3-07-1903/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Määruse tegemise aeg ja koht

08. november 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1903

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

Haldusasi

Eesti

Hambaarstide

Liidu

kaebus

Tervishoiuameti

16.03.2007 käskkirja nr 23-R tühistamiseks

Resolutsioon

1. Tagastada

Eesti

Hambaarstide

Liidu

kaebus

HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel;

2. Saata määruse ärakiri Eesti Hambaarstide Liidule.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale on õigus esitada määruskaebus

Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu

10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. 28.09.2007 sai kohus Eesti Hambaarstide Liidu kaebuse Tervishoiuameti 16.03.2007

käskkirja nr 23-R tühistamiseks osas, millega A.-D. I. registreeriti hambaarstina

tervishoiutöötajate riiklikus registris ning Tervishoiuametile ettekirjutuse tegemiseks A.-D. I.

nimetatud

registrist

kustutamiseks

ning

temale

ebaseaduslikult

väljastatud

registreerimistõendi kehtetuks tunnistamiseks. Samuti esitas kaebaja taotluse teha

Tervishoiuametile ettekirjutus tervishoitöötajate riikliku registri avalikus veebiväljaandes arsti

kvalifikatsiooni avaldamiseks. Kaebaja esitas Tervishoiuameti 16.03.2007 käskkirja nr 23-R

tühistamiseks 09.07.2007 vaide Sotsiaalministeeriumisse, mis jäeti 30.08.2007 vaideotsusega

nr 13.1-6/2775 rahuldamata. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus kehtiva

õigusega.

2. 12.10.2007 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta, kuna kaebus oli esitatud

puudustega, mis ei võimaldanud kaebuse menetlusse võtmist. Kohus märkis, et kaebuse

esitajal tuleb selgitada, kas kaebus on esitatud kaebaja kui eraõigusliku juriidilise isiku või

tema liikmete väidetavate rikutud õiguste kaitseks. Kohus märkis, et kui selleks on ühing, siis

tuli täpsustada, milliseid ühingu avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi vaidlustatud käskkiri

rikub ja milles see rikkumine seisneb. Kui kaebus on esitatud ühingu liikmete huvide

kaitsmiseks, siis tuli täpsustada, millisel õiguslikul alusel on kaebuse esitaja sel juhul

õigustatud kaebust halduskohtule esitama, arvestades seejuures asjaolu, et oma liikmete või

muude isikute huvides võib kaebusega kohtusse pöörduda ühendus, kui seadus talle sellise

õiguse annab.

3. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis haldusasjas 3-3-1-28-04 asunud seisukohale, et

halduskohtuliku kaebeõiguse üldregulatsiooni sisaldavast HKMS § 7 lõikest 1 tuleneb, et

tühistamiskaebuse võib esitada üksnes see isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on

rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Üldjuhul näevad ka eriseadustes paiknevad

erisätted kaebeõiguse kohta ette, et kohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et rikutud on tema

õigusi või piiratud tema vabadusi. Kui eriseadustes ei ole ette nähtud, kes võib halduskohtusse

kaebuse esitada, siis juhindutakse samuti HKMS § 7 lõikest 1. HKMS § 7 lõige 3 sätestab, et

kaebusega võib halduskohtusse pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides ühendus,

sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab.

4. 29.10.2007 saabus kohtule kaebuse täiendus, mille kohaselt kaebus on esitatud nii MTÜ

Eesti Hambaarstide Liit õiguste kaitseks kui ka Eesti Hambaarstide Liidu, kui kutse- ja

erialaliitu, koondunud liikmete – 688 hambaarsti – õiguste kaitseks. Kaebuse esitaja märgib,

et MTÜ Eesti Hambaarstide Liidu õigusi rikub kvalifikatsiooninõuetele mittevastava

hambaarsti tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmine eelkõige seetõttu, et MTÜ Eesti

Hambaarstide Liit on nii oma põhikirja, kui ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

(ThtKS) § 56 lg 1 p 7 ja sotsiaalministri 15.12.2004 määruse nr 128 „Tervishoiuteenuste

kvaliteedi nõuded“ § 4 kohaselt hambaraviteenuse kvaliteedi tagaja riigis. Ebapädeva

hambaarsti riiklikku registrisse kandmine on aga ilming sellest, et kvaliteedi tagaja ei suuda

kvaliteeti tagada, mistõttu saab kahjustatud liidu hea nimi. Kaebuse esitaja leiab, et MTÜ

Eesti Hambaarstide Liidule on pandud kohustus pädevusnõuete väljatöötamiseks ning

pädevuse hindamise õigus, mis ei oleks realiseeritav, kui puudub võimalus ebapädeva

hambaarsti registreerimine vaidlustada.

5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et oma liikmete huvide kaitsmise õigus tuleneb nii seadusest

kui ka otstarbekusest. Otstarbekuse kaalutlus tuleneb põhiseaduse (PS) §-st 15. Rikutud on

kõigi seaduslikult registreeritud hambaarstide õigusi, sh kõigi MTÜ Eesti Hambaarstide Liidu

liikmete õigusi. On rikutud iga registreeritud hambaarsti õigust võrdsele kohtlemisele, samuti

on rikutud ausa konkurentsi põhimõtteid. Pöördudes oma liikmete kaitseks kohtusse täidab

MTÜ Eesti Hambaarstide Liit Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 1 ja § 7 tulenevat ja

oma põhikirjas sätestatud eesmärki: kaitsta oma liikmete huve ja õigusi ning tagada

hambaraviteenuse kvaliteet. Kaebuse esitaja palub juhul, kui kohut ei veena kaebuses esitatud

argumendid kaebaja kaebeõiguses, ära näidata, kuidas toimub kohane haldusmenetlus.

6. Kohus leiab, et kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks see, et kaebaja kui

mittetulundusühingu füüsilised liikmed saaksid võrdse kohtlemise osaliseks ning, et ei

kahjustataks nende mainet. Kaebuse kohaselt puudub kaebajal vaidlustatud käskkirja tõttu

võimalus sätestada pädevusnõudeid ja tagada nende täitmise kontrolli. Seega kahjustatakse

vaidlustatud käskkirjaga kaebuse esitaja liikmete mainet, kaebuse esitaja enda mainet ning

takistatakse tema põhikirjalist tegevust ja ThtKS § 56 lg 1 p 7 ja sotsiaalministri 15.12.2004

määruse nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuded“ § 4 tulenevat kohustust tagada

hambaraviteenuse kvaliteet.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et kaebaja on selgitanud võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis

tekivad kõigepealt kaebaja liikmetele – 688 hambaarstile. Samuti on kaebaja toonud välja

endale pandud kohustuste, mis tulenevad ThtKS § 56 lg 1 p 7 ja Tervishoiuteenuste kvaliteedi

nõuded § 4, täitmise võimatuse.

7. HKMS § 7 lg 3 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda oma liikmete või

muude isikute huvides isikute ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus,

kui seadus talle sellise õiguse annab. Eeltoodud sättest nähtuv kaebuse esitamise õigus

seaduse alusel oma liikmete või muude isikute huvides ei välista samas isikute ühenduse

HKMS § 7 lõikest 1 tulenevat kaebeõigust ühenduse enda õiguste ja huvide kaitseks. Seega

võib isikute ühenduse puhul tuvastada kolm erinevat kaebeõigust: 1) kaebeõiguse ühenduse

enda õiguste ja huvide kaitseks (HKMS § 7 lõige 1); 2) kaebeõiguse ühenduse liikmete

huvides (HKMS § 7 lõige 3) ning 3) kaebeõiguse muude isikute huvides (HKMS § 7 lõige

3). HKMS ei täpsusta, kes on need isikud, kelle huvides isikute ühendus kaebuse võib

esitada; samuti ei ole seaduse järgi nõutav juriidiline seos isikute ühenduse ning seadustikus

nimetatud “muude isikute” vahel. Seega võib järeldada, et “muudeks isikuteks” võivad olla

ka määratlemata isikud ehk üldsus. Seetõttu saab nimetatud kaebeõiguse puhul rääkida

kaebeõigusest seaduse alusel üldistes ehk avalikes huvides. Eelkõige tulevad siin

kohtupraktikale tuginedes kõne alla keskkonnaorganisatsioonide kaebused, mis on esitatud

keskkonnakaitselistel eesmärkidel, kuid ka näiteks tarbijakaitseühingu kaebused tarbijate

huvides.

8. Isikute ühenduse õigus oma liikmete huvides halduskohtusse pöörduda on sätestatud

HKMS § 7 lõikes 3, mille kohaselt võib isikute ühendus oma liikmete huvides kaebusega

halduskohtusse pöörduda, kui seadus talle sellise õiguse annab. Eeltoodust saab järeldada, et

õiguste rikkumist või põhjendatud huvi tuleb sellisel juhul tõendada isiku või isikute suhtes,

kelle huvides kaebus esitatakse, mitte aga ühenduse enda suhtes, kes kaebusega kohtusse

pöördub. Antud säte teeb erandi üldisest põhimõttest, mille kohaselt kaebusega võib

halduskohtusse pöörduda vaid isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema

õigusi või piiratud tema vabadusi või isik, kellel on tuvastamiskaebuse esitamiseks

põhjendatud huvi.

9. Isikute ühenduse õigust kohtusse pöörduda on ka Riigikohus iseloomustanud erandliku

kaebeõiguse vormina: “HKMS § 7 lõige 3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebe-

õigusele, seega peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel

oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. HKMS § 7 lõike 3 alusel esitatakse kaebus teise

isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses

protsessiosaliseks.” Teise isiku huvides halduskohtusse pöördumine peab olema alates

01.01.2000 kehtiva HKMS § 7 lõike 3 kohaselt seaduses (enne 01.01.2000 kehtinud HKMS

§ 5 lõike 1 järgi ka ühenduse asutamisaktis või põhikirjas) fikseeritud. Nii oli Riigikohus

1996. aastal seisukohal, et korteriühistuseaduse §-s 2 lg 1 nimetatud “korteriühistu liikmete

ühiste huvide esindamine” ja korteriühistu põhikirja punktis 3 märgitud “korteriühistu

liikmete ühiste huvide esindamine” pole õiguslikuks aluseks kohtusse pöördumisel ühistu

liikmete huvides. Riigikohus asus seisukohale, et korteriühistu õigus pöörduda oma liikmete

või muude isikute huvides kohtusse peab olema selgesõnaliselt sätestatud seaduses, ühistu

põhikirjas või tema asutamisaktis. Kuna kehtiv korteriühistuseadus korteriühistutele

sõnaselgelt õigust oma liikmete või muude isikute huvides halduskohtusse pöördumiseks ei

anna, puudub korteriühistutel õigus HKMS § 7 lõike 3 alusel oma liikmete huvides kohtusse

pöörduda. Ka mittetulundusühingute seadus ühingule oma liikmete huvides kohtusse kaebuse

esitamist ei võimalda.

Mittetulundusühinguna tegutseva kutse- ja erialaliidu pädevuses on küll liikmete huvide

esindamine ja kaitsmine, mis tuleneb põhikirjast, kuid seadus ei sätesta sõnaselget kutse- ja

erialaliidu õigust esindada liikmete huve kohtus. Võib väita, et Eestis puudub hetkel HKMS

§ 7 lõike 3 rakendamiseks vajalik normistik ehk teisiti öeldes puuduvad sätted, mis lubaksid

selgesõnaliselt mingil isikute ühendusel oma liikmete huvides kaebusega halduskohtusse

pöörduda.

10. Kohus andis kaebajale käiguta jätmise määrusega võimaluse juhul, kui kaebaja leiab, et

vaidlustatud käskkirjaga on rikutud kaebaja, kui juriidilise isiku õigusi, täpsustada, milliseid

kaebaja subjektiivseid õigusi on antud juhul rikutud. Kaebuse esitamisel oma liikmete huvides

tuli näidata, millisel õiguslikul alusel kaebaja on seda õigustatud tegema. Kohtule esitatud

kaebuse ja kaebaja kaebuse täienduse alusel on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole kaebaja

(mittetulundusühing) oma õiguste rikkumist tõendanud. ThtKS § 56 lg 1 p 7 ja

sotsiaalministri 15.12.2004 määruse nr 128 Tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuded § 4 ei tulene

kaebuse esitaja kohustust mitte tagada teenuse kvaliteeti vaid seal on sätestatud, millised

kohustused on kutse- ja erialaühendustel. Samuti ei tulene kummastki normist õigust esitada

kaebust halduskohtule. Samuti ei ole kaebuse esitaja kohtule ära näidanud, millisel õiguslikul

alusel on kaebuse esitaja õigustatud kaebust halduskohtule esitama oma liikmete huvide

kaitseks.

11. Kohus leiab, et kaebusest nähtub kaebuse esitamine esiteks kaebaja kui juriidilise isiku

kaitseks ja teiseks mitte kaebaja kui juriidilise isiku, vaid kaebaja liikmete õiguste

kaitsmiseks. Kohus leiab, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla õigust enda huvides

halduskohtusse pöördumiseks, kuna kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

Kaebuse esitaja väited, et A.-D. I. hambaarstina töötamine rikub Eesti Hambaarstide Liidu

mainet, on liialt üldsõnalised. Maine võimalikku kahjustamist antud asjaoludel ei saa lugeda

subjektiivsete õiguste rikkumiseks HKMS § 7 lõike 1 tähenduses. Samuti puudub õiguslik

alus kaebajal oma liikmete õiguste rikkumise kaitseks kohtusse pöörduda. Seega on antud

juhul HKMS § 7 lõikest 3 tulenevalt esitanud isik, kellel selleks kaebeõigus puudub.

12. Kohus, kontrollinud haldusasja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis,

HKMS §-st 11 juhindudes kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS

§ 11 lõige 31 punkti 5 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt tagastab halduskohus kaebuse juhul,

kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema

väidetavad asjaolud on tõendatud. Kaebaja on esitanud kohtule tühistamiskaebuse, mille

esitamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kuna antud juhul kaebaja

oma subjektiivsete õiguste rikkumist ei ole põhjendanud ega tõendanud, ei saa kaebajal kui

mittetulundusühingul olla ilmselgelt kaebeõigust ka siis, kui eeldada, et kõik asjaolud on

õiged, ning kaebus tuleb HKMS § 11 lõige 31 punkt 5 alusel tagastada.

13. Kaebuse esitaja palus tema kaebeõiguse puudumisel kohtul vastavalt HKMS § 3 lg 2 ära

näidata, kuidas toimub kohane haldusmenetlus. Esiteks märgib kohus, et haldusaktide

vaidlustamise õigus ka kohtuväliselt on siiski vaid isikutel, kelle õigusi ja kohustusi need

haldusaktid vahetult puuduutavad. Samas on asja materjalidest näha, et Sotsiaalministeerium

on võtnud menetlusse kaebuse esitaja vaide. Seega on kaebuse esitaja saanud praktikas

haldusmenetluses juba oma käesolevas kaebuses sitatud taotlused esitada.

Kadriann Ikkonen

kohtunik