3-07-165/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

ÄRAKIRI

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

12.november 2007.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number

3-07-165 Haldusasi E-R.M esindaja U.M kaebus Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korralduse nr.xx tühistamiseks ja avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks, millega teha kindlaks, et E-R.M on xx vallas xx ja xx vahel asuva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt Asja läbivaatamise kuupäev

22.oktoober 2007.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja E-R.M, esindaja U.M, vastustaja Tamsalu Vallavalitsus

RESOLUTSIOON jätta E-R.M kaebus rahuldamata ja kohtukulud tema enda kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates

3-07-165

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

E-R.M esindaja U.M esitas 23.01.2007 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse, milles palus tühistada Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxx korraldus nr.xx ja tuvastada, et E- R.M on xx vallas maaüksuste xx ja xx vahel asuva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. 12.06.2007 Tartu Halduskohtu määrusega haldusasjas nr.3-07-165 loeti E-R.M esindaja U.M kaebus Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxxx korralduse nr.xx tühistamiseks esitatuks seadusega sätestatud tähtaja piires. Tartu Halduskohtu 12.06.2007 määrus nr.3-07- 165 jõustus 22.06.2007. Kaebusest ja kohtuistungil kaebaja esindaja poolt antud seletusest nähtub, et 1972 aastal müüs A.R oma majavalduse, asukohaga xx alev xx. Seoses müügiga vähendas Rakvere Rajooni TSN TK 27.09.1972 otsusega nr.175 majavalduse juurde kuuluvat ehituskrunti (7 443 m2), jättes krundi suuruseks ca 3 410 m2. Krundile oli rajatud mitmeaastane puuviljaja marjaaed. Kohalik täitevvõim eraldas samal ajal E-R.M-le ja tema abikaasale aianduskrundiks praeguste katastriüksuste xx ja xx vahelise ala. Krunt on käesoleva ajani E-R.M-i ja tema perekonnaliikmete valduses ning krundil asuv puuviljaja marjaaed on säilinud valdavas osas viljakandvana algsel kujul. Maad on haritud ning sellesse on investeeritud istikute ja rajatiste näol (kasvuhooned, kuur jne). Tegemist on riigi maaga ja sellele maale ei ole esitatud tagastamise nõuet. 16.12.1997 esitas kaebaja Tamsalu Linnavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks kooskõlas maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 21 lg-ga 1 ja § 22 lg-ga 1 ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr.267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi kord) p-dega 7 ja 8. 06.02.1998 palus E-R.M Lääne-Viru Arhiivi väljastada talle koopia krundi xx alev xx (aianduskrunt), eraldamise kohta talle ja tema abikaasale. 03.03.1998 Lääne-Viru Arhiivi vastuses märgitakse, et arhiivis puuduvad dokumendid xx asuva aianduskrundi eraldamise kohta E-R.M-le, aga samuti selle kohta, et ta on tasunud krundil asuvate puude ja põõsaste eest. 08.07.1999 esitas kaebaja Tamsalu Linnavalitsusele tõendi, milles kinnitas veelkordselt, et talle eraldati aianduskrunt xx krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on ta tasunud. Kaebaja märgib, et kuna arhiivist polnud aianduskrundi eraldamise kohta võimalik dokumente saada, siis palus ta lisada tema 08.07.1999 kiri tõendina maa ostueesõigusega erastamise avalduse juurde, mille ta oli esitanud Tamsalu Linnavalitsusele 16.12.1997. Õigus tõendada aianduskrundi eraldamist eelpooltoodud tõendiga tuleneb maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 alapunktist 7. Nimetatud korra kohaselt, kui puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis lisatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik. 16.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusele Tamsalu Linnavalitsus ei reageerinud ning 04.08.1999 pöördus kaebaja Lääne-Viru Maavalitsuse poole maa ostueesõigusega erastamise küsimuses. Maavanem vastas kaebajale 29.10.1999 ja teatas, et sisuline vastus edastatakse pärast asja arutamist Tamsalu Linnavalitsuses. 07.12.1999 keelduti Tamsalu abilinnapea poolt erastamast kõnealust maad kaebajale põhjendusel, et Tamsalu linna kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist elamumaaga, mitte istandusega. Kaebaja märgib, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud sellel maal üldplaneeringut kehtestatud. 25.04.2001 pöördus kaebaja Lääne-Viru Maavalitsuse poole kaebusega, sest Tamsalu Linnavalitsus ei võtnud midagi ette maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamiseks. Vastusena saatis Lääne-Viru maavanem 28.05.2001 kaebajale ärakirja Tamsalu Linnavalitsusele saadetud kirjast, milles maavanem juhtis linnavalitsuse tähelepanu asjaolule, et maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine peab vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 lg-

3-07-165

3 (7) le 2 olema vormistatud korraldusena, milleks ei saa pidada kaebajale 07.12.1999 saadetud Tamsalu abilinnapea vastust. Maavanem kohustas samas kirjas langetama Tamsalu Linnavalitsust otsus maa ostueesõigusega erastamise kohta kaebajale. 2006 aasta novembrikuus pani Tamsalu Vallavalitsus avalikuks aruteluks välja Tamsalu Raudtee tänava äärse ala detailplaneeringu. 06.12.2006 esitas kaebaja detailplaneeringule vastulause, milles teatas, et detailplaneeringu piiridesse jääb kaebaja valduses olev puuviljaja marjaaed ning detailplaneeringu kehtestamine ja krundi avalikul enampakkumisel müümine on ebaõiglane ja vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega (edaspidi PS) §-ga 32, mis sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. 21.12.2006 sai kaebaja tähitud kirjaga Tamsalu Vallavalitsuselt vastuse (kiri kandis kuupäeva 03.04.2006 nr.7-1.2/741) oma vastulausele detailplaneeringu kohta, milles väidetakse, et kaebajal puudub seadusest tulenev alus kõnealloleva puuviljaja marjaaia ostueesõigusega erastamiseks. Samale kirjale oli lisatud koopia Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldusest nr.xx, milles keeldutakse maa ostueesõigusega erastamisest MaaRS § 121 alusel. Kaebaja leiab, et Tamsalu Vallavalitsuse vastuses viidatud Maa-ameti selgitused 21.07.2006 nr.6.1-3/6411 ja 22.09.2006 nr.6.1-3/6411 moonutavad tegelikkust. Esimeses kirjas märgitakse, et kaebaja koos abikaasaga rajas puuviljaja marjaaia, teises kirjas väidetakse, et krundil xx on korterelamu, kuigi tegelikult on tegemist eramumaaga, mitte korterelamumaaga ja aed on majaelanike ühiskasutuses. Kaebaja põhjendab oma taotlust tühistada Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldus nr.xx sellega, et kooskõlas MaaRS § 121 lg-ga 2 on istandus käesoleva paragrahvi tähenduses enne MaaRS- e jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud mitmeaastane puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v.a käesoleva seaduse § 6 lg-s 3 nimetatud istandus. Nõue, et istandus peab olema vähemalt 0,25 ha suurune, kehtestati teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, mis jõustus 16.07.2000. Seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ning sellest tulenevalt ei laiene 0,25 ha nõue kaebajale. MaaRS § 121 lg-s 2 nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. Seega oli kaebaja xx tänava ääres asuva aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt ning Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxxx korraldus nr.xx on ebaseaduslik. Kohtuistungil kaebaja esindaja märkis, et seaduslikku maakasutust tõendab kaebaja abikaasa J.M`i 22.10.1975 aasta avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks pumbamaja (asukoht Tamsalu xx tänaval) ehitamiseks ja avaldusel olevad Rakvere Võrgurajooni ja Energiamüügi Rakvere jaoskonna kooskõlastused, aga samuti 14.05.1976 energiamüügi akt elektriseadmete järelvaatuse kohta nr.R-60 ja kviitung nr.5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 110 lg 1 kohaselt vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Kokkuvõtlikult põhjendab kaebaja õigust xx ja xx vahelise ala ostueesõigusega erastamiseks sellega, et puuviljaja marjaaed oli rajatud A.R (ehituskrunt nr.58) poolt seadusliku maakasutuse ajal ning seega õiguslikul alusel ja krundi vähendamisel ja jagamisel ei kao istanduse rajamise õiguslik alus tema osadelt. Omandiõigust istandusele on E-R.M tõendanud kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 lg-ga 7, esitades kohalikule omavalitsusele 08.07.1999 vastava tõendi. Ühtlasi märgib kaebaja, et kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 p-ga 4 juhul, kui maakasutuse piirid on määramata, määrab erastatava maa suuruse piirid kindlaks kohalik omavalitsus, arvestades, et MaaRS §-s 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus ostueesõigusega erastada üksnes istandusealust maad. Kaebaja esindaja palus välja mõista vastustajale kaebaja poolt kantud kohtukulud summas 4 154 (neli tuhat ükssada viiskümmend neli) krooni ja 70 senti Vastustaja Tamsalu Vallavalitsuse kirjalikust vastusest kaebusele nähtub, et Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korralduse nr.xx andmisel võttis Tamsalu Linnavalitsus aluseks kehtiva MaaRS § 121, milline sätestab, et istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal

3-07-165

4 (7) korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha suurune puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v.a käesoleva seaduse § 6 lg-s 3 nimetatud istandus. ENSV ajal toimus maa kasutamine vastavalt ENSV Maakoodeksile. ENSV Maakoodeksi § 77 lg 4 sätestas, et kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad ja § 99 lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastaseid istandikke, samuti püstitada ehitisi. Perekond M-le, kes elas mitmekorterilises elamus xx alevis xx, oli xx tänava äärsel alal antud kasutada ligikaudu 750 m2 suurune maa-ala, mida saab käsitleda ENSV Maakoodeksist tulenevalt ainult köögiviljamaana. Tulenevalt eeltoodust puudus ja puudub ka praegu perekond M-il õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, sest MaaRS § 22 lg 1 kohaselt ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades MaaRS §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamukorteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. MaaRS § 121 lgs 2 nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. Eeltoodu alusel palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Haldusasja materjalidest nähtuvalt vähendati Rakvere Rajooni TSN TK 27.09.1972 otsusega nr.175 A.R majavalduse juurde kuuluvat ehituskrunti, mille üldsuurus oli 7 443 m2, ca 4 035 m2 võrra, jättes krundi suuruseks 3 410 m2 ja Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr.5 (avalduse läbivaatamine) p-ga 2 otsustati anda kodanik R-lt xx võõrandatud maa Tamsalu Lubjatsehhi a/ü komiteele jagamiseks töölistele köögiviljamaaks 1973.a (t.lk.9,87). Otsusest ei nähtu, et maa oleks jagatud personaalselt töötajate vahel. Kaebaja E-R.M-i esindaja U.M selgitas kohtuistungil, et maa eraldati vastavalt nimekirjale umbes 7-8 perele. See maa oli kindlasti piiritletud ja teise inimese maale keegi ei tulnud. U.M kinnitas, et E-R.M ja tema abikaasa said selle maa köögiviljamaana, kuid maal oli juba teiste inimeste poolt rajatud istandus. Maa jagati töölistele välja vastava plaani alusel ja sellest plaanist on näha, et töölistele jagatud maal oli puuviljaistandus (t.lk.104). Sisuliselt oli tegemist puuviljaja marjaaiaga, mida nimetati köögiviljamaaks. Puuviljaaed oli piiratud aiaga, mis oli 1972 aastal olemas. Kõigil omanikel olid nendel maatükkidel kasvuhooned, puude all kasvatati ka köögivilja. Istanduse mõistet ENSV Maakoodeksi kehtivuse ajal polnud (t.lk.95,96). Kaebaja esindaja viitab maa ostueesõigusega erastamise korra § 132 alapunktile 4, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse poolt MaaRS § 6 lõike 3 alusel kinnitatud loetelusse arvatud istandusealuse ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid määratakse samadel alustel rajatiste juures erastatava maa suuruse ja piiridega. MaaRS §-s 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus erastada tagastamise käigus vabaks jääv istandusealune maa enne MaaRS- e jõustumist tekkinud maakasutusõiguse piirides. Juhul, kui maakasutusõiguse piirid on määramata, määrab erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks kohalik omavalitsus, arvestades, et MaaRS §-s 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus ostueesõigusega erastada üksnes istandusealust maad. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et puuviljaja marjaaed ei ole rajatud E-R.M-i ja tema abikaasa poolt ning see on rajatud enne 1940-ndat aastat (t.lk.95,96,99). Kaebaja kasutusse anti maa 1973-ndal aastal köögiviljamaana. Lääne-Virumaa Arhiivi 03.03.1998 tõendist nr.42/M-2 nähtub, et Tamsalu Alevi TSN TK on oma otsusega korduvalt eraldanud Rakke Lubjatehase Tamsalu tsehhi töötajatele nimekirja alusel alevi tagavaramaast aiamaad, kuid üheski otsuses pole märgitud xx asuvat krunti. Teatises on

3-07-165

5 (7) märgitud, et Tamsalu Alevi TSN TK dokumentaalsed materjalid alates 1973 aastast asuvad Tamsalu Linnavalitsuses. Tamsalu Vallavalitsuse vastusest kaebusele nähtub, et M-de perekonnale (elukoht mitmekorterilises elamus xx alevis xx), on antud xx tänava äärsel alal kasutada ligikaudu 750 m2 maa-ala köögiviljamaana (t.lk.78,79). Kaebaja viide asjaolule, et puuvilja-ja marjaaed rajati ehituskrundi A-58 esialgsete omanike poolt seadusliku maakasutuse ajal, ei ole asjassepuutuv, sest kaebaja ei ole endise omaniku õigusjärglane. Kaebaja ei ole nimetanud maakasutusõiguse andmise aega ega õiguslikku alust, mistõttu saab asuda seisukohale, et ta oli üks köögiviljamaa saajatest, mida jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr.5 alusel. Kuna puuviljaja marjaaed ei ole rajatud kaebaja poolt ja tema kasutusse anti maa 1973 aastal köögiviljamaana, siis saab maakasutus tuleneda ainult endisest ENSV Maakoodeksist. Kooskõlas tol ajal kehtinud ENSV Maakoodeksi § 80 lg-ga 1 kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat maad võidakse kasutada puuviljaja marjaaedade rajamiseks ning köögivilja kasvatamiseks kooskõlas planeerimisprojektiga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maad kasutavad majaelanikud kollektiivselt või selle jaotab majaomanik (valdaja) perekondade vahel. ENSV Maakoodeksi § 80 lg 3 kohaselt puuviljaja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas. Kooskõlas ENSV Maakoodeksi § 77 lg-ga 1 kodanike kasutusse antav maa jaguneb kasutusviisi ja tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamukruntideks, köögiviljamaaks, ametimaaks ning heinaja karjamaaks. ENSV Maakoodeksi § 42 lg 1 sätestas, et kolhoosid, sovhoosid ning teised ettevõtted, organisatsioonid ja asutused võivad seaduses ettenähtud juhtudel anda maatükke neile kinnistatud maast teiseseks maa kasutamiseks. Sama paragrahvi lg-st 3 nähtub, et teisest maakasutamist tõendab maatüki looduses piiristamise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maa kasutamise tingimused. Aktide vormid ja maatükkide looduses piiristamise korra kinnitab ENSV Ministrite Nõukogu. Kaebajale väidetavalt kuuluva istanduse aluse maa looduses piiritlemise akti ei ole kaebaja kohtule esitanud ning sellist akti ei saanud ka olemas olla, kuna xx võõrandatud maa 4 033 m2 jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr.5 Tamsalu Lubjatehase töölistele ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaana. ENSV Maakoodeksi § 95 lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Tulenevalt eeltoodust pidi kaebaja maad kasutama ainult köögiviljamaana. Kaebaja esindaja selgituse kohaselt said kõik soovijad enda kasutusse ka puuviljaaia. Mis puutub kaebaja väitesse, et Tamsalu Lubjatehase töötajad, kelle vahel jagati puuviljaaed, maksid eelmisele omanikule nende maatükile jäänud viljapuude ja marjapõõsaste eest, ei ole millegagi tõendatud, mistõttu ei ole võimalik ka tõendada viljapuude ja marjapõõsaste omandiõiguse üleminekut kaebajale. Maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr.R-60 elektriseadmete järelvaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr.5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks (t.lk.39,40,103). On arusaadav, et köögiviljamaa harimisel ja kasutamisel vajati vett taimede kastmiseks, kuid pumbamaja olemasolu ei saa mingil juhul tõendada seda, kas isik kasutas maad seaduslikul alusel või mitte. E-R.M on korduvalt pöördunud Tamsalu kohaliku omavalitsuse poole, paludes luba erastada ostueesõigusega istandusealune maa suurusega ca 750 m2, mis asub xx tänava ääres Tamsalu linnas. Vastuseks on kaebajale selgitatud, et Tamsalu Linnavalitsus ei pea võimalikuks nimetatud maatüki ostueesõigusega erastamist köögiviljamaa kasutajale istandusena, sest Tamsalu linna kehtiva üldplaneeringu teise etapi järgi on nimetatud piirkonnas ja konkreetsel maatükil maakasutuse sihtotstarbena ette nähtud elamumaa. Vaidlustatud Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldusest nr.xx nähtub, et linnavalitsus ei nõustu E-R.M-le maa ostueesõigusega erastamisega xx linnas xx tänaval, kuna tal puudub selle maatüki seaduslik maakasutuse alus.

3-07-165

6 (7) Keeldumisel on tuginetud MaaRS §-le 121. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aja seisuga kehtinud MaaRS § 121 lg 2 sätestas, et istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku kasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha suurune puuviljavõi marjaaed või muu istandus, v.a käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud istandus. Ekslik on kaebaja arusaam, et ta on xx tänava äärse aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt. Kooskõlas MaaRS § 22 lg-ga 1 ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kelle on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käeolevale seadusele, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse § 121 teises lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. Eesti ENSV ajal toimus maa kasutamine ENSV Maakoodeksi alusel. ENSV Maakoodeksi § 42 lg 3 sätestas, et kolhooside, sovhooside ning teiste ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste poolt kodanike maakasutamist tõendab maatüki looduses piiritlemise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organisatsiooni otsus ja maa kasutamise tingimused. Kaebaja kinnitab, et arhiividest pole õnnestunud leida andmeid talle maa eraldamise kohta. Seega puudub kaebajal maa kasutamist tõendav dokument. Samuti ei ole ta ise puuviljaja marjaaeda rajanud, vaid talle anti luba kasutada koos teiste Rakke Lubjatehase Tamsalu Lubjatsehhi töölistega köögiviljamaad xx. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. E-R.M- i 08.07.1999 omakäelist tõendit, milles ta kinnitab, et talle koos abikaasaga on eraldatud umbes 30 aastat tagasi aianduskrunt xx krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on makstud, ei saa käsitleda tõendina maa ostueesõigusega erastamise korra § 11 p-i 7 mõistes (kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaanija kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja taotleb istanduse, sh MaaRS-e § 121 lg-s 2 nimetatud istandusealuse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu), sest istanduse olemasolu xx MaaRS § 121 lõike 2 mõistes ei ole tõendatud. Kuna kaebaja vaidlustab Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldust nr.xx, siis kaebuse läbivaatamisel saab kohus anda haldusaktile hinnangu lähtudes haldusakti andmise aja seisuga kehtinud seadusest, ehk MaaRS § 121 lg-st 2. Kuna aga antud asjas on kindlaks tehtud, et kaebajal puudub maa kasutamise seaduslik alus, st ENSV Maakoodeksi § 42 lg-s 3 nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis pole tal kunagi olnud seadusest tulenevat maakasutusõigust (v.a õigus kasutada ajutiselt köögiviljamaad). Kaebaja viited AÕS § 34 lg-le 2 (valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist), § 90 lg-le 1 (valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist), § 110 lg-le 1 (vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viia aasta jooksul nagu omanik) ei ole antud juhul asjakohased, kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lõike 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kuna kohus kaebust ei rahulda, siis jäävad kohtukulud kaebaja enda kanda. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6.

Mare Krull Kohtunik

3-07-165

7 (7)

Kohtuotsus jõustus 24.09.2008 Riigikohtu 24.09.2008 määruse nr.3-7-1-3-362 alusel, millega otsustati jätta E-R.M-i kassatsioonkaebus menetlusse võtmata

Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2008 otsusega nr.3-07-165 otsustati: 1. jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.novembri 2007 otsus muutmata 2. apellandi ja vastustaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta nende endi kanda 3. määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Sirje Must advokaadi Anne Vissaku poolt apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 7681 krooni 80 senti (seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üks krooni 80 senti), mis välja mõista riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Sirje Must 4. vabastada E-R.M õigusabikulude kandmisest ja jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda

Mare Krull Kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE