3-06-2209/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 14. detsembril 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2209 Haldusasi T.K. kaebus Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tegevusetuse Tallinnas, xxxxxxx (endine 55) asuva elamu ülevõtmisel ja tagasinõudmisel õigusvastaseks tunnistamiseks ja Kaitseministeeriumi toimingu tegemiseks ja Vabariigi Valitsuse haldusakti andmiseks kohustamiseks. Resolutsioon 1. Tagastada läbivaatamatult T.K. kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). 2. Saata määruse ärakiri kaebuse esitaja T.K. esindajale advokaat Gert Raig´ile. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates (HKMS § 11 lg 8).

ASJAOLUD

1. 10.11.2006 esitas T.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus jättis 02.02.2007 määrusega käiguta põhjusel, et kaebus ei vastanud HKMS § 10 nõuetele. 13.02.2007 saabus kohtusse kaebuse esitaja taotlus riigi õigusabi saamiseks koos menetlustähtaja pikendamise taotlusega (I kd tl 136-138). 20.02.2007 määrusega (I kd tl 153-155) rahuldas kohus kaebuse esitaja taotluse menetlustähtaja pikendamiseks ning andis kaebuse esitajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 15 päeva riigi õigusabi määruse jõustumisest arvates. 09.03.2007 määrusega (I kd tl 169-171) määras kohus T.K.´le riigi õigusabi tema esindamiseks haldusasjas 3-06-2209. 12.04.2007 saabus kohtusse kaebuse esitaja esindaja advokaat Gert Raig´i taotlus menetlustähtaja pikendamiseks, mille kohus oma 25.aprilli 2007 määrusega (tl I kd 183-184) rahuldas. 03.05.2007 saabus kohtusse kaebuse esitaja esindaja poolt 02.05.2007 koostatud kaebuse täiendus koos lisadega (I kd tl 190-237).

2 02.07.2007 määrusega (II kd tl 1-2) jättis kohus kaebuse veelkord käiguta võimaldades kaebajal täpsustada kaebuse taotlusi. 19.07.2007 saabus kohtusse kaebaja esindaja poolt koostatud kaebuse täpsustus (II kd tl 6-8). 10.10.2007 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta nõudega esitada asjas kolmandate isikute andmed ja kolmandatele isikutele kaebuse materjalid. 05.11.2007 saabus kohtusse 02.11.2007 kaebuse täpsustus ja kaebuse materjale kolmandatele isikutele (II kd tl 19-71). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 2. kaebuse esitaja 02.05.2007 kaebuse täienduses (I kd tl 191-203) ja 02.11.2007 kaebuse täpsustuses (II kd tl 19-22) on kaebuse esitaja esitatud lõplikud kaebuse taotlused järgmised:

1) välja nõuda Kaitseministeeriumilt kaebaja T.K. poolt 31.05.2001.a. esitatud avaldus eluruumi erastamiseks Tallinnas, xxxxxxxx (endine 55) elamus ühes selle juurde kuuluvate materjalidega;

2) juhul kui kohus loeb HKMS § 9 lg 2 sätestatud tähtaja möödalastuks kaebaja poolt, ennistada kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg kaebuse punktis 1.4 toodud põhjustel;

3) teha Kaitseministeeriumile ettekirjutus ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele korralduse andmiseks kohustamaks Kaitseministeeriumit esitama hagi Tallinnas, xxxxxxxxx (endine 55) asuva elamu suhtes toimunud ebaseaduslike ostumüügitehingute tühisuse tuvastamiseks, Eesti Vabariigi omandiõiguse tunnustamiseks, võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning bilanssi võtmiseks;

4) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus korralduse vastuvõtmiseks, millega kohustada Kaitseministeeriumit esitama hagi Tallinnas, xxxxxxxx (endine 55) asuva elamu suhtes toiminud ebaseaduslike ostu-müügitehingute tühisuse tuvastamiseks, Eesti Vabariigi omandiõiguse tunnustamiseks, võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning bilanssi võtmiseks;

5) tunnistada Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tegevusetus Tallinnas, xxxxxxxxx(endine 55) asuva elamu ülevõtmisel ja tagasinõudmisel õigusvastaseks.

Kui kohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult leiab, et taolise nõude rahuldamine ei ole võimalik, peab kaebaja võimalikuks kaebuse kolmanda ja neljanda taotluse osalist rahuldamist, täiendades ja täpsustades selleks kaebust alternatiivsete taotlustega 31 ja 41:

31) või teha Kaitseministeeriumile ettekirjutus ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele korralduse andmiseks millega kohustada Kaitseministeeriumit esitama hagi Tallinnas, xxxxxxxxxx (endine 55) asuva elamu suhtes toiminud järgmiste võõrandamistehingute 17.08.1991.a. sõjaväeosa nr 10717 ja AS GT Projekt vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 17.08.1991.a. AS GT Projekt ja AS Nautex vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 07.05.1992.a. AS Nauteks ning AS Verest vahel sõlmitud ostumüügilepingu; 16.02.1998.a. AS Verest ning OÜ Blisseter vahel sõlmitud ostumüügilepingu; 17.09.2001.a. OÜ Blisseter ja U. P. vahel sõlmitud 4003/10000 mõttelise osa ostu-müügilepingu ja 03.12.2003.a. U. P. ja OÜ PT Arendus vahel sõlmitud 3494/10000 mõttelise osa ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamiseks, Eesti Vabariigi omandiõiguse tuvastamiseks 4003/10000 mõttelisele osale Elamust, selle võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning bilanssi võtmiseks.

3 41) või teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus korralduse vastuvõtmiseks, millega kohustada Kaitseministeeriumit esitama hagi Tallinnas, xxxxxxxxx (endine 55) asuva elamu suhtes toiminud järgmiste võõrandamistehingute: 17.08.1991.a. sõjaväeosa nr 10717 ja AS GT Projekt vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 17.08.1991.a. AS GT Projekt ja AS Nautex vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 07.05.1992.a. AS Nauteks ning AS Verest vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 16.02.1998.a. AS Verest ning OÜ Blisseter vahel sõlmitud ostu-müügilepingu; 17.09.2001.a. OÜ Blisseter ja U. P. vahel sõlmitud 4003/10000 mõttelise osa ostu-müügilepingu ja 03.12.2003.a. U. P. ja OÜ PT Arendus vahel sõlmitud 3494/10000 mõttelise osa ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamiseks, Eesti Vabariigi omandiõiguse tuvastamiseks 4003/10000 mõttelisele osale Elamust, selle võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning bilanssi võtmiseks.

3. Kaebuse kohaselt kasutab kaebuse esitaja Tallinnas xxxxxxxxx (endine 55) (edaspidi Elamu) asuvas hoones eluruumi üürnikuna alates 1985.a. kuni käesoleva ajani. Kaebuse esitajal on oma eluruumi kohta sõlmitud 2 üürilepingut, millest üks sõlmiti 24.05.1993.a. Elamus asuva eluruumi nr 38 kohta, ning teine 18.02.1997.a. eluruumi nr 42 kohta.

Kaebaja kasutab Elamus paiknevat eluruumi nr 42 OÜ-ga Blisseter 17.09.2001.a. sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. OÜ-le Blisseter väidetavalt kuulunud Elamu kaasomandi osa ostis U. P., kelle sõnul võttis ta vastavalt kaebaja suhtes üle ka üürileandja õigused ja kohustused. U. P. on kaebajale ning teistele Elamus elavatele üürnikele saatnud teateid, mille kohaselt soovib ta üürilepingud üles öelda ning üürnikud nende eluruumidest välja tõsta. Kaebaja leiab, et tema eluruum kuulub Eesti Vabariigile, mistõttu on U. P. katsed eluruume vabastada või üüri tõstmiseks ebaseaduslikud. Elamus paiknevate eluruumide omanik saab olla vaid Eesti Vabariik, kellele ühtlasi kuulub (ainu)õigus osaleda ning mõjutada vastavate eluruumide omandija üürisuhteid.

Elamu oli kuni 17.08.1991 NSVL relvajõudude sõjaväeosa nr 10717 valduses. 17.08.1991.a. sõlmiti sõjaväeosa ning firma GT Projekt vahel ostu-müügileping, mille alusel sõjaväeosa müüs ning GT Projekt ostis Elamu. Elamu üleandmine vormistati vastavasisulise, 17.08.1991.a. kuupäeva kandva aktiga. 17.08.1991.a., s.o. samaaegselt eelviidatud tehinguga tehti ka teine ostu-müügitehing, millega GT Projekt müüs ning AS Nauteks ostis xxxxxxx asuva Elamu. Ka selle tehingu raames vormistati akt, millega Elamu anti üle AS-le Nauteks. Ehitisregistri andmetel on Elamul käesolevaks ajaks 23.10.2007 seisuga 76 omanikku. Hooneregistri andmetel on ajavahemikus 22.09.1998.a. kuni 21.11.2003 sõlmitud elamuga seonduvaid võõrandamistehinguid kokku 124.

Kaebaja on seisukohal, et õigusaktidest tulenevalt on tehingud, millega Elamu müüdi 17.08.1991.a. sõjaväeosa poolt ja hilisemad ostu-müügitehingud Elamuga kehtetud (tühised) ning Elamu omanik nende tehingute tulemusena ei muutunud. Elamu kui NSVL relvajõudude valduses olnud vara näol on tegemist Eesti Vabariigi varaga. Vastustajate kohustused nimetatud vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest tulenevad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992.a. otsusest Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta. Nimetatud otsuse p 2 kohaselt pidi Eesti Vabariigi Valitsus määrama kindlaks eelmainitud vara koosseisu ja lahendama vara ülevõtmise korralduslikud ning tehnilised probleemid, samuti korraldama vara haldamise, kasutamise ja käsutamise. Otsus on kehtiv. Vabariigi Valitsuse 07.03.1995.a. korraldus nr 236-k kohustas Kaitseministeeriumit üle võtma endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud elamud vastavalt selle korralduse lisale. Vabariigi Valitsuse 07.03.2006.a. korraldusega nr 129-k täiendati korraldust nr 236-k punktiga 2, mis nägi ette, et “juhul kui käesoleva korralduse lisas loetletud vara on tsiviilõiguslike tehingute alusel kolmandate isikute valduses, Kaitseministeeriumil algatada riigivara tagasinõudmiseks ja endise NSV Liidu või nende

4 struktuuriüksustega sõlmitud tehingute kehtetuks tunnistamiseks kohtulik menetlus tsiviilkohtupidamise korras”. Vabariigi Valitsuse 07.03.1995.a. korralduse nr 236-k lisas oli loetletud 23 erinevat objekti. Korralduse lisas puudus xxxxxxxx asuv elamu. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud objekt jäeti lisas olevasse nimekirja lülitamata ja üle võtmata põhjendamatult.

Kaebaja on seisukohal, et Elamu on vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 33 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 kohaselt erastamise objekt. Kuna Kaitseministeeriumile oli pandud NSVL relvajõudude vara ülevõtmise kohustus, tulenes EES § 6 lg 1 p 1 omakorda tema staatus olla ülevõetavate eluruumide osas erastamise kohustatud subjektiks.

02.04.2004.a. pöördus kaebaja ühes teiste Elamus elavate üürnikega Kaitseministeeriumi poole avaldusega, et viimane astuks samme Elamu väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest riigi kui omaniku valdusesse ning erastaks avaldajatele nende seaduslikus kasutuses olevad eluruumid. Oma 28.04.2004.a. vastuses nr 4-450/2730 möönis Kaitseministeerium, et Elamu on olnud ebaseaduslike ning kehtetute tehingute objektiks, kuid tal puuduvad praktilised võimalused Elamu väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Muu hulgas toetus Kaitseministeerium oma vastuses asjaolule, et Elamu on kolmandate isikute heauskses valduses, aga samuti ka sellele, et Vabariigi Valitsus ei ole andnud talle korraldust Elamut üle võtta. Seega keeldus Kaitseministeerium vastavate tsiviilhagi(de) esitamisest Elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. 25.04.2006.a. pöördus kaebaja ühes teiste Elamus elavate üürnikega Vabariigi Valitsuse poole palvega anda Kaitseministeeriumile korraldus algatada kohtumenetlus Elamuga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ning väljanõudmiseks kolmanda isiku ebaseaduslikust valdusest ja erastamiseks avaldajatele. Oma 09.05.2006.a. vastuses nr 8-5.1/06-02995 teatas Riigikantselei õigusloomeosakond, et avaldusele vastamise tehti ülesandeks Kaitseministeeriumile. Ühtlasi teatati, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva kinnisvaraga seonduva korraldamine on Kaitseministeeriumi enda ülesanne ning Vabariigi Valitsuse otsused taolise kinnisvara osas tehakse vastava ministeeriumi ettepanekul. 02.06.2006.a. vastas avaldajatele ka Kaitseministeerium, teatades, et jääb oma 02.04.2004.a. avaldajatele saadetud vastuskirjas esitatud seisukohtade juurde. 27.06.2006.a. pöördus kaebaja ühes teiste Elamus elavate üürnikega uuesti peaministri ning Vabariigi Valitsuse poole, misjärel Riigikantselei õigusloomeosakond teatas avaldajatele, et nõustub Kaitseministeeriumi seisukohtadega (st Kaitseministeeriumi poolt avaldajatele 28.04.2004 ja 02.06.2006 saadetud vastuskirjades avaldatud seisukohtadega) vaidlusaluses küsimuses. Ühtlasi teatas Riigikantselei veelkord, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva kinnisvaraga seonduva korraldamine on Kaitseministeeriumi enda ülesanne ning Vabariigi Valitsuse otsused taolise kinnisvara osas tehakse vastava ministeeriumi ettepanekul.05.09.2006.a. pöördus kaebaja ning teised xxxxxxxxxx Elamus elavad üürnikud avaldusega uuesti Kaitseministeeriumi poole, milles, tuginedes Vabariigi Valitsuse vastavatele juhistele, palusid Kaitseministeeriumil teha Vabariigi Valitsusele ettepanek, et viimane annaks Kaitseministeeriumile korralduse kohtumenetluse algatamiseks Elamu väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest ning seonduvate müügitehingute kehtetuks tunnistamiseks. Ühtlasi palusid avaldajad Kaitseministeeriumil teha Vabariigi Valitsusele ettepanek võtta Elamu oma bilanssi ning erastada seejärel Elamus paiknevad eluruumid avaldajatele. Oma 12.10.2006.a. vastuses nr 12.5.-3./3342 teatas Kaitseministeerium, et ei muuda oma varasemalt avaldatud seisukohta Elamu osas, ühtlasi teatas, et vaidlusaluse Elamuga seonduvate küsimuste lahendamine kuulub elamumajandusega tegeleva institutsiooni pädevusse.

4. Kaebuse esitaja leiab, et vastustajate tegevusetuse tõttu ei ole ta käesoleva ajani saanud realiseerida oma seaduslikku õigust eluruumi erastamiseks. Kaebuse esitaja kasutab Elamus eluruumi üürnikuna alates 1985.a. kuni käesoleva ajani. Kaebajaga on sõlmitud üürilepingud

5 vastavalt 1993.a. ja 1997.a. EES § 5 lg 1 p 1 tulenevalt on eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks. EES § § 22 lg 5 ja lg 61 tuleneb, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995. aasta 1. märtsi, saab avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada 2001.a. 1. juunini, välja arvatud käesoleva paragrahvi 62 nimetatud juhul. Kaebaja kinnitab, et nii tema kui ka teised Elamu elanikud esitasid kirjalikud avaldused Elamu eluruumide erastamiseks 31. mail 2001.a. nii Kaitseministeeriumile kui ka Põhja-Tallinna linnaosavalitsusele. Kaebajale endale ei jäänud erastamisavalduste ärakirju.

5. Lisaks väljendub kaebaja õiguste rikkumine selles, et riigile kuuluv hoone on mitmekordsete edasimüükide tulemusena sattunud ebaseaduslikku valdusse ja üürileandjaks ei ole tegelik omanik. Kaebaja soovib, et kui eluruumi ei ole võimalik enam erastada, siis rajaneksid üürisuhe ning sellega seotud õigused ja kohustused seaduspärase omanikuga sõlmitud üürilepingul, Kui riik (Kaitseministeerium ja Vabariigi Valitsus) võtaks üle Elamu (kaudse) valduse, astuks ta automaatselt üürileandja õigustesse ja kohustustesse kaebaja suhtes. Kaebaja tugineb muu hulgas sellele, et kasutas eluruumi õiguslikul alusel juba enne elamuseaduse jõustumist 01.07.1992.a., millest tuleneks ühtlasi tema õigus kasutada eluruumi üürnikuna elamuseaduse, ja peale võlaõigusseaduse (VÕS) kehtestamist, võlaõigusseaduse alusel (kui jätta kõrvale küsimus eluruumi erastamise õigusest). Kaebaja möönab samas, et Kaitseministeeriumil ei ole kohustust anda eluruumi üürile turutingimustest erinevatel tingimustel.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus leiab, et T. K. kaebuse menetlusse võtmisest tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 alusel keelduda. Vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 halduskohus tagastab kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

7. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

Kaebuse kohaselt seisneb väidetav kaebaja õiguste rikkumine ja põhjendatud huvi selles, et Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tegevusetusega on võetud kaebuse esitajalt võimalus erastada eluruum Elamus ning juhul kui erastamine ei ole enam võimalik, siis on kaebajalt võetud võimalus olla riigi (Kaitseministeeriumi) üürnik.

8. EES § 5 lg 1 kohaselt on eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995 aasta 1. märtsiks. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei ole esitanud Elamus tema kasutuses oleva eluruumi erastamise avaldust 1995 aasta 1. märtsiks, kuigi kaebuse väidete kohaselt on ta seda eluruumi kasutanud üürnikuna alates 1985.aaastast. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei ole üldse esitanud ühtegi Elamus tema kasutuses oleva eluruumi erastamise avaldust enne 31. maid 2001.a, millal kaebaja väidetavalt esitas eluruumi erastamise avalduse nii Kaitseministeeriumile kui ka Põhja- Tallinna linnaosavalitsusele. Kusjuures kaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt ei olnud riik Tallinnas aadressil xxxxxxxx hoone omanik ka 31. mail 2001.a. ja see asjaolu oli kaebuse esitajale teada juba vähemalt 1993.aaastast, kui kaebaja AS-ga Verest eluruumi üürilepingu sõlmis. Seega ei olnud asjaolud vahepeal muutunud.

6 EES § 22 lg 61 (alates 29.11.2000 kehtiv redaktsioon) sätestab: „ Avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt käesoleva § 5. lõikele saab esitada 2001. aasta 1. juunini, välja arvatud käesoleva paragrahvi 62. lõikes nimetatud juhul.“ Kohus leiab, et nimetatud sättest ei tulene isikutele täiendavat õigust kuni 2001. aasta 1. juunini eluruumi erastamise avaldust esitada, kui isikud varem ei olnud esitanud eluruumi erastamise avaldust EES § 5 lg-s 1 või § 22 lg-s 5 sätestatud tähtajaks. EES § 22 lg 5 sätestab, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995. aasta 1. märtsi, on eluruumi üürnikul või § 4 punkt 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Seega saab EES § 22 lg-st 61 tulenevalt vastavalt EES § 22 lg-le 5 pärast 1995. aasta 1. märtsi sõlmitud või ümber vormistatud üürilepingute puhul esitada avalduse eluruumi erastamiseks kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist kuid mitte hiljem kui 2001. aasta 1. juunini. Seega, kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud eluruumi erastamise avaldust EES § 5 lg-s 1 ega EES § 22 lg-s 5 sätestatud tähtajaks, puudub tal subjektiivne õigus eluruumi asukohaga Tallinnas Tööstuse 77(endine 55)- 34 ostueesõigusega erastamiseks.

9. EES § 3 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis (edaspidi riigile kuuluvad eluruumid) või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis (edaspidi munitsipaalomandisse kuuluvad eluruumid). Kaebuse materjalidest nähtuvalt ei ole Elamu juba alates 17.08.1991 riigi omandis. Seega ei ole Elamu ega kaebaja kasutatav eluruum Elamus EES § 3 lg 1 kohaseks erastamise objektiks.

AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vastavalt AÕS § 95 lg-le 1 on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Seega on heauskse omandamise eelduseks eelkõige omandaja ja võõrandaja vaheline omandiõiguse üleandmise kokkulepe ning omandaja poolt valduse saamine asjale. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.06.2003 kohtuotsuses nr 3-2-1-68-03 Riigikohtu seisukoht Järgmine: „Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et 7. märtsi 1996.a tehingu tühisuse tõttu on tühised ka kõik järgnevad sama korteri suhtes tehtud tehingud. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasasja omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kolleegium märgib, et AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Selle eelduseks on, et täidetud oleksid tavalised omandi tekkimise tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus või asja väljanõudeõigus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks eelduseks AÕS § 95 lg 3 kohaselt, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Sellist seisukohta on kolleegium väljendanud tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02 (RT III 2002, 29, 324). Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.“ Arvestades, et kaebusest nähtuvalt on Ehitisregistri andmetel Elamul käesolevaks ajaks 23.10.2007 seisuga 76 omanikku ja Hooneregistri andmetel on ajavahemikus 22.09.1998.a. kuni 21.11.2003 sõlmitud elamuga seonduvaid võõrandamistehinguid kokku 124, on ebatõenäoline kõigi nende tehingute ebaseaduslikkuse tõendamine, mistõttu on kaebus ka ilmselget perspektiivitu.

7 10. Kaebuse taotluste rahuldamisest ei teki kaebuse esitajale õigust Tallinnas xxxxxxx (endine 55) eluruumi üürilepingule riigiga ega üürilepingu soodsamatele tingimustele. Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tegevusetuse Tallinnas, xxxxxxxxxx (endine 55) asuva elamu ülevõtmisel ja tagasinõudmisel õigusvastasuse tuvastamine ja Kaitseministeeriumi kohustamine hagi esitamiseks ei saa mõjutada kaebaja üürisuhteid. Seega puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse konstateerimiseks ja Vabariigi Valitsuse haldusakti andmiseks kohustamiseks ning

Kaitseministeeriumi toimingu sooritamiseks kohustamiseks. Kaitseministeeriumi poolt Harju Maakohtule hagi esitamisel tuvastatakse võimalikus hagimenetluses tehingute õiguspärasus või tühisus tsiviilkohtupidamise korras ja kaebuse esitaja on ise 02.11.2007 kaebuse täpsustuses leidnud, et TsMS § 272 lg 2 tulenevalt on halduskohtu otsus käsitatav võimalikus hagimenetluses Tallinnas Tööstuse tn 77 elamu endiste ja praeguste omanike vastu vaid ühe dokumentaalse tõendina muude võimalike tõendite kõrval. Lisaks ei ole ka halduskohtumenetluse eesmärk ja halduskohtu ülesanne kontrollida, milline teave on kasutatav tõenditena tsiviilkohtumenetluses ning halduskohtusse ei saa pöörduda tsiviilmenetluse tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise, tõendite kogumise, loomise, kõrvaldamise või usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise eesmärgil. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.mai 2003 lahendis nr 3-2-1-60-03 (p 14) on selgitatud, et isikul ei saa olla HKMS § 7 lg 1 tähenduses põhjendatud huvi halduskohtule säärase kaebuse esitamiseks, mille ainus eesmärk on tõendi välistamine mõnes teises menetluses. Sellist huvi saab isik realiseerida teises menetluses tõendi lubatavuse üle vaieldes. Kaebuse esitaja saab oma üürisuhetest tulenevaid õigusi kaitsta tsiviilkohtupidamise korras. Üürisuhtest tulenev vaidlus on lepinguvaidlus, seega eraõiguslik vaidlus. Eraõiguslikud vaidlused on üldkohtu pädevuses. Eeltoodut arvestades ei saa T.K.l ka sel põhjusel ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust ning kaebus tuleb vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 kaebajale tagastada. 11. Käesolevas haldusasjas on esitatud ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus juhul kui kohus loeb HKMS § 9 lg 2 sätestatud tähtaja kaebaja poolt möödalastuks. Arvestades, et kaebuse esitajaga on 24.05.1993.a. sõlmitud ühiselamu xxxxxxxx toa nr 38 üürileping AS-ga Verest (I kd tl 209-210, tõlge II kd tl 70) ja 18.02.1997.a. on kaebuse esitajaga samuti sõlminud xxxxxxx asuva eluruumi üürilepingu AS Verest (I kd tl 211-214), samuti seda, et 24.07.1995 koostatud sissekirjutamiskaardi koopiast (I kd tl 204-205) nähtuvalt on T.K. töötanud AS-s Verest, seega oli ta vähemalt alates 24.05.1993.a. teadlik, et Elamu omanikuks ja üürilepingu pooleks ei ole Eesti Vabariik (Kaitseministeerium). Arvestades ka seda, et kaebuse väidete kohaselt esitas kaebaja Elamus eluruumi erastamise avalduse Kaitseministeeriumile ja Põhja-Tallinna linnaosavalitsusele 31. mail 2001.a., on kaebuse esitaja kohtu hinnangul mööda lasknud kaebuse kohtusse esitamise tähtaja nii kohustamistaotluste (30 päeva) kui ka õigusvastasuse tuvastamise taotluse ( (3 aastat) osas.

Riigikohtu halduskolleegium on 23.10.2007 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-42-07 leidnud, et 1. septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on HKMS § 23 lg 3 p 1 eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Sama eesmärki on Riigikogu stenogrammi kohaselt rõhutanud oma ettekannetes eelnõu esimesel lugemisel 12. aprillil 2006 ka justiitsminister ja Riigikogu õiguskomisjoni esimees. Samas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium märkinud järgmist: „Menetlust lõpetades on halduskohus analüüsinud kohtusse pöördumise eesmärki ja järeldanud, et kohustamiskaebust esitades püütakse

8 sisuliselt vaidlustada kaebajale ebasoodsat jõustunud haldusakti. Kolleegiumi hinnangul tõdes halduskohus sellisele seisukohale jõudes esitatud kaebuse ilmselget perspektiivitust. Kuigi keskendudes oma määruses eelkõige kaebuse tähtaegsuse küsimusele, on halduskohus ka järeldanud, et soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik. Seetõttu olnuks põhjendatud kaebuse läbi vaatamata jätmine HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel.“ Vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 halduskohus tagastab määrusega kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. HKMS § 23 lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus määrusega jätta kaebuse või protesti läbi vaatamata, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Seega tuleneb nii HKMS § 11 lg 31 punktist 5 kui ka § 23 lg 3 punktist 1, et halduskohus ei pea asja sisuliselt läbi vaatama, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Sellisel juhul tagastab kohus määrusega kaebuse, kui seda ei ole veel menetlusse võetud (§ 11 lg 31 p 5), või kui kaebus on menetlusse võetud, siis jätab selle määrusega läbi vaatamata (§ 23 lg 3 p 1). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et ka HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisel tuleb lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.2007 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-42-07 toodud seisukohast, et kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik, tuleb ilmselgelt põhjendamatu kaebus kaebuse esitajale määrusega tagastada ja mitte alustada kaebetähtajast kinnipidamise kontrollimiseks menetlust.

Aili Maasik Kohtunik