei tähenda seda, et rakendamata peaksid jääma asjakohased üldsätted. Kaebuse esitaja ei vaidlusta käskkirja nr 568 põhjusel, et RVVkorra p 47 alap 4 ei ole enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmise õiguslikuks aluseks, juhul kui esineb faktiline asjaolu, milleks on enampakkumise osaliste vaheline kokkulepe vara omandamiseks alghinnaga. Seega ei ole RVVkorra p 47 alap 4 kohaldatavus viidatud faktilistel asjaoludel käesoleva vaidluse teemaks. Kaebuses tuginetakse sellele, et haldusakti andmise aluseks olnud faktilised asjaolud ei vasta selles haldusaktis kohaldatud õiguslikule alusele, kuna haldusaktis märgitud asjaolud ei ole piisavad enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe tõendatuks lugemiseks. Viidates RvS § 28 lõigete 1, 3 ja 4, § 31 lõigete 1 ja 3 ning TsÜS § 65 sätetele peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et RvS-st tulenevalt on riigivara esmasteks müügiviisideks avalik enampakkumine või eelläbirääkimistega pakkumine ning üksnes juhul, kui eelnimetatud viisidel ostjat ei leitud, võib riigivara müüa muul riigivara müügi otsustaja määratud viisil ning vaid sel juhul võib riigivara võõrandada üksnes harilikule väärtusele vastava tasu eest. Samuti tuleneb RvS-st, et riigivara avalik enampakkumine on riigivara müügi viis, kus ostumüügileping sõlmitakse isikuga, kes nõustub kehtestatud müügitingimustega ja pakub kõige kõrgemat ostuhinda, kusjuures riigivara müümisel määrab müügi otsustaja alghinna, milleks loetakse selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine turuhind. Seega tuleneb RvS-st otseselt, et avalikul enampakkumisel müügile pandavast riigi varast saadakse suuremat tulu kui harilikule väärtusele vastav tasu ehk teisisõnu, avaliku enampakkumise eesmärgiks on saavutada riigivara võõrandamisel riigile suurim võimalik kasu. Järelikult, ostu-müügilepingu sõlmimine sellise enampakkumise tulemusel, millel osalejad on eelnevalt kokku leppinud asja omandamises madalaima võimaliku hinnaga ehk alghinnaga, oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja heade kommetega ning kahjustaks ebaõiglaselt riigi kui asja müüja huve. Heas usus käitumine tähendab teisele võlasuhtes osalejale sihiliku kahju tekitamisest hoidumist, petturliku või ülemäärase kasu saamisele suunatud käitumise vältimist. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja eelduslikult tulema avalikule enampakkumisele teadmisega, et müüdava maa hind võib avaliku enampakkumise käigus tõusta ning sooviga osaleda ausas konkurentsis ja omandada selle käigus kinnisasi enampakkumisel kujuneva hinnaga. Kaebaja ei saanud ega saa eeldada, et ta omandab avalikul enampakkumisel oleva kinnistu alghinnaga. Tagantjärgi võib kaebaja loomulikult väita ja väidabki, et mingit uksetagust kokkulepet teiste enampakkumisel osalenutega ei sõlmitud ja kuivõrd teised osalejad pakkumisi ei teinud, siis ongi igati loomulik, et ta võitis enampakkumise alghinnaga. Samas, kõigi teiste osalejate seisukohast lähtudes, mis mõtet on tulla enampakkumisele ja maksta eelnevalt Argo 12 kinnistu eest tagatisraha 86 000 krooni, tegemata seejuures enampakkumisel ühtegi pakkumist? Enampakkumisest tegelikult huvitatud isik teeb enampakkumisel kasvõi ühe pakkumise (nt järgmise sammuga). Otsustuse tegemisel on tuginetud ka ajakirjaniku poolt nähtule ja edastatule ning mis ka kõiki teisi asjaolusid kogumis hinnates kujundas veendumuse, et tegemist oli enampakkumisel osalejate kokkuleppega. Nimetatud veendumust tugevdab näiteks ka asjaolu, et käesoleva vaidluse objektiks olevate maaüksuste vahetus

7 läheduses paiknev ning samuti kõnealusel enampakkumisel müügiobjektiks olnud maaüksus Argo 9 müüdi pakkujate paljususe juures ca 1,8 korda alghinnast kõrgemalt. Tegemist oli samaväärse maatükiga, mida eristas Argo 8-st ja Argo 12-st vaid maatüki suurus. Maatüki suurus tingis ka madalama ruutmeetri alghinna. Tallinna Ringkonnakohus rõhutab oma 24. mai 2006.a. otsuses haldusasjas nr. 3-04-454 (tegemist oli oma olemuselt samasisulise vaidlusega), et kokkuleppe esinemise tõendatuks lugemine ei nõua, et kõrvaldatakse üldse kahtlused sellise kokkuleppe olemasolus ning see poleks ilmselt ka võimalik. Kokkuleppe esinemise tõendamiseks piisab, kui tuvastatud faktide põhjal on sellise kokkuleppe esinemine tunduvalt tõenäolisem, kui vastupidine järeldus. Vastustaja nõustub nimetatud käsitlusega ning tugineb Tallinna Ringkonnakohtu käsitlusele käesolevas vaidluses. Nimetatud seisukoha sisulist õigsust ei lükka ümber ka Riigikohtu 25. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-06. Riigikohus asendas Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsuse põhjendused Riigikohtu otsuses toodud põhjendustega, kuivõrd leidis, et vaidlustatud käskkiri oli Maa-ameti pädevuse puudumise tõttu tühine ning ei käsitlenud seetõttu küsimust, kas enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmiseks oli olemas faktiline ja õiguslik alus. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolud on põhjalikult toodud kaevatava käskkirja järelduste osas. Kaevatud käskkiri on põhjalikult motiveeritud, see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele ja see vastab nii seaduse sättele kui ka mõttele. Enampakkumise tulemuste kinnitamine või kinnitamata jätmine on oma olemuselt diskretsiooniotsus. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud kohustamiskaebus on ebakohane. Halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, et ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist: kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ega ei ole väljunud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 25. veebruari 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-03 asus Riigikohus seisukohale, et halduskohtul ei ole üldjuhul võimalik kohustada haldusorganit tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust – antud juhul kohustada kinnitama enampakkumise tulemusi. See on võimalik vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu on ilmselge, milline otsus oleks õiguspärane. Käesolevaks ajaks on enampakkumise toimumisest möödunud üle kolme aasta. Kaevatavas käskkirjas on viidatud asjaolule, et täiendavate tõendite ilmnemine ligemale kaks aastat pärast enampakkumise toimumist ei ole tõenäoline. Vastustaja hinnangul ei saa ka kohus taolises situatsioonis esitatud asjaolude põhjal võtta seisukohta küsimuses, milline otsus oleks esitatud asjaoludel vaieldamatult õiguspärane. Nimetatu välistab vastustaja hinnangul kohustamiskaebuse rahuldamise võimalikkuse. Riigivara võõrandamise läbiviidud enampakkumine ei tekita ega muuda isikute tsiviilõigusi, vaid tagab riigivara võõrandamise eelduste täitmise selleks, et välja selgitada riigi kui avalikõigusliku juriidilise isiku (TsÜS § 25 lg 2) tahte kujunemise protsessi õiguspärasust. Antud protsessi jälgitavusega saab kontrollida riigi tahteavalduse kujunemist. Käesoleval juhul on keskkonnaminister otsustanud kasutada õigustust mitte kinnitada enampakkumise tulemusi, leides, et see kahjustab riigi tsiviilõiguslikke huve. Käesoleval juhul asus keskkonnaminister seisukohale, et enampakkumisel osalenud isikute vaheline eelnev võimalik kokkulepe asja omandamiseks madalaima võimaliku hinnaga on vastuolus VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva nõudega käituda võlasuhetes hea usu põhimõttest tulenevalt. RvS § 7 lg 2 ja 3 kohaselt on riigivara valitseja ja volitatud asutused kohustatud nende valitsemisel ja valduses olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja väärtuse vähenemise eest. RvS § 7 lg 4 kohaselt on tehingu õiguspärane otsustaja kohustatud vajadusel tõendama, et riigivaraga teostatud tehing on põhjendatud, õiguspärane ja ei ole tekitanud riigile kahju.

