2-06-5145/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-06-5145

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2007, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Ande Tänav, Iko Nõmm

Tsiviilasi

Taastusravikeskus Sõprus AS hagi AS If Eesti Kindlustus

vastu

kindlustuslepingust

tuleneva

täitmisnõude

tunnustamises ja kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.12.2006 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Taastusravikeskus Sõprus AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

11.10.2007, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Taastusravikeskus Sõprus AS, esindaja adv Leon

Glikman;

Kostja AS If Eesti Kindlustus, esindaja adv Andrus Kattel.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29.12.2006 vaheotsus Taastusravikeskus Sõprus AS hagis

AS If Eesti Kindlustuse vastu kindlustushüvitisele õiguse tunnustamata jätmises ja teha

uus otsus.

2. Tunnustada Taastusravikeskus Sõprus AS õigust kindlustushüvitisele 05.11.2004

sõlmitud kindlustuslepingu alusel seoses 09.01.2005 toimunud loodusõnnetusega

tekkinud varakahju hüvitamisele. Saata asi menetluse jätkamiseks nõude suuruse üle

Harju Maakohtule.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulud panna kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hageja ja kostja sõlmisid 05.11.2004 juriidilise isiku vara kindlustuslepingu (poliis

49021642), millega kindlustati Pärnus, Eha 2 ja Suvituse 7 asuv vara, s.h. hooned, mööbel,

masinad ja seadmed. Poliisi järgi on lepingu dokumentideks kindlustusavaldus nr.

49021642, kindlustusvõtja poolt koostatud 16.10.2004 seadmete nimekiri, kindlustuse

üldtingimused ÜU 20021, juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimused THE 20021,

juriidiliste isikute vara kindlustamise ohutusnõuded TOHE 20021 ja juriidiliste isikute vara

kindlustamise lisatingimused üldise tsiviilvastutuse kindlustamiseks THEV 20001. Lepingu

kohaselt oli hageja vara kindlustatud tulekahju, loodusõnnetuse, veeavarii ja vandalismi

riskide vastu. Hoone ja selles asunud vara kindlustussumma (ja ka kindlustusväärtus) oli

loodusõnnetuse riski saabumise korral 42 561 647 krooni ning kindlustusvõtja omavastutus

10 000 krooni. Kindlustusmakse oli kokkuleppe kohaselt 44 236 krooni. Ajavahemikus 09.-

12.01.2005 oli Pärnu linnas torm, mille kestel valgus merevesi hageja kasutuses olnud

ruumidesse ja kindlustuslepingus märgitud vara sai kahjustusi. Hageja esitas OÜ Balti

Kindlustusmaakler vahendusel 10.01.2005 kostjale kahjuavalduse, milles soovis tormist ja

merevee tõusust tingitud kahju hüvitamist. Kostja keeldus 10.03.2005 teatega kahju

hüvitamisest, leides, et hageja vara ei olnud veetaseme tõusu ja üleujutuse vastu

kindlustatud. Hageja esitas 24.03.2005 kostjale pretensiooni, milles ta ei nõustunud kostja

seisukohaga lepingu tõlgendamisel. Kostja jättis 18.05.2005 kirjaga pretensiooni

rahuldamata.

2. 10.03.2006 esitatud ja hiljem täpsustatud hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada

õigust kindlustushüvitisele 2005. jaanuaris toimunud loodusõnnetusest tekkinud kahju

hüvitamisele, välja mõista kostjalt kindlustushüvitis 10 593 070 krooni, viivis 1 842 973,49

krooni, tunnustada kostja tüüptingimuse tühisust. Hageja esitas 20.04.2006 taotluse

vaheotsuse tegemiseks nõude põhjendatuse kohta.

3. Hagiavalduses väitis hageja, et ta sõlmis kostjaga kindlustuslepingu eesmärgiga saada

hüvitist loodusõnnetuse, s.h. igasuguse tormi mõjul tekkinud kahju korral. 2005 jaanuaris

Pärnus olnud torm on hinnatav loodusõnnetusena. Hageja on nimetatud eesmärgi

saavutamiseks

kandnud

kulutusi,

s.o.

maksnud

kindlustuspreemia.

Kostja

kindlustuspakkumuses on selgelt väljendatud, et hüvitamisele kuulub tormi tagajärjel

tekkinud kahju, pakkumuses ei ole ühtegi reservatsiooni välja toodud. Hageja ei ole kunagi

avaldanud, et ta ei soovi enda vara kindlustada mereveetulva või üleujutuse vastu.

Kindlustusvõtja tahe oli lepingu sõlmimisel suunatud tormikahjustuste kindlustamisele täies

ulatuses. Hageja asukoht on mere ääres ja kindlustushuvi puudutas selgelt ka üleujutusega

seonduvat. Tormikahju ja üleujutust eristab eelkõige kahju algpõhjus. Kostja tõlgendus

lepingust ei vasta poolte tegelikule tahtele ega mõistlikkuse nõudele. Poolte käitumine enne

ja pärast lepingu sõlmimist annab tunnistust kokkuleppes igasuguse tormikahju, ka sellise,

mille puhul torm põhjustab vahetult mereveetulva, kindlustamises. Hageja väitis, et sõlmis

lepingu teadmises, et hüvitamisele kuulub ka veetulvast tekkinud kahju. Lepingu sõlmis

hageja seadusjärgne esindaja. Maakleri osalemine lepingueelsetel läbirääkimistel ei mõjuta

kindlustusandja kohustusi; pole õige kitsendada nende kindlustusvõtjate huve, kes on

sõlminud lepingu maakleri vahendusel. Hagejale ei saa omistada maakleri võimeid ja oskusi,

mis on seotud lepingu tõlgendamisega. Kostja vormistatud ja hageja allkirjastatud

kindlustusavaldusest, samuti kindlustuspoliisist saab iga mõistlik isik aru, et hageja vara

kindlustati loodusõnnetuse vastu. Nii hageja kui ka hageja esindaja tegutsesid teadmises, et

loodusõnnetuse riski kindlustamisel on kindlustatud ka tormi tõttu liikuma hakanud

objektidega, s.h. veetulvaga põhjustatud kahju. Kostja pidanuks lepingu sõlmimisel selgelt

osundama, et üleujutus ei kuulu loodusõnnetuste hulka; kostja ei pakkunud hagejale vastavat

kindlustustoodet. Hageja poleks kostjaga kindlustuslepingut sõlminud, kui kostja oleks

selgelt väljendanud, et selline tormi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele ei kuulu. Hageja

väitis, et 9.01.2005 öösel toimus tormituule suure kiiruse ja tuule suuna koosmõjus merevee

taseme tõus kuni 295 cm üle Kroonlinna nulli, millega kaasnes ulatuslik merevee tulv hageja

asukohas, 400 m kaugusel Pärnu lahest. Kui poleks olnud tormi, oleks välistatud veetulv,

merevee taseme tõus oli otseselt tormist tingitud.

4. Hageja teavitas kostjat kindlustusjuhtumist volitatud esindaja, OÜ Balti Kindlustusmaakler

töötaja, Katri Õispuu vahendusel; esialgne kahjuavaldus anti kostjale üle 10.01.2005. Kostja

menetles hageja kahjuavaldust kahe kuu kestel, jättes mulje hüvitise väljamaksmise

ettevalmistamisest. Kostja käitumine pärast tormi näitab, et toimunud loodusõnnetust peeti

kindlustussündmuseks. Hageja andis ka üldsusele teada, et tegemist on hüvitatava

tormikahjuga. Kostja on analoogses situatsioonis 347 juhtumil tunnistanud kindlustuskaitse

olemasolu. Hagejal on õigus võrdsele kohtlemisele. Kostja on erinevatele klientidele

pakkunud erinevaid tingimusi. Kostja suurkliendi tingimustes on veekogu veetaseme tõusust

tekitatud kahju välistatud; hagejale pakuti mõlemaid tingimusi ning hageja valis need, milles

on välistatud üksnes pinnaveetaseme tõusuga tekitatud kahju.

5. Hageja väitis, et kostja tüüptingimuste THE 20021 punkt 4.2.2.2c on tühine.

Tüüptingimused peavad olema koostatud viisil, mis on arusaadavad igale kindlustusvõtjale,

mitte üksnes spetsialistile. Tegemist on üllatusklausliga, mille sisaldumine lepingus on

ebatavaline ja objektiivselt võttes ebamõistlik. Sellekohane riski piirav tingimus pidanuks

olema kantud poliisile. Loodusõnnetuse mõistet konkretiseeriv tingimus asub lepingus ehitist

iseloomustavate andmete vahel. Põhjendamatu ja ebamõistlik on tormist põhjustatud

tagajärgede osaline välistamine loodusõnnetuste hulgast. Kõik välistused peavad olema

lepingus ammendavalt nimetatud. Mõistlikul isikul oli alus arvata, et loodusõnnetuse

mõistega on hõlmatud võimalik merevee tõus ja üleujutus. Vesi on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 48 tähenduses esemeks. Mõistlikule isikule on ükskõik, kas torm põhjustab kahju

vahetult või liikuma hakanud objektide kaudu. Kostja tüüptingimus on kindlustusvõtja huve

ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse ka siis, kui

kindlustusvõtja pole tarbija.

6. Kostja tõlgendus mõistele „pinnavesi“ ei ole õige. Hageja seadusjärgne esindaja

(M.Veisson) ja hagejat nõustanud maakler (V.Saar) on hariduselt geograafid, kes ei saanud

mõista pinnaveena merevett. Mõistete merevesi ja pinnavesi sisu on erinev nii tavakeeles,

kui ka seadusandluses. Pinnavee mõiste on sätestatud veeseaduse § 2 p-s 4, milles on

merevesi selgelt pinnavee hulgast välistatud. Ka ökoloogialeksikonis ei ole pinnavee

mõistega hõlmatud merevett. Ükski mõistlik isik ei pea merevett pinnaveeks. Hageja nõustus

sellise lepingutingimusega, mis välistasid pinnavee tõusu, kuid ei välistanud merevee tõusu.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagi ei tunnistanud, sest kindlustusjuhtumi puudumisel ei teki tal hüvitamiskohustust.

Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda automaatselt kõikide mõeldavate riskide

ülekandumist kindlustusvõtjalt kindlustusandjale ja tal ei lasu kohustust kindlustada kõiki

võimalikke riske võimalikult suures ulatuses. Kindlustuskaitse piirid on lepingu sõlmimisel

eelnevalt kokku lepitud; kindlustusandja kohustused on piiratud kindlustuslepingu

tingimustega. Hageja ja tema maakleri ettekujutused ei tekita kostjale kohustusi. Hageja ei

soovinud kindlustuskaitset üleujutuse vastu ja ta valik on tehtud teadlikult, arvestades

kindlustuskaitse hinda. Hageja pidanuks kostjat teavitama üleujutuse ohust ja oma vastavast

kindlustushuvist. Hageja pole kunagi avaldanud kostjale tahet, et soovib kindlustada kõik

riskid, s.h üleujutuse. Kui kostja oleks teadnud, et hageja soovib kaitset üleujutuse riski

vastu, ei oleks kostja sarnastel tingimustel kindlustuslepingut sõlminud; kostja oleks sel

juhul pakkunud kindlustuskaitset oluliselt erinevatel tingimustel. Juhul kui hageja maakler ei

ole hageja huvi kostjale täielikult avaldanud, ei mõjuta see kostja kohustuste mahtu. Hageja

tellimuses ei ole looduskahju eraldi selgitatud, millest ei saa järeldada soovi kindlustada end

kõikmõeldavate looduskahjude vastu. Kindlustuse eelpakkumine ei sisaldanud pakkumist

üleujutuse riski vastu, kuna huvi selle vastu üles ei näidatud. Eelpakkumine ei ole lepingu

osaks. Mõlemad pooled on lepingu sõlmimisel aru saanud, et vetetõus ei ole

kindlustusjuhtum. Lepingu sõlmimisel tegi hageja professionaalse esindaja kaudu teadliku

valiku. Hageja esindaja (maakler) on kostja kindlustustingimusi teadnud ja mõistnud

kostjaga sarnasel viisil. Hageja tahte selgust kinnitavad ka hageja maakleri avaldused pärast

sündmuse toimumist. Hageja kindlustusmaakler on kostja kindlustustoodet müünud 2002

aastast sarnastel tingimustel ning teadis kindlustuskaitse ulatust. Puudus igasugune alus

eeldada, et hageja mõistis lepingut selle sõlmimisel kostjast erineval moel. Lepingu

sõlmimisel väljendas hageja tahet kindlustusmaakler, kes tegutseb kindlustustegevuse

seaduse alusel kindlustusvõtja huvides. Maakleri teadmised ja kostjale väljendatud tahe

loetakse hageja omaks. Esindatav ei saa tugineda oma väidetavale teadmatusele, kui tema

esindaja seda teadis või pidi teadma. Hageja kahju ei ole tekkinud kindlustatud põhjuse

(riski) tagajärjel. Lepingus on kindlustatava loodusõnnetuse mõiste defineeritud; on

rõhutatud, millisel põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks ning antud näitlik

loetelu, millistel asjaoludel tekitatud kahju ei hüvitata. Hageja käsitab üleujutust aluseta teise

loodusõnnetuse (tormi) tagajärjena. Üleujutus on iseseisev loodusõnnetus, mille saabumise

risk on kindlustusturul eraldi kindlustatav. Selle sündmuse tekkimise tõenäosus ja kahju

prognoositavus on väga keerukas. Torm ei tähenda samaaegselt ka üleujutust. Üleujutus ei

olnud tingitud samas piirkonnas puhunud tormituulest, vaid tugevast ebasoodsast tuulest

laial merealal, mis paisutas vee üles kogu Liivi lahes. Hageja välistas üleujutuse riski

kindlustamise selle vähese tõenäosuse tõttu teadlikult ja eelistas kostja pakkumust teistele

kindlustusandjatele. Kindlustusandja kohustuste maht on seotud kindlustuspreemia

suurusega. Makstud kindlustuspreemias ei sisaldu tasu üleujutuse riski kindlustamise eest.

