2-05-22290/20 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtukoosseis

Kohtunik Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.november 2007.a. Tallinn, Kentmanni 13

Tsiviilasja number

2-05-22290

Tsiviilasi

OÜ L(pankrotis) hagi OÜ A vastu rahaliste

kohustuste

täitmise

kehtetuks

tunnistamise,

901 017,81 krooni ja viiviste nõudes

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja OÜ L(pankrotis; reg.kood XXX)

Hageja esindaja pankrotihaldur Kalev Mägi ja

vandeadvokaat Aivar Raudsik

Kostja OÜ A (reg.kood XXX)

Kostja esindaja advokaat Kristina Suvalova

Kohtuistungi toimumise aeg

04. oktoober 2007.a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2.Välja mõista OÜ-lt L(pankrotis) OÜ A kasuks kohtukulude katteks 40 000

(nelikümmend tuhat) krooni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

21.10.2004.a. Tallinna Linnakohtu määrusega algatati OÜ L pankrotimenetlus ning

09.12.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr 2/220-8478/04 kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja

pankroti. Hageja pankrotihaldur on tuvastanud, et hageja on enne pankrotimenetluse algatamist

eelistanud rahaliste kohustuste täitmisel üht võlausaldajat teisele. Seejuures on eelistatud

pankrotis ettevõttega s.o. hagejaga lähikondset ettevõtet. Kostja esitas hagejale perioodil

24.12.2003 kuni 01.07.2004.a. arved kokku summas 906 206,24 krooni. Hageja tasus

eelnimetatud arved või teostas rahalisi ülekandeid kostja kontole ajavahemikul 19.12.2003.a.-

29.07.2004.a. seega tasus hageja kostjale perioodil 19.12.2003.a.-29.07.2004.a. kokku summas

901 017,81 krooni. Hageja 24.01.2005.a. kirjalikule palvele esitada koostööleping poolte vahel

vastas kostja esindaja S.M , kes oli samaaegselt OÜ L juhatuse liige, et kõik hagejale teostatud

maksed toimusid vastavalt hageja arvetele. Nimetatu ei vasta tõele, kuna kostja poolt esitati

esimene arve hagejale 24.12.2003.a. maksetähtajaga 07.01.2004.a. Tegelikult tasuti nn.

2-05-22290/277

„koostöölepingu“ järgi juba 19.12.2003.a. 87 000 krooni ja veel 05.01.2004.a. 18 000 krooni.

Hageja on seisukohal, et tasumised toimusid üht võlausaldajat teistele eelistades ning võlgniku

lähikondsele. Hageja ja kostja on lähikondsed, kuna hageja juhatuse liige ja endine ainuosanik

(ainuosanik kuni 31.08.2004) S M on ühtlasi ka kostja juhatuse liige, asutaja ning ka ainuosanik.

Hagejal oli kostjale tasumise hetkel suures mahus teisi tasumata võlgnevusi summas umbes 7

milj krooni. Kostjale on tasutud praktiliselt kõik kostja poolt esitatud arved, kuigi samal ajal oli

hageja võlgu mitmetele teistele ettevõtetele. Hageja pankrotimenetluses kaitsti nõudeid kokku

summas 16,3 miljonit krooni ning valdav osa nõuetest tekkis 2004 aastal või enne seda. Hageja

palub tunnistada tühiseks hageja poolt kostjale 901 017,81 krooni tasumise tehingud ning mõista

901 017,81 krooni kostjalt välja. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse

täpsustuse kohaselt (tlk 381) kohaselt palub hageja tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale

901 017,81 krooni tasumise tehingud ning mõista eeltoodud summa kostjalt hageja kasuks välja.

Menetluse käigus täiendas hageja hagi (tlk 468). Täienduse kohaselt on lisaks põhinõudele

hagejal õigus nõuda ka intressiviivist seaduses sätestatud suuruses. Kostja kohustus tagastada

hagejale 901 017 krooni on muutunud sisenõutavaks alates 29.07.2004.a. Seega on kostjal

intressiviivise nõue alates 29.07.2004.a.-20.02.2007.a. summas 242 608,05 krooni. Täpsustuse

(tlk 510) kohaselt moodustab hageja nõue intressiviiviste osas ajavahemiku 20.07.2004.a.-

26.04.2007.a. eest kokku 241 086,22 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tema vastu esitatud hagi ei tunnista. 21.10.2003.a. sõlmisid OÜ A ja Ukraina Tšernigovi

õlletehas „Desna“ lepingu nr 920 õlle tarnimiseks. OÜ A juhatuse liikmeks oli sellel ajal S M ja

tema kirjutas ka lepingule alla. Kokku ostis OÜ A õlletehaselt Desna 5 partiid õlut. Kogu

tarnitud õlu müüdi peale Eestisse saabumist ja vajalike maksude tasumist edasi OÜ-le

Lkogusummas 906 306,24 krooni. Arvestades asjaolu, et OÜ L tasus OÜ-le A 901 017,81

krooni, siis on jooksev saldovõrdlus 5 288,43 krooni OÜ A kasuks. Koostatud tabelist ja OÜ A

pangakonto väljatrükist nähtub, et kõik OÜ-lt L laekunud rahasummad on OÜ A kasutanud

tehasele Desna kauba eest ettemaksuna tasumiseks, Maksu-ja Tolliametile alkoholiaktsiisi ja

käibemaksu ettetasumiseks, transporditeenuse ja maakleriteenuse eest tasumiseks. OÜ Lpoolt

müüdi Tšernigovi õlu edasi suurtele hulgifirmadele ja väiksematele klientidele. Suuremad ostjad

olid OÜ R, AS S-M , AS A , OÜ D . OÜ-lt D saadud dokumentidest, OÜ A arvetest ja

koostatud tabelist nähtub, et OÜ L T õlut kasumlikult. Sellest võib teha järelduse, et OÜ L

majanduslik tulukus kasvas seoses õlle ostmisega OÜ-lt A ja selle edasimüügiga kolmandatele

isikutele. Seega ei saanud pooltevahelised tehingud kuidagi kahjustada OÜ L võimalike

võlausaldajate huve. OÜ L2003.a. majandusaasta aruandest nähtub, et on saadud kasumit

1 940 871 krooni suuruses summas. Peale selle on OÜ-l L majandustegevusest saadud üldine

jaotamata kasum 5 649819 krooni. OÜ L oli kuni septembrikuuni 2004 (s.o. ajani, mil S M oli

juhatuse liige) majanduslikult heas seisus. OÜ L sai igakuselt kasumit ja miski ei viidanud

sellele, et võivad tekkida majanduslikud raskused. Hageja väide, et OÜ L omas kostjale arvete

tasumise ajal kreditoorset võlgnevust teiste firmade ees 7 miljoni krooni suuruses summas võib

küll vastata tõele, kuid see on täiesti normaalne situatsioon, kuna samal ajal ulatus debitoorne

võlgnevus samuti miljonitesse kroonidesse. Asjaolu, et majanduslik olukord võib muutuda

halvemas suunas, sai selgeks 2004.a. augustikuu lõpuks, kui said teatavaks OÜ L endise juhatuse

liikme A U ja ühe kauba tarnija firma Obolon teod, mis viisid OÜ L pankrotistumiseni. Kostja

on seisukohal, et hagiavalduses märgitud tehingud poolte vahel ei kahjustanud OÜ L

võlausaldajate huve ja seetõttu puudub pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alus. Kostja

vaidleb vastu ka hageja viivistenõudele. Kostjal ei ole tekkinud kohustust tagastada hagejale

901 017 krooni. Hageja on nimetatud summa eest saanud hagejalt kauba ning see kaup on ka

hageja poolt realiseeritud. Vale on ka viivise arvestus, kuna hageja arvestab viivist alates

29.07.2004.a.võttes aluseks ajavahemikul 01.07.2006.a.-31.12.2006.a. kehtinud intressimäära.

Samuti ei ole kohustus muutunud sissenõutavaks, et hageja üldse viivist nõuda saaks. Kohustus

tagastada põhisumma tekib alles siis, kui kohus tunnistab rahalise kohustuse kehtetuks. Kostja

palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära istungile ilmunud poolte esindajad, tunnistajate ütlused, uurinud ja

hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

21.10.2004.a. Tallinna Linnakohtu määrusega algatati OÜ L pankrotimenetlus (tlk 9-10). Asjas

puudub vaidlus, et 09.12.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr 2/220-8478/04 kuulutas Tallinna

Linnakohus välja hageja pankroti.

