3-07-1945/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1945 Haldusasi M.P. kaebus Tallinna Vangla direktori 04.10.2007.a. käskkirja nr 997-d tühistamiseks ja Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirja nr 1190-d, millega muudeti Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d, tühistamiseks. RESOLUTSIOON Rahuldada M.P.´i kaebus ja tühistada Tallinna Vangla direktori 04.10.2007.a. käskkiri nr 997-d ja 02.11.07.a. käskkiri nr 1190-d. Mõista Tallinna Vanglalt välja tasutud riigilõiv 80 EEK M.P.´i kasuks. Tallinna Vanglal hüvitada kaebaja tasutud riigilõiv hiljemalt 1 kuu jooksul otsuse jõustumisest kaebaja isikukontole. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.)

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

M.P. palub tühistada Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d, mille kohaselt 04.09.07.a. kell 22.40 vanglaametniku sisenemisel kambrisse nr 35 peitis M.P. oma pükste taskusse mobiiltelefoni „Sony Ericsson.“ Karistuseks määrati kinnipeetava paigutamine kartserisse 35 ööpäevaks. M.P. on tasunud kaebuselt riigilõivu 80 krooni. M.P. taotles esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud käskkirja täitmine.

2 Kohus peatas 14.11.07.a. määrusega esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d täitmise ning võttis kaebuse menetlusse. Kaebaja on lisanud kaebusele tõendina kinnipeetav J. R. seletuskirja.

Kohus võttis 19.10.07.a. määrusega kaebuse menetlusse ja rahuldas taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamises ning peatas Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni või menetluse lõpetamiseni muul alusel või kaebuse tagastamiseni.

06.11.07.a. esitas kaebaja kohtule taotluse kaitsja määramiseks. 07.11.07.a. määrusega jättis kohus taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

13.11.07.a. esitas M.P. kohtule selgituse ja leidis, et kohus on valesti mõistnud kaebaja taotlust kaitsja määramiseks. Tema soovis, et kohus ise leiaks advokaadi, kes teda esindaks kohtuistungil, kuna kaebajal on võimalik tasuda advokaadi tunnitasu. Ta on sugulaste ülalpeetav ja nad kannavad tema arvele igakuiselt 1000-2000 krooni. Tavaliselt tahavad advokaadid ettemaksu 7000-10 000 krooni. Ta on suutnud anda seletused ja esitada dokumendid, kuid arvab, kohtuistungil ei suuda end piisavalt kaitsta vangla juristi vastu.

Esitab kohtule ka uued käskkirjad, mis tõendavad, et Tallinna Vangla on juba eelnevalt eksinud kaebaja kahjuks distsiplinaarkaristuste määramisel. Nendest nähtub, et Tallinna Vangla ei süvene karistuste määramisel kõikidesse asjaoludesse ning nii saabuvad negatiivsed tagajärjed. Esitab kohtule ka Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirja nr 1190-d, millega muudeti käesolevas asjas juba vaidlustatud käskkirja, so Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d. Soovib teada, kas ta peab selle vaidlustamiseks esitama kohtule eraldi kaebuse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

M.P. palub tühistada Tallinna Vangla direktori 04.10.2007.a. käskkiri nr 997-d ja Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkiri nr 1190-d alljärgnevatel põhjustel. J. R. tõi vahetult enne juhtumit tuppa mobiiltelefoni, mille ta tahtis anda kontaktisikule, mida ta on teinud korduvalt ka varem ja mille kohta on ta andnud seletuse ja saatnud märgukirjad vangla direktorile.

J.R. tõi mobiiltelefoni kambrisse kell 22.38 ja ametnik leidis telefoni kell 22.40. Kaebajal ei olnud võimalik ajaliselt vangla direktorit teavitada sellest, kuna vanglas kasutatav telefon töötab kella 20.00-ni. Tallinna Vangla jurist kinnitas, et vangla ei suuda garanteerida kaebaja julgeolekut, järgides Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 3, mis seab ohtu sellise toimingu puhul tema elu ja tervise.

Ta ei nõustu sellega, et käskkirjas viidatakse raskendava asjaolu olemasolule, so asjaolule, et teda on eelnevalt karistatud samalaadse teo eest. Teda karistati mitteteatamise eest, aga tal ei olnud aega ja võimalust teatada sündmusest vangla direktorile.

18.10.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib, et vangla juhtkond ei uskunud ühtegi tema ja J.R. seletust. Tallinna Vangla direktor ei ole kaebajale väljastanud ega tutvustanud ühtegi käskkirja, mis näitaks, et teda on karistatud samalaadse teo eest. Tallinna Vangla väidab, et teda on eelnevalt karistatud samalaadse teo eest 14 ööpäevase kartseriga kuuekuuse katseajaga, aga

3 sellist käskkirja ei ole temale tutvustatud. Seoses eelnevaga ei ole ta saanud seda otsust vaidlustada. 13.11.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses esitab kohtule uue käskkirja, mis tõestab, et Tallinna Vangla on juba eelnevalt eksinud kaebaja kahjuks distsiplinaarkaristuse määramisel. Nendest käskkirjadest nähtub selgelt, et Tallinna Vangla ei süvene karistuste määramisse, vaid koostab uued, mõtlemata tagajärgedele.

Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirjaga nr 1190-d muudeti käesolevas asjas juba vaidlustatud käskkirja, so Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d. Kaebaja palub nimetatud käskkirjad tühistada.

Kohtuistungil selgitas kaebaja, et toas on 6 kinnipeetavat, kuid palju neid oli kambris sündmuse hetkel, seda ta ei mäleta, võis olla ca 5-6 kinnipeetavat. Tema magab J.R. vastasvoodis, telefon oli J.R. voodil. Kaebaja võttis selle ära, kuna oleks muidu seadnud ohtu oma elu. Kui ta ei oleks seda telefoni sealt ära võtnud, oleks temale tehtud etteheiteid teiste vangide poolt. Telefoni peitis ära, kuna tema asus J.R. voodile kõige ligemal. Leiab, et nii oleks käitunud igaüks, kes oleks sattunud antud olukorda. Kinnitab, et vaidluse all on kaks käskkirja, kuna vangla tegi esimese haldusakti muudatuse teise käskkirjaga.

Kohus palus täpsustada, kuidas oleks kaebaja seadnud ohtu oma elu ja tervise, kui oleks jätnud telefoni J.R. voodile. M.P. selgitas, et kui ta ei oleks midagi teinud, oleks tekkinud kaklus. Juhtkond teab, mismoodi käitutakse, kui ta ei oleks seda telefoni ära võtnud. Kaebaja oli telefonile ja voodile lähemal, kui teised, mistõttu pidi just tema selle telefoni ära võtma. J.R. neid ametnikke, kes kambrisse tulid, ei usaldanud ja selle tõttu ei saanud ka asja üle anda. Kaebaja ei saanudki aru, miks ametnikud tulid kambrisse sellisel ebaharilikul ajal. Teda on süüdistatud mitteteatamises, aga tal ei olnudki selleks tegelikku aega. Seaduses on kirjas, et tuleb pöörduda otse direktori poole. Kaebaja lisab, et on kinnipidamisel viibinud 3 aastat ja 8 kuud, kuid on esmakordselt sellises situatsioonis.

Vastustaja märkusele, et kui J.R. saab telefone ära anda, siis järelikult ei teki mingit julgeoleku ohtu, vastas kaebaja, et J.R. on telefone ära andnud salaja ehk varjatult teiste kinnipeetavate eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirjaga nr 997-d määrati M.P.ile VangS § 67 p 3 rikkumise eest distsiplinaarkaristus. Kinnipeetav on kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Rikkumise eest määrati distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 35 päevaks.

M.P.i poolt toime pandud distsipliinirikkumine seisnes selles, et 04.09.07.a. kell 22.40 ringkäigul viibinud vanglaametnike sisenemisel kambrisse peitis ta oma pükste taskusse mobiiltelefoni Sony Ericsson. Ettekande kirjeldatud intsidendi kohta koostas Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja Vadim Ventmann ja ettekandes märgitu õigsust on oma allkirjaga kinnitanud juuresviibinud vanemvalvur Boriss Zahharov.

4

Telefon võeti ära M.P.i pükste taskust ja koostati läbiotsimise akt leitud eseme kohta. M.P.ilt võeti seletuskiri, milles kinnipeetav on märkinud: „istusin õhtul peale 22.00 oma kambris 35, kui sisse astusid valvurid. J. R., kes on samast kambrist, jättis telefoni voodi peale vedelema ja läks ise tualetti. Kui valvurid tulid meie tuppa, panin tema telefoni oma tasku, mille valvur leidis." Distsiplinaarmenetluse käigus võeti seletuskiri ka J.R.lt, kes väitis, et leidis mobiiltelefoni, kuid kambrikaaslastele ei öelnud, kust ta selle sai. Seletuskirja kohaselt pani ta telefoni voodile, läks ise WC-sse. Kui sisenesid valvurid, pani M.P. telefoni rumalast peast oma taskusse. J.R. oma seletuskirjas väidab, et tal oli plaan see telefon anda ära salga kontaktisikule.

M.P. pöördus 17.10.07.a. kaebusega Tallinna Halduskohtusse. Tallinna Halduskohtu 19.10.07.a. kohtumäärusega rahuldati kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning peatati Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d täitmine.

Kaebuses toodud väite tõttu, et M.P. ei ole teadlik varasemast karistusest samalaadse rikkumise eest, kontrolliti varasemat käskkirja - Tallinna Vangla direktori 27.04.07.a. käskkirja nr 364-d. Leiti, et käskkirja pöördel puudub allkiri käskkirja kinnipeetavale tutvustamise kohta. Sellel põhjusel nimetatud käskkiri tühistati Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirjaga nr 1176-d. Kuna 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d kaalutluste osas on raskendava asjaoluna arvestatud varasema kehtiva karistusega samalaadse rikkumise eest, vajas 04.10.07.a. käskkiri muutmist.

Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirjaga nr 1190-d “Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d “Kinnipeetav M.P.ile distsiplinaarkaristuse määramine" muutmine" muudeti nimetatud käskkirja haldusmenetluse seaduse § 59 ja justiitsministri 06.12.01.a. määruse nr 92 "Tallinna Vangla põhimäärus" § 3 lg 2 p 7 alusel. Muudeti 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d osa “Kaalutlused ja otsus" ja asendati lause „Raskendav asjaolu on see, et kinnipeetaval on eelnevalt kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest" sõnadega „Raskendavad asjaolud puuduvad" ja sõnad „35 ööpäevaks" sõnadega „20 ööpäevaks". Seega, raskendava asjaolu äralangemise tõttu kergendati M.P.ile määratud distsiplinaarkaristust.

VangS § 67 p 3 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 641 p 10 kohaselt on kinnipeetavale vanglas mobiiltelefonid keelatud. Vaieldamatult on mobiiltelefon esemeks, mis seab ohtu vangla julgeoleku ja sisekorra, kuna mobiiltelefoni abil on kinnipeetavatel võimalus organiseerida grupiviisilist kuritegevust vanglast väljaspool, korraldada narkootikumide ja muude vanglas keelatud ainete ja esemete vanglasse sissetoomist, ning vahistatute puhul nurjata eeluurimise tulemused.

Seega oli M.P.il kohustus teatada mobiiltelefonist, kui vangla julgeolekut ohustavast esemest, viivitamatult vangla administratsioonile. VangS § 67 punkti 3 ei tule tõlgendada grammatiliselt nii, et kinnipeetav peaks saama võimaluse teavitada vahetult vangla direktorit, vaid teavitamiskohustus on täidetud, kui teavitatakse kohalviibivat vanglaametnikku. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.06.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-06-359 on kohtukolleegium punktis 8 asunud seisukohale, et sätte grammatiline tõlgendamine ei vasta normi eesmärgile, kinnipeetavad suhtlevadki vangla direktoriga üldjuhul vanglaametnike vahendusel. Samuti ei tulene ka sätte grammatilisest tõlgendusest, et vangla direktorit tuleks julgeolekuohtudest vahetult teavitada.

5

Seega oli M.P.il kohustus kambris asuvast mobiiltelefonist kambrisse sisenevaid vanglaametnikke viivitamatult teavitada. Kaebaja tegevusest (mobiiltelefoni taskusse panemisest) ilmneb selgelt, et M.P. seda teha ei kavatsenud. Kambrisse sisenes Vadim Ventmann, kes on vangla peaspetsialist-korrapidaja ja õhtusel valvesoleku ajal on kõrgeim kohalviibiv vanglaametnik. Niisiis ei ole kaebaja poolt võimalik esitada ühtki argumenti, miks ta mobiiltelefoni olemasolust kambris peaspetsialist -korrapidajat viivitamatult ei teavitanud.

M.P.i süü VangS § 67 punkti 3 rikkumises on piisavalt tõendatud. Vaidlusaluse käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust ei ole asutud täide viima, seega on algse käskkirja muutmisega kaebaja olukorda kergendatud. Põhjusel, et 27.04.07.a. käskkirja ei ole M.P.ile tutvustatud, tühistati nimetatud käskkiri ning see vanglapoolne eksimus on käskkirja tühistamisega heastatud. Järelikult ei ole eksimuse tõttu kaebaja õigusi riivatud ega tema olukorda mingil viisil raskendatud. Leiame, et 27.04.07.a. käskkirja mittetutvustamine vangla poolt ei peaks evima tagajärgi, mis viiksid 04.10.07.a. käskkirja tühistamiseni, juhul kui ka kohtumenetluses leiab M.P.i 04.09.07.a. rikkumine tõendamist.

Kohtuistungil vastustaja märkis, et käskkirja kohaselt karistati kaebajat telefoni peitmises ja karistamise aluseks on VangS § 67 p 3. Selle faktiga, et sisenemisel ta ei üritanud teavitada ametnikke telefonist, vaid peitis telefoni taskusse, näitabki, et puudus kavatsus teavitada ametnikke, ühtlasi siis direktorit. Kohtuistungil esitatud aktidest nähtub, et J.R. andis varasemalt üle keelatud esemeid, see on selgitatud G. Grünbergi õiendiga. Vastustaja jääb selle juurde, et J.R. tegevuse ja kaebaja tegevuse vahel ei ole sellist seost, mida ta loodab tuua esile. Distsiplinaarmenetluse protokolli vaadates nähtub, et menetluse viis läbi T.Kotke. J.R.lt võttis seletuse T.Kotke, kaebajalt samuti, seega seletuskiri oli võetud selle distsiplinaarmenetluse raames ja võtjaks oli sama isik, kes asja menetles. Protokollis on ära märgitud, et telefon kuulus J.R.le. Selle loendisse märkimine ei ole viga, mille tõttu oleks menetlus ebaõigesti läbi viidud. Kaebaja viitas Sven Sillaotsa kaasusele, kuid seal kohtunik tõlgendas seadust grammatiliselt, et seaduses on vaid direktorit mõeldud selle ametnikuna, kelle poole tuleb pöörduda. Tallinna Ringkonnakohus andis sellele sättele teistsuguse tõlgenduse. Peale selle on kaebaja erinevates dokumentides toonud esile väite, et ta ei saanud teavitada ametnikku ning märgib ära ohumotiivi. Rõhudes J.R. tegevusele viitab vastustaja, et J.R. on elus ja terve, seega ei ole asjakohane viidata, et asju ei saa üle anda ja et sellise tegevusega kaasneb oht kinnipeetava elule ja tervisele. J.R. seejuures on andnud ära asju ka teisele kontaktisikule, so M.Murasinile, näiteks 13.09.07.a. ja mitte otse direktorile.

Kaebaja väide, et ta oli sunnitud telefoni ära peitma, on asjakohatu. Kaebaja teab, et mobiiltelefon on keelatud ese, ta teab ka kohustust, et asjast tuleb teavitada juhtkonda, seega pani ta toime rikkumise. Ei ole õige, et asja peitmata jätmine toob esile ohu. Kui J.R. on mobiiltelefone pidevalt üle andnud, keegi selle tõttu ei ole peksa saanud, siis puudub reaalne oht teiste kättemaksule. Kui kaebaja teab J.R. vastavast tegevusest, siis teavad seda ilmselt mitmedki kinnipeetavad. Raskendava asjaoluna on arvestatud kehtivat karistust. Kui kaebaja hakkas märkima, et ta sellest midagi ei tea, siis nähtus, et menetlus oli läbi viidud, käskkiri 27.04.07.a. 364-d näitab, et oli intsident telefoniga. Tagumise lehe avamisel selgus, et puudub M.P.i allkiri käskkirja tutvustamisest, seega ei ole käskkiri kehtiv ja Tallinna Vangla selle tõttu muutis senist käskkirja. Raskendav asjaolu selle tõttu langes ära. Varasemat käskkirja muudeti kaebajale soodsamas suunas. See eksimus ei saa kaasa tuua käskkirja tühistamise nõuet. V.Ventmann, kes sisenes kambrisse on peaspetsialist, kes on kõrgem ametnik, kui direktorit kohal ei ole, siis pöördutakse tema poole. Kui kaebaja püüdis väita, et J.R. annab asju üle vaid

6 valitud seltskonnale, siis see ei ole õige. Sisulist on Ventmann päevasel ajal nn „teine mees vanglas, öösel aga esimene“, selle tõttu ei ole mingit mõistlikku selgitust, et mitte pöörduda tema poole. Oma tegevust ei saa M.P. õigustada tuletades mingi olematu julgeoleku ohu kuritegelikust sub-kultuuri mentaliteedist. Vastustaja leiab, et haldusorganil on õigus parandada eksimus käskkirjas, kui ilmnes viga ja selle tõttu vangla muutis haldusakti ning eelnevast tuleneb, et ka muutva käskkirja näol on tegu õiguspärase käskkirjaga.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

1) M.P. palub tühistada Tallinna Vangla direktori 04.10.2007.a. käskkirja nr 997-d ja Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirja nr 1190-d, millega muudeti Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d, kuna kaebajal ei olnud võimalik ajaliselt vangla direktorit teavitada telefonist, kuivõrd vanglas kasutatav telefon töötab kella 20.00-ni. J.R. tõi mobiiltelefoni kambrisse kell 22.38 ja ametnik leidis telefoni kell 22.40. Kaebaja ei nõustu ka sellega, et käskkirjas nr 997-d on märgitud raskendava asjaoluna varasem kehtiv karistus samalaadse teo eest. Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et kui ta oleks telefoni andnud koheselt valvurile, ei oleks olnud tagatud tema julgeolek.

2) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kõigepealt kontrollib kohus haldusakti formaalset õiguspärasust.

3) Materjalidest nähtub, et sündmus toimus 04.09.07.a. ja karistus määrati 04.10.07.a., kuid käskkirja nr 997-d tutvustati allkirja vastu 05.10.07.a. (tlk 63 pööre). Seejärel Tallinna Vangla, saades teada eksimusest nimetatud käskkirja koostamisel, andis välja 02.11.07.a. käskkirja nr 1190-d, millega muudeti Tallinna Vangla direktori 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d. Tallinna Vangla direktori 02.11.07.a. käskkirja nr 1190-d tutvustati kaebajale allkirja vastu 06.11.07.a. (tlk 72 pööre).

VangS § 64 lg 41 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Kuna karistus loetakse määratuks arvates distsiplinaarkaristuse käskkirja tutvustamisest, siis määrati karistus juba esmase käskkirja alusel hilinemisega. Kuna vastustaja lisaks muutis esmast käskkirja ajal, mil karistuse määramise tähtaeg oli möödas, siis on karistus määratud ületades 1 kuulist karistuse määramise tähtaega.

Vastustaja seisukoht, et käskkirja muutmist võimaldavad Haldusmenetluse seaduse § 59 ja justiitsministri 06.12.01.a. määruse nr 92 "Tallinna Vangla põhimäärus" § 3 lg 2 p 7 sätted, kohus ei nõustu. Distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerib VangS § 64 ja VSKE § 97-99. Kui VangS § 64 lg 4.1 kinnitab, et karistuse võib määrata mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamisest ja vastustaja kinnitusel sai rikkumisest teada sündmuse päeval direktori järgi

7 ametipositsioonilt järgmine kõrgema astme ametnik, siis tuli karistuse määramisel järgida 1 kuulist tähtaega. Seadus ei näe ette, et karistust saaks määrata mitme käskkirjaga, ehkki karistusmäär langes kaebajale soodustavas suunas. Kuid antud juhul leiab kohus, et karistus suudeti kõiki asjaolusid kaaludes määrata mitte karistustähtaja piires, vaid ületades seaduses märgitud tähtaega. Vastustaja on esitatud tõenditega kinnitanud, et esmane käskkiri tuli tühistada, kuna see oli kaebajale tutvustamata, seega ei olnud määratud karistus jõustunud, kuivõrd käskkiri jõustub selle teatavakstegemisega allkirja vastu. Teise käskkirja andis vastustaja välja ajaks, mil seaduses märgitud karistamise tähtaeg oli ületatud, kuid see on VangS § 64 lg 4.1 kohaselt keelatud. Mingil juhul ei anna direktorile õigust määrata karistust tähtaega ületades HMS § 59 või vangla kinnitatud põhimäärus. Põhimäärus kohustab vastupidiselt direktorit andma käskkirju ja määrama karistusi kooskõlas kehtiva seadusega. HMS § 59 märgib ära, et haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata võib ära parandada haldusakti kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu, kuid antud juhul oli lisaks tehtud karistuse määramisel sisuline viga, mida kinnitab asjaolu, et määratud karistust kergendati. Kui vangla ei oleks eksinud arvestuse pidamisel karistatuse üle, siis ei oleks ta määranud karistust valesti ja puudunuks vajadus määratud karistust kergendada. Muudeti 04.10.07.a. käskkirja nr 997-d osa “Kaalutlused ja otsus" ja asendati lause „Raskendav asjaolu on see, et kinnipeetaval on eelnevalt kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest" sõnadega „Raskendavad asjaolud puuduvad" ja sõnad „35 ööpäevaks" sõnadega „20 ööpäevaks". Seega, kui tegelikult raskendav asjaolu puudus, faktilised alusandmed olid märgitud valesti, siis valeandmete selline parandamine tähendas, et lõplik karistus suudeti määrata asjakohase VangS § 64 lg 4.1 märgitud tähtaega ületades. Ühtlasi tuleb nõustuda kaebaja väitega, et karistuse määramisel oli kaalutletud valesti, kuna neil asjaoludel ei saa kohus olla veendunud vangla direktori kaalutlusotsuse õiguspärasuses, sest selle tegemisel on arvesse võetud ebaõige kaalutlus ja tehtud on oluline menetlusviga.

Seega rikuti karistuse määramise nõudeid ja kohus rahuldab kaebuse ülalmärgitud põhjustel. Kuna kohus tuvastas VangS § 64 lg 41 rikkumise, siis ei pea kohus vajalikuks kontrollida teisi kaebuse väiteid. Nendel põhjustel tuleb tühistada nii esialgne karistuse määramise käskkiri nr 997-d kui ka seda muutev käskkiri nr 1190-d.

4) HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 80 EEK 17.10.07.a. (tlk 19). Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis kuulub vastustajalt välja mõistmisele kaebaja kantud kohtukuluna tasutud riigilõivu summa 80 EEK. Seega tuleb Tallinna Vanglal hüvitada kaebajale tasutud riigilõiv 80 EEK kaebaja isikukontole kohtuotsuse jõustumisest arvates ühe kuu jooksul.

Karin Kalmiste Kohtunik