3-07-2599/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-07-2599

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht

13. märts 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-07-2599 Haldusasi Paekivitoodete Tehase OÜ kaebus Kose Vallavaolikogu 22.11.2007 määruse nr 84 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 28.02.2008. Menetlusosalised Ingrid Kullerkann ja Tiia Nurm – kaebuse esitaja volitatud esindajad; Merle Pussak ja Ain Kiis – vastustaja Kose Vallavolikogu volitatud esindajad; Maris Saarsalu ja Annemari Vene – kolmanda isiku Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajad. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määrus nr 84.

2. Mõista kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja menetluskuluna kantud õigusabikulud summas 40 000 krooni ja riigilõiv summas 80 krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 13.03.2008 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

Asjaolud 06.06.2004 väljastas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebuse esitajale Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringualale geoloogilise uuringu loa HARM-038. Uuringuloa andmise kooskõlastas Kose Vallavalitsus 26.04.2004. Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 16.02.2005 korraldusega nr 5 muudeti geoloogilise uuringu luba HARM-038 uuringu teostaja osas.

Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 määruse nr 131 § 5 kohaselt on Nabala lubjakivimaardla määratud üleriigilise tähtsusega maardlaks. Eesti Maavarade Komisjoni 13.04.2007 istungi protokollilise otsusega nr 07-60 soovitati kinnitada seisuga 01.04.2007 Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi 73,67 ha kõrgemargilise ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru 16 139 tuh m3. Keskkonnaministri 11.07.2007 käskkirjaga nr 693 kinnitati OÜ Eesti Geoloogiakeskus töö „Harjumaa Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi geoloogiline uuring“ alusel seisuga 01.04.2007 Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi 73,67 ha pindalal kõrgemargilise ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru 16 139 tuh m3. 04.09.2007 sai kaebuse esitaja Ametlike Teadaannete kaudu teada, et vastustaja kavandab Rahkvälja maastikukaitseala moodustamist. 22.11.2007 Kose Vallavolikogu määrusega nr 84 võeti kaitse alla Rahkvälja maastikukaitseala, kinnitati Rahkvälja maastikukaitseala kaitse-eeskiri ja kinnitati Rahkvälja maastikukaitseala välispiir. 21.12.2007 esitas kaebuse esitaja kaebuse Tallinna Haludskohtusse nõudega tühistada Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määrus nr 84.

Kaebuse sisu ja taotlus Kaevatud määruse seletuskirja kohaselt on akti andes kaalutud ühelt poolt maastikukaitseala põhiväärtusi, teiselt poolt asjaolu, et alal on riikliku tähtsusega maardla ja ettevõtjate huve. Seega väidab vastustaja olevat end kaalunud mh Paekivitoodete Tehase OÜ huve. Samas ei ole Paekivitoodete Tehase OÜ-d nimetatud menetlusest mistahes viisil informeeritud (HMS § 47 lg 2 p 2). Rahkvälja maastikukaitseala moodustamise menetluse algatamisest teavitati avalikkust Kose Teataja 2007. a juuni numbris, juhindudes eeldatavalt LKS § 9 lg-st 3, mitte HMS § 47 lg-st 3 nagu pidanuks, kuivõrd avatud menetlus ei puudutanud üksnes kohaliku elu küsimusi.

Vald oli teadlik asjaolust, et maastikukaitsealale jääb riikliku tähtsusega maardla. Kuivõrd 22.11.2007 määrusega kaasneb maavarade kasutamise korraldamine (maavarade kaevandamine on keelatud), ei ole maastikukaitseala moodustamine kohaliku omavalitsuse pädevuses (põhiseaduse § 154). Maapõueseaduse (MPS) § 4 lg 1 kohaselt kuuluvad aluspõhja maavara, üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara ning ravimtoimega järveja meremuda (ravimuda) riigile ning nendele teiste isikute kinnisomand ei ulatu. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 61 kohaselt on loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas.

Keskkonnaministeerium on kahel korral teavitanud Kose valda maavarasid puudutavast õiguslikust regulatsioonist, pädevusest ning asjaolust, et otsus maastikukaitseala moodustamiseks tehakse kiirustades ja kõiki aspekte põhjalikumalt kaalumata. Keskkonnaministeerium on mõlemas kirjas väljendanud oma seisukoha selles, et kaevandamise välistamine on üldiste huvide vastu ning Keskkonnaministeerium sellega ei nõustu. Kohalikul omavalitsusel puudub pädevus riigile kuuluva maavara kasutamise korraldamiseks, millena kaevandamise välistamine vaieldamatult käsitletav on.

Riigi avalikke huvisid maavara kaevandamisel ei ole seletuskirjast nähtuvalt üldse analüüsitud ega toodud põhjendusi nende arvestamata jätmise kohta. Seletuskirja kohaselt on moodustatava kaitseala eesmärk unikaalse karstiala, ohustatud liikide elupaikade ja muinsuskaitseväärtuste hoidmine. Ohtu karstialadele tuvastatud ei ole, muinaspõlde maastikukaitsealale ei jää ning seega ei esine otsuse vastuvõtmise aluseks olevaid asjaolusid. II ja III kategooria ohustatud liikide kaitseks niivõrd ulatuslikul alal kaitseala moodustamine on ebaproportsionaalne meede.

Lisaks on nimetatud liigid kaitstud LKS-st tuleneva regulatsiooniga.

Kaebuse esitaja palub kohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata LKS § 10 lg 7 osas, milles see võimaldab kohalikul omavalitsusel kaitse alla võtta loodusobjekt riikliku tähtsusega maardla alal. LKS § 10 lg 7 kohaselt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Kui objekt võetakse kaitse alla planeeringut koostamata, tuleb kaitse alla võtmisel koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri. MPS § 34 lg 1 p 2 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui loa taotleja kavatseb kasutada avakaevandamist ja kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri keelab maavara kaevandamise või kaevandamine kahjustab loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses. Nimetatud regulatsioon loob olukorra, kus ainuüksi kohalikest huvidest lähtuvalt on võimalik välistada üldiste huvide realiseerimine, millega ühtlasi kaasneb isikute omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramine. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud regulatsioon on põhiseadusevastane. Olemasolev regulatsioon ei võimalda välja selgitada, kas kaevandamine omaks negatiivset mõju keskkonnale. Kaevandamine suuremal kui 25 ha alal on tegevus, mille läbiviimiseks vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 6 lg 2 p-le 26 tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine. Olukorras, kus kehtiva seaduse kohaselt luba kaevandamiseks anda võimalik ei ole, ei väljastata kaebajale ka tingimusi keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks. Sellega välistatakse kaevandamine enne, kui on võimalik kindlaks teha, kas see üldse omaks negatiivset mõju keskkonnale.

Vastustaja Kose Vallavolikogu vastulause ja taotlus Rahkvälja maastikukaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine ei mõjuta vähimalgi määral kaebaja õigusi ega sea ohtu kõrgemargilise lubjakivi tarbevaru. MPS § 25 kohaselt tekib kaevandamise õigus ainult kaevandamise loa alusel. Asjaolu, et kaebuse esitajale oli väljastatud uuringuluba, annab talle õiguse osaleda MPS § 33 lg 1 p 4 korras kaevandamisloa andmise protsessis. Kaevandamisluba kaebajale antud ei ole. Eesti Maavarade Komisjon on oma 13.04.2007 istungi protokollilise otsusega nr 07-60 näinud ette, et maavarade kaevandamise loa taotlemisel tuleb algatada keskkonnamõjude hindamine.

Järelikult on kaevandamine maardlas võimalik ainult siis, kui keskkonnamõju hindamise tulemused seda võimaldavad. Rahkvälja kaitseala moodustamisele eelnevalt tellis Kose Vallavalitsus eksperthinnangu ekspert P.K-lt. Eksperthinnang pidas kaitseala moodustamist vajalikuks. 20.09.2007 kirjas nr 30-12-1/42932-3 teatas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus Kose Vallavalitsusele, et keskkonnateenistus on Rahkvälja kohaliku kaitseala moodustamise ja eksperthinnanguga ja ala piiridega tutvunud ning peab kaitseala moodustamist otstarbekaks.

Kaebusest selgub, et kavandatava maastikukaitseala moodustamisega seotud menetlustoimingutest sai kaebuse esitaja õigeaegselt teada ja esitas menetluse käigus Kose valla üldplaneeringu eskiisi ja keskkonnamõju strateegilise hindamise programmile oma ettepanekud ja vastuväited. Vastustaja on andnud kaebuse esitajale maastikukaitseala moodustamise kohta selgitusi ka kohtumistel. Kaebuse esitaja väide, et menetluse algatamisest oleks tulnud avaldada teade ka üleriigilise levikuga ajalehes, on alusetu. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus toimus vastavuses LKS nõuetega.

Tegemist on kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetlusega, mistõttu üleriigilise levikuga ajalehes menetluse algatamisest teatamine ei olnud vajalik. Vastav teade ilmus kohalikus ajalehes ja kaitseala moodustamise materjalidega oli võimalik tutvuda Kose Vallavalitsuse kodulehel. LKS § 9 lg 5 kohaselt saatis vastustaja 29.05.2007 kinnisasja omanikele, Keskkonnaministeeriumile ja Riigimetsa Majandamise Keskusele, tähtkirjaga teated loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamisest. Vastustaja on seisukohal, et maastikukaitseala moodustamine ei ole riigile kuuluva maavara kasutamist korraldav tegevus.

Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlemiseks on seaduseandja näinud ette ühtsed reeglid, mis ei sõltu sellest, kas kaitstava objekti piiridesse jäävad maavarad või mitte. Vastustaja arvab, et pooleliolevad uuringud ei saanud erinevate huvide kaalumist otsuse vastuvõtmisel oluliselt mõjutada. Kaitseala moodustamine ei takista nende uuringute lõpuleviimist ega välista seal muid vajalikke uuringuid. LKS § 10 lg 7 sätestab selgesõnaliselt võimaluse võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla volikogu määrusega. Järelikult ei pea seda tingimata tegema planeeringumenetluses ja kaebuse esitajal ei ole mingit alust seda nõuda.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda.

Kolmanda isiku Keskkonnaministeeriumi seisukoht ja taotlus Kose Vallavolikogu algatas 24.05.2007 otsusega nr 109 Rahkvälja maastikukaitseala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina kaitse alla võtmise. Menetluse käigus korraldati kaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek ja avalik arutelu, millest teavitati ka Keskkonnaministeeriumit. Keskkonnaministeerium esitas oma eitava seisukoha kaitseala moodustamise kohta 18.06.2007. 29.06.2007 vastuskirjas selgitas Kose Vallavalitsus, et ala kaitse alla võtmise eesmärk ei ole maa omanikule takistuste tegemine, vaid looduskoosluse kui terviku säilitamine ning et antud piirkonnas tuleb ärilistele huvidele eelistada avalikkuse huve.

Keskkonnaministeerium esitas omakorda Kose Vallavalitsuse kirjale vastuväited 20.09.2007. Sellele kirjale vastatud pole. Moodustatud Rahkvälja maastikukaitsealale jääb üleriigilise tähtsusega Nabala lubjakivimaardla Tammiku lubjakivikarjäär. Paekivitoodete Tehase OÜ-le oli nimetatud alale antud geoloogilise uuringu luba. Teostatud uuringu tulemusena kinnitas keskkonnaminister 11.06.2007 käskkirjaga nr 693 Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi 73,67 ha pindalal kõrgemargilise ehituslubjakivi aktiivse tarbevaru 16 139 tuh m3. Planeerimisseaduse (PlS) § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb üldplaneering kooskõlastada vastava riigiasutusega (antud juhul Keskkonnaministeeriumiga) või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks või kui planeeritaval maa-alal asub riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud ala. 24.01.2008 kirjas on Keskkonnaministeerium väljendanud seisukohta, et kui Kose Vallavolikogu ei lahenda tõstatatud probleeme seoses Rahkvälja maastikukaitseala moodustamisega, ei saa Keskkonnaministeerium Kose valla üldplaneeringule kooskõlastust anda.

Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määruse nr 84 seletuskirjast ei nähtu, kuidas on määruse eelnõu menetlemisel kaalutud asjaolu, et maastikukaitsealale jääb riikliku tähtsusega lubjakivimaardla (HMS § 56 lg 1). Antud juhul ei ole ka muud dokumenti, milles need põhjendused sisalduksid. Seega tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on piisavalt motiveerimata. Arvestades seda, et kaitseala moodustamisega muutus võimatuks antud alal kaevandamine, oleks tulnud haldusaktis hinnata ka seda, millist tähtsust omab alal asuv maavara Eesti riigi seisukohast tervikuna: kas taotletavast Tammiku lubjakivikarjääris asuva maavara väljamine on vajalik ja kui ei, siis miks (sobivate alternatiivide olemasolu vms), kas on võimalik lubada kaevandamist teatud piirangutega, jne.

Seletuskirjas märgitakse ainult, et loodusvara olemasolu teatavas piirkonnas ei tähenda iseenesest selle ära kasutamist. Samas ei põhjendata seda seisukohta. Kuna tegemist on omavalitsuse territooriumist laiemat ala hõlmavate kaalutlustega, oleks omavalitsus pidanud nende asjaolude kindlakstegemiseks konsulteerima Keskkonnaministeeriumiga. Samuti oleks omavalitsus võinud tellida nimetatud asjaolude tuvastamiseks ekspertiisi. Määruse põhjendused on esitatud ühekülgselt, lähtuvalt ainult looduskaitse kaalutlustest ning viidates kohalike elanike huvidele.

Kaalutud ei ole loodusvara kasutamist puudutavaid asjaolusid. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt on diskretsiooniveaga. Eeltoodut arvestades leiab Keskkonnaministeerium, et kohalikul omavalitsusel ei ole pädevust kohaliku kaitseala loomiseks juhul, kui see muudab võimatuks riigile kuuluva ning üleriigilist tähtust omava ressursi kasutamise. Keskkonnaministeerium leiab, et kaebuses esitatud väited on põhjendatud.

Kohtuistung Menetlusosalised jäid kohtuistungil kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Vastustaja vaidles kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusele vastu ning kaasatud kolmas isik toetas kaebaja taotlust.

KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määrus nr 84 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määruse nr 84 kaevatavus halduskohtus Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaevatavat määrust tuleb käsitleda üldkorraldusena HMS § 51 lg 2 järgi. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Et kaevatud määruse eesmärgiks on kehtestada Rahkvälja maastikukaitseala, mis kaitse-eeskirja kehtestamise näol toob kaasa selle ala kasutamisega seotud subjektiivsete avalike õiguste ja kohustuste muutmise, on kaevatud määrus üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses ja sellisena halduskohtus vaidlustatav.

Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine Kohus leiab, et kaevatud haldusakt rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning sellest tulenevalt on tal õigus pöörduda halduskohtusse oma õiguste kaitseks HKMS § 7 lg 1 kohaselt. Asjas puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes: - Nabala lubjakivimaardla on üleriigilise tähtsusega maardla; - kaebajale väljastatud geoloogilise uuringu loa alusel on läbiviidud geoloogiline uuring Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumis; - nimetatud uuringu tulemusena on kinnitatud Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi 73,67 ha pindalal kõrgemargilise ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru

16 139 m3; - Rahkvälja maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p 2 kohaselt on kaitsealal keelatud maavarade kaevandamine.

Kaebuse esitaja on kaevandamisega tegelev ettevõte. Kaebaja on kohtule avaldanud, et geoloogilise uuringu üheks eesmärgiks oli välja selgitada lubjakivi kaevandamise võimalikkus ning hakata alal kaevandama. Geoloogiline uuring on kaebajale tänaseks maksma läinud ca 2 miljonit krooni.

MPS § 25 kohaselt tekib kaevandamise õigus maavara kaevandamise loa alusel, kui MPS ei sätesta teisiti. § 33 lg 1 p 4 kohaselt on kaevandamisloa andmiseks vaja täiendavat nõusolekut üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa omanikult, kui luba taotletakse temale varem maavara otsinguks antud üldgeoloogilise uurimistöö loaga või uuringuloaga määratud uuringuruumi piires. Vastavalt § 34 lg 1 p-dele 2 ja 4 keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui loa taotleja kavatseb kasutada avakaevandamist ja kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri keelab maavara kaevandamise või kaevandamine kahjustab loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses või kui puudub MPS §-s 33 nimetatud täiendav nõusolek. Eelnevast nähtuvalt rikub kaevatud määrus kaebuse esitaja õigust taotleda ja saada geoloogilise uuringu läbiviimise piirkonnas maavara kaevandamiseks kaevandamisluba. Teistele isikutele saab selles piirkonnas anda loa kaevandamiseks üksnes kaebaja vastaval kooskõlastusel. Seega piirab kaevatud määrus kaebaja ettevõtlusvabadust ning kohus peab määruse õiguspärasusele andma sisulise hinnangu.

Kaevatud määrus on õigusvastane, sest Kose Vallavolikogu on määrust andes ületanud talle antud pädevust Põhiseaduse § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Vastavalt LKS § 10 lgle 7 võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla PlS kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Kui objekt võetakse kaitse alla planeeringut koostamata, tuleb kaitse alla võtmisel koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri. Käesoleval juhul on Kose vald viinud läbi kaks menetlust paralleelselt - nii maa-ala kaitse alla võtmise volikogu poolt otsustuskorras kui ka algatanud üldplaneeringumenetluse. Tõlgendades põhiseaduse § 154 ja LKS § 10 lg 7 sätteid nende vastastikuses koosmõjus, saab kohtu arvates asuda seisukohale, et kohalik omavalitsus võib kaitstava loodusobjekti võtta kaitse alla volikogu poolt otsustuskorras ainult juhul, kui see puudutab või korraldab üksnes kohaliku elu küsimusi. Kui loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuse otsustamisega kaasneb riikliku huvi korraldamine või lahendamine, tuleb seda teha läbi planeeringumenetluse, millesse on kaasatud ka riik, kes läbi menetluse saab oma huvisid realiseerida. LKS § 10 lg-t 7 selliselt tõlgendades ei teki vastuolu põhiseaduse sätetega, kuna läbi planeeringumenetluse saavad kaasatud nii riigi kui kolmandate isikute huvid.

Vastavalt MPS § 4 lg-le 4 on üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara riigi omandis. Konkreetsel juhul kuulub ka suur osa kaitseala piiresse jäävast maast riigile. VVS § 61 lg 1 kohaselt on loodusvarade kasutamise ja kaitse korraldamine Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas. Vabariigi Valitsuse 30.12.1999 määrusega nr kinnitatud „Keskkonnaministeeriumi põhimääruse“ § 7 p 12 kohaselt on ministeeriumi pädevuses riigi maavarade uuringute, arvestuse ja kasutuselevõtmise korraldamine. Vastavalt MPS § 28 lgle 4 annab kaevandamisloa üleriigilise tähtsusega maardlas Keskkonnaministeerium. Toodud sätetest tuleneb üheselt, et üleriigilist tähtsust omava riigi maavara kasutamise korraldamine ja suunamine on Keskkonnaministeeriumi pädevuses. Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määrusega nr 84 kaitse alla võetud alal asub riikliku tähtsusega maardla. Kose vald on maastikukaitseala kaitse-eeskirjas ühemõtteliselt keelanud maavarade kaevandamise. Seega on Kose vald asunud Keskkonnaministeeriumi asemel korraldama riigi maavara kasutamist. Selliselt on Kose vald selgelt ületanud talle põhiseaduse §-ga 154 antud pädevust. Vastavat pädevust ei tulene Kose vallale seadusi eesmärgipäraselt tõlgendades ka LKS § 10 lg-st 7, nagu kohus juba ülalpool viitas.

Kose valla poolt olnuks korrektne ja LKS § 10 lg 7 eesmärgile vastav võtta loodusobjekt kaitse alla läbi Kose valla üldplaneeringu menetluse. Planeeringumenetluse eesmärk ja selle läbiviimisel arvestatavad huvid (ka seadusest tulenev kaebevõimalus) on märksa laiemad ja mitmekülgsemad kui nn otsustuskorras loodusobjekti kaitse alla võtmisel. PlS § 1 lg 3 kohaselt on planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Vastavalt § 3 lg-le 1 on planeeringute koostamine avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. § 8 lg 3 pde 6 ja 14 ning lg 9 järgi on üldplaneeringu eesmärgiks mh miljööväärtuslike hoonestusalade, väärtuslike põllumaade, parkide, haljasalade, maastike, maastiku üksikelementide ja looduskoosluste määramine ning nende kaitseja kasutamistingimuste seadmine ning vajaduse korral ettepanekute tegemine maa-alade ja üksikobjektide kaitse alla võtmiseks. Üldplaneeringu koostamisel võetakse arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi. Planeeringu koostamist ja avalikkuse osalemist selles reguleerib seaduse 3. ptk. § 16 lg-te 1 ja 11 kohaselt kaasatakse üldplaneeringu koostamisse planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud. Riigi omandis oleva maa puhul on kinnisasja omanikuks Keskkonnaministeerium või keskkonnaministri volitatud isik. Vastavalt § 17 lg 2 p-le 3 kooskõlastab enne planeeringu vastuvõtmist planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus üldplaneeringu vastava riigiasutusega või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks või kui planeeritaval maa-alal asub riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud ala. PlS § 26 näeb ette populaarkaebuse esitamise võimaluse igaühele, kui isik leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

Eelnevast nähtuvalt saavad Kose valla üldplaneeringu menetluse raames kaasatud nii riik kui ka kaebuse esitaja ning nende huvide kaalumine on planeeringumenetluses Kose valla jaoks möödapääsmatu. Seetõttu peabki Kose vald Rahkvälja maastikukaitseala kaitse alla võtmise küsimuse lahendama Kose valla üldplaneeringu menetluse käigus. Praegusel hetkel ei nähtu ei Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määrusest ega selles lisamaterjalidest üldse, kuidas on arvestatud riigi ja kaebuse esitaja huve määruse andmisel ning millised asjaolud on konkreetsel juhul toonud kaasa kaevandamise täieliku keelustamise, arvestades mh, et läbi on viimata keskkonnamõju hindamine ja ka uuring kaevandamise võimalikkuse kohta on pooleli. Seega on käesoleval ajal selgusetu isegi see, kas ja kuidas paekivi kaevandamine vaidlusalusel alal üldse keskkonda mõjutab. Kohus viitab lisaks, et kui planeerimismenetluse tulemusena osutub kaevandamine siiski lubatuks, on kaevandamisloa väljastamise eelduseks vastavalt MPS § 34 lg 1 p-le 16 kohaliku omavalitsuse nõusolek. Lg 2 kohaselt lahendab juhul, kui Keskkonnaministeerium ja kohalik omavalitsus ei jõua kaevandamise osas kokkuleppele, küsimuse Vabariigi Valitsus. Selle menetluse kaudu peavad saama arvestatud ja kaitstud ka kohaliku omavalitsuse huvid.

LKS § 6 kohaselt kohaldatakse LKS alusel korraldatavale haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades LKS erisusi. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Et Kose vald on kaevatava määruse võtnud vastu oma põhiseaduse §-st 154 ja LKS § 10 lg-st 7 (nende koosmõjus) tulenevat pädevust ületades, on määrus õigusvastane ja tuleb ainuüksi seetõttu tühistada. Menetlusosaliste ülejäänud väidete kohta ei pea kohus seepärast vajalikuks hinnangut anda, kuivõrd need ei saa asja lahendamise seisukohast omada olulist tähendust.

Menetluskulude jagamine HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, menetluskulud.

Kaebaja on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt summas

61 360 krooni õigusabikulude eest ning 80 krooni riigilõivu eest (kohtukulude nimekiri ja tõendid tl 172-180, riigilõivu tasumise tõend tl 48). Õigusabikulude kandmine sellises summas on tõendatud. Arvestades õigusabi osutajate poolt esitatud selgitusi arvetel, vaidluse raskust ja spetsiifikat ning keskmisi õigusabikulusid sarnastes vaidlustes, ei pea kohus esitatud õigusabikulusid vajalikeks ja põhjendatuteks ning vähendab õigusabikulusid HKMS § 93 lg 5 alusel.

Vastustajalt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele menetluskuluna õigusabikulu summas 40 000 krooni ja riigilõiv summas 80 krooni.

Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kolmas isik ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks.

Maret Altnurme Kohtunik

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2599 Haldusasi Paekivitoodete Tehase OÜ kaebus Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määruse nr 84 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Paekivitoodete Tehase OÜ, esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann Vastustaja – Kose Vallavolikogu, esindajad Merle Pussak ja vandeadvokaat Liina Linsi Kolmas isik – Keskkonnaministeerium, esindaja Annemari Vene

Menetluse alus ringkonnakohtus Kose Vallavolikogu apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13.03.2008 otsus Asja läbivaatamise kuupäev 16.06.2008

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Halduskohtu 13.03.2008 kohtuotsuse põhjendusi osas, mis puudutab Kose Vallavolikogu 22.11.2007 määruse nr 84 õigusvastasust.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Välja mõista Kose Vallavolikogult 10 000 krooni kantud õigusabikulude katteks Paekivitoodete Tehase OÜ kasuks.