2-07-10595/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-07-10595

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2007. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-07-10595 Tsiviilasi E.A hagi A.A vastu lapse põlvnemise tuvastamiseks ja lapsele elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 29. augusti 2007. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.A apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 06. detsember 2007. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja E.A (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x); Kostja A.A (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 29. augusti 2007. a. otsus osaliselt elatise suuruse osas ja osas mis puudutab elatise väljamõistmist pärast lapse täisealiseks saamist. 2. Välja mõista A.Alt (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x) E.A (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x) kasuks igakuine elatis 2 400 krooni M. A(isikukood xxxxxxxxxxx) ülalpidamiseks alates kohtuotsuse jõustumisest kuni M. A täisealiseks saamiseni. 3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtukulude jaotus

Kummagi poole menetluskulu jätta tema enda kanda.

2(5)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sündis poolte suhtest xx. oktoobril xxxx. a. poeg M.A. Pärast lapse sündi poolte suhted katkesid. Kostja isadus lapse suhtes jäi tuvastamata ja kostja ei ole aastate vältel lapse vastu huvi ilmutanud. Hageja arvates on kostjal kohustus oma last ülal pidada ning laps vajab isapoolset ülalpidamist, kuna tema kulutused on aktiivse sporditegemisega seoses suured. Hageja palus tuvastada M.Ai põlvnemine kostjast ja mõista kostjalt välja elatis lapse ülalpidamiseks 2 500 krooni kuus. Hageja soovis elatist ka tagasiulatuvalt.

Kostja seisukoht

Kostja oli nõus maksma hagejale lapse ülalpidamiseks 1 500 krooni kuus. Hageja nõutud summat pidas kostja põhjendamatult suureks.

Sotsiaalministeeriumi välja töötatud tabelist nähtuvalt on 7-13-aastase linnalapse ülalpidamiskulu kuus 2 182 krooni ja seega ühe vanema ülalpidamiskohustuse ulatus 1 091 krooni. Lapsel ei ole erivajadusi, samuti on hageja kinnitanud, et tema majanduslik olukord on hea. Kostja on abielus ja peres kasvab kaks poega – xx. detsembril xxxx. a. sündinud A.A ja xx. veebruaril xxxx. a. sündinud L. A. Eelnimetatud Sotsiaalministeeriumi tabelit aluseks võttes on kostja perekonna kulutused kahele lapsele kuus vähemalt 5 392 krooni. Kostja ja tema abikaasa teenivad kuus kokku ca 15 000 krooni. Igakuised eluasemekulud on 4 361 krooni. Kui kostja peab maksma M ülalpidamiseks rohkem kui 1 500 krooni kuus, halveneks tema perekonna majanduslik olukord. Kostja palus lähtuda kõigi kolme lapse huvidest.

Elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt ei pidanud kostja põhjendatuks, kuna enne kohtumenetlust ei olnud tuvastatud, et laps kostjast põlvneb.

Maakohtu otsuse põhjendused

Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus luges asja menetluse käigus läbiviidud ekspertiisi alusel tuvastatuks, et M.A põlvneb kostjast ja mõistis kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks välja igakuise elatise 1 800 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest kuni lapse täisealiseks saamiseni või kui ta jätkab täisealiseks saades õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis õpingute lõpuni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et poolte majanduslikud võimalused on ligikaudu võrdsed, mõlema perekonna igakuine sissetulek on 15 000 -19 000 krooni ja mõlemas peres kasvab kaks last. Kuid seoses suure laenukohustusega on kostja perekonna igakuised eluasemekulud märgatavalt suuremad hageja perekonna omadest. Õige on kostja seisukoht, et kolmanda lapse ülalpidamiskulud muudavad majanduslike võimaluste tasakaalu veelgi kostja perekonna kahjuks. Põhjendatud on ka kostja seisukoht, et hageja on näidanud lapse igakuiseid kulutusi ülemäära suurtena. Kohus tugines Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uurimusele, mille kohaselt olid 2006.a terve maalapse keskmised kulutused kuus 2 265 krooni, seega poole väiksemad hageja näidatud 5 000 krooni suurusest summast. Suurimad erinevused uurimuse põhjal koostatud tabeli ja hageja arvestuse vahel

3(5) on toidule ja vaba aja harrastustele kuluvates summades. Kuna M.A on aktiivne sportlane, ei ole hageja pakutud harrastustele kuluvas summas 1 000 krooni kuus põhjust kahelda. Toidule tehtavad kulutused peaksid sama vanuseastme laste puhul olema enam-vähem võrdsed ja kohus lähtus selles osas uurimusest. Eeltoodu põhjal asus maakohus seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista igakuine elatis lapse ülalpidamiseks perekonnaseaduse (PkS) § 61 lg-s 4 ettenähtud minimaalmääras. Aluseid elatise suuruse vähendamiseks alla minimaalmäära ei ole.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

E.A palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja elatise nõue jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Apellandi arvates on otsus üldsõnaline ja sellest ei nähtu lapse tegelikud vajadused ja kulutused ülalpidamisele. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uurimus ei ole asjakohane, sest uurimus ei kajasta konkreetse lapse vajadusi. Tuleb arvestada, et hagis nõutud 2 500 krooni kuus sisaldab ka tulumaksu. Kostja laenukohustust ei saa arvestada elatise summa suuruse määramisel, kuna laenu võtmine ei ole kohustuslik.

Vastus apellatsioonkaebusele

Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel protsessinormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus tuvastas M.Ai põlvnemise kostjast, annab ringkonnakohus hinnangu üksnes maakohtu otsuse sellele osale, mis puudutab hageja poolt esitatud elatise nõuet.

Maakohus on otsustanud mõista kostjalt välja elatise, silmas pidades ka perioodi, mil M.A jätkab õpinguid täisealiseks saades. PkS § 60 lg 1, millele maakohus on tuginenud, reguleerib elatise väljamõistmist alaealise lapse ülalpidamiseks nõude esitanud vanema kasuks. PkS § 60 lg 2 näeb küll ette, et kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama, kuid maakohus on jätnud tähelepanuta, et täisealiseks saanud isikule elatise väljamõistmise korda reguleerib PkS § 63 lg 1. Viimati nimetatud sätte kohaselt mõistab kohus täisealisele isikule elatise välja selle isiku nõudel. Seega ei olnud maakohtul käesoleva tsiviilasja raames hageja kui lapsevanema nõude põhjal alust mõista elatist välja ajaliselt pikema perioodi eest, kui lapse täisealiseks saamiseni. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

Maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks igakuiselt välja mõistetud 1 800 krooni on elatise PkS § 61 lg 4 kohane miinimumsuurus, millest väiksem võib lapsevanemalt lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatis olla üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (PkS § 61 lg 6). See ei tähenda, nagu peaks nimetatud summa alati katma lapse vajadused. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimus põhineb statistilistel andmetel ja kajastab keskmiselt lapsele tehtavaid kulutusi ning prognoose tuleviku kohta. Uurimus on küll abimaterjaliks lapsele vajalike kulutuste liikide ja suurusjärgu määramisel, kuid ei anna alust väitele, nagu ei võiks konkreetse lapse vajadused olla uurimuses märgitust erinevad. Lisaks tuleb silmas pidada, et kõnealuses uurimuses on välja toodud andmed faktiliste

4(5) kulutuste kohta, arvestamata asjaolu, et elatist saav vanem on kohustatud tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 1 alusel maksma kohtuotsusega välja mõistetud elatise summalt tulumaksu.

Hagiavaldusele lisatud arvestusest nähtuvalt kulub hagejal poolte ühise lapse ülalpidamiseks keskmiselt 5 200 krooni kuus. Hageja on hagiavalduses toodud arvestuses kulutusi kokku liites eksinud ja märkinud kulude summaks 5 000 krooni (tl 1). Kuna hageja palub mõista kostjalt välja 2 500 krooni, on nõutud summa vähem kui pool hageja hinnangul lapse ülalpidamiseks tegelikult vajalikest kulutustest. Hageja on elatise hulka arvestanud lapse koolitarvetele ja -üritustele, toidule, transpordile, huvialadele, riietele, taskurahale, hügieenile, ravimitele ning kommunaalmaksetele kuluvad summad. Kostja on vaielnud hageja poolt nimetatud kulutuste suurusele vastu ning leidnud kululiikide kaupa, et hageja poolt näidatud kulud toidule, vabale ajale, hügieenitarvetele ja ravimitele on üle pakutud (tl 48).

Maakohus on andnud hageja poolt esiletoodud kulutustele hinnangu, võrreldes neid Sotsiaalministeeriumi poolt läbiviidud uurimusega, mis kajastab 2006. a. prognoose. Nimetatud andmetele tuginedes on kohus leidnud, et hageja poolt väljatoodud kulutused toidule on uurimusega võrreldes liiga suured ja pidanud seetõttu õigeks usaldada uurimuses toodud 2006. a. kohta käivaid andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kulutuste arvestamisel silmas pidada üldist elukalliduse tõusu ning seetõttu ei ole 2007. a. esitatud elatise nõude põhjendatuse üle otsustades õige võtta aluseks aastataguseid andmeid. Hageja on 07. augustil 2007. a. toimunud kohtuistungil selgitanud, et toidukulud nii kodus kui kodust väljaspool on tavalisest kõrgemad, kuna laps tegeleb aktiivselt spordiga. Vaatamata sellele on kolleegiumi hinnangul hageja poolt näidatud 2 000 krooni suurused kulutused toidule lapse praegust vanust arvestades siiski liiga suured. Kolleegium peab toidule tehtavaks põhjendatud kulutuseks 1 500 krooni kuus.

Ringkonnakohtu arvates on kostja vastuväited põhjendatud hageja poolt näidatud ravimitele kuluva rahasumma osas. Vaidlust ei ole selle üle, et lapsel ei ole erivajadusi ning tema tervis on hea. Tugevale tervisele viitab ka aktiivne spordiharrastustega tegelemine. Hageja väited, et lapsel valutab sageli selg ja pea, ei anna siiski alust arvata, et laps vajab süstemaatilist ravi ja peaks ravimitele kulutama igakuiselt 200 krooni. Kolleegiumi arvates piisab ravimite, s.h ka vitamiinide ostmiseks 50 kroonist kuus.

Hagis märgitud kulutuste suurust tuleb piirata ka hügieenitarvetele tehtavate kulutuste osas. Hageja on 07. augustil 2007. a. toimunud kohtuistungil möönnud, et hagis märgitud 250 krooni suurused kulutused hügieenile ja 150 krooni suurused kulutused pesemisvahenditele on tegelikult kattuvad (tl 49). Seetõttu tuleb hügieenile tehtavate kulutuste suurust 250 krooni võrra vähendada ja jätta nimetatud kulutuste suuruseks 150 krooni kuus.

Vaba aja veetmisele tehtavate kulutuste osas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et aktiivse spordiga tegelemise tõttu ei ole hageja pakutud lapse harrastustele kuluvas summas 1 000 krooni kuus põhjust kahelda.

Muudele hagis väljatoodud kulutustele ei ole kostja kululiikide kaupa vastuväiteid esitanud ega täpsustanud, mille pealt oleks võimalik kulutusi lapsele kokku hoida. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja poolt arvestatud rahasummad ülejäänud kululiikide osas ülemäärased ja neid tuleb pidada põhjendatuks.

Eeltoodu põhjal loeb kolleegium lapse ülalpidamiseks igakuiselt vajalikuks summaks kokku 4 300 krooni. Kuna PkS 60 lg 1 kohaselt peavad alaealise lapse ülalpidamises osalema mõlemad vanemad, tuleb hagejal lasuvat elatiselt tulumaksu maksmise kohustust arvestades mõista kostjalt välja

5(5) nimetatud summast 2 400 krooni.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole igakuiselt 2 400 krooni suuruse elatise maksmine kostjale üle jõu käiv. Töölepingu p-st 4.1 nähtuvalt on kostja põhipalgaks 10 000 krooni (tl 40). Kaheldav on kostja väide, et tal puudub laste kasvatamise vajaduse tõttu võimalus asuda teisele tööle või teenida lisatulu. Kostjal on võimalus teenida lisatulu ka praeguse tööandja juures vastavalt töölepingu p-le 4.2, mis sätestab, et tööandja võib töötulemustest sõltuvalt maksta kostjale lisatasu ja/või preemiat (tl 40). Seega sõltuvad kostja väljavaated suuremale sissetulekule tööviljakuse parandamisest.

Erinevalt maakohtu hinnangust ei saa võtta üheselt tõesena kostja väidet, et kolmanda lapse ülalpidamiskulud muudavad tingimata majanduslike võimaluste tasakaalu kostja perekonna kahjuks. On küll mõistetav, et kolme lapse ülalpidamine on majanduslikult koormavam kui senine kahe lapse ülalpidamine, kuid kostja ei ole esitanud arvestuslikke andmeid, mille põhjal võiks väita, et kostjalt 2 400 krooni suuruse elatise välja mõistmisel jäävad kostja kaks teist last poolte ühise lapsega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.

Kuna PkS § 61 lg 1 kohaselt on vanemal kohustus pidada ülal oma last, on maakohtu poolt kostja maksevõime arvestamisel kostja ja tema abikaasa sissetulekute summeerimine poolte ühise lapse ülalpidamise kohustust silmas pidades olnud ekslik. Maakohtu sellekohased põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Samas on maakohus jätnud kostja laenukohustust arvesse võttes tähelepanuta, et kõnealune eluasemelaen on võetud kostja ja tema abikaasa poolt ühiselt ja kuulub mõlema poolt ühiselt ka tagastamisele. Laenukohustuse arvestamisel tuleb ka silmas pidada, et laste ülalpidamiskulude kasvu korral on laenu edasisel majandamisel võimalik laenutingimusi muuta, arvestades oma tegelikku varalist seisundit ja lähtudes laste ülalpidamise kohustusest ning enda elatamiseks tegelikult vajalikest kulutustest.

Maakohus on õigesti leidnud, et elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ei ole alust ning seetõttu puudub põhjus selles osas otsuse muutmiseks. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PkS § 38 lg 1 järgi põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Hageja isadus lapse suhtes on tuvastatud seadusega sätestatud korras kohtuotsusega, mis toob õiguslikud tagajärjed kaasa jõustumisega (TsMS 457 lg 4).

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus ülalpidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kolleegium leiab, et TsMS § 164 lg 3 kohaldamiseks ei ole alust ja kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

Iko Nõmm

Malle Seppik

Ande Tänav