3-07-992/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-992 Haldusasi M.S. i kaebus Tartu Vangla toimingu peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.S. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant M.S. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.S. esitas halduskohtule kaebuse, mille kohaselt ei võimaldatud tal 26.04.2007 helistada oma sugulastele. Kaebaja leidis, et sellega rikkus Tartu Vangla temale seadusega ettenähtud õigusi, mis lubavad tal kord nädalas sooritada 10 minuti pikkuse telefonikõne, kui sellekohane avaldus on vanglale esitatud. M.S. palus kohtul võtta kasutusele meetmed lahendamaks eeltoodud probleem ja välja mõista talle tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 6000 krooni.

2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja nimi oli 26.04.2007 helistada soovijate nimekirjas ning tal oli võimalus helistada, mida kinnitab valvuri märge 5. sektori helistamise žurnaalis. Vastustaja on veendunud, et kaebaja sai 26.04.2007 helistada ühel korral, kuid mitte soovitud kellaajal, seega ei ole Tartu Vangla teenistujate süülise tegevuse või tegevusetusega kaebajale kahju tekitatud.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 05.10.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt toimub Tartu Vangla kodukorra XVI peatüki punkti 16.2.2 järgi taksofoni kasutamine Tartu Vangla eelvangistushoones nii, et neljapäeviti võimaldatakse taksofoni kasutada 5. sektsioonis. Samas punktis on sätestatud, et kinni peetaval isikul, kellele on helistamine lubatud ja kes on avalduse õigeaegselt esitanud, võimaldatakse ülaltoodud päeval helistada ühel korral, kokku kuni 10 minutit. Nimetatud aja jooksul erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Kinni peetavad isikud saavad, arvestades päevakava ja ülaltoodut, taksofoni kasutada ajavahemikul 09.00-12.00 ja 14.00-19.45. Kaebaja paiknes 26.04.2007 eelvangistushoone 5. sektori kambris nr 2018. Kaebajale oli helistamine lubatud ja ta oli avalduse taksofoni kasutamiseks 26.04.2007 kirjutanud. Eelvangistushoone 5. ja 6. sektori helistamise registreerimise raamatu kandest nähtub, et kambrist nr 2018 helistas 26.04.2007 kell 17 Vinogradov (kanne nr 16) ja M.S. helistas vanglast välja 26.04.2007 ajavahemikus kell 18-18.20 (kanne nr 24). Mõlema kande taha on valvur kirjutanud lühendi „OK!“. Tunnistaja Tartu Vangla valvuri Kristiina Uulitsa ütluste kohaselt ta seda juhtumit päris täpselt ei mäleta, aga tol päeval helistasid kambrist nr 2018 mõlemad kinnipeetavad, ta kirjutas M. S. nime taha OK!, järelikult võttis ta M. S i käest telefoni ja ta sai helistada, kui ta veendub, et mõlemad kinnipeetavad said helistada, siis ta teistkordselt telefoni sinna kambrisse ei vii. Kohtuistungil tunnistas kaebaja, et temaga koos kambris nr 2018 viibinud Eduard Vinogradov helistas 26.04.2007 päeval oma sugulastele, kuid kuna tal jäi oma helistamisest 1-2 minutit aega üle, siis ta palus Eduardil valida oma ema telefoninumbri ja ütles emale, et helistab õhtul uuesti, kuid telefoni talle enam tol päeval ei toodud, kuigi ta soovis helistada kella kuue ajal õhtul. Eeltoodust nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja seda, et ta üldse soovitud päeval helistada ei saanud, vaid ta ei saanud soovitud kellaajal helistada, mis nähtub ka helistamise žurnaalist. Kohus leidis, et Tartu Vangla võimaldas kaebajal vastavalt Tartu Vangla kodukorra punktile

16.2.2 – see tähendab tema poolt soovitud ajal – 26.04.2007 – ühel korral helistada, seega kaebaja väide, et tal üldse helistada ei lastud, ei vasta tõele ja ei leidnud kohtus tõendamist. Kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks puudub alus. Tegemist ei ole tema väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Need mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS §-s 9 lg 1. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase käitumisega. Kuna kohtuistungil leidis tõendamist, et kaebaja sai 26.04.2007 oma sugulastele helistada, siis Tartu Vangla ei ole kaebajale tekitanud mittevaralist kahju süüliselt.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M.S. esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuistungi protokollis palju vigu. Kohtusekretär kirjutas kaebaja selgitused üles valesti, mitte kaebaja sõnade järgi. Kaebaja ei öelnud, et talle ei antud üldse helistamise võimalust avalduses märgitud ajal. Sekretär kirjutab: ei lubatud uuesti helistada. Tartu Vangla töötaja alandas kaebaja eneseväärikust, tekitas kahju tervisele (see kajastub kaebaja haiglakaardis) ja solvas kaebaja au. Ta väidab, et ei mäleta seda päeva, ehkki kaebaja nõudis temalt iga kümne minuti järel ettenähtud 10-minutilist telefonikõnet sugulastele. Naine ja laps kodus ootasid kaebaja tähtsat kõnet. Kaebaja ei saanud sel päeval helistada, ainult kuulas vanglaametniku solvanguid kuni kella 20.00-ni. Helistamise päevikus ei saa kirjas olla, et kaebaja helistas, sest ta ei helistanud. Kui tõendeid ei jätku, siis palub kaebaja välja kutsuda E. Vinogradov, kes viibis selle kõige juures ja kõike kuulis. Kaebaja ja E. Vinogradovi kambri juures seisis telefoniaparaat täpselt

10 minutit ja ainult E. Vinogradov jõudis helistada. Kaebaja nõuab vanglatöötaja karistamist ja palub välja mõista talle 6000 krooni moraalse kahju eest. Selline situatsioon ei ole esmakordne. Kuigi kaebaja on kinnipeetav, on ta inimene ja teda ei või solvata, alandada, ettenähtud kõnest ilma jätta ja tekitada kahju tervisele. Kaebaja ei saanud paar päeva magada, süda valutas, ta tegi läbi ravikuuri ja võttis tablette Tartu Vanglas.

5. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on halduskohus õigesti kohaldanud nii materiaalkui menetlusõiguse norme ning õigesti hinnanud tõendeid. Tartu Vangla nõustub kõigi halduskohtu seisukohtadega ning jääb oma seletuste ja põhjenduste juurde. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokollis märgitakse muuhulgas poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks. Kaebaja ei ole esitanud taotlust protokolli parandamiseks, ka apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb protokollis märgitu ebaõigsus. Protokoll kajastab menetluse käiku, sh kaebaja seletuse põhisisu, õigesti. Kaebaja väitis kohtuistungil esialgu tõepoolest, et tal ei lubatud üldse helistada, ent muutis hiljem oma seletust ja rääkis, et sai helistada pärast seda, kui kambrikaaslane kõne lõpetas, kuid tahtis õhtupoole veelkord helistada, kuid siis telefoni enam ei toodud. Seega on õige protokollis märgitu, et kaebajal „ei lubatud uuesti helistada“. Vastustaja ei pea vajalikuks E. Vinogradovi ülekuulamist. E. Vinogradovi tunnistused ei ole usaldusväärsed. Kaebaja rääkis kohtuistungil, et E. Vinogradovil telefonikaarte ei olnud, kuna tal ei olnud raha kaardi ostmiseks ning telefonikaardid olid ainult kaebajal, kes lubas

E. Vinogradovil neid kasutada. Eeldusel, et M. S. i väide vastab tõele, on E. Vinogradov M. S ile sisuliselt „võlgu“ ja kinnitaks seetõttu seda, mida M.S. vajalikuks peab. Eeldades aga, et M.S. käitus vastavalt vangla sisekorrareeglitele, mis keelab isiklikke asju kaaskinnipeetavatele kinkida, laenata ja kasutada anda, ei saanud E. Vinogradov tegelikult helistada vahendite puudumise tõttu, kuid registreeris end telefonikasutajate nimekirja, võimaldades M. S il helistamist kaks korda pikema aja vältel. Tunnistaja K. Uulits kinnitas kohtuistungil, et kuna ta on teinud helistajate žurnaali M. S i nime taha märke „ok“, siis ta järelikult veendus, et M.S. sai helistada ning ühtki vaidlust M. S iga ta ei mäleta. K. Uulitsa seletuste tõepärasuses ei ole alust kahelda, kuna ka kaebaja kinnitas, et ta sai vaidlusalusel päeval telefoni kasutada ja abikaasaga rääkida. Kaebaja ei ole esimese astme kohtus põhjendanud mittevaralise kahju tekkimist seoses enda solvamise, alandamise ega tervisekahjustusega, mistõttu vastustaja jätab apellandi sellekohase väite tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. TsMS § 53 lg 2 alusel on menetlusosalisel õigus tutvuda kohtuistungi protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allakirjutamisest.

Kohtuistungi lõpus informeeriti apellanti, et protokoll allkirjastatakse kolme tööpäeva jooksul. Apellandilt ei ole toimiku materjalidest lähtuvalt tulnud taotlust protokolliga tutvumiseks ning seetõttu on ka alusetu tema hilisem väide protokolli ebaõigsuse kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et temal ei lubatud helistada. Apellant on ka ise õigeks võtnud kohtuistungil selle, et tal oli võimalik helistada, kui kambrikaaslane kõne lõpetas ja kui ta tahtis õhtupoolikul uuesti helistada, siis talle seda võimalust ei antud.

Tunnistaja K. Uulitsa ütluste kohaselt said helistamise võimaluse mõlemad kambris nr 2018 viibinud kinnipeetavad. Kui kinnipeetaval on olnud võimalik telefoni kasutada helistamiseks, siis ta märgib helistaja nime taha „OK“. Kuna apellandi nime taga on see märge olemas, siis oli ka apellandil võimalus telefoni kasutada. Tunnistaja ei mäleta, et sellel kuupäeval oleks helistamisega seoses apellandiga toimunud mingi intsident. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nii apellant kui tema kambrikaaslane on helistamisel kasutanud ühte kõnekaarti nagu nähtub helistamise registreerimise raamatust.

Seega ei ole võimalik kindlaks teha isikut, kes sellelt kõnekaardilt tegelikult helistas, kas apellant või tema kambrikaaslane. Ka ei oma mingit tähendust E. Vinogradovi ütlused, kes täpselt ja kui palju helistas. Pealegi ei ole apellant ka motiveerinud, miks ei olnud E. Vinogradovit tunnistajana võimalik olnud üle kuulata halduskohtu istungil. Tartu Vangla kodukorra XVI peatüki punkt 16.2.2 järgi võimaldatakse taksofoni kasutamine eelvangistushoone 5. sektsioonis neljapäeviti. Kinni peetaval isikul, kellele on helistamine lubatud ja kes on avalduse esitanud võimaldatakse helistada sel päeval ühel korral kokku kuni

10 minutit. Kuna apellant sai sel päeval ühel korral helistada, mida ta ka ise on omaks võtnud, siis ei ole vangla poolt tema õiguste rikkumist toimunud. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaralise kahju hüvitamiseks tegemist olema süülise õigusvastase käitumisega. Kuna asja materjalidega on tõendatud, et apellandile anti 26. aprillil 2007 võimalus helistamiseks, siis ei ole vangla apellandile tekitanud süüliselt mittevaralist kahju ja seega jääb taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Viivi Tomson Maili Lokk

Agu Timmi