DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

2-05-14764/32-05-14764/3 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

2007-12-03

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

2-05-14764 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-14764 Tsiviilasi xxx AS hagi xxx ja xxx vastu tagastamata krediidisumma 29 523,78 krooni ning intressi, viivise, leppetrahvi ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks Menetlusosalised ja nende esinda...

2-05-14764

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-14764 Tsiviilasi xxx AS hagi xxx ja xxx vastu tagastamata krediidisumma 29 523,78 krooni ning intressi, viivise, leppetrahvi ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks Menetlusosalised ja nende esindajad - hageja: xxx AS (registrikood xxx; asukoht xxx) - hageja lepinguline esindaja: Juhan Raudam (Subrosa OÜ; asukoht Narva mnt 114-5, Tallinn 10127) - kostja I: xxx (isikukood xxx; tegelik elu- ja viibimiskoht kohtule teadmata) - kostja II: xxx (isikukood xxx; elukoht xxx) Kohtuistungi toimumise aeg 12. november 2007.a Kohtuistungil osalenud isikud - hageja esindaja Juhan Raudam - kostja xxx

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada hagi osaliselt. 2. Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja xxx AS kasuks kokku solidaarselt välja 42 094,77 krooni (nelikümmend kaks tuhat üheksakümmend neli krooni ja 77 senti), sealhulgas tagastamata krediidisumma 29 523,78 krooni (kakskümmend üheksa tuhat viissada kakskümmend kolm krooni ja 78 senti), sissenõutavaks muutunud tasumata intress 3 267,14 krooni (kolm tuhat kakssada kuuskümmend seitse krooni ja 14 senti), viivitusintress 1 949,11 krooni (üks tuhat üheksasada nelikümmend üheksa krooni ja 11 senti), leppetrahv 5 904,74 krooni (viis tuhat üheksasada neli krooni ja 74 senti) ning kahju võla sissenõudmisega seotud kulude

näol summas 1 450 (üks tuhat nelisada viiskümmend) krooni. Muus osas jätta hagi rahuldamata. 3. Avaldada käesoleva kohtulahendi resolutsioon väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus 1. Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja xxx AS-i kasuks solidaarselt välja menetluskulu 5 250 (viis tuhat kakssada viiskümmend) krooni, sealhulgas 3 150 (kolm tuhat ükssada viiskümmend) krooni hagiavalduselt tasutud riigilõivu katteks ning 2 100 (kaks tuhat ükssada) krooni õigusabikulu katteks. 2. Mõista kostjalt xxx hageja xxx AS-i kasuks välja 100 (ükssada) krooni riigilõivu katteks teadaande avaldamise eest väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 3. detsembril 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 1. 4. juulil 2005.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus xxx AS mõista kostjalt xxx ja x solidaarselt välja 63550 krooni, millest 29523,78 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 3267,14 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1949,11 krooni viivis, 5904,74 krooni leppetrahv, 1450 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ning 21455,27 krooni kahjuhüvitis.

Hageja väidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja xxx (edaspidi ka krediidisaaja) 27. oktoobril 2004.a tarbijakrediidilepingu nr 04908/25kt (edaspidi krediidileping), millega hageja andis kostjale xxx krediiti summas 30000 krooni. Lepingu järgi kohustus krediidisaaja tasuma hagejale intressi 28,83% krediidisummast aasta kohta. Krediidilepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingu kostjaga xxx (edaspidi ka käendaja). Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 95314 krooni ning käendusleping sõlmiti tähtajaga 1. detsember 2010.a. Lepingu punktide 2 ja 2.1 alusel kohustus käendaja täitma krediidisaaja krediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees ühe nädala jooksul pärast kirjaliku nõude saamist hagejalt, juhul kui krediidisaaja ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt.

Krediidilepingu kohaselt kohustus krediidisaaja tagastama hagejale krediidisumma ning tasuma intressid igakuiste maksetena. Kostjad ei ole oma kohustust hageja ees nõuetekohaselt täitnud.

Maksete mittelaekumisest teavitas hageja kostjaid esmakordselt kirja teel 19. novembril 2004.a. Pärast seda tasuti hagejale 9. detsembril 2004.a 1864,78 krooni ning 10. jaanuaril 2005.a 1550 krooni. Nimetatud maksed on hageja väidete kohaselt ka ainsad, mis on hagiavalduse esitamise hetkeks krediidilepingust tulenevate kohustuste katteks tasutud. Lisaks on hageja kostjaid maksete tasumise kohustusest teavitanud 17. veebruaril 2005.a saadetud kirjadega, mille järel esitas kostja xxx hagejale avalduse, paludes pikendust võlgnevuse likvideerimiseks, lubades

hiljemalt 9. aprillil 2005.a tasuda kogu võlgnetava summa. Hageja oli nõus tekkinud võlgnevuse ajatama, kui kostjad tasuvad hiljemalt 18. märtsil 2005.a 2000 krooni. Nimetatud hageja poolt seatud tingimust kostjad ei täitnud ning hageja teavitas 30. märtsil 2005.a ja 6. aprillil 2005.a saadetud kirjades kostjaid uuesti maksete mittelaekumisest. Viimases kirjas hoiatas hageja kostjaid, et juhul kui meeldetuletuses antud lisatähtaja jooksul võlgnevust ei likvideerita või selles osas kokkulepet ei saavutata, on hageja sunnitud krediidilepingu üles ütlema.

12.

aprilli 2005.a seisuga olid kostjad viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega ning hageja kasutas krediidilepingust tulenevat õigust leping üles öelda. Krediidilepingu ülesütlemisest teavitas hageja kostjaid 29. aprilli 2005.a kirjadega. Pärast lepingu ülesütlemist on kostja xxx telefonivestluses hageja esindajaga lubanud teha hageja kontoris avalduse võla tasumise võimaluste kohta, lubatud avaldust ei ole krediidisaaja aga teinud. Käendaja xxx ei ole hagejal õnnestunud pärast krediidilepingu ülesütlemist ühendust saada. 29. aprillil 2005.a kostjatele saadetud kirjades nõudis hageja kokku 40181,97 krooni tasumist, millest tagastamata krediidisumma moodustas 29523,78 krooni, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 3267,14 krooni, leppetrahv 5904,74 krooni, viivis 36,31 krooni ning kirjade saatmise eest võla sissenõudmisega seotud kulu 1450 krooni.

Hagis esitatud nõuete õiguslikud põhjendused on lühidalt järgmised. Tagastamata krediidisumma ning sissenõutavaks muutunud intress kuulub kostjalt xxx väljamõistmisele krediidilepingu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel.

Viivise 1949,11 krooni (seisuga 04.07.2005) palub hageja välja mõista tuginedes krediidilepingu üldtingimuste punktile 6.1 ning VÕS § 113 lg-le 1. Krediidilepingu kohaselt oli kokkulepitud intressimääraks 28,83% aastas ning viivitusintressi (viivise) määr on seega 35,83% aastas (s.o 28,83%+7%). Lepingu ülesütlemise hetkeks moodustas viivisenõue 36,31 krooni. Perioodil 30.04.2005-04.07.2005 on viivisenõue suurenenud 1912,80 krooni võrra (s.o 29523,78 kr x 35,83% : 365 päeva x 66 päeva).

Leppetrahvi nõue (5904,74 kr) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktist 6.3 ning VÕS § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 29523,78 kr x 20%).

Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjatele saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda üldtingimuste punkti 9.3 alusel. Viimatinimetatud punkt viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale.

Esitatud kahjuhüvitise nõude 21455,27 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt VÕS § 128 lõigetest 2 ja 4. Hageja kahju moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Krediidisaaja oli kohustatud tasuma lepingu kehtivuse korral intressi 28.83% krediidisummalt aastas, kokku tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda intressi 35313,82 krooni. Hageja on arvestanud sellest summast maha enne lepingu ülesütlemist tasutud 2737,56 krooni, lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 3267,14 krooni, hagis nõutava viivise 1949,11 krooni ning leppetrahvi 5904,74 krooni, saades seeläbi hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 21455,27 krooni.

Krediidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja sõlminud käenduslepingu kostja Ants Repnauga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE 4. Kostja xxx hagile kirjalikult vastanud ei ole.

Kostja xxx on 18. mail 2007.a kohtule esitatud kirjalikus vastuses märkinud järgmist. Kostja xxx on oma väidete kohaselt korduvalt kostja xxx suhelnud ning viimane on lubanud tasuda võlgnevuse hagejale. Kostja xxx hinnangul hoiab kaaskostja sihilikult kõrvale enda kohustuste täitmisest ning xxx puuduvad sisulised takistused maksete teostamiseks. Kostja xxx soovib, et juhul kui temale määratakse võla kustutamiseks tagasimaksed, koostada selle jaoks võimalikult pikk maksegraafik.

MENETLUSE KÄIK 6. 12. novembril 2007.a toimunud eelistungile ning selle jätkuna toimunud kohtuistungile ilmusid hageja ja kostja xxx. Kostja xxx kõnealusele istungile ei ilmunud. Kohtukutse saab lugeda kostjale kättetoimetatuks. Kohtukutse kostjale xxx toimetati kätte avalikult selle avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 12. septembril 2007.a vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg-le 3 (vt toimik, lk 103). Kostja ei ole teatanud kohtule istungile ilmumata jätmise põhjustest ega taotlenud istungi edasilükkamist.

12.

novembri 2007.a eelistungil rahuldas kohus hageja taotluse asja sisuliseks lahendamiseks kostja xxx osavõtuta.

Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja pidas kõiki hagis esitatud nõudeid õiguslikult piisavavalt põhjendatuteks. Kostja xxx jäi enda kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 8. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kostjad ei ole vastu vaielnud hageja väidetele, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja xxx 27. oktoobril 2004.a krediidilepingu, millega hageja andis kostjale xxx krediiti summas 30000 krooni. Lepingu järgi kohustus krediidisaaja tasuma hagejale intressi 28,83% krediidisummast aasta kohta. Krediidilepingule kohaldati xxx AS Krediidilepingute üldtingimusi nr K 1.1 (vt toimik, lk 24-25). Krediidilepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis hageja samal päeval (27.10.2004.a) kirjalikus vormis käenduslepingu kostjaga xxx (vt toimik, lk 26-27). Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 95314 krooni ning käendusleping sõlmiti tähtajaga 1. detsember 2010.a. Lepingu punkti 2.1 alusel kohustus käendaja täitma krediidisaaja krediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees ühe nädala jooksul pärast kirjaliku nõude saamist hagejalt, juhul kui krediidisaaja ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt. Lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu kostjate poolt ütles hageja 29. aprilli 2005.a vastavasisulise avaldusega kostja xxx sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles ning informeeris sellest ka kostjat xxx (vt toimik, lk 36 ja lk 37). Loetletud hagi aluseks olevad asjaolud loeb kohus kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 4 kostjate poolt omaks võetuks.

VÕS § 145 lg-s 1 sätestatu kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Nimetatud paragrahvi teisest lõikest tulenevalt vastutab käendaja muu hulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Eeltoodust lähtuvalt käsitleb kohus alljärgnevalt esmalt hageja nõuet tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks (I), seejärel sissenõutavaks muutunud tasumata intressi nõuet (II) ja viivitusintressi (viivise) nõuet (III) ning nõuet leppetrahvi väljamõistmiseks (IV). Lõpuks analüüsib kohus hagivalduses esitatud nõudeid võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks (V) ja hagejal väidetavalt saamata jäänud tulu kompenseerimiseks (VI). Samuti tuleb kohtul lahendada hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks (VII).

10. Kostjad ei ole vaidlustanud krediidi saamist xxx poolt 27. oktoobril 2004.a sõlmitud krediidilepingu alusel, samuti ei ole kostjad vaidlustanud krediidilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist. Seetõttu esinesid kohtu hinnangul materiaalsed eeldused krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt vastavalt krediidilepingu üldtingimuste punktile 5.1.1 ning kooskõlas VÕS § 416 lg-ga 1. Hageja on teinud 29. aprillil 2005.a kostjale xxx ka vastavasisulise tahteavalduse. Kostjad ei ole vaidlustanud nimetatud ülesütlemisavalduse kättesaamist krediidisaaja poolt. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt VÕS §-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes VÕS § 399 lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 5.3. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue tagastamata krediidisumma 29523,78 krooni väljamõistmiseks kostjatelt.

II.

11. Hagi kuulub rahuldamisele ka krediidilepingu ülesütlemise hetkeks (29.04.2005.a) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 3267,14 krooni väljamõistmist puudutavas osas. VÕS § 397 lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on krediidilepingu pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 28,83% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostjad ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt 27. oktoobril 2004.a sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 22-23). Alates lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii VÕS § 416 lg-st 1 kui ka krediidilepingu üldtingimuste punktist 5.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (VÕS § 415 lg 1) või kahju hüvitamist.

III.

12. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatuks saab lugeda ka hagis esitatud viivitusintressi (viivise) nõuet. Hageja on palunud välja mõista kostjatelt krediidilepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 36,31 krooni ning viivise ajavahemiku 30.04.2005-04.07.2005 eest 1912,80 krooni, kokku seega 1949,11 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 6.1, ning VÕS § 113 lg-le 1. Viivise määraks on hageja lugenud 35,83% aastas, s.o krediidilepingus (lepingu põhitingimustes) sätestatud intressimäära, s.o 28,83% võlgnetavalt summalt aastas, millele lisandub seitse protsenti aastas.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Tulenevalt krediidilepingu üldtingimuste punktist 6.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale xxx oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu loeb kohus kostjat tarbijaks ülalosundatud sätete tähenduses.

Krediidilepingu sõlmimise ajal (27.10.2004.a) kehtis VÕS § 113 lg 1 järgmisest redaktsioonis: "Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas." VÕS § 113 lg 1 kehtis toodud redaktsioonis kuni 31. detsembrini 2005.a, seega ka hagiavalduse esitamise ajal. Alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Käesoleva vaidluse lahendamisel peab kohus põhjendatuks lähtuda VÕS § 113 lg 1 sõnastusest, mis kehtis nii krediidilepingu sõlmimisel kui hagiavalduse esitamise hetkel. VÕS § 113 lg 1 iseenesest ei keela lepingutingimust, mille järgi viivisemäär on kõrgem intressimäärast, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 415 lg 1 regulatsiooni eesmärk on välistada taoliste lepingutingimuste kohaldatavus tarbijakrediidilepingute puhul. Seega tuleb VÕS § 415 lg-t 1 kehtinud sätete valguses sisustada selliselt, et krediidiandja ei või nõuda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu puhul krediidisaajalt viivist (viivitusintressi) määras, mis ületab lepingus kokku lepitud kasutusintressi määra, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega oleks käesoleval juhul keelatud nõuda krediidisaajalt kõrgemat viivist kui 35,83% krediidisummalt aasta kohta.

13.

Kuivõrd intressimäär 28,83% (krediidisummalt aastas) sisaldub lepingu põhitingimustes (mitte üldtingimustes), ei ole eeldatavalt tegemist tüüptingimusega ning puudub vajadus teostada selle kontrolli vastavalt VÕS §§-dele 35 jj. Viivise vähendamist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 8 ei ole kostjad käesolevas menetluses taotlenud.

Lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 36,31 krooni tuleneb hageja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt krediidilepingu juurde kuuluva maksegraafiku järgsete osamaksete nr 4-6 tasumisega viivitamisest (vt toimik, lk 22). Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud hagis toodud viivisearvestus perioodi 30.04.2005-04.07.2005 kohta. Kokku kuulub viivisenõue rahuldamisele seega 1949,11 krooni (s.o 36,31 kr + 1912,80 kr) ulatuses.

IV.

14. Kohtu hinnangul kuulub samuti rahuldamisele leppetrahvi nõue summas 5904,74 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt ning mille tasumist on krediidiandjal õigus nõuda vastavalt üldtingimuste punktidele 5.3 ja 6.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le 1.

Krediidilepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on kostja xxx lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud 29. aprilli 2005.a avalduses ka leppetrahvi tasumise nõude (vt toimik, lk 36). VÕS § 158 lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab VÕS § 162 lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostjad vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole.

15.

Seonduvalt üldtingimuste punktis 6.3 sisalduva krediidisaaja kohustusega peab kohus siiski vajalikuks lisada järgmist. Kuivõrd käesoleval juhul on hageja näol tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostja xxx on vaadeldav tarbijana, tuleb kohtul sõltumata poolte taotlustest arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega (TsMS § 438 lg 1). Toodud seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-111-04, p 25; 1. juuni 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17; või 5. detsembri 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-05, p 12).

Hageja poolt esitatud asjaoludest nähtuvalt on 27. oktoobril 2004.a sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud.

Kõnesoleva lepingutingimuse puhul puudub kohtul kahtlus, et see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks (VÕS § 37). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused K 1.1 ning eeldatavalt oli kostjal xxx võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 6.3 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (VÕS § 37 lg 3).

Tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei pea 20% suurust leppetrahvi (tagastamata krediidisummalt) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebamõistlikult suureks ning loeb tingimuse seega kehtivaks. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada, et hageja krediidiandjana ei nõua krediidisaajatelt tavapäraselt oma kohustuste täitmiseks täiendavate tagatiste andmist ning eeldatavalt ei kontrolli ka oma klientide tausta ning maksevõimet nii põhjalikult, kui seda teevad teised krediidiasutused. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja xxx jättis enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulises osas täitmata ning ei ole ka pärast lepingu ülesütlemist tagastanud hagejale saadud krediidisummat, rääkimata intressist, viivisest jms.

16. Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 1450 krooni. Kostjate vastuväidete puudumisel kuulub nimetatud nõue VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel rahuldamisele. Nimetatud sätetest tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse

rikkumise korral nõuda muu hulgas kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hagis toodud asjaolude põhjal on hageja poolt seoses hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduste saatmisega kantud kulude näol tegemist otsese varalise kahjuga eelosundatud sätte tähenduses.

17.

Hageja on kõnealuse nõudega seonduvalt osundanud üldtingimuste punktile 9.3, mis annab krediidiandjale õiguse nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule. Kohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 37 lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja ja kostja xxx vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu esiteks, millist konkreetsest krediidiandja hinnakirja on punktis 9.3 silmas peetud. Teiseks ei nähtu kogutud tõenditest, et kostjal xxx oli võimalus krediidilepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teata saada. Seetõttu ei ole hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. Hinnakirja lisamisest kohtule esitatud hagiavaldusele ei piisa (vt toimik, lk 39).

VI.

18. Lisaks on hageja esitanud nõude krediidilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 21455,27 krooni. Nimetatud nõuet kohus ei rahulda.

Kõnesolev kahju seisneb hageja väitel saamata jäänud tulus, mille moodustab krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Juba ülalviidatud VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. Ka ülalkäsitletud VÕS § 415 lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

19.

Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et krediidilepingu üldtingimuste punkt 5.3 ei anna alust taolise kahjunõude esitamiseks. Nimetatud lepingupunkti teise lause järgi on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohtu eelnenud järeldustest nähtub, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades klauslile "muud võimalikud kohustused" hageja poolt antud tõlgendust, ei ole

tingimuse sisu kohtu hinnangul selline, et teine lepingupool võinuks seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades üldtingimuste punktis 5.2 sätestatut, ei pidanud keskmiselt informeeritud tarbija kohtu arvates aru saama või eeldama, et ka pärast lepingu ülesütlemist on krediidiandjal võimalik krediidisaajalt (muu kohustusena) nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi. Kohus osundab siinkohal veelkord Riigikohtu 1. juuni 2005.a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17, ning lisaks 18. juuni 2007.a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-76-07, p 22-23.

20.

Eeltoodu ei välista siiski hageja õigust nõuda lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist seaduse alusel. Lepingu ülesütlemisel pidi aga hageja krediidiandjana arvestama VÕS § 416 lg-ga 3, millest tuleneb, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Sisuliselt sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste punktist 5.2. Teiste sõnadega kaotas hageja lepingu ülesütlemisel õiguse nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113). VÕS § 415 lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab samas, et taolise (viivist ületava) kahju tekkimine ning selle suurus vajavad väidetavalt kahjustatud isiku poolt tõendamist. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole.

Kohus on käesoleva otsusega rahuldanud hageja poolt esitatud viivisenõude kokku summas 1949,11 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni 4. juulini 2005.a. Lisaks on kohus rahuldanud hageja leppetrahvinõude 5904,74 krooni ning nõude võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Seejuures võimaldas krediidilepingu sõlmimise ja hagiavalduse esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 redaktsioon nõuda kostjatelt viivitusintressi suuremas ulatuses võrreldes kasutusintressiga, mida hageja oleks saanud krediidilepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei näe kohus hageja poolt esitatud tõendite põhjal, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata.

Lisaks võimaldab TsMS § 445 lg 1 kohtul otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Kooskõlas TsMS § 4 lg-ga 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

Kohtu arvates puudub hetkel alus eeldada, et kostjad ei rahulda (ka võimaliku täitemenetluse käigus) nende vastu hagis esitatud nõudeid enne 10. novembrit 2008.a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Kohus juhib tähelepanu ka TsMS § 461 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt arvestatakse kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast.

VII.

21. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjatelt xxx ja xxx hageja kasuks kokku solidaarselt välja 42094,77 krooni, s.h tagastamata krediidisumma 29523,78 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 3267,14 krooni, viivitusintress 1949,11 krooni,

leppetrahv 5904,74 krooni ning kahju võla sissenõudmisega seotud kulude näol summas 1450 krooni.

Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuli kohtul arvestada TsMS § 61 lg-s 1 sätestatud piirmääradega.

Käesolevas asjas on hageja taotlenud enda kohtukulude solidaarset väljamõistmist kostjatelt. Toimikumaterjalidest nähtuvalt moodustuvad hageja menetluskulud hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 4250 krooni (vt toimik, lk 18), riigilõivust teadaande avaldamise eest väljaandes Ametlikud Teadaanded (vt toimik, lk 102) ning õigusabikuludest 2100 krooni (vt toimik, lk 107-109).

Juhindudes kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p-st 2, tuli hagihinna määramisel käesoleval juhul aluseks võtta hagetava vara väärtus. Lähtudes ülalosundatud TsMS § 60 lg-st 1 kuulub hagiavalduselt tasutud riigilõiv kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Hageja nõuded on käesoleva otsusega rahuldatud kokku 42094,77 krooni ulatuses. Nimetatud summalt tulnuks hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg-st 1 ja lisast 2 tulenevalt tasuda riigilõivu 3150 krooni. See summa kuulub ülaltoodust lähtudes kostjatelt menetluskuluna väljamõistmisele. Samuti mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja kulud hageja esindaja poolt osutatud õigusabi eest summas 2100 krooni. Kõnealune õigusabikulu ei ületa TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tuleneva piirmäära ning on asja mahtu ja keerukust arvestades kohtu hinnangul vajalik ning põhjendatud.

Hageja poolt teadaande avaldamise eest väljaandes Ametlikud Teadaanded tasutud riigilõivu summas 100 krooni mõistab kohus välja kostjalt xxx, kuna vastav menetluskulu seondub üksnes nimetatud kostjaga.

Kostjad ei ole enda menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmist hagejalt taotlenud ega esitanud kohtule kulude nimekirja ning kuludokumente.

22.

Vastavalt kehtiva TsMS § 455 lg-le 1 tuleb kohtuotsus menetlusosalistele kätte toimetada. Kuivõrd kostja xxx tegelik elukoht ega viibimiskoht ei ole kohtule teada, tuleb käesolev kohtuotsus talle kätte toimetada avalikult, avaldades lahendi resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded kooskõlas TsMS § 317 lg-ga 3.

Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik