3-07-1015/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1015

Haldusasi

Ida-Viru Jahimeeste Seltsi kaebus keskkonnaministri

20.04.2007 käskkirja nr 470 osaliseks tühistamiseks

(Uhtna ja Kiviõli jahimaakorralduskava osas)

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 13. detsembril 2007 ja 31. jaanuaril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Ida-Viru Jahimeeste Selts;

Seaduslikud

esindajad

Karl-Johannes

Kärner

ja

Martin Toovis

Lepinguline esindaja Küllike Namm;

Vastustaja keskkonnaminister

Esindajad Margus Kõiva ja Triin Nymann

Nõustaja Enn Mahoni;

Kolmas isik Rakvere Jahindusklubi;

Esindaja Riho Reinberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Ida-Viru Jahimeeste Selts on esitanud taotluse keskkonnaministri 20.04.2007 käskkirja nr

470 „Jahimaakorralduskavade kinnitamine” (tlk 19-20) osaliseks tühistamiseks. Kaebuse

esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus kehtiva õigusega ja rikub kaebuse esitaja

õigusi, vaidlustades käskkirja osaliselt Uhtna ja Kiviõli jahimaakorralduskava osas.

2. 24.08.2005 sõlmisid Riigimetsa Majandamise Keskus riigimetsa majandajana ja kaebuse

esitaja jahipiirkonna kasutajana lepingu, mille kohaselt andis riigimetsa majandaja kaebuse

esitajale tasuta kasutamiseks maa-ala jahipidamiseks ja ulukihooldeks vastavalt jahipiirkonna

kasutusõigusloale (I kd lk 47-51).

3. 20.04.2007 käskkirjaga nr 470 kehtestas vastustaja aastateks 2007-2016 Kiviõli

jahipiirkonna jahimaakorralduskava (punkt 8) ning Uhtna jahipiirkonna jahimaakorralduskava

(punkt

29),

millega

muudeti

kuni

2006

kehtinud

jahipiirkonna

piire

(edasi

jahimaakorralduskava). Kaebuse esitaja tegi omapoolse ettepaneku piiride kulgemiseks, mida

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus ei arvestanud (I kd lk 21-26).

4. Vastavalt uuele jahimaakorralduskavale võeti Kiviõli jahipiirkonnalt enne kiiluna Uhtna

jahipiirkonna sisse ulatunud Kiviõli jahipiirkonna osa, millel asus Kiviõli jahtkonna

piirkonnas asuv suurulukite elupaik. Samuti võeti ära võimalus teostada optimaalselt

jahiulukite hooldustöid, kuna Kiviõli jahtkonna poolt 2004 registreeritud söödakoht jäi Uhtna

jahipiirkonda kuuluvale alale.

5. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 6

lõike 3 punktidega 2, 3 ja 4. Kaebuse esitaja pakkus välja jahipiirkondade piirikirjelduse.

Tegelikkuses kehtestatud piirid on märgatavalt raskemini looduses äratuntavad. Kaebuse

esitaja poolt pakutud ettepanekuga oleks laiendatud Uhtna jahipiirkonna vahele ulatuvat kiilu

200 ha võrra. JahiS-s ei ole sätestatud, et ühe jahipiirkonna jahimaa ei tohi paikneda kiiluna

teise jahipiirkonna vahel. Uus jahikorralduskava ei likvideeri kiilu täielikult, vaid poolitab selle

nii, et Kiviõli jahipiirkonna poolele jääb loomadele mittesobilik elupaik: lage soo.

6. JahiS § 64 lõike 2 kohaselt on senisel jahipiirkonna kasutajal jahirendilepingute

ümbervormistamisel jahipiirkonna kasutusõiguse lubadeks jahipiirkonna kasutusõiguse

saamise eelisõigus.

