3-06-1797/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2008 Tartu

Haldusasja number

3-06-1797

Haldusasi

Tatjana Velitško kaebus Alajõe Vallavalitsuse poolt tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. novembri 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tatjana Velitško apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2008

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – Tatjana Velitško, esindaja

vandeadvokaat Leanika Tamm

Vastustaja (haldusorgan) – Alajõe Vallavalitsus, esindaja

Margus Kiir

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu 27. novembri 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole

Sirje

Must

vandeadvokaadi

Leanika

Tamm

poolt

apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 2730 krooni

(kaks tuhat seitsesada kolmkümmend krooni), mis välja

mõista riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Sirje

Must.

Vabastada Tatjana Velitško õigusabikulude kandmisest ja

jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest,

s. o alates 4. märtsist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tatjana Velitško esitas 05.09.2006 Tartu Halduskohtule kaebuse ja palus välja mõista Alajõe

Vallavalitsuse õigusvastase tegevusega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju.

Kaebuse kohaselt on kaebaja Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 maa eraldamise otsuse,

vallavalitsuse poolt antud maa kasutusloa ja krundiplaani ning Ida-Viru RAEK inspektsiooni

poolt 22.07.1993 väljastatud ehitusloa alusel ehitanud Uuskülasse elamu, kuid see on tunnistatud

õigusliku aluseta püstitatuks. Elamu alune maa on omandireformi õigustatud subjektidele

tagastatud ja kaebaja on kaotanud omandiõiguse. Vaidlusalune 0,071 ha suurune maa eraldati

16.07.1991 Härmo Karrole. Majandushoone ehitamiseks antud ehitusloa väljastamine toimus

samuti õiguslikul alusel ja pole kuni tänaseni vaidlustatud ega tühistatud.

Omandiõigusest ilma jäämisega tekitatud varalise kahju suuruseks hindas kaebaja

3 000 000 krooni ja märkis, et seda on võimalik hüvitada ka kinnisasja omanikelt maatüki

väljaostmisega. Mittevaralise kahju suuruse jättis kaebaja kohtu määrata.

2. Vastustaja Alajõe Vallavalitsus leidis, et kaebus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku

(edaspidi HKMS) §-is 9 lg 4 kehtestatud kaebetähtaega rikkudes. Kahju hüvitamiseks puudub

alus, sest kaebaja on võõrandanud ja hiljem omandanud ehitise, saades sellega 390 000 krooni

suurust tulu, teades, et ehitise alune maa on tagastatud õigustatud subjektile ja seda on võimatu

erastada.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 27. novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et peale Alajõe Vallavolikogu

26.03.1993 otsuse ja selle alusel Ida-Viru RAEK inspektsioonis väljastatud ehitusloa on olemas

mingeid Alajõe Vallavalitsuse haldusakte või toiminguid, mis on võinud põhjustada

T. Velitškole tema poolt nimetatud või mistahes muud varalist või mittevaralist kahju. Ka Tartu

Ringkonnakohus on haldusasja nr 3-03-91 otsuses leidnud, et vaidluse põhjuseks oleva elamu

ehitamise tegi võimalikuks tegevus, millega eraldati maa ja anti ehitusluba.

HKMS § 9 lg 4 võimaldab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist nõuda kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või

pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu

sooritamisest arvates. Tartu Halduskohtu 27.02.2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2007

kohtumääruste kohaselt on T. Velitško kaebuse menetlus Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993

otsuse ja ehitusloa väljastamisega seotud kahjunõude osas lõpetatud. Kohtuotsus, millega

volikogu otsus seadusevastaseks tunnistati, on jõustunud (Ida-Viru Maakohtu haldusasja

nr 3-3/96 lk 45-47). Kaebaja väited, et teda asja menetlusse ei kaasatud, ei vasta tõele, sest

tegelikult ta osales selles kohtumenetluses, omas õigusteadmistega esindajat, viibis isiklikult

kohtuistungitel ja kohtuotsuse ärakiri on tema esindajale allkirja vastu kätte antud. Riigikohus on

T. Velitško kohtuvigade parandamise avaldused ilmselt põhjendamatuteks lugenud ja jätnud

need menetlusse võtmata.