Hageja valis kolme pakkumuse seast odavaima, teades, et selles puudus üleujutuse kaitse.

8. Lähtuda tuleb kindlustustingimuste THE 20021 p-st 4.2.2. Punkti 4.2.2.1 järgi loetakse

kindlustusjuhtumiks kahju tekkimine loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas torm,

mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud

kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti

kahju, mis on tekkinud puude, postide või muude sarnaste esemete langemisest kindlustatud

varale tormi tagajärjel. Lepingu p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist

tormi tagajärjel, kui selle põhjustas pinnavete tõus. Kostja tüüptingimused ei ole hageja

suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Hageja poolt esile toodud tingimus p-s 4.2.2.2.c ei ole

üllatusklausel, sest on selge ja väljendusviisilt tavapärane. Lepingus kasutatavad

tüüptingimused olid kostjale teada lepingueelses staadiumis; hageja ei ole nende väidetavale

ebaselgusele ega tühisusele lepingu sõlmimisel ega täitmisel enne kahju tekkimist kordagi

osundanud. Hageja pidanuks avaldama kostjale tahet, et soovib kindlustada end muu hulgas

ka üleujutuse riski vastu. Mõiste pinnavesi tõlgendamisel tuleb lähtuda sõna tavapärasest

tähendusest. Hageja arusaama hindamisel tuleb lähtuda hageja maakleri võimetest ja

oskustest, mis on kindlustuse spetsiifilises valdkonnas tavapärasest kõrgemad. Lepingu mõte

on selge - veetõusuga kaasnenud kahju ei hüvitata. Hageja möönab seda ka oma avaldustes,

kuid arusaamatutel põhjustel välistab sellest merevee tõusust tingitud kahju. Hageja

pidanuks oma kindlustushuvi selgelt läbi mõtlema ja kostjale avaldama lepingu sõlmimise

staadiumis. Lepingu tõlgendamisel ei saa tugineda veeseaduse sätetele. Veeseaduse eesmärk

on vee kasutamise ja kaitsega seonduva reguleerimine. Kostja on sõnakasutuses lähtunud

keskkonnaalastest tõlgendustest, eesti keele sõnaraamatust. Kostja väitis, et ei ole hagejat

eksitanud ega tekitanud põhjendamatut ootust kindlustushüvitisele. Lepingueelses

staadiumis ei ole vormistatud mingeid dokumente, milles sisalduks üleujutuse riski kaitse.

Lepingu sõlmimisel olid hagejale kostja üldtingimused teada ning hagejal oli võimalus

nendega tutvuda. Ka pärast kahju tekkimist ei ole kostja esindajad andnud hagejale eksitavat

informatsiooni.

Kahju

kindlaks

tegemine

ei

ole

hinnatav

hüvitamiskohustuse

tunnustamisena. Hagejal lasus oma vara kohta arvestuse pidamise ja kahju selgitamise ning

dokumenteerimise kohustus sõltumata kostja seisukohtadest. Hüvitamisest keeldumise

otsustuse tegemine sündmusest kahe kuu möödumisel oli tingitud tavapärasest oluliselt

suurema töökoormusega. Asjaolu, et kostja otsustas 10.-12.01.2005 väldanud kahju hüvitada

füüsilisest isikust klientidele, ei anna alust kostjale hageja kasuks hüvitamiskohustuse

panemiseks. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja ning puudub alus

tema kohtlemiseks füüsilisest isikust tarbijatega võrdsetel alustel.

Maakohtu vaheotsus ja selle põhjendused

9. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus hindas vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes

kindlustuslepingust tuleneva täitmisnõude tunnustamisega seotud piirides. Poolte seisukohad

erinevad selles, milline oli nende ühine tahe (eesmärk) lepingu sõlmimisel.

10. Eelpakkumuses on osundatud kindlustatavad riskid üldmõistetena ning tehtud selge viide

kindlustatavate riskide määratlemisele kindlustustingimustes. Kostja poolt välja töötatud

kindlustusavaldusel on selge viide kasutatavatele tüüptingimustele, s.h juriidiliste isikute

vara kindlustamise üldtingimustele THE 20021. Seega on kostja tahe kindlustuskaitse

ulatuses olnud hagejale enne lepingu sõlmimist teada. Leping tuleb lugeda sõlmituks kostja

poolt

hageja

kindlustusavaldusele

(pakkumus)

nõustumise

andmisega

(poliisi

väljastamisega). Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et oleks avaldanud

kostjale teistsugust tahet, kui on väljendatud kostja poolt väljatöötatud ja hageja poolt

aktsepteeritud lepingu dokumentides. Kostjal on olnud hageja tahteavaldust võimalik hinnata

hageja poolt edastatud kindlustustellimuse ja kindlustusavalduse alusel. Ei saa teha järeldust,

et kostja pidi teadma, et hageja soovib kindlustuskaitset üleujutuse vastu. Ainuüksi hageja

asukohast tulenevalt ei pidanud kostja seda järeldust tegema. Poolte seletuse kohaselt tõusis

merevesi 2005 jaanuariga sarnasele tasemele viimati 1968. aastal. Tunnistaja V.Saare ütluste

kohaselt kaalutletakse tavapäraselt võimalike riskide tõenäosuse üle hinnates eelnevalt ca

viieaastast

perioodi.