7. Kuna on jäänud välja selgitamata haldusakti andmise olulised asjaolud, siis on vastustaja

vääralt kohaldanud diskretsiooniõigust. Haldusaktist ei nähtu selle põhjendused.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. Kuni 2006

kehtinud jahipiirkondade piire on Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna osas vaidlustatud käskkirjaga

muudetud. Muudatusega eraldati Kiviõli jahipiirkonnast lahustüki moodustav suurulukite

elupaik ning liideti see Uhtna jahipiirkonnaga. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus on oma

23.04.2007 kirjas nr TLN 4-2/502 kaebuse esitajale jahipiirkondade piiride muutmist

põhjendanud. Kirjas selgitatakse, et lage Uljaste soo lõikab eraldatava osa Kiviõli

jahipiirkonna elupaikadest. Soo on puhverala, millest ühele poole jääb Kiviõli jahipiirkond ja

teisele poole uute jahipiirkondade piiride kohaselt Uhtna jahipiirkond, sh Kiviõli piirkonnast

eraldatud 203 ha suurune jahimaa.

9. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et jahipiirkondade piiride määramisel ei ole

võetud arvesse jahiulukite hooldustööde optimaalse korraldamise võimalust. Jahimaa

korraldaja on piiride määramisel korrektselt arvestanud JahiS-s sisalduvaid nõudeid jahimaa

moodustamisele ja piiride määramisele. Vastustaja on piiride määramisel lähtunud

suurulukitele vajalike elupaikade olemasolust ja jahiulukite hooldustööde optimaalse

korraldamise võimalusest. Kiviõli jahipiirkonnast eraldatud osa moodustab Uhtna

jahipiirkonnaga tervikliku elupaiga, olles seotud otseselt Uhtna jahipiirkonna jahimaadega

ning eraldatud lagesooga Kiviõli jahipiirkonda jäävatest suurulukitele sobivatest elupaikadest.

10. Kaebuse esitaja on omistanud JahiS § 6 lõike 3 punktile 3 meelevaldselt erahuvidest

lähtuva tähenduse. Nimetatud säte eeldab lähtumist hooldustöödest suuremal maa-alal kui

ühe jahipiirkonna piires ning ühe jahimaa kasutaja poolt teostatuna. Keskkonnaministri

14.05.2003 määruse nr 47 "Jahimaakorraldusjuhend" (edaspidi jahimaakorraldusjuhend) § 2

punkti 1 kohaselt on üheks jahimaade korraldamise käigus tehtavaks toiminguks vajadusel

olemasoleva jahipiirkonna piiri muutmiseks ettepanekute tegemine. Kui vastav vajadus

tulenevalt avalikust huvist eksisteerib, on piiri muutmise ettepaneku tegemine jahimaa

korraldaja kohustus.

11. Jahimaa kasutaja piiride muutmise menetlusse kaasamine on oluline ning vajalik. Kaebuse

esitaja on kaebusele lisanud kirjavahetuse, millest nähtub, et jahimaa korraldaja on piiride

muutmise kaalutlusi jahiseltsile korduvalt selgitanud. Juba 2006 aprillis toimus Lääne-

Virumaal koosolek, kus jahipiirkondade kasutajatele tutvustati piiride muutmise ettepanekut.

2006 augustis tutvustati piiri muutmise ettepanekut Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna kasutajatele

looduses. Kaebuse esitaja on kogu menetluse vältel olnud kaasatud, tema ettepanekutele ja

vastuväidetele on põhjalikult vastatud. Jahimaakorraldaja keeldumine esitatud alternatiivse

piiriettepaneku kehtestamisest on põhjendatud ja toob välja piiride muutmisel arvestatud

kaalutlused.

12. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kehtestatud piirid on looduses raskemini

ära tuntavad kui kaebuse esitaja ettepanekus sisaldunud piirid. Uhtna jahipiirkonna kasutaja

puhastas keskkonnaministri käskkirjas sisaldunud jahimaade piirid juba 2006 augustis. 2007

puhastati piirid sinna kasvanud rohttaimestikust.

13. Kaebuses esitatud seisukoha, mille kohaselt muudetud piiridega jääb Uhtna jahimaale seni

Kiviõli jahimaal paiknenud 2004 registreeritud metssigade söötmispaik koos soolakuga, on

kaebuse esitaja esitanud ka 21.02.2007 Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele kirjas nr 3.

