3-07-1361/11 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-1361

Haldusasi

Rain Lõivu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti peadirektori 30. mai 2007 vaideotsuse nr 13-25/153

tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rain Lõivu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – Rain Lõiv, seaduslik esindaja Ain

Lõiv

Vastustaja (haldusorgan) – Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Amet, esindaja Angelika Tõnsing ja Kärt

Rebane

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 29. oktoobri 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Rain Lõiv esitas halduskohtule kaebuse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

(edaspidi PRIA) peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 ja 30.05.2007 vaideotsuse

nr 13-25/153 tühistamiseks ning PRIA tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 määrati ja maksti Rain Lõivule

osaliselt põllumajanduslik keskkonnatoetus eesti maatõugu veise kasvatamise eest summas

2713 krooni. Toetust taotleti 5426 krooni ulatuses, kuid PRIA vähendas toetust põhjendusega, et

R. Lõiv ei kasvatanud eesti maatõugu veiseid taotluses esitatud arvul.

R. Lõiv esitas käskkirjale vaide. PRIA peadirektori 30.05.2007 vaideotsusega nr 13-25/153 jäeti

vaie rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt peab toetuse saamiseks eesti maatõugu veis olema

kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga kantud põllumajandusloomade registrisse. Nimetatud

registri andmetel oli R. Lõivu kahest loomast ainult üks loom 2. mai seisuga

põllumajandusloomade registris. Kuna üks eesti maatõugu veistest ei vastanud toetuse saamise

tingimustele, jäeti taotlus selle looma osas rahuldamata.

09.10.2007 toimunud kohtuistungil esitas PRIA kohtule PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirja

nr 1-3.13-4/976, millega tunnistati kehtetuks peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42,

sest käskkirjaga määrati toetust looma eest, kes oli küll 02.05.2006 seisuga registris, kuid ei

olnud kantud tõuraamatu põhiossa ja ei vastanud seega toetuse saamise nõuetele. Samuti esitati

PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/986, millega jäeti rahuldamata R. Lõivu

põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus eesti maatõugu veise kasvatamise eest põhjusel, et

taotlusel esitatud eesti maatõugu veised ei ole 02.05.2006 seisuga loomade registris.

Tartu Halduskohtu 09.10.2007 kohtumäärusega lõpetati menetlus R. Lõivu kaebuses PRIA

peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 tühistamiseks ning jätkati menetlust PRIA

peadirektori 30.05.2007 vaideotsuse nr 13-25/153 tühistamiseks ning PRIA tegevuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

2006 esitas kaebuse esitaja taotluse kahe ohustatud tõugu eesti maatõugu veise kohta toetuse

saamiseks ja sellega võttis ka kohustuse pidada kahte eesti maatõugu veist. PRIA peadirektor

vähendas toetust oma 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 ühe veise eest. Vähendamise

põhjuseks märgiti järgmised asjaolud: 1) kuna veiseid ei kasvatata taotluses esitatud arvul;

2) toetust ei määrata taotletud loomadele, kes ei vasta eesti maakarja tõugu veiste kasvatamise

eest toetuse saamiseks sätestatud tingimustele (põllumajandusministri 20.04.2004 määrus nr 51

„Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise,

taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 51) § 73 lg 1).

Põllumajandusministri määrus nr 51 § 73 lg 1 sätestab, et kui kontrolli käigus tehakse kindlaks,

et loom, kelle kohta taotletakse toetust ohustatud tõugu looma kasvatamiseks, ei vasta §-is 25

sätestatud nõuetele, jäetakse taotlus rahuldamata. Viidatud määruse § 25 lg 2 sätestab eesti

maatõugu veise kasvatamise tingimused, ning selleks on, et taotleja kasvatab tõuraamatu

põhiossa ja kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga põllumajandusloomade registrisse kantud

eesti maatõugu veist või vähemalt kuue kuu vanust puhtatõulist lehmikut, kelle mõlemad

vanemad ja vanavanemad on kantud eesti maatõugu veiste tõuraamatu põhiossa ning hoiab teda

majandusüksuses kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul. Kaebaja väitel majandusüksuses

peeti 2006 kohustuse võtmise ajal kahte lehmikut, kelle vanemad ja vanavanemad on kantud

maatõugu veiste tõuraamatu põhiossa, peetakse praegu ja peetakse viieaastase kohustuseperioodi

ajal. Seega on toetuse saamise tingimused täidetud.

PRIA peadirektori käskkiri nr 1-3.13-4/42 vaidlustati. Kuna käskkiri oli motiveerimata, selles

puudus faktiline alus − ei olnud võimalik aru saada, kumb kahest veisest polnud toetusõiguslik ja

mis põhjusel.

Kaebuse esitaja vaide peale saatis PRIA peadirektori asetäitja Katrin Noorkõiv teatise, et

vastavalt HMS §-ile 84 lg 2 pikendavad nad vaide läbivaatamise tähtaega 30 päeva võrra

(s.o 30.04.07). Vastavalt HMS §-ile 84 lg 2 oli PRIA-l võimalik pikendada kuni 30 päeva võrra

s. o kuni 27. aprillini, mitte 30. aprillini. Vaideotsus tehti alles 30.05.2007, s. o üle kuu aja hiljem

kui oli tähtaeg. Tegemist on tegevusetusega.

Kaebuse kohaselt on käskkiri ja vaideotsus motiveerimata. Neist ei ole võimalik täpselt aru

saada, mida on rikutud ja miks on toetust vähendatud. Vastavalt HMS §-ile 56 lg 1 ja 2 peab

kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Puudub faktiline alus, kumb lehmik pole

toetusõiguslik ja miks. Käskkirjaga ja vaideotsusega on rikutud kaebuse esitaja õigusi saada

võrdselt teistega toetust vastavalt kehtivale seadusandlusele. Sellega on tekitatud kaebuse

esitajale rahaline kahju. Samas oli kaebuse esitaja võtnud kohustuse pidada kahte lehmikut

5 aastat. Käskkirjast selgub, et kaebuse esitaja on võtnud kohustuse ühele lehmikule. Seega ei

selgu sellest käskkirjast ja vaideotsusest kaebuse esitaja õigused ning kohustused ning need on

vastukäivad. Rikutud on kaebaja subjektiivset õigust seaduspärasele ja kontrollitavale

haldusmenetlusele.

2. Vastustaja PRIA vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt võttis kaebaja 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise eest toetuse

kohustuse kahe eesti maatõugu veise kasvatamiseks. Ohustatud tõugu looma kasvatamise eest

toetuse taotleja peab esitama kohustuse võtmise aastal PRIA-le põllumajandusministri

20.04.2004 määruse nr 51 §-is 30 p 1-3 ja 5 nimetatud dokumendid ning vormikohase ohustatud

tõugu loomade loetelu (määruse nr 51 § 40). Põllumajandusliku keskkonnatoetuse ohustatud

tõugu looma kasvatamise eest toetuse saamiseks tuleb täita põllumajandusministri määruse nr 51

§-is 25 lg 2 sätestatud nõudeid. Nimetatud sättest tuleneb kolm nõuet ohustatud tõugu looma

kasvatamise eest toetuse saamiseks: 1) toetuse taotleja peab kasvatama tõuraamatu põhiossa

kantud eesti maatõugu veist või vähemalt kuue kuu vanust puhtatõulist lehmikut, kelle mõlemad

vanemad on kantud maatõugu veise tõuraamatu põhiossa, 2) kohustuse võtmise aasta 2. mai

seisuga peavad loom(ad) olema kantud põllumajandusloomade registrisse, 3) looma(i) tuleb

hoida majandusüksuses kogu viieaastase kohustusperioodi jooksul (võimalik on siiski

kohustusealuste loomade asendamine viieaastase kohustuseperioodi kestel teiste nõuetekohaste

loomadega).

Eeltoodust nähtub, et muuhulgas peab eesti maatõugu veise kasvatamise eest toetuse taotleja

kasvatama veist, kes on kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga kantud põllumajandusloomade

registrisse. Kuna R. Lõiv soovis eesti maatõugu veise kasvatamise toetuse kohustust võtta 2006,

pidid toetustaotlusel esitatud loomad olema kantud põllumajandusloomade registrisse 02.05.2006

seisuga.

Põllumajandusloomade registri volitatud töötlejaks on PRIA (põllumajandusministri 05.08.2003

määruse nr 77 „Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, nende

identifitseerimise ning registreerimise viisid ja kord; registreerimistunnistuse väljastamise kord ja

veisepassi vorm ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise kord“ (edaspidi määrus nr 77)

§ 1 lg 2 ja loomatauditõrje seaduse (edaspidi LTTS) § 11 lg 4) alusel).

Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määruse nr 184 „Põllumajandusloomade registri asutamine“ § 8

lg l p l ja p 3 kohaselt kantakse registrisse muuhulgas loomaomaniku või temaga rendi- või muu

selletaolise suhte alusel loomapidamisega tegeleva isiku (edaspidi loomapidaja) nimi, elu- või

asukoht, aadress, isiku- või registrikood ja ehitise, kus põllumajandusloom sündis ja kus ta asub,

registreerimise number. Loomapidaja on LTTS § 4 kohaselt isik, kellele loom kuulub

(loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel

loomaomanikuga. Põllumajandusloomade registris oli põllumajandusloomade (registreerimise

nr-ga EE0006687649 ja EE0006384838) loomapidajana kirjas kuni 18.05.2006 Toivo Joosep,

mitte R. Lõiv. Nimetatud asjaolu nähtub põllumajandusloomade registris kahe veise kohta tehtud

andmete muutumisest. Vastavalt määruse nr 77 § 8 lg 2 esimesele lausele täidab veise, lamba ja

kitse kohta registrisse kantavate andmete muutumise korral loomapidaja lisas 2 toodud vormi ja

sea ühest karjast teise liikumise korral lisas 8 toodud vormi ning esitab selle registreerimiseks

töötlejale seitsme päeva jooksul arvates asjakohase sündmuse toimumisest. Lisas 2 toodud

vormil kajastuvad loomapidaja, kelle karjast loom välja viiakse ning loomapidaja, kelle karja

loom tuuakse, andmed. Loomapidaja T. Joosep on esitanud 18.05.2006 põllumajandusloomade

registrile taotluse põllumajandusloomade liikumise andmete registrisse kandmise kohta vastavalt

määruse nr 77 §-ile 8 lg 2. Vastavalt taotluselt nähtub, et põllumajandusloomad registreerimise

nr-ga EE0006687649 ja EE0006384838 on liikunud 18.05.2006 ehitisest nr-ga EE 1982 ehitisse

nr-ga EE 24299. Lisaks põllumajandusloomade asukohale muutusid ka loomapidaja andmed.

Eelpool nimetatud põllumajandusloomade uueks loomapidajaks on alates 18.05.2006 R. Lõiv.

Seega ei saanud kaebaja kasvatada määruse nr 51 § 25 lg 2 kohaselt 02.05.2006 seisuga

põllumajandusloomade registrisse kantud kaht eesti maatõugu veist, kuna loomad, kellele

kaebaja soovis kohustust võtta ning toetust taotleda, asusid 02.05.2006 seisuga teise isiku

(T. Joosepi) loomakasvatushoones. Samuti oli sel ajal vaidlusaluste loomade loomapidaja ehk

loomade kasvataja T. Joosep.

Kaebusest ei ole võimalik mõista, miks on kaebaja jätnud tähelepanuta määruses nr 51 § 25 lg 2

fikseeritud nõuded põllumajandusloomade registri kohta.

Põllumajandusloomade liikumine on toimunud ka põllumajanduslooma nr-ga EE 7781629

suhtes. Taotlusest põllumajandusloomade registrile põllumajandusloomade liikumise andmete

registrisse kandmise kohta nähtub, et põllumajandusloom registreerimise nr-ga EE 7781629,

kelle loomapidajaks oli algselt Milvi Reinam, on liikunud ehitisest nr-ga EE15041 ehitisse

nr-ga EE 24299 ning uueks loomapidajaks on alates 26.04.2006 R. Lõiv. Antud

põllumajandusloomale ei ole kaebaja toetust taotlenud ning kohustust soovinud võtta.

PRIA on ekslikult jätnud taotluse menetlemise käigus kontrollimata kaebaja kohustusaluste

loomade registreerimise numbrid ning määranud ühele eesti maatõugu veisele ohustatud tõugu

loomade

toetust.

Kuna

kumbki

kohustusalustest

põllumajandusloomadest

(reg.

nr-ga

EE0006687649,

EE0006384838)

ei

ole

kantud

02.05.2006

seisuga

põllumajandusloomade registrisse kui R. Lõivu loomad, ei ole kaebajal kummagi looma osas

toetuse saamise õigust. Käesoleval juhul jättis PRIA tähelepanuta konkreetse looma

registreerimise

numbri

ning

tegi

otsuse

lähtuvalt

loomade

arvust.

Kuna

üks

põllumajandusloomadest

(reg.

nr-ga

EE

7781629)

oli

kantud

02.05.2006

seisuga

põllumajandusloomade registrisse, kuid antud põllumajandusloom pole kohustusalune eesti

maatõugu veis, ei oleks PRIA tohtinud toetust määrata ja maksta. Seega on PRIA koostanud

haldusakti, mida ta ei oleks eelpool nimetatud faktilistel ja õiguslikel alustel olnud õigustatud

koostama.

Väär on kaebaja väide kohustuse vastukäivuse kohta, kuna nii peadirektori 25.01.2007 käskkirjas

nr 1-3.13-4/42 kui ka 30.05.2007 vaideotsuses nr 13-25/153 on kirjas, et ohustatud tõugu looma

kasvatamise kohustus eesti maatõugu veise kasvatamise eest algas ühe looma osas.

PRIA eksimuse tõttu vaadati taotleja taotlus eesti maatõugu veise kasvatamise toetuse saamiseks

uuesti läbi ning õigusliku aluseta makstud toetuse tagasinõudmiseks on välja antud uus

haldusakt.

Kaebaja väited ei anna alust taotlejale soodustava haldusakti välja andmiseks ega esitatud

taotluse uueks läbi vaatamiseks kaebaja taotluses esitatud osas.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 29. oktoobri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei riku käesolevas asjas vaidluse esemeks olev vaideotsus ja viivitus kaebuse

esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ning kaebuse esitajal puudub ka põhjendatud

huvi kohtult taotletava viivituse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

HMS § 60 sätestab, et õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv

haldusakt. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja

riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi

sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, s. h haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on

iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Käesoleval juhul oli haldusaktiks,

mis määras kindlaks õigusi ja kohustusi kaebuse esitaja suhtes, PRIA peadirektori 25.01.2007

käskkiri nr 1-3.13-4/42, mis on aga kehtetuks tunnistatud PRIA peadirektori 21.09.2007

käskkirjaga nr 1-3.13-4/976.

HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt on lubatavateks kaebused, kus isiku õigusi rikutakse vaideotsusega

vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kohus oli seisukohal, et vaideotsusega ei rikuta kaebuse

esitaja õigusi vaidemenetluses läbivaatamisel olnud käskkirjast sõltumatult, kuna vaideotsuse

resolutiivosas ei ole kaebuse esitaja suhtes kindlaks määratud mingeid õigusi või kohustusi.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaideotsuses on vastustaja täpsustanud neid kaalutlusi, miks

kaebuse esitajale maksti ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust vähem kui taotleti.

Vastustaja on praeguseks omaks võtnud, et tema poolt vaideotsuses toodud kaalutlused on

osutunud ebaõigeks ja, et kaebuse esitajal ei olnud üldse õigust toetusele. Seega ei saa vaideotsus

rikkuda kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, mille tõttu välistab kehtiv

õigus kaebuse rahuldamise.

Vastustaja poolt esitatud PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 on

tõendatud, et kehtetuks on tunnistatud peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 taotleja

R. Lõivu osas. Seega on tõendatud, et kaebuse esitaja õigusi ei saadud rikkuda vaidemenetluse

esemeks olnud käskkirjaga ega ka vaideotsuse endaga, kuna vastustaja on tuvastanud, et esinesid

alused vaidemenetluse eseme kehtetuks tunnistamiseks. Kuna vaidemenetluse esemeks olnud

käskkiri on haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud, siis ei saa vaideotsus vaidemenetluse

esemest sõltumatult rikkuda kaebuse esitaja õigust tema poolt taotletud toetusele. Samuti ei

rikuta kaebuse esitaja õigust saada võrdselt teistega toetust, kuna asja materjalidega ei ole

tõendamist leidnud, et kaebuse esitajaga samas olukorras olevaid taotlejaid oleks koheldud

soodsamalt kui kaebuse esitajat. PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/986 on

tõendatud, et R. Lõivu osas on jäetud rahuldamata põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus,

kuna taotlusel esitatud eesti maatõugu veised ei ole 02.05.2006 seisuga loomade registris.

Käskkirjas on ühtlasi otsustatud teha taotlejale ettekirjutus välja makstud toetussumma tagasi

maksmiseks. Seega on ka selle dokumentaalse tõendiga tõendatud, et vaideotsusega ei rikutud

kaebuse esitaja õigusi ega piiratud tema vabadusi, kuna vastustaja on kehtivas haldusaktis

tuvastanud, et kaebuse esitajal puudus üldse õigus toetusele.

Kaebuse esitaja osundab õigesti HMS §-is 84 sätestatule, mille kohaselt kui seadus ei sätesta

teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale

haldusorganile. Kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide

läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Tähtaja pikendamise teade edastatakse

vaide esitajale posti teel. HMS §-is 84 sätestatul on haldusorganit distsiplineeriv eesmärk. Kuna

vaideotsus on vaatamata viivitusele vastustaja poolt siiski antud, siis on HMS § 84 sätestatu oma

eesmärgi täitnud. Kuna vaideotsuse tõttu ei ole viibinud kaebuse esitaja poolt taotletud toetuse

saamine, siis puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel toimunud viivituse

õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna 21.09.2007 ja 27.09.2007 käskkirjadega, mis on kehtivad

haldusaktid (HMS § 60), on tõendatud, et vastustajal puudus üldse õigus toetusele.

30.05.2007 vaideotsus ja 25.01.2007 käskkiri on vajalikul määral motiveeritud ja seetõttu

kontrollitavad. Vaideotsus sisaldab viidet käskkirjale ja on seetõttu motivatsiooni osas kooskõlas

HMS §-is 56 lg 1 ja 2 sätestatuga, kuna käskkiri on olnud kaebuse esitajale kättesaadavaks

dokumendiks ja sellele on ka vaideotsuses viidatud. Kaebuse esitaja on kaebuses alusetult

samastanud mõisted taotleja ja majandusüksus ning taotleja ja loomapidaja. Kuna asja

materjalidega

on

tõendatud,

et

kaebuse

esitaja

poolt

M. Reinemilt

omandatud

põllumajandusloom ei olnud kantud tõuraamatu põhiossa, siis ei saa vaideotsus rikkuda kaebuse

esitaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja on õigustatult tuvastanud, et kaebuse esitaja ei olnud

02.05.2006 seisuga loomade registris loomapidajana, mille tõttu ei oma õiguslikku tähendust

kaebuse esitaja väide, et taotluse esitamise seisuga olid loomad kaebuse esitaja ja tema

seadusliku esindaja majandusüksuses. Vastustajal puudus alus ohustatud tõugu looma, s. o eesti

maatõugu veiste osas kohaldada hobustele kehtestatud regulatsiooni, nagu ekslikult väidab

kaebuse esitaja. Vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et tulenevalt vaideotsusest ei ole

kaebuse esitajal ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustust, mille tõttu ei saa vaideotsus ka

sellel alusel rikkuda kaebuse esitaja õigusi.

HKMS §-ist 26 lg 1 p 6 tuleneva volitusnormi alusel jättis kohus kaebuse rahuldamata.

HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad

kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Ka vastustaja menetluskulud jäävad tema enda

kanda, kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R. Lõiv esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2007 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on vaideotsuse viivitusega piiratud R. Lõivu õigust ja vabadust esitada selgelt väljendatav

taotlus, sest kui ta soovib pidada kahte maatõugu veist ja saada neile 2007 toetust võrdselt

teistega, siis vastavalt vaideotsusele oleks ta pidanud teise veise kohta esitama kohustuse

algamise taotluse. PRIA ei ole vaideotsuses märkinud ühtegi looma identifitseerimise numbrit,

mille eest R. Lõiv oleks kohustuse võtnud. PRIA väitel võttis R. Lõiv 22.05.2006 ohustatud

tõugu loomakasvatuse kohustuse ühe eesti maatõugu veise eest, kuid pole selge, millise looma

eest. Vaideotsuses on väide, et muuhulgas peab eesti maatõugu veis olema kohustuse võtmise aasta

2. mai seisuga kantud põllumajandusloomade registrisse. Vaideotsuse andmetel on nendest kahest

loomast ainult üks loom 2. mai seisuga põllumajandusloomade registris. Vaideotsusest ei selgu,

kumb loomadest ei ole registris;

2) on jäetud tähelepanuta, et vastustaja on kohtus omaks võtnud selle, et PRIA poolt

vaideotsuses toodud kaalutlused on osutunud ebaõigeks. Samas on vastustaja ise tunnistanud, et

selguse huvides peaksid loomade numbrid haldusaktis kindlasti olemas olema ja sellega

tegeletakse. Vaideotsuse resolutiivosas on erinevalt käskkirjast ära määranud kohustuse suurus -

taotleja võttis 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustuse ühe eesti maatõugu

veise eest;

3) on ebaõigesti hinnatud tõendeid. PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/986 ei

ole tõendatud, et taotlusel esitatud maatõugu veised ei ole 02.05.2006 seisuga loomade registris.

Kui loomad ei oleks registris, siis ei oleks neil identifitseerimise numbreid, neile ei saaks taotleda

toetust. Kui loomad ei oleks loomade registris, siis PRIA-sse taotluse esitamisel andmete

sisestamise käigus tuleks välja, et sellise numbriga loomi ei ole registris. Samas PRIA ametnik on

ise kinnitanud, et R. Lõiv on taotlenud kahele maatõugu veisele toetust;

4) on M. Reinemilt omandatud põllumajandusloom segatud asja lahendamisse asjatult. Selle looma

kohta pole toetust taotletud ja seadus ei keela looma pidada ilma toetust taotlemata. Vaideotsuse

kohaselt muuhulgas peab eesti maatõugu veis olema kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga

kantud põllumajandusloomade registrisse. Riigikohus on lahendis nr 3-3-3-93-06 toonud välja

seisukoha, et kui haldusakti kohtumenetluses põhjendada, ei saa seda üldjuhul pidada piisavaks.

Kui see asjasolu oleks seaduslikult otsusele siduv, siis oleks pidanud see motivatsioon olema välja

toodud käskkirjas või vaideotsuses, kuid põllumajandusministri määrus nr 51 § 25 lg 2 ei sätesta,

et loomad peaks olema kantud loomade registris loomapidaja nimele. PRIA poolne nõue, et

loomad oleks 02.05.2006 seisuga taotleja nimel loomade registris, on esitatud PRIA ametniku

poolt alles kohtuistungil. R. Lõiv on sellele kohtus esitanud vastuväite, et loomad ei pea olema

taotleja nimel. Seda väidet on kinnitanud ka Põllumajandusministeerium;

5) ei ole kaebuse esitaja ekslikult väitnud, et vastustaja peaks kohaldama maakarja veise osas

hobustele kehtestatud regulatsiooni. Kaebuse esitaja tõi selle kohtule selgitavaks võrdluseks, et

02.05.2006 seisuga ei pea loomad olema taotleja nimel loomade registris, vaid seda saab teha

taotluse esitamise ajal. Kohus on ekslikult toonud otsusesse põhjenduse, et vastustaja kinnitusest

tulenevalt ei ole kaebuse esitajal ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustust, mille tõttu ei saa

vaideotsuses ka selle alusel rikkuda kaebaja õigusi. 30.05.2007 vaideotsuses on kirjas, et taotleja

võttis 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustuse ühe eesti maakarja tõugu veise

eest. PRIA on alles kohtuistungil välja toonud mõiste, et loomad peavad olema 02.05.2006

seisuga taotleja nimel;

6) on kaebuses taotletud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist, kuna need on motiveerimata.

Käskkirjast ei selgu ühtegi õigust ja kohustust. PRIA vaideotsus samas määratleb talle 5-aastase

kohustuse ühe ohustatud tõugu looma kohta, kuid millisele loomale kahest loomast on kohustus,

seda ei ole määratletud. Käskkirja ja vaideotsusega on rikutud HMS § 56 lg 1, 2.

5. PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige seisukoht, et loomad, kellele ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust

taotletakse, ei pea olema registris loomapidaja nimel. Euroopa Liidu õiguses määratletakse

loomapidajat kui isikut, kes vastutab loomade eest ajutiselt või alaliselt (määruse (EÜ)

nr 1760/2000 art 2), siseriikliku õiguse kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub või kes

tegeleb looma pidamisega /.../ (LTTS § 4, Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määrus nr 184

„Põllumajandusloomade registri asutamine“ § 8 lg 1 p 1). Kui loomapidaja ja taotleja ei oleks

identsed mõisted, siis, kuidas kompenseerida taotlejale ohustatud tõu säilimiseks tehtud

kulutused, kui kulutused võib olla teinud hoopis loomapidaja. Registris oli vaidlusaluste

põllumajandusloomade (reg nr-tega EE 0006687649, EE0006384838) loomapidajana kirjas kuni

18.05.2006 T. Joosep, mitte R. Lõiv. Põllumajandusloomade registrile on esitatud 22.05.2006

taotlus põllumajandusloomade liikumise andmete registrisse kandmise kohta vastavalt

põllumajandusministri

05.08.2003

määruse

nr

„Identifitseerimisele

kuuluvate

põllumajandusloomade liikide loetelu, nende identifitseerimine ning registreerimise viisid ja

kord; registreerimistunnistuse väljastamise kord ja veisepassi vorm ning põllumajandusloomade

arvestuse pidamise kord“ §-ile 8 lg 2. Taotlusest nähtub, et põllumajandusloomad registreerimise

nr-tega EE0006687649 ja EE0006384838 on liikunud 18.05.2006 ehitisest nr-ga EE 1982

(T. Joosepi poolt registreeritud ehitis) ehitisse nr-ga EE 24299 (R. Lõivu poolt registreeritud

ehitis). Lisaks põllumajandusloomade asukohale muutusid ka loomapidaja andmed. Eelpool

nimetatud põllumajandusloomade uueks loomapidajaks on alates 18.05.2006 R. Lõiv;

2) on R. Lõiv hilisemate dokumentide esitamisega üritanud kunstlikult luua tingimusi, mis

vastaksid toetuse saamise tingimustele. Apellant esitas 16.10.2007 PRIA-le uue taotluse

registrisse kantavate andmete muutmiseks samade põllumajandusloomade kohta. Antud

taotlusest nähtuvad samade põllumajandusloomade uue loomapidaja andmed, kelleks on alates

29.04.2006 R. Lõiv ning loomad jäid endiselt karja nr EE 1982 (T. Joosepi kari). Taotleja on

taotluse esitamisega pea poolteist aastat pärast selleks ettenähtud aega muutnud esialgse taotluse

andmeid ning loonud kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Kuigi registris muudeti

loomapidaja isiku vahetumist selliselt, et R. Lõiv sai loomapidajaks 29.04.2006, siis ka

tagantjärgi esitatud dokumentidelt nähtub, et loomad liikusid ühest ehitisest teise alles

18.05.2006. Seega sai R. Lõiv reaalselt loomapidajaks ka hiljem esitatud dokumentide alusel

18.05.2006, mil loomad liikusid tema ehitisse;

3) on väär väide, et käskkirjast ei selgu ühtegi õigust ega kohustust. Halduskohus on õigesti

leidnud, et kaebuse esitaja ei olnud 02.05.2006 seisuga loomade registris loomapidajana, mille

tõttu ei oma õiguslikku tähendust kaebaja väide, et taotluse esitamise seisuga olid loomad

kaebuse esitaja ja tema seadusliku esindaja majandusüksuses. Pindalapõhiste, s. h ohustatud

tõugu looma kasvatamise, toetuse taotlemine on põllumajandustootjate õigus ning vastav õigus

nähtub vaidlustatud käskkirja väljavõttelt. Kui õiguseks on taotleda toetust, siis kohustuseks on

täita võetud toetusega kaasnevaid tingimusi;

4) on asjakohatu viide selle kohta, et käskkiri ja vaideotsus on vastuolulised. Nii käskkirja

nr 1-3.13-4/42 vaideotsuses oli ära toodud toetuse taotlemine kahele eesti maatõugu veisele.

Kummagi haldusakti kohaselt ei ole kohustus mõlema looma osas alanud;

5) jääb mõistetamatuks väide: „Samas PRIA ametnik on ise kinnitanud, et olen taotlenud kahele

maatõugu veisele toetust“. PRIA ei saakski vastupidist kinnitada, sest 22.05.2006 esitatud

põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise vormiga on tõendatud ning apellant on

ka ise kinnitanud, et taotleb toetust kahe eesti maatõugu veise kasvatamise eest;

6) on ebaõige väide, et M. Reinemilt omandatud põllumajandusloomi on segatud asja lahendamisse

asjatult. PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 määrati ja maksti toetust

põllumajandusloomale reg nr-ga EE 7781629, s. t loomale, kes liikus 26.04.2006 M. Reinemi

karjast apellandi karja ning ühtlasi sai apellant selle looma uueks loomapidajaks. PRIA on

ekslikult jätnud taotluse menetlemise käigus kontrollimata apellandi toetustaotlusel esitatud

loomade registreerimise numbrid ning määranud ekslikult põllumajandusloomale reg

nr-ga EE 7781629 ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust. Kuna uute faktiliste asjaolude

väljaselgitamisel selgus, et vaidlustatud käskkirjaga määrati toetust looma eest, kes oli

02.05.2006 seisuga registris kui R. Lõivu loom, kuid kellele apellant ei soovinudki toetust

taotleda ning kes ei olnud kantud tõuraamatu põhiossa, tunnistati PRIA peadirektori 21.09.2007

käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 kehtetuks 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42;

7) on õige halduskohtu väide, et kuna vaideotsuse tõttu ei ole viibinud kaebuse esitaja poolt

taotletud toetuse saamine, siis puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel

toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna 21.09.2007 ja 27.09.2007 käskkirjadega,

mis on kehtivad haldusaktid, on tõendatud, et kaebajal puudus üldse õigus toetusele. Asjaolu, kas

apellant esitab dokumendid 2006 võetud kohustuse jätkamiseks või 2007 võetud kohustuse

alustamiseks, ei saa olla kuidagi seotud vaideotsuse andmisel seotud viivitusega, seda enam, et

vaideotsuses toodud kaalutlused on osutunud ebaõigeks ning apellandil ei olnud üldse õigust

toetusele;

8) on ebaõige väide, et vaideotsus ei ole tänu viivitusele oma eesmärki täinud, sest 29.05.2007

taotluse esitamisel kohustuse jätkamiseks on apellant tulenevalt vaideotsusest seadust rikkunud,

sest on esitanud valeandmeid, kuna tal ei olnud õigust teise looma kohta kohustuse jätkamiseks

taotlust esitada. Asjaolu, et kohustus algas ühe looma osas, pidi apellandile teada olema juba

25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42, mitte vaideotsuse kättesaamisel. Seega ei ole apellandi

poolt nn valeandmete esitamine seotud vaideotsusega, vaid 25.01.2007 osalise määramise ja

maksmise käskkirjast nr 1-3.13-4/42 arusaamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

29. oktoobri 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Käesoleva vaidluse esemeks on PRIA peadirektori 30. mai 2007 vaideotsus nr 13-25/153.

Vastavalt HMS §-ile 87 lg 2 võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras

halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi

vaidemenetluse esemest sõltumatult.

Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlustatud vaideotsusega ei rikuta kaebuse

esitaja õigusi vaidemenetluses läbivaatamisel olnud käskkirjast sõltumatult ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.

Vaie oli esitatud PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 peale ning

vaidemenetluse esemeks oli seega nimetatud käskkiri. PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga

nr 1-3.13-4/976 on tunnistatud kehtetuks peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 taotleja

R. Lõivu osas. Kaebaja subjektiivseid õigusi saaks rikkuda ainult vaidemenetluse ese, kuid see

on kehtetuks tunnistatud. Vaideotsusega iseenesest ei rikuta isiku subjektiivseid õigusi, mis oleks

aluseks vaideotsuse tühistamisele.

Ebaõige on apellandi väide, et vaideotsuse resolutiivosas on ära määranud temal lasuva

kohustuse suurus. Vaideotsusega ei ole pandud apellandile kohustusi, kohustus võib siiski

tuleneda vaid haldusaktist, mis on vaidemenetluse esemeks. Vaideotsusel puudub iseseisev

regulatiivne toime, mis tooks kaasa kaebaja subjektiivse õiguste (kohustuste) tekkimise ja mis

võiks rikkuda kaebaja õigusi.

8. Vaideesemeks olnud PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 lahendati

R. Lõivu taotlused põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu veise

kasvatamise eest. PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 tunnistati kehtetuks

peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 ning sellega tekkis olukord, kus R. Lõivu

taotlused olid lahendamata. Uuesti on võetud seisukoht R. Lõivu taotluste osas PRIA

peadirektori 27.09.2007 käskkirjas nr 1-3.13-4/986, s. o R. Lõivu taotlused on lõplikult

lahendatud PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/986.

R. Lõivu taotlusi põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu veise

kasvatamise eest ei ole lahendatud vaidlustatud vaideotsusega ning samuti ei ole vaideotsusest

sõltunud PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/986 andmine, millega taotlused on

lahendatud. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väited, mis

seonduvad R. Lõivu taotlustega põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu

veise kasvatamise eest (s. o millised maatõugu veised olid seisuga 2. mai kantud

põllumajandusloomade registrisse jms). Eelnimetatud väiteid on apellandil võimalik esitada juhul,

kui ta vaidlustab PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/986, millega tema taotlused

lahendati. Samuti on tal võimalik esitada kõik oma vastuväited neile kaalutlustele, mis on

esitatud tema taotluste lahendamise käskkirjas. Samas aga ei ole vaideotsuses esitatud

kaalutlused olnud aluseks taotluste lahendamisel ning seetõttu ei ole asjakohane hinnata

vaideotsuses esitatud kaalutlusi, mis seonduvad juba kehtetuks tunnistatud käskkirjaga.

9. Asjakohased ei ole apellandi väited, mis ta on esitanud seonduvalt PRIA peadirektori

25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42. Halduskohus on 9. oktoobri 2007 määrusega lõpetanud

menetluse PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 tühistamise nõudes ning

nimetatud määruse peale ei ole määruskaebust esitatud.

10. Õige on halduskohtu seisukoht, et apellandil puudub põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel

toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks.

Apellandi väite kohaselt on viivitus vaideotsuse andmisel toonud kaasa segaduse 2007 taotluse

esitamise ajal ning vastavalt vaideotsusele jääb ta 2007 ilma ühe looma suhtes toetusest. Nagu on

juba käesoleva otsuse punktis 7 selgitatud, vaideotsusel puudub selline iseseisev regulatiivne

toime, mis tooks kaasa kaebaja subjektiivse õiguste (kohustuste) tekkimise ja millega võiks

rikkuda kaebaja õigusi. Apellandi õigused ja kohustused tekivad vaidemenetluse esemeks olnud

haldusaktist. Seetõttu ei saanud apellant, tingituna vaideotsuse andmisel toimunud viivitusest,

jääda ilma toetusest ning ka segadust 2007 taotluse esitamisel ei saanud samuti põhjustada

viivitus.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust

ei ole esitanud.

Maili Lokk Andra Pärsimägi Viivi Tomson