3-07-1558/12 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1558 Haldusasi R.K. kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamise ning mittevaralise kahju 15 000 krooni hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – R.K. Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsus muutmata. Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

2 MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. R.K. taotles Tartu Vangla toimingute, mis seisnesid perioodidel 15.04.2005- 16.06.2006 ja 14.02.2007-25.04.2007 etapeerimisel tema suhtes saateautos käeraudade kasutamises, õigusvastaseks tunnistamist ning sellega tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamist summas 15 000 krooni. Kaebuse kohaselt kasutati mõlemal perioodil kaebaja suhtes etapeerimisel käeraudasid saateautos õigusvastaselt. Perioodil 15.04.2005-16.06.2006 kasutati tema suhtes õigusvastaselt käeraudasid etapeerimisel saateautos viibimisel kokku 16-l korral ning perioodil 14.02.2007-25.04.2007 8-l korral. Vastustaja õigusvastast tegevust tõendab õiguskantsleri 12.06.2006 seisukoht ja Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsus ning see, et Tartu Vangla on õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumi otsuste järgselt lõpetanud kaebaja suhtes õiguste rikkumise. Käeraudade kasutamise eelduseks kinnipeetava saatmisel on kõrgendatud põgenemisoht, mis peab olema tõendatav, ning pädeva ametniku vastavasisuline otsus. Kirjalikku otsust vastustaja poolt käeraudade kasutamise kohta koostatud ei ole. Tuvastatud ei ole ka kaebuse esitaja põgenemisohtlikkust. Kaebuse esitaja ei ole kunagi põgenenud saatemeeskonna käest. Vastustaja viited põgenemistele 20.05.1994 ja 10.01.1996 on meelevaldsed, kuna siis oli tegu politsei käest põgenemiskatse ja põgenemisega, mille eest on teda karistatud 1996 vangistusega. Vastustaja viide, et alates 06.09.2006 on käimas kaebaja suhtes kriminaalmenetlus, on antud juhul asjasse mittepuutuv, kuna tegemist ei ole kahtlustusega, mis antud asjas tõendaks kaebaja põgenemiskalduvust. Vastustaja arutlused, et saadetavad tuleb ümber paigutada linnas avatud territooriumil ning, et välistada tuleb tulirelva sattumist saadetava kätte jne, on asjakohatud ja faktidega tõendamata. Saateautosse paigutati kaebuse esitaja vangla sisesel territooriumil ja sihtkoha vanglas väljus ta samuti vangla sisesel territooriumil. Kaebajat ei ole kordagi vangistuses süüdistatud ega distsiplinaarkorras karistatud põgenemises või vägivaldsuses, samuti pole tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis annaksid alust tema põgenemisvõi kallaletungi ohule. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava järgi ei ole temal põgenemiskatseid registreeritud. Kaebaja leidis, et käeraudade õigusvastase kasutamisega rikuti tema põhiõigusi ja inimväärikust. Kaebaja suhtes kasutati mõlemal perioodil pikema aja vältel ebaseaduslikult käeraudasid saateautos teiste kinnipeetavate silme all, kus ainukesena kaebajal olid käed raudus. See oli alandav kaebajale. Ebaseaduslikult kohaldatud ohjeldusmeetmed, s. o käerauad, tähendasid kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet ning alandusi teiste kinnipeetavate ees. Vaidlusalustel perioodidel etapeerimisel saateautos pidi ta pikki tunde (2,5 kuni 6 tundi järjest) veetma raudus kätega kitsas metallkongis. Käeraudade kasutamine tekitas talle füüsilist valu, käed surid pidevalt välja ja selliselt istuda oli ebamugav ja ahistav. Õiguskantsleri ettepanekul lõpetati käeraudade ebaseaduslik kasutamine kaebaja suhtes, kuid seitse kuud hiljem alustati vastustaja poolt uuesti ebaseaduslikult käeraudade kasutamist. Tartu Vangla süü kui mittevaralise kahju hüvitamise tingimus on tõendatud. Vanglast vanglasse saatmisel kinnipeetavale nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Kaebaja väärikuse alandamine ja heaolu langus on olnud vahetult tingitud Tartu Vangla tegevusest. Arvestades õiguste rikkumiste laadi ja ulatust, on 15 000 krooni mõistlik ja õiglane hüvitis.

