3-07-2646/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-07-2646

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

29. veebruar 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2646

Haldusasi

M. K.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 21.11.2007. a korralduse nr 1986-k p-de 1, 2 ja 3 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks jätkata kaebuse esitaja suhtes vaidlusaluse maa tagastamise või kompenseerimise menetlust. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja M. K. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus (esindaja Kaarel Berg) RESOLUTSIOON Jätta M. K.’i kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p 6, §

92 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 29.02.2008, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 16. jaanuari 1995. a otsusega nr 8476 loeti Tallinnas, end. Harjumaal, Harku vallas, Haabersti mõisast eraldatud maakoht „X nr x,” endisel kinnistul nr xx asunud krunt suurusega 38,27 ha ja põllumajanduslik inventar omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus krunt J. S.`ile ja põllumajanduslik inventar A. S.ile ning vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks V. S. ja V. K. kumbki 1/2 mõttelises osas /tl 38/.

2.

V. S. suri 28.08.1992 /tl 39/. 23. veebruaril 1995 andis V. K. tõenduse, et tema on V. S.i õiguslik pärija /tl 40/. V. K. ise suri 02.02.2003 USA-s New Jersey osariigis /tl 22-23/. Välisõigusabi Advokaadibüroo 22. veebruari 2005. a kirjaga nr 1121x/275 teavitati Tallinna Maa-ametit sellest, et väidetavalt on V. K.i pärijaks New Jersey seaduste järgi tema poeg M.

K. /vara tagastamise toimiku nr 8476 lk 63/. 3. Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi – TLV) 19. septembri 1995. a korraldusega nr 2597-k lõpetati restitutsiooninõude lahendamine eelmärgitud põllumajandusinventari osas /tl 41/. 4. Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti pärimisregister teatas 25.04.2001 kirjaga nr 3510/PR vastuseks Tallinna Maa-Ameti järelepärimisele, et pärimisregistri andmetel V. S.i järel pärimisasja toimikut avatud ei ole ja samuti ei ole ta teinud testamenti /vara tagastamise toimiku nr 8476 lk 62/. 5. TLV 21. novembri 2007. a korraldusega nr 1986-k otsustati lõpetada Mustamäe linnaosas, endisel Harjumaal, Harku vallas, Habersti mõisast eraldatud maakoht “X nr x”, endisel kinnistul nr xx asunud 38,27 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus ja mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna õigustatud subjektide V. S.’i pärand on avanenud 28. augustil 1992 ja V. K.’i pärand on avanenud 2. veebruaril 2003, kuid TLV-le ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Samuti loeti endise kinnistu nr xx maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks /tl 3/. 6. 28.12.2007 sai Tallinna Halduskohus M. K.’i kaebuse TLV 21.11.2007 korralduse nr 1986-k p-de 1-3 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks jätkata kaebaja suhtes menetlust /tl 1-2, 25-27, 60-61/. 7.

15. jaanuari 2008 määrusega kohus võttis M. K.i kaebuse menetlusse /tl 44-45/ ja 21. jaanuari 2008 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 50/. 04.02.2008 esitas vastustaja TLV kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 54-57/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja M. K. leiab, et TLV 21. novembri 2007 korraldusega nr 1986-k on rikutud tema õigust nõudeõigust pärida õigustatud isikuna ja ainsa pärijana saada tagasi või kompensatsiooni oma emapoolselt vanaisalt A. S.'ilt õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Kaebuse esitaja ema, omandireformi õigustatud subjekti V. K.i pärand avanes 02.02.2003, seoses tema surmaga. V. K.i ainus alaneja sugulane on kaebuse esitaja, mida teatab ka Välisõigusabi Advokaadibüroo kiri 22.02.2005 nr 1121x/275 V. K.'i pärimisasjas Harju Maavalitsusele ja Tallinna Maa-Ametile viitega Oceani Maakonna Pärandvarakohtule.

New Jersey osariigi Oceani Maakonna Pärandvarakohtu otsusega 25. maist 2004 määrati omandireformi õigustatud subjekti ainsaks pärijaks kaebuse esitaja. Kõik tõendavad materjalid saadeti kaebuse esitaja poolt apostilliga Eestisse 26. mail 2004, sellele lisati 23. jaanuaril 2006 tehtud vandetõlge ning esitati kaebuse esitaja esindaja poolt aprillis 2006 TLV asjakohasele allosakonnale. Paraku kaebuse esitaja esindajalt nõuti ka nõudeõiguse pärimisõigust tõendava dokumendi esitamist. Kaebuse esitaja, saanud oma esindajalt palve saata nõudeõiguse pärimisõigust tõendav dokument, pöördus New Jersey osariigi Oceani Maakonna Pärandvarakohtu poole asjakohase kinnituse saamiseks ning saanud õiendi, lähetas selle juulis 2006 lihtpostiga TLV-le.

Maareformi seaduse (edaspidi – MRS) § 192 lõige 3 säte jõustus 27.11.2005, s.t antud asja tähtajaks oli määratletud 27.08.2006. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja ei ole täitud talle seadusega seatud kohustusi:

1. Pärija määratlemisel omandireformi õigustatud subjektina, sest Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi – ORAS) § 8 lg 3 p 2 sättest tulenevalt on endise omaniku lapselaps, kui tema vanem on surnud (sõltumata surma ajast), omandireformi õigustatud subjekt;

2. Kohustatud subjektina ORAS § 5 lõige 1 sätte rakendamisel omandireformi õigustatud subjektile vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamata jätmise osas olukorras, kus selle küsimuse lahendamiseks vajalikud dokumentaalsed tõendid olid tähtaegselt esitatud. MRS § 192 lõige 1 sätestab, et nõudeõigus on päritav ja kaebuse esitaja on oma tahet pärimiseks vastustajale selgelt väljendanud. Kaevatud korraldus märgib, et nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta tähtaegselt esitatud ei ole.

Kaebuse esitajale oli tehtud haldusakt täielikuks üllatuseks ja on äärmiselt kahetsusväärne, et selline haldusakt tehti. Kaebuse esitaja saab aru, et õigeaegselt on jäänud tegemata ilmselt mingi formaalsus. Aga kaebuse esitaja lähtub ORAS § 8 lg 3 p-st 2 ja leiab, see haldusakt on kaebuse esitaja suhtes õigusvastane ning seetõttu tuleb see tühistada. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on antud asja menetlust läbi viinud kahetsusväärselt aeglaselt. Seda väidet tõendab kujukalt fakt, et peale omandireformi õigustatud subjektide väljaselgitamist 19. septembril 1995 jäeti antud asi lihtsalt seisma kuni 02. veebruaril 2003 suri ka viimane omandireformi õigustatud subjekt, V.

K.. Antud kohtulugu oleks olnud olematu, kui asja menetlemine oleks toimunud mõistliku aja jooksul. Kaebuse esitaja on nõus et antud asjas tuleb nüüd lähtuda ORAS § 161 lg 1 sättest, kuid vastustaja ei ole kaebuse esitajat varem sellest teavitanud. Kaebuse esitaja jagab vastustaja seisukohta, et lõppfaasis, s.o. enne antud asjas seaduseandja poolt kehtestatud tähtaega, 27. august 2006, esitati tema ja ta esindaja poolt pärimisdokumente mitmeid kordi ja ohtralt. Kaebuse esitajani jõudis ka teave, et pärimisdokumentide esmakordsel esitamisel tema esindaja poolt, s.o. aprillis 2006, olevat mainitud mingi dokumendi puudumist.

Vastustaja töötaja olevat selle kohta teinud suulise märkuse. Esindaja teatas kaebajale koheselt, et puudu on pärimisõiguse tunnistus maale. Kaebaja sai aru, et vajatakse kinnitust testamendis sisalduvale kinnitusele selle vara sisu kohta. Kaebaja teadis pärandaja V. K. Testamendi klauslit TEISEKS, kus muu seas kinnitatakse: Annan, parandan ja jätan kogu oma ükskõik kus asuva vara, nii kinnisvara kui ka isiklikud esemed või vara, mis koosneb nii kinniskui ka vallasvarast... On äärmiselt kahetsusväärne, et vastustaja amet ei väljastanud kirjalikku õiendit puudu jäänud dokumendi kohta, mille tõttu sai võimalikuks, et kaebuse esitajani jõudis eksitava loomuga teave, mille tulemusel kaebuse esitaja poolt 27. juunil 2007 koostati ja Massachusettsi osariigi notari Richard J. 0'Brieni poolt kinnitatud dokumentipakk ja lähetati vastustajale.

Vastustaja lähetatud dokumente maa nõudeõiguse pärimise kohta vajalikeks ei pidanud ja kaebajat sellest ei teavitanud. Kaebuse esitaja leiab, et ta on antud asjas kogu aeg toiminud heauskselt, kuid vastustaja on teda antud asja menetlemisel teavitanud puudulikult, mis viis kaebuse esitaja eksitusse ja vastustaja haldusaktini, millega rikutakse kaebuse esitaja pärimisõigust.

Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leiab, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. Kaebuses on vastustajale ette heidetudud seda, et M. K.i ei ole määratletud omandireformi õigustatud subjektina ORAS § 8 lg 3 p 2 järgi. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja selline väide alusetu. Kaebuse esitaja poolt viidatud ORAS § 8 käsitleb õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjekti määratlemist. Käesolevat vaidlust puudutavas vara tagastamise menetluses on subjektiotsus juba vastu võetud (Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 16. jaanuari 1995. a otsus nr 8476). ORAS ega teised omandireformi reguleerivad õigusaktid ei näe ette uue subjektiotsuse vastuvõtmist õigustatud subjekti pärijate suhtes, kui õigustatud subjekt pärast subjektiotsust sureb. Sellisel juhul toimub õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes nõudeõiguse pärimine vastavalt ORAS § 16¹ lg-le 1 ning vara tagastatakse või kompenseeritakse pärijale. Vastustaja hinnangul toetavad tema tõlgendust tagastamismenetluse osas ka Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 vastu võetud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-d 17 ja 34².

Lisaks peab vastustaja vajalikuks märkida, et poolte vahel puudub iseenesest vaidlus selles, et M. K. on V. K.i pärija. Vaidluse esemeks on eelkõige tagastamismenetluse lõpetamine M. K.i suhtes. Kaebuse esitaja on leidnud, et vastustaja on rikkunud ORAS § 5 lg-t 1 ning jätnud lahendamata õigustatud subjektile vara tagastamise või kompenseerimise olukorras, kus vajalikud dokumentaalsed tõendid olid tähtaegselt esitatud. Vastustaja vaidleb sellele vastu ning on seisukohal, et ei ole omandireformi kohustatud subjektina oma kohustusi rikkunud. Kaebuse esitaja väide, et vara tagastamiseks nõutavad dokumendid esitati tähtaegselt, on vastustaja hinnangul eksitav. Vastustaja toetub oma seisukohas alljärgnevale. Kaebuses on märgitud, et esindaja Anti Roosnupu (Roosnupp) kaudu esitati 2006. a aprillis Tallinna Maa-ametile pärimist puudutavad dokumendid, mis olid tõlgitud vandetõlk Tiia Eiseni poolt 23. jaanuaril 2006. a. Esitatud dokumentide kogum sisaldas apostilli koopiat, Mati Roosnupu nimele antud volikirja koopiat, koopiat M. K.i juhiloast, koopiat V. K.i testamendist, koopiat New Jersey osariigi Oceani maakonna pärandvarakohtu otsusest. Kõnealune dokumentide kogum on kaebuse esitaja poolt lisatud ka kaebusele (lisa nr 3 all, tl 9-28). Kuna Tallinna Maa-ametile esitatud dokumentide kogum ei sisaldanud maa nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust, siis nõuti selle esitamist, mida möönatakse ka kaebuses. Tallinna Maa-ametisse saabus 18. mail 2007. a koos A. Roosnupu 17. mai 2007. a kaaskirjaga /vara tagastamise toimiku nr 8476 lk 66/ dokumentide kogum. Nagu kaaskirjas märgitakse, on kaebuse esitaja neid dokumente linnavalitsuses varem näidatud. Kuigi kaaskirjas märgitakse pärimistunnistuse esitamist, siis oli tegemist oli juba varem esitatud dokumentidega. Seetõttu nõuti endiselt maa nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamist.

21. novembril 2007. a esitas A. Roosnupp M. K.i poolt 27. juunil 2007. a koostatud ja Massachusettsi osariigi notari Richard J. O’Brieni poolt kinnitatud dokumendi, milles M. K. kinnitab, et on ta V. K.i ainus pärija. Ka kõnealust dokumenti ei saanud Tallinna Maa-amet käsitleda maa nõudeõiguse pärimise tunnistusena MRS § 19² lg 3 mõttes. Vastavalt maareformi seaduse muutmise seaduse §-le 26, kui pärand on avanenud sama seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Käesolevas asjas oli V. K.i pärand avanenud

02. veebruaril 2003. a. Seega pidi M. K. esitama hiljemalt 27. augustiks 2006. a pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta.

M. K. on oma esindaja A. Roosnupu kaudu esitanud küll erinevaid pärimisega seotud dokumente, kuid ühtegi neist ei saa käsitleda pärimisõiguse tunnistusena maa nõudeõiguse pärimise kohta MRS § 19² lg 3 mõttes. MRS § 19² lg 1 järgi kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. Pärimisseaduse (edaspidi - PärS) § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. Sellisel juhul tuleb esitada avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub (PärS § 140¹ lg 3). Seega on seadusandja ette näinud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks erikorra, mille kohaselt tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda Eesti notari poole. Kõnealuse toimingu tegemise vajadust selgitati Tallinna Maa-ameti poolt ka M. K.i esindajale A. Roosnupule, kes pole aga tähtaegselt Eesti notari poole pöördunud, et saada pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Seetõttu on tema esindatav kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist, millest tulenevalt võttis TLV vastu korralduse maa tagastamismenetluse lõpetamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaevatud korraldusest nähtuvalt lõpetati Mustamäe linnaosas, endisel Harjumaal, Harku vallas, Habersti mõisast eraldatud maakoht „X nr x“, endisel kinnistul nr xx asunud 38,27 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust põhjusel, et õigustatud subjektide V. S.i pärand on avanenud 28.08.1992 ja V. K.’i pärand on avanenud 02.02.2003, kuid TLV-le ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta.

M. K. peab nimetatud korraldust õigusvastaseks, kuna vastustaja ei ole väidetavalt täitnud talle seadusega seatud kohustusi pärija määratlemisel omandireformi õigustatud subjektina ega ka oma kohustusi kohustatud subjektina ORAS § 5 lg 1 sätte rakendamisel omandireformi õigustatud subjektile vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamata jätmise osas olukorras, kus selle küsimuse lahendamiseks vajalikud dokumentaalsed tõendid olid väidetavalt tähtaegselt esitatud. Seetõttu taotleb kaebaja TLV 21. novembri 2007. a korralduse nr 1986-k osalist (p-de 1-3) tühistamist ning TLV-le ettekirjutuse tegemist jätkata kaebuse esitaja suhtes vaidlusaluse maa tagastamise või kompenseerimise menetlust. Vastustaja on aga leiab, et kaevatav korraldus on õiguspärane ning kaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ja maa tagastamise menetluse uuendamiseks M. K.i suhtes.

2. Eelmärgitut arvestades on kohus seisukohal, et käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks TLV võimalik viivitus või tegevusetus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise menetluses. Seetõttu on asjakohatud ja jäävad tä helepanuta kaebuse esitaja sellekohased väited. Samuti ei ole vaieldav, et Tallinna linn on ORAS § 5 lg 1 järgi omandireformi kohustatud subjekt: omandireformi kohustatud subjektid on riik ja teised isikud, kes on seaduse järgi kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama või kompenseerima või vara tasu eest või tasuta üle andma. Ka leiab kohus, et tegelikult ei ole poolte vahel vaieldav asjaolu, et et M. K. on V. K.i ainus pärija ning tulenevalt ORAS § 8 lg 3 p-st 2 põhimõtteliselt omandireformi õigustatud subjekt. Nimetatud sätte järgi, kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta käesoleva paragrahvi 2. lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektid endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal. Vaidlus on hoopis selles, kas M. K. omandireformi õigustatud subjektina on tegelikult teinud omalt poolt need toimingud, mis on vajalikud talle vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse otsustamiseks, ning kas TLV kohaliku omavalitsuse täitevorganina on rikkunud talle vara tagastamise või kompenseerimise menetluses pandud kohustusi. Kui vastus sellele on jaatav, siis oli TLV poolt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse lõpetamine ning otsus mitte alustada kompenseerimise menetlust õigusvastased ja kaebaja õigusi rikkuvad. Kui vastus on aga eitav, siis jääb kaebus rahuldamata.

3. MRS § 4 kohaselt maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse ORAS-t, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

02.03.1997 jõustus ORAS § 161, mille lg 1 järgi nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Analoogselt on küsimus sätestatud MRS § 19² lg-tes 1 ja 2 ning põhimõtteliselt sama sätestavad ka „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-d 17 ja 34². Eelnevast tuleneb selgelt, et antud juhul puudus vajadus ja kohustus uue subjektiotsuse vastuvõtmiseks õigustatud subjekti V. K.i pärija M. K.i suhtes, kuna subjektiotsus oli tehtud juba 16. jaanuaril 1995. a ja samas vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei olnud tehtud. 31.12.1999 jõustus PärS-s § 1401, milles on sätestatud järgmine:

(1) Pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale.

(2) Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud.

(3) Pärimistunnistuse annab välja notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht. Kui pärandi avanemise koht on välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara. Kui pärandvara asub mitme notari tööpiirkonnas, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle poole pöörduti pärimistunnistuse väljastamise avaldusega esimesena. Tulenevalt MRS § 19² lg-st 3 (jõustunud 27.11.2005) nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Selle sätte aluseks oli 26. oktoobril 2005. a vastu võetud ja 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadus, mille rakendussäte § 26 sätestas, et kui pärand on avanenud enne sama seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

4. PärS § 3 lg 3 kohaselt pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht, tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 pärandi avanemisel tekib pärijal õigus pärida. PärS § 4 kohaselt pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Sama seaduse § 117 lg-s 1 on sätestatud, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. Antud juhul nähtub nii kohtutoimiku kui ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 8476 materjalidest, et kaebuse esitaja ema, omandireformi õigustatud subjekt V.

K. suri ja tema pärand avanes 02.02.2003 välismaal, USA-s New Jersey osariigis. Samas tuleneb ülalosundatud ORAS ja MRS sätetest selgelt, et nõudeõiguse pärimisel pärandi vastuvõtmiseks ja pärimistunnistuse saamiseks tuli M. K.il õigeaegselt pöörduda Tallinna notari poole ja hiljemalt 27. augustiks 2006. a esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele, st TLV-le pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kaebuse esitaja ei ole neid nõudeid õigeaegselt täitnud, ja tegemist ei ole pelgalt mingi tähtsusetu formaalsusega, nagu ekslikult saab aru kaebuse esitaja. Puudub vaidlus, et enne antud asjas seaduseandja poolt kehtestatud tähtaega, 27. august 2006, esitati kaebaja ja tema esindaja poolt „pärimisdokumente mitmeid kordi ja ohtralt“.

Probleemiks on see, et nende dokumentide hulgas ei olnud ja seega tähtaegselt ei esitatud nimelt Eestis väljastatud pärimisõiguse tunnistust. Kaebuse esitaja on ise kinnitanud korduvalt, et temani jõudis „ka teave, et pärimisdokumentide esmakordsel esitamisel tema esindaja poolt, s.o. aprillis 2006, olevat mainitud mingi dokumendi puudumist. Vastustaja töötaja olevat selle kohta teinud suulise märkuse.“ Samuti on kaebaja kinnitanud, et tema esindaja teatas kaebajale koheselt, et puudu on pärimisõiguse tunnistus maale, ning et „Paraku kaebuse esitaja esindajalt nõuti ka nõudeõiguse pärimisõigust tõendava dokumendi esitamist“. Seega oli vastustaja kaebajat tema esindaja kaudu teavitanud selgelt, milline dokument nimelt on puudu, mistõttu on M. K.i väited TLV poolt teavitamiskohustuse rikkumisest põhjendamatud. Ka ei ole TLV-le süüks pandav asjaolu, et isik ei tunne seadusi või saab asjast valesti aru („Kaebaja sai aru, et vajatakse kinnitust testamendis sisalduvale kinnitusele selle vara sisu kohta“). Liiatigi oli kaebaja volitanud enda asju ajama esindaja, kes eeldatavasti peab valdkonnas, kus ta teist isikut esindab, kehtivates õigusaktides orienteeruma. Kaebuse esitaja on kaebuses väitnud, et tema, saanud oma esindajalt palve saata nõudeõiguse pärimisõigust tõendav dokument, pöördus New Jersey osariigi Oceani Maakonna Pärandvarakohtu poole asjakohase kinnituse saamiseks ning saanud õiendi, lähetas selle juulis 2006 lihtpostiga TLV-le. Antud juhul ei ole isegi tähtis, et lihtposti kasutamise tõttu ei saa kaebaja tõendada nimetatud õiendi väidetavat saatmist märgitud ajal – olulisem on see, et kaebaja enda selgitusest ilmneb, et tegemist ei olnud Eesti notari väljastatud pärimisõiguse tunnistusega. Seda ei olnud ka A. Roosnupu 17. mai 2007. a kaaskirjaga saadetud ja linnavalitsuses varem näidatud dokumentide hulgas, nagu nähtub toimikute materjalidest. Just seetõttu oligi juba aprillis 2006 nõutud pärimisõiguse tunnistuse esitamist. Õige on ka vastustaja väide, et 21. novembril 2007. a A. Roosnupu poolt esitatud ning 27. juunil 2007. a

M. K.i poolt koostatud ja Massachusettsi osariigi notari Richard J. O’Brieni poolt kinnitatud dokumenti, milles M. K. kinnitab, et on ta V. K.i ainus pärija, ei saa käsitada maa nõudeõiguse pärimise tunnistusena MRS § 19² lg 3 mõttes. Rääkimata tõigast, et selleks ajaks oli seadusandja kehtestatud tähtaeg - 27. august 2006 – ammu möödunud.

5. Vaidlustatud korraldus on antud selleks pädeva isiku poolt ning asjakohastele õigusnormidele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 8476 materjalidele tuginevalt, korralduses on toodud selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Et kohus on eelnevalt ka tuvastanud, et M.

K. ei ole tähtaegselt esitanud TLV-le vaidlusaluse maa nõudeõiguse pärimise tunnistust ning MRS § 19² lg 3 ja 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustavad imperatiivselt teda lõpetama tagastamise menetlus ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, siis on TLV 21.11.2007 korraldus nr 1986-k kaevatud punktide osas õiguspärane. Õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda M. K.i subjektiivseid õigusi, mistõttu tema kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. TLV ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud.

Hurma Kiviloo kohtunik