3-06-1844/37 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2007 Tartu

Haldusasja number

3-06-1844

Haldusasi

M.H. i kaebus Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr

2-4-272 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.H. i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2007

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – M.H.

Vastustaja (haldusorgan) – Otepää Vallavalitsus, esindaja

advokaat Kalju Kutsar

Kolmas isik – M.K. , esindajad advokaat Viive Kaur ja P.K.

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 15. mai 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest,

s. o alates 30. oktoobrist 2007.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.H. esitas kohtule kaebuse, milles taotles Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 2-

4-272 õigusvastasuse tuvastamist ning korralduses nimetatud hoonete õigusliku aluse tuvastamist

üksikute hoonete kaupa. Kaebuse esitaja palus teha kindlaks M.K. i suvilale ja majandushoonele

23.05.1997 Pühajärve valla poolt väljastatud kasutusloa nr 38/97 õigusvastasuse ning tühistada

õigusvastasuse tuvastamisel kasutusluba ja teha vallavalitsusele ettekirjutus õigusvastaselt

püstitatud hoonete lammutamiseks.

ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 24.05.1995 otsusega nr 8866 tunnistati endises Pühajärve

vallas Kääriku külas asunud Jaasi A306 talu maa suhtes õigustatud subjektideks Hilda K , Härni

H. ja Jaan H. , igaüks 1/3 mõttelises osas. H. H. on loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse

pojale M. H. ile ja J. H. on loovutanud oma nõudeõiguse pojale Kalle H. ile.

Otepää Vallavalitsus tegi 17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 ettepaneku määrata Otepää vallas

Kääriku külas asuva Jaasi A306 tagastamisele kuuluvatel maadel asuvale M.K. omandis olevate

hoonete kompleksi teenindamiseks vajaliku maa suuruseks ligikaudu 0,15 ha. Korraldusest

nähtuvalt on ettepaneku tegemisel arvestatud järgmisi maakorralduse nõudeid: kinnisasja sobivus

ettenähtud

sihtotstarbeks,

kinnisasjale

otstarbeka

juurdepääsutee

tagamine,

kinnisasja

terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike

piiride arvestamine.

M.H. esitas 30.06.2006 Otepää Vallavalitsusele oma kirjalikud vastuväited.

Otepää Vallavalitsus teatas oma 15.08.2006 kirjaga nr 4-3/1577-1, et ei pea vaatamata õigustatud

subjekti põhjalikult motiveeritud vastuväidetele põhjendatuks muuta Otepää Vallavalitsuse

17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 tehtud maa määramise ettepanekut.

M.H. esitas 11.10.2006 halduskohtule avalduse, milles palus ennistada tähtaeg Pühajärve

Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusloa nr 38/97 vaidlustamiseks, kuna vastasel

juhul ei oleks kohus õigustatud andma hinnangut ka teiste, kasutusloaga ilmselgelt

mittehõlmatud ehitiste, õiguspärasusele.

Tartu Halduskohus jättis 01.11.2006 määrusega ennistamata kaebuse esitamise tähtaja Pühajärve

Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusloa nr 38/97 vaidlustamiseks. Tartu

Ringkonnakohtu 19.12.2006 kohtumäärusega jäeti M.H. i määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 01.11.2006 määrus muutmata. Riigikohtu 05.03.2007 kohtumäärusega nr 3-7-

1-3-14 jäeti M.H. i määruskaebus menetlusse võtmata, kuna Riigikohus leidis, et määruskaebus

on ilmselt põhjendamatu.

2. Vastustaja Otepää Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt on Otepää Vallavalitsus püüdnud M.K. ile kuuluvatele hoonetele

teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada nii tagastatava maa omanike kui ka ehitiste

omaniku seaduslike huvidega, samuti maakorralduse nõuetega. Kuna ehitiste omanik M.K. on

esitanud taotluse hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramiseks suuremas ulatuses, kui seda

sätestab vaidlustatud korraldus, siis on vastustaja pidanud küsimuse lahendamisel arvestama

õigusjärgsete omanike ning ehitiste omaniku vastandlike huvidega. M.K il peab olema võimalik

talle kuuluvaid hooneid sihtotstarbeliselt kasutada, samas ei tohi talle kuuluvatele hoonetele

määratud teenindusmaa liigselt kahjustada tagastatava maa omanike huve. Arvestades hoonete

ning juurdepääsutee paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja otstarbeka kuju

tagamise vajadust, määras vallavalitsus hoonete teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse

ja asendi sellisena, nagu see on toodud vaidlusaluse korralduse lisaks oleval plaanil.