2. Vastustaja Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt puudutab kinnipeetav R.K. kaebus otseselt vanglavälist saatmist. Vanglavälise saatmise korral on ekslik lähtuda üheselt vangistusseaduse 8. jao määratlusest julgeoleku tagamisel, kuna tingimused kinnipeetavate ehk saadetavatega toimingute

3 läbiviimiseks on oluliselt erinevad. Vanglavälisel saatmisel, kasutades analoogiat politsei praktikast, on tegemist saatmistega kõrgendatud põgenemisriski tingimustes, need on tingimused, milliste puhul saadetavad on väljaspool suletud territooriumi. Justiitsministri 30.05.2006 määrusega nr 17 kehtestatud „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (edaspidi Töökord) § 11 (varasemalt justiitsministri 26.03.2003 määrus nr 20 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 12) kehtestab nõude, et saateülesande täitmine tuleb korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired. Sellest nõudest tulenevalt vanglavälisel saatmisel vähim, mida saatemeeskonna ülem saadetavate põgenemise ja muude häirete vältimiseks teha saab, on käeraudade kasutamine. Kinnipeetav R.K. puhul tuleb paratamatult silmas pidada asjaolu, et ta on korduvalt saatemeeskonna käest põgenenud – 20.05.1994 ja 10.01.1996, pannes vabaduses viibides toime uusi kuritegusid. Alates 06.09.2006 on käimas kriminaalmenetlus, milles kinnipeetav R.K. on kahtlustatav kuriteo toimepanemises karistuse kandmise ajal. Kinnipeetava individuaalses täitmiskavas leiavad jätkuvalt erinevate osakondade spetsialistid, et kogutud info põhjal ning tulenevalt kuriteo iseloomust põgenemisrisk eksisteerib, samuti on olemas kallaletungi oht. R.K. on keskmisest suuremat kasvu ning väga heade füüsiliste võimetega kinnipeetav. Suhtlemisel vanglaametnikega üritab laskuda vaidlustesse, saatemeeskondade poolt on täheldatud, et R.K. muutub silmnähtavalt närviliseks situatsioonides, kus temalt nõutakse vanglaametnike korralduste täitmist (närvilisus väljendub kõrgenenud hääletoonis, žestikuleerimises ning nähtavalt suurenenud higistamises). Nende asjaolude tõttu tunnetavad saatemeeskonna liikmed reaalset ohtu. Ohjeldusmeetmeid (käeraudu) lubab enesekaitsevahendina kasutada vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 71 lg 2, mille järgi võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu − kasutades analoogiat politseiseadusest, siis aktiivseks kaitsevahendiks on ka käerauad. R.K. mittevaralise kahju nõuet ei saa pidada põhjendatuks, kuna 18.07.2006 asus Tartu Vangla koheselt täitma õiguskantsleri tõlgendust ning ettepanekut käeraudu kasutada ainult juhul, kui on edasilükkamatu juhus ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Alates 01.02.2007 alustati uuesti saatemeeskondade poolt saadetavatel käeraudade kasutamist, kuna muutus VangS redaktsiooniga § 70 sõnastus. VangS § 70 uus sõnastus sätestas käeraudade kasutamise võimaluse ka muudel juhtudel, kui ainult kõrgendatud põgenemisohu puhul. Alates 26.04.2007 lõpetati käeraudade kasutamine saatmisel, tuginedes Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsusele nr 4-1-08/1739. Seega kaebuses vaidlustatud toiming on R.K. suhtes lõpetatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma kohtuotsuses nr 3-2-1-111-96 on üheselt leidnud, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju. R. K. le ei ole tekkinud vigastusi seoses saatmistel käeraudade kasutamisega. Seega on tõendamata asjaolu, et kaebaja oleks tundnud nimetatud toimingutel füüsilist valu. Kaebaja väide, et ta tundis alandust teiste kinnipeetavate ees, ei pea samuti paika, kuna tulenevalt saatemeeskonnale kehtestatud nõuetest paigutatakse eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav saateautosse teistest saadetavatest eraldi. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus tunnistas 26. novembri 2007 otsusega Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja suhtes käeraudade kasutamises vanglavälisel saatmisel, õigusvastaseks, ja mõistis Tartu Vanglalt välja R.K. kasuks mittemateriaalse kahju hüvitise 3000 krooni ning menetluskulu 80 krooni. Otsuse kohaselt on kaebus põhjendatud osaliselt. Kohus nõustus kaebuse esitajaga, et käeraudade kasutamine tema suhtes vanglavälisel saatmisel kaebuses toodud perioodidel toimus

