3-07-1924/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-1924 Otsuse kuupäev

13. detsember 2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Ragne Kärner-Neevits’a ja Ormi Neevits’a kaebus Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korralduse nr 642 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 27.november 2007 Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitajad Ragne Kärner-Neevits ja Ormi Neevits, esindaja Maia Ploom; Vastustaja Kambja Vallavalitsus, esindaja Sally Pukk

1. Tühistada Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korraldus nr 642. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Välja mõista Kambja Vallavalitsuselt kaebuse esitajate kasuks menetluskulud 1540 (üks tuhat viissada nelikümmend) krooni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

Kaebuse esitajad Ragne Kärner-Neevits ja Ormi Neevits omandasid 2006 aastal Kambja vallas, Vana-Kuuste külas asuva Kaspri kinnistu, suurusega 13,74 ha. 29.08.2007 esitas Ragne Kärner-Neevits Kambja Vallavalitsusele taotluse Kaspri kinnistu suhtes detailplaneeringu algatamiseks. Taotluse kohaselt sooviti kinnistu osalist, so umbes 2 hektari maa kruntideks jagamist ja sinna väikeelamukruntide planeerimist.

Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korraldusega nr 642 loobuti detailplaneeringu algatamisest põhjusel, et Kaspri kinnistule ei ole võimalik planeerida ühtegi elamuehituse hoonestusala.

Ragne Kärner-Neevits ja Ormi Neevits esitasid 05.10.2007 Tartu Halduskohtusse kaebused Kambja Vallavalitsuse 30.08. 2007 korralduse nr 642 tühistamiseks. Ragne Kärner-Neevitsa kaebus võeti menetlusse haldusasjana nr 3-07-1923 ja Ormi Neevitsa kaebus haldusasjana nr 3-07-1924.

24. 10.2007 liitis kohus kaebused ühte menetlusse, haldusasja numbriga 3-07-1924.

Kaebuse põhjendused

Kaebuse esitajad paluvad tühistada Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korraldus nr 642 täies ulatuses ning teha vastustajale ettekirjutus taotletud detailplaneeringu algatamiseks.

Detailplaneeringu algatamisest keeldumise üheks põhjuseks oli teekaitsevööndi olemasolu Põlva-Reola tugimaantee ääres ja sanitaarkaitse vöönd 200 m. Kaebuse esitajad leiavad, et sanitaarkaitsevöönd on soovitusliku iseloomuga ning mürakaitse, heki vms rajamisega on võimalik igasugust ohtu elanike tervisele välistada. Kohustuslik on ainult 50 meetriline kaitsevöönd. Inimese enda valik on, kas ta ehitab soovistulikku kaitsevööndisse või mitte.

Detailplaneeringu algatamisest keeldumise teiseks põhjuseks oli AS Reola Gaas A- ohukategooria ohuala 700 m ulatuses, mille sisse planeeringuala jäävat. Kaebuse esitajate arvates ei vasta nimetatud ohuala Majandus-ja kommunikatsiooniministri 30.10.2006 määrusega nr 90 kinnitatud „Vedelgaasimahutite minimaalsed kaugused välistest objektidest“ objektide kauguse nõuetele. Määruse kohaselt võib naaberkinnistu piir olla isegi kõige suuremate, kuni 200 tonniste mahutite korral 25 m kaugusel mahutitest, eramud 50 m kaugusel. Kaebuse esitajate kinnistu piir on gaasimahutitest ca 300 m kaugusel, lähimat elamut soovitakse ehitada aga 700 m kaugusele. Vaidlustatud korralduses ei ole valla üldplaneeringule viidatud, seega ei oma see antud juhul tähtsust. Ka ei ole raudteekaitsevöönd olnud korralduse aluseks. Seega ei vasta kaebuse esitajate arvates kaevatava korralduse põhjendus õigusakti nõuetele.

Kaebuse esitajad leiavad, et vaidlustatud korraldus rikub põhiseaduse § 11 ja § 32 tulenevalt kaebajate õigusi, kuna nemad omanikena ei saa vabalt oma kinnistut kasutada eesmärkidel, millistel nad soovivad seda kasutada. Kohtuistungil märkisid kaebuse esitajad, et nad on vallaga kooskõlastades nõus taotletava maaala asukohta ja piire muutma.

Vastustaja vastuväited

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korraldusega nr 642 loobuti detailplaneeringu algatamisest Kambja vallas Vana-Kuuste külas asuval Kaspri kinnistul kü 28204/004/0123, kuna kinnistule ei ole võimalik planeerida ühtegi elamuehituse hoonestusala. Korralduses on põhjendatud detailplaneeringu algatamisest loobumist ja selgitatud riigimaantee nr 61 Põlva-Reola tugimaantee teekaitsevööndi, tee sanitaarkaitsevööndi ja A-ohukategooria ettevõtte AS Reola Gaas ohuala piiresse jääval alal elamise ja puhkamise ohtlikkust inimese tervisele.

Kaebuse esitajate väide, et maantee sanitaarvöönd on soovitusliku iseloomuga ja et mürakaitse heki vms rajamisega on võimalik igasugust ohtu elanike tervisele välistada on paljasõnaline ja mitte eriti veenev ning vastuolus Teedeja Sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ , punktis 1.8 sätestatud keskkonnakaitsenõuetega.

Kaebuse esitajatele kuuluv kinnistu piirneb AS Reola Gaas kinnistuga, kus asub vedelgaasi terminal. 01.06.2006 kirjaga nr 88 teavitas AS Reola Gaas Kambja Vallavalitsust ohuala ulatusest terminali ümber 700 m, milline ohuala on kinnitatud Lõuna Eesti Päästekeskuse Tartu osakonnas ja heakskiidetud Tehnilise Järelvalve Inspektsioonis. Kirja lisana esitas AS Reola Gaas väljavõtte ettevõtte riskianalüüsist.

Kaebuse esitajatele kuuluv kinnistu Kaspri piirneb ka raudteega, mille kaitsevöönd raudteeseaduse § 3 p 6 kohaselt on vähemalt 50 m, AS Reola Gaas riskianalüüsis on märgitud ohutegurina raudtee lähedus ja seal ohtlike veoste aeglasem liikumine terminali läheduses.

Kaebuse esitajad on omandanud kinnistu Kaspri maatulundusmaana, millisele sihtotstarbele vastavat kasutusvõimalust ei ole piiratud. Vara, sealhulgas maa kasutamine peab toimuma vastavalt kasutusotstarbele ja keskkonnanõuetele, omanik on kohustatud täitma maa kasutamist reguleerivaid õigusnorme.

Vallaelanike õigustatud vajadus ja huvi on turvalisus ja tervislik elukeskkond, mille tagamise huvides on kehtestatud vaidlustatud korraldus. Kambja valla iseärasus on, et valla territooriumil paikneb A-ohuklassi ettevõte AS Reola Gaas ja selle ohutsoonid kattuvad osaliselt maantee ja raudtee kaitseja sanitaartsoonidega, milline piirkond ei ole elamiseks tervislik ja turvaline ja sellest tulenevalt ei ole ka elamuehituseks sobiv koht.

Lisaks märgib vastustaja, et Kambja vallavolikogu 04.09.2007 määrusega nr 40 kehtestati Kambja valla üldplaneering, mille p 2.17.2.1 kohaselt on riigimaanteede sanitaarkaitsevööndis keelatud elamuehitus. Üldplaneeringu põhikaardil on kajastatud vedelgaasi terminali ohuala ulatus, üldplaneeringu keskkonnakardil on kajastatud maanteede sanitaarkaitsevööndid ja rohelise võrgustiku tugialad ja neid ühendavad koridorid. Üldplaneeringu p. 2.11 kohaselt võib lubada projekteerimistingimuste alusel uusehitist ainult endistel talukohtadel. Kaebuse esitajatele kuuluv Kaspri kinnistu asub täies ulatuses rohevõrgustiku alal, osaliselt vedelgaasi terminali ohualal ja osaliselt riigimaantee sanitaarkaitsevööndis, osaliselt ka raudtee kaitsevööndis. Katastriplaanil kinnistu asukoha ja üldplaneeringu kaartidel piirangualade asukohtade kõrvutamisel selgub, et Kaspri kinnistu kogu ulatuses asub piirangute vööndis, mille suhtes kehtib ehituskeeld Kambja valla üldplaneeringu sätete kohaselt. Valla üldplaneeringu eelnõu avalikud arutelud ja väljapanekud toimusid 2006.a aprillist kuni 2007.a veebruarini, kõigil oli võimalik osaleda aruteludel ja tutvuda eelnõuga, esitada ettepanekuid ja vastuväiteid eelnõule. Kaebuse esitajad seda võimalust ei kasutanud.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Kaebustes on esitatud kaks nõuet, esimeses nõudes on taotletud Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korralduse nr 642 tühistamist ning teises nõudes on taotletud vallavalitsusele ettekirjutuse tegemist taotletud detailplaneeringu algatamiseks.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalik omavalitsus tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu ning tagab huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise alus. Sama seaduse § 10 järgi võib planeeringu, sealhulgas ka detailplaneeringu koostamise algatamise ettepaneku teha iga isik. Detailplaneeringu koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus. Detailplaneeringu algatamine tähendab kohaliku omavalitsuse otsust selle kohta, et planeeringu koostamisele tuleb asuda. Antud juhul ei algatanud Kambja Vallavalitsus detailplaneeringut kaebajatele kuuluva kinnistu osas, vastav taotlus jäeti rahuldamata.

Planeeringu algatamine on menetlustoiming, mille tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus. Kohalik omavalitsus ei ole iga esitatud taotluse alusel kohustatud planeeringut algatama. Planeeringu algatamise otsustamine nagu iga teine kohaliku omavalitsuse planeeringuotsustus on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsus.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendustes tuleb ära näidata haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb ära märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Kohus peab oluliseks märkida, et halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.

Vaidlustatud korralduses on keelduva otsustuse aluseks märgitud kaks asjaolu: 1) kinnistu piirnemine tugimaanteega, mille teekaitsevöönd on 50 meetrit, ning sanitaarkaitsevöönd 200 meetrit ning kus seetõttu on elamuehitus keelatud, detailplaneeringut soovitakse algatada teekaitsevööndisse; 2) kinnistu piirneb AS Reola

Gaasi kinnistuga, millel asub A-kategooriaga vedelgaasiterminal ning mille ohuala ulatus on 700 meetrit, planeeringuala jääb ohuala sisse. Korralduse andmisel on juhindutud PlanS §-st 10 ning Kambja valla ehitusmääruse § 4 lõike 9 punktist 1. Viimane sätestab, et vallavalitsus või vallavolikogu võib otsustada detailplaneeringu koostamise algatamisest loobumise, kui algatamise ettepanek on vastuolus piirkonna väljakujunenud miljööga.

Kohtu arvates ei ole vaidlustatud korralduses täidetud HMS § 56 nõuded. Korralduses välja toodud faktilised asjaolud ja põhjendused ei anna piisavat informatsiooni keelduva otsustuse tegemiseks ning võimalda kohtul hinnata, milliseid asjaolusid tegelikult otsustuse tegemisel arvestati. Kaebuse esitajatele kuuluva kinnistu suurus on 13,7 ha, detailplaneeringut soovisid kaebuse esitajad algatada kinnistu osas osaliselt, umbes 2 ha ulatuses (tlk.34), taotletud koht oli märgitud ka taotlusele lisatud plaanile (tlk.37). Vaidlustatud korraldusest ei selgu, kas taotletud detailplaneeringu algatamine on võimatu kogu kaebajatele kuuluva kinnistu osas, või ainult taotluses märgitud kohas.

Kui korralduse põhjendavas osas käsitletakse planeeringuala, siis otsustavas osas on märgitud, et kogu kinnistule ei ole võimalik planeerida ühtegi elamuehituse hoonestusala. Samas ei nähtu, et kogu kinnistu jääks teekaitsevööndisse. Nimelt sätestab Teeseaduse § 13 lg 1, et tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 50 meetrit.

Korraldusest ei selgu, millise seadusega või selle alusel antud õigusaktiga on keelatud teekaitsevööndis ehitustegevus. Teeseaduse § 36 reguleerib tegevust teel ja tee kaitsevööndis. Teeseaduse § 36 lg 1 p 1 kohaselt on teel ja teekaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Seega on võimalik ka teekaitsevööndisse ehitada.

Teeseaduse § 32 lg 3 alusel on teedeja sideministri 28.09.1999.a määrusega nr 59 kehtestatud „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (edaspidi Nõuded). Ka märgitud Nõuete punktis 28 on sätestatud, et teekaitsevööndis on tee omanikuta keelatud ehitada nähtavust piiravaid hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Kuid ei Teeseadus ega nõuded ei räägi sanitaarkaitsevööndist. Ka vaidlustatud korralduses ei ole tehtud viidet, millisest õigusaktist tulenevalt on 200 meetriline ehitustegevuse keeld, tulenevalt sanitaarkaitsevööndist, saadud.

Vastuses on vallavalitsus viidanud teedeja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“. Kuid nimetatud määrus sätestab nõuded uute teede projekteerimisele, antud juhul ei ole aga tegemist tee projekteerimisega. Kui vastustaja leidis korraldust vastu võttes, et sanitaarkaitsevööndisse ehitamine ei ole võimalik, siis tuli seda ka õiguslikult põhjendada, antud juhul seda tehtud ei ole. Vastustaja vastuses on märgitud ka raudteeohutsooni olemasolu, kuid korralduses vastav märge puudub, seetõttu ei saa kohus ka seda analüüsida.

Raudteekaitsevööndile tehtud viide alles vastuses ei veena kohut, et seda asjaolu arvestati ka korralduse vastuvõtmisel.

Vaidlustatud korralduses on lühidalt märgitud, et kinnistu piirneb põhja poolt AS Reola Gaasi kinnistuga, millel asuva A-ohukategooriaga vedelgaasiterminali ohuala ulatus vedelgaasiterminali ümber on 700 meetrit ning planeeringuala jääb ohuala sisse. Kuid korralduses ei ole selgitatud, mida nimetatud ohuala tähendab ning kellele ja milliseid piiranguid nimetatud ohuala põhjustab. Korralduses on välja toomata, millise õigusaktiga või kelle poolt on vastav ohuala ulatus kehtestatud ja miks nimetatud ohuala takistab ehitustegevust naaberkinnistul. Ehituskeelu piire ei saa määrata kellegi kirja ega kooskõlastuste ega riskianalüüside alusel. Kui kaebuse esitajad ehk kinnistu omanikud on kohustatud maad kasutama vastavalt kasutusotstarbele ja keskkonnanõuetele ning täitma maa kasutamist reguleerivaid õigusnorme, siis tuleb keelduvas haldusaktis ka vastavad õigusnormid välja tuua.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole piisaval määral põhjendatud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, millistest tegelikest asjaoludest lähtudes tehti kaebajate jaoks keelduv otsustus. Seejuures ei ole antud kaebuse esitajatele eelnevalt võimalust omapoolsete argumentide ja vastuväidete esitamiseks ega seda neilt ka küsitud. Kaebajad märkisid kohtusitungil, et nad on nõus taotletud planeeringuala muutma. Et vallavalitsuse otsustus on vastu võetud ilma eelneva ettevalmistuseta, menetlust läbiviimata, tõendab asjaolu, et avaldus detailplaneeringu algatamiseks esitati vallavalitsusele 29.08.2007, korraldus võeti aga vastu juba järgmisel päeval, so 30.08.2007.a. Vastustaja on oma hilisemates väidetes tuginenud valla üldplaneeringule, kuid valla üldplaneering on Kambja Vallavolikogu poolt vastu võetud alles 04.09.2007, seega hiljem kui on välja antud vaidlustatud korraldus. Seega ei olnud vallavalitsusel korralduse vastuvõtmisel õiguslikult võimalik arvestada mittekehtiva üldplaneeringuga. Arvestades eeltoodut kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Kambja Vallavalitsuse 30.08.2007 korralduse nr 642.

Kaebajate taotlus, et kohus teeks vastustajale ettekirjutuse detailplaneeringu algatamiseks, ei kuulu rahuldamisele. Kohus tühistab vaidlustatud korralduse selle ebapiisava põhjendatuse tõttu, mis võisid viia ebaõigele lahendile. Vastustajal tuleb kaebajate taotlus läbi vaadata vastavalt haldusmenetluse reeglitele ja nõuetele ning uuesti otsustada, kas taotletud planeeringu algatamine on põhjendatud või mitte. Detailplaneeringu algatamise otsustamise õigus on haldusorganil, mitte halduskohtul.

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kaebus rahuldatakse osaliselt, jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitajad on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku 3080 krooni, sellest õigusabikulud 3000 krooni ja riigilõiv 80 krooni. Kuna kohus rahuldab kaebused osaliselt, kuuluvad ka menetluskulud väljamõistmisele osaliselt, see on pooles ulatuses.

Eda Muts kohtunik