2-05-3449/15 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ulvi Loonurm, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

22.jaanuar 2008, Tallinnas

Tsiviilasja number

2-05-3449

Tsiviilasi

OÜ

Rudolf

Konimois

Film

hagi

Eesti

Filmi

Sihtasutuse vastu 454 352, 34 krooni saamiseks

Esimese astme lahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Harju Maakohtu 27.07.2007 otsus

Eesti Filmi Sihtasutuse apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. detsember 2007, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Rudolf Konimois Film (registrikood

xxxxxxxx, asukoht Rävala 11-12, 10143 Tallinn),

esindaja vandeadvokaat Andres Suik

Kostja Eesti Filmi Sihtasutus (registrikood xxxxxxxx,

asukoht

Vana-Viru

3,

10111

Tallinn),

esindaja

vandeadvokaat Kaupo Lepasepp

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 27.07.2007 otsus ja asi saata uueks arutamiseks samale

maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

04.02.2005 sõlmisid Eesti Filmi Sihtasutus ja OÜ Rudolf Konimois Film toetuslepingu

MF2005/02TT, mille alusel EFS kohustus eraldama hagejale mängufilmi „Rehepapp“

tootmiseks 6 000 000 krooni, mis moodustas 42,85% filmi eelarvest. Lepingu p-de 7.3 ja 7.4

kohaselt pidi filmi „Rehepapp“ kaasstsenaristiks ja režissööriks olema Rainer Sarnet. Lepingu

p 9.3 alusel pidid filmivõtted algama 03.03.2005.

2(12)

03.03.2005 ütles hageja üles alltöövõtulepingu režissöör R. Sarnetiga, keda hageja oli

lepinguga kohustunud kasutama filmi tootmiseks. 04.03.2005 kohtumisel leppisid hageja ja

kostja kokku, et hageja esitab 28.03.2005 kohtumisel kostjale oma ettepanekud lepingu

rikkumise heastamiseks. Seega leppisid pooled esialgu kokku, et hageja tegeleb vähemalt 24

päeva lepingu rikkumise ilmnemisest lepingu rikkumise heastamiseks võimaluste leidmisega.

Suulised läbirääkimised toimusid hageja seaduslike esindajate ning filmi tootmise loovgrupiga

23.02.2005, 03.03.2005, 04.03.2005, 28.03.2005, 07.04.2005 ning 18.04.2005 järgneval

nädalal.

29.03.2005 teatas kostja hagejale, et seoses hageja poolt filmivõtete mittealustamisega

(lepingu rikkumine) ja lepingu rikkumise heastamata jätmisega peatab kostja lepingu täitmise.

30.03.2007 nõudis kostja hagejalt lepingu alusel hagejale makstud summade kohest

tagastamist. Hageja tagastas kõnealused summad kostjale.

15.04.2005, peale korduvaid pooltevahelisi kohtumisi, tegi kostja e-kirja teel lepingu

rikkumise heastamise ettepaneku, mille kohaselt oleks filmi režissööriks R. Sarnet koos hageja

valitud kaasrežissööriga. Kostja andis hagejale tähtaja kaasrežissööri kandidaadi esitamiseks

hiljemalt 22.04.2005.

21.04.2005 teatas hageja kostjale, et hageja peatab lepingu täitmise. Sama teatega hageja

teatas kostjale oma keeldumisest lepingu rikkumise heastamisest, lepingu edasisest täitmisest

ning teatas kostjaga läbirääkimiste lõpetamisest.

29.04.2005 teatas kostja hagejale, et kostja teavitab hagejat lepingu võimalikust

lõpetamisest hiljemalt 04.05.2005. 04.05.2005 võttis kostja juhatus vastu lepingu lõpetamise

otsuse. Samal kuupäeval teavitati hagejat lepingu lõpetamisest.

Hageja esitas nõude tuvastada lepingust taganemise tühisus. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 38 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi

seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Arvestades seda, et

otsus, mille kostja juhatus tegi, puudutas hagejat, on hagejal õigus nõuda kohtus kostja

juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist.

Kostja poolt lepingust taganemine on tühine , kuna:

• kostjal puudus materiaalõiguslikult alus lepingust taganemiseks, kuna lepingust ei

saanud üldse taganeda; seda saanuks üksnes üles öelda, eeldusel, et ülesütlemine oleks

olnud õiguspärane;

• kostjal puuduvad ka igasugused sisulised õigustused lepingust taganemiseks, sest

hageja ei ole lepingut rikkunud;

• kostja ei ole teinud korrektset lepingust taganemise avaldust;

• kostja ei ole lepingust taganemise avaldust teinud õigeaegselt. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse

lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest või pidi sellest teada saama. Mõistlikuks

ei saa pidada lepingust taganemist alles 04.05.2005, ehk kaks kuud pärast väidetavat

lepingu rikkumist. Samuti pidanuks kostja lepingu lisaks oleva Eesti Filmi Sihtasutuse

Toetuste eraldamise eeskirja (eeskirja) p 83 kohaselt lepingu lõpetamisest teatama

hagejale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette, mida kostja aga ei teinud.

Kuna kostja poolt lepingust taganemine on tühine, siis pole leping taganemisega lõppenud.

Sellest tuleneb, et kostja peab täitma lepingust tulenevaid kohustusi ning kostja on kohustatud

tasuma hagejale toetuslepinguga ettenähtud proportsionaalse osa mängufilmi „Rehepapp“

tootmiseks tehtud nendest kulutustest, mis olid hageja poolt juba kantud 04.05.2005 seisuga, st

454 352, 34 krooni.

Kostja hagi ei tunnistanud. TsÜS § 38 alusel nõuet esitama õigustatud isikute ring on

piiratud juriidilise isiku sisesuhetes osalevate isikutega. Hageja ei ole kostja juhatuse ega

nõukogu liige. Kostja sisesuhtes vastuvõetud otsus ei mõjuta võlaõiguslikust suhtest tuleneda

3(12)

võivaid hageja õigusi. Seega puudub hagejal juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamise nõude

osas kohtusse pöördumise alus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 1 mõttes.

Hageja ei ole põhjendanud, kuidas rikub kostja sisesuhtes tehtud otsus tema õigust või

vabadust.

Hageja poolt esitatud võla tasumise nõue on sisuliselt hageja ja kostja vahel 04.02.2005

sõlmitud toetuslepingu nr MF2005/02TT täitmise nõue. Hageja ei saa kostjalt nõuda

toetuslepingu täitmist, kuna see leping on kostjapoolse lepingust taganemisega õiguspäraselt

lõppenud. Hageja tunnistas lepingu alusel makstud toetuse tagastamisega endapoolse olulise

lepingurikkumise olemasolu. Toetuse täies ulatuses tagastamisega tunnistas hageja ühtlasi, et

kostja ei pea toetuslepingust tulenevaid kohustusi täitma.

Kostja taganes toetuslepingust, kuna hageja rikkus oluliselt ja süüliselt toetuslepingust

tulenevaid kohustusi. Filmiprojekti kunstilist taset tagavad filmi autoritega seonduvad

toetuslepingu kokkulepped on selle lepingu olulisteks tingimusteks. Hageja rikkus

toetuslepingu olulisi tingimusi filmi režissööri ja stsenaristi osas, mis on oluline lepingu

rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Kuna kostjal oli seadusest ja lepingust tulenev õigus

toetusleping hagejapoolse rikkumise tõttu lõpetada (lepingust taganeda) ning toetuslepingust

taganemine toimus vastavalt VÕS ja lepingu nõuetele, siis oli kostjapoolne lepingu lõpetamine

õiguspärane. Seega lõppes toetusleping taganemisavalduse kättesaamisega ning lepingust

tulenevad kohustused ei ole täitmiseks kohustuslikud. Kostjal on lepingu p-st 17.5 ja eeskirja

p-st 81 tulenevalt õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist.

Hagejapoolse lepingurikkumise alusel teostatud toetuslepingust taganemise korral ei pea

kostja osalema hageja poolt enne lepingu lõppemist kantud kulutuste kandmisel. Kostjal tekkis

lepingust taganemisel toetussumma tagastamise nõudeõigus ning hageja tunnustas seda nõuet

toetussumma tagastamisega.

Esimese astme kohtu otsus

Maakohus rahuldas hagi ning tunnistas kehtetuks Eesti Filmi Sihtasutuse juhatuse

04.05.2005 otsuse hageja ja kostja vahelise lepingu nr MF2005/02TT lõpetamise kohta ja

tunnistas tühiseks Eesti Filmi Sihtasutuse poolse lepingust taganemise ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevuse 454 352, 34 krooni ja menetluskulud kokku 22 717, 60

krooni.

VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine), lg 4 kohaselt

lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat

tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise

lepingupoole

lepingust

taganemise

korral

kohustuse

täitmiseks

või

täitmise

ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib

lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2

punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.

Arvestades seda, et lepingust võib teine pool taganeda üksnes siis ilma täiendavat tähtaega

andmata kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, ei ole kostja taganenud

lepingust korrektselt, sest hagejale ei ole antud täiendavat tähtaega, et lepingu täitmiseks teha

kõik, mis tema võimuses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks rikkunud kohustust (st

valmistada film) tahtlikult. Ei saa panna hagejale sellist kohustust, et film tuleb teostada

selliselt, et seal osaleksid lepingus ette nähtud isikud isegi siis, kui nimetatud isikutel pole

selleks vajalikke isikuomadusi ning nad on nõus sellest tööst ise loobuma. Kostja ei andnud

hagejale aega uute režissööride leidmiseks, vaid leidis, et filmi režissööriks sobib ainult

R. Sarnet.

Seega ei ole kostja lepingust taganenud, kuna järgimata on seaduses ette nähtud nõuded.

Hageja ei pea kandma vastutust selle eest, et kostja ebaseaduslikult taganeb lepingust.

4(12)

Vaidlusalust lepingut sai ainult üles öelda, mitte aga sellest taganeda. Kuna korrektset

taganemisavaldust ei ole tehtud, on ilmne, et kõik eeldused selleks on täitmata. Seega on

kostja kohustatud tasuma hagejale tehtud kulutuste eest, kuna need kulutused on reaalselt

tehtud. Kostja toetuslepingu eraldamise eeskirja p 78 kohaselt tulnuks lepingu kohaselt

kulutatud summad kostjale tagasi maksta üksnes siis, kui audiitorkontrolli käigus oleks

tuvastatud toetuslepingu väärkasutus, mida tuvastatud aga ei ole. Kostja keeldub alusetult võla

tasumisest hagejale. 30.03.2005 kirjas on palutud raha tagastada, kuid lepingu rikkumisest

pole sõnagi. 29.04.2005 kirjas pole samuti midagi nõutud. Teatatakse vaid, et lõplik otsus

tehakse 04.05.2005. Siis tehtigi otsus, kus kostja teavitas hagejat, et leping on lõppenud,

millest hagejat on ka eelnevalt hoiatatud.

Lepingust taganemine on tühine ning seda põhjusel, et ei ole täidetud lepingu materiaalsed

ja formaalsed eeldused. Mõlemad peavad olema täidetud selleks, et oleks õigus taganemiseks.

Vaidluse korral on tõendamise koormus kostjal. Kui režissöör R. Sarnetiga ei ole võimalik

tööd jätkata, siis on võimalik seda teha ka teise režissööriga. Hageja ei ole süüdi selles, et

režissöör R. Sarnetiga ei olnud võimalik tööd jätkata. Kui ilma R. Sarnetita ei olnud võimalik

tööd jätkata, siis miks oli vaja 2 kuud hiljem ilma hoiatamata korraldada R. Sarneti lepingust

taganemine. Filmi tegemine katkes seetõttu, et kostja nõudis, et R. Sarnet, kes ei olnud

võimeline filmi tegema, teeks filmi.

TsÜS § 38 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse

või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse

kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige

kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks

eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus

võimaldab seda eesmärki saavutada. Arvestades seda, et otsus, mille kostja juhatus tegi,

puudutas hagejat, on hagejal õigus nõuda kohtus selle kehtetuks tunnistamist. Selleks, et

lepingut üles öelda, peab jääma rikkumise teada saamise ning reaalse ülesütlemise vahele

mõistlik aeg. Antud juhul sai kostja teada sellest, et hagejaga sõlmitud lepingus režissööriks

määratud isik ei suuda filmivõtteid koordineerida märtsikuus, leping öeldi üles aga maiskuus.

Seega ei saa pidada mõistlikuks ajaks kahte kuud, mis vahepeale jäi. Kostjal oleks olnud

võimlaik leping koheselt üles öelda ning hüvitada hagejale selleks ajahetkeks tekkinud

kulutused. Vastupidiselt sellele, hakkas kostja venitama ning tõi välja igasuguseid põhjuseid,

miks ei saaks hagejaga lepingut jätkata, kuni maikuuni, mil kostja juhatus võttis vastu otsuse

üles öelda Eesti Filmi Sihtasutuse ja OÜ Rudolf Konimois Film vaheline toetusleping nr

MF2005/02TT mängufilmi „Rehepapp“ tootmiseks.

VÕS § 195 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu

üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad

kehtima. VÕS § 195 lg 5 kohaselt lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled

tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele

kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. Enne 03.03.2005 ei olnud

põhjust arvata, et võtteid ei toimu. Ei hageja ega kostja ei olnud teadlikud, et R. Sarnet ei ole

võimeline peale 3. märtsi võtetega alustama. Kostja peaks lepingust taganemisel tasuma oma

võlgnevuse hagejale. Ka sellisel juhul, kui öeldakse leping üles, on õigus saada tasu.

Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 46 p 1 ja 60 lg 1 tuleb hageja kohtukulud

jätta kostja kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab

kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud

õigusabi eest; hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni

5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna hagi hinnaks on 454 352, 34 krooni, kuulub

kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele õigusabikulu summas 22 717, 60 krooni.

5(12)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja poolt kantud õigusabikulud. Maakohus rikkus

oluliselt menetlusnormi ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja andis tuvastatud asjaoludele

ebaõige õigusliku hinnangu.

Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 38 lg 1, mille kohaselt saab juriidilise isiku juhtorgani

otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda huvitatud isik. TsÜS § 38 nimetatud huvitatud isikute ring

on piiratud juriidilise isiku sisesuhtes osalevate isikutega. See tuleneb õigusteooriast ja

kohtupraktikast. Riigikohus leidis 14.11.2002 lahendis 3-2-1-135-02, et TsÜS §-ga 38

samasisuline kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 44 lg 5 kasutatud mõiste "huvitatud isik" hõlmab

nt aktsiaseltsi puhul aktsionäre, juhatuse ja nõukogu liikmeid. Ka hilisemad õigusteoreetilised

käsitlused on seisukohal, et otsuse kehtetuks tunnistamise nõude saab esitada üksnes ühingu

sisesuhetes osalev isik. Huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes ei ole juriidilise isiku sisesuhtes

mitteosalev kolmas isik (lepingupartner).

Kohus leidis ebaõigesti, et hageja on huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes. Hageja ei ole

kostja juhatuse ega nõukogu liige ning ei osale ka muul viisil kostja sisesuhetes. Hageja on kostja

suhtes ühinguõiguslikult kolmas isik. Kohtu seisukoht, et kostja juhatuse 04.05.2005 otsus

mõjutas hageja õigusi, on ebaõige. Ühingu sisesuhtes tehtud otsus avaldab mõju ainult ühingu

sisesuhtes. Ükski juriidilise isiku organi otsus ei mõjuta ega riku ühingu suhtes kolmanda isiku

õigusi. Tegemist ei ole tahteavaldusega TsÜS § 67 mõttes. Hageja on seisukohal, et tema õiguste

väidetav rikkumine toimus mitte kostja sisesuhtes, vaid hageja ja kostja vahelises võlaõiguslikus

suhtes. Seega pole hagejal kostja juhatuse 04.05.2005 otsuse kehtetuks tunnistamise nõudeõigust.

Kohus jättis tähelepanuta kostja juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamise materiaalõiguslike

aluste puudumise. Kostja juhatuse otsust saab kehtetuks tunnistada nõuda üksnes juhatuse otsuse

vastuolu korral seaduse või põhikirja nõuetega. Ühingu sisesuhteid reguleerivad nõuded ei tulene

äriühingu ja kolmanda isiku vahelisest lepingust ega võlaõigusseadusest. Kostja juhatuse otsus

on õiguspärane; see pole vastuolus ühegi kostja sisesuhet reguleeriva seaduse või põhikirja

sättega. Hagis ja kohtuotsuses on põhistamata, millist kostja sisesuhet reguleerivat põhikirja või

seaduse normi kohtu poolt kehtetuks tunnistatud juhatuse otsus rikub. Hageja viited VÕS ja selle

alusel sõlmitud lepingule ei põhista sisesuhtes vastuvõetud otsuse väidetavat vastuolu seaduse

ning põhikirjaga, sest need normid ei reguleeri juriidilise isiku sisesuhet. Seega on kohtuotsus

kõnealuses osas täielikult põhjendamata. Kohtuotsuses pole esitatud kostja juhatuse 04.05.2005

otsuse väidetava õigusvastasuse aluseid ning vastava juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist

õigustavat hageja kaitsetväärivat huvi. Tegemist ei ole lepingulises suhtes tehtud tahteavalduse

tühisuse tuvastamise nõudega, sest sellise nõude rahuldas kohus eraldi.

Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 132 lg 2 ja VÕS § 100 ja § 636. Kohus asus ebaõigele

seisukohale, et hageja ei vastuta oma lepingust tulenevat kohustuste täitmata jätmise eest. Hageja

(töövõtja) vastutab kokkulepitud töö tegemata jätmise eest ka siis, kui tegemata jätmine on

põhjustatud hageja poolt lepingu täitmiseks kasutatud isiku (allhankija) kohustuste väidetavast

mittetäitmisest. Hagejapoolne lepingurikkumine oli süüline. Lepingus kokkulepitud režissööri

asendamine ei ole vabandatav. Isegi kui režissööri vahetamine oleks vabandatav, siis ei mõjuta

see kostja õigust lepingust taganeda ega anna hagejale õigust nõuda kostjalt raha tasumist.

Esiteks, hageja pidi tootma kokkulepitud filmi. Hageja kohustus lepinguga kasutama filmi

tootmisel isiklikult R. Sarnetit. Sellist lubadust saab käsitleda garantiikohustusena - töövõtja

vastutab TsÜS § 132 lg 2 alusel ka enda poolt lepingu täitmisel käsutatud isiku ning alltöövõtja

poolt põhjustatud lepingurikkumise eest. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ise

lõpetas töövõtulepingu hageja alltöövõtjaks olnud režissööriga. Lepingu lõpetamine ei saanud

juhtuda kogemata. Mitmeleheküljelise lepingu lõpetamise avalduse koostamine saab olla ainult

tahtlik tegevus. Seega lõpetas hageja lepingu R. Sarnetiga tahtlikult. Suhtes kostjaga on selline

alltöövõtulepingu lõpetamine käsitletav lepingu täitmise võimatuse pöördumatu ja tahtliku

6(12)

põhjustamise, so süülise tegevusena. Samuti on rikkumise vabandatavus välistatud seetõttu, et

tegelikult ei olnud hageja sõltumata R. Sarneti tegevusest valmis lepingut täitma. Seega

põhjustasid lepingu rikkumise hageja kontrollile allutatud asjaolud, mida ei saa tema suhtes

pidada vääramatu jõu asjaoluks (Riigikohtu 20.06.2006 lahend 32-1-64-06). Lepingu täitmiseks

vajalikud ettevalmistustööd olid teostamata või olid teostatud ebapiisavalt.

Kohtu seisukoht, et R. Sarnet polnud võimeline filmi lavastama, on asjakohatu ja

tõendamata. Vaidlus selle üle, miks R. Sarnet kohustusi ei täitnud, on asjakohatu. TsÜS § 132 lg

2 kohaselt vastutab hageja R. Sarneti poolse kohustuse mittetäitmise eest allhankija kohustuste

mittetäitmise põhjustest sõltumata. Teiseks on kohtu seisukoht R. Sarneti seisundi kohta

vastuolus dokumentaalsete tõenditega ning tunnistaja R. Sarneti ütlustega. R. Sarnet keeldus

filmi võtetega alustamast, sest hageja ei olnud filmivõteteks vajalike ettevalmistuste tegemata

jätmise tõttu suuteline lepingut täitma. Järelikult oli lepingu täitmine objektiivselt võimatu

sõltumata sellest, kas R. Sarnet oleks oma kohustusi täitnud või mitte (hageja poolt olid ja on

teostamata tööd, mille teostamine oli lepingu täitmise ja R. Sarneti poolse kohustuse täitmise

eelduseks).

Kostja taganes lepingust, kuna hageja rikkus oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi.

Lepingu täitmise oluliseks tingimuseks oli filmi valmistamine lepingus kokkulepitud režissööri

poolt. Hageja teatas kostjale lepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumisest. Lisaks on

tõendatud, et hageja oli jätnud teostamata lepingu täitmiseks vajalikud ettevalmistustööd.

Kostjale sai 01.03.2005 esitatud filmi tootmise ettevalmistamisel osalenud loomegrupi raportite

kaudu teatavaks, et hageja ei olegi suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Seejärel

keeldus ka R. Sarnet hagejaga sõlmitud alltöövõtulepingu täitmisest, mis välistas lepingu kohase

täitmise hageja poolt. Samuti teatas hageja, et ta ei kavatse lepingust tulenevaid kohustusi täita ka

edaspidi.

Lepingus kokkulepitud režissöör oli lepingu oluliseks tingimuseks. Lepingu sõlmimise

eelduseks oli filmiprojekti kunstiline tase (eeskirja p-d 2.1, 5.4.1, 23). Lepingu p 7.4 kohaselt

kohustus hageja tootma filmi, mille režissööriks oli R. Sarnet. Lepingu p 7.3 kohaselt pidi sama

isik olema filmi kaasstsenaristiks. Kui toetustaotlus oleks esitatud analoogsele filmiprojektile,

milles puudunuks R. Sarneti osalus, siis ei oleks lepingut sõlmitud või see oleks sõlmitud

oluliselt teistel tingimustel. Hageja ei vaidlustanud menetluse käigus, et režissööri asendamine

muudab oluliselt filmi ja režissööri muutmise korral on võimatu lepingus kokkulepitud filmi

teha. Hageja kui filmiettevõtluse valdkonna kutseline osaline on olnud kogu aeg teadlik, et

kokkulepped filmi režissööri ja stsenaristi osas on lepingu olulisteks tingimusteks. Sisuliselt

puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et režissööri asendamisel pole lepingus kokkulepitud filmi

tootmine võimalik. Tingimus, mille rikkumine muudab võimatuks lepingus kokkulepitud

eesmärgi saavutamise, on vaieldamatult lepingu oluline tingimus. Lepingus oli kokkuleppeid

režissööri isiku kohta otsesõnu käsitletud lepingu oluliste tingimustena (eeskirja p 29).

Kostjal puudus kohustus nõustuda režissööri asendamisega. Lisaks VÕS § 8 lg 2 tulenes

kostja õigus keelduda režissööri asendamisest ka VÕS § 78 lg 1. VÕS § 78 lg l kohaselt võib

võlausaldaja isikliku iseloomuga kohustuse korral nõuda selle täitmist eksklusiivselt esialgu

kokkulepitud isiku poolt. Isikliku iseloomuga kohustused on ennekõike kunsti-, kirjanduse- jms

autoriõigustega kaitstavate teoste loomisega seonduvad kohustused. Kunstilise soorituse

teostamisele suunatud lepingu sõlmimisel silmas peetud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik

esialgu kokkulepitud kunstniku asendamisega teise samavõrra või isegi rohkem tunnustatud või

enamtunnustatud režissööriga, kuna erinevate kunstnike loome tulemus on vaieldamatult erinev.

Seetõttu annab mh VÕS § 78 lg l võlausaldajale õiguse keelduda esialgu kokkulepitud autori

asemel kolmanda isiku poolt või tema kaasabil pakutavast isikliku iseloomuga kohustuse

täitmisest. Kostja ei pidanud nõustuma režissööri asendamisega. Seetõttu on ainetud ja asjasse

puutumatud hageja paljasõnalised väited, et väidetavalt hageja pakkus lepingu täitmist teiste

7(12)

tunnustatud režissööride kaasabil ning need isikud olid lepingu objektiks oleva filmi loomisega

nõus. Need väited on ka tõendamata.

Hagejapoolne kokkulepitud režissööri kasutamisest keeldumine on oluline lepingu rikkumine

VÕS § 116 lg 2 mõttes. Üldisest pacta sunt servanda põhimõttest, VÕS § 8 lg l ning lepingu

punktist 17.3 tulenevalt puudus hagejal õigus muuta ühepoolselt lepingu tingimusi. Seega

puudus hagejal õigus asendada lepingus kokkulepitud režissööri. 04.03.2005 teatas hageja

kostjale sõnamurdlikult, et tema on töövõtulepingu R. Sarnetiga lõpetanud. Seega sai kostjale

04.03.2005 lõplikult teatavaks, et hageja ei täida lepingus kokkulepitud filmi tootmise kohustust

ning rikub sellega lepingu p 17.1. Kuna kokkulepped režissööri osas olid lepingu olulisteks

tingimusteks, siis oli vastava lepingulise kohustuse rikkumine oluliseks lepingurikkumiseks VÕS

§ 116 lg 2 p l mõttes. Selle rikkumise tulemusel ei vastanud filmi kunstiline tase lepingu

tingimustele ning kostja jäi olulisel määral ilma lepingust loodetud tulemusest.

Lepingu rikkumise ilmnemisel alustasid pooled läbirääkimisi lepingu rikkumise

kõrvaldamise võimaluste leidmiseks. Läbirääkimiste käigus nõudis kostja hagejalt lepingu

täitmist ning R. Sarneti taaskaasamist filmiprojekti režissööri ning stsenaristina. Kostja määras

04.03.2005 ja 15.04.2005 hagejale tähtajad rikkumise kõrvaldamiseks. Hageja keeldus enne

rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaja möödumist lepingu täitmisest ning teatas 21.04.2005

kirjas kostjale lepingust tuleneva filmi tootmise kohustuse mittetäitmisest. Lisaks kinnitas

hageja, et lepingu täitmine pole võimalik ka tulevikus. Lepingu täitmata jätmine VÕS § 114

alusel kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul ning täitmisest keeldumise teate

esitamine on lepingu oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes.

Isegi, kui lepingu rikkumine oleks vabandatav, siis ikkagi oli kostjal VÕS § 105 alusel õigus

lepingust taganeda ning nõuda lepingu alusel makstud summade tagastamist. Lepingu rikkumise

vabandatavusele tuginemine oleks asjakohane üksnes siis, kui kostja oleks esitanud hageja vastu

kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja teatas, et ta ei täida lepingust

tulenevat kohustust ning kostjal tekkis seaduse (VÕS § 114 lg 4, § 116 lg l ja lg 2 p 5) ja lepingu

(eeskirja p 81.1 ja 81.2) alusel õigus lepingust taganeda. Samasisuline õigus tekkis kostjal ka

lepingu p 17.5 ning eeskirja p 81 alusel (eeskiri nimetab lepingu rikkumise korral käsutatavat

lepingu lõpetamisele suunatud õiguskaitsevahendit lepingu ülesütlemiseks - pole oluline, kuidas

pooled on lepingu lõpetamise alust omavahelises suhtes ise nimetanud, korrektse kvalifikatsiooni

omistamine on kohtu pädevus). Seega oli kostjal õiguspärane alus lepingust taganemiseks.

Taganemine toimus vastavalt VÕS ja lepingu nõuetele. Leping lõppes kostja esitatud

taganemisavalduse hageja poolt kättesaamisega ning lepingust tulenevad kohustused ei ole

lepingu lõppemise tõttu täitmiseks kohustuslikud. Puuduvad alused taganemise tühiseks

tunnistamiseks või taganemise mittetoimunuks lugemiseks.

Kostja taganes lepingust materiaalselt ja formaalselt õiguspäraselt. Kostja esitas viivitamatult

peale hagejapoolse lepingu rikkumise heastamise võimatuse ilmnemist kirjaliku avalduse, milles

oli fikseeritud lepingu lõpetamise tahe. Muid nõudeid taganemisele seadusest ei tulene. Kohtu

seisukoht täiendavate nõuete olemasolu kohta on põhjendamata ja ebaõige. Hageja

lepingurikkumise tõttu jäi kostja olulisel määral ilma lepingu alusel loodetust (VÕS § 116 lg 2 p

l ja 2); lisaks lepingu rikkumisele teatas hageja 21.04.2005 kirjaga kostjale lepingu

nõuetekohasest täitmisest keeldumisest (VÕS § 116 lg 2 p 5). Sellest tulenevalt oli kostjal õigus

käsutada VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendit, so taganeda lepingust. Järelikult on hageja

väited lepingu lõpetamise faktiliste aluste puudumise kohta ebaõiged.

Leping oli suunatud konkreetse kokkulepitud filmi tootmisele. Lepingust ei tulnud pooltele

püsivaid ega korduvaid kohustusi. Ka hageja ise on lepingut käsitlenud samasena VÕS § 635

reguleeritud töövõtulepinguga. See, et filmi tootmine võtab aega, ei muuda ühekordset filmi

tootmisele suunatud õigussuhet kestvussuhteks. Ühe konkreetse töö tegemisele suunatud

töövõtuleping ei ole kestvusleping (Riigikohtu lahend 3-2-1-60-05). Kuna leping pole

kestvusleping, siis ei ole VÕS § 195 jj regulatsioon selle suhtes kohaldatav ning leping kuulub

8(12)

VÕS § 116 lg l alusel lõpetamisele VÕS § 188 jj sätestatud taganemise korras. Taganemine on

ainumõeldav õiguskaitsevahend töövõtulepingu rikkumise korral (ülesütlemine on VÕS § 655

alusel võimalik ainult korralise taganemise korral). Järelikult maakohtu seisukoht lepingust

kostja poolt taganemise materiaalõiguslike aluste puudumise kohta on ebaõige.

VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamise kord ja tagajärjed ei sõltu sellest,

kas rakendatakse VÕS § 188 jj (taganemine) või VÕS § 195 (ülesütlemine). Sealjuures pole ka

oluline, kuidas lepingupooled ise on lepingu lõpetamist nimetanud; lepingu lõpetamise tagajärjed

tulenevad lõpetamise sisulisest kvalifikatsioonist, mitte aga lõpetamise avaldusel käsutatud

terminoloogiast. VÕS § 116 kohaselt on võlgniku kohustuse rikkumise korral taganemine ja

ülesütlemine võrdväärsed õiguskaitsevahendid. Nende rakendamise eeldused ja tagajärjed on

samad - lepingu lõpetamisel olulise lepingurikkumise alusel vabanevad pooled kohustuste

edasisest täitmisest. Võlgnik peab võlausaldaja nõudel nii ülesütlemise kui ka taganemise korral

tagastama lepingu alusel saadu (vastavalt VÕS § 189 lg l ning VÕS § 196 lg 4). Lepingu lisaks

oleva kostja toetuste eraldamise eeskirja p-d 81 ja 82 sätestavad selgesõnalise kohustuse

tagastada lepingu alusel makstud summa. Seega on raha tagastamise alused konkreetsel juhul

juba lepingus täpselt määratletud. Seega on alusetu ja asjakohatu hageja seisukoht, et kui hinnata

leping taganemise asemel ülesöelduks, siis puudunuks kostjal õigus nõuda enne lepingu

lõpetamist (ülesütlemist) käsutatud toetuse summade tagastamist. Seega on vaidlus selle üle, kas

lepingust on võimalik taganeda või on seda võimalik üles öelda, asjakohatu ning hagi õige

lahendamise seisukohalt ebaoluline.

Kostja taganes lepingust seaduses sätestatud korda järgides; ka ülesütlemise korral kuulunuks

järgimisele samasugune kord. Esiteks VÕS ei sätesta taganemisele ega ülesütlemisele

kohustuslikku korda. Lepingust taganemine võib olla isegi järelduslik; see võib kaudselt tuleneda

ka muust tahteavaldusest – nt kahju hüvitamise või lepingu alusel saadu tagastamise nõudest

(Riigikohtu 12.06.2006 lahend 3-2-l-50-06 ja 19.04.2006 lahend 3-2-l-29-06). Nii tagamine kui

ka ülesütlemine ei eelda formaliseeritud korra järgimist, vaid piisab ainult selge lepingu

lõpetamisele suunatud tahte väljendamisest. See tahe oli väljendatud hiljemalt kostja 04.05.2005

kirjas nr 66/12-2005. Hageja ja maakohtu seisukohad lepingust taganemise vorminõuete

rikkumise kohta on ebaõiged. Lisaks, kostjapoolsele lepingust taganemisele eelnes poolte vahel

üle ühe kuu kestnud lepingu rikkumise heastamise saavutamisele suunatud kirjavahetus ning

läbirääkimised. Sellest ilmnes kostja selge tahe lepingu olulise rikkumise hagejapoolsest

heastamisest keeldumise korral leping lõpetada ning lepingu lõpetamise rajanemine

hagejapoolsel lepingurikkumisel. Ka hageja kirjadest on näha, et talle oli arusaadav kostja poolt

lepingu rikkumisena käsitletud tegevuse sisu (lepingu rikkumine filmi võtetega alustamise ning

režissööri osas). Seega oli taganemisavaldus vaieldamatult õiguspärane. Kuna VÕS kohaselt

toimub nii lepingust taganemine kui ka selle ülesütlemine täpselt samas korras ja sellel on täpselt

samad tagajärjed (VÕS § 189 ja § 196 lg 4), siis pole oluline, kas kvalifitseerida kostja poolt

hagejapoolse lepingurikkumise alusel lepingu lõpetamine lepingust taganemiseks või lepingu

ülesütlemiseks.

Kostja tegi lepingu lõpetamise avalduse õigeaegselt, so mõistliku aja jooksul peale lepingu

rikkumise heastamisele suunatud läbirääkimiste ebaõnnestumist ning hagejapoolset lepingu

edasisest täitmisest keeldumist. Peale lepingu rikkumisest teadasaamist pidasid pooled

läbirääkimisi lepingulise kohustuse rikkumise heastamise võimaluste leidmiseks. Heastamisest

keeldumise järgselt teavitas kostja koheselt hagejat lepingust taganemise kavatsusest. Hageja ei

ole ka varasemalt väitnud, et lepingu lõpetamise tahteavaldus oleks esitatud hilinemisega. Seega

toimus lepingust taganemine mõistliku aja jooksul lepingu rikkumisest ja selle heastamisest

keeldumisest teadasaamisest. Seega vastas kostjapoolne lepingu lõpetamine (taganemine) kõigile

VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendi rakendamise formaalsetele ja materiaalsetele

eeldustele.

9(12)

VÕS § 637 lg 2 ja 3 sätestatud nõudeõiguse tekkimise faktilised eeldused (töö valmimine,

töö kasvõi osaline üleandmine) ei ole täidetud. Hageja ei saavutanud lepingus kokkulepitud

eesmärki (film ei valminud). Hageja poolt väidetavalt teostatud töö on kostjale kasutuskõlbmatu

ning seda ei ole kostjale üle antud. Hageja ei ole teostanud lepingus kokkulepitud tööd asjaolude

tõttu, mille eest TsÜS § 132 lg 2 alusel vastutab hageja. Seetõttu hagejal ei oleks kulutuste

hüvitamise ja tasu maksmise nõudeõigust isegi olukorras, kus leping oleks kehtiv. Lisaks on

kostjal selgesõnaline lepinguline alus nõuda tasu tagastamist (VÕS § 189 lg 1 ja § 637 lg 3-5,

lepingu p 17.5, eeskirja p 81 rikkumine).

VÕS § 637 lg 3 kohaselt peab tellija maksma tasu töö valmimise korral. Töövõtulepingu

puhul saab hageja ehk töövõtja nõuda tasu maksmist ainult siis, kui ta on teostatud tööd kostjale

üle andnud ning kostja on töö vastu võtnud. Hageja ei ole lepingu alusel teostatud töid kostjale

üle andnud ega vastuvõtmiseks pakkunud. Seega puudub lepingu alusel teostatud tööde eest

tasumise eeldus VÕS § 637 lg 3 mõttes. Lisaks on Riigikohus 28.03.2006 lahendis 3-2-1-16-06

asunud seisukohale, et isegi tööde vastuvõtmiseks pakkumise korral on tellijal tööde

kasutuskõlbmatuse korral õigus täies ulatuses keelduda töö vastuvõtmisest ning selle eest

tasumisest. Puudub vaidlus, et lepingu täitmisest ei ole kostja kasutatavat tulemust saanud;

hageja poolt teostatud tööd on kostjale täiesti kasutud. Seega oleks kostjal õigus keelduda

vastuvõtmisest isegi siis, kui hageja oleks töid vastuvõtmiseks pakkunud.

Kostjale kulutuste hüvitamise kohustuse asetamine oleks otseses vastuolus VÕS § 637 lg 2.

See tooks kaasa olukorra, kus kostja ei ole lepingust loodetud saanud, samas hüvitatakse hagejale

lepingu ebakohaseks täitmiseks tehtud kulutused. Hageja seisukoha aktsepteerimisel peaks kostja

katma 42,85% hageja poolt tehtud kulutustest sõltumata sellest, kas kulutused tehakse lepingus

kokkulepitud tingimustele vastava või nendele mittevastava töö tegemiseks/ filmi tootmiseks.

Selline seisukoht on absurdne ja vastuolus lepingu ja töövõtulepingu eesmärgiga (raha maksmine

kokkulepitud eesmärgi saavutamise eest).

Lepingu täitmata jätmise korral ei pea kostja lepingu alusel lepingu täitmiseks tasutud

summade tagasinõudmiseks teostama audiitorkontrolli. Eeskirja p 78 ettenähtud audiitorkontroll

on nõutav olukorras, kus leping on täidetud (film valminud), kuid tekkib kahtlus kõigi töövõtja

poolt esitatud kuluarvete asjakohasuses ja põhjendatuses. Käeolevas vaidluses ei ole lepingu ese

valminud ega kostjale üle antud. Seega polegi võimalik audiitorkontrolli teostada. Lisaks annab

eeskirja p 81 kostjale tasu tagastamise nõudeõiguse ilma audiitorkontrolli vajaduseta (eeskirja p

78, 81 ebaõige kohaldamine, VÕS § 635 lg 1 ja § 637 lg 3-5 rikkumine).

Kohus lähtus rahalise nõude rahuldamisel ebaõigesti VÕS § 195 lg 2 regulatsioonist. Selle

normi kohaldamine on lepinguga vastuolus. Kostjal on lepingu p 17.5 ja eeskirja p 81 tulenevalt

õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist. Lepingu alusel tasutud summade tagastamise

kohustus hagejapoolse lepingurikkumise ja lepingu täitmisest keeldumise korral tuleneb ka

eeskirja p 87. Seega on kostjal lepingust tulenev iseseisev lepinguline alus nõuda hagejalt

lepingu lõpetamisel tasu täies ulatuses tagasimaksmist. Hageja on seda kohustust tunnistanud

ning lepingu alusel saadud summad õiguspäraselt ja lõplikult kostjale tagastanud. Kuna hagejal

oli lepinguline kohustus lepingu alusel saadu tagastada, siis loogiliselt ei saa ta nõuda kostjalt

osalemist enne hagejapoolsest rikkumisest põhjustatud lepingu lõppemist tekkinud kulude

kandmises.

Hageja ei ole tõendanud oma nõude rahalist suurust, kuluarvete tasumist. Vastuseks

hagejapoolsele võla tasumise nõudele esitas kostja 10.04.2006 selged ja hageja poolt menetluse

käigus ümberlükkamata jäänud vastuväited (hageja ei ole tõendanud kulutuste faktilist kandmist,

kuluarvete tasumist, kulude seotust filmiprojektiga jne). Hageja ei ole tõendanud:

kuludokumentidena esitatud arvete tasumist hageja pool (arved ei tõenda iseenesest nende arvete

tasumist); kuludokumentidel märgitud kaupade ja teenuste saamist hageja poolt (puuduvad

tõendid kaupade, teenuste vastuvõtmise kohta); kuludokumentidel märgitud kulude asjakohasust

ning otstarbekust; kuludokumentidel märgitud kulude seotust lepingu esemega (kuludokument ei

10(12)

tõenda iseenesest kulu tegemist seoses lepinguga). Kuluarvetel kajastatud kulude summa on

väiksem hageja nõude alusena märgitust. Kohus jättis hageja esitatud kuluarvetega seonduvad

kostja vastuväited täies ulatuses tähelepanuta.

Hageja

käsitles

põhjendamatult

lepingu

täitmisega

seonduvate

kuludena

filmi

ettevalmistamise kulude kõrval täies ulatuses ka enda majandustegevuse püsikulusid, so kulusid,

mille tegemine pole seotud lepingu esemeks olnud filmi ettevalmistamisega ning mis oleks

hageja poolt tulnud teha ka lepingu puudumise korral (nt MLP Dataconsult OÜ arve nr 1142

kontoritarkvara kohta 12 665 krooni; Suik Moto OÜ arve nr 39 raamatupidamisteenus kohta

11 357, 50 krooni; Rävala pst KÜ arve nr 16 - kommunaalkulud 2787, 69 krooni; AS Hansa

Liising Eesti arve nr 8166429268 - sõiduki liising 5278, 49 krooni; jne). Isegi kui asuda

seisukohale, et kostja pidanuks hagejale tasuma lepingu täitmiseks teostatud tööde maksumuse,

siis puudub õiguslik alus panna kostja kanda lepingu teise äriühingu täitmisega mitteseotud

igapäevase majandustegevuse üldkulud.

Hageja pole tõendanud lepingu täitmiseks tehtud kulutuste majanduslikku põhjendatust ega

kulude seotust lepingu täitmisega. Märkimisväärsest osast hageja poolt 10.03.2006 esitatud

arvetest ei nähtu, kas ja millises ulatuses on need kulud seotud lepingu täitmisega (nt erinevate

ehitusmaterjalide ostmisega seonduvad kuludokumendid). Hageja esindaja vastavad selgitused

on paljasõnalised ning tõendamata (juhatuse liikme seletusel või menetluse käigus loodud

dokumendil puudub tõendi kvaliteet). Ka hageja esindaja on menetluse käigus omaks võtnud, et

kulutuste tegemise, nende lepingu täitmisega seotuse ja kulutuste põhjendatuse tõendamine oleks

võimalik üksnes asitõendite esitamisega. Samal ajal on hageja jätnud vastavad asitõendid kohtule

esitamata. Seega ei ole väidetavate kulude kandmine ja nende asjakohasus tõendatud.

Hageja esitas kohtule kolmandate isikute poolt kostjale tasumiseks esitatud ja väidetavalt

lepingu täitmisega seotud kuludokumendid kokku 642 771, 38 krooni. Samal ajal oli hagi

aluseks väide, et kulutusi on tehtud 1 060 332, 20 krooni. Hageja nõude kohaselt peab kostja

väidetavalt tasuma 42,85 % hageja poolt tehtud kulutustest. Isegi kui kostja peaks vaatamata

hageja poolsele olulisele lepingurikkumisele ja kostja poolt õiguspäraselt teostatud lepingust

taganemisele osalema hageja väidetavate kulude kandmisel, siis tuleb kostjalt väljamõistetava

summa suuruse arvutamisel lähtuda hageja poolt esitatud kuluarvete summast. 42,85%

642 771, 38 kroonist on 275 427, 54 krooni. Seega isegi kõigi eelnevate vastuväidete

ignoreerimise korral oleks hageja kasuks maksimaalselt väljamõistmisele kuuluda võiv kulutuste

summa piiratud 275 427, 54 krooniga.

Maakohus ei põhjendanud kostja vastuväidete ning Riigikohtu poolt varem analoogsete

nõuete osas antud seisukohtade tähelepanuta jätmist ning nendest kõrvalekaldumist Ühe

menetlusosalise seisukohtade täielik ignoreerimine on vastuolus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8

tulenevate

nõuetega

kohtuotsuse

seaduslikkusele

ja

põhjendatusele.

Tegemist

on

menetlusosaliste ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus kohtumenetluse avalikkuse

põhimõttega.

Kohtuotsus on asja õige lahendamise seisukohast oluliste asjaolude tuvastamise ning

faktiväidete hindamise osas vastuoluline ja paljasõnaline. Samuti on kohtuotsus olulises osas

rajatud seaduses sätestatud protsessivormile mittevastavale tõenditele. Kohus kuulas menetluses

hageja esindajana osaleva hageja seadusliku esindaja J. Erelti üle tunnistajana ilma kostja

nõusolekuta ning isikult vannet võtmata. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei saa tunnistajana üle

kuulata isikut, kes on samas asjas menetlusosalise esindaja. Selline isik ei ole objektiivse

informatsiooni allikas. Normi eesmärgiks on vältida mh menetlusosaliseks oleva juriidilise isiku

juhatuse liikme ülekuulamist tunnistajana ning tema kasutamist ülekuulatava enda poolt

kujundatud õiguspositsiooni toestamiseks. Istungil viibinud J. Erelt oli teadlik ka vaidluses

esitatud õiguslikest põhjendustest ja asjaoludest, mistõttu ei ole tema puhul võimalik saavutada

TsMS § 260 lg 1 eesmärgiks olevat tõendi allika objektiivsust ja mittemõjutatust vaidluse sisust

ja muudest tõenditest.

11(12)

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.07.2007 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse

normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

TsMS § 436 lg 1 kohasel peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg

8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei

arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et

nimetatud nõuetele kaevatav otsus ei vasta.

Vaidlus puudub selles, et 04.02.2005 sõlmiti poolte vahel toetusleping mängufilmi

„Rehepapp“ tootmise rahastamiseks 6 miljoni krooni ulatuses (t.l.10-18). Maakohus ei ole

tuvastanud, millised õiguslikud suhted toetuslepingu sõlmimisel poolte vahel tekkisid? Pooled

ise on leidnud, et toetuslepingule on kõige lähedasemad töövõtulepingust tulenevad

õigussuhted. Maakohus pole neile väidetele hinnangut andnud.

Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendamatult palju tähelepanu pööranud Eesti Filmi

Sihtasutuse 04.05.2005 juhatuse otsusele, millega otsustati vaidlusalune toetusleping üles

öelda (t.l.19). Kolleegium nõustub kaebuse väidetega, mille kohaselt puudub hagejal õiguslik

alus kostja juhatuse otsuse vaidlustamiseks, kuna kostja lepingupartner ei ole huvitatud

isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes. Seega puudu õiguslik alus hageja nõude rahuldamiseks, milles

palutakse tunnistada kehtetuks kostja juhatuse 04.05.2005 juhatuse otsus. Kolleegiumi arvates

omab tähtsust hageja jaoks vaid 04.05.2005 juhatuse otsuses toodud asjaolud, mis olid aluseks

toetuslepingu ülesütlemisele. Maakohtul tuleks anda hinnang, kas kostja 04.05.2005 juhatuse

otsus on käsitletav toetuslepingust taganemise avaldusena. Peale selle on maakohus otsuse

põhjendavas osas andnud vastuolulisi hinnanguid vaid üksikutele poolte poolt esile toodud

asjaoludele. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas esitanud pikalt ja põhjalikult poolte

seisukohad ja kirjeldanud esitatud tõendeid, kuid otsuse põhjendavast osast ei nähtu, millise

hinnangu kohus neile andis.

Iga õiguskaitsevahendi efektiivse kasutamise tingimus on, et oleks täidetud materiaalsed

eeldused õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleks õiguskaitsevahendi

rakendamise formaalseid tingimusi. Õiguskaitsevahendi kohaldamise materiaalseks eelduseks

on olukorra tekkimine, mis võimaldab seaduse või lepingu järgi kehtivast võlasuhtest

tulenevalt õiguskaitsevahendit kasutada. Kuna maakohus pole andnud hinnangut nii

hagiavalduses kui ka kostja vastuses hagile toodud asjaoludele, siis on tuvastamata

õiguskaitsevahendi kohaldamise nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.

Hageja on hagiavalduses toonud esile järgmised asjaolud, mille tõttu on toetuslepingust

taganemine tühine: kostjal puudus materiaalõiguslikult alus lepingust taganemiseks, kuna

lepingust ei saanud üldse taganeda; seda saanuks üksnes üles öelda, eeldusel, et ülesütlemine

oleks olnud õiguspärane (t.l.71);

• kostjal puuduvad ka igasugused sisulised õigustused lepingust taganemiseks, sest

hageja ei ole lepingut rikkunud;

• kostja ei ole teinud korrektset lepingust taganemise avaldust;

• kostja ei ole lepingust taganemise avaldust teinud õigeaegselt. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse

lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest või pidi sellest teada saama. Mõistlikuks

12(12)

ei saa pidada lepingust taganemist alles 04.05.2005, ehk kaks kuud pärast väidetavat

lepingu rikkumist. Samuti pidanuks kostja lepingu lisaks oleva Eesti Filmi Sihtasutuse

Toetuste eraldamise eeskirja (eeskirja) p 83 kohaselt lepingu lõpetamisest teatama

hagejale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette, mida kostja aga ei teinud.

Kostja nende väidetega ei nõustu ja vaidleb vastu, kuna hageja rikkus toetuslepingu olulisi

tingimusi VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Oluliseks toetuslepingu tingimuse rikkumiseks on p.7.4

rikkumine, mille kohaselt pidi hageja tootma filmi, mille filmirežissööriks ja stsenaristiks on

Rainer Sarnet, kuid hageja seda nõuet ei täitnud. Samuti leidis kostja, et toetuslepingust

taganemine on õiguslikult põhjendatud ka VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes.

Maakohus ei ole hagiavalduses toodud asjaoludele hinnangut andnud ega andnud

hinnangut ka kostja poolt hagile esitatud vastuväidetele. Need vastuväited on toodud kaebuses

p-des 9.2.1-9.2.6. Põhjendatud on ka kaebuses toodud väide, mille kohaselt maakohus ei ole

motiveerinud otsust osas, kus maakohus tuvastas, et R. Sarnet ei olnudki režissöörina

võimeline filmi lavastama. Kostja on korduvalt rõhutanud, et R. Sarneti osalemine

mängufilmi „Rehepapp“ režissöörina ja stsenaristina, oli toetuslepingu oluliseks tingimuseks

ja seda hageja rikkus, kui lõpetas lepingu R. Sarnetiga. Kaebuses märgitakse õigesti, et sellele

asjaolule ei ole maakohus hinnangut andnud, vaid on paljasõnaliselt väitnud nagu oleks kostja

korraldanud R. Sarneti lepingust taganemise. Kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis,

seda otsuse põhjendavast osast ei selgu. Kostja leiab, et režissööri vahetamine ei olnud

võimalik, kuna kostja nõustus toetusraha maksma vaid tingimusel, et mängufilmi režissööriks

oleks R. Sarnet.

Maakohus on rahalise nõude osas hagi rahuldamisel jätnud tähelepanuta toetuslepingu p-i

17.5 ja Eeskirjade p-i 81, kus pooled on kokku leppinud poolte käitumise juhuks, kui hageja

rikub lepingut. Nimetatu alusel peab hageja tagastama lepingu rikkumisel kostjale viimase

poolt väljamakstud summad. Kostja on kaebuses märkinud, et hageja tagastas juba

väljamakstud summad peale seda, kui kostja lepingu üles ütles. Maakohtu otsusest ei nähtu,

milliste tõenditega on hageja rahaline nõue tõendatud ja millise lepingupunkti alusel on

võimalik hageja nõue rahuldada. Kostja on läbivalt menetluse jooksul väitnud, et hageja ei ole

esitanud nõuet põhistavaid tõendeid. Hagiavalduses on hageja viidanud vaid lisale nr. 6, mis

on hageja enda poolt koostatud tabel (t.l.27-32).

Ülaltoodu alusel on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme viies

eelmenetluse läbi puudulikult, kuna ei ole tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulisi

asjaolusid ja on osaliselt teinud seda ebaõigesti; ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele

ja ei ole andnud hinnangut asjas kogutud tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks

esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine on muuhulgas põhjendatud ka

sellega, et paljude tõendite esmakordse hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude

tuvastamisel, peab pooltele olema tagatud PS §-ga 24 lg 5 ja TsMS § -ga 688 lg 3 ja 4 antud

edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.

Taotlused kohtukulude hüvitamiseks vaadatakse läbi maakohtus asja uuel arutamisel.

Apellatsioonkaebus rahuldada.

R. Allikvere

U. Loonurm E. Liiv