4 õigusvastaselt. VangS §-is 70 lg 1 sisalduv säte, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht (kuni 31.01.2007 redaktsioon) või, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel (kehtib alates 01.02.2007), võimaldab käeraudu kasutada kinnipeetava vanglavälisel saatmisel, kuid sellise vahendi kasutamine vanglavälisel saatmisel peab olema igati põhjendatud ning sellise otsuse õiguspärasust peab olema hiljem ka võimalik kontrollida. Seega ohjeldusmeetme kohaldamine, kui selline otsus tehakse saatmisele eelneva haldusmenetluse käigus, tuleb vormistada kirjalikult ja motiveeritult. VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla direktor. Antud juhul puudusid vangla direktori otsused kaebuse esitaja suhtes etapeerimisel käeraudade kasutamise kohta. Samuti ei ole tõendatud, et oleks esinenud selliseid olukordi, kus reaalne põgenemisvõi kallaletungi oht tekkis vahetult saatmise ajal, mis oleks tinginud kohese vajaduse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Lisaks VangS §-ile 69 lg 4 näeb ka Töökorra § 4 lg 4 ette, et julgeolekuabinõud kinnipeetava saatmisel tuleb määrata vangla direktori poolt. Töökorra § 4 lg 1 kohaselt täidetakse saateülesanne vangla direktori kirjaliku korralduse, juhendaja juhiste ja saateplaani alusel. Vastavalt Töökorra §-ile 4 lg 4 pöörab vangla direktor kinnipeetavale lühiajalist väljaviimist lubades korralduses erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestab seejuures kinnipeetava isikuomadusi, karistusaja pikkust, toimepandud kuriteo raskust, laadi, väljaviimise põhjusi ja muid asjaolusid. Direktori korraldus on üheks saatedokumendiks, mille saamisel ja mille alusel koostab saatemeeskonna juhendaja saateplaani (Töökorra § 6 lg 2 p 1). Direktori vastava kirjaliku korralduse puudumisel ei ole saatemeeskonnal endal õigust kellegi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, välja arvatud kui seda tingivad vahetud erakorralised asjaolud. Kaebuse esitaja staatus − karistatud eluaegse vangistusega − ei ole selliseks erakorraliseks asjaoluks, mis annaks õiguse tema suhtes põhjendusteta käeraudu kasutada. Samas mõlemal juhul, nii direktori vastava otsuse olemasolul kui ka erakorralise sündmuse puhul, peab ohjeldusmeetme kasutamine olema saateplaanis fikseeritud. Vastustaja kinnitusel kaebaja poolt vaidlustatud perioodil ühelgi juhul saateplaanis kaebaja suhtes käeraudade kasutamist ei märgitud. Seega kohaldati kaebuse esitaja suhtes käeraudu kõikidel kaebuses väljatoodud juhtudel õigusvastaselt, vastavat haldusakti vormistamata ja kohaldatud meetme kasutamist põhjendamata. Kinnitust on leidnud, et käeraudu kasutati kaebuse esitaja suhtes kogu etapeerimise vältel. Kuni 22.10.2006 kehtinud Töökorra § 19 lg 3 p 1 nägi ette, et kui saadetakse eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavat või kinnipeetavat või vahistatut, kes on eriti põgenemisohtlikud, liigub saadetav väljaspool saateauto kambrit käeraudades. Kuigi antud säte on õiguskantsleri ettepanekul 22.10.2006 kehtetuks tunnistatud, ei olnud ka kuni 22.10.2006 kehtinud Töökorra § 19 lg 3 p 1 alusel saatemeeskonnal õigust kasutada käeraudu kogu etapeerimise vältel, vaid ainult väljaspool saateauto kambrit. Seega piirati kaebaja õigusi eriti intensiivselt ja seda sageli mitmete tundide vältel, samas kui Töökord nägi võimalust käeraudu kasutada ainult väljaspool saateauto kambrit. Vastustaja väited saateauto eripärast ja käeraudade äravõtmisega kinnipeetavale võimalike vigastuste tekitamisest ei anna põhjust käeraudade põhjendamatuks kasutamiseks ja õigusnormide mittetäitmiseks. Vastustaja on põhjendanud kaebaja suhtes käeraudade kasutamist tulenevalt tema põgenemisohtlikkusest ning tema võimalikust ohust (enesekaitsevahendina) vanglaametnikele. Kuid samas ei ole millegagi tõendatud, et kaebuse esitaja põgenemisohtlikkus ja kallaletungi oht oleks vaidlusalustel perioodidel olnud suurem kui perioodidel, kui tema suhtes käeraudu ei kasutatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine ei ole toimunud mitte muutunud asjaolude alusel ehk põgenemisriski äralangemise tõttu, vaid ühel juhul õiguskantsleri märgukirja alusel ning teisel korral justiitsministeeriumi vaideotsuse alusel. Mõlemal juhul

5 selgitati, et ohjeldusmeetmete kasutamine on lubatud, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht ning kui selle kohaldamise kohta on pädeva isiku vastav haldusakt. Vaidlusalustel juhtudel ei olnud ohjeldusmeetme kasutamine ühelgi juhul tingitud kaebuse esitaja poolt põhjustatud intsidendist. Seega toimus vastustaja poolt kaebaja suhtes käeraudade kasutamine kaebuses märgitud perioodidel õigusvastaselt. Kohus leidis, et käeraudade kohaldamist ilma õigusliku aluseta saab lugeda süüliselt inimväärikuse alandamiseks. Antud juhul toimus kaebaja õiguste eriti intensiivne riive mitte ühel korral, vaid kaebuse järgi 24-l korral. Kaebaja on põhjendatult viidanud Euroopa Vanglareeglistiku Rec(2006)2 punktile 32.2, mis sätestab, et vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi, on keelatud. Kohus oli seisukohal, et hüvitise nõue 15 000 krooni ei ole põhjendatud. Kuigi käeraudade kasutamine võis tekitada füüsilisi ja hingelisi kannatusi, ei tõendatud ühelgi juhul, et kaebajale oleks sellega tekitatud tervisekahjustusi, mis oleks tinginud vajaduse arstiabi järele. Hüvitise nõue hingelise valu põhjustamise eest, mis oli tingitud väärikuse alandamisest, on põhjendatud summas 3000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. R.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsuse tühistamist väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning uue otsuse tegemist, millega suurendada R. K. le väljamõistetud hüvitist 12 000 krooni võrra. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole otsusega mõistetud hüvitis 3000 krooni proportsionaalne ega vasta riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 2 tingimustele, ei taga mittevaralise kahju hüvitamise eesmärke ning on liiga väike. Varasemast kohtupraktikast on teada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-06), et kinnipeetavale, kelle suhtes kasutati käeraudu 5 tundi, mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 2000 krooni. Apellandi suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid õigusvastaselt 24-l korral, kus 3-l korral olid käerauad üle 6 tunni, 8-l korral üle 4 tunni ja ülejäänud korrad olid käerauad üle 2,5 tunni; 2) ei ole erinevad kohtud kohtumenetluse käigus tuvastanud R.K. põgenemisohtlikkust. Õiguskantsleri ettepanekul lõpetati käeraudade ebaseaduslik kasutamine kaebaja suhtes, kuid seitse kuud hiljem alustati vastustaja poolt uuesti ebaseaduslikult käeraudade kasutamist; 3) kasutati apellandi suhtes mõlemal perioodil pikema aja vältel ebaseaduslikult käeraudasid saateautos teiste kinnipeetavate silme all, kus ainukesena kaebajal olid käed raudus. See oli alandav kaebajale. Ebaseaduslikult kohaldatud ohjeldusmeetmed, s. o käerauad, tähendasid kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet ning alandusi teiste kinnipeetavate ees. Vaidlusalustel perioodidel etapeerimisel saateautos pidi ta pikki tunde (2,5 kuni 6 tundi järjest) veetma raudus kätega kitsas metallkongis. Käeraudade kasutamine tekitas talle füüsilist valu, käed surid pidevalt välja ja selliselt istuda oli ebamugav ja ahistav; 4) on käeraudade kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Euroopa Vanglareeglistiku Rec(2006)2 punkt 32.2 sätestab, et vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi, on keelatud. Vastavalt Riigikohtu seisukohale ei ole moraalne kahju rahaliselt otseselt mõõdetav ning selle eest makstav hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Moraalse kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

6 5. Vastustaja Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa antud juhul Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-49-06, millega mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 2000 krooni kinnipeetav A.K.-le, analoogia põhjal kasutada, kuna rahaline hüvitis mõisteti A.K.-le välja seetõttu, et kohtumenetluses ei leidnud tõendamist asjaolu, et käeraudade kasutamine ligikaudu viie tunni kestel oli vältimatult vajalik, mistõttu oli sellise täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine materiaalselt õigusvastane. Apellandi kaebuse menetlemise käigus on tuvastatud, et käeraudade kasutamine tema suhtes oli õigusvastane formaalselt, s. t kuna julgeolekuabinõusid ei ole kohaldatud kirjaliku dokumendi alusel, ei ole vanglal võimalik tõendada, et R.K. saatmisel kasutati täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu direktori teadmisel ja korraldusel VangS § 69 lg 4 kohaselt; 2) on ebaõige väide, mille kohaselt ei ole erinevad kohtud tuvastanud tema põgenemisohtlikkust. Viidatud kohtuotsustest (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-1524/2003; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-3/33/2005; Tartu Halduskohtu otsus nr 3-241/2004; Tartu Ringkonnakohus otsus nr 2-3-51/05) nähtub, et kohtud ei ole andnud hinnangut R.K. suhtes kohaldatud julgeolekuabinõude otstarbekusele ega väljendanud veendumust, et apellant ei ole põgenemiskalduvusega; 3) on välja mõistetud rahaline hüvitis piisav, kuna apellant oleks saanud talle tekkinud kahju olulisel määral vähendada või ära hoida, kui ta oleks vangla toimingud vaidlustanud juba aastal 2005. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-32-02 on väljendatud seisukohta, et „kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi“. Apellant ei ole põhjendanud, miks esitas ta kaebuse alles nii pika aja möödudes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsus muutmata. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebust ei ole esitatud halduskohtu otsuse peale osas, millega tuvastati vaidlustatud toimingute õigusvastasus ning seega ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud toimingute õigusvastasust. Seoses sellega jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väite, et erinevad kohtud ei ole kohtumenetluse käigus tuvastanud R.K. põgenemisohtlikkust. Apellatsioonkaebuses on vaid vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurus. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. 7. Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

7 8. Seega jätab RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle. Halduskohus on õigesti, tuvastades, et kaebaja suhtes käeraudade õigusvastase kasutamisega kaasnesid talle füüsilised ja hingelised kannatused, mis tingisid väärikuse alandamise, välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitise 3000 krooni. Mittevaralise kahju suuruse määramisel on halduskohus arvestanud õigusrikkumiste asjaolusid, samuti süü vormi ja raskust ning apellandi taotlus suurendada väljamõistetud hüvitist ei ole põhjendatud. Kaaludes mittevaralise kahju tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii kaebajale kui ka avaliku võimu kandjale ning samuti asjaolu, et kaebajale on õigusvastase käeraudades etapeerimise käigus küll tekitatud ebamugavusi, kuid samas ei ole kaebajal tekkinud tervisekahjustusi, on halduskohtu poolt väljamõistetud summa kohane hüvitiseks. Apellandi väide, et halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis 3000 krooni ei ole proportsionaalne ega taga mittevaralise kahju hüvitamise eesmärke, on põhjendamatu ja subjektiivne. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-06 on tehtud tuginedes teistsugustele asjaoludele ning selles määratud hüvitist ei saa aluseks võtta kõigil teistel juhtudel, kui on õigusvastaselt kasutatud käeraudu. 9. Apellandi enda väite kohaselt kasutati tema suhtes õigusvastaselt etapeerimisel käeraudasid perioodil 15.04.2005-16.06.2006 kokku 16-l korral ning perioodil 14.02.2007-25.04.2007 8-l korral. Arvestades apellandi poolt märgitud esimese perioodi pikkust, on õige vastustaja seisukoht, et apellant oleks saanud talle tekkinud kahju olulisel määral vähendada või ära hoida, kui ta oleks vangla toiminguid vaidlustanud juba 2005. Apellant pidi tajuma seda, et käeraudades etapeerimine on tema jaoks väärikust alandav, juba esimestel kordadel, mitte aga jõudma sellele järeldusel alles pärast kahekümne neljandat korda (s. o siis, kui esitas kaebuse halduskohtule). Seega, kuigi käeraudades etapeerimine oli õigusvastane, on selle pikaajaline kordumine olnud tingitud osaliselt ka apellandi enda käitumisest. 10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson