3-07-2379/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-2379 Otsuse kuupäev 29.veebruar 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Juri Stronfel´i kaebus Tallinna Vangla 10. oktoobri 2007.a toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks õiglases määras kohtu äranägemisel. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud

1. Kinnipeetav Juri Stronfel paigutati 10.10.2007 kell 12.20 Tallinna Vangla haiglas Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseks ooteruumi, kus ta viibis kuni kella 13.14-ni. Ooteruumina kasutati haigla duširuumi riietusruumi. Koos J. Stronfeliga viibisid konvoeerimisautot oodates ooteruumis veel kolm inimest. Kell 12.30 toodi vanglaametniku poolt J. Stronfelile söök, mida ta ei söönud. J. Stronfel viskas talle toodud pudru ja supi prügikasti.

22.11.2007.a saabus Tartu Halduskohtusse Juri Stronfeli kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks õiglases määras kohtu äranägemisel.

Kaebuse põhjendused

2. Kaebuse kohaselt rikuti 10.10.2007.a J. Stronfeli õigusi ja alandati tema inimväärikust sellega, et Tallinna Vangla haiglas toideti teda antisanitaarsetes tingimustes, st duši riietusruumis, kus polnud hädavajalikke asju nagu näiteks laud ning toimus diskrimineerimine, sest duširuumis oli veel inimesi, kellele toitu ei antud.

Juri Stronfel märgib kaebuses, et kutsus 10.10.2007.a hommikul vangivalvuri ning seletas, et soovib saada külmpajukit, sest ta paigutatakse ümber Tartu Vanglasse. Valvuri abi teatas kaebuse esitajale, et ütleb tema soovi edasi peavalvurile. Kell 12.10 viidi kaebuse esitaja koos teiste ümberpaigutamist ootavate kinnipeetavatega duširuumi, kuid süüa toodi ainult temale. Ülejäänud kolm kinnipeetavat nõudsid samuti süüa, kuid neile keelduti söögi väljastamisest. Kaebuse esitaja märgib, et tal oli ebameeldiv süüa nii antisanitaarsetes tingimustes ning teiste kinnipeetavate juuresolekul, sest teda vaadati näljase pilguga. J. Stronfel suutis süüa vaid 3 lusikatäit ning seejärel viskas toidu, milleks oli tatrapuder ja supp prügikasti. Kaebuse esitaja on seisukohal, et teda toitlustati antisanitaarses ruumis, mis ei olnud köök või söökla, vaid duširuum, kus lõhnab seebi ning šampooni järgi ja kus kuivatavad ennast paljad inimesed. Juri Stronfel oli sunnitud olema terve päeva näljas, sest Tartu Vanglasse jõudis ta sellel ajal, kui õhtusöök oli juba jagatud. Kaebuse esitaja leiab ka, et Tallinna Vangla võis eelnimetatud tegevusega soovida tekitada konfliktsituatsiooni kinnipeetavate vahel, sest kaebuse esitaja on tuntud kui isik, kes nõuab pidevalt õiglust ja seaduslikkust, mis vangla administratsioonile ei meeldi. Seega võis vastustaja soovida tõugata teisi kinnipeetavaid kuriteole kaebuse esitaja suhtes.

Eeltoodu alusel palub J. Stronfel tunnistada Tallinna Vangla administratsiooni tegevus tema toitlustamisel õigusvastaseks ning mõista tema kasuks välja moraalne kahju kohtu äranägemisel.

Vastustaja vastuväited

3. Tallinna Vangla vastustajana peab esitatud kaebust põhjendamatuks.

Tallinna Vangla haiglas kasutatakse erakordsel vajadusel kinnipeetavate ümberpaigutamisel ooteruumina duširuumi riietusruumi, mis on kohandatud paralleelselt kaheks otstarbeks. Ümberpaigutamise päeval kasutatakse nimetatud ruumi ainult ooteruumina, mida pidevalt koristatakse, seega on tagatud ruumi sanitaarhügieenilised tingimused. Vastustaja on kohtule esitanud viis fotot ooteruumi sanitaartingimuste kohta, mis tõendavad, et kinnipeetavate ümberpaigutamisel kasutatav duširuumi riietusruum on hügieeniliselt puhas. Ooteruumis on pingid istumiseks ja elektrivalgustus, kuid puudub laud, sest antud ruumis ei ole regulaarset toitlustamist ette nähtud.

Tallinna Vangla on seisukohal, et ootekambrile ei laiene justiitsministri 30.10.2000.a määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 nõuded kambri sisustuse kohta, sest need nõuded on kehtestatud kambritele, kus kinnipeetavad elavad. Ootekambrites kinnipeetavad ei ela, vaid viibivad ajutiselt konvoi ootel ning Tallinna Vangla arvates ei ole õigusvastane inimeste ajutine hoidmine ruumis, kus puudub laud. Määravaks asjaoluks on ajaline kriteerium ja ooteruumides viibimise ajutine iseloom. Ilmselgelt peavad aga ooteruumide tingimused olema sellised, mis ei riiva inimväärikust. Tallinna Vangla haigla ooteruumist tehtud fotod annavad ülevaate sellest, et ooteruum on remonditud ning ruumis on olemas elektrivalgustus ja istumiskohad. Inimväärikuse alandamisel on oma kindel sisu ja toidukaussi käes hoides või seda istepingile pannes söömine ei ole söömine mitteinimlikul viisil.

Tallinna Vangla leiab, et alusetu on kaebaja väide ootekambris viibinud kaaskinnipeetavate diskrimineerimise kohta seoses sellega, et neile ei antud temaga samal ajal süüa. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 12 lg 1 sätestab üldised ja erilised võrdsusõigused, mis tähendab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Ebavõrdse kohtlemise formaalse PS-le vastavuse tuvastamisel tuleb silmas pidada, et võrdsusõiguste puhul ei saa nõuda seadusereservatsiooni kõikehõlmavat kehtivust, sest iga PS adressaadi abinõu võib vaadelda mõne võrdsusõiguse riivena. Seega tuleb tuvastada vahetegude olulisus ja mitteolulisus. Diskrimineerimiskeelu kaitseala riive seisneb diferentseerimises ehk eristamises PS § 12 lg 1 nimetatud tunnuste alusel. Nimetatud paragrahvi muude asjaolude klausel kujutab endast diskrimineerimiskeeldude kataloogi täiendamisklauslit. Kõigil § 12 lg 1 loetletud tunnustel on eriline kaal ning kui asuda diskrimineerimise keeldude kataloogi täiendama suvaliste asjaoludega, ähvardab väheneda kataloogis sisalduvate tunnuste erilisus.

PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS). Nimetatud seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks peab tulenevalt RVastS § 7 lg 1 kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Kaebuses on Juri Stronfel jätnud välja toomata, milles väidetav mittevaraline kahju seisneb.

Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline ehk moraalne kahju seisneb eelkõige kahjustatud isiku hingelistes kannatustes, milleks võivad olla alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, kuidas on antud juhul J. Stronfelile tekitatud hingelisi kannatusi, mis võisid talle moraalse kahju põhjustada.

Lähtudes eeltoodust palub vastustaja Tallinna Vangla jätta Juri Stronfeli kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 3 punktide 1 ja 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue lubatav. HKMS § 9 lõiked 4 ja 5 sätestavad toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamiseks esitatud nõuetele 3 aastase aegumistähtaja. Kaebuse esitaja vaidlustab 22.11.2007.a Tartu Halduskohtule esitatud (tl 9) kaebuses vastustaja 10.10.2007.a toimingu, mille tõttu on kaebus esitatud tähtaegselt.

5. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase toimingu kindlakstegemine ja õigusvastase toiminguga avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kirjalikus menetluses esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas vaidluses on asjakohasteks õigusnormideks Vangistusseaduse (edaspidi VangS) §

47 lõige 1, mis sätestab, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Seega ei ole kehtiva õiguse kohaselt mingil juhul lubatav olukord, kus kinnipeetav jääb söömata. Sotsiaalministri 31.12.2002.a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lõige 6 sätestab, et toidunormile vastavat toitu antakse kinnipeetavale kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Käesolevas vaidluses ei vaidlusta kaebuse esitaja toidutarbest või toidunormist väiksemas koguses toitlustamist, vaid tõstatab probleemi seoses võimaliku toiduhügieeni nõuete eiramisega. Sotsiaalministri 14.11.2002.a määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiuja hoolekandeasutuses“ § 8 lõiked 2 ja 3 sätestavad, et kuumtöödeldud toitu ei tohi säilitada rohkem kui kaks tundi. Käesolevas vaidluses ei vaidlusta kaebuse esitaja tervisekaitsenõuete eiramist toidu kvaliteedi tõttu, vaid toidu serveerimiseks kasutatud ruumi tõttu. Tallinna Vangla direktori 05.07.2005.a käskkirjaga nr 28 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ punkt 8 sätestab üldise põhimõttena kinnipeetavate toitlustamise sööklas, kuid punkti 8.1 kohaselt toitlustatakse tervishoiuosakonnas viibivaid kinni peetavaid isikuid kambris ja punkti 8.4 kohaselt lõunasöögi ajal kohtus viibivaid kinni peetavaid isikuid kuivtoidu kaasaandmise teel. Seega ei reguleeri kodukord kinnipeetava toitlustamist tervishoiuasutusest teise vanglasse ümberpaigutamise ajal ja lähtuda tuleb elanikkonna üldistest toitumistavadest nagu tuleneb VangS § 47 lõikest 1 ning selle sätte eesmärgist, milleks on tagada kinnipeetavate õigus toidule.

Halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitaja toitlustamisel 10.10.2007.a ei eiratud elanikkonna üldisi toitumistavasid. Fotodega (tl 58-62) on tõendatud, et ruum, kus vastustaja toitlustas kaebuse esitajat ei ole antisanitaarsetes tingimustes. Kohtu hinnangul on tegemist korralikult käepäraste vahenditega remonditud ruumiga, mida kasutatakse tavapäraselt riietumiseks ja mida vastustaja kinnituse kohaselt koristatakse regulaarselt. Kohtul pole mingit alust kahelda vastustaja kinnituses, et tegemist on tavapärases mõistes puhta ja hügieeninõuetele vastava ruumiga. Ka kaebuse esitaja ei osunda väidetavatele antisanitaarsetele tingimustele seoses ruumi mustusega või muu taolisega, vaid ta selgitab, et väidetav antisanitaarsus tulenes asjaolust, et ruumis ei olnud lauda. Kohus on seisukohal, et elanikkonna üldiste toitumistavadega ei ole vastuolus näiteks reisil transpordivahendites või ootesaalides söömine ilma toidulauda kasutamata. Samuti on elanikkonna käitumisharjumustele omane suupistete ja karastusjookide tarbimine saunade eesruumides ja spordivõistlustel või matkadel ja piknikel söögilauda söömiseks kasutamata. Kehtivast õigusest tuleneb aga vastustajale ühene kohustus tagada kinnipeetava toitlustamine ja vastustaja on käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes selle kohustuse täitnud. Seega ei ole vastustaja toiming vastuolus kehtiva õigusega. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et teda diskrimineeriti sellega, et teisi samas ruumis viibivaid kinnipeetavaid ei toitlustatud temaga samal ajal. Kohus ei pea taolist olukorda võrdsusõiguse rikkumiseks ega diskrimineerimiseks, kuna teisi kinnipeetavaid võidi kehtiva õiguse kohaselt toitlustada ka ümberpaigutamise sihtkoha kinnipidamisasutuses või sihtkoha arestimajas või neid võidi olla toitlustatud enne ooteruumi toimetamist. Kohtul ja kaebuse esitajal puuduvad andmed, et teiste kinnipeetavate puhul eirati vastustaja poolt kohustust nende toitlustamiseks kolm korda päevas. Kaebus ei saa mingil juhul rahuldamisele kuuluda motiivil, et kaebuse esitajaga toimiti õiguspäraselt, kuid väidetavalt ei toimitud õiguspäraselt kaebuse esitaja toitlustamise ajal samas ruumis viibivate teiste kinnipeetavatega.

Kuna puudub alus vaidlustatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, puudub alus ka avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna tõendamist ei ole leidnud kaebuse esitaja ebavõrdne ning alandav kohtlemine või alavääristamine õigusvastase toiminguga.

6. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik Kohtunik