23.04.2007 vastuses nr TLN 4-2/502 viitab Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus, et 2004

registreeritud söödakohta

ei näidatud vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud

jahimaakorralduse käigus. Jahimaakorraldusjuhendi § 5 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb jahimaa

korraldamise ettevalmistamiseks jahipiirkonna kasutajal teavitada jahimaa korraldajat

jahindusrajatiste olemasolust ja asukohtadest. 2006 toimunud ülevaatuse kohta on 05.07.2006

koostatud ulukihoolde rajatiste ja teiste ehitiste kontrollakt, mis sisaldab Kiviõli jahipiirkonna

söödarajatiste loetelu ja asukohad. Kirjas selgitatakse, et Kiviõli jahipiirkonna ulukihoolde

kontrollimisel Ida-Viru Jahimeeste Seltsi juhatuse liige hr Kärner nimetatud metssigade

söödakohta kontrollimiseks ja ülevaatuseks ei esitanud. Seega ei paiknenud Kiviõli

jahipiirkonnast eraldatud jahimaal söötmispaika ega soolakut, mida oleks saanud

jahimaakorralduse käigus arvestada. Lisaks kaotaks Uhtna jahipiirkond kaebuse esitaja

pakutud piirikirjeldust arvestades võimaluse ühe ettenäidatud ja jahimaakorralduskavas

arvestatud

söödapõllu

ning

ühe

jahimaakorralduskavaga

registreeritud

söödakoha

kasutamiseks ulukihooldeks.

14. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaebuse esitajal kui jahipiirkonna kasutajal,

on eelisõigus jahipiirkonna edasiseks kasutamiseks. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul

alusel saab Riigimetsa Majandamise Keskuse kui riigimaa volitatud kasutajaga sõlmitud leping

piirata keskkonnaministri õigusi jahimaa korraldamisel.

KAEBUSE ESITAJA VASTUS VASTUSTAJA SEISUKOHTADELE

15. Haldusasjas ei oma tähtsust see, kas Kiviõli jahipiirkond sai uute piiride kehtestamise eest

maad vastu. Uute piiride kehtestamine ei ole sellegipoolest õigustatud. Ka ei ole varasemalt

olnud vaja läbida võõrast ja jahipiirkonna kasutaja valduses mitteolevat piirkonda, kuna

Uljaste soo on kogu aeg olnud kaebuse esitaja kasutuses.

16. Vastustaja on viidanud korduvalt avalikule huvile, mis tingis jahipiirkondade piiride

muutmise. Samas ei ole ta kordagi selgitanud, milles see avalik huvi seisneb. Varasemad piirid

ei ole seni probleeme tekitanud. Piiride ümberkujundamine saab olla vaid Uhtna jahipiirkonna

huvides, see ei ole avalik huvi.

17. Vastustaja väide, et kaebuse esitaja on olnud kogu menetlusse kaasatud, on väär.

Menetlusse kaasamine ei tähenda ainult isikule võimaluse tagamist oma seisukohtade

esitamiseks. Kaebuse esitaja on saanud küll oma arvamusi avaldada ja neile on ka vastatud,

kuid kaebuse esitaja seisukohti sisuliselt analüüsitud ei ole.

18. Kaebaja poolt kohtule esitatud fotomaterjal tõendab seda, et uued jahipiirkonna piirid on

looduses raskesti äratuntavad, seega ei vasta tõele vastustaja väide, et Uhtna jahipiirkond on

need puhastanud ja looduses märgatavaks teinud.

19. Kaebaja esitas kohtule ka kaardimaterjali, millele on kantud nii söötmispaik kui soolak.

Seega ei ole tõene vastustaja väide, et Kiviõli jahipiirkonnast eraldatud maal söötmispaika ega

soolakut ei olnud.

20. Kaebaja nõustub, et Riigimetsa Majandamise Keskusega sõlmitud leping ei piira

keskkonnaministri õigusi jahimaa korraldamisel. Siiski tuleneb JahiS § 6 lõike 3 punktist 4, et

keskkonnaminister kinnitab määrusega uue jahimaakorralduskava, võttes arvesse seni

kehtinud jahimaakorraldust. Arvestada tuleb jahimaakorraldusjuhendi § 1.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

21. Kolmas isik kirjalikke seisukohti ei esitanud. Istungil leidis kolmanda isiku esindaja, et

usaldab keskkonnaministeeriumi töötajaid kui professionaale, kes tegelevad asjaga. Jahimaade

kiilud ja nurgad oli vaja ära kaotada ja tehti muudatus, et piirkond saaks kompaktseks. See

oligi eesmärgiks. Piirid on aktsepteeritavad ja looduses äratuntavad. Uhtna jahiklubi isiklikud

huvid ei olnud piirimuudatuse puhul määravaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata,

tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi

kanda.

23. Asjas ei ole vaidlust selles, et uue (ja käesolevas haldusasjas vaidlustatud)

jahimaakorralduskavaga on jahipiirkondade piire Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna osas

muudetud nii, et üks Kiviõli jahipiirkonda kuulunud ala on antud üle Uhtna jahipiirkonda.

Nimetatud jahipiirkondade piire muudeti ka muus osas, kuid see ei puuduta käesolevat

vaidlust. Istungil leidsid menetlusosalised, et vaidlust ei ole selles, et 2004 registreeritud

metssigade söötmispaik koos soolakuga, mis kaebuse esitaja kirjalikes materjalides esitatud

väite kohaselt paiknes enne Kiviõli jahipiirkonnas, asub tegelikkuses Aansalu külas so kohas,

mis ka kuni 2006 ei olnud Kiviõli jahipiirkond, seega jääb jahipiirkonna endisest piirist

väljapoole (kaart „Ida- ja Lääne-Viru maakonna KIVIÕLI JAHIPIIRKOND 2006.a.

jahimaade korraldus“). Vaidlust ei ole selleski, et alates 01.03.2003 kehtivas JahiS-s ei ole

nõuet, et jahipiirkond peaks olema ühe maakonna territooriumil, samas kui varemkehtinud

jahiseaduses selline nõue oli. Vaidlust ei ole ka selles, et MTÜ-le Ida Viru Jahimeeste Selts

17.12.2004 välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr 8-IV (tlk 47-51) oli kehtiv kuni

16.12.2014 ning et käesolevaks hetkeks on Keskkonnaministeerium nimetatud loa seoses uue

jahimaakorralduskava kehtestamisega muutnud ja kaebuse esitajale on väljastatud uus

jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja oli uue

jahimaakorralduskava kehtestamise menetlusest teadlik, sai oma seisukohti esitada ning et

vastustaja üritas saavutada Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna kasutajate vahel uute piiride

kokkuleppimises kompromissi, mis aga ei õnnestunud. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja ei

ole teinud kirjalikke ettepanekuid kuni 2006 kehtinud jahipiirkondade piiride muutmiseks

Uhtna ja Kiviõli jahipiirkondade osas. Samuti puudub vaidlus selles, et vaidlustatud

jahimaakorralduskava kehtestamise käskkiri on kaalutlusotsus, mis aga ei sisalda endas

käesoleval juhul põhjendusi, millest lähtudes uued jahipiirkonna piirid kehtestati.

24. Käesolevas haldusasjas taandub vaidlus eelkõige Uhtna ja Kiviõli jahipiirkonna piiri

määramise seaduslikkusele ja põhjendatusele ehk teisisõnu on tõusetunud küsimus, kas ja

millega on põhjendatud jahipiirkonna piiride määramine selliselt, nagu see vaidlusaluse

käskkirja lisaks olevalt kaardilt nähtub. Selles osas oleks asjakohased põhjendused, millest

nähtuks eelkõige see, miks on jahimaa piir seatud just sellesse kohta ning mitte kuhugi mujale.

Samuti leidis kaebaja, et vastustaja ei ole teinud õigusaktidega kooskõlas olevat jahimaa piiride

muutmise ettepanekut.

25. Vastustaja pädevus jahimaakorralduskava kehtestamise raames jahimaa piiride

muutmiseks tuleneb jahiseadusest: JahiS § 4 lõike 1 kohaselt korraldatakse jahimaad

eesmärgiga saada andmeid jahiulukivaru seisundi ja suuruse ning jahimaa kvaliteedi kohta,

koostada jahimaakorralduskava ja nõustada jahimaa kasutajat, hinnata jahimaa kasutamist,

jahiulukite hooldusvõtete sobivust ning jahindusalaste õigusaktide toimimist. Lõike 2 puntki 1

kohaselt tehakse jahimaa korraldamise käigus muuhulgas ettepanekuid jahipiirkondade

moodustamiseks või vajaduse korral olemasolevate jahipiirkondade piiride muutmiseks.

Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja käsitlusega, nagu tuleks teha piiride muutmise korral

vajadusel ettepanekuid piirimuudatusteks. Sätte sõnastusest on üheselt arusaadav, et kui

vajadus piirimuudatusteks ilmneb, siis need ettepanekud ka teha tuleb. Sama sätestus on ka

jahimaakorraldusjuhendi § 2 punktis 1. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole vastustaja teinud

kirjalikke ettepanekuid jahipiirkondade piiride muutmiseks. Samas ei loe kohus seda vastuolus

olevaks JahiS § 4 lõike 2 punktiga 1, kuna asja materjalidest on näha, et nii kaebuse esitaja kui

kolmas isik olid vastustaja kavast muuta jahimaade piire ja ka sellest, kuhu uus piir

kavatsetakse kehtestada, teadlikud. Eelnimetatud nähtub eelkõige kaebuse esitaja ja vastustaja

omavahelisest kirjavahetusest, mis eelned vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisele (tlk 21-16).

Vastustaja on kinnitanud, et 2006 aprillis toimus Lääne-Virumaal koosolek, kus

jahipiirkondade kasutajatele tutvustati piiride muutmise ettepanekut. 2006 augustis tutvustati

piiri muutmise ettepanekut Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna kasutajatele looduses. Ka kolmas

isik kinnitas istungil, et nimetatud koosolekud toimusid ning seda möönis ka kaebuse esitaja

seaduslik esindaja Karl-Johannes Kärner. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja tegi

piirimuutmise ettepanekud kooskõlas JahiS § 4 lõike 2 punktiga 1 ja jahimaakorraldusjuhendi

§ 2 punktiga 1.

26. JahiS § 4 lõike 2 puntki 3 kohaselt korraldatakse jahimaa jahimaakorraldusjuhendi alusel

vähemalt

iga

kümne

aasta

järel

jahipiirkondade

kaupa,

mis

vormistatakse

jahimaakorralduskavana,

mille

kinnitab

keskkonnaminister.

Varemkehtinud

jahimaakorralduskava kehtis Kiviõli rendijahipiirkonna jaoks aastateks 1997-2006 (väljavõtted

II kd lk 2-4). Seega pidi kaebuse esitajale iseenesest olema teada asjaolu, et alates 2007

kehtestatakse uus jahimaakorralduskava vastavalt JahiS §-le 4 (mis võib omakorda tuua ka

jahipiirkonna piiride muutmise) ja kaebuse esitajal ei saanud olla õiguspärast ootust sellele, et

tema kasutuses olnud jahipiirkond alatiseks samadesse piiridesse jääb. Küll ei ole kaebuse

esitaja rahul piirimuudatuse põhjendustega ja leiab, et kuna jahimaakorralduskava

kehtestamise käskkirjas puudusid asjaomased põhjendused piirimuudatuse osas, on tegemist

põhjendamata haldusaktiga, mis rikub haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-ga 56.

Vastustaja möönab omakorda, et vaidlustatud haldusaktis ja selle lisades piirimuudatuse

põhjendused puuduvad ja neid ei ole esitatud ka viiteliselt teistele dokumentidele. Vastustaja

väitis, et piirimuudatuse põhjenduste esitamist jahimaakorralduskava kinnitamisel õigusaktid

ei nõua ja et põhjendused on iseenesest kirjas kaebaja seadusliku esindaja Martin Toovise ja

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse juhata Enn Mahoni vahelises kirjavahetuses.

27. Vaidlustatud käskkirjas ega selle lisades ei sisaldunud ühtegi faktilist ega õiguslikku

põhjendust piirimuudatuse kohta. § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lõigete 1 ja 2

kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud, kusjuures põhjenduses tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Vaidlustatud käskkiri on kaalutlusõiguse alusel

välja antud haldusakt. HMS § 56 lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest nähtuma nii see,

millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see,

millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle

seadusega

võimaldatud

erinevate

otsustusvõimaluste

vahel

valimisel

kaalunud.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud

asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus. HMS § 56 lg 1 teise lauses

sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivset võimalust, see tähendab esitades põhjendused

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Viimasel juhul

tuleb haldusaktis siiski viidata konkreetsele dokumendile, kus haldusakti põhjendus on

esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et huvitatud isikul on võimalik viidatud dokumendiga

tutvudes mõista, miks on sellise sisuga haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle andmise

puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas kaalutud. Haldusakti põhjendusena ei saaks

aktsepteerida ka viitamist pelgalt kogutud andmetele, ilma et nähtuks, miks ja milliseid

järeldusi on otsuse teinud haldusorgan nende andmete pinnalt teinud.

28. Halduskohtute praktikas tunnustatakse siiski ka võimalust täiendada ja täpsustada

haldusaktide põhjendusi kohtumenetluse käigus. Sellise praktika eesmärk on välistada

haldusakti tühistamine puudulike põhjenduste tõttu juhul, kui kohtumenetluses selguvad

täiendavad põhjendused, millest haldusorgan ilmselt haldusakti andmisel küll lähtus, ent mis

on mingil põhjusel haldusaktis endas kajastamata jäänud. See ei tähenda reeglina seda, et

haldusorgan võikski asuda haldusakti põhjendama alles kohtumenetluses. Tuleb tõdeda, et

haldusakti põhjenduste tagantjärele täiendamist tuleb pidada seda keerukamaks, mida vähem

on asjakohaseid põhjendusi esitatud haldusaktis endas, käesoleval juhul ei ole seda aga üldse

tehtud. Kohus saab haldusakti põhjendustena võtta põhimõtteliselt arvesse selliseid vastustaja

poolt hiljem välja toodud põhjendusi, mille puhul tõepoolest nähtub, et asjaolud, millele need

põhjendused tuginevad, olid olemas haldusakti andmise ajal ning et haldusorgan neist

asjaoludest ja põhjendustest haldusakti andmisel ka tõepoolest lähtus. Selline haldusakti

hilisemalt esitatud põhjenduste arvestamine teenib peamiselt tõhususe eesmärki, võimaldades

kohtul jätta põhjendamispuudustega vormistatud haldusakt kehtima, kui täiendavalt esitatud

põhjendustest nähtub ilmselt, et haldusorgan on otsuse tegemisel lähtunud asjakohastest

kaalutlustest ning tuvastanud vajalikud asjaolud õigesti, ent jätnud vastavad põhjendused

HMS § 56 sätteid rikkudes haldusakti tekstis kajastamata. Sel teel on võimalik vältida sellise

haldusakti tühistamist, millele järgneks vältimatult samasisulise haldusakti uuesti väljaandmine.

29. Käesoleval juhul leiab kohus, et põhjenduste puudumine vaidlustatud käskkirjas ei muuda

käskkirja õigusvastaseks ja seega ei tule seda tühistada. HMS § 58 võimaldab jätta kohtul

haldusakti tühistamata juhul, kui kohus on veendunud, et menetlus- või vormivead aktis ei

võinud mõjutada asjas tehtud otsust. Põhjenduste puudumist haldusaktis tuleb käsitleda

vormiveana. Asjas kogutud materjalide pinnalt leiab kohus, et haldusorgan ei saanud teha

asjas haldusakti põhjendamatuse tõttu teistsugust otsust ja seetõttu ei saanud põhjenduste

puudumine

korraldusest

mõjutada

ka

asjas

otsuse

tegemist.

Metsakaitse-

ja

Metsauuenduskeskus on põhjendanud kaebuse esitajale piiride muudatust kahes kirjas:

08.03.2007 kirjas nr TLN 4-2/317 (I kd lk 22-23) ja 23.04.2007 kirjas nr TLN 4-2/502 (I kd

lk 25-26). Nimetatud kirjades selgitatakse, et piirimuudatuse põhjuseks on asjaolu, et lage

Uljaste soo lõikab eraldatava osa Kiviõli jahipiirkonna elupaikadest. Soo näol on tegemist

puhveralaga, millest ühele poole jääb Kiviõli jahipiirkond ja teisele poole uute jahipiirkondade

piiride kohaselt Uhtna jahipiirkond, sh Kiviõli piirkonnast eraldatud 203 ha suurune jahimaa.

Kirjas esitatud selgituste kohaselt on jahimaa korraldaja piiride määramisel lähtunud

suurulukitele vajalike elupaikade olemasolust ja jahiulukite hooldustööde optimaalse

korraldamise võimalusest. Kiviõli jahipiirkonnast eraldatud osa moodustab Uhtna

jahipiirkonnaga tervikliku elupaiga, olles seotud otseselt Uhtna jahipiirkonna jahimaadega

ning eraldatud lagesooga Kiviõli jahipiirkonda jäävatest suurulukitele sobivatest elupaikadest.

Muudetud piirides on jahipiirkonnas jahiulukite hooldustööde korraldamise võimalused

optimaalsed. Kohus leiab, et nimetatud põhjendused on piisavad.

30. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt

HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu

isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas

haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning

proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab nõuded HMS § 4, mille lõike 1 kohaselt

on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse

tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades

olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel

välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel

haldusakt

välja

anti,

sisaldasid

endas

kaalutlusruumi,

kas

tegemist

sai

olla

otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne otsus või mitte) või lisaks ka

valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on kaalutavad väärtused ja millist

eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata

asjaolusid ise hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad. Kohus

hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis

aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse

üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab

käesoleval juhul, et haldusorgan on tehtud otsust hoolikalt kaalunud ning et need kaalutlused,

ehkki haldusaktis endas kajastamata, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Siiski

rõhutab kohus, et korrektne on esitada asjakohased põhjendused haldusaktis endas või selle

lisades või vähemalt viidata haldusaktis dokumentidele, kus põhjendustega tutvuda saab.

31. Nimelt leiab kohus, et vastustaja põhjendused ei viita jahimaa piiride muutmisel JahiS § 6

lõike 3 rikkumisele. Nimetatud sätte kohaselt võetakse jahimaakorralduskava kehtestamisel

arvesse suurulukitele vajalike elupaikade olemasolu, jahiulukite hooldustööde optimaalse

korraldamise võimalust, looduses äratuntavaid piire ja seni kehtivat jahimaakorraldust. Kohus

leiab, et kaebuse esitaja väide, et uue jahimaakorralduskavaga kehtestatud piirid on

märgatavalt raskemini looduses äratuntavad, ei ole leidnud halduskohtumenetluses

tõendamist. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule fotod sellest, millised olid varemkehtinud

jahimaa piirid ja millised on uued piirid (I kd lk 141-146). Kohus leiab, et nimetatud fotode

pinnalt ei ole siiski võimalik teha järeldust piiri kui terviku kohta, kuna ei ole välistatud, et

fotodelt nähtu on nö kontekstist välja rebitud ega anna edasi adekvaatset infot piiri kohta.

Kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, kas need fotod kajastavad Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna

vahelist piiri, millises kohas fotol nähtult piir kulgeb ega seda, millal fotod on tehtud. Seetõttu

ei saa kohus esitatud fotosid jahipiirkonna piiri looduses märgatavuse osas arvestada.

Vastustaja on kinnitanud kohtule, et Uhtna jahipiirkonna kasutaja puhastas keskkonnaministri

käskkirjas sisaldunud jahimaade piirid juba 2006 augustis ning et 2007 puhastati piirid sinna

kasvanud rohttaimestikust. Eelnimetatu kinnituseks on vastustaja esitanud Uhtna Jahtkonna

(kes on kolmanda isiku kinnitusel Rakvere Jahindusklubi liige) juhatuse esimehe Teet Loodi

28.09.2007 e-posti teel antud kinnituse selle kohta, et 2007 jahimaakorralduskavaga kinnitatud

Uhtna jahipiirkonna piir Kiviõli jahipiirkonnaga Sonda metskonna kvartali SO081

kirdenurgast mööda kvartali SO081 ida- ja lõunasihti Liivoja kinnistu läänepiirini, mööda

Liivoja kinnistu läänepiiri Sonda metskonna kvartali SO095 põhjasihini, mööda kvartali

SO095 läänesihini, mööda Aansalu kraavi Sämi-Kiviõli maanteeni puhastati võsast Uhtna

jahtkonna jahimeeste poolt augustis 2006 ja täiendavalt 2007 võsakasvudest 2007 septembris

ning on looduses hästi nähtav (II kd lk 77 sh pöördel). Eelnimetatut kinnitas istungil nii

vastustaja kui kolmanda isiku esindaja. Kohus leiab, et kogutud tõendite pinnalt ei ole

võimalik teha järeldust, et kehtestatud jahimaade piirid ei ole looduses äratuntavad ning

märgatavad. Kohus eeldab seega, et paikapandud piirid täidavad JahiS-e § 6 lõike 3 punktis 3

toodud eelduse.

32. Kaebuse esitaja viitab sellele, et JahiS § 6 lõike 3 punktis 4 on esitatud nõue, et uue

jahimaakorralduskava kinnitamisel võetakse arvesse seni kehtinud jahimaakorraldust.

Nimetatud väitega tuleb nõustuda ja asjas kogutud tõenditest ning vastustaja selgitustest on

aru saada, et varemkehtinud jahimaakorraldust ongi arvestatud. See ei tähenda aga, justkui ei

olekski võimalik jahimaade piire muuta, kuid nad kord juba kehtestatud on. Kohus peab

eelkõige veenvaks vastustaja seda põhjendust piirimuudatuse osas, et lahustüki teise jahimaa

koosseisu arvamist takistas varemkehtinud jahiseaduse säte, mille kohaselt pidi jahimaa

paiknema ühe ja sama maakonna piirides. Sirgema ja loogilisema piirjoone kahe jahimaa vahel

tagab aga see, kui Uhtna jahimaa koosseisu arvatakse vaidlusalune lahustükk, ehkki see on

juba teine maakond.

33. Veel on kaebuse esitaja viidanud JahiS § 11 lõikele 4, mille kohaselt eelistatakse seda

taotlejat, kes kaasab jahipiirkonda enam füüsilisi isikuid. Kaebuse esitaja on esitanud

haldusasja materjalide juurde vaidlusalusel maa-alal paiknevate kinnistute omanike antud

nõusolekud Ida-Viru Jahimeeste Seltsile nende maal jahi pidamiseks (seejuures on

nõusolekute kehtivusajad varieeruvad alates 01.04.2007-01.04.2007, so üheks päevaks, kuni

kümneks aastaks; I kd lk 169-179) kui ka eelnimetatud maaomanike kinnitused selle kohta, et

nad on andnud oma nõusoleku nende maal jahi pidamiseks Ida-Viru Jahimeeste Seltsile ega

nõustu sõlmima rendilepingut Uhtna jahtkonnaga (II kd lk 6-26). Kohus leiab, et

jahimaakorralduskava kehtestamisel ei ole maa-alal paiknevate kinnistuste omanike nõusolek

nende maal jahi pidamiseks iseenesest argumendiks, mis oleks määrav jahimaa piiri

kehtestamiseks. Siiski ei nõustu kohus vastustajaga selles, et seda argumenti ei tule üldse

kaaluda, kuna JahiS § 11 lõige 4 sätestab tõepoolest, et kui ühe ja sama jahipiirkonna

kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu nendele

ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele

suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava

jahipiirkonna piires. Seega tuleb nimetatud asjaolu arvestada, ehkki see ei ole jahimaa piiri

kehtestamisel esmatähtis (seda ei ole nimetatud JahiS § 6 lõikes 3). Samas peab kohus

vähetõenäoliseks, et kinnistu omanikele on niivõrd oluline, milline jahiselts nende kinnistul

jahti peab. Seadmata kahtluse alla viimatinimetatud keeldumiskinnituste autentsust, on

tõenäoline, et kaebuse esitaja pöördumise peale andsid maaomanikud oma allkirjad kaebuse

esitaja poolt ettevalmistatud avaldustele ilma tegelikult tõsimeelse soovita hakata tulevikus

takistama teise jahiseltsi tegevust samal maa-alal. Seega leiab kohus, et esitatud maaomanike

kinnitused ja keeldumised ei välista seda, et need isikud mõne aja möödudes annavad oma

nõusoleku nende maatükil jahi pidamiseks kolmandale isikule.

34. Ka leiab kohus, et kaebuse esitajal on olnud jahimaakorralduskava kehtestamisel korduvalt

ja piisavalt võimalus oma seisukohti esitada ja nendele seisukohtadele on vastatud mitte

formaalselt, vaid sisuliselt. Seetõttu ei ole asjakohased kaebuse esitaja väiteid menetluslikele

rikkumistele vaidlustatud haldusakti kehtestamisel.

Menetluskulud

35. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu

jääb rahuldamata kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Vastustaja ja

kolmas isik menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik