3-07-1558/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-1558 Otsuse kuupäev 26.november 2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamise ning mittevaralise kahju 15 000 krooni hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 14.11.2007 Menetlusosalised Resolutsioon Kaebuse esitaja Romeo Kalda Vastustaja Tartu Vangla, esindajad Eva Panksepp ja Merlys Toom

1. Tunnistada Tartu Vangla toiming, mis seisnes kaebaja suhtes käeraudade kasutamises vanglavälisel saatmisel, õigusvastaseks.

2. Välja mõista Tartu Vanglalt Romeo Kalda kasuks mittemateriaalse kahju hüvitis 3000 krooni ning menetluskulu 80 krooni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused

Romeo Kalda taotleb Tartu Vangla toimingute, mis seisnesid perioodidel 15.04.2005 - 16.06.2006 ja 14.02.2007 - 25.04.2007 etapeerimisel tema suhtes saateautos käeraudade kasutamises, õigusvastaseks tunnistamist ning sellega tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamist summas 15 000 krooni.

Kaebaja leiab, et mõlematel perioodidel kasutati kaebaja suhtes etapeerimisel käeraudasid saateautos õigusvastaselt. Kaebuse esitaja on välja toonud, et perioodil 15.04.2005 kuni 16.06.2006 kasutati tema suhtes õigusvastaselt käeraudasid etapeerimisel saateautos viibimisel kokku 16 korral ning perioodil 14.02.2007 kuni 25.04.2007 8 korral. Kaebaja märgib, et vastustaja õigusvastast tegevust tõendab õiguskantsleri 12.06.2006 seisukoht ja Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsus ning ka see, et Tartu Vangla on õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumi otsuste järgselt lõpetanud kaebaja suhtes õiguste rikkumise.

Kaebaja toob välja, et käeraudade kasutamise eelduseks kinnipeetava saatmisel on esitaks kõrgendatud põgenemisoht, mis peab olema tõendatav ning teiseks pädeva ametniku vastavasisuline otsus. Kirjalikku otsust vastustaja poolt käeraudade kasutamise kohta koostatud ei ole. Tuvastatud ei ole ka kaebuse esitaja põgenemisohtlikkust, mille puhul saaks direktor teha otsuse käeraudade kui ohjeldusmeetme kasutamiseks. Kaebuse esitaja ei ole kunagi põgenenud saatemeeskonna käest. Vastustaja viited põgenemistele 20.05.1994 ja 10.01.1996 on meelevaldsed, kuna siis oli tegu politsei käest põgenemiskatse ja põgenemisega, mille eest on teda karistatud 1996 a. vangistusega. Vastustaja viide, et alates 06.09.2006 on käimas kaebaja suhtes kriminaalmenetlus, on antud juhul asjasse mittepuutuv, kuna tegemist ei ole kahtlustusega, mis antud asjas tõendaks kaebaja põgenemiskalduvust. Vastustaja arutlused, et saadetavad tuleb ümber paigutada linnas avatud territooriumil, ning et välistada tuleb tulirelva sattumist saadetava kätte jne, on asjakohatud ja faktidega tõendamata. Saateautosse paigutati kaebuse esitaja vangla sisesel territooriumil ja sihtkoha vanglas väljus ta samuti vangla sisesel territooriumil. Kaebajat ei ole kordagi vangistuses süüdistatud ega distsiplinaarkorras karistatud põgenemises või vägivaldsuses, samuti pole tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis annaksid alust tema põgenemisvõi kallaletungi ohule. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava järgi ei ole temal põgenemiskatseid registreeritud.

Kaebaja leiab, et käeraudade õigusvastase kasutamisega rikuti tema põhiõigusi ja inimväärikust. Kaebaja palub välja mõista õigusvastaste toimingutega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 15 000 krooni. Kaebaja märgib, et tema suhtes kasutati mõlematel perioodidel pikema aja vältel ebaseaduslikult käeraudasid saateautos teiste kinnipeetavate silme all, kus ainukesena kaebajal olid käed raudus. See oli alandav kaebajale. Ebaseaduslikult kohaldatud ohjeldusmeetmed, so käerauad, tähendasid kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet ning alandusi teiste kinnipeetavate ees. Vaidlusalustel perioodidel etapeerimisel saateautos pidi ta pikki tunde (2,5 kuni 6 tundi järjest) veetma raudus kätega kitsas metall kongis. Käeraudade kasutamine tekitas talle füüsilist valu, käed surid pidevalt välja ja selliselt istuda oli ebamugav ja ahistav. Õiguskantsleri ettepanekul lõpetati käeraudade ebaseaduslik kasutamine kaebaja suhtes, kuid seitse kuud hiljem alustati vastustaja poolt uuesti ebaseaduslikult käeraudade kasutamist. Kaebaja leiab, et antud asjas on tõendatud Tartu vangla süü kui mittevaralise kahju hüvitamise tingimus. Vanglast vanglasse saatmisel kinnipeetavale nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Kaebaja väärikuse alandamine ja heaolu langus on olnud vahetult tingitud Tartu Vangla tegevusest – kaebaja suhtes õigusvastaselt käeraudade kohaldamisega saateautos mitmete tundide vältel intensiivselt piirava iseloomuga toimingute tegemisest. Kaebaja leiab, et arvestades õiguste rikkumiste laadi ja ulatust on 15 000 krooni nii mõistlik kui ka õiglane hüvitis.

Vastustaja vastuväited

Tartu Vangla palub jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vangistusseadus § 109 lg 1 sätestab, et kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on moodustatud relvastatud saatemeeskond. Sama seaduse § 109 lg 2 alusel kehtestab saatemeeskonna ülesanded ja töökorra justiitsminister oma määrusega. Siit tulenevalt teeb vangistusseadus vahet kinnipeetavate vanglasisesel saatmisel ja vanglast väljaspool saatmisel. Vangistusseaduse 8. jagu määratleb julgeoleku tagamiseks vajalikud meetmed vanglas ehk vanglasisesel territooriumil.

Kinnipeetav Romeo Kalda kaebus puudutab otseselt vanglavälist saatmist. Vanglavälise saatmise korral on ekslik lähtuda üheselt vangistusseaduse 8. jao määratlusest julgeoleku tagamisel, kuna tingimused kinnipeetavate ehk saadetavatega toimingute läbiviimiseks on oluliselt erinevad. Esimesel juhul on tegemist saatmistega kinnisel territooriumil, kus puudub tavapärane vajadus julgeolekuabinõude rakendamiseks. Vanglavälisel saatmisel, kasutades analoogiat politsei praktikast, on tegemist saatmistega kõrgendatud põgenemisriski tingimustes, need on tingimused, milliste puhul saadetavad on väljaspool suletud territooriumi.

Justiitsministri 30. mai 2006. a määrusega nr 17 kehtestatud „ Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 11 (varasemalt justiitsministri 26. 03. 2003. a määrus nr 20 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 12) kehtestab nõude, et saateülesande täitmine tuleb korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired. Sellest nõudest tulenevalt vanglavälisel saatmisel vähim, mida saatemeeskonna ülem saadetavate põgenemise ja muude häirete vältimiseks teha saab, on käeraudade kasutamine. Silmas tuleb pidada kindlasti asjaolu, et tulenevalt saateautode eripärast (spetsiaalselt 10 saadetava jaoks kohandatud bussid, milles on lukustatavad kambrid saadetavate eraldamiseks) ei ole võimalik käeraudu ohutult ning saadetavale vigastusi tekitamata peale panna või ära võtta, kuna saadetavatele inimväärse ruumi tagamiseks kambrites on kambritevaheline vahekäik väga kitsas. Igat saateülesannet täitma asudes, peab saatemeeskonna ülem arvestama erakorraliste sündmuste asetleidmise võimalusega kinnipidamisasutuste vahelisel saatmisel. Need on olukorrad, kus saadetavaid tuleb ümber paigutada ühest sõidukist teise ning ennetava põgenemisvastase meetmena käeraudade mittekasutamine võib tuua soovimatuid tagajärgi. Samuti arestimajade juures toimub saadetavate paigutamine saatebussis linnas avatud territooriumil. Oluline asjaolu käeraudade kasutamise kaalutluses on see, et välistada tuleb tulirelva kuritahtlikku sattumist saadetava kätte. Kinnipeetav Romeo Kalda puhul tuleb paratamatult silmas pidada asjaolu, et ta on korduvalt saatemeeskonna käest põgenenud – 20.05.1994 ja 10.01.1996, pannes vabaduses viibides toime uusi kuritegusid. Alates 06.09.2006. a on käimas kriminaalmenetlus, milles kinnipeetav Romeo Kalda on kahtlustatav kuriteo toimepanemises karistuse kandmise ajal. Kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK) leiavad jätkuvalt erinevate osakondade spetsialistid, et kogutud info põhjal ning tulenevalt kuriteo iseloomust põgenemisrisk eksisteerib, samuti on olemas kallaletungi oht.

Romeo Kalda on keskmisest suuremat kasvu ning väga heade füüsiliste võimetega kinnipeetav. Suhtlemisel vanglaametnikega üritab laskuda vaidlustesse, saatemeeskondade poolt on täheldatud, et Romeo Kalda muutub silmnähtavalt närviliseks situatsioonides, kus temalt nõutakse vanglaametnike korralduste täitmist (närvilisus väljendub kõrgenenud hääletoonis, žestikuleerimises ning nähtavalt suurenenud higistamises).

Nende asjaolude tõttu tunnetavad saatemeeskonna liikmed reaalset ohtu. Ohjeldusmeetmeid (käeraudu) lubab enesekaitsevahendina kasutada vangistusseadus § 71 lg 2, mille järgi võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu - kasutades analoogiat politseiseadusest, siis aktiivseks kaitsevahendiks on ka käerauad.

Romeo Kalda mittevaralise kahju nõuet ei saa pidada põhjendatuks, kuna 18.07.2006 asus Tartu Vangla koheselt täitma Õiguskantsleri tõlgendust ning ettepanekut käeraudu kasutada ainult juhul, kui on edasilükkamatu juhus ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Alates 01.02.2007. a alustati uuesti saatemeeskondade poolt saadetavatel käeraudade kasutamist, kuna muutus vangistusseaduse redaktsiooniga § 70 sõnastus. Vangistusseaduse § 70 uus sõnastus sätestas käeraudade kasutamise võimaluse ka muudel juhtudel, kui ainult kõrgendatud põgenemisohu puhul. Alates 26.04.2007. a lõpetati käeraudade kasutamine saatmisel tuginedes Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsusele nr 4-1-08/1739. Seega kaebuses vaidlustatud toiming on Romeo Kalda suhtes lõpetatud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma kohtuotsuses nr 3-2-1-111-96 on üheselt leidnud, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju. Tartu Vangla võib kinnitada, et Romeo Kaldale ei ole tekkinud vigastusi seoses saatmistel käeraudade kasutamisega. Seega on tõendamata asjaolu, et kaebaja oleks tundnud nimetatud toimingutel füüsilist valu. Kaebaja väide, et ta tundis alandust teiste kinnipeetavate ees, ei pea samuti paika, kuna tulenevalt saatemeeskonnale kehtestatud nõuetest, paigutatakse eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav saateautosse teistest saadetavatest eraldi.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus on põhjendatud osaliselt. Kohus rahuldab vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse, mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldab kohus osaliselt.

I Saateautos viibides käeraudade kasutamine.

Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused sätestab Vangistusseadus (VangS). Julgeoleku tagamist vanglas reguleerib Vangistusseaduse 8. jagu. Kaebuse esitaja poolt on vaidlustatud Tartu Vangla toimingud – käeraudade kasutamine tema etapeerimisel ühest vanglast teise ehk käeraudade kasutamine vanglavälisel saatmisel. Vangistusseaduses puuduvad sätted, mis reguleeriksid eraldi julgeoleku tagamist või kinnipeetavate järelevalvet vanglavälisel saatmisel, seega tuleb ka kinnipeetava vanglavälise saatmise korral julgeoleku tagamisel lähtuda Vangistusseaduse

8. jao sätetest.

VangS § 109 lg 1 kohaselt moodustatakse kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi relvastatud saatemeeskonnad. Saatemeeskonna ülesanded ja töökorra kehtestab justiitsminister määrusega. Perioodil 07.04.2003 kuni 15.06.2006 kehtis „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“, mis oli justiitsministri poolt kehtestatud 26.03.2003 määrusega nr 20. Alates 15.06.2006 kehtib justiitsministri 30.05.2006 määrusega nr 17 kehtestatud uus „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (Töökord). Nähtuvalt justiitsministri mõlema määruse pealkirjadest ja nende sisust, samuti VangS §

109 lg 1 mõttest, reguleerib Töökord ainult vangla saatemeeskonna ülesandeid ja nende töökorda ning seda ainult seoses kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste vanglavälise saatmisega. VangS § 109 lg 2, mis annab justiitsministrile õiguse kehtestada saatemeeskonna ülesanded ja töökorra, ei anna õigust kehtestada täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavate suhtes kui on sätestatud vangistusseaduse 8. osas.

Vastustaja on tunnistanud, et kõikidel 24 korral, mis R.Kalda on kaebuses välja toonud, on kaebuse esitaja suhtes tema etapeerimisel kasutatud käeraudu ja seda kogu etapeerimise vältel. Seega selles osas vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, perioodil 18.07.2006 kuni 14.02.2007 ja alates 04.05.2007 kuni kohtistungi ajani kaebuse esitaja suhtes käeraudu ei kasutatud, kuigi ka nendel ajavahemikel teda samuti etapeeriti.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et käeraudade kasutamine tema suhtes vanglavälisel saatmisel kaebuses toodud perioodidel toimus õigusvastaselt. Nagu märgitud, tuleb ka kinnipeetava vanglavälise saatmise korral julgeoleku tagamisel lähtuda vangistusseadusest endast. Käeraudade kasutamine on üks ohjeldusmeede julgeoleku tagamisel (VangS § 69 lg 2). VangS § 69 lg 1 järgi võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Kuna julgeolek tuleb tagada ka kinnipeetavate saatmisel, on vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, sealhulgas käeraudade kasutamist ka kinnipeetava vanglavälisel saatmisel. Kuid see on vangla õigus, mis tähendab, et ohjeldusmeetme kohaldamine iga konkreetse isiku suhtes ja igal konkreetsel juhul peab olema põhjendatud. VangS § 70 lõikes 1 sisalduv säte, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht (kuni 31.01.2007 redaktsioon) või et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel (kehtib alates 01.02.2007), võimaldab käeraudu kasutada kinnipeetava vanglavälisel saatmisel, kuid sellise vahendi kasutamine ka vanglavälisel saatmisel peab olema igati põhjendatud, ning sellise otsuse õiguspärasust peab olema hiljem ka võimalik kontrollida. See tähendab, et ohjeldusmeetme kohaldamine, kui selline otsus tehakse saatmisele eelneva haldusmenetluse käigus, tuleb vormistada kirjalikult ja motiveeritult.

VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla direktor. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglaametnik. Ühelgi juhul, kui kaebuse esitaja suhtes etapeerimisel käeraudu kasutati, vangla direktori otsust selle kohta tehtud ei olnud. Seda kinnitab ka vastustaja ise. Samuti ei ole tõendatud, et oleks esinenud selliseid olukordi, kus reaalne põgenemisvõi kallaletungi oht tekkis vahetult saatmise ajal, mis oleks tinginud kohese vajaduse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Lisaks VangS § 69 lg 4, näeb ka Töökorra § 4 lg 4 ette, et julgeolekuabinõud kinnipeetava saatmisel tuleb määrata vangla direktori poolt. Töökorra § 4 lg 1 kohaselt täidetakse saateülesanne vangla direktori kirjaliku korralduse, juhendaja juhiste ja saateplaani alusel. Vastavalt Töökorra § 4 lõikele 4 pöörab vangla direktor kinnipeetavale lühiajalist väljaviimist lubades korralduses erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestab seejuures kinnipeetava isikuomadusi, karistusaja pikkust, toimepandud kuriteo raskust, laadi, väljaviimise põhjusi ja muid asjaolusid. Direktori korraldus on üheks saatedokumendiks, mille saamisel ja mille alusel koostab saatemeeskonna juhendaja saateplaani (Töökorra § 6 lg 2 p 1). Direktori vastava kirjaliku korralduse puudumisel ei ole saatemeeskonnal endal õigust kellegi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, välja arvatud kui seda tingivad vahetud erakorralised asjaolud. Kaebuse esitaja staatuskaristatud eluaegse vangistusega - ei ole selliseks erakorraliseks asjaoluks, mis annaks õiguse tema suhtes põhjendusteta käeraudu kasutada. Samas mõlemal juhul, nii direktori vastava otsuse olemasolul kui ka erakorralise sündmuse puhul peab ohjeldusmeetme kasutamine olema ka saateplaanis fikseeritud. Vastustaja kinnitusel kaebaja poolt vaidlustatud perioodil ühelgi juhul saateplaanis kaebaja suhtes käeraudade kasutamist ei märgitud. Seega kohaldati kaebuse esitaja suhtes käeraudu kõikidel kaebuses väljatoodud juhtudel õigusvastaselt, vastavat haldusakti vormistamata ja kohaldatud meetme kasutamist põhjendamata.

Kinnitust on leidnud, et käeraudu kasutati kaebuse esitaja suhtes kogu etapeerimise vältel, see on nii saateautosse minekul, saateautos viibides kui ka saateautost väljudes. Kuni 22.10.2006 kehtinud Töökorra § 19 lg 3 p 1 nägi ette, et kui saadetakse eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavat või kinnipeetavat või vahistatut, kes on eriti põgenemisohtlikud, liigub saadetav väljaspool saateauto kambrit käeraudades. Kuigi antud säte on õiguskantsleri ettepanekul 22.10.2006 kehtetuks tunnistatud, ei olnud ka kuni 22.10.2006 kehtinud Töökorra § 19 lg 3 p 1 alusel saatemeeskonnal õigust kasutada käeraudu kogu etapeerimise vältel, vaid ainult väljaspool saateauto kambrit.

Seega piirati kaebaja õigusi eriti intensiivselt ja seda sageli mitmete tundide vältel, samas kui Töökord nägi võimalust käeraudu kasutada ainult väljaspool saateauto kambrit. Vastustaja väited saateauto eripärast ja käeraudade äravõtmisega kinnipeetavale võimalike vigastuste tekitamisest ei anna põhjust käeraudade põhjendamatuks kasutamiseks ja õigusnormide mittetäitmiseks. Vastustaja on põhjendanud kaebaja suhtes käeraudade kasutamist tulenevalt tema põgenemisohtlikkusest ning tema võimalikust ohust (enesekaitsevahendina) vanglaametnikele.

Kuid samas ei ole millegagi tõendatud, et kaebuse esitaja põgenemisohtlikkus ja kallaletungi oht oleks vaidlusalustel perioodidel olnud suurem kui perioodidel, kui tema suhtes käeraudu ei kasutatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine ei ole toimunud mitte muutunud asjaolude alusel ehk põgenemisriski äralangemise tõttu, vaid ühel juhul õiguskantsleri märgukirja alusel ning teisel korral justiitsministeeriumi vaideotsuse alusel. Mõlemal juhul selgitati, et ohjeldusmeetmete kasutamine on lubatud, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht ning kui selle kohaldamise kohta on pädeva isiku vastav haldusakt.

Eeltoodu ei välista, et edasilükkamatutel juhtudel on õigustatud ja põhjendatud julgeolekukaalutlustel rangemate meetmete kasutamine ning kinnipeetava õiguste intensiivsem piiramine, seda juhul, kui kinnipeetav on ohtlik või tema põgenemisrisk on tavalisest suurem. Edasilükkamatuks juhuks tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu või tervise, püüab põgeneda või esineb reaalne põgenemisoht. Kuna julgeolekuabinõusid üldjuhul kohaldab vangla direktor, tuleb viimast koheselt teavitada erakorraliste abinõude kohaldamisest, kes hindab kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud või mitte.

Vaidlusalustel juhtudel ei olnud ohjeldusmeetme kasutamine ühelgi juhul tingitud kaebuse esitaja poolt põhjustatud intsidendist. Lähtudes eeltoodust leiab, kohus, et vastustaja poolt kaebaja suhtes käeraudade kasutamine kaebuses märgitud perioodidel toimus õigusvastaselt.

II Kahju hüvitamine. R.Kalda taotleb Tartu Vanglalt käeraudade õigusvastase kasutamisega tekitatud mittemateriaalse kahju 15 000 krooni hüvitamist. Kaebaja leiab, et vastustaja tegevusega rikuti tema inimväärikust ning põhjustati heaolu langus. Kohus eelnevalt tuvastas Tartu Vangla poolt kaebuse esitaja suhtes käeraudade kasutamise õigusvastasuse. Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda lähtuvalt riigivastutuse seaduse (RVS) § 9 lg-st 1 süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning siis kui sellega on isikule põhjustatud füüsilist või hingelist valu ja kannatusi (VÕS §

128 lg 5).

Käeraudade kasutamine on alati üks äärmuslikest julgeolekuabinõudest, mis riivab intensiivselt isiku õigusi ja vabadusi. Põhjendamatu käeraudade kohaldamine võis kaebajale tuua kaasa nii hingelisi kui füüsilisi kannatusi. Esines juhtumeid, kus kaebuse esitaja pidi kitsas saateauto kambris käeraudades olema mitmeid tunde. Pikemat aega käeraudades olek tingib samas teatud sundasendis oleku, piirab isiku kehalist liikumist ning toob kaasa isikule kaasa mittevajalikke ebamugavusi ja füüsilisi kannatusi. Põhjendamatult käeraudade kasutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste olulised piirangud. Tuginedes kohtupraktikas antud seisukohtadele, tuleb inimväärikuse alandamise puhul mittevaralise kahju olemasolu eeldada, ilma et kaebaja peaks seda eraldi tõendama. Vanglas viibiva kinnipeetava õigused ja vabadused on piiratud ja ei ole samastatavad vabaduses viibiva isiku õiguste ja vabadustega, samas peavad kinnipeetavatele olema tagatud tema põhiseaduslikud õigused. Avalik-õiguslikke ülesandeid täitev asutus või ametnik vabaneb mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei ole põhjustanud kahju süüliselt. Õigusvastaselt, ilma faktilise ja õigusliku aluseta isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine saab toimuda ainult süüliselt. Kohus leiab, et käeraudade kohaldamist ilma õigusliku aluseta saab lugeda süüliselt inimväärikuse alandamiseks. Antud juhul toimus kaebaja õiguste eriti intensiivne riive mitte ühel korral, vaid kaebuse järgi 24 korral. Kaebaja on põhjendatult viidanud Euroopa Vanglareeglistiku Rec(2006)2 punktile 32.2, mis sätestab, et vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi, on keelatud.

Kohus on seisukohal, et hüvitise nõue 15 000 krooni ei ole põhjendatud. Kuigi käeraudade kasutamine võis tekitada füüsilisi ja hingelisi kannatusi, ei tõendatud ühelgi juhul, et kaebajale oleks sellega tekitatud tervisekahjustusi, mis oleks vajanud arstiabi. Hüvitise nõue hingelise valu põhjustamise eest, mis oli tingitud väärikuse alandamisest, on põhjendatud summas 3000 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 80 krooni. Seega kuulub kaebaja poolt kantud menetluskulu

80 krooni vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele.

Eda Muts Kohtunik