Kostja ja Ukraina õlletehase Desna vahel sõlmiti 21.10.2003.a. leping õlle tarnimiseks (tlk 77-

81, tõlge tlk 241-245). Hageja ja kostja vahel sõlmiti leping sama kauba edasimüümiseks.

Leping poolte vahel sõlmiti suulises vormis ning lepingu kohaselt tuli hagejal kauba saamiseks

teha ettemaks sarnaselt nagu see oli sätestatud ka kostja ja õlletehase Desna vahel sõlmitud

lepingus. Asjas puudub vaidlus, et hageja tasus kostjale perioodil 19.12.2003.a.-29.07.2004.a.

kokku summa 901 017,81 krooni. Nimetatud summa tasuti järgmiselt: 19.12.2003.a. 87 000

krooni; 05.01.2004.a. 18 000 krooni; 12.01.2004.a. 1500 krooni; 12.01.2004.a. 5150 EUR (s.o.

80 580 krooni kursi 1EUR=15,6466 krooni järgi); 20.01.2004.a. 5700 krooni; 27.01.2004.a.

75 000 krooni; 18.02.2004.a. 60 000 krooni; 20.02.2004.a. 14 085,41 krooni; 26.02.2004.a.

54 900 krooni; 01.03.2004.a. 6000 krooni; 22.03.2004.a. 18 000 krooni; 20.04.2004.a. 4500

krooni, 26.04.2004.a. 66 000 krooni; 04.05.2004.a. 49 500 krooni; 05.05.2004.a. 13 600 krooni,

06.05.2004.a. 1500 krooni; 20.05.2004.a. 22 400 krooni; 14.06.2004.a. 72 000 krooni,

28.06.2004.a. 70 000 krooni; 29.07.2004. 180 752,40 krooni. Asjas puudub vaidlus selles, et

hageja poolt tasutud summade eest sai hageja kostjalt kauba.

Hageja palub pankrotiseaduse alusel tunnistada kehtetuks rahaliste kohustuste täitmise kostjale ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 901 017,81 krooni ja viivised. Hageja leiab, et rahalised

kohustused täideti kostjale kui hageja oli juba maksejõuetu; kohustused kostja ees, kes oli hageja

lähikondne, täitis hageja praktiliselt täielikult – seega eelistas hageja kostjat teiste võlausaldajate

ees; kostjalt ostetud kauba edasimüük tõi hagejale kahju.

PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise

võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui

täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat

teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi

võlgniku maksejõuetusest teadma, p 3 järgi kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

Asjas puudub vaidlus, et osaliselt, s.o. summas 180 752,40 krooni, täitis hageja rahalise

kohustuse kostja ees PankrS § 113 lg 1 p 2 sätestatud tähtajal, ülejäänud summad tasus hageja

kostjale PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud tähtaja jooksul.

Poolte vahel on vaidlus selles kas kostjale rahaliste kohustuste täitmise ajal oli hageja

maksejõuetu. Hageja ja ZAO Obolon vahel 25.11.2002.a. sõlmitud lepingu (tsiviilasja 2/30-

7041/04 toimiku I köide lk 9) p 2 kohaselt kohustus hageja tasuma arved 7 päeva jooksul alates

kauba saabumisest. Maksekohustuse rikkumise korral kohustus hageja lepingu p.7.2 kohaselt

tasuma leppetrahvi 0,3 % kaubapartii maksumusest iga tasumisega viivitatud päeva kohta.

Lepingus leppisid hageja ja ZAO Obolon p-s 11.3 kokku, et lepingu mistahes muudatused

kehtivad vaid juhul, kui need on vormistatud kirjalikult ning allkirjastatud poolte volitatud

esindajate poolt. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja ZAO Obolon vahel kirjalikku maksetähtaja

pikendamist kokku lepitud ei olnud. Asjas puudub vaidlus, et lepinguga kokkulepitud 7 päeva

asemel tasus hageja ZAO-le Obolon umbes 40-90 päeva jooksul. Asja materjalidele lisatud

pretensioonidest (tlk 255-266, tõlked tlk 268-279) nähtub, et maksete hilinemise tõttu on ZAO

Obolon arvestanud hagejale ajavahemikul 11.03.2002 kuni 05.07.2005.a. viiviseid kogusummas

495 855, 30 EUR-i. Asjaolu, et nimetatud pretensioonid märgitud kuupäevadel vormistati ja need

hageja juhatuse liikmele A.U le edastati on tõendatud tunnistaja A V ütlustega, kes ise

pretensioonid koostas ja need üle andis. Seega on tõendamist leidnud, et hageja ei suutnud

järgida alates 2002.a. algusest lepinguga kokkulepitud maksetähtaegu. Samas, hoolimata

korduvatest lepingu rikkumistest, tarnis ZAO Obolon hagejale kaupa kuni 2004.a. keskpaigani.

Nimetatud ajani kestis hageja juures ka aktiivne majandustegevus. Eeltooduga on kohtu arvates

tõendatud, et kostjal oli võimalik aktiivset majandustegevust jätkata, kuni 2004.a. keskpaigani

seetõttu, et tema peamine võlausaldaja ZAO Obolon jätkas, hoolimata hageja poolt korduvast

lepingu rikkumisest, kauba tarnimist, viivisenõuet reaalsele täitmisele ei suunanud. Asja

materjalidele lisatud Tallinna Linnakohtu määruse kohaselt tsiviilasjas 2/220-8478/04 (tlk 252-

254) järgi tunnustati hageja pankrotimenetluses nõudeid üle 16 milj.krooni eest sh. ZAO Obolon

nõue tunnustati üle 13 milj.ulatuses. Seega oli hageja juba 2003.a. lõpus sisuliselt maksejõuetu,

kuna ta ei suutnud täita oma kohustusi võlausaldajate ees kohaselt.

Asjas puudub vaidlus, et pooled olid lähikondsed. PankrS § 113 lg 2 järgi võlgniku lähikondse

puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Seega oli hageja kostjale rahaliste

kohustuste täitmise ajal teadlik hageja maksejõuetusest. Asjas materjalidest nähtub, et hageja

eelistas kostjat teistele võlausaldajatele. Nimelt puudub vaidlus selles, et hageja tasus kostjale

praktiliselt kõik arved, samas teistele võlausaldajatele kohustusi kohaselt ei täitnud mh. näiteks

ZAO-le Obolon.

Eeltoodu alusel on tõendatud PankrS § 113 lg 1 p 2 ja 3 kohaldamise eeldused.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-

des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega tuleneb Pankrotiseaduse §-st 109 lg

1 ja pankrotiseaduse §-st 113, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise kõige üldisemaks

eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine.

Hageja on võlausaldajate huvide kahjustamiseks sisuliselt pidanud hageja poolt ühe võlausaldaja

s.o. kostja eelistamist teistele võlausaldajatele. Kohus on seisukohal, et kui kostjat on talle võla

tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, siis ei saa seda iseenesest pidada teiste

võlausaldajate kahjustamiseks, kuna see põhjendus kordab üksnes Pankrs § 113 lg 1 p-s 2

nimetatud maksete tagasivõitmise ühte eeldust. Hageja on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-

2-1-53-03, mille p.-s 22 on selgitatud, et kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita

kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta

oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud.

Käesoleva asja juurde lisatud tsiviilasja nr 2/30-7041/04 III köite registri nr 3 juurde lisatud

maksekorraldustest nähtub, et hageja on ajavahemikul 02.12.2003.a.- 20.07.2004.a. tasunud

ZAO-le Obolon kaupade eest ligikaudu 160 000 EUR-i seega üle 2,5 korra rohkem kui hagejale,

kusjuures puudub vaidlus selles, et ZAO-le Obolon on tasutud kõik põhivõlgnevuse arved

seisuga 11.05.2004.a. Samuti nähtub asja materjalide juurde lisatud konto väljavõtetest (tlk 528-

544), et hagejale rahalise kohustuse täitmise ajal on lisaks ZAO-le Obolon tasutud ka teistele

võlausaldajatele. Kohus osutab, et käesolevas asjas ei ole hageja täitnud kohustusi ainult kostja

s.o. lähikondse ees, seega ei ole hageja viide RK lahendile nr 3-2-1-53-03 asjakohane.

Hageja on leidnud, et rahalise kohustuse täitmine oli võlausaldajatele kahjulik ka seetõttu, et

kostjalt saadud kauba realiseerimine, hagejale kasu ei toonud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas

hagejale oli kostjalt saadud kauba müük kasumlik. Kostja väidete kohaselt nähtub OÜ D kirjast

(tlk 144), kostja arvetest (tlk 95-97) ning tabelist (tlk 78), et kauba müügiga OÜ-le D sai hageja

kasumit 34 831 krooni (arvestus lk 115). Kuna OÜ-le D õlle müügiga teenis hageja kasumit siis

järeldab kostja, et kostjalt saadud kauba edasimüük oli hagejale kasumlik, kuigi täpset kasumi

suurust kostja puuduvate raamatupidamisdokumentide tõttu öelda ei oska. Hageja arvestuse järgi

sai hageja OÜ-le D õlle müümisega kahjumi summas 30 533,02 krooni (arvestus tlk 174) ja AS

Livikole õlle müümisega kahjumi summas 17 135,87 krooni (arvestus tlk 178). OÜ-le D õlle

müügiga saadud kahjumi on hageja arvestanud OÜ D 28.02.2006.a. kirjast (tlk 176) saadud

andmete põhjal, mille kohaselt tagastati hagejale kaup kogusummas 52 341,68 krooni.

19.04.2006.a. kirjaga teatab OÜ D , et on 28.02.2006.a. kirjaga esitanud ekslikult valed andmed

ja täpsustab, et tagastas hagejale kauba summas 6 395,25 krooni. Seega on tõene kostja väide, et

OÜ-le D kauba müügiga sai hageja kasumit, kuigi mitte sellisel määral nagu kostja seda on

väitnud. Samas nähtub, et AS-ile Liviko kauba müümisega sai hageja kahjumi. Asjas puudub

vaidlus, et kauba realiseerimisega seoses kandis hageja ka kulusid - kostja enda arvestuse järgi

vähemalt 6914,701 krooni (tlk 215). Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et suuremate

hulgimüüjate poolt tagastatud kaup (hageja hinnangul umbes 60 000 krooni väärtuses) müüdi

enne realiseerimistähtaja lõppu väikestele kauplustele maha, siis leiab kohus, et pigem sai hageja

kostjalt ostetud kauba realiseerimisega kahju kui kasu. Kohus leiab siiski, et see asjaolu ei ole

piisav põhjendus võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiseks PankrS § 109 lg 1 mõttes.

Kohus osutab, et võlausaldajate huvisid võis kahjustada põhitehing ise - hageja ja kostja vahel

sõlmitud kauba ostu-müügileping, mille tingimuste kohaselt kohustus hageja tasuma kauba

saamiseks ettemaksu, kusjuures kauba realiseerimata jäämisest tekkinud kahju jäi üksnes hageja

kanda. Võlausaldajate huvide kahjustamine võis seisneda ka selles, et hageja üldse õlletehase

Desna toodangu realiseerimiseks ostu-müügilepingu sõlmis. Hageja esindaja on ka ise väitnud, et

hageja pankrotistumise põhjustas eelkõige asjaolu, et hageja hakkas ostma kostjalt Ukraina

Õlletehase Desna toodangut olles samal ajal Desna konkurendi Obolon ainuesindaja Eestis (tlk

173). Asjaolu, et ZAO Obolon ei oleks kunagi nõustunud sellega, et hageja müüb teise firma,

pealegi konkurendi, õlut kinnitas ka tunnistaja A V . Seega võis võlausaldajate huvisid

kahjustada kauba ostu-müügitehing. Antud asjas pooltevahelise ostu-müügitehingu kehtetuks

tunnistamise nõuet esitatud ei ole. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud rahalise kohustuse

täitmise tõttu võlausaldajate huvide kahjustamine, on täitmata tehingu tagasivõitmise üks

peamisi eeldusi. Seega tuleb hageja rahaliste kohustuste täitmise kehtetuks tunnistamise nõue ja

901 017,81 krooni nõue jätta rahuldamata. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta

rahuldamata ka viivisenõue.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

§-st 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut. Hageja õigusabikulud moodustavad esitatud arve järgi 41 300 krooni.

Kostja õigusabikulud moodustavad 40 000 krooni, esitatud arve alusel. Arvestades asjaolu, et

hagi tuleb jätta rahuldamata juhindudes kehtinud TsMS §-st 60 lg 1 ja TsMS § 61 lg 1 p 1 leiab

kohus, et Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kohtukulude katteks 40 000 krooni.

Krista Kirspuu

Kohtunik