Iga

kindlustusandja

(kostjaga

sarnane

mõistlik

isik)

pidi

kindlustusmaakleri vahendusel sõlmitava lepingu puhul (samadel asjaoludel) mõistma, et

kindlustusavalduse esitanud isik on kindluslepingus kasutatavatest mõistetest aru saanud ja

soovib kindlustuskaitset lepingudokumentides märgitud tingimustel. Poolte ühine tahe

(eesmärk) lepingu sõlmimisel on kajastatud kindlustuslepingu dokumentides ning alust

otsuse rajamiseks muudele poolte tahet ja lepingu eesmärki puudutavatele seisukohtadele ei

ole. Õige on kostja seisukoht selles, et kindlustuslepingu olemuseks pole kõikide võimalike

riskide üleminek kindlustusvõtjalt kindlustusandjale, vaid üksnes riskide ülekandmine

kokkulepitud mahus.

11. Kostja on poliisis viidanud, et lepingutingimused sisalduvad lisaks avalduses ja poliisil

märgitule veel tüüptingimustes ÜU 20021, THE 20021 ja TOHE 20021. Lepingueelses

kirjavahetuses ja lepingu sõlmimisel on hagejale tüüptingimuste kasutamist selgitatud.

Kostja tüüptingimused tuleb eelneva põhjal lugeda võlaõigusseaduse § 37 järgi lepingu

osaks. Hageja pole vaidluses esile toonud asjaolu, et poleks saanud tüüptingimuste sisuga

tutvuda. Hagejal oli tüüptingimuste kasutamine teada, hageja kasutas võimalust nendega

kindlustusmaakleri osavõtul tutvuda ning analüüsis neid võrdluses teiste kindlustusandjate

pakkumustega. Sel viisil enne lepingu sõlmimist võrdlevalt analüüsitud tingimust pole alust

hinnata hageja suhtes üllatavaks. Kostja tugines hüvitise väljamaksmisest keeldumisel

juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-le 4.2.2., milles on

konkretiseeritud

loodusõnnetusena

käsitatavat

kindlustusjuhtumit.

Kindlustuslepingu

kohaselt (poolte kokkuleppe, THE 20021 p 4.2.2.1.a.) käsitatakse tormina tuult tugevusega

vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist

otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms.

esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju

tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c.).

Eelnevast saab järeldada, et pooled on tormi kui kindlustatud loodusõnnetuse mõistet

lepingu sõlmimisel läbi positiivsete tunnuste konkretiseerinud. Õige ei ole hageja väide

selles, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste tagajärgede

vastu.

12. Pooled vaidlevad selles, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste

kitsendamises) on nende ebaselgusest ja kitsenduste olemusest tingituna tühised või mitte.

Tunnistajad S.P ja K.Õ andsid kohtus ütlusi selles, et viimane pöördus üleujutuse kaitse

hõlmatuse osas kostja poole ja kostja töötaja selgitas, et sellele lepingu standardtingimustel

kaitset ei ole. Seega pidi hageja mõistma lepingus määratletud tormikahju veetulva

tagajärgede kaitse osas sarnaselt kostjaga. Hageja pole esitanud kohtule mingeid tõendeid,

mis kinnitaks, et kostja pidanuks lepingu sõlmimisel teadma, et hageja seadusjärgne esindaja

tõlgendab tormi ja pinnavee mõisteid tulenevalt oma eriharidusest ja veeseadusest teisiti.

Seda asjaolu ja oma tõlgenduse viisi kostjale teatavaks tehtud ei ole. Seega ei pidanud kostja

lepingu sõlmimisel hageja tõlgendust teadma ega sellega arvestama. Finantsinspektsiooni

24.04.2006 arvamuse nr. 4.12-3/506-1 kohaselt ei ole hageja poolt esile toodud kostja

tüüptingimused THE 20021 ebamõistlikult kahjustavad. Vaidlustatud tüüptingimuse p-s

4.2.2. on kindlustusrisk määratletud läbi positiivsete ja negatiivsete tunnuste. Kindlustusriski

konkretiseerivad tüüptingimused on seotud lepingu hinna ja üleantud väärtuse suhtega.

13. Pooled vaidlevad selles, kas vaidlusalusel perioodil oli kindlustuskohas tegemist pinnavee

tõusuga või mitte. Vaidlus on mõiste „pinnavesi“ tõlgendamises. Kindlustuslepingutes

riskide välistuste kehtestamine ei ole ebatavaline; välistus p-s 4.2.2.2.c on selge ja teiste

tingimustega loogilises seoses. Lepingu p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju

tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Kostja väitis, et

mõistega pinnavee tõus on hõlmatud ka merevee (merepinnavee) tõus. Hageja väidab, et

pinnavesi ei ole merevesi ja ükski mõistlik inimene ei mõista pinnavee tähenduses merevett.

Kohus leidis, et hageja käsitlus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole kooskõlas mõistliku

arusaamaga. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud

riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada see eritingimustel. Finantsinspektsiooni

arvamusel ei ole kostja tüüptingimused THE 20021 hagejat ebamõistlikult kahjustavad ega

tühised.

14. Pooled vaidlevad ka selles, kas vaidlusalusel perioodil oli kindlustuskohas tegemist pinnavee

tõusuga või mitte; vaidlus on mõiste „pinnavesi“ tõlgendamises. Kohus leidis, et hageja

käsitus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole lepingu kontekstis kooskõlas mõistliku

arusaamaga. VÕS § 7 järgi loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse

võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat,

samuti muid asjaolusid. Õige on kostja väide, et hageja pidi lepingu sõlmimisel ilmutama

tähelepanu kindlustuskaitse ulatusele, seda eriti tulenevalt oma asukoha (paiknemine

vahetult mere ääres) tõttu. Lepingus on kindlustatud tormikahju ammendavalt määratletud (p

4.2.2.1.a). Tulenevalt lepingu tekstist on kõik muud tormiga seonduvad tagajärjed välistatud.

Seadusest ei tulene, et välistuste loetelu peaks olema ammendav. Lepingu p 4.2.2.2.

sõnastuses on selge viide sellele, et tegemist on välistuste näitliku, mitte ammendava

loeteluga. Hageja tüüptingimus ei ole sõnastatud ebaselgelt ega eksitavalt. Mõistega „tormi

tõttu tekkinud pinnavee tõus“ on hõlmatud kõikide veekogude veepinna tõus ning sellega

kaasneva veevoolu tagajärjel tekkivad võimalikud kahjustused. Vaidluse lahendamisel ei saa

lähtuda hageja poolt esile toodud veeseaduses kasutatud mõistete tähendusest. Tegemist on

eriseadusega ja pole alust eeldada, et kindlustusvõtjad kindlustuslepingu sõlmimisel

analüüsiksid ja hindaksid kindlustuslepingus kasutatavate mõistete tähendust eriseaduste

tähenduses. Kohus lähtus mõiste „pinnavesi“ analüüsimisel eesti õigekeelsussõnaraamatus ja

Eesti Entsüklopeedias antud tähendustest. Ka keskkonnaministeeriumis koostatud

vesikondade koondaruanne on avaliku teabena kättesaadav. Osundatud aruandes on

rannikuvett, s.h Pärnu lahte käsitatud pinnaveekoguna. Hageja pidi mõistma lepingu

sõlmimisel kostja tahet lepingus märgitud viisil (VÕS § 29 lg 4). Mõistetes ebaselguse korral

pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu.

15. Pooled vaidlevad selle üle, et kas hagejal oli tekkinud õiguspärane ootus kahju hüvitamisele

ja hagejal on õigus võrdsele kohtlemisele. Kahju selgitamisele suunatud toiminguid ei saa

käsitada põhjendamatu ootuse tekitamisena. Õige ei ole hageja nõude põhistamine võrdse

kohtlemise põhimõttega, sest kostja hüvitas tormikahju tarbijatele kodumajapidamiste

kahjustuste kõrvaldamiseks. Hagejal puudub õigus nõuda, et kostja teeks hagejale tarbijatest

lepingu partneritega võrdsel määral järeleandmisi ja mööndusi.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

16. Hageja

palub

tühistada

Harju

Maakohtu

29.12.2006

vaheotsus.

Kohus

hindas

kindlustuslepingut materiaalõigusnormi ja menetlusõigusnormi rikkumisega. Kohtu

kontseptsioon, mis rajaneb kahepoolse lepingu tõlgendamisel kindlustusandja ühepoolse

tahte alusel, on õigusliku aluseta. Kohus kohaldas valesti VÕS § 422 ja 423, kuna

kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustussündmuseks tormi tagajärjel tekkinud kahju, mille

hulka kuulus tormi vahetu tagajärjena tekkinud mereveetulv.

17. Kogu kohtuotsuse kontseptsioon lähtub kindlustuseandjast kostja nägemusest lepingu suhtes

ja puuduvad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohased motiivid selle kohta, miks ei pidanud

mõistlik kindlustusvõtja lepingust aru saama nii, nagu on märgitud hagis. Hageja leiab, et

kohus oleks pidanud lähtuma kindlustusandja poolt pakutud kindlustustingimustest (VÕS §

16) ja tuvastama nende põhjal, kas mõistlik kindlustusvõtja oleks pidanud aru saama, et

vaatamata sellele, et kindlustustingimused nägid ette vähemalt 21 m/sek tormi tagajärjel

tekkinud kahju hüvitamise, ei kuulu hüvitamisele tormi vahetul tagajärjel tekkinud

mereveetulvast põhjustatud kahju, kuigi lepingulised välistused selles suhtes vaikisid.

18. Üldtingimuste p 4.2.2.1.a ei sisaldanud välistusi ja ei välistanud 21 m/sek tormist

põhjustatud mereveetulva. Seepeale, lepingu p 4.2.2.1.c nimetas välistusena pinnavee tõusu.

Kohus tugines täiesti kunstlikult ja laiendavalt Üldtingimuste p-le 4.2.2.2.c, mille kohaselt ei

loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu

tekkis pinnavete tõus. Seega, ainsaks tormiga seotud looduskahju erandlikuks välistuseks,

mida saaks mõistliku isiku tahe hõlmata, saaks üldtingimuste kohaselt olla pinnavee

(veeseaduse § 2 p 4 välistas merevee pinnavee hulgast) tõus. Kohus on täiesti

põhjendamatult väitnud, et välistuste loetelu ei ole ammendav. Kohus ei ole TsMS § 442 lg 8

rikkumisega motiveerinud, kuidas saab kindlustusvõtja tahtest olla hõlmatud kirjapanemata

välistus.

19. Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkti 16 kohaselt, kui kindlustuslepingus on antud

sõnale eritähendus, siis lähtutakse kindlustuslepingu täitmisel ning tõlgendamisel

kindlustuslepingus toodud eritähendusest. Sellele väitele ei ole kohus TsMS § 422 lg 8

rikkumisega vastanud. Üldtingimustes ei ole antud sõnale pinnavesi eritähendust, mis

tähendab, et lähtuda tuleb tavapärasest s.o kõigile kättesaadavast tähendusest, milleks on

seaduses antud legaaldefinitsioon. Otsuses puuduvad TsMS § 442 lg 8 nõuete kohased

motiivid selle kohta, miks pidi kindlustuslepingus seaduses otseselt defineeritud mõiste

kasutamise korral mõistlik hageja hakkama leiutama mingeid teisi mõisteid. Kohtu viide

sellele, et veeseadus on eriseadus, mis omab keskkonnaõiguslikku regulatiivset mõju, ei

välista seaduses sätestatud mõistete kasutamist. Tegemist on üldlevinud allikaga, millele

võib iga isik rajada oma õiguskindluse. Üldlevinud allikas kasutatud mõiste on üldlevinud

tähendusega. Kindlustusselts, kasutades seaduses defineeritud mõisteid, peab arvestama, et

kindlustusvõtja lähtub nendest. Kui kindlustusselts soovib seaduses defineeritud mõistele

omistada eritähendust, siis tuleb selles suhtes teha selgitav reservatsioon.

20. Kindlustusandja peab sõnastama kindlustustingimused üheselt mõistetavalt. Väär on

kindlustustingimustes kasutatud seaduses sätestatud mõistete kasutamisest tulenevate riskide

ülekandmine kindlustusvõtjale. Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et kindlustusandjal

lasus selgitamiskohustus, selle asemel, et heita kindlustusvõtjale ette vähest aktiivsust

kindlustusandja tahte väljaselgitamisel. Kohtul puudus alus välistada seadusega defineeritud

pinnavee mõistet. Kohus on kasutanud hageja vastu seda, et ta küsis maakleri vahendusel

erinevatelt kindlustusseltsidelt erinevaid kindlustustingimusi ja valis nende hulgast kostja

oma. Kõik hageja tunnistajad kinnitasid, et kindlustustingimuste võrdlemisel lähtuti sellest,

et kõik nimetatud tingimused hõlmavad ka tormist vahetult põhjustatud üleujutusriski, mida

peeti tormikahjuks. Küsimus oli erinevates hindades. Kohtuotsuse kontseptsioon, milles

käsitletakse hageja õigustatud ootust, ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele, kuivõrd

arvestamata on jäetud hageja põhiväited selle kohta, et vastavalt VÕS § 29 lg 5 p 3 tuleb

lähtuda ka poolte käitumisest pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul puuduvad otsuses

motiivid, milline mõte oli kostjal menetleda kindlustussündmust ja nõuda hagejalt mitmete

koormavate

dokumentide

esitamist,

kui

väidetavalt

tegemist

ei

olnudki

kindlustussündmusega. Hageja lisab veel, et ta jääb oma alternatiivsete väidete juurde

üldtingimuste kohta.

Vastus apellatsioonkaebusele

21. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

22. Ringkonnakohus, ära kuulanud poolte esindajate seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga,

leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja

menetlusnormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uus vaheotsuse, millega

rahuldab hagi ja tunnustab hageja õigust saada kindlustushüvitist poolte vahel 05.11.2004

sõlmitud kindlustuslepingu alusel seoses 09.01.2005 toimunud loodusõnnetusega. Tsiviilasi

tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetluse jätkamiseks maakohtule, kus TsMS § 449

lg 2 kohaselt lahendatakse vaidlus nõude suuruse üle.

23. Vaidlust ei ole selles, et hageja eesmärk sõlmida kindlustusleping ja kanda kulusid

kindlustuspreemia maksmise näol oli saada hüvitist võimaliku loodusõnnetusega tekitatud

kahju puhul. Balti Kindlustusmaakleri OÜ poolt 26.10.2004 esitatud kindlustustellimuses (tl.

132) avaldati soovi kindlustada hageja vara looduskahju vastu ning ei avaldatud soovi

välistada tormist otseselt põhjustatud mereveetulva. Vastavalt kostja kindlustuse

eelpakkumisele (tl. 40) nr 49021642 28.10.04. pakkus kindlustusandja kindlustusvõtjale

juriidilise

isiku

vara

kindlustust

ka

loodusõnnetusest

tuleneva

riski

suhtes.

Kindlustuseelpakkumuses on välja toodud, et loodusõnnetuseks on ka tormi tagajärjel

tekkinud kahju, s.t ei olnud ühtegi reservatsiooni juhuks, kui tormi tagajärjel tekib kahju

seeläbi,

et

toimub

merevee

tõus.

Tuginedes

kindlustuspakkumusele

allkirjastas

kindlustusvõtjast hageja kostja blanketil kostja poolt koostatud kindlustusavalduse nr.

49021642 11.05.04. (tl. 29). Nimetatud kindlustusavaldus käsitles nii hoonete kui ka

hoonetes asuvate mööbli ja seadmete kindlustamist, s.h loodusõnnetuse vastu. Vastuseks

11.05.04 kindlustusavaldusele andis kostja välja kindlustuspoliisi nr 49021642 (tl. 26). Poliis

viitab kindlustusavaldusele ja sellele, et kindlustusavaldus on lepingu lisa ning tõendab

kindlustuslepingu sõlmimist avalduses täheldatud tingimustel. Avaldus omakorda on aga

nõustumus esialgsete kindlustuspakkumuste suhtes. Hageja eesmärk, mida toetab VÕS § 29

lg-s 6 sisalduv põhimõte, oli vara kindlustamine loodusõnnetuse, s.h igasuguse vähemalt 21

m/sek tormi tõttu tekkinud kahju vastu, v.a. selliste tormi mõjul tekitatud kahjude vastu, mis

olid sõnaselgelt välistatud. Hageja sõlmis lepingu teadmises, et kui juhtub loodusõnnetus,

sealhulgas, kui tormiga põhjustatakse kahju veetulva kaudu, siis see hüvitatakse, sest

kindlustustingimustest (tl. 112) tulenes üheselt, et kindlustatud riskidega kaetud

loodusõnnetuseks loetakse igasugune tormi tagajärjel tekitatud kahju, kui tuule tugevus oli

vähemalt 21 m/sek.

24. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 09.01.2005 oli Pärnus torm, mille käigus varahommikul

tõstsid 37 kuni 38 m/sek puhunud edelatuul ja õhurõhu järsk langus Pärnu lahes (Pärnu linna

piirkonnas) veetaset kuni 295 cm üle Kroonlinna nulli (tl. 45). Selle tormi vahetu tulemusena

toimus ulatuslik mereveetulv, kus sai kahjustada Taastusravikeskus Sõprus AS vara

aadressidel Eha 2 ja Suvituse 7, mis asuvad Pärnu lahest 400 meetri kaugusel. Eesti

Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) andmetel oli tuule kiiruseks kuni 37,5

m/sek. Mereveetulv tekkis vahetult tormituule kiiruse ja selleks soodsate tuule suundade

kokkulangemise tõttu. Seega on EMHI andmete põhjal kindlaks tehtud, et mereveetulv oli

vahetult tingitud tormituulest, mille kiiruseks oli vähemalt 21 m/sek. Siit tulenevalt, kui ei

oleks tekkinud tormi, oleks välistatud mereveetulv. Pooled neid asjaolusid ei vaidlustata.

Hageja nõudis kahjuavalduses tormist põhjustatud kahju hüvitamist (tl.395). Kostja teatas

10.03.05 (tl.114) vastuseks hageja 10.01.05 teatele kindlustusjuhtumi kohta, et tegemist ei

ole kindlustusjuhtumiga, kuivõrd kahju põhjustas tormi tagajärjel tõusnud merevesi. Teatises

iseenesest ei vaidlustatud seda, et kahju tekkis tormi tagajärjel, kuid kahju keelduti

hüvitamast põhjusel, et kahju põhjustas tormi tagajärjel tekkinud mereveetulv, mida

kindlustusandja luges üleujutuseks.

25. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käsitlenud kindlustuslepinguga kaetud riske

kitsendavalt ja kohaldanud ebaõigesti VÕS § 422 ja 423, kuna kindlustuslepingu kohaselt oli

kindlustussündmuseks tormi tagajärjel tekkinud kahju, mille hulka kuulub ka tormi vahetu

tagajärjena tekkinud mereveetulv. Kohus on materiaalõigusnormi rikkudes hinnanud

kindlustuslepingut vaid kostja tõlgendusest lähtudes. Maakohus jättis tähelepanuta mitmed

hageja olulised põhiväited ja tõendid, millele on hageja tuginenud, rikkudes sellega TsMS §

352 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamisel objektiivsuse ja igakülgsuse nõuet. Otsuses

puuduvad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohased motiivid selle kohta, miks ei pidanud

mõistlik kindlustusvõtja lepingust aru saama nii, nagu on märgitud hagiavalduse

põhjendustes.

Kohus

oleks

pidanud

lähtuma

kindlustusandja

poolt

pakutud

kindlustustingimustest ja tuvastama nende põhjal, kas mõistlik kindlustusvõtja oleks pidanud

aru saama, et vaatamata sellele, et kindlustustingimused nägid ette vähemalt 21 m/sek tormi

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise, ei kuulu hüvitamisele tormi vahetul tagajärjel tekkinud

mereveetulvast põhjustatud kahju. Kohus on ebaõigesti kahepoolse tehingu tõlgendamisel

asunud süüdistama kindlustusvõtjat, kes oleks pidanud tegema kindlustusandjale täiendavaid

tahteavaldusi selle kohta, et soovitakse kindlustuskaitset ka juhuks, kui tormi tagajärjel tekib

mereveetulv. Kohus tegi vea TsÜS § 68 lg 2 ja 75 kohaldamisel, kuna kindlustusandja

avaldas tahet kindlustada tormi vahetul otsesel tagajärjel tekkinud kahju ja hageja ei pidanud

eeldama, et kindlustusandja tahteavaldus ei vasta tema tegelikule tahtele.

26. Kuna pooled on erinevalt aru saanud lepingu tingimustest, pidi kohus lähtuma poolte ühisest

tegelikust tahtest, lepingu terviktekstist ja eesmärgist. Oluline on VÕS § 29 lg 4 ja TsÜS §

75 aspektist tuvastada, kuidas pidi mõistlik kindlustusvõtja aru saama kindlustusandja poolt

välja pakutud tekstist. Kohus jättis tähelepanuta, et vastavalt VÕS §-le 7 ja 29 lg-le 4 on

oluline just hüpoteetiline olukord. Kostja kindlustuse eelpakkumine 28.10.04 (tl.40) tõendab,

et kostja pakkus kindlustust loodusõnnetusest tuleneva riski suhtes, rõhutades, et

looduskahjuks on ka igasugune tormikahju. Seega, kindlustusvõtja sai aru, et tema vara on

kindlustatud ka tormi tagajärgede suhtes. Tahteavalduse formuleeris kindlustusandja.

Tahteavaldusele vastas apellandi nõustumus (VÕS § 9). Kohtu viide üldtingimustele ei

välista hagi rahuldamist, kuna üldtingimused sellist tormi vahetul tulemusel tekkinud

looduskahju hüvitamist ei välistanud.

27. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kindlustuslepingu üldtingimustega seonduvat. Juriidiliste

isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 (tl.112) (edaspidi üldtingimused) p

4.2.2.1.a kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel,

kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist

põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi)

tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest

kindlustatud varale tormi tagajärjel. Maakohus on ekslikult välistanud hüvitamisele

kuuluvast looduskahjust tormi tõttu põhjustatud mereveetulvast põhjustatud kahju, kuna

kindlustustingimused mereveetulva ei välistanud. Kindlustusandja on lähtunud riski

määratlemisel põhjusest, milleks on torm ja kahju võis tekkida tormi tagajärjel või olla

põhjustatud tormi poolt (kas õhusurvest või mereveetulvast). Kindlustustingimustes ei ole

toodud välistusena tormist vahetult põhjustatud mereveetulva. Kahju otseseks põhjuseks oli

torm, sest ilma tormita ei oleks mereveetulva tekkinud. Kindlustustingimuste p 4.2.2.1.a.

esmalt kinnitas, et hüvitamisele kuulub tormi 21 m/sek otsese tagajärjena tekitatud kahju.

Üldtingimuste p 4.2.2.1.a. ei sisaldanud välistusi ja ei välistanud 21 m/sek tormist

põhjustatud mereveetulva. Lepingu p 4.2.2.1.c. nimetas välistusena pinnavee tõusu. Kohus

tugines laiendavalt Üldtingimuste p-le 4.2.2.2.c., mille kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks

kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Seega,

ainsaks tormiga seotud looduskahju erandlikuks välistuseks, mida saaks mõistliku isiku tahe

hõlmata, saaks üldtingimuste kohaselt olla pinnavee (veeseaduse § 2 p 4 välistas merevee

pinnavee hulgast) tõus. Kohus on täiesti põhjendamatult väitnud, et välistuste loetelu ei ole

ammendav. Kohus ei ole motiveerinud, kuidas saab kindlustusvõtja tahtest olla hõlmatud

kirjapanemata välistus. Kui kostja oleks soovinud välistada kindlustatud riskide hulgast

tormist vahetult põhjustatud merevee tõusu, siis oleks ta pidanud nii ka üld- või

eritingimustesse kirja panema, seda enam, et hageja asus rannarajoonis. Kohus jättis

alusetult kohaldamata VÕS § 29 lg 8 üldpõhimõtte, mille kohaselt tõlgendatakse

lepingutingimust kehtivuse suunas. Kindlustustingimustes puudus klausel, et tuulest

vähemalt 21 m/sek tekitatud mereveetulva ei vaadelda tormikahjuna. Vaatamata sellele, et

kindlustustingimused lähtusid kahju põhjusest, jättis kohus tähelepanuta, et pinnaveetõusu

(mageveekogu vee) ja merevee tõusu põhjused on täiesti erinevad. Pinnavee tõusu põhjuseks

ei ole tavaliselt torm. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel eeldusest, et mereveetõusu ei saaks

tekkida muud moodi, kui tormi tulemusel, kusjuures selle loodusõnnetusriski osas välistus

üldse puudus (tunnistajate Veissoni, Saare ja Õispuu ütlused tl. 1159, 1162, 1167). Kui

kindlustusandja oleks soovinud selle looduskahju välistada, siis oleks ta pidanud selle

sõnaselgelt kirja panema.

28. Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkti 16 kohaselt, kui kindlustuslepingus on antud

sõnale eritähendus, siis lähtutakse kindlustuslepingu täitmisel ning tõlgendamisel

kindlustuslepingus toodud eritähendusest. Üldtingimustes ei ole antud sõnale pinnavesi

eritähendust, mis tähendab, et lähtuda tuleb tavapärasest s.o kõigile kättesaadavast

tähendusest, milleks on seaduses antud legaaldefinitsioon. Sarnane mõistlik kindlustusvõtja

ei pidanud ette nägema, et kuigi kindlustustingimused garanteerisid tormist vähemalt 21

m/sek põhjustatud kahju hüvitamise, järgmistes klauslites väljatoodud seaduses defineeritud

mõisted ei kehti, samuti et võidakse kohaldada ka loetlemata välistusi. Antud juhul töötas

lepingutingimused välja kindlustusandja. Seega, tahteavalduse sõnastas kindlustusandja ja

see aktsepteeriti olemasoleval kujul kindlustusvõtja poolt (VÕS § 9). Pinnavee mõiste on

sätestatud veeseaduse § 2 p-s 4 ja selle kohaselt on pinnavesi püsivalt või ajutiselt veekogus

seisev või voolav vesi või lume- või jääkogumis sisalduv vesi, välja arvatud merevesi.

Seega, seadus sõnaselgelt välistab merevee pinnavee hulgast, mistõttu Üldtingimuste p

4.2.2.2.c. ei ole kohaldatav väljamaksmisest keeldumise alusena. Maakohus on ebaõigesti

välistanud veeseaduse kohaldamise lepinguliste mõistete avamisel ja poolte kohustuste

sisustamisel. Kohus oleks pidanud tegema järelduse, et hagejal oli piisav alus mõista

lepingut seaduses sätestatud tähenduses ja kindlustustingimused väljatöötanud vastustaja

pidi teadma seaduses sätestatud mõisteid kasutades, et merevesi ei ole pinnavesi. Kohtu

viide, et veeseadus on eriseadus, mis omab keskkonnaõiguslikku regulatiivset mõju, ei

välista seaduses sätestatud mõistete kasutamist. Tegemist on üldlevinud allikaga, milles

kasutatud mõiste on üldlevinud tähendusega. Ebaõige on kohtu seisukoht, et

kindlustuseandjast kostja ei pidanud teadma lepingu sõlmimisel, et hageja tõlgendab lepingu

tingimusi läbi veeseaduse. Kindlustusselts, kasutades seaduses defineeritud mõisteid, peab

arvestama, et kindlustusvõtja lähtub nendest. Ekslik on kohtu väide, mille kohaselt oleks

hageja pidanud nõudma kindlustusseltsilt täiendavat selgitust sõna “pinnavesi” suhtes või

avaldama eritahet selle kohta, et välistada mereveetulv pinnavee tõusust. Kindlustusandja,

kes töötab välja kindlustustingimused ja kasutab seaduses sõnaselgelt sätestatud mõisteid,

peab arvestama, et kindlustusvõtja võib tugineda avaldatud seaduse tekstile. See tuleneb

VÕS § 29 lg-st 3 ja lg 5 p-st 5. Väär on kohtuotsuse seisukoht, et pole alust eeldada, et

kindlustusvõtjad kindlustuslepingu sõlmimisel analüüsivad kindlustuslepingus sätestatud

mõisteid eriseadustes ette nähtud tähenduses. Mitmeti tõlgendamise välistamiseks tuligi

pöörduda üldiselt teadaoleva legaaldefinitsiooni andva seaduse teksti poole.

29. Kohus on eiranud ka poolte võrdsuse põhimõtet, kuna lähtus vaid kindlustusandja huvist

mitte välja maksta hagejale kindlustushüvitist ja jättis hageja väited ja seisukohad

hindamata, rikkudes sellega kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Lepingu

sõlmimise ajal kehtinud KTS § 141 järgi pidi kindlustusmaakler selgitama välja

kindlustusvõtja kindlustushuvi, esitama talle piisava hulga pakkumisi ning soovitama

paremat pakkumist. Tõendite kogumit nähtub, et Balti Kindlustusmaakleri OÜ oli algusest

peale veendunud, et kindlustati ka see tormikahju, mis põhjustas vahetult mereveetulva (tl.

395 kahjuavaldus, tl 115,119 pretensioonid ), kus toodi välja põhjalikud alused, miks on

tegemist kindlustusjuhtumiga. Kohus ei arvestanud hageja õigustatud ootust hinnates hageja

väidet selle kohta, et vastavalt VÕS § 29 lg 5 p 3 tuleb lähtuda ka poolte käitumisest pärast

lepingu sõlmimist. Antud juhul puuduvad otsuses motiivid, milline mõte oli kostjal

menetleda kindlustussündmust ja nõuda hagejalt mitmete koormavate dokumentide

esitamist, kui väidetavalt tegemist ei olnudki kindlustussündmusega. Kostja ja

kindlustusmaakleri vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kostja menetles veel 19.04.05

kindlustusjuhtumit ja esitas küsimusi kahju suuruse kohta, samuti tundis ta huvi kindlustatud

esemete ja kuludokumentide vastu. Maakleri esindajad said üheselt aru, et kindlustusandja

peab juhtumit kindlustussündmuseks, kuna kahju suurust ei ole mõtet tuvastada, kui tegemist

ei ole kindlustussündmusega, sama näitab ka poolte kirjavahetus ja käitumine, et

loodusõnnetust peeti kindlustussündmuseks (tl. 107, 108, 395, 396, 935-937). Hageja

tegevusaruandest tuleneb, et hageja vaatles kahju kui tormikahju (tl. 892). Kostja andis ka

üldsusele teada, et tegemist on hüvitatava looduskahjuga (tl. 109,111,911, 912).

30. Vastuseks hageja alternatiivsete väidete kohta üldtingimuste suhtes märgib ringkonnakohus

järgmist. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on üldtingimused tüüptingimused. Tüüptingimustega on

tegemist ka siis, kui kindlustustellimus pakuti maakleri abil s.o antud juhul maakler küsis

erinevatelt kindlustusseltsidelt pakkumusi. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb

tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

mõistma pidi sõltumata sellest, kas hageja kasutas osaliselt kindlustusmaakleri abi.

Riigikohus on 11.06.2007 otsuses 3-2-1-64-07 leidnud, et kuna THE 20021 p-des 4.2.2.1.a

ja 4.2.2.2.c antud tingimus on tüüptingimus, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 39

sätestatust. VÕS § 39 on erinorm VÕS § 29 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75

suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtet,

mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Maakohus

on ekslikult leidnud, et VÕS § 39 sätestab tüüptingimuse tõlgendamiseks sama põhimõtte,

mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette VÕS § 29 lg 4. Viimase kohaselt tõlgendatakse

juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1

esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 teise lause

kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega

tuleb VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks

pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle

suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust

tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana

kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Tüüptingimust tuleb tõlgendada

nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades

muu hulgas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest,

kuidas tüüptingimuses kasutatud mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga

sarnased.

31. Tüüptingimusi kasutav kindlustusandja peab tüüptingimused sõnastama selgelt ja kandma

mitmetitõlgendatavusest tulenevad riskid Kahtlus tõlgendatakse kindlustusvõtja kasuks.

Kuna üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt loetakse

kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tuule, tugevusega 21 m/sek vahetul tagajärjel, seega

looduskahju hõlmas ka tormist vahetult põhjustatud mereveetulvaga tekitatud kahju. Leping

ei näinud ette välistusena tormist põhjustatud mereveetõusu. Seega leiab ringkonnakohus, et

hageja varale 09.01.2005 tormiga tekitatud kahju on kindlustusjuhtumiks ja hagi kuulub

vaheotsusega

rahuldamisele.

Hageja

apellatsioonkaebus

tuleb

rahuldada

ja

apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 449 lg-le 2 jätkub

tsiviilasja menetlus maakohtus.

U.Loonurm A.Tänav I.Nõmm