3. Kolmas isik M.K. palus jätta kaebuse rahuldamata, kuid on seisukohal, ei vastustaja ei ole

arvestanud hoonete kompleksi teenindamiseks vajaliku maa määramisel seda, et järvele

juurdepääsu mittevõimaldamine ja ehitiste juurde vaid 0,15 ha määramisega on tehtud võimatuks

ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine ja ohutu ekspluateerimine.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole põhjendatud kaebaja väited, et vallavalitsuse korraldus, millega tehti

ettepanek määrata M.K. i hoonete teenindamiseks vajalik maa, on õigusvastane, kuna

teenindusmaa määrati õiguslike aluseta püstitatud hoonetele, millele väljastatud kasutusluba on

ebaseaduslik.

Kuna halduskohus jättis oma 01.11.2006 kohtumäärusega rahuldamata kaebaja taotluse ennistada

kaebuse esitamise tähtaeg Pühajärve Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusloa

nr 38/97 tühistamiseks, siis käesolevas vaidluses ei ole kohus enam õigustatud andma hinnangut

M.K. i omandis olevate hoonete kasutusloa õiguspärasusele. Arvestades käesolevas asjas esitatud

tõendeid, on alus tuvastada, et M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramine oli

õiguspärane, kuna ostueesõigusega erastatav maa peab esmajoones vastama maakorralduse

nõuetele ning olema piisav ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks.

Vaidlustatud Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 2-4-272 õiguslike alustena on

märgitud maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 221 lg 6, § 20 lg 12 , maakorraldusseaduse

(edaspidi MaaKS) § 5 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud

„Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ (edaspidi Kord).

MaaRS § 221 lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja

maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui

krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt

otstarbekas.

MaaKS § 5 lg 2 sätestab maakorralduse tingimused, millised tulenevad seadusest, tehnilistest ja

majanduslikest teguritest, milliste täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja

majandamise. Nimetatud sätte kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas

maakorralduse nõuetega, arvestades, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse

ehitisalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise

sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise.

Vaidlustatud korralduse lisaks olevalt plaanilt nähtub, et vallavalitsus on hoonete teenindamiseks

vajaliku maa ligikaudse suuruse ja asendi määramisel arvestanud hoonete ning juurdepääsutee

paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise vajadust. Õige on

vallavalitsuse seisukoht, et vallavalitsuse poolne ettepanek võimaldab M.K il hooneid kasutada

ilma, et see tekitaks uusi konflikte tagastatava maa omanikega ning samas kahjustaks võimalikult

vähe nende huve. Teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku, millele on tagatud

ligipääs, seega puudub vastuolu MaaKS § 5 lg 2 p 1, 5 ja 6 ning vaidlustatud korralduse vahel.

Vallavalitsus toimis M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku

tegemisel seaduspäraselt ja järgis ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel Korra p 4.

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramise korra“ p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb

arvestada maakorralduse nõudeid, määrates ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusaluse

ning ehitist ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise

kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise.

Vallavalitsus oli pädev tegema ettepaneku M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa

määramiseks, kuna tegemist on maa ostueesõigusega erastamiseks seaduses ja selles korras

sätestatud eeltoiminguga.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. M.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on meelevaldne seisukoht, nagu oleksid kohtud kasutusloa nr 38/97 vaidlustamise tähtaja

ennistamise taotlust mitte rahuldades tunnistanud õiguspäraseks kõik muud M.K i omandis

olevad ehitised, mida kõnealune kasutusluba selle sisust tulenevalt ilmselgelt ei hõlma.

Uurimisprintsiibist tulenevalt oleks halduskohus pidanud tutvuma kasutusloa nr 38/97 sisuga;

2) on ebaõigesti keeldutud asja juurde võtmast kaebaja poolt esitatud OÜ Otepää

Maamõõdubüroo koostatud plaani, millele on märgitud katastrimõõdistamise korra § 12 lg 3

kohased ehitiste alused pindalad. Plaaniga tutvumine oleks võimaldanud kohtul tuvastada

vaidlustatud korralduse punktis 1 mainitud hoonete kompleksi kuuluvate ehitiste arvu ja

ehitistealused pindalad üksikute hoonete kaupa, millele tuginedes oleks saanud tuvastada,

millisele ehitisele vastab Pühajärve Vallavalitsuse poolt suvilale koos majandushoonega

23.05.1997 väljastatud kasutusluba nr 38/97. Kuigi kasutusluba on selle sisule tuginedes

väljastatud suvilale koos majandushoonega kasuliku pinnaga kokku 98,2 m2, ei saa sellest

järeldada, et seesama ühele ehitisele väljastatud kasutusluba võiks kehtida kokku kuue ehitise

kohta summaarse ehitusaluse pindalaga 188 m2. Kasutusluba nr 38/97 ei saa hõlmata kõiki

ehitisi, millele on teenindusmaa määratud ning sellest tulenevalt on vaidlustatud korraldusega

määratud teenidusmaa kasutusluba mitteomavatele, õigusliku aluseta ehitistele;

3) on ebaõigesti keeldutud asja juurde võtmast Keskkonnainspektsiooni 21.12.2006 kirja

nr Va-6-2/221 Otepää Vallavalitsusele ning Otepää Vallavalitsuse 12.01.2007 vastuskirja

nr 13-2.15/2739-1 Keskkonnainspektsioonile, milles vallavalitsus tunnistab, et käsitleb

õiguslikku alust omavate ehitistena M.K. i kuuest ehitisest, millele on vaidlustatud vallavalitsuse

korraldusega teenindusmaa määratud, vaid nelja ehitist. Haldusasja nr 3-06-1844 arutamisel

väitsid vallavalitsuse esindajad seevastu, et kõik M.K. i ehitised on õiguslikul alusel püstitatud.

Veel keeldus kohus asja juurde võtmast M.K. i tegelikku faktilist maakasutust selgitavat plaani

ning fotosid ja Keskkonnainspektsiooni 24.04.2007 kirja nr Võ-6-2/151-1 ning

koopiad Keskkonnainspektsiooni järelevalvetoimikust;

4) on jäetud arvestamata, et kuna osa M.K. ile kuuluvaid ehitisi on rajatud õigusliku aluseta, siis

ei saa neile määrata teenindusmaad. Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korraldus nr 2-4-272,

millega on määratud teenindusmaa õigusliku aluseta püstitatud ehitistele, on õigusvastane ja

rikub maade tagastamise õigustatud subjekti õigusi, kuna maakasutusõiguseta või ehitusloata

püstitatud ehitis ei saa, AÕSRS §-is 14 lg 3 sätestatule tuginedes olla aluseks selle maa suhtes

MaaRS § 6 lg 2 p 3 sätete kohaldamisele, s. t maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis

ehk ebaseaduslik ehitis ei saa olla maa mittetagastamise aluseks;

5) on ebaõigesti leitud, et M.K. i ehitiste teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku.

Kaks üksteisest eraldi asuvat ja ühist piiri ning ühiseid piiripunkte mitteomavat maatükki ei

moodusta ühtset tervikut - antud kujul on teenindusmaa määratud selges vastuolus MaaKS §-

iga 5 lg 2 p 1, 2, 5, 6 ja 7;

6) on Otepää Vallavalitsuse 13.04.2006 korralduses nr 9.2-19/843-1 kujutatud maa pindala

(798 m2) oluliselt suurem kui M.K. i suvila õiguslikku alust omav maakasutus (500 m2). Muutes

17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 oluliselt õigustatud subjektidele juba ametist kõrvaldatud

vallavanema poolt kompromissvariandina väljapakutud maa suurust ja piire, lõi Otepää

Vallavalitsus tahtlikult olukorra vaidluspoolte vahelise kokkuleppe mittesaavutamiseks, kuna

õigustatud

subjektiga

mittekokkuleppimise

resultaadiks

suvilaomanikule

oli

suurem

teenindusmaa kui kokkuleppevariandina väljapakutu.

6. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus tuvastanud, et M.K ile kuuluvatele ehitistele (suvilale ja majandushoonetele) on

23.05.1997 välja antud kasutusluba nr 38/97 ning hooned on registreeritud ehitisregistris.

M.H. taotles esialgses kaebuses nimetatud ehitistele väljastatud kasutusloa kehtetuks

tunnistamist, kuid tema taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks jäi rahuldamata. Seega ei

käsitlenud halduskohus põhjendatult M.K. i ehitistele väljastatud kasutusloa kehtivusega

seonduvaid küsimusi. Tõendeid, millest nähtuks, et käesoleval ajal krundil asuvatel ehitistel

puuduks kasutusluba, ei ole apellant esitanud ning seega on alusetud tema väited, et

teenindusmaa on määratud ebaseaduslikele ehitistele;

2) on kohus õigesti jätnud tõendid asja juurde võtmata. HKMS § 16 lg 5 ja TsMS § 236 lg 3

kohaselt peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta

soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. M.H. pole tunnistajate ülekuulamise

vajadust halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses sisuliselt põhjendanud;

3) on apellant vääralt mõistnud MaaRS §-is 9 lg 9 sätestatut, mille kohaselt määratakse ehitise

teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse

muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. M.K. i ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa määramisel on vallavalitsus arvestanud maakorralduse nõuetega

ning määranud ehitiste teenindamiseks ehitiste aluse ning ehitisi ümbritseva vähima tarviliku ja

piisava koguse maad, mis tagab ehitiste sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ning füüsilise

säilimise;

4) paiknevad M.K. ile kuuluvad ehitised maatükil, mille jagab kaheks avalik tee. Samas on

tegemist ühtse kompleksiga, kus abihooned on vajalikud suvila sihipäraseks kasutamiseks.

Eeltoodud asjaolu on Otepää Vallavalitsus arvestanud hoonete teenindamiseks vajaliku maa

määramisel. Hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramine sellistes piirides ei ole vastuolus

MaaKS § 5 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6 sätetega, kuna on arvestatud ehitiste omaniku võimalusega

kasutada hooneid eesmärgipäraselt, tagatud on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning

maaüksus on otstarbeka kuju ning lihtsate ja selgete piiridega.

7. Kolmas isik M.K. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. mai

2007 otsuse muutmata.

Kolmanda isiku seisukoha kohaselt:

1) ei ole haldusasjas leidnud tõendamist õigusliku aluseta ehitiste olemasolu. Apellant ei ole

põhistanud

ega

põhjendanud

kohtuotsuse

järelduste

väidetavat

ebaseaduslikkust.

Uurimisprintsiibi rikkumiseks ei ole alust lugeda vaidluse esemega mitteseotud või

põhjendamata ja asjakohatute kaebaja taotluste rahuldamata jätmist Keskkonnainspektsiooni

esindaja või lõpetatud menetluse materjalide, samuti kohaliku omavalitsuse ametniku

tunnistajana ülekuulamises;

2) on asjakohatu väide vastustaja tahtlikust tegevusest luua olukord apellandi ja kolmanda isiku

vahel kokkuleppe mittesaavutamiseks. Vaieldamatult ei ole üheks kokkuleppe osaliseks sellel

konkreetsel juhtumil kohalik omavalitsus. Kolmas isik maa ostueesõigusega erastamise

subjektina on korduvalt teinud apellandile kui maa tagastamise õigustatud subjektile

ettepanekuid kokkuleppel küsimuse lahendamiseks, kuid kokkulepet sõlmida ei ole õnnestunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15. mai 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piires.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele.

9. Iseenesest õige on apellandi väide, et kuigi antud juhul ei olnud kaebuse esemeks Pühajärve

Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusluba nr 38/97, oleks pidanud halduskohus

teenindusmaa määramise õiguspärasuse hindamisel tegema kindlaks ka selle, kas kõik

M.K. i poolt püstitatud ehitised on hõlmatud nimetatud kasutusloaga või mõni ehitis hoonete

kompleksis on püstitatud õigusliku aluseta ning, kas see asjaolu mõjutaks teenindusmaa

määramist.

Ehitise seadustamiseks on ette nähtud kord AÕSRS §-is 14 lg 1. See norm sätestab järgmist:

"Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga

püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse paragrahv 16 kohaselt maatüki oluline osa.

Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest

tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377;

93, 831) § 2 2. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning

ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele

kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise

õigustatud subjekti õigusi."

10. Seega juhul, kui M.K. i omanduses on ehitisi, mis on ehitatud pärast 23.05.1997 ja ei ole

hõlmatud kasutusloaga nr 38/97 ning nende suhtes ei ole omanikul iseseisvat kasutusluba, on

tegemist õigusliku aluseta ehitisega ning selle seadustamine on võimalik üksnes läbi kasutusloa

andmise, mis ei tohi rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.

Ebaõige on vallavalitsuse ja kolmanda isiku väide, et kuna apellant ei ole esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et määratud teenindusmaal asuvatel ehitistel puuduks kasutusluba, siis on

tõendatud kõigil ehitistel kasutusloa olemasolu. Apellant on väitnud, et osadel ehitistel puudub

kasutusluba ja, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega ning vallavalitsus ja kolmas

isik oleks pidanud esitama tõendeid selle kohta, et kõik vaidlustatud korraldusega määratud

teenindusmaal asuvad ehitised omavad kasutusluba.

Vallavalitsuse vaidlustatud korralduse kohaselt on tehtud ettepanek määrata M.K. i omandis

olevate hoonete kompleksi teenindamiseks vajalik maa ligikaudu 0,15 ha vastavalt korraldusele

juurdelisatud plaanile (kd I tl 7-9). Viidatud plaanilt nähtub, et teenindusmaa määramisel on

arvestatud kolme hoonet.

Nähtuvalt Pühajärve Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusloast nr 38/97 (kd I

tl 22), on see väljastatud ühe hoone kohta, s. o suvilale koos majandushoonega. Samas aga,

lähtudes sellest, et asja materjalidest nähtuvalt kasutab M.K. suvilat peaaegu aastaringselt (s. o

kasutab elamuna), on määratud teenindusmaa ligikaudse suurusega 0,15 ha igati põhjendatud ja

mõistlik.

11. Seega see asjaolu, et kasutusluba nr 38/97 ei hõlmata kõiki ehitisi, milledele on vallavalitsus

teenindamiseks vajaliku maa määramisel viidanud, ei anna alust väita, et määratud teenindusmaa

suurus, arvestades ehitisi, mille suhtes on olemas kasutusluba, oleks vastuolus vaidlustatud

17.05.2006 korralduses nr 2-4-272 õiguslike alustena märgitud MaaRS §-iga 221 lg 6, §-iga 20

lg 12, MaaKS §-iga 5 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud

Korraga.

MaaRS § 221 lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja

maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui

krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt

otstarbekas.

MaaKS § 5 lg 2 sätestab maakorralduse tingimused, millised tulenevad seadusest, tehnilistest ja

majanduslikest teguritest, milliste täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja

majandamise. Nimetatud sätte kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas

maakorralduse nõuetega, arvestades, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse

ehitisalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise

sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise.

Vallavalitsus toimis M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku

tegemisel seaduspäraselt ja järgis ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel Korra p 4.

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramise korra“ p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb

arvestada maakorralduse nõudeid, määrates ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusaluse

ning ehitist ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise

kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise.

Vallavalitsus on hoonete teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse ja asendi määramisel

arvestanud hoonete ning juurdepääsutee paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja

otstarbeka kuju tagamise vajadust. Ebaõige on apellandi väide, et teenindusmaa on määratud

vastuolus MaaKS §-iga 5 lg 2 p 1, 2, 5, 6 ja 7, sest tegemist on kahe eraldi asuva maatükiga, ei

ole õige.

Antud juhul paiknevad M.K. i ehitised maatükil, mille jagab kaheks avalik tee. MRS § 6 lg 33

kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev

vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise,

ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ehitise vahetus läheduses kulgev tee ei saa

takistada ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist. Kui ehitisega samal pool

teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks

määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

Kuigi ehitiste teenindamiseks vajalik maa paikneb mõlemal pool teed, moodustab siiski see

ühtse terviku, millele on tagatud ligipääs, seega puudub vastuolu MaaKS § 5 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6

ning vaidlustatud korralduse vahel. Siinkohal on arvestatud ehitiste omaniku võimalusega

kasutada hooneid eesmärgipäraselt, tagatud on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning

maaüksus on otstarbeka kuju ning lihtsate ja selgete piiridega.

12. Halduskohus on õigesti jätnud andmata hinnangu Otepää Vallavalitsuse13.04.2006 kirjale

nr 9-2-19/843-1 ja sellele lisatud plaanile, sest vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ei ole tehtud

viidatud kirja ja sellele lisatud plaani alusel.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et Otepää Vallavalitsus on tahtlikult loonud olukorra

vaidluspoolte vahelise kokkuleppe mittesaavutamiseks. Antud asjas ei saa olla kokkuleppe

osaliseks kohalik omavalitsus ning vallavalitsus ei ole kuidagi takistanud apellanti kokku

leppimast kolmanda isikuga ostueesõigusega erastatava maa suuruses, kuid pooled ei olnud kuni

vaidlustatud korralduse tegemiseni kokkulepet saavutanud.

13. Apellandi väite kohaselt on teenindusmaa määramisel rikutud MaaRS § 9 lg 9, sest

M.K. ile kuuluvad ehitised paiknevad juba kindlaksmääratud krundil ning ei ole planeeringut,

millest nähtuks, et krundi suuruse muutmine oleks otstarbekas.

Apellant on siinkohal vääralt tõlgendanud MaaRS § 9 lg 9 ning puudub alus asuda teisele

seisukohale kui halduskohus vaidlustatud otsuses.

MaaRS § 9 lg 8 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole

kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest

tulenevalt otstarbekas.

Asja materjalide kohaselt on maa antud kasutamiseks suvilakooperatiivile „Tornijärv“ ning ka

maa looduses eraldamine on toimunud suvilakooperatiivi maakasutuse piirides. Kuna ei ole

toimunud eraldi krundi kindlaksmääramist M.K. i ehitiste juurde, siis on ebaõige apellandi viide

MaaRS §-ile 9 lg 9. M.K. ile kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel on

vallavalitsus arvestanud maakorralduse nõuetega ning määranud ehitiste teenindamiseks ehitiste

aluse ning ehitisi ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitiste

sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ning füüsilise säilimise.

14. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis on esitatud seoses teenindusmaad

läbiva teega, sest need ei ole asjakohased.

15. Samuti on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde

Keskkonnainspektsiooni 21.12.2006 kirja nr Va-6-2/221 Otepää Vallavalitsusele ning Otepää

Vallavalitsuse 12.01.2007 vastuskirja nr 13-2.15/2739-1 ning apellandi poolt koostatud tegelikku

faktilist maakasutust selgitavat plaani ja fotosid ning Keskkonnainspektsiooni 24.04.2007 kirja

nr Võ-6-2/151-1 ja koopiaid Keskkonnainspektsiooni järelevalvetoimikust. Tegemist ei ole

asjakohaste tõenditega. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata ka apellandi taotluse

tunnistajate A. Matti, U. Jaagusoo ja M. Merilo ülekuulamiseks, sest tegemist on samuti

asjakohatu taotlusega.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi

poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik

apellatsiooniastmes menetluskulude kuludokumente ei ole esitanud.

Agu Timmi

Maili Lokk

Viivi Tomson