8 Juhul, kui tunnistada kohtu pädevust kohustada tehingu õiguspärast otsustajat kinnitama enampakkumise tulemused, siis tekib küsimus selles, kuidas saab tehingu õiguspärane otsustaja vastustada selle eest, et riigivaraga teostatud tehinguga ei kahjustatud riigi huve. Ilmselgelt ei vasta 2004. a toimunud enampakkumisel määratud vara harilik väärtus selle harilikule väärtusele üle kolme aasta hiljem, s.o. kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega kaasneks enampakkumise tulemusi kinnitama kohustava kohtulahendi tegemisega vaieldamatult riigi huvide kahjustamine, kuivõrd vara väärtus ei vasta enam selle harilikule väärtusele. Alla hariliku väärtuse võõrandamine saab toimuda vaid RvS §-s 27 sätestatud erijuhtudel. Seega kohustaks kohus kaebuse esitaja kohustamisnõude rahuldamisel vastustajat sõlmima lepingu tingimustel, mis on olulises vastuolus RvS-ga. Enampakkumisel osalemine ja seal võitjaks tulemine ei anna isikule õiguspärast ootust eeldada, et enampakkumise tulemused kinnitatakse ning sellest saaks tal tekkida õiguspärane ootus ostu-müügi lepingu sõlmimiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vaidlustatud haldusaktiga, tuginedes RvS §-le 7, VÕS § 6 lg-le 1 ning RvVkorra p 47 alap 4 alusel, jättis keskkonnaminister muu hulgas kinnitamata 09. novembril 2004. a Maaametis toimunud Harku vallas Harkujärve külas asuva kinnistu Argo 12 avaliku suulise enampakkumise tulemused. Keskkonnaminister leidis oma 18.05.2007. a käskkirjas nr 568, et kinnistute Argo 8 ja Argo 12 avalikul enampakkumisel osalejate vahel sõlmiti kokkulepe asja omandamiseks madalaima võimaliku hinnaga, mis on vastuolus VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega. RvS §-s 7 on sätestatud riigivara valitsemisega seonduv, sealjuures lg 3 kohaselt, sooritades riigivaraga mis tahes tehinguid, peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sama paragrahvi lg-st 4 tulenevalt kohustus vajaduse tekkimisel tõendada, et riigivaraga teostatud tehing on põhjendatud, õiguspärane ja ei ole põhjustanud riigile kahju, lasub tehingu õiguspärasel otsustajal. RvS täitmiseks kehtestatud RvVkorra p-st 46 tuleneb, et kümne päeva jooksul pärast enampakkumise toimumist riigivara valitseja või RvVkorra p 8 alap-s 3 nimetatud juhul müügi korraldaja kinnitab enampakkumise tulemused või jätab need kinnitamata. Arvestades nimetatud avalikku suulist enampakkumist puudutavaid varasemaid kohtumenetlusi ei oma käesolevas asjas tähtsust osundatud sättes nimetatud 10päevane tähtaeg ning puudub vaidlus selles, et Argo 12 kinnistu kui riigi omandis oleva kinnisasja valitsejaks viidatud korra p 46 mõttes oli Keskkonnaministeerium, mistõttu keskkonnaminister oli pädev kaevatud käskkirja andma. Samuti ei ole poolte vahel vaieldav tõsiasi, et RVVkorra p 47 alap 4 saab olla enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmise õiguslikuks aluseks, juhul kui esineb ja on tõendatud faktiline asjaolu, milleks on enampakkumise osaliste vaheline kokkulepe vara omandamiseks alghinnaga. RvVkorra p 47 alap 4 alusel nimelt enampakkumise tulemused jäetakse kinnitamata, kui enampakkumise läbiviimisel on rikutud õigusaktidega sätestatud korda. Kaebusest nähtuvalt AS Vallikraavi Kinnisvara vaidlustab käskkirja nr 568 eelkõige kahel alusel: sisuline õigusvastasus (tuvastatud asjaolud ei ole väidetavalt piisavad enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe esinemise tõendatuks lugemiseks) ja teisalt menetluslikel põhjustel (vastustaja väidetavalt rikkus uurimispõhimõtet). Väitest, et rikuti ka kaebuse esitaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud, kaebaja loobus kohtuistungil, kohtu arvates põhjendatult /tl 153/.

2. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et keskkonnaministri õigus valida kahe tagajärje vahel – kinnitada või jätta kinnitamata enampakkumise tulemused - on oma

9 olemuselt küll diskretsiooniõigus, kuid see ei ole käsitatav laialdase diskretsiooni teostamisena, kus otsuse tegijal oleks võimalik (suva) kaaluda erinevaid huve, hinnata proportsionaalsust jms (HMS § 4 lg 2). Juhud, mil enampakkumise tulemused jäetakse kinnitamata, on loetletud ammendavalt RVVkorra p-s 47. Seega on seadusandja näinud ette meetme kohaldamise igal juhul, kui normi kohaldamise õiguslikud eeldused on täidetud, mistõttu õige on kaebaja väide, et diskretsiooni piirid on väga selgelt ja kitsalt määratud. Teisisõnu - kui enampakkumise tulemuste kinnitamist välistavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb enampakkumise tulemused kinnitada. Neil asjaoludel ei nõustu kohus ka vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei saa nõuda kohtult, et kohus kohustaks keskkonnaministrit kinnitama enampakkumise tulemused. Just selle piiratud valikuvõimaluse tõttu, kui kohus teeb kindlaks, et RvVkorra p 47 alap-s 4 nimetatud asjaolu ei esine (see ei ole tõendatud) ja vastustaja on jätnud alusetult enampakkumise tulemused kinnitamata, siis saab kohus teda selleks vahetult kohustada ning sellega ei ole kohus astunud haldusorgani pädevusse. Küll ei saa kohus aga sekkuda enampakkumise tulemuste (hinna) määramisse ning kui need tulemused on kujunenud õigusaktidega sätestatud korras, siis puudub alus väita nagu „kohustaks kohus kaebuse esitaja kohustamisnõude rahuldamisel vastustajat sõlmima lepingu tingimustel, mis on olulises vastuolus RvS-ga“. Vastustaja väide, mille kohaselt ilmselgelt ei vasta 2004. a toimunud enampakkumisel määratud vara harilik väärtus selle harilikule väärtusele üle kolme aasta hiljem, s.o. kohtuotsuse tegemise aja seisuga, on täiesti asjakohatu: vara harilik väärtus kohtuotsuse tegemise ajal ei oma mingit tähtsust, kuna kohus kontrollib 2004. a toimunud enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmise õiguspärasust. Samas ei oma need vastustaja ekslikud seisukohad käesoleval juhul sisulist tähtsust, kuna kohus on antud asja faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvestades seisukohal, et kohtul puudub alus kohustada keskkonnaministrit vaidlusaluse enampakkumise tulemusi kinnitama.

3. Uurimispõhimõte (HMS § 6) kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 lg 2 kohaselt haldusmenetluses tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Kohus ei jaga AS Vallikraavi Kinnisvara seisukohta vastustaja poolt uurimispõhimõtte eiramisest. Puudub kahtlus, et keskkonnaministri jaoks oli kaalukaimaks tõendiks ajakirjanik V.A.i kõnealusest enampakkumisest reportaaž ajalehele "Maaleht" , milles viidatakse sellele, et kell 13.00 ja 14.00 toimunud enampakkumisel oli tegu enampakkumisele registreerunud osalejate vahelise kokkuleppega, mille tulemusel omandati Argo 8 ja Argo 12 kinnistud alghinnaga /tl 70-71/. Samuti olid vastustaja jaoks olulised ajakirjanik V.A.i tunnistajana kohtumenetluses antud ütlused, millest nähtuvalt 09. novembril 2004 toimunud enampakkumistel osalejad suhtlesid omavahel väljaspool enampakkumise ruumi ning talle jäi mulje, et keegi sõlmib ukse taga kokkuleppeid. Just selle tugeva mulje tõttu ajakirjanik otsustaski kirjutada kõnealusest enampakkumisest /tl 121-122/. Keskkonnaminister on kaevatud käskkirjas põhjendanud täiendavate tõendite kogumise võimatust ja mõttetust: „Täiendavate tõendite ilmnemine 2 aastat pärast enampakkumise toimumist ei ole tõenäoline. Enampakkumisel pakkumise teinud isikud on andnud ütlusi kohtumenetluses ning kokkulepete olemasolu eitanud. Kokkuleppe olemasolu tunnistamine oleks ka ebaharilik ning selle tunnistamise puudumine ei anna alust veendumaks, et sedalaadi kokkulepet ei olnud.“ Kohus nõustub selle argumentatsiooniga: piisab üksnes kõnealusel enampakkumisel AS Vallikraavi Kinnisvara esindanud Andrus Aavaste tunnistajana varasemas kohtumenetluses antud ütlustest, käskkirja eelnõule antud vastuväidetest /tl 96/ ja kohtukaebusest, et olla veendunud – kui kokkulepped sõlmiti, siis on selle osalised viimased, kes seda ise tunnistavad. Mingite uute objektiivsete tõendite kogumine ei olnud kohtu arvates võimalik. Sealjuures jääb kohtule arusaamatuks kaebaja esindaja vastuoluline positsioon eelmärgitud tunnistajate ülekuulamise protokollide

10 tõenditena arvestamise suhtes: ühelt poolt väitis esindaja, et ajavahe on piisavalt suur ja protokolli ei saa asjas tõendina kasutada /tl 152/, teisalt aga tugines ta ka ise oma väidetes neile protokollidele /tl 153 pöördel/, samuti on seda tehtud kaebuses. TsMS § 251 lg 2 kohaselt kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. Just eelkõige vaidlusaluse enampakkumise toimumisest möödunud pika aja tõttu (enam kui kolm aastat) nõustub kohus vastustaja põhjendustega sisuliselt analoogses haldusasjas nr 3-229/2005 läbiviidud ülekuulamise protokollide kasutamisest tõenditena. 4. Lisaks peab kohus vajalikuks rõhutada, et vastustaja ei ole kõnealust käskkirja andnud üksnes ajakirjanik V.A.i „muljete“ põhjal, vaid ta on vaidlustatud haldusaktis analüüsinud ka avaliku enampakkumise käiku ja sellel osalejate käitumist, millele on kaebuseski viidatud, ning leidnud, et need kinnitavad kõnealuste „muljete“ tegelikkusele vastavust. Kaebaja on leidnud, et ühestki õigusaktist ei tulene enampakkumisest osavõtjatele kohustust enampakkumisel pakkumisi teha ja praktikas on üsna tavapärane olukord, kus pakkumist teebki ainult üks pakkuja. Iseenesest on see väide õige, aga pakkumise mittetegemist hinnatakse ikkagi konkreetses kontekstis. Vastustaja ongi võrrelnud, kuidas Argo 8 kinnistu enampakkumisele registreerunud kahest isikust tegi alghinnaga pakkumise ainult üks enampakkumisel osalejatest, teine osaleja pakkumist ei teinud; Argo 12 kinnistu enampakkumisele registreerunud kuuest isikust tegi alghinnaga pakkumise ainult üks enampakkumisel osalejatest, teised osalejad pakkumisi ei teinud ning kinnistu Argo 9, mis paikneb kinnistute Argo 8 ja Argo 12 vahel, avalikul suulisel enampakkumisel osales viis isikut, kes tegid kokku 102 pakkumist. Samas on ta võrrelnud ka omavahel kõnealuseid kinnistuid jms. Keskkonnaminister on selle analüüsi põhjal sedastanud, et käesoleval asjal ei ole võimalik kahtlusteta tuvastada, milliste isikute vahel eelnimetatud kokkulepe sõlmiti ning milline täpselt oli sellise kokkuleppe sisu, kuid kokkuleppe üheks osapooleks tuleb lugeda enampakkumisel ainsana pakkumise teinud isikut, st kinnistu Argo 12 puhul AS Vallikraavi Kinnisvara. Vastustaja on leidnud, et kokkuleppe sisu üheks osaks pidi olema kokkuleppe teise poole nõustumus mitte teha enampakkumisel olevate kinnistute suhtes võistlevaid pakkumisi, võimaldamaks sel viisil enampakkumise objekti omandada alghinnaga, ning et kokkuleppe ülejäänud tingimused ei oma enampakkumise läbiviija jaoks tähendust tulenevalt enampakkumise olemusest (võõrandada vara kõrgeima võimaliku hinnaga). Keskkonnaminister on tõdenud kokkuvõtvalt, et olemasolevatele tõenditele tuginedes on tõenäolisem kinnistute Argo 8 ja Argo 12 enampakkumisel osalejate vahelise kokkuleppe sõlmimine, kui asjaolude juhuslik kokkulangemine, ning et enampakkumisel osalejate vahelist kokkulepet kinnistute Argo 8 ja Argo 12 alghinnaga omandamiseks saab pidada tõendatuks. Kohus nõustub vastustaja selle seisukohaga, samuti kirjalikus seletuses täiendavalt toodud argumentatsiooniga ning leiab, et kaevatud käskkirja on piisavalt faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse, et V.A. on kinnitanud kohtuistungil, et ta ei näinud, et kaebuse esitajat enampakkumisel esindanud A. Aavaste oleks ajakirjaniku poolt nähtud enampakkumisel osalejate vahelises suhtlemises osalenud või kellegagi kokkuleppeid sõlminud ning et A. Aavaste ütluste kohaselt jõudis ta enampakkumisele 10-15 minutit enne kella 14.00, siis kui pidi algama Argo 12 enampakkumine ja ta läks kohe ruumi, kus enampakkumine toimus, ning registreeris ennast ega saanud seetõttu ka mingite kokkulepete osapooleks olla, siis selles osas märgib kohus järgmist. Asjaolud, et ajakirjanik ei näinud A. Aavastet ülalmärgitud suhtlemises ja A. Aavaste jõudis enampakkumisele nn viimasel minutil, võivad kinnitada tõepoolest seda, et AS Vallikraavi Kinnisvara A. Aavaste isikus ei sõlminud mingeid õigusvastaseid kokkuleppeid, kuid ei välista sugugi keskkonnaministri põhjendatud kahtlust, et AS Vallikraavi Kinnisvara kellegi teise isiku kaudu osales kokkulepetes. Tuleb nõustuda keskkonnaministriga selles, et avaliku enampakkumise

11 eesmärgiks on saada enampakkumisel kujuneva ausa konkurentsi tulemusel vara võõrandamisest võimalikult kõrgem hind võrreldes vara alghinnaks määratava hariliku väärtusega. Seetõttu enampakkumisel osalejate vaheline kokkulepe asja omandamiseks madalaima võimaliku hinnaga, mille sõlmimine on eelmärgitud asjaoludel tunduvalt tõenäolisem kui vastupidine järeldus, on kasu saamisele suunatud ebaaus käitumine, mis kahjustab müüja huve. Selle tulemusena saavutatud „võit“ enampakkumisel ei ole tulemus, mida keskkonnaminister peaks aktsepteerima ja mille kinnitamiseks oleks kaebuse esitajal õiguspärane ootus. Keskkonnaminister on talle antud piiratud diskretsiooni oma 18.05.2007. a käskkirjaga nr 568 kohtu arvates õigesti kohaldanud ja õiguspärane haldusakt ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

5. AS Vallikraavi Kinnisvara kaebus jääb rahuldamata ja tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 (menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti) jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda, mistõttu kohtul puudub vajadus nende põhjendatust ja kandmise tõendatust hinnata. Vastustaja ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud.

Hurma Kiviloo kohtunik