HKMS §-is 9 lg 4 kehtestatud 3-aastane kaebetähtaeg on mööda lastud ka kahju osas, mis on

kaebajale väidetavalt tekitatud Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr 349.

Kohtuistungil möönis seda ka kaebaja esindaja Leanika Tamm. Kohtuotsus, milles kontrolliti

seda korraldust osas, mis käsitles hinnangu andmist T. Velitško poolt püstitatud hoonete

seaduslikkusele, on jõustunud (haldusasja nr 3-03-91). Hoonete aluse maa omandireformi

õigustatud subjektidele tagastamise osas ei ole kaebaja nimetatud korraldust üldse

vaidlustanudki, ehkki see oli talle tema esindaja poolt kohtuistungil esitatud kinnituste kohaselt

22.04.2003 teada. Tegelikult pidi korralduse olemasolu kaebajale selguma juba 04.07.2001 või

hiljemalt 05.07.2001, sest neil kuupäevadel väljastas Alajõe Vallavalitsus talle vastavat teavet

sisaldava õiendi notarile esitamiseks ja ta kirjutas alla Uuskülas asuva poolelioleva elamu

ostu-müügilepingule, millesse notar oli märkinud, et lepingu objektiks oleva ehitise alune maa on

tagastatud. Kahju hüvitamise nõudega pöördus ta Tartu Halduskohtusse alles 05.09.2006. Ka

juhul, kui lähtuda kaebaja seisukohast, et kaebetähtaeg ei ole möödunud, sest omandi kaotamise

läbi tekkinud kahju olemasolust sai ta lõplikult teada alles Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006

kohtuotsuse jõustumisega (haldusasja nr 3-03-91), ei anna kaebuse väited alust kaebaja nõuete

rahuldamiseks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 17.10.1991 Eesti Vabariigi maareformi

seaduse kehtestamise kohta vastu võetud otsuse punktides 3, 9 ja 11 sätestatu kohustas lõpetama

maa tähtajata kasutusse andmise, keelas anda ehitusluba maale, millele on esitatud tagastamise

taotlus ja kehtestas, et selle keelu rikkumisega välja antud ehitusluba ei anna alust maa

mittetagastamiseks. Maa eraldamine ja elamu ehitamiseks loa andmine T. Velitškole toimus

pärast eelnimetatud otsuse vastu võtmist, seega ei saanud tal tekkida õiguslikul alusel rajanevat

ootust, et maa jäetakse tagastamata ja erastatakse talle. Seda ei muuda vähimalgi määral ka

asjaolu, et H. Karrole eraldati sama maatükk majandushoone ehitamiseks enne 17.10.1991.

Kaebaja esindaja seisukoht, et sellega väljus maatükk tagastatava maa hulgast, on ekslik, sest sel

ajal oli maatükk veel riigi omandis ja maakasutaja ei saanud seda teisele isikule loovutada ja ka

kohalikul omavalitsusel polnud õigust seda kellelegi tähtajatuks kasutamiseks anda. Samuti ei

muuda kaebaja õiguslikku olukorda H. Karrole väljastatud ehitusloa olemasolu või asjaolu, et

seda või kaebajale endale antud ehitusluba pole keegi vaidlustanud ega tühistanud.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 14 lg 1 ja 3 kohaselt piisab, kui

ehitis on püstitatud ilma maakasutusõiguseta. Selline ehitis on õigusliku aluseta ja ei too kaasa

maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) §-is 6 lg 2 p 3 ette nähtud maa tagastamata jätmise

kohaldamist. Seda, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei saa olla maa

mittetagastamise aluseks ja maakasutusõiguse puudumine on piisav, et lugeda ehitise püstitamine

algusest peale toimunuks õigusliku aluseta, on sõnaselgelt märkinud ka Tartu Ringkonnakohus

oma haldusasja nr 3-03-91 jõustunud kohtuotsuses.

Lisaks eelpool nimetatud haldusaktidele on T. Velitško talle tekitatud kahju põhjusena ära

märkinud Alajõe Vallavalitsuse tegevuse tema poolt 19.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega

erastamise avalduse lahendamisel. Selles osas pole nõue samuti esitatud HKMS §-is 9 lg 4

kehtestatud 3-aastase kaebetähtaja piirides, sest vallavalitsuse tegevusetus tema avalduse

lahendamisel pidi kaebajale selge olema hiljemalt 16.06.2003, kui ta esitas Jõhvi Halduskohtusse

avalduse, mis on käsitletav nõudena teha Alajõe Vallavalitsusele ettekirjutus kaebaja poolt

püstitatud

hoonete

aluse

maa

ostueesõigusega

erastamiseks.

04.08.2003

koostatud

kohtumäärusega tagastati kaebus läbivaatamatult ning T. Velitško ei ole määrust vaidlustanud.

Samuti olid kaebajale juba ammu teada Alajõe Vallavalitsuse seisukohad maa tagastamise ja

erastamise osas, sest 14.01.1999 tehti talle ja maa tagastamise õigustatud subjektile ettepanek

leppida kokku hoonestusõiguse seadmises ning 30.04.2003 selgitati erastamise võimatust ja

põhjusi. Kahju hüvitamise nõudega kaebuse esitas ta Jõhvi kohtumajja alles 05.09.2007.

Nõue ei saa põhjendatud olla ka sisuliselt, sest kaebaja pole kohtule esitanud ühtegi väidet ega

tõendit selle kohta, millist konkreetset kahju on temalt avalduse vastu võtmine ja tegevusetus

selle lahendamisel tekitanud. Vabariigi Valitsuse 06.11.1997 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa

ostueesõigusega erastamise kord“ ei näe ette võimalust jätta ostueesõigusega erastamise avaldus

vastu võtmata ja selle korra punktis 8 kehtestatu lausa kohustab kohalikku omavalitsust esitatud

avaldused registreerima. Asjaolu, et avaldusele pole mõistliku aja jooksul mingit kirjalikku

vastust antud, ei saanud kuidagi põhjustada omandi kaotust, muu varalise kahju tekkimist pole

kaebaja aga üldse väitnudki. Vallavalitsuse selline tegevusetus ei saa kaasa tuua tervise

kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, sest vastus avaldusele tulnuks anda

aastal 1998, puudega täiskasvanu toetust saab kaebaja aga alates 21.05.2003, püsiv töövõime

kaotus on tal tuvastatud alles 11.05.2006 ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et tervise

kaotuse põhjuseks oli just erastamise avaldusele selge ja üheseltmõistetava vastuse esitamata

jätmine. Kaebuse täienduses on viidatud ühe kahju tekkimise põhjusena ka maa

ümbermõõtmisele, kuid seda kinnitavaid tõendeid pole esitatud. Esialgsele kaebusele lisatud

valguskoopia, millele on joonistatud maatüki piiri, märgitud nende pikkus, kirjutatud suurus

0,15 ha ja pandud tuvastamist mitte võimaldav pitsatita märge kooskõlastamise kohta, ei saa olla

piisav ja kohane alus maa mõõtmiseks ega kinnita seda, et maa mõõdistamine on ka tegelikult

toimunud. Juba nimetatud korra punktide 131 ja 14 kohaselt sai ostueesõigusega erastatava maa

mõõdistamise tellida vaid vastavat litsentsi omavalt isikult ning kohaliku omavalitsuse nimetatud

ametniku poolt koostatud piiride kulgemise ettepaneku alusel. Kohtuistungil kaebaja alguses küll

väitis, et maa ümbermõõtmist nõudis vald, kuid pidi samas tunnistama, et mingeid dokumente

selle ja maa mõõtmise kulude kohta pole tal esitada. Alajõe Vallavalitsuse esindaja Margus Kiir

kinnitas, et kuigi vaidlusaluse maa kohta on esitatud kokku kolm maa ostueesõigusega

erastamise avaldust, ei ole vastavat toimikut koostatud ja kaebajale polegi väljastatud mingeid

dokumente, mille alusel saanuks maad välja mõõta.

Maamaksuseaduse § 10 kohaselt peab kuni maa maareformi seadusega ettenähtud korras ümber

vormistamiseni maksma maamaksu maa kasutaja. T. Velitškol on Uusküla külas asuvat 0,071 ha

suurust maad kasutanud elamu ehitamiseks ja kasutab seda elamiseks kuni käesoleva ajani. Seda

kinnitavad nii kaebuse väited kui ka tema esindaja poolt kohtuistungil antud seletused. Seega on

igati õiguspärane, et T. Velitškot on käsitletud maamaksukohustuslasena ja tal tuli kuni ehitiste

aluse maa teise isiku nimele kinnistamiseni tasuda maakasutuse eest maamaksu.

Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja poolt tasutud 80 krooni suurune riigilõiv

HKMS § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Kuna kohtumäärusega on kaebajale võimaldatud

riigi õigusabi ilma kulutuste hilisema hüvitamise kohustuseta, siis jääb 10 159.80 krooni suurune

õigusabi kulu riigi kanda. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg on selle saaja eesmärki, kohtuasja

keskmist keerukust ja kohtuistungile kulunud aega arvestades reaalsuse piirides ning riigi

õigusabi seaduse §-ist 23 tulenev õiguslik alus maksta tasu välja taotluses märgitud suuruses on

olemas. Vastustaja oma menetluskulude hüvitamise kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud.

Seega jäävad need HKMS § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T. Velitško esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 27. novembri 2007

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista Alajõe Vallavalitsuselt T. Velitško

kasuks välja varalise kahju summas 3 000 000 krooni ning mittevaralise kahju eest hüvitise suurus

määrata kohtu äranägemisel.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ebaõigesti leitud, et kaebus on esitatud HKMS §-is 9 lg 4 kehtestatud tähtaega rikkudes.

Apellandile sai alles 20.03.2006 kohtuotsusega selgeks, et tal puudub võimalus saada seadusliku

ehitusloa alusel püstitatud elumaja omanikuks. Ostueesõigusega erastamise avalduse menetlus on

sisuliselt jäänud kuni käesoleva ajani lõpuni menetlemata, ühegi õigusaktiga ei ole esitatud

avaldust lahendatud, kuigi vallal oli selleks vastav kohustus tulenevalt MaaRS §-ist 23 lg 2. Valla

tegevusetuse ja samal ajal teostatud tagastamise toimingutega, millest apellanti ei teavitatud, on

loodud olukord, kus apellandil säilis kuni 2006 märtsikuu kohtulahendini lootus, et temal on

mingi võimalus tühistada ostueesõigusega erastamist puudutav korraldus ning sellest tulenevalt

saada maa omanikuks;

2) on jäetud tähelepanuta, et enne ostueesõigusega erastamist ei ole üritatud viia pooli

kompromissile ega mingile kokkuleppele. Ainukese tõendina on Alajõe vallavalitsus esitanud

14.01.1999 kirja, millega väidetavalt tehti apellandile ja maa tagastamise õigustatud subjektile

ettepanek leppida kokku hoonestusõiguse seadmises, kuid sellist kirja pole apellant mitte kunagi

saanud;

3) on ebaõigesti kohaldatud riigivastutuse seadust ja käsitletud valesti valla toiminguid, mis

seisnesid üheaegselt tegevusetuses ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja

tegutsemist ilma apellanti tema õigusi puudutavatest menetlustest teavitamata maa tagastamisel.

Alajõe Vallavalitsus oleks pidanud otsustama maa ostueesõigusega erastamise või sellest

keeldumise T. Velitškole ning alles pärast seda otsustama maa tagastamise õigustatud subjektidele.

Seega oli Alajõe Vallavalitsuse tegevus vastuolus MaaRS §-is 2 toodud maareformi eesmärkidega.

Kuivõrd apellandil enesele teadaolevalt oli kuni 20.03.2006 kohtuotsuseni õigustatud ootus maa

tagastamise otsuse tühistamiseks ning ta lootis, et temale on võimalik ehitise juurde maad

eraldada, oli ta juba varem oma elumaja valmis ehitanud ning selles pidevalt elanud;

4) saab vallavalitsuse käitumist käsitleda üksnes enese tegevusetusest tuleneva kahju

põhjustamise ja sellest tuleneval hüvitamisvastutuse veeretamisega kolmandatele isikutele − maa

tagastamise õigustatud subjektidele, kes käesoleval ajal on saanud kahtlemata märkimisväärset

väärtust omava ehitise omanikeks. Tulenevalt RVastS §-ist 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

käesoleva seaduse §-ides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tekkinud

kahju on varaline kahju. RVastS § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega

tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

Kannatanu oleks tema õiguste rikkumata jätmise korral olnud hoonete ja kuni 2 ha suuruse

maatüki omanik Alajõe vallas Uuskülas või negatiivse lahendi tegemise korral ei oleks teinud

omalt poolt kulutusi vastava väärtusega elumaja rajamiseks ja kasutuses hoidmiseks. Antud juhul

ei ole kahju võimalik mingite muude vahenditega kõrvaldada. T. Velitško on kaotanud õiguse

saada kinnistu omanikuks ning kaotanud talle omandiõiguse alusel kuulunud hooned.

Omandiõiguse kaotamise tulemusena on T. Velitškole tekkinud kahju, mille suurust saab hinnata

lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-14-00 − kahju tuleb hüvitada suuruses, milline on vara

väärtus kohtuotsuse tegemise aja seisuga, et isikul oleks võimalik soetada võimalikult

samaväärne vara. Uusküla külas on elumajade ja selle aluse maa keskmiseks turuhinnaks

orienteeruvalt 3 000 000 krooni;

5) on selge ja tõendatud, et kannatanu tervis on käesoleva menetluse jooksul tugevalt kahjustunud

ning kuna tegemist on olnud pikaajalise protsessiga, on kannatanu käesolevaks ajaks kaotanud

töövõime, puudega täiskasvanu toetust saab apellant alates 21.05.2003, püsiv töövõime kaotus

on tal tuvastatud 11.05.2006 − üsna vahetult pärast kohtuotsuse, millest apellant sai lõplikult

teada, et on kaotanud võimaluse ehitisealuse maa ostueesõigusega erastamiseks, saamist.

Küüniline on kohtu seisukoht, et miski kohtule esitatud tõenditest ei kinnita, et tervise kaotuse

põhjuseks oli just erastamise avaldusele selge ja üheseltmõistetava vastuse esitamata jätmine.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tulenevalt HKMS §-ist 10 lg 31

apellant palunud kohtul määrata kindlaks õiglase hüvitise suuruse. Selline käsitlus on kooskõlas

ka tsiviilkohtupidamise seaduse põhimõtetega ning võimaldab kohtul hüvise suuruse määrata

tulenevalt TsMS §-ist 233 lg 1. Isiku nõudeõigus tuleneb RVastS §-ist 9 lg 1.

5. Vastustaja Alajõe Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Apellandi poolt maamaksu tasumine kuni maaüksuse

kinnistusraamatusse kandmiseni on seaduslik, kuna apellanti käsitleti kui vastavas ulatuses maa

kasutajat ning apellant on seda ka ise kinnitanud. Asjaolu, et maa kasutamise eest tasutakse

maamaksu, ei saa tekitada isikus õiguspärast ootust, et ta hiljem antud ulatuses saab ka

maaüksuse omanikuks;

2) on ebaõige väide, et apellant sai maa erastamise võimatusest (s. o 22.03.1996 kohtuotsusest)

teada pärast ehitise kui vallasasja võõrandamist ostja vahendusel. Apellandile väljastati notarile

esitamiseks õiend vastavate põhjendustega, milliseid on notar võõrandamisel pooltele ka

selgitanud. Apellandile on ka ehitise võõrandamisele eelnevalt nii kirjalikult kui ka suuliselt

valla ametnike poolt olukorda selgitatud;

3) ei ole asjakohane kaebaja viide asjaolule, et esmakordselt selgitati talle tema õigust esitada

valla vastu kahjunõue Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 otsusega. See ei anna alust nõuete

esitamise tähtaegade ennistamiseks. Apellant on tulenevalt eeltoodud kohtuotsuse sisust ise

menetluse käigus väitnud, et ei soovi hetkel kahjunõuet esitada. Antud maaüksuse erastamiseks

on esitatud kolm vastavat avaldust, s. t apellant, seejärel ehitise omandaja G. Brasovskihh ning

seejärel jällegi apellant. Kõikidele avaldustele on omavalitsus reageerinud ning teatanud

erastamise võimatusest ja selle põhjustest. Iga järgnev avaldus sama asjaolu osas välistab

eelneva, seega on põhjendamatud apellandi viited tema poolt 19.12.1997 esitatud

erastamisavaldusele ning valla väidetavast tegevusetusest antud avalduse alusel. Seoses

22.04.2003 T. Velitško poolt G. Brazovskihhilt sama ehitise omandamisega ja eelneva

võõrandamisega on apellant kaotanud õiguse esitada vastav kahjunõue valla vastu. Isik on

omandanud ehitise, teades võimatusest erastada selle teenindamiseks vajalikku maad;

4) jääb arusaamatuks, millised vastustaja toimingud või haldusaktid on apellandile kahju

põhjustanud ning kuidas on järgitud seadusest tulenevaid nõuete esitamise tähtaegu. Arusaamatu

on nii kahjunõude esitamine üldiselt kui ka selle ulatus. Kahjunõude esitamise hetkel on apellant

väitnud, et kinnistu omanik on teinud ettepaneku seada ehitise teenindamiseks vajaliku maa

ulatuses hoonestusõigus hinnaga 200 000 krooni. Apellant on üllatavalt otsustanud eeltoodu

asemel esitada nõue ehitise väidetava maksumuse hüvitamiseks. Kusjuures vastav nõue ei ole

esitatud kinnistu omaniku vastu, kes on antud olukorras tõenäoliselt alusetult rikastunud ehitise

väärtuse võrra, vaid kohaliku omavalitsuse vastu. Seega antud olukorras juhul, kui kohus

rahuldaks kahjunõude, säilib ehitise püstitajal sama nõue ka kinnistu omaniku vastu, mis on

vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Apellandil on tänaseni säilinud nõue kinnistu omaniku

suhtes alusetu rikastumise sätete alusel tsiviilkorras, mille õigeaegselt esitamata jätmine võib

jällegi kaasa tuua nõude aegumise;

5) on põhjendamatu väide ehitise elumajana pidevalt kasutamise osas, kuna vaidlusalusel ehitisel

puudub kasutusluba, mis omakorda keelab tulenevalt ehitusseaduse §-ist 32 lg 1 ehitise

kasutamise vastavalt selle otstarbele;

6) on alusetu ja eksitav väide, et vallavalitsus reeglina protokollis lepitamisi ja

kokkuleppemenetlust. Vastavaid protokolle ei ole koostatud. Antud juhul kinnistu omaniku ja

apellandi lepitamist vallavalitsuse ametnike poolt püüti korraldada, kuid jäi poolte vaenulikkuse

tõttu tulemusteta, v. a kinnistu omaniku poolt tehtud ettepanek seada hoonestusõigus;

7) ei saa mittevaralise kahju nõuet rahuldada seoses asjaoluga, et apellant ei ole tõendanud,

millisel põhjusel ta on kaotanud töövõime ning selle põhjusliku seost vastustaja vastava tegevuse

või tegevusetusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

27. novembri 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Käesolevas asjas on esitatud T. Velitško poolt kahju hüvitamise kaebus. Väidetav varaline

kahju on talle tekitatud seoses sellega, et ta kaotas omandi ehitisele Alajõe vallas Uusküla külas.

Halduskohus on õigesti leidnud, et varalise kahju hüvitamise nõue on aegunud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.

8. Vastavalt HKMS §-ile 9 lg 4 kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks

võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul

haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

Nähtuvalt asja materjalidest, on Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr 349 tagastatud

õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud maa ühes T. Velitškole kuulunud, kuid

seadusliku aluseta püstitatud, hoonetega (tl 23).

Vastavalt AÕSRS §-ile 14 lg 1 maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa

(juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki

oluline osa.

AÕS § 16 on kehtetu alates 01.07.2002 ning asja mõiste ja liigid on sätestatud TsÜS-is.

Vastavalt TsÜS §-ile 54 lg 1 on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu

ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.

Seega T. Velitško kaotas talle kuulunud ehitisele omandiõiguse seoses sellega, et ehitise alune

maa tagastati õigustatud subjektidele ning ehitis maatüki olulise osana jagas maa saatust.

9. Kuna varaline kahju seoses sellega, et T. Velitško kaotas oma omandi pooleliolevale ehitisele,

tekitati Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr 349, siis tuleb varalise kahju

hüvitamiseks esitatud kaebuse esitamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil kaebaja sai teada

nimetatud korraldusest.

Asja materjalide kohaselt on T. Velitško Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349

vaidlustanud halduskohtus 15.10.2003 ainult p 6 osas (p 6 – tagastataval maaüksusel maatükil

nr 5 asuvad ilma seadusliku aluseta püstitatud hooned), muus osas, s. o maa tagastamise osas

õigustatud subjektidele, ta korraldust vaidlustanud ei ole. Seetõttu on alusetu apellandi väide, et ta

sai alles Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 otsusega teada, et tal puudub võimalus saada elumaja

omanikuks. Samuti on kaebaja viidatud haldusasjas esitatud kaebuse täienduses ise märkinud, et

tema põhjendatud huviks kaebuse esitamisel on kahju hüvitamine. Seega teadis kaebaja juba

enne tuvastamiskaebuse esitamist (kaebus Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349

p 6 õigusvastaseks tunnistamiseks), et tal on tekkinud kahju.

Halduskohus on õigesti leidnud, et korralduse nr 349 olemasolu pidi kaebajale olema arusaadav

juba 04.07.2001 või hiljemalt 05.07.2001, sest neil kuupäevadel väljastas Alajõe Vallavalitsus

talle vastavat teavet sisaldava õiendi notarile esitamiseks ja samuti on ta alla kirjutanud Uuskülas

asuva poolelioleva elamu ostu-müügilepingule, millesse notar oli märkinud, et lepingu objektiks

oleva ehitise alune maa on tagastatud. Kahju hüvitamise nõudega pöördus T. Velitško Tartu

Halduskohtusse alles 05.09.2006, s. o ligikaudu viis aastat alles pärast seda, kui ta sai teada talle

väidetavalt tekitatud kahjust.

Lähtudes eeltoodust, on T. Velitško varalise kahju hüvitamise nõue aegunud ning halduskohus

on õigesti jätnud selle rahuldamata.

10. Tartu Halduskohtu 27.02.2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2007 kohtumääruste kohaselt

on T. Velitško kaebuse menetlus Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsusega ja 1993 ehitusloa

väljastamisega seotud kahjunõude osas lõpetatud. Seetõttu käesolevas asjas ei hinda kohus seda,

kas T. Velitškole on tekitatud varalist või mittevaralist kahju Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993

otsusega ja talle 1993 ehitusloa väljastamisega.

11. T. Velitškole ei saanud tekkida varalist kahju seoses tema maa ostueesõigusega erastamise

avalduse menetlemisega vallavalitsuse poolt ning seetõttu apellatsioonkaebuses esitatud vastavad

põhjendused ei ole asjakohased.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 17.10.1991 Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise

kohta vastu võetud otsuse punktides 3, 9 ja 11 sätestatu kohustas lõpetama maa tähtajata

kasutusse andmise, keelas anda ehitusluba maale, millele on esitatud tagastamise taotlus ja

kehtestas, et selle keelu rikkumisega välja antud ehitusluba ei anna alust maa mittetagastamiseks.

Samuti seaduses sätestatud keeldu rikkuv maaeraldus ja ehitusluba ei anna alust maa

ostueesõigusega erastamiseks. Maa eraldamine ja elamu ehitamiseks loa andmine T. Velitškole

toimus pärast eelnimetatud otsuse vastu võtmist, seega ei saanud tal tekkida õiguslikul alusel

rajanevat ootust, et maa jäetakse tagastamata ja erastatakse talle. Selline ehitis on õigusliku

aluseta ja ei too kaasa maareformi seaduses ettenähtud maa ostueesõiguse erastamise õigust.

Kuna T. Velitškol ei olnud maa ostueesõigusega erastamise õigust, siis ei saanud vallavalitsus

seda ka rikkuda ja talle rikkumisega varalist kahju põhjustada.

12. Lisaks eeltoodule, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et antud maaüksuse

erastamiseks on esitatud kolm avaldust. Esimese avalduse esitas T. Velitško maa

ostueesõigusega erastamiseks 19.12.1997. Alajõe Vallavalitsus on 14.01.1999 kirjas selgitanud,

et seoses maa tagastamisega N. Furmanovile peaksid nad T. Velitškoga notari juures kokku

leppima hoonestusõiguse seadmises (tl 183). T. Velitško müüs poolelioleva ehitise 05.07.2001

G. Brasovskihhile ning G. Brasovskihh esitas vallavalitsusele omakorda avalduse maa

ostueesõigusega erastamiseks. Vallavalitsus vastas G. Brasovskihhi avaldusele 17.07.2001

(tl 101). Seejärel on jällegi 28.04.2003 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud

T. Velitško, olles eelnevalt ostnud poolelioleva ehitise 22.04.2003 G. Brasovskihhilt. T. Velitško

28.04.2003 avaldusele on vallavalitsus vastanud 30.04.2003. Seega on vallavalitsus vastanud

esitatud avaldustele, selgitanud maa ostueesõigusega erastamise võimatust ning ei ole olnud

tegevusetu.

Samuti ei saanud ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine vallavalitsuse poolt

iseenesest kuidagi tekitada kaebuse esitaja varalist kahju, sest poolelioleva ehitise alune maa

tagastati õigustatud subjektidele seetõttu, et tegemist oli õigusliku aluseta püstitatud ehitisega

ning seetõttu muutus see maatüki oluliseks osaks, kuid põhjuseks ei olnud ostueesõigusega

erastamise avalduse lahendamine.

13. Vastavalt RVastS §-ile 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ning sama

paragrahvi lg 2 kohaselt on tegevusetusega tegemist siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata

või toiming õigeaegselt sooritamata.

Seega lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju

tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud avaliku võimu kandja tegevus (tegevusetus), millega talle

väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt

tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel.

Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

14. Kuna eelnevalt on leidnud tuvastamist, et puudub Alajõe Vallavalitsuse õigusvastane tegevus

või tegevusetus, siis ei ole kaebajale ka avaliku võimu kandja poolt õigusvastase tegevusega või

tegevusetusega kahju tekitatud ning puudub vajadus analüüsida seda, kas kaebajal on tekkinud

üldse väidetavat mittevaralist kahju.

15. Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud (tl 125). Apellatsiooniastmes on advokaat L. Tamm esitanud taotluse riigi

õigusabi tasu suuruses 2730 krooni hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu

suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning

Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord“.

Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus

riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast

õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

Vastustaja apellatsiooniastmes menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson