2-07-5165/16 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2007. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-07-5165 Tsiviilasi J.B hagi O.Bi vastu lapsele elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22. juuni 2007. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg O.Bi apellatsioonkaebus

12. november 2007. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant O.B (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Vladimir Kuznetsov Vastustaja J.B (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Ivo Kaurit

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 22. juuni 2007. a. otsus J.B hagis O.Bi vastu lapsele elatise saamiseks.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kummagi poole menetluskulu jätta tema enda kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

9. veebruaril 2007. a. esitas J.B Harju Maakohtusse hagi O.Bi vastu igakuise elatise 4500 krooni väljamõistmiseks lapsele alates 9. veebruarist 2006. a.

Poolte abielust on xx. juunil xxxx. a. sündinud poeg N. B, kes elab koos emaga. Poolte kooselu lõppes 1998. a. Sellest ajast alates ei ole kostja täitnud oma lapse ülalpidamiskohustust. Kostja on maksnud vaid lapse treeningutasu 350 krooni kuus.

Lapse ülalpidamiseks kulub kuus 6300 krooni, millest ¾ ehk 4500 krooni peaks kandma kostja. Kostja varanduslik olukord on parem hageja omast, mistõttu ta peab enda kanda võtma ka suurema osa lapse ülalpidamiskuludest.

Igakuised kulutused lapsele koosnevad järgmistest kuluartiklitest: toit 2500 krooni, riided 2000 krooni, kulu haridusele 600 krooni, kommunaalkulud 300 krooni, hügieenitarbed ja tervishoid 200 krooni, treeningutest osavõtt 350 krooni, transport 100 krooni ja meelelahutus 250 krooni.

Hageja töötasu on 4000 krooni kuus (neto), tal puudub vallasja kinnisvara ning eluasemeks üürib ta korterit. Kostja seevastu on ostnud oma uue elukaaslasega kinnistu, millele ehitab maja. Kostja peab Lasnamäel autoremonditöökoda, kus töötab ise autoremondilukksepana.

Kostja vastus Kostja tunnistas tema vastu esitatud hagi summas 1800 krooni kuus, kuid oli nõus, et temalt mõistetakse elatis välja alates elatisehagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt. Hageja väide, nagu poleks kostja osalenud alates 1998. a. lapse ülalpidamisel, ei ole õige. Poolte alaealine poeg elas 2004. a. kevadest kuni 2006. a. jaanuarini kostja juures. Lisaks sellele on kostja andnud hagejale viimase nõudmisel oma töö juures raha ning ostnud lastele (pooltel on ka täiskasvanud poeg) toiduaineid. Põhjendamatu on hageja poolt märgitud alustel jätta ¾ lapse ülalpidamiskuludest kostja ja ¼ hageja kanda. Hageja seisukoht, nagu oleks kostja tunduvalt rikkamal elujärjel kui hageja, ei ole õige. Hageja müüs ära 3-toalise korteri, mis pärast abielulahutust temale jäi. Kostja seevastu läks pärast lahutust elama oma emale A. B kuuluvasse suvilasse Vatslas, võttis Sampo Pangast laenu ja asus suvilat renoveerima. Tulenevalt vajadusest ehitada endale eluase ei saa kostja töötada täistööajaga, vaid töötab osalise tööajaga ja saab palka 2000 krooni kuus. Hageja poolt hagiavalduses märgitud lapse igakuine ülalpidamiskulu 6300 krooni on liialt suur. Hageja ei ole piisaval määral tõendanud lapsele tehtavaid kulutusi. Tulenevalt Sotsiaalministeeriumi poolt 2004. a. tellitud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodikast” kulub 7 – 13-aastase terve lapse ülalpidamiseks linnas 2182 krooni kuus.

Esimese astme kohtu otsus

22. juuni 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise poja N ülalpidamiseks ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni 31. maini 2007. a. kokku summas 3780 krooni ja alates 1. juunist 2007. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuiselt 2745 krooni.

Tulenevalt perekonnaseaduse (PkS) § 60 lõikest 1 on vanemad kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi ning sama seaduse § 61 lg. 1 ja 2 kohaselt mõistab kohus vanemalt, kes ei täida vabatahtlikult lapse ülalpidamiskohustust, teise vanema nõudel temalt välja elatise lapse ülalpidamiseks; elatis määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. PkS § 61 lg. 4 kohaselt ei või igakuise elatusraha suurus ühele lapsele olla kuus väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, mis alates 1. jaanuarist 2007. a. on 3600 krooni. PkS § 61 lg. 6 kohaselt võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui: 1) vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või 2) lapsel on piisav sissetulek või 3) ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. PkS § 70 lg. 1 ja 2 kohaselt mõistetakse elatis välja alates elatisehagi esitamisest või hageja nõudel ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61 lg. 6 nimetatud asjaolusid.

Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal on oma alaealise poja N ülalpidamiskohustus. Pooled vaidlevad selle üle, kui suured on lapse igakuised põhjendatud ülalpidamiskulud, kui palju nendest kuludest peab kandma kostja ning mis ajast alates on põhjendatud kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista.

Ülekuulatud tunnistaja V. B ütlustega leidis tõendamist, et kostja on hageja nõudmisel andud laste ülalpidamiseks raha nii hagejale endale kui lastele kostja töökohas, samuti ostnud laste jaoks toiduaineid. Ka hageja ise on hagiavalduses kinnitanud, et kostja on kandnud poja N treeningukulud aasta vältel enne hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue mõista kostjalt elatis välja tagasiulatuvalt vastavalt PkS § 70 lõikele 2 põhjendatud, sest kostja ei ole jätnud täitmata täielikult oma lapse ülalpidamiskohustust. Lisaks eeltoodule on elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt võimalik ainult erakordsete asjaolude esinemisel, sest elatis on mõeldud laste igakuiste ülalpidamiskulude katteks ning nende kulude tagantjärele katmine ei ole võimalik. Seega tuleb elatis kostjalt välja mõista alates elatisehagi esitamisest.

Põhjendamatu on asuda seisukohale, et poolte lapse ülalpidamiskuludeks tuleb arvestada 2182 krooni seetõttu, et Sotisaalministeeriumi poolt tellitud ja 2004. a. koostatud uurimuse kohaselt oli terve, linnas elava 7 – 13–aastase lapse ülalpidamiskuluks just nimetatud summa. Võrreldes 2004. aastaga on elukallidus Tallinnas käesolevaks ajaks olulisel määral kasvanud, mistõttu uurimuse tulemusel saadud andmetega käesoleval ajal arvestada ei saa. Hageja väidetel kulub tal lapse ülalpidamiseks 6300 krooni kuus. Kostja vaidlustab hageja poolt märgitud kulud toidule ja riietele ja leiab, et nende kohta ei ole hageja esitanud piisavalt tõendeid. Üldtuntud on asjaolu, et laps vajab igapäevaselt toitu ja riideid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 1 kohaselt ei ole üldtuntud asjaolu tõendada vaja. Samas on hageja väide, nagu kuluks tal lapsele riiete ostmiseks igakuiselt 2000 krooni, ilmselt ülepaisutatud. Arvestades lapse vanust ja asjaolu, et teismelisest poeg vajab täisväärtuslikku toitu ja kasvab kiiresti, on põhjendatud kuluks lapsele toidu ostmiseks 2000 krooni kuus ja riiete ostmiseks 700 krooni kuus. Kuna teisi hageja poolt märgitud kulutusi lapse ülalpidamiseks kohus ülepaisutatuks ei pea, on põhjendatud ülalpidamiskuluks 4500 krooni kuus.

Arvestades poolte varalise seisukorra kohta esitatud dokumentaalsete tõenditega, on põhjendatud jagada poolte lapse ülalpidamiskulud poolte vahel võrdselt pooleks. Esitatud dokumentaalsed tõendid ei anna alust jätta ¾ lapse ülalpidamiskuludest kostja kanda, nagu taotleb hageja. Samas ei anna kostja enda poolt oma palga suuruse kohta välja antud palgatõend alust elatist välja mõista lapse ülalpidamiseks ka miinimumsummas, nagu taotles kostja. Hageja ei saa kuus 4000 krooni palka, nagu ta väidab, vaid tema keskmise palga suuruseks oli kuuel viimasel kuul 6003, 50 krooni (bruto). Kostja poolt esiletoodud põhjendus selle kohta, et ta ei saa täis tööajaga töötada, kuna ehitab suvilat ümber majaks, ei ole tõsiseltvõetav. Kostja ei toonud esile ühtki mõjuvat põhjust, mis takistaks tal teenimast vähemalt riigi keskmist palka, millest tal oleks piisaval määral võimalik täita oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust. Asjaolu, et kostja renoveerib suvilat ja et tal on pangalaen, kinnitab seda, et tema majanduslik olukord ei ole nii halb, nagu ta kohtule näidata üritab.

Arvestades ka asjaoluga, et hageja kui füüsiline isik on kohustatud maksma kohtuotsuse alusel saadavalt elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg. 1 p. 7 ja § 19 lg. 1 kohaselt tulumaksu, on põhjendatud kostjalt välja mõista igakuine elatusraha hageja kasuks summas 2745 krooni kuus. Elatise väljamõistmisel tuleb ka arvestada, et kostja on maksnud hagejale alaealise lapse ülalpidamiseks elatist 2007. a. veebruarist maini, makstud summa tuleb lahutada väljamõistetavast summast.

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega mõista temalt välja elatis 1800 krooni kuus.

Maakohus ei arvestanud 2004. a. Sotsiaalministeeriumi poolt teostatud uurimusega, mille kohaselt vanusegrupis 7 - 13 eluaastat läheb lapse ülalpidamine linnas maksma 2183 krooni kuus. Kohus ei ole osutanud sellele, milliste uuringute alusel on elukallidus tõusnud sedavõrd, et 11-aastase lapse ülalpidamiseks on vaja 4500 krooni kuus, kui Vabariigi Valitsuse arvamuse kohaselt on täiskasvanu ülalpidamiseks hädavajalik miinimumsumma 2007. a. 3600 krooni kuus.

Elatise väljamõistmiseks peab olema tõendatud, et laps on tegelikult hageja ülalpidamisel. Kohus jäi ükskõikseks selle suhtes, kas hageja täidab lapse ülalpidamiskohustust või mitte, peaasi, et kostja oma kohustust täidaks. Selline seisukoht on vastuolus PkS §-des 49 ja 60 sätestatuga, mille kohaselt mõlemad vanemad peavad alaealist last võrdsel määral ülal pidama. Laps viibib ema juures esmaspäevast neljapäevani, alates reedest aga elab koos vanema vennaga oma vanaema juures. Sel ajal ei ole hageja lapse ülalpidamiseks raha andnud, lapse ülalpidamise eest hoolitseb kostja. Lapse ülalpidamiseks kulub kostjal igakuiselt 1500 krooni. Seega läheb kohtu poolt väljamõistetud elatis suures osas hageja, mitte lapse ülalpidamiseks.

Hageja poolt esitatud kuludokumendid tekitavad kahtlust. Näiteks on 10. jaanuari 2007. a. tšekil kirjas, et tasutud on ehete eest, seega ei ole see ost tehtud poisslapse jaoks. Hageja on kohtule esitanud x asuva korteri rendilepingu. Selles korteris elas hageja koos võõra naisterahvaga ja maksis vaid poole rendist. Käesoleval ajal elab hageja koos uue mehega. Poolte ühise korteri müügist sai hageja 445.000 krooni, kuid saadud raha eest uut elamispinda ei soetanud, vaid kulutas raha kalli kasuka ja ehete ostmiseks. Peale abielulahutust jäi kostja elamispinnata, mistõttu on hädavajalikud kostja emalt saadud suvila renoveerimiseks tehtavad kulutused.

Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Elukalliduse kasvamine on üldtuntud tõsiasi, mida ei ole vaja tõendada. Samuti on üldtuntud tõsiasi, et kehtestatud kuupalga alammäär ei ole piisav äraelamiseks, vaid on arvutuslik tulem. Kohus luges tõendatuks kostja parema varandusliku olukorra, mõistes temalt välja suurema osa lapsele tehtavatest kulutustest. Maja ehitamist ei saa tuua ettekäändeks, et lapsele vähem elatist maksta.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks neid korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Esimese astme kohtu menetluses ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et praegusel ajal elab poolte ühine laps koos hagejaga. Väitele, et reedest pühapäevani elab laps koos oma emapoolse vanaemaga ja et sel ajal peab last üleval kostja, on apellant esmakordselt tuginenud apellatsioonkaebuses. Selle uue asjaolu esitamise lubatavust apellatsiooniastmes ei ole apellant põhistanud ning kooskõlas TsMS § 652 lõikega

4 ei saa kolleegium sellega arvestada. Olgu siiski öeldud, et apellandi väited nädalas kolmel päeval lapse ülalpidamise kohta on ka vastuolulised, sest apellatsioonikohtu istungil väitis apellant, et reedest pühapäevani peab last üleval emapoolne vanaema, kellele vastustaja selleks raha ei anna. Kolleegium leiab, et vastustaja ja tema ema vahelised suhted seoses lapselapse hoidmise ja sellele kulutuste tegemisega ei puutu lahendatavasse vaidlusesse. 1800 krooni, mille väljamõistmisega apellant nõustub, on elatise PkS § 61 lg. 4 kohane miinimumsuurus, millest väiksem võib lapsevanemalt lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatis olla üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (PkS § 61 lg. 6). See ei tähenda, nagu peaks see miinimumsuurus alati katma lapse vajadused. Mis Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimust puudutab, siis põhineb see 2004. a. koostatud uurimus 2000. – 2003. a. statistilistel andmetel ja kajastab keskmiselt lapsele tehtavaid kulutusi ning prognoose tuleviku kohta.

Uurimus on küll abimaterjaliks lapsele vajalike kulutuste liikide ja suurusjärgu määramisel, kuid ei anna alust väitele, nagu ei võiks konkreetse lapse vajadused olla uurimuses märgitust erinevad. Õige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt võrreldes uurimuse koostamise ajaga on hinnad olulisel määral tõusnud (näiteks näitab inflatsioonitempot see, et miinimumpalk, millega apellant on lapse vajadust võrrelnud, on tõusnud selle aja jooksul ca 1, 5 korda). Kuna vanemate poolt lapsele antav ülalpidamine peab katma lapse normaalseks arenguks vajalikud kulutused, mitte üksnes tema eluspüsimiseks hädavajaliku, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud võrdlus kuupalga kehtiva alammääraga siiski asjakohane.

Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esile toonud, millistele hageja esitatud lapsele vajalikele kululiikidele maakohtu poolt arvestatud rahasummad on ülemäärased. Ka ei täpsustanud apellant apellatsioonikohtu istungil, milliste kululiikide pealt oleks võimalik kulutusi lapsele kokku hoida. Asjaolu, et seni on kostja oma lapsele teatud ulatuses ülalpidamist andnud, on maakohus otsuses arvestanud: ca nelja kuu eest hagiavalduse esitamisest kuni 31. maini 2007. a. mõistis maakohus kostjalt välja kokku 3780 krooni, seega 945 krooni kuu kohta, lugedes tasutuks elatise 1800 krooni suuruses summas iga kuu kohta.

PkS § 72 lg. 1 kohaselt ei kuulu elatis tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks. Sellest tuleneb põhimõte, mille kohaselt elatist ei saa lugeda tasutuks lapse vanemate vahelistest muudest varalistest suhetest tulenevate õiguste ja kohustuste arvel. Nii ei sõltu elatise väljamõistmine iseenesest sellest, milline vara lapse vanematele lahkumineku korral jäi või mis sellest varast edasi sai. Maakohus luges poolte varalise olukorra sarnaseks ja leidis, et lapsele ülalpidamist peavad pooled andma võrdses ulatuses. Seda põhimõtet ei ole kumbki pooltest apellatsioonimenetluses vaidlustanud.

TsMS § 173 lg. 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 164 lg. 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib kohus ülalpidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta.

Kolleegium leiab, et TsMS § 164 lg. 3 kohaldamiseks ei ole alust ja kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Iko Nõmm

